2-25-15050/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile

Määruse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-15050

Kohtuasi

K.Z-i avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. septembri 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

K.Z-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja K.Z (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raiko Paas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Parandada Harju Maakohtu 12. septembri 2025 määruse sissejuhatavas osas

tsiviilasja number ning lugeda selleks 2-25-15050.

2. Harju Maakohtu 12. septembri 2025 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid

muuta osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta K.Z-i kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. K.Z (avaldaja, ema) esitas 12.09.2025 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada

tema ja J.M-i (puudutatud isik I, isa) ühine hooldusõigus lapse Y.W (puudutatud isik II, laps)

suhtes ning anda avaldajale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja

lasteaia valiku osas või alternatiivselt anda lapse viibimiskoha/elukoha määramise ja

lasteaiakoha valimise osas ainuotsustusõigus avaldajale. Avaldaja taotles ka esialgse

õiguskaitse abinõude kohaldamist, paludes anda menetluse ajaks avaldajale ainuotsustusõigus

lapse viibimiskoha määramise osas ning keelata lapse isal viia last Eestist ära.

1.1. Avalduse kohaselt on lapsel nii Austraalia kui ka Eesti kodakondsus. Vanematel on

tekkinud erimeelsus selles, millises riigis peaks alaealine laps elama. Avaldaja soovib jääda

lapsega elama Eestisse ning lapse isa soovib, et laps elaks Austraalias. Laps viibib praegu

emaga Eestis. Austraalias on laps elanud vaid avaldajaga ega ole elanud koos isaga. Avaldaja

soovib jääda elama Eestisse, kuna on saanud siin tööd ning Austraalias puudub tal elu- ja

töökoht. Lapse isa on keeldunud andmast nõusolekut lapse elukoha registreerimiseks ja

lasteaia valikuks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus keeldus 12.09.2025 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ning jättis

menetluskulud avaldaja kanda.

2.1. Määruse põhjenduste kohaselt ei kuulu avalduse läbivaatamine Eesti Vabariigi kohtu

pädevusse. Alaealine laps on Eesti Vabariigi ja Austraalia kodanik, kelle elukoht on

Austraalias. Avaldaja ei ole väitnud, et lapse harilik viibimiskoht oleks muutunud. Avaldaja ei

ole väitnud, et tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus, mis annaks õiguse ka otsustada lapse

elukoha muutmise üle. Avaldaja on ka kinnitanud, et teine hooldusõiguslik vanem on andnud

nõusoleku vaid lapsega reisimiseks ning puudub nõusolek lapse elukoha muutmiseks.

Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt on pädev taolist asja arutama lapse hariliku

viibimiskoha riigi ehk praegusel juhul Austraalia kohus, välja arvatud juhul, kui esineb

kohtualluvuse kokkulepe või kui on tegemist suhtlusõigusega seotud jätkuva kohtualluvusega

(nõukogu määrus (EL) 2019/1111, artiklid 7, 8, 10). Praegusel juhul puudub väide, et

vanematel oleks kohtualluvuse kokkulepe, samuti ei ole tegemist artiklis 8 sätestatud jätkuva

kohtualluvusega. Ka sama määruse artiklist 9 tulenevalt saaks kohtualluvus vanemliku

vastutuse küsimustes olla vaid Austraalial. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul kohtualluvus

ning avalduse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1

p 1 alusel keelduda. Ilmselt esineks alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks ka

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, s.o riik ei peaks andma taolises asjas õiguskaitset, kuna sisuliselt

on avaldusega soovitud legaliseerida tekkivat lapseröövi olukorda. Kui avaldaja leiab, et laps

peaks edaspidi elama Eestis ning vanemad omavahelisele kokkuleppele ei jõua, siis tuleb

avaldajal saada lapse elukoha muutmiseks vajalik õigus lapse hariliku viibimiskoha riigis, s.o

Austraalias.

Määruskaebus

3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja jätkata menetlust.

3.1. Määruskaebuse kohaselt on kohus lahendanud asja ebaõigesti, viidates pädevuse

puudumisele, Euroopa Nõukogu määruse nr 2019/1111 alusel. Austraalia pole liikmesriik,

kelle kodanike asju reguleeriks nimetatud määrus. Praegu on tegemist kahe Eesti kodaniku

vahelise vaidlusega lapse hooldusõiguse küsimustes. Seega poleks Eesti kodanike õigussuhete

reguleerimisel puudet ühegi teise riigi õigusega. Hooldusõigusega reguleeritakse vanemate

õigusi ja kohustusi lapse suhtes. Need õigused on seadusega kaitstud ja nende õiguste kaitse

peab Eesti kodanikule olema tagatud eelkõige Eesti kohtu poolt. Ebaloogiline oleks ja õiguse

mõttele ei vastaks olukord, kus Eesti kodanikud ei saa omavahelist vaidlust lahendada või

oma õigusi kaitsta Eesti kohtus. Põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda

oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Juhul, kui Eesti kodanikul pole võimalik

oma õiguste kaitseks pöörduda Eesti kohtu poole, siis sellised sätted riivaks

ebaproportsionaalselt PS §-s 15 sätestatud õigust ja see oleks vastuolus PS §-dega 11 ja 15.

