3-23-1722/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1722

Haldusasi

U.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.05.2023

otsuse nr ERESID-275959-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – U.B , esindaja Valentin Moto

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin

Randoja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.B apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.B apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.03.2024

otsus haldusasjas nr 3-23-1722 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Otsuse jõustumisel avaldada kohtuotsus tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16.02.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-23-1722

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ukraina kodanik U.B-le (kaebaja) anti Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 07.10.2019

otsusega nr 1046557244/EDID e-residendi digitaalne isikutunnistus nr UA0016796

kehtivusega 07.10.2019˗07.10.2024.

2. PPA 25.05.2023 otsusega nr ERESID-275959-1 peatati U.B e-residendi digitaalse

isikutunnistuse sertifikaadid ja tunnistati e-residendi digitaalne isikutunnistus kehtetuks.

Otsuse õiguslikud alused on isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 205 lg 2, § 206

lg 3 p 2 ning § 206 lg-d 4 ja 5, mis kogumis näevad ette, et e-residendi digitaalse

isikutunnistuse sertifikaadid võib peatada ning digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistada,

kui dokumendi väljaandmine ei ole kooskõlas eesmärgiga soodustada Eesti majanduse,

teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse

dokumendiga. PPA-le on saanud teatavaks informatsioon, mis seab olulisel määral kahtluse

alla isiku ja tema äritegevuse usaldusväärsuse ning välistab võimaluse isikul jätkuvalt

kasutada e-residendi digitaalset isikutunnistust. ITDS seletuskirjast tuleneb, et digitaalse

isikutunnistuse kehtivus peatatakse või lõpetatakse kohe, kui on vähimgi kahtlus, et e-resident

ei ole usaldusväärne. U.B on seotud kolme äriühinguga: C OÜ ja X OÜ, kus ta on äriühingu

üks juhatuse liikmetest ja selle ainus osanik ning tegelik kasusaaja, ja F OÜ, milles ta on üks

juhatuse liikmetest, osanikest ja tegelikest kasusaajatest. Isik ei ole oma äritegevusega täitmas

e-residentsuse programmi peamist eesmärki ehk soodustamas Eesti majanduse arengut.

Äriühingutes ei ole tuvastatud puudusi, kuid isiku osas teatavaks saanud kahtlused on piisavalt

tõsised, et välistada isikule võimalus jätkuvalt e-residendi digitaalset isikutunnistust kasutada.

E-residendi digitaalne isikutunnistus on hüve, mitte subjektiivne õigus. Seega puudub isikul

õigus nõuda digitaalse isikutunnistuse väljaandmist või selle kehtima jätmist. Eestis ei ole

äritegevusega tegelemiseks nõutud e-residendi digitaalse isikutunnistuse olemasolu. E-

residendi digitaalne isikutunnistus vaid lihtsustab läbi e-teenuste äritegevust. Äritegevusega

on võimalik tegeleda ka e-residendi digitaalset isikutunnistust omamata.

3. Kaebaja esitas 04.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.05.2023 otsuse nr

ERESID-275959-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi, miks vastustaja leiab, et kaebajal e-

residentsuse olemasolu ei olnud kooskõlas e-residentsuse eesmärgiga. Kaebaja äriühingud on

kaebaja juhtimise ajal soodustanud Eesti Vabariigi majandust läbi maksude. Kaebaja ja tema

äriühingud on laitmatu taustaga. Kaebaja tegutseb üle 10 aasta Eestis ettevõtjana ning on

õiguskuulekas isik.

Kaebajat ei kuulatud haldusmenetluses ära.

Vastustaja ei ole arvesse võtnud teisi meetmeid, mis võiksid kaebaja õiguseid vähem riivata.

