3-24-1961/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-1961

Otsuse kuupäev

12. jaanuar 2026

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

F.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30. aprilli 2024. a otsuse nr 4.2-

1/2681-3 ja 6. juuni 2024. a vaideotsuse nr 4.2-1/2681-7 tühistamiseks

ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja relvaloa taotlus uuesti

läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – F.H, esindaja vandeadvokaat Sandra Sepp

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.H kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 11. veebruar 2026.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

3-24-1961

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. F.H (edaspidi kaebaja) esitas 8. märtsil 2024 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

taotluse relvaloa saamiseks vintraudsele püssile jahipidamise ning enese ja vara kaitse

eesmärgil.

2. PPA keeldus 30. aprilli 2024. a otsusega nr 4.2-1/2681-3 kaebajale relvaloa

väljastamisest. PPA selgitas, et kaebaja eirab liikluses kehtivaid reegleid juba pikemat aega.

Samuti on kaebaja juba alaealisena 2004. aastal tarbinud tubakatoodet ja 2005. aastal

tarvitanud alkoholi. Aastast 2006‒2023 on tema kohta politsei andmebaasis fikseeritud

vähemalt 20 liikluses kehtiva reegli eiramist. Kaebaja on läbi aastate rikkunud liiklusseaduse

nõudeid, juhtinud korduvalt mootorsõidukit alkoholijoobes. Viimati 10. veebruaril 2023

ületas kaebaja lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Seega saab väita, et liikluses

kehtivate reeglite rikkumine on talle loomuomane käitumine, ta ei taha või ei suuda

liiklusreegleid järgida. Mootorsõiduk on suurema ohu allikas. Isiku puhul, kes järjepidevalt

eirab liiklusseaduses sätestatut, käitub süstemaatiliselt vastutustundetult suurema ohu allika

käitlemisel, ei ole põhjust eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt.

Kaebaja puhul õigusrikkumiste raugemist ei ole täheldada. Kaebaja ei oma kehtivaid karistusi,

kuid see ei tähenda, et teda saab pidada õiguskuulekaks. Relvaloa väljastamisel lähtub PPA ka

avalikust huvist, et relvaluba oleks vaid piisavalt usaldusväärsetel inimestel. PPA eeldab, et

isik, kellele relvaluba väljastatakse, käitub keskmisest isikust vastutustundlikumalt. Kuigi

kaebaja kahetseb tagantjärgi tehtut ning väidab, et tal ei ole raske jälgida ühiskonnas kehtivaid

reegleid, siis arvestades isiku käitumismustrit ei saa PPA sellega nõustuda. PPA leiab, et

isikule, kes on koduvalt juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes, rikkunud liiklusseaduse

nõudeid, ei saa usaldada tulirelva. Kui isik suhtub hooletult kõrge ohuallika, mootorsõiduki

juhtimisega seotud vastutusse, puudub usaldus, et ta suudab vastutustundlikult käituda teise

suure ohuallika, tulirelva puhul. Sellisele isikule relvaloa väljastamisel luuakse potentsiaalne

oht teistele isikutele ja avalikule korra turvalisusele. Kaebaja osas esineb relvaseaduse

(RelvS) § 36 lõike 4 punktis 3 nimetatud relvaloa andmist välistav asjaolu. Tulirelva

väljastamisest keeldumine piirab kaebaja vaba eneseteostuse õigust, kuid PPA-l on eelkõige

kohustus kaitsta teisi isikuid ja avalikku korda, mis kaalub üles kaebaja õiguse vabale

eneseteostusele. Relvaloa väljastamisest keeldumine ei tähenda, et tal ei oleks võimalik end ja

oma vara kaitsta. Turvalisuse tagamiseks on ka muid vahendeid. Samuti saab kaebaja

jätkuvalt tegeleda enda hobiga (loodus ja jahindus), näiteks osaledes kõikides jahindusse

puutuvates ettevõtmistes – käia ajujahis. Piirkonnapolitseiniku poolt tehtud kontrolli järgselt

antud arvamusest nähtuvalt on leitud, et kaebaja on sobilik tulirelvasid omama ja hoidma.

Antud kontekstis ei kaalu see üles ega tee olematuks kaebaja korduvaid rikkumisi.

3. Kaebaja esitas 24. mail 2024 vaide PPA 30. aprilli 2024. a otsuse peale.

4. PPA jättis 6. juuni 2024. a vaideotsusega nr 4.2-1/2681-7 kaebaja vaide rahuldamata.

PPA on otsuses tuginenud andmetele, et kaebaja on ajavahemikul 2006‒2023 toime pannud

vähemalt 20 liiklusalast rikkumist, sh mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ning valdavalt

piirkiiruse ületamised. PPA-l on kohustus relvaloa taotleja hindamisel välistada loa andmine

isikule, kes ei ole usaldusväärne mitte ainult PPA, vaid ka avalikkuse silmis. Arvestades, et

kaebaja minevikus on rikkumisi, mis teatud tingimustel välistavad täielikult relvaloa

omamise, siis need on ohumärgid, mis oluliselt mõjutavad hinnangut tulevase relvaloa

omaniku suhtes. Otsuse kohaselt on kaebaja liiklusturvalisust ohustav käitumine toimunud

süstemaatiliselt. Kaebaja liiklusalased rikkumised on aastate jooksul muutunud selles mõttes

