2-25-13248/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Määruse tegemise aeg ja koht

14.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-13248

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus G.O paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.08.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

G.O määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), esindaja Maria Volkmann

Puudutatud isik: G.O (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16.08.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-13248

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 14.08.2025 Harju Maakohtule

taotluse G.O (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

1.1. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus alates 13.08.2025, kus tema suhtes rakendati

alates kell 15.13 tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja

toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline

ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi

paranemist nelja ööpäeva vältel.

1.2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik

viibis esimest korda avaldaja psühhiaatriakliinikus ravil. Puudutatud isik elab koos abikaasa ja

kahe lapsega (15-aastane ja 4-aastane). Puudutatud isik pöördus 2025. a veebruaris abikaasa

algatusel psühhiaatri vastuvõtule, siis tal diagnoositi luululine häire (F22.0) ning alustati

antipsühhootilist ravi. Puudutatud isik võttis medikamentoosset ravi kuu aega naise survel,

misjärel katkestas omavoliliselt ravi. Puudutatud isik pöördus järgmisena psühhiaatri

vastuvõtule 2025. a juunis, mil psühhiaatri sissekandes on kirjeldatud, et isik on veendunud, et

abikaasa petab teda korduvalt alates 2023. a novembrist. Isik esitas üksikasjalikke kirjeldusi

oma tähelepanekutest ja jälgimisest (nt audio-salvestused, autode liikumise jälgimine maja

ümbruses), kuid kinnitas korduvalt, et tal puuduvad tõendid, samas ta teadis toimuvaid

petmisi. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, tal soovitati antipsühhootilise raviga

taasalustada. Puudutatud isik hakkas ravimeid tarbima igapäevaselt, kuid nädal aega tagasi

katkestas taas ravi. Seekord toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa politsei ja

kiirabiga. Kiirabi kutsus puudutatud isikule isiku korteri omanik puudutatud isiku agressiivse

ja ebaadekvaatse käitumise tõttu. Puudutatud isik ründas korteriomanikku füüsiliselt, lõi

rusikaga vastu pead, kuna ta oli veendunud, et korteriomanikul on tema naisega suhe ja

kaamerad korteris nende jälgimiseks. Korteriomanik viidi kiirabiga haiglasse. Puudutatud isik

oli kiirabi saabumisel rahulik ja vastupanu ei osutanud. Puudutatud isik eitas valvepsühhiaatri

vastuvõtul varasemat ebaadekvaatset käitumist, oli dissimileeriv ja enda käitumist õigustav.

Valvepsühhiaater hospitaliseeris puudutatud isiku täpsustamata psühhootilise episoodiga nii

teda ennast kui ka ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse, ettearvamatu ja agressiivse

käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega

13.08.2025 kell 15.13. Puudutatud isiku seisund ei olnud avalduse esitamise ajaks oluliselt

paranenud. Isik oli situatsioonis desorienteeritud, eitas oma varasemat ebaadekvaatset

käitumist ja avaldas armukadedusluulu. Isik oli dissimuleeriva hoiakuga, üritas olukorda

ratsionaliseerida ja eitas psühhiaatrilisi kaebusi. Tema tahteaktiivsus oli psühhoosist juhitud.

Puudutatud isik avaldas soovi koju naasta. Tal haiguskriitika puudus. Puudutatud isiku

abikaasa tundis muret enda ja laste ohutuse pärast. Puudutatud isikul esines raske

psüühikahäire – täpsustamata psühhootiline häire (F23.9). Isiku käitumine oli raskest

psüühikahäirest mõjutatuna ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mille tõttu oli ta ravita jäämisel

ohtlik iseendale ja ümbritsevatele.

2. Maakohus kuulas 15.08.2025 puudutatud isiku ära psühhiaatriakliinikus.

3. Maakohus rakendas 15.08.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 13.08.2025

kell 15.13 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 17.08.2025 kella

2-25-13248

15.13-ni või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus

tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – täpsustamata psühhootiline häire

(F23.9). Tema käitumine on raskest psüühikahäirest mõjutatuna ebaadekvaatne ja

ettearvamatu, mille tõttu on ta ravita jäämisel ohtlik iseendale ja ümbritsevatele. Tema

seisund vajab täpsustavaid uuringuid. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Puudutatud

isik ei olnud oma psüühilise seisundi tõttu võimeline otsustama enda ravi üle ja andma

edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik

vajas psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis oli võimalik ainult statsionaari tingimustes.

Menetluse edasine käik

4. Avaldaja andis 16.08.2025 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud.

Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus pikendas 16.08.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 13.08.2025

kella 15.13-st kuni 22.09.2025 kella 15.13-ni või mõne eelneva päevani, kui

psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil,

juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis

menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

6. Maakohus jäi oma varasema seisukoha juurde, et PsAS § 11 lg-s 1 ja § 13 lg-s 1 ning

TsMS § 534 lg-s 5 sätestatud puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamise eeldused on täidetud. Kogutud tõendite ja arstide arvamuse kohaselt vajas

puudutatud isik jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, kuna tema seisund ei

olnud pärast neljapäevase tahtevastase ravi kohaldamist paranenud.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja

tuvastada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikus.