Vastustaja ei ole samuti selgitanud, kuidas võiks kaebaja jätkuv e-residendi isikutunnistuse

kasutamine ohustada Eesti julgeolekut.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

2(7)

3-23-1722

Kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse sertifikaatide peatamise ja isikutunnistuse

kehtetuks tunnistamise faktiline alus on PPA-le teatavaks saanud teave kaebaja tegevuse

kohta, mis on seadnud tema usaldusväärsuse tõsise kahtluse alla. Kuna e-residendile

võimaldatakse Eesti digitaalse dokumendiga ligipääs e-teenustele (nii avalikele kui

eraõiguslikele, sh pankade e-teenustele), peab e-resident olema laitmatu tausta ning kõrge

usaldusväärsusega isik. Kui Eesti riik pakub ebausaldusväärsele e-residendile hüvena

ligipääsu e-teenustele, satub ohtu maailmas suhteliselt unikaalse e-residentsuse programmi

maine ning selle kaudu Eesti riigi maine. Mainekahju põhjustab riigile tervikuna ka

majanduslikku kahju, mis on oluliselt suurem, kui jääda ilma ühe e-residendi, sh kaebaja,

toodetud maksutulust.

Vaidlustatud otsusest nähtub nii uurimispõhimõtte järgimine kui kaalutlusõiguse teostamine.

ITDS § 207 lg 3 p 4 ja lg 5 kohaselt märgitakse e-residendi isikutunnistuse väljaandmisest

keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise teates haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning ITDS § 20 6 lg-st 2 või 3 tulenev

alus. Seega on seadusandja piiranud e-residendi digitaalse isikutunnistusega seotud

haldusmenetluses otsuse põhjenduste avaldamise menetlusosalisele miinimumini.

Ärakuulamisõigust HMS § 40 lg 1 ette nähtud ulatuses kaebajale ei tagatud, kuna järelevalve

e-residentide tegevuse üle on eripärane menetlus võrreldes HMS-s reguleeritud

haldusmenetluse üldpõhimõtetega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 25.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Välismaalasele e-residentsuse võimaldamine, s.o digitaalse isikutunnistuse väljastamine, on

hüve. Selle antava hüve eesmärk on aidata kaasa välisriikides elavate välismaalaste

kaasamisele Eesti majanduse, teaduse ja hariduse ning IT-keskkonna arendamisse, mis peaks

muutma Eesti unikaalse lahenduse pakkujana atraktiivseks (isikut tõendavate dokumentide

seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse, millega e-residentsus seadustati, 699 SE

seletuskiri, lk 2). Riigil on hüvede reguleerimisel seadusandlikul tasandil väga lai

kaalutlusõigus, sh ei pea sellist hüve ühelegi välismaalasele võimaldama. Hüve võimaldamisel

ei tohi käituda aga ilmselgelt meelevaldselt. Välismaalasel on õigus sellele, et e-residendi

digitaalse isikutunnistuse andmise või selle kehtetuks tunnistamise otsustamine toimuks

õiguspäraselt vastavalt seadusele.

ITDS asjakohaste normide koosmõjust tuleneb kogumis, et isikut ei kaasata haldusmenetlusse,

sh võib tal puududa võimalus tutvuda toimikuga, kui selleks esineb oluline avalik huvi.

Kuivõrd isikule avaldatakse üksnes akti andmise õiguslik alus, ei ole isikul sellises olukorras

võimalik ka oma ärakuulamisõigust sisuliselt teostada. 699 SE seletuskirjas on selgitatud, et

tegemist on erinormiga HMS § 37 suhtes, kuna e-residendi digi-ID väljaandmisel kogutakse ja

analüüsitakse andmeid, mille teatavaks saamine välisriigi isikutele võib ohustada avalikku

korda ja riigi julgeolekut ning puudub vajalik ressurss hinnata iga juhtumit ja selle raames

kogutavaid andmeid eraldi. Eeltoodust tuleneb, et seadusandja on piiranud toodud menetluste

läbiviimisel vastustaja kohustust tuua otsuses välja haldusakti põhjendused (HMS § 56).