3-24-1961

kergemaks, et viimase 14 aasta jooksul toime pandud liiklusalased väärteod ei ole RelvS § 36

lõikes 1 toodud loetelu hulgas, mis imperatiivselt välistavad relvaloa omamise. Kuid lubatud

suurima sõidukiiruse ületamine ohustab teiste liiklejate elu, tervist ja vara, mistõttu on

tegemist vastutustundetu käitumisega ning näitab hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse.

Otsuses on kajastatud kõik kaebaja kohta kogutud andmed, nii positiivsed kui ka negatiivsed

ning välja on toodud, miks senised rikkumiste toimepanemised on kaalukamad. Kaebaja poolt

täiendavalt esitatud iseloomustavad materjalid on võetud arvesse, kuid need ei kaalu üles tema

senist ohtlikku käitumist liiklemisel, kuna mootorsõiduki juhina toime pandud rikkumised

omavad ka suuremat kaalu relvaloa taotleja õiguskuuleka tegevuse hindamisel.

5. Kaebaja esitas 3. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 30. aprilli 2024. a

otsuse ja 6. juuni 2024. a vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata

kaebaja relvaloa taotlus uuesti läbi. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja kaalutlusotsuse (nii

PPA otsuse kui ka vaideotsuse) tegemisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid kogumis, sh

kaebaja huve ega õigusi. Relvaloa väljastamisest keeldumine on ebaproportsionaalne.

Vastustaja on otsuses viidanud kaebaja poolt alaealisena toime pandud rikkumistele

(16.‒17.-aastaselt tubakatoodete ja alkoholi tarvitamisele), kuid pole põhjendanud, millist

tähtsust need otsuse tegemise ajal jätkuvalt omavad. Alates 2008. aastast kaebaja kohta PPA

infosüsteemis talletatud teave kinnitab, et viimase 16 aasta jooksul enne otsuse tegemist ei ole

viidatud alaealisena toime pandud rikkumised mitte kuidagi probleemiks olnud, seega ka

enam mitte asjakohased. Tõepoolest on kaebajat 2008. aastal karistatud varguse ning

alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Kaebaja ei õigusta ega vabanda enda kunagist

käitumist, kuid on nendest olukordadest õppinud ning enda käitumist muutnud. Samas peab

kaebaja vajalikuks rõhutada, et kuivõrd vargus kui varavastane süütegu on suunatud täiesti

teistsuguse õigushüve vastu, ei saa selline rikkumine iseenesest olla relvaloa väljastamise

otsuse tegemisel mitte kuidagi asjakohane ega viidata kaebajast tulenevale ohule. Nimetatud

rikkumised olid kantud nooruse rumalusest. Väikeses maakohas elades ei ole noortel (eriti

noormeestel) paraku tihtipeale muid väljundeid, mistõttu on üheks vaba aja veetmise

tegevuseks alkoholitarvitamine. Selle tegevuse ja kambavaimu tulemusena on kaebaja teinud

mõtlemata otsuseid. Nii alaealisena toimepandud rikkumistest kui ka vahetult pärast

täisealiseks saamist toimepandud süütegudest on möödunud enam kui 16 aastat.

2006.–2023. aastal toime pandud liiklusrikkumisi kaebaja kahetseb ning lubab enda käitumist

parandada. Alates 2012. aastast ei ole olnud probleemiks muu kui lubatud sõidukiiruse

ületamine. Seega ei ole vastustaja tuginemine muudele rikkumistele põhjendatud. Lubatud

suurima sõidukiiruse ületamine ei ole perioodil 2012.‒2023. a olnud ka pidev probleem –

rikkumised ei ole iga-aastased, mh pole rikkumisi pikemalt olnud vahemikus 2014.‒2017. a ja

2018.‒2021. a. Kusjuures viimasest rikkumisest oli vastustaja otsuse tegemiseks möödas

peaaegu 15 kuud. Kaebaja on viimased 12 aastat juhtinud edukalt TRL Partners OÜ-d.

Ettevõtte põhitegevusala on laevade üldehitustööd. Valdav osa ettevõtte ehitusobjekte asub

Saksamaal. Seetõttu viibib kaebaja ühes kuus keskmiselt kaks nädalat Saksamaal, et teostada

tööde osas järelevalvet ning sõlmida uusi lepinguid. Saksamaal viibides kasutab ta

igapäevaselt sõidukit, nii asulasisestel teedel kui ka kiirteedel. Kiirteedel on mõnes kohas

seatud kiirusepiirang 130 km/h, kuid üldjuhul kiirusepiirang puudub. Seega võib sõita nii

kiiresti kui juht soovib, arvestades enda oskuseid, tee- ja ilmaolusid, sõiduki tehnilist

võimekust ning olukorda jne. Perioodil 2012.‒2023. a lubatud sõidukiiruse ületamised on

pandud eranditult toime vahetult pärast Saksamaalt Eestisse naasmist. Kaebaja mäletamist

mööda on rikkumised olnud üksnes asulavälisel teel (maanteel) ning reeglina päevasel ajal.

