2-23-120666/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 8. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-23-120666

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) hagi Meelis

Sprenki vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. detsembri 2025. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja):TF Bank AB (publ.)

(Eesti filiaali kaudu, registrikood 14304235), lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. detsembri 2025. a määrus ja saata asi maakohtule

menetluse jätkamiseks.

2. Rahuldada TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) määruskaebus.

3. Maakohus määrab menetluskulude jaotuse kindlaks ja lahendab TF Bank AB (publ.)

(Eesti filiaali kaudu) taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks asjas

tehtavas lõpplahendis.

Edasikaebamise kord

Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu, hageja) hagi

Meelis Sprenki (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Kostja suri 10. augustil 2024, mille tõttu menetlus peatus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 353 lg 1 alusel, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks

õigustatud muu isik.

3. Kohus palus 14. augusti 2024. a kohtunõudes hagejal teatada, kas hageja soovib hagi

menetlemist või loobub hagist. Kui hageja soovib hagi menetlemist, tuleks hagejal teatada,

kes on kostja pärija(d).

Hageja selgitas 17. septembri 2024. a menetlusdokumendis, et ta on teinud pärimisregistrisse

päringu ning saanud teada, et andmed puuduvad või ei ole avalikud. Hagejale ei ole teada

kostja pärijate andmeid. Hageja taotles tõendite kogumist kostja ülenejate või alanejate

sugulaste kindlakstegemiseks.

Kohus rahuldas 22. oktoobril 2024 hageja tõendite kogumise taotluse ning lisas asja

materjalide juurde rahvastikuregistri väljavõtted.

4. Kohus palus 29. aprilli 2025. a kohtunõudes hagejal teatada, kes on kostja pärija(d).

Hageja selgitas 27. mai 2025. a menetlusdokumendis, et kostja ema Leili Sprenk on elus ning

kostja isa on surnud. Isa pärandiosa läheb üle tema alanejale sugulasele (kostja õele) Katrin

Sprenkile. Kostja seadusjärgsed pärijad on L. Sprenk ja K. Sprenk. Hageja palus kaasata

kostja seadusjärgsed pärijad kostja õigusjärglastena menetlusse.

5. Kohus selgitas 22. septembri 2025. a kohtunõudes, et pärimisregistri andmetel ei ole 7.

augusti 2025. a seisuga kostja pärimisasja algatatud ega pärimistunnistust väljastatud. Samuti

selgitas kohus, et õigusjärglust tõendab üldjuhul pärimistunnistus, mille tõestab notar

pärimismenetluse lõpetamisel. See, et kostja ema L. Sprenk on elus ja isa pärandiosa läheb üle

tema alanejale sugulasele K. Sprenkile, ei ole tõend õigusjärgluse kohta ega veena kohut

selles, et nad võiksid olla kostja pärijad. Hagejal kui pärandvara suhtes õigusi omaval isikul

on pärimisseaduse (PärS) § 166 lg 1 järgi õigus esitada notarile pärimismenetluse algatamise

avaldus.

Hageja taotles 16. oktoobri 2025. a menetlusdokumendis kutsuda kostja õigusjärglane K.

Sprenk jätkama menetlust. Kostja pärija ei ole teatanud pärandist loobumisest (PärS § 118 lg

2, § 119 lg 1), seega loetakse, et pärija on pärandi vastu võtnud. Pärija sai teada isa surmast

samal päeval ning samal päeval sai ta teada ka enda pärimisõigusest. Kostja pärimismenetlus

ei olnud keskmisest keerulisem, pärija oli selge juba päeval, mil kostja suri. Üksnes see, et

pärijal ei ole pärimistunnistust, ei muuda PärS § 118 lg 1 ja TsÜS § 166 lg 1 sisu.

MAAKOHTU SEISUKOHT

6. Tartu Maakohus uuendas 5. detsembri 2025. a määrusega menetluse ja jättis hagi läbi

vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja märkis, et hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

TsMS § 353 lg 1 alusel peatub füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole

lõppemise korral üldõigusjärgluse puhul menetlus, kuni seda jätkab poole üldõigusjärglane

või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Pärija ei ole kohustatud menetlust jätkama

enne pärandi vastuvõtmist või vastuvõtmisest loobumiseks ettenähtud tähtaja möödumist.