Haldusakti põhjendus piirdub nende normide kohaselt üksnes õigusliku aluse välja toomisega

ning faktilist põhjendust sellele ei lisata. Seega on haldusmenetlus toimunud kooskõlas

eriseaduses ettenähtud erisustega HMS-st.

Olukorras, kus tegemist on kaebajale, kes ei ela Eestis ega ole ka Euroopa Liidu kodanik

(kelle õigused tagatakse vajadusel muul viisil), seaduse alusel tagatava hüve, mitte

põhiõigusega, on seadusandjal laiem ruum hüve andmise ning äravõtmise menetluse

kujundamisel. Kaebajale on tagatud ka kohtulik kontroll.

3(7)

3-23-1722

Vaidlustatud otsuse kohaselt on kahtlus kaebaja ja tema äritegevuse usaldusväärsuses. Isiku ja

tema äritegevuse tulemusel võib kannatada saada Eesti riigi maine. Eesti riigi maine

kahjustamine ei ole oma olemuselt kooskõlas e-residentsuse programmi eesmärgiga.

Mainekahju Eesti riigile ei soodusta riigi majandust, teadust, haridust ega kultuuri, sõltumata

e-residendiga seotud ettevõtete toodetud maksutulust. Mainekahju vältimise vajadus on

oluline avalik huvi. Ei ole tõenäoline, et Eestisse soovitaks teha investeeringuid või alustada

äritegevusega, kui sama võimaldab Eesti Vabariik mitteusaldusväärsetele isikutele, kelle

äritegevuse kavatsused ei pruugi olla ausad. Võimalikku mainekahju seoses e-residentsuse

programmiga on käsitlenud ka Riigikontroll oma 23.07.2020 kontrolliaruandes, milles

leitakse, et e-residentsuse probleemid võivad Eesti mainele lüüa haava, mille ravimine on

aeganõudev, ning kokkuvõttes võib saada kahjustada nii sisejulgeolek kui ka ärikliima (lk-d 1

ja 2).

Võõrriigi kodanikule e-residendi isikutunnistuse väljastamine toob kaasa kohustusi ka

dokumendi väljastanud riigile, kuna see annab võimaluse kasutada riigi loodud identiteeti ning

võimaldab kasutada Eesti loodud e-teenuseid, sh osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja

eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast (vt ka 699 SE

seletuskiri, lk 2). Kuna Eesti riik annab e-residendi isikutunnistuse selle taotlejale heauskseks

kasutamiseks ja õiguspäraste toimingute tegemiseks, on oluline välistada selle andmine

isikutele, kelle puhul on PPA-l põhjus eeldada, et ta ei täida ITDS § 205 lg-s 2 sätestatud

eesmärke. Tegemist on prognoosotsusega, kus e-residentsuse eesmärkide täitmata jätmine või

kahjustumine ei pea olema aset leidnud, vaid olemasoleva info pinnalt ei saa seda välistada.

Seetõttu oli piisav PPA sedastus, et isiku äritegevus ei pruugi olla usaldusväärne.

Kohus on tutvunud vaidlusaluse haldusakti tervikversiooni ja selgitustega. Kaebajale

avalikustatud haldusakti versioon ja kaebaja eest varjatav teave terviktekstis on omavahel

kooskõlas. Terviktekstis toodud ja kaebaja eest varjatud teave kinnitab, et kaebaja ei ole

usaldusväärne ning kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmine ei ole

kooskõlas e-residentsuse programmi eesmärgiga, sh võib see kahjustada Eesti mainet.

Rohkem ei ole võimalik teabe varjamise eesmärki kahjustamata kaebajale kohtuotsuses

haldusakti tervikversiooni sisu avaldada. Vastustaja on haldusaktis leidnud, et vaatamata

sellele, et kaebajaga seotud äriühingute osas ei ole tuvastatud puuduseid, peab vastustaja isiku

osas teatavaks saanud kahtlusi piisavalt tõsiseks, et olla seisukohal, et isikule ei ole antud

asjaoludest tulenevalt võimalik jätkuvalt võimaldada e-residendi digitaalse isikutunnistuse

kasutamist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega.