Mõni üksik juhtum võib olla aset leidnud ka õhtusel ajal. Kaebaja on juhtinud tehniliselt sama

3-24-1961

võimekat ja heas korras sõidukit kui Saksamaal olles. Kuna sõiduki juhtimine on kaebaja

jaoks igapäevane ja automaatne tegevus ning juhitav sõiduk niivõrd kaasaegne, et sõiduki

kiiruse kasv ei ole koheselt ja alati märgatav, on juhtunud, et kaebaja on olnud

tähelepanematu. Kindlasti ei tähenda see, et kaebaja on ükskõikne või lugupidamatu Eesti

õigussüsteemi vastu. Samuti ei ole võimalik sellest teha järeldusi tema võimaliku

riskikäitumise kohta relvaomanikuna.

Vastustaja on ainsa positiivse asjana toonud PPA otsuse põhjendustes esile

piirkonnapolitseiniku seisukoha, et tema hinnangul on taotleja sobilik tulirelvasid omama ja

hoidma, kuid on leidnud, et „antud kontekstis ei kaalu see üles ega tee olematuks F.H

korduvaid rikkumisi“. Miks, seda vastustaja ei põhjenda. Selline üldsõnaline ja põhjendamata

sedastus ei ole piisav ega veena selles, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid tegelikult

arvestanud. Vaideotsuses on vastustaja käsitlenud kaebajat positiivselt iseloomustavaid

asjaolusid veelgi lakoonilisemalt. Vastustaja väidab, et „F.H poolt täiendavalt esitatud

iseloomustavad materjalid on võetud arvesse, kuid need ei kaalu üles tema senist ohtlikku

käitumist liiklemisel, kuna mootorsõiduki juhina toime pandud rikkumised omavad ka

suuremat kaalu relvaloa taotleja õiguskuuleka tegevuse hindamisel.” Otsusest ei nähtu,

milliseid täiendavalt esitatud iseloomustavaid materjale arvesse võetud on, sh milliseid

asjaolusid millisest tõendist vastustaja tuvastanud on. Väide, et kaebaja varasemad rikkumised

omavad suuremat kaalu kui need, on aga põhjendamata.

Vastustaja enda poolt 11. märtsil 2024 koostatud õiendist nähtub, et lisaks PPA

infosüsteemile otsiti kaebaja kohta asjakohast informatsiooni ka mujalt. Kontrolli tulemusena

tõdes vastustaja, et kaebajal puuduvad kehtivad karistused, teda on kontrollitud

kriminaalpolitsei poolt, otsitud informatsiooni KAIRI piirkonnatöömoodulist ja Google

otsingumootorist ning alarmeerivat infot kaebaja kohta ei ole. Kuna vastustaja ei ole PPA

otsuses neid asjaolusid märkinud, on selge, et ta ei ole neid otsuse tegemisel arvesse võtnud.

Vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvestanud ka kaebaja antud selgitustega. Muu hulgas

selgitas kaebaja, et on viimased 12 aastat tegelenud edukalt ettevõtlusega, juhtides TRL

Partners

OÜ-d, on saavutanud nii tööturul kui ka klientide seas laitmatu maine. Ettevõtte on alati ja

kohaselt täitnud enda kohustusi riigi, töötajate ja lepingupartnerite ees. Sellise ettevõtte

edukas juhtimine eeldab ka teatud isikuomadusi - töökust, distsipliini, korrektsust,

vastutustunnet jmt. Kaebaja hinnangul iseloomustab eelnev teda käesoleval hetkel oluliselt

täpsemini kui nt vähemasti 16 aastat tagasi toime pandud rikkumised. Juhul kui vastustaja

pidas neid väiteid paljasõnaliseks, pidanuks vastustaja kaebajale seda selgitama ning andma

kaebajale võimaluse enda väiteid tõendada. Vastustaja seda ei teinud.

Kaebaja lisas vaidele ning palus asja lahendamisel arvesse võtta ka järgmist. Round Table

Eesti Saaremaa klubi presidendi Kristo Putniku sõnul osaleb kaebaja aktiivselt

heategevusprojektides ning panustab kogukonna heaolu edendamisse, toetab mh

päästetöötajaid ja Saaremaa noori, käsitleb lasketiirus tulirelvasid oskuslikult ja ettevaatlikult

ning on vastutustundlik, distsiplineeritud ja kõrgelt hinnatud kogukonnaliige. Halliste

Põhikooli direktor Merle Hüva iseloomustab kaebajat samuti kui aktiivset kogukonnaliiget,

kes mh panustab enda kogukonna heaolusse emotsionaalselt ja materiaalselt ja on paljudele

eeskujuks enda aususe, vastutustunde, töökuse, hoolivuse, kohusetunde ning

usaldusväärsusega. Vaideotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks tegelikkuses selliseid kaebajat

positiivselt iseloomustavaid asjaolusid arvesse võtnud.