Menetluse peatumine ja peatamine poole surma või lõppemise korral on oma olemuselt

ajutine meede, mille kohaldamise alus langeb ära kohe, kui üldõigusjärglane on selgunud ja

valmis menetlusse astuma. Menetluse peatumine võimaldab lahendada pärijate ringi

kindlakstegemise ja pärandist loobumisega seotud küsimused, millest sõltub, kes peab

kohtumenetluses poolena jätkama (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud

väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 353 komm 3.3.1).

TsMS § 361 lg 1 kohaselt uuendab kohus peatunud või peatatud menetluse poole taotlusel või

omal algatusel määrusega pärast seda, kui menetluse peatamise aluseks olnud asjaolud on ära

langenud.

Kuigi menetluse peatumise aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud (kostja õigusjärglane ei

ole selgunud), on menetluse uuendamine põhjendatud. Menetlus on peatunud alates kostja

surmast ehk 10. augustist 2024. Menetluse uuendamiseta ei saa kohus järgmist

menetlustoimingut aga teha, kuivõrd sellisel juhul oleks selline menetlustoiming tühine

(TsMS § 358 lg 2).

TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Praegusel juhul ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik hagiga saavutada, kuivõrd kostja

õigusjärglased ei ole teada. Kohus selgitas 22. septembri 2025. a kohtunõudes, et

õigusjärglust tõendab üldjuhul pärimistunnistus, mille tõestab notar pärimismenetluse

lõpetamisel. Asjaolu, et kostja ema L. Sprenk on surnud ja et isa pärandiosa läheb üle tema

alanejale sugulasele K. Sprenkile, ei ole tõend õigusjärgluse kohta ega veena kohut selles, et

nad võiksid olla kostja pärijad. Kohus viitas ka hageja õigusele esitada notarile

pärimismenetluse algatamise avaldus (PärS § 166 lg 1).

Hageja vastusest kohtunõudele ei nähtu, et hageja oleks vastavasisulise avalduse notarile

esitanud. Hagejal tuleb menetluses tõendada, et tegemist on surnud kostja õigusjärglasega (vt

Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn

2017, § 353 komm 3.3.3 c). Hageja lähtub üksnes sellest, et rahvastikuregistrist (dtl 98–99)

nähtuvalt on kostja ema elus ja isa surnud, ning sellest, et isa asemel pärib tema tütar K.

Sprenk. Kohus jäi seisukohale, et rahvastikuregistri väljavõte ei tõenda õigusjärglust ning

hageja esitatud asjaolud ei veena kohut selles, et kostja ema ja õde on kostja pärijad. Ei saa

välistada, et kostjal oli testament ning tema pärijateks on teised isikud.

Hageja käsitles 27. mai 2025 menetlusdokumendis kostja õigusjärglastena kostja ema L.

Sprenki ja kostja õde K. Sprenki. 16. oktoobri 2025 menetlusdokumendis käsitleb hageja

kostja õigusjärglasena üksnes K. Sprenki. Hageja viimasest menetlusdokumendist ei nähtu,

miks kostja õigusjärglaseks on üksnes tema õde K. Sprenk. Hageja käsitlusest lähtudes peaks

kostja õigusjärglaseks olema nii õde kui ka ema.

Arusaamatuks jääb hageja käsitlus, et kostja pärija ei ole teatanud pärandist loobumisest.

Samuti jääb kohtule arusaamatuks hageja käsitlus, et pärija sai teada isa (ilmselt on silmas

peetud venna) surmast samal päeval ning samal päeval sai ta teada enda pärimisõigusest, ning

et kostja pärimismenetlus ei olnud keskmisest keerulisem.

Praegusel juhul ei ole kostja pärimismenetlust läbi viidud. Pärandist loobumiseks tuleb PärS §

118 lg 2 järgi esitada notarile avaldus. Olukorras, kus notar ei ole pärimismenetlust algatanud

ega pärandist loobumist osalistele selgitanud, on äärmiselt küsitav, et kostja M. Sprenki surma

päeval pidi tema õde K. Sprenk aru saama, et tema on kostja pärija ja esitama notarile

pärandist loobumise avalduse. Lisaks sellele on kostja õde K. Sprenk eestkostel olev isik,

kelle eestkostjaks on tema ema L. Sprenk (vt Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2024. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-24296).