E-residentsusest keeldumine ei takista kaebajal äritegevuse jätkamist. Viibides väljaspool

Eestit peab välismaalane arvestama sellega, et tema äritegevuse korraldamine on keerukam

ning võib nõuda vaatamata digitaalsetele lahendustele kohapeal viibimist. Äriregistri kohaselt

on kõigil kolmel äriühingul olemas ka teine juhatuse liige. E-residentsus teeb küll asjaajamise

mugavamaks, kuid äritegevusega seotud asjaajamist on võimalik korraldada ka muul moel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja palub 24.04.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

25.03.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Nii PPA kui halduskohtu otsus on õigusvastased ja põhjendamata. Kaebaja seisukohad on

jäetud tähelepanuta ning tõendeid ja asjaolusid on hinnatud vastuoluliselt. Halduskohus jättis

järgimata uurimis- ja põhjendamiskohustuse. Kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse

sertifikaatide peatamiseks ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ei piisa PPA

hüpoteetilisest sedastusest, et isiku äritegevus ei pruugi olla usaldusväärne.

4(7)

3-23-1722

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud HMS §-i 54 ja § 56 lg-t 2. Olukorras, kus PPA-le

laekus teave kaebaja tegevuse kohta, mis seadis kaebaja usaldusväärsuse tõsise kahtluse alla,

ei saa peatada kaebaja e-residendi isikutunnistuse sertifikaate tuginedes ITDS § 206 lg-le 5

koosmõjus § 206 lg 3 p-ga 2. ITDS § 206 lg 3 p 2 käsitleb üksnes e-residendile digitaalse

isikutunnistuse väljaandmise eesmärke, mitte isiku usaldusväärsust. Kaebaja taotles ja kasutas

e-residendi digitaalset isikutunnistust Eesti Vabariigis tegutsevate osaühingute juhtimiseks

ning osaniku kohustuste täitmiseks ja õiguste realiseerimiseks. C OÜ, X OÜ ja F OÜ on

kaebaja juhtimise ajal soodustanud Eesti majandust läbi riiklike ja tööjõumaksude.

Kohus ei ole põhjendanud, kuidas kahjustaks kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse

kasutamine või võimalik väärkasutamine Eesti Vabariigi mainet, seda eriti olukorras, kus

tegelikult on kaebajal võimalik ka edaspidi tegeleda äritegevusega, kuigi ilma e-residendi

isikutunnistuseta. Tegelikkuses ei ole selge, mida ja kuidas üritatakse kaitsta kaebaja e-

residendi isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisega. Kaebaja e-residendi isikutunnistuse

sertifikaatide peatamine ja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamine on ebaproportsionaalne.

Vastutaja on rikkunud HMS § 40 lg-t 1, sest jättis kaebaja haldusmenetlusse kaasamata ega

andnud võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

PPA ja halduskohtu otsused ei ole läbipaistvad, sest on suures osas rajatud kaebaja eest

varjatud teabele. Eriseadusega ei ole ette nähtud haldusorgani õigust minna vastuollu HMS §

56 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida selle andmise faktiline ja

õiguslik alus.

7. PPA vaidleb 29.05.2024 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata, jäädes varem avaldatud seisukoha juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

9. E-residendi digitaalse isikutunnistuse võib tunnistada kehtetuks, kui dokumendi

väljaandmine ei soodusta Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut (ITDS § 205

lg 2, § 206 lg 3 p 2 ja § 206 lg 4). E-residendi digitaalse isikutunnistuse digitaalset tuvastamist

võimaldava sertifikaadi ja digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifikaadi kehtivuse võib

peatada, kui on põhjendatud kahtlus, et esineb mõni § 206 lg-s 2 või 3 nimetatud e-residendi

digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise alus (ITDS § 206 lg 5). E-residendi

digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks

tunnistamise teates märgitakse HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning ITDS

§ 206 lg-st 2 või 3 tulenev õiguslik alus. E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest

keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitatud vaide

lahendamisel ei märgita vaideotsuses neid asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav

haldusakt tugineb (ITDS § 207 lg-d 4 ja 5).