3-24-1961

Kaebaja soovib relvaluba enda hobi, s.o jahindusega tegelemiseks ning enda ja vara kaitseks.

Kaebajale kuulub mitu põllumaad. Tema pere tegeleb põllumajandusega (Käära talu FIE;

taotleja on seal samuti osalise ajaga tegev). Koos rendimaadega harib Käära talu FIE hetkel

19 põllumaad. Ulukite eest on vaja kaitsta põldudel kasvatatavaid põllumajanduskultuure ja

kinnistutel kasvavat noort metsa.

6. Vastustaja palus 27. jaanuari 2025. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on

andnud kaebaja isikuomadustele ja käitumisele tervikliku hinnangu kõigi oluliste asjaolude

kogumis ja nende koosmõjus. Kaebaja käitumist ei saa hinnata eraldi etappidena, sest

erinevate õiguserikkumiste toimepanemine on olnud järjepidev ja süstemaatiline. Asjaolu, et

suhetes sõprade, pereliikmete, kolleegide või koostööpartneritega võib kaebaja olla

suurepärane, ei lükka ümber fakti, et tema käitumine on olnud vaieldamatult ennast ja teisi

ohustav ning relvaomanikule sobimatu. Aastatel 2004‒2023, s.o 20 aasta jooksul on kaebaja

kokku toime pannud 22 süütegu. Kindlasti ei omaks tähendust kaebaja alaealisena toime

pandud teod ja neid saaks käsitleda kui teismeea eksimusi, kui sellele iga-aastaselt ei järgneks

uued juhtumid. Kui isegi suitsetamine oligi nn nooruse rumalus ja hilisem pimedal ajal

helkurita liiklemine inimlik eksimus, siis alkoholi tarbimine alaealisena on oma olemuselt

mittevaieldav asjaolu, mis tõendab kaebaja käitumisharjumusi ja annab põhjuse järeldada, et

tal on kalduvus alkoholi liigtarvitada ja panna toime erinevaid süütegusid. Täisealisena

korduvalt alkoholijoobes olles toime pandud liiklusalased (samuti varavastased) süüteod

annavad kaebaja alaealisena alkoholi tarbimise episoodile oluliselt kaalukama tähenduse.

Lisaks väiksematele eksimustele on kaebaja toime pannud üheksa rikkumist, mille

märksõnaks on alkohol ning ühel või teisel viisil seotud sõiduki juhtimisega. Tõepoolest tema

hilisemate rikkumiste puhul alkoholi faktor puudub, kuid seevastu on see asendunud ohtlike

juhtimisvõtete, s.o kiiruse ületamisega kümnel korral. Kaebaja põhjendused oma

kiiruseületamiste kaitseks ei ole tõsiseltvõetavad ning annavad alust järeldada, et isik ei ole

nimetatud rikkumiste tõsidusest ja ohtlikkusest aru saanud, andes põhjuse järeldada, et

tulevikus sarnasesse olukorda sattudes võib kaebaja toime panna uusi rikkumisi. Puudub

veendumus, et kui kaebaja taaskord välismaalt Eestisse naaseb, suudab ta siinsete piirangute

vastu eksimist erinevalt varasemast vältida. Kaebajal on alates aastast 2006‒2023 kokku 20

süütegu. Seega statistiliselt on ta regulaarselt igal aastal vähemalt korra eiranud seadust,

millest peaaegu kõik on seotud joobes juhtimise või lubatud suurima sõidukiiruse

ületamisega. Kaebaja käitumine annab tunnistust süsteemsest käitumismustrist. Kaebaja

liiklusrikkumiste perioodilisus ja iseloom annavad kinnitust asjaolule, et kaebaja on oma

sõidukit kasutades hoolimatu ja nii ennast kui ka teisi isikuid mittearvestav. Relva näol on

tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt keskmisest

vastutustundlikumat käitumist. Isikule, kes on liikluses impulsiivse ja ohtliku sõidumaneeriga,

ei saa usaldada ka relva, sest puudub kindlus selles, et vastutustundetu isik relva õiguspäraselt

käsitleb. Ei ole välistatud, et isik, kes käitub mootorsõiduki kui kõrgema ohuallika roolis

ennast ja teisi ohustavalt, võib käituda vastutustundetult ka kõrgema ohuallika ‒ tulirelva ‒

käitlemisel. Tegemist ei ole mitte meelevaldse, vaid politsei pikaajalise praktika toel tehtud

järeldusega. Tulirelva valdamise õiguse aluseks on kõrge usaldusväärsus avaliku võimu

silmis. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes

vastavad kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele ei vasta. Kaebaja

riskiv/hoolimatu liikluskäitumine viitab sellele, et teatud ebasoodsate asjaolude

kokkusattumisel võib kaebaja ka tulirelva käsitsemisel ohutusnõuetest mööda vaadata ning

põhjustada seeläbi kahju endale või teistele.