Avaldaja on selgitanud, et tal puudub Austraalias kindel sissetulek, elukoht ja töökoht,

mistõttu ei saaks ta Austraalias lapsega pikalt elada. Sellises olukorras on avaldaja õiguste

kaitse Eesti kohtus vajalik. Avaldaja on hetkel koos lapsega Austraalias tagasi ja lapseröövi

olukorda ei esine.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt

maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21

koosmõjus §-ga 659).

6. Ringkonnakohtus on vaidluse all asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Kohtualluvus

tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas

kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see,

millal võib asja menetleda Eesti kohus. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS §

75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada

Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub

TsMS § 70 lg 2 järgi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja

kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või

välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse

seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel üksnes

ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes nimetatud Euroopa Liidu

määrustes. TsMS § 371 lg 1 p 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) kohaselt keeldub kohus avalduse

menetlusse võtmisest, kui avaldus ei allu sellele kohtule.

6.1. Vanemliku vastutuse asjades reguleerib rahvusvahelist kohtualluvust Euroopa Nõukogu

25. juuni 2019 määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku

vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi

lapserööve (uuesti sõnastatud) (Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud)). Samuti sisalduvad

kohtualluvust reguleerivad sätted Haagi 19. oktoobri 1996.a Vanema kohustuste

kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse,

abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioonis (Haagi 1996. a

konventsioon).

6.2. Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust kohaldatakse selle artikli 97 kohaselt

kohtualluvuse kontrollimisel vanemliku vastutuse asjades Eesti kohtus juhul, kui lapse harilik

viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Ka Riigikohus on varem kehtinud Brüsseli II bis

määruse osas selgitanud, et see kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik

viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse

kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt RKTKm 20.03.2019, 2-

17-11804, p 21).

6.3. Avaldusele lisatud dokumentidest nähtuvalt on laps sündinud Austraalias (dtl 6).

Rahvastikuregistri andmetel on lapse alaline elukoht Austraalias (dtl 48). Sealjuures on

Austraalia kohus 26.05.2023 kinnitanud vanemate vahel vanemate ja lapse õigusi kinnitava

kokkuleppe (dtl 16). Lapse vanemad on omavahel 19.05.2025 kirjalikult kokku leppinud, et

lapsel on õigus reisida emaga Eestisse perioodil 14.06.-14.09.2025 (dtl 43). Lapse ema on

soovinud jääda lapsega elama Eestisse ning on esitanud kohalikule omavalitsusele lapse kohta

elukohateate ja seejärel käesoleva avalduse maakohtule. Lapse isa on kohalikule

omavalitsusele avaldanud, et ta ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha muutmiseks ning

ootab last tagasi Austraaliasse (dtl 14-25). Ema on määruskaebuses avaldanud, et on lapsega

tagasi Austraalias. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lapse harilik

viibimiskoht ei olnud avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Ka avaldaja ei ole eeltoodud

seisukohta määruskaebuses vaidlustanud.

6.4. Austraalia ja Eesti Vabariik on Haagi 1996.a konventsiooni osalisriigid, mistõttu tuleb

praegusel juhul kohtualluvuse määramisel lähtuda Haagi 1996.a konventsioonis sätestatust.

Haagi 1996.a konventsiooni artikli 5 kohaselt on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu

või haldusasutuse pädevuses rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks. Sealjuures

tuleneb artiklist 7, et lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral säilitavad

pädevuse selle osalisriigi ametiasutused, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne

äraviimist või kinnihoidmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda määruskaebuse väited

asuda kohtualluvuse osas maakohtust erinevale seisukohale, kuna Haagi 1996.a konventsiooni

kohaselt tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda lapse harilikust viibimiskohast, mitte

vanemate või lapse kodakondsusest. Praegusel juhul viibis laps Eestis ajutiselt ning teine

vanem ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha muutmiseks. Seega ei saa pidada Eestit lapse

harilikuks viibimiskohaks Haagi 1996.a konventsiooni mõistes. Eeltoodust tulenevalt leidis

maakohus põhjendatult, et avalduse läbivaatamine ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Asjas ei ole

ka esile toodud, et vanemate vahel oleks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe vaidluse

lahendamiseks Eesti kohtus.

6.5. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus TsMS § 371 lg 1 p 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1)

alusel lõppjärelduses põhjendatult avalduse menetlusse võtmisest keeldunud ning

ringkonnakohtul ei ole alust määruskaebust rahuldada.

7. Maakohus on määruse sissejuhatavas osas ebaõigesti märkinud tsiviilasja numbriks 2-24-

12667. Käesoleva tsiviilasja number on 2-25-15050. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega,

mille ringkonnakohus saab parandada.

8. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud

kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)