10. PPA keelduv otsus sisaldab HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiite, samuti

õiguslikku alust (dtl 8 ja 168). Seega vastab vaidlustatud otsus seadusest tulenevatele

nõuetele. ITDS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

HMS-s sätestatut, arvestades ITDS-i erisusi. ITDS § 20⁷ lg-d 3 ja 3¹ sätestavad menetlejale

õiguse nii menetluse käigus kui ka pärast otsuse jõustumist piirata muu hulgas menetlusosalise

õigust tutvuda asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga. ITDS § 20⁷ lg 3 p 4 kohaselt võib

haldusmenetluse toimikuga tutvumist piirata mh siis, kui see võib ohustada avaliku korra

kaitset. ITDS § 20⁷ lg-st 3² tulenevalt saab samadel alustel juurdepääsu piirata ka välisriigilt

5(7)

3-23-1722

või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud andmetele. Seega näevad ITDS § 20⁷ lg-d 3–3²

ette selge erandi HMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigusest tutvuda asjas tähtsust omavate

dokumentidega või haldusmenetluse toimikuga (vt ka HMS § 37 lg 2). Viidatud erand laieneb

ka tutvumisele menetluse tulemusel tehtava otsusega. ITDS ei näe ette erisusi kehtetuks

tunnistamise otsuse vormile ja sisule, mistõttu tuleb selles osas lähtuda HMS §-des 54–57

sätestatust. Seevastu tuleneb ITDS § 20⁷ lg-st 4, et menetlusosalisele ei tule edastada mitte

kehtetuks tunnistamise otsus, vaid teade e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks

tunnistamise kohta, mis peab vastama kindlatele nõuetele (s.o teade peab sisaldama HMS § 55

lg-s 4 märgitud andmeid otsuse kohta ja HMS § 57 lg 1 kohast vaidlustamisviidet ning

kajastama ITDS § 20 lg-s 2 või 3 nimetatud õiguslikku alust). Eeltoodu ei välista isikule

⁶

otsuse tervikuna teatavakstegemist, kuid seda eeldusel, et puudub vajadus ITDS § 20⁷ lg 3

alusel piirata tema juurdepääsu asjassepuutuvatele dokumentidele. Nii e-residendi digitaalse

isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse kui vaideotsuse (ITDS § 207 lg 5) vormistamise

erisus on vajalik selleks, et tagada ITDS § 20⁷ lg-s 3 sätestatud juurdepääsupiirangu toimimine

(vt Riigikogu XII koosseisu 699 SE seletuskiri, lk 9–10; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2025

otsus asjas nr 3-23-26, p 11; 31.10.2025 otsus asjas nr 3-23-867, p 10). Halduskohus on

põhjendatult viidanud, et viidatud normide koosmõjust tuleneb kogumis, et isikut

haldusmenetlusse ei kaasata, sh tal võib puududa võimalus tutvuda toimikuga, kui selleks on

oluline avalik huvi, ning seega puudub tal ka sisuline võimalus avaldada eelnevalt arvamust

ehk olla ära kuulatud. Kuivõrd isikule avaldatakse üksnes õiguslik alus, ei ole isikul sellises

olukorras võimalik ka oma ärakuulamisõigust sisuliselt teostada (vrd ITDS § 207 lg 31 p 4).