7. Kaebaja esitas 21. novembril 2025 täiendava seisukoha. Kaebaja on tõendanud, et nii

nagu paljud teised inimesed, on ka tema suuteline muutuma ning ta on seda teinud. Inimesel,

3-24-1961

kellel oleks probleeme alkoholi kuritarvitamise või impulsiive käitumisega, ei oleks selliseid

saavutusi ja iseloomustusi ette näidata nagu kaebajal. Puudub mistahes tõsiseltvõetavus

vastustaja seisukohas, mille kohaselt mitukümmend aastat tagasi toime pandud rikkumised

tõendavad inimese tänaseid käitumisharjumusi. Kaebaja rõhutab, et viimasest alkoholiga

seotud rikkumisest oli otsuse tegemiseks möödas ca 16 aastat. Mitte ükski vastustaja poolt

kogutud või kaebaja poolt avaldatud informatsioon ei anna alust arvata, et kaebajal oleks

tänasel päeval kalduvus alkoholi liigtarvitada. Vastuseks vastustaja negatiivsele

tulevikuprognoosile esitab kaebaja enda karistusregistri väljavõtte 5. novembri 2025. a

seisuga. Kaebaja ei ole vahepealsel ajal ühtegi rikkumist toime pannud. Seega on selge, et

vastustaja on enda ohuhinnangus eksinud.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

8. RelvS § 36 lõike 4 punkti 3 kohaselt võib keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda

või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva

omama. Eelviidatud turvalisust ohustava ja relvaomanikule sobimatu käitumise või eluviisi

hindamisel ei teosta PPA kaalutlusõigust haldusmenetluse seaduse § 4 tähenduses, vaid teeb

tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab

ohuhinnang tõendite hindamist ja määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kuna siinsel juhul ei

ole õigusaktidest või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt jäetud PPA-le

ainuotsustamise pädevust ohu hindamisel, on kohtul võimalik tuvastatud asjaolude alusel

anda ise hinnang, kas kaebaja käitumist saab pidada RelvS § 36 lõike 4 punkti 3 tähenduses

turvalisust ohustavaks käitumiseks. Olukorras, kus PPA on relvaomaniku käitumise ohustavat

ja relvaomanikule sobimatut laadi järeldanud muu hulgas mõnest sellisest asjaolust, millest

seda kohtu hinnangul järeldada ei saa, saab kohus, ilma et rikuks seeläbi HKMS § 158 lõike 3

viimases lauses sätestatud keeldu teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, ise muude PPA

tuvastatud asjaolude pinnalt hinnata, kas haldusaktis antud ohuhinnang on kokkuvõttes

põhjendatud. (Vrd Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2025. a jõustumata otsus asjas nr

3-23-1776, punktid 11‒12.)

9. Kohtupraktikas on leitud, et relvaloa taotlejast lähtuvat ohtu hinnates on põhjendatud

tugineda tema liiklusrikkumistele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2025. a

jõustumata otsus asjas nr 3-23-846, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika). PPA

vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja on aastatel 2010‒2023 saanud kümnel korral

karistada lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Aastatel 2006‒2008 on kaebaja tabatud viiel

korral mootorsõiduki roolist joobeseisundis ja ilma juhtimisõiguseta. Kuna joobeseisundis ja

ilma juhtimisõiguseta toime pandud liiklusrikkumistest oli PPA 30. aprilli 2024. a otsuse

tegemise ajaks möödunud 16 aastat ja rohkem, omavad need väiksemat tähendust kaebaja

ohtlikkuse hindamisel. Suuremat tähendust omavad aga kaebaja poolt toime pandud

kiiruseületamised, millest viimasest oli PPA 30. aprilli 2024. a otsuse tegemise ajaks

möödunud umbes aasta. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja kiiruseületamised on olnud

järjepidevad ja moodustavad käitumismustri. On küll esinenud perioode, kus kaebaja ei ole

mitu aastat järjest kiiruseületamisega vahele jäänud, kuid see ei ole tähendanud, et kaebaja

oleks lõplikult asunud õiguskuulekale teele, sest nendele perioodidele on siiski järgnenud

uued kiiruseületamised. Kaebaja õigustused kiiruseületamise põhjuste kohta ei pisenda nende

rikkumiste tähtsust. Kaebajal on autojuhina kohustus olla hoolas ja järgida konkreetsel

teelõigul kehtivaid piiranguid ning see kohustus ei ole pehmendatav sellega, et kaebaja on

harjunud sõitma Saksamaa kiirteedel. Kui kaebaja ei suuda Eesti teedel liigeldes endale aru

anda, et ta ei asu Saksamaa kiirteel, on see märk hooletusest või ükskõiksusest. Kaebaja on