7.1. Puudutatud isik arvab, et maakohus toetus põhjendamatult vaidlustatud määruse

tegemisel peamiselt puudutatud isiku abikaasa kontrollimata väidetele. Puudutatud isiku

abikaasa ei ole abikaasade omavahelise konflikti tõttu objektiivne ega usaldusväärne

tõendiallikas. Väär on abikaasa väide, et lapsed kardavad isa, sest mõlemad lapsed on

puudutatud isikuga ravi ajal suhelnud ja ootavad teda koju. Ka valvepsühhiaatri poolt kohtule

esitatud kaherealine arvamus, arvestades ka asjaolu, et valvepsühhiaater ei ole puudutatud

isiku raviarst, ei ole piisav selleks, et otsustada isiku tahtest olenematu ravi jätkamine. Ka

raviarsti arvamus põhineb üksnes puudutatud isiku abikaasa subjektiivsetel väidetel.

7.2. Välistatud ei ole, et puudutatud isiku väited tema abikaasapoolsete abielurikkumiste

kohta ei vasta tõele. Need asjaolud puudutatud isiku käitumist küll ei õigusta, kuid sellisel

juhul ei ole tegemist psühhiaatrilise probleemiga, mis annaks aluse tema suhtes tahtest

olenematud ravi kohaldamiseks. Juhul kui puudutatud isikul oligi naabriga konflikt, siis

2-25-13248

menetluse käigus on võimalik välja selgitada, kes seda alustas ja kes ületas piire. Hetkel

puudub alus väita, et puudutatud isik mingi konflikti alustas ja piire ületas.

7.3. Ei vasta tõele, et puudutatud isik ravimeid ei tarbi. Puudutatud isik tarbib ravimeid

vabatahtlikult, kuna ta mõistab, et vastasel korral peab ta viibima veelgi kauem raviasutuses

ning see seab ohtu tema töökoha. Kuna puudutatud isik on hinnatud spetsialist, siis oleks

äärmiselt kahetsusväärne, kui puudutatud isik kaotaks sundravil viibimise tõttu töökoha ja

sissetuleku ning ei saaks seetõttu oma laste ülalpidamisest osa võtta. Puudutatud isik on

adekvaatne ja tajub ümbritsevat adekvaatselt. Arst ei ole esitanud ka ühtegi põhjendust, kas ja

miks on vajalik just 40-päevane mitte lühem ravi.

Menetlusosaliste seisukohad

8. Avaldaja on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikul on

raske psüühikahäire, s.o täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Tema käitumine on

juhitud täiel määral psühhoosielamustest ja kiivusluulumõtetest. Ta on ohtlik nii enesele kui

ka ümbritsevatele. Puudutatud isik ründas psühhootilistel ajenditel füüsiliselt

korteriomanikku, süüdistab ning jälitab abikaasat ja korteriomanikku. Puudutatud isikul on

luululistel ajenditel teiste suhtes agressiivselt ja ründavalt käitudes oht sattuda ka ise vägivalla

ohvriks. Kuna puudutatud isik ei järginud ravisoovitusi ambulatoorses ravis ning keeldus

ravikoostööst haiglatingimustes, on vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt

kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul

olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud, sest maakohus oli

puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), esitatud oli psühhiaatrite arvamus

(TsMS § 537 lg 1) ning kohus oli sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt

RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud

isikul raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9) ning oma

psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama.

12. Maakohus leidis põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võis puudutatud

isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli

pigem kindel kui tõenäoline.

12.1. Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt avaldas puudutatud isik laialdasi

kiivusluulumõtteid. Tema käitumine oli täiel määral psühhoosielamustest juhitud, mis päädis

vahetult enne haiglasse sattumist korteriomaniku füüsilises ründamises ning abikaasa ja

2-25-13248

korteriomaniku laialdases jälitamises ja petmises süüdistamises (dtl 70). Ta on ohtlik nii

enesele kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isikul on luululistel ajenditel oht käituda teiste

suhtes agressiivselt ja ründavalt ning seetõttu oht ka sattuda ise vägivalla ohvriks. Lisaks

väljendus puudutatud isiku ohtlikkus haiguskriitika puudumises, mis on ohtlik nii tema enda

kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib

viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest

(RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

13. Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Arvestades puudutatud isiku seisundit,

käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud

korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Arvestades

puudutatud isiku senist käitumist – toetusravi välja ostmata jätmist, korduvat haiglavälist

ravimite manustamise katkestamist ning haiguskriitika puudumist, ei ole usutav tema kinnitus,

et ta tarvitab ravimeid vabatahtlikult.

14. Eelnevast tulenevalt olid maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu

hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1

tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks.

15. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga, et maakohus toetus põhjendamatult

vaidlustatud määruse tegemisel peamiselt puudutatud isiku abikaasa kontrollimata väidetele

puudutatud isiku kohta. Kuigi seadusandja on kehtestanud ka nõude puudutatud isiku

lähedaste isikute ärakuulamiseks, on kohtuniku kohustus kõiki tõendeid koostoimes hinnata,

et otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise küsimus. Asja materjalidest ei nähtu,

et maakohus on puudutatud isiku suhtes kinnisesse asutusse paigutamise eelduste täidetuse

hindamisel lähtunud üksnes puudutatud isiku abikaasa esile toodud asjaoludest, vaid toimikust

nähtub, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis. Maakohus on lisaks puudutatud isiku

abikaasa avaldatule hinnanud ka puudutatud isiku raviarstide arvamusi ja nende esile toodud

faktilisi asjaolusid. Maakohus on mh ära kuulanud puudutatud isiku enda.

16. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. Ka

määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

17. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)