11. ITDS § 20⁷ lg-tes 3–5 sätestatu puudutab üksnes menetleja tegevust haldus- ja

vaidemenetluses, kuid kõnealused normid ei välista e-residendi digitaalse isikutunnistuse

kehtetuks tunnistamise otsuse ja selle kohta tehtud vaideotsuse ning nende aluseks olevate

faktiliste asjaolude ja põhjenduste avaldamist halduskohtumenetluses, milles on vaidlustatud

samad otsused (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2023 määrus nr 3-23-867, p 19; 22.12.2022

määrus nr 3-22-950, p 15). Küll aga võimaldavad HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 kohtul mh

juurdepääsupiiranguga teabe kaitseks piirata menetlusosalise õigust tutvuda kohtutoimikuga,

tingimusel et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda

toimikuga. Halduskohus piiras 12.12.2023 määrusega kaebaja ja tema esindaja õigust tutvuda

PPA 25.05.2023 otsuse nr ERESID-275959-1 terviktekstiga ja PPA 27.09.2023 täiendavate

põhjendustega. Ringkonnakohtu 13.02.2024 määruse tulemusel avaldati kaebajale PPA

25.05.2023 otsus kärbitud kujul (dtl 168 jj). PPA 25.05.2023 otsuse nr ERESID-275959-1

terviktekst ja PPA 27.09.2023 täiendavad põhjendused sisaldavad vaidlustatud otsuse aluseks

olevaid faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohus jääb praeguses asjas tehtud 13.02.2024 määruses

esitatud seisukoha juurde, et kaebajale ja tema esindajale oli põhjendatud piirata juurdepääsu

ulatuses, milles see võis kahjustada ITDS § 207 lg 3 p 4 või avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p

51 eesmärke.

12. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praeguse otsuse p-s 11 esitatud

dokumentide alusel on võimalik järeldada, et ilmnenud asjaoludel ei soodusta kaebajal e-

residendi digitaalse isikutunnistuse olemasolu ja selle alusel teostatav äritegevus Eesti

majanduse arengut ITDS § 205 lg 2 ja § 206 lg 3 p 2 mõttes, kuna kahjustab Eesti

majanduskeskkonna mainet. Ebausaldusväärne ettevõtlus ei soodusta majanduse arengut.

Ringkonnakohus peab halduskohtu põhjendusi piisavaks ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

Seetõttu oli PPA õigustatud asuma kaaluma, kas peatada kaebaja e-residendi digitaalse

isikutunnistuse sertifikaatide kehtivus ja tunnistada kaebaja e-residendi digitaalne

isikutunnistus kehtetuks.

13. Asja materjalidest nähtuvalt on PPA võtnud arvesse, et kaebaja on seotud Eestis kolme

äriühinguga, kelle tegevuse tulemusel on Eesti riigi eelarvesse laekunud maksutulu.

6(7)

3-23-1722

Nimetatud asjaolu aga ei välistanud vaidlustatud otsuse tegemist. Seadusandja on loonud e-

residendi programmiga välisriigi kodanikule hüve. Põhiseadus sellise hüve loomist ei nõua ja

kaebajal on õigus üksnes sellele, et selle hüve kaotamisel järgitaks ITDS-i sätteid. Samuti ei

välista keeldumine kaebajal teisel viisil äritegevuse jätkamist. Välismaalasel, kes ei viibi

Eestis, ei ole õigust ega ootust sellele, et ta peaks saama välisriigist Eesti Vabariigis

ettevõtlusega tegeleda (vt põhiseaduse § 9 lg 1 ja § 31 II lause; Riigikohtu 22.01.2025 otsus nr

5-24-28, p-d 63 ja 64). Seega ei oma välismaalase huvi tegeleda välisriigist Eestis

ettevõtlusega sellist kaalu, mida tuleks pidada oluliseks. Muid huve, mida PPA oleks pidanud

kaaluma, ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul vastab PPA tegevus seaduslikkuse ja

proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks Eestis

e-residendi digitaalse isikutunnistuse abil ettevõtlusega tegeleda. Kaebajale pole

põhiseadusega, seadusega ega PPA praktika alusel tekitatud õiguspärast ootust sellele, et ta

saaks tingimusteta jätkata Eestis ettevõtlusega tegelemist.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad

nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)