3-24-1961

osutanud sellele, et tal on kaasaegne auto, seega võib eeldada, et tal on olemas ka püsikiiruse

hoidja, mille kasutamisele oleks kaebaja saanud erilist rõhku panna olukorras, kus ta oli juba

kiiruseületamisega vahele jäänud. Kaebaja järjepidevad kiiruseületamised annavad tunnistust

sellest, et kaebaja ei suuda olla liikluses piisavalt hoolikas või ei pea vajalikuks kehtivatest

piirangutest kinni hoida. Kaebaja kiiruseületamistega seonduvast käitumismustrist piisab, et

jaatada kaebaja puhul enda või teiste turvalisust ohustavat käitumist RelvS § 36 lõike 4 punkti

3 tähenduses. Kiirusepiirangute üks eesmärk on jätta juhile piisavalt aega liikluses ette tulla

võivatele ootamatutele olukordadele (sh teiste liiklejate põhjustatud ohtlikele olukordadele)

reageerimiseks ning teiseks see, et ise teatavaid manöövreid sooritades eeldavad juhid

enamasti, et teiste sõidukite sõidukiirused jäävad lubatu piiresse. Juht, kes sõidab lubatust

oluliselt kiiremini, isegi kui tal on põhjust pidada enda juhtimisoskusi või sõiduki juhitavust

keskmisest märksa paremaks, riskib suurema ohu allika kasutamisega põhjendamatult nii enda

kui ka teiste isikute elu ja tervisega. Käitumismuster, mida iseloomustab inimese riskialdis ja

ohtlik tegutsemine mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika kasutamisel, õigustab järeldust, et ta

võib samavõrd hoolimatu käitumisega relva hoidmisel või kasutamisel seada ohtu enda või

teiste elu ja tervise. Inimese hoolimatus ühe endas ohtusid kätkeva tegevuse (mootorsõidukiga

liiklemise) ohutuse tagamiseks kehtestatud normide järgimisse õigustab kahtlust tema

suutlikkuses või motivatsioonis olla nõutavalt hoolas ka relva hoidmisel, kandmisel ja

kasutamisel.

(Vt

ka

Tallinna

Ringkonnakohtu

otsus

asjas

nr 3-23-1776, punktid 16‒17.)

10. Kaebaja poolt alaealisena toime pandud kahe rikkumise (alkoholi ja tubakatoote

tarvitamine) ning 2008. aastal toime pandud varguse tähtsus on kaebaja käitumise hindamisel

väiksem, arvestades nendest möödunud aega ja seda, et PPA 30. aprilli 2024. a otsuse

tegemisele eelnenud 16 aasta jooksul ei ole kaebaja alkoholiga seotud või varavastaseid

süütegusid toime pannud. Kaebaja väide, et varavastased süüteod pole relvaloa väljastamise

otsustamisel üldse asjakohased, ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas on leitud, et ka

varavastaseid süütegusid saab relvaloa taotleja iseloomustamisel arvestada (Tallinna

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-23-846, punkt 13). Nagu siiski eelnevalt öeldud, ei omanud

kaebaja 2008. aastal toime pandud ühekordne vargus 30. aprilli 2024. a seisuga enam suurt

tähendust.

11. Kaebaja on ette heitnud, et PPA ei ole arvestanud teda positiivselt iseloomustavaid

asjaolusid. Kohus sellega ei nõustu. PPA on 30. aprilli 2024. a otsuse lk-l 2 esile toonud

kaebaja arvamuse ja vastuväited, kajastades seega kaebaja väiteid teda positiivsest küljest

iseloomustavate asjaolude kohta, sh selle kohta, et kaebaja on aastaid tegelenud ettevõtlusega

ning täitnud kõikide isikute ees oma kohustused õigeaegselt ja täielikult. Pole mõistlikku

põhjust arvata, et vastustaja oleks oma otsuses kajastanud kaebaja arvamust seda tegelikult

sisuliselt arvesse võtmata. Kuna vastustaja on oma põhjendustes pidanud kaalukamaks

kaebaja õigusrikkumiste mõju, saab sellest loogiliselt järeldada, et kaebaja esile toodud

positiivseid asjaolusid pidas vastustaja vähem kaalukaks. Vastustaja on 30. aprilli 2024. a

otsuse lk-l 3 märkinud, et „piirkonnapolitseiniku poolt tehtud kontrolli järgselt antud

arvamusest nähtuvalt on leitud, et isik on sobilik tulirelvasid omama ja hoidma. Antud

kontekstis ei kaalu see üles ega tee olematuks F.H korduvaid rikkumisi.“ Sellest nähtub

selgelt, et vastustaja on arvesse võtnud ka piirkonnapolitseiniku positiivset hinnangut, kuid

vastustaja on leidnud, et kaebaja korduvad õigusrikkumised on kaalukamad. Samuti on PPA

vaideotsuses märkinud, et „F.H poolt täiendavalt esitatud iseloomustavad materjalid on

võetud arvesse, kuid need ei kaalu üles tema senist ohtlikku käitumist liiklemisel, kuna

mootorsõiduki juhina toime pandud rikkumised omavad ka suuremat kaalu relvaloa taotleja

õiguskuuleka tegevuse hindamisel.“ Kohtu hinnangul on vaideotsusest mõistlikult arusaadav,

3-24-1961

et „täiendavalt esitatud iseloomustavate materjalide“ all pidas PPA silmas vaide lisadena

esitatud dokumente, s.o Round Table Eesti Saaremaa klubi presidendi Kristo Putniku

soovitust, Halliste Põhikooli direktori Merle Hüva iseloomustust ja Halliste Jahiseltsi 27.

aprilli 2024. a üldkoosoleku protokolli. Sellest, et PPA ei ole neid dokumente vaideotsuse

põhjendustes eraldi nimetanud ja nendes kirjeldatud asjaolusid uuesti loetlenud, ei tähenda, et

PPA poleks neid sisuliselt arvesse võtnud. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja

liiklusrikkumised omavad siiski suuremat kaalu kui vaidele lisatud positiivne materjal. Kohus

ei pea asjakohaseks ka kaebaja etteheidet, et vastustaja ei ole 30. aprilli 2024. a otsuses

kajastanud 11. märtsi 2024. a õiendist nähtuvat, s.o seda, et karistusregistrist nähtuvalt

kaebajal kehtivaid karistusi ei ole, teda on kontrollitud kriminaalpolitsei poolt, otsitud

informatsiooni KAIRI piirkonnatöömoodulist ja Google otsingumootorist ning alarmeerivat

infot kaebaja kohta ei ole. PPA on 30. aprilli 2024. a otsuses märkinud, et tegi kaebaja suhtes

kontrolli, ja esile toonud kaebaja õigusrikkumised. Sellest on mõistlikult arusaadav, et muud

negatiivset teavet vastustaja ei leidnud ja seega muus osas vastustajal kaebajale etteheiteid ei

olnud. Ei ole nõutav, et vastustaja loetleks otsuses ära iga allika, kust ta kaebaja kohta

negatiivset infot ei leidnud. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks mõnest allikast võtnud

arvesse sellist teavet, mis tegelikult tõele ei vasta.

12. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et ka kogumis hinnates ei maanda kaebaja esile

toodud positiivsed asjaolud ohtu, mis järeldub kaebaja ohtlikust liikluskäitumisest. Kaebaja

edu ettevõtjana ning kohustuste nõuetekohane täitmine riigi, töötajate ja lepingupartnerite ees

näitab kaebaja pühendumust oma ärisse. Round Table Eesti Saaremaa klubi presidendi K.

Putniku ja Halliste Põhikooli direktori M. Hüva iseloomustustest nähtub, et kaebaja on

osalenud mitmes heategevusprojektis ja kogukonnale oluliste ürituste korraldamisel. See

ilmestab kaebaja soovi panustada kogukonna arengusse ning teiste inimeste heaolusse ja

arengusse. Eeltoodu siiski ei väära seda, et kaebaja on aastatel 2010‒2023 käitunud

järjepidevalt liiklusohtlikult, ületades piirkiirust. Kaebaja võib küll olla mitmes eluvaldkonnas

eeskujulik, kuid liikluses ei ole ta kuni aastani 2023 millegipärast pidanud vajalikuks piisavalt

pingutada, et mitte ohtu seada enda ja teiste inimeste elu ja tervist. Liikluses on kaebaja üles

näidanud olulisel määral hoolimatust ning sellest omakorda järeldub, et tal võib olla

valdkondi, kus ta on valmis mööda vaatama kehtivatest õigusnormidest. Isiku puhul, kellel on

ühte liiki suurema ohu allika kasutamisel riskeeriv käitumismuster ja valmidus seeläbi ohtu

seada teiste isikute elu ja tervis, saab pidada tõenäoliseks, et ta jätkab riskeeriva

käitumismustriga ka teise suurema ohuallika kasutamisel. Mõlemal juhul on küsimus väga

kaalukate õigushüvede ennetavas kaitsmises. Saab pidada võimalikuks, et mingisugustel

pragmaatilistel või otstarbekusega seotud kaalutlustel otsustab ta eirata ka relva hoidmise,

kandmise või kasutamise eeskirju, kui rikkumisega kaasnev oht pole tema meelest piisavalt

tõsine. Sellise valiku tagajärjeks võib olla kaaluka õigushüve kahjustamine. Kõnealused ohud

ei pruugi tingimata seonduda relva kasutamisega, vaid näiteks ka relva hooletu hoidmisega

selliselt, et see võib sattuda lubamatult kõrvaliste isikute kätte. Seejuures pole hinnangu

andmisel oluline, kas oht realiseerub või mitte. Eelnevat arvestades ei saa suurt tähendust

omistada ka kaebaja hea tuttava K. Putniku tähelepanekule, et tema hinnangul käib kaebaja

lasketiirus tulirelvadega ümber oskuslikult ja ettevaatlikult. Ka piirkonnapolitseiniku

positiivne arvamus ei lükka eeltoodud järeldust ümber. Piirkonnapolitseinik pole täpsemalt

põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja on sobilik tulirelvasid hoidma, kui kaebaja on

järjepidevalt liiklusrikkumisi toime pannud. Ainuüksi see, et kaebaja tegeleb ettevõtlusega,

soovib relvasid eelkõige jahipidamise eesmärgil, tal on nõuetekohane relvakapp, pereliikmed

relvade omandamisele vastu pole, kaebaja lubab edaspidi liikluses tähelepanelikum olla ning

naabritelt ja teistelt isikutelt tema kohta kaebuseid laekunud ei ole, ei anna alust järelduseks,

et kaebajast ei lähtu enam endale ja teistele isikutele ohtu. Kaebaja paljasõnalised kinnitused

3-24-1961

liiklusrikkumisi rohkem mitte toime panna ei saanud olla tõsiseltvõetavad olukorras, kus

kaebaja oli aastatel 2010‒2023 süstemaatiliselt kiirust ületanud. Kaebaja perekonna, naabrite

ja teiste piirkonna inimeste poolt kaebajale etteheidete puudumine ei tee siiski olematuks

kaebaja järjepidevat käitumismustrit liiklusrikkumiste toimepanemisel. Relvaloa omaja peaks

reeglina olema õiguskuulekas kõigis eluvaldkondades. Asjaolu, et kaebaja ei ole pärast PPA

30. aprilli 2024. a otsuse tegemist rohkem liiklusrikkumisi toime pannud, ei ole asjakohane,

sest haldusakti õiguspärasust, sh otsuse aluseks olnud asjaolude tuvastamise ja

kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust, hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lõike 2 teine lause).

13. Seega kokkuvõtlikult on PPA andnud kaebaja kohta põhjendatud ohuhinnangu. Lubatud

sõidukiiruse ületamises seisnev järjepidev liiklusohutuse nõuete eiramine annab alust

järelduseks, et kaebajat iseloomustab tema enda või teiste turvalisust ohustav käitumine, mille

tõttu on ta sobimatu tulirelva omama. Seda järeldust ei lükka ümber kaebajat muudes

eluvaldkondades positiivselt iseloomustavad asjaolud.

14. Olles tuvastanud, et kaebajat iseloomustab turvalisust ohustav käitumine, pidi PPA

järgnevalt kaaluma relvaloa andmata jätmise proportsionaalsust. Kohus leiab, et PPA ei ole

sellel kaalumisel vigu teinud. PPA on õigesti sedastanud, et relvaloa andmisest keeldumine

piirab kaebaja õigust vabale eneseteostusele. PPA hinnang, et inimeste elu ja tervise kaitse

relvast kui kõrgema ohu allikast lähtuvate ohtude eest kaalub kaebaja vaba eneseteostuse üles,

ei ole meelevaldne ning on kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgi ja piiridega. Kohtule ei nähtu,

et PPA oleks kaalumisel jätnud tähelepanuta mingisugused olulised asjaolud, eelkõige

asjaolud, mis viitavad sellele, et relvaloal oleks mingisuguseid kaebajat ja tema elukorraldust

iseloomustavaid asjaolusid arvestades kaebaja jaoks iseäranis kaalukas väärtus. PPA on

õigesti osutanud sellele, et jahinduses saab kaebaja osaleda ka relvaluba omamata, nagu

kaebaja on seda siiani teinud. Samuti on PPA asjakohaselt märkinud, et end ja oma vara saab

kaitsta ka muude vahenditega. Põllumajanduskultuure saab uluksõraliste eest kaitsta näiteks

füüsiliste tõketega (aiad ja elektrikarjused), erinevate peletitega, põllumajanduslike võtetega

(nt vähematraktiivsed taimed põlluservas) ning lubades jahimeestel oma maadel küttida.

Noort metsa saab samuti kaitsta füüsiliste tõketega (aiad ja taimetorud), keemilise tõrjega ning

lubades jahimeestel oma maadel küttida. Eelnevat arvestades pole asjakohased kaebaja

etteheited, et vastustaja pole kaalumisel arvesse võtnud kaebaja eesmärke relvaloa saamiseks.

Lisaks on PPA viidanud sellele, et kaebajal tuleb näidata, et ta suudab kinni pidada

ühiskonnas kokku lepitud reeglitest ning varasem riskikäitumine on möödanik. Sellega on

PPA osutanud, et kaebajal ei ole tulevikus välistatud relvaloa saamine, kui ta pikema aja

jooksul näitab, et on talle antud ohuhinnangu aluseks olevast riskikäitumisest loobunud.

Vastustaja ootus, et relvaloa taotleja osaleks liikluses liiklusseadusega kooskõlas, pole

ebamõistlik ega ebaproportsionaalne.

15. Eelnevat arvestades pole alust PPA 30. aprilli 2024. a otsuse ja 6. juuni 2024. a

vaideotsuse tühistamiseks ega vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

16. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

3-24-1961

(allkirjastatud digitaalselt)