Kuivõrd praegusel juhul ei ole kostja õigusjärglased teada, ei rahuldanud kohus hageja

taotlust TsMS § 353 lg 3 alusel ja jättis hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud jäid TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

7. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse osas, millega hagi jäeti läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda ning saata asi

tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja palub tagastada määruskaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv 70 eurot.

Hageja on pärast kostja surma teinud järjepidevalt ja aktiivselt toiminguid kostja pärijate

kindlakstegemiseks, sh teinud päringuid pärimisregistrisse, taotlenud tõendite kogumist

rahvastikuregistrist ning esitanud kohtule selgitused seadusjärgsete pärijate ringi kohta.

Hageja selgitas kohtule, et rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostja ema L. Sprenk elus

ning kostja isa on surnud, mistõttu isa pärandiosa läheb üle tema alanejale sugulasele K.

Sprenkile. Seega on kostja seadusjärgseteks pärijateks L. Sprenk ja K. Sprenk. Hageja taotles

nende kaasamist kostja õigusjärglastena menetlusse TsMS § 353 lg 3 alusel.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja õigusjärglased ei ole teada ning hageja

taotletavat eesmärki ei ole võimalik hagiga saavutada. Maakohus on kohaldanud vääralt

TsMS § 423 lg 2 p-i 2. Selle sätte kohaldamine eeldab olukorda, kus hagiga ei ole

objektiivselt võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Käesoleval juhul sellist olukorda

ei esine. Hageja nõue on suunatud surnud kostja pärandvara vastu ning selline nõue on Eesti

õiguskorras lubatud, teostatav ja riigi poolt õiguskaitset vääriv. Ainuüksi asjaolu, et

pärimismenetlust ei ole veel algatatud ning pärimistunnistust ei ole väljastatud, ei muuda

hageja nõuet õiguslikult võimatuks ega põhjenda hagi läbi vaatamata jätmist. Hageja nõude

sisuline lahendamine on võimalik pärast pärijate menetlusse kaasamist.

Maakohus on asunud vääralt seisukohale, et kostja õigusjärglust saab tõendada üksnes

pärimistunnistusega. TsMS § 353 lg 3 ei näe ette, et õigusjärglase menetlusse kaasamise

eelduseks peab alati olema pärimistunnistus. Pärimistunnistus ei loo pärimisõigust, vaid

üksnes tõendab juba olemasolevat õigussuhet. Seadusjärgse pärimise korral tekib pärija

staatus pärandi avanemisel ning selle olemasolu saab hinnata ka muude tõendite, sh

rahvastikuregistri andmete ja pärimisseaduse normide alusel.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et hagejal on kohustus kohtuliku kaitse saamiseks algatada

kostja pärimismenetlus. Pärimismenetluse algatamine on tasuline toiming ning olukorras, kus

pärijad ise ei ole pärimismenetlust algatanud ega pärandist loobunud, koormab see hagejat

ebaproportsionaalselt ning piirab põhjendamatult tema õigust kohtulikule kaitsele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et hagi esitamise või selle menetluse jätkamise

eeltingimuseks oleks võlausaldaja poolt pärimismenetluse algatamine. TsMS § 353 eesmärk

on võimaldada menetluse ajutist peatumist kuni pärijate selgumiseni, mitte nihutada pärijate

passiivsusest tulenevat riski ja sellega seotud kulusid hagejale. Käesolevas asjas on

võimalikud pärijad objektiivselt tuvastatavad rahvastikuregistri andmete alusel ning pärijate

olemasolu ei ole välistatud.

Hagi läbivaatamata jätmine ei olnud proportsionaalne ega kooskõlas menetlusökonoomia

põhimõttega. Kohus oleks saanud ja pidanud kasutama leebemaid meetmeid, näiteks kaasama

võimalikud pärijad menetlusse tingimuslikult või andma muid juhiseid.

Maakohus on asunud määruses ka vastuolulistele seisukohtadele. Kohus väidab, et kostja

õigusjärglased ei ole teada, samas analüüsib kohus detailselt L. Sprenki ja K. Sprenki

võimalikku pärijastaatust. Seega pärijate ring ei ole teadmata, vaid vaieldav. Selline vaidlus ei

anna alust jätta hagi läbi vaatamata.

8. Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 3).

Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult hagi TsMS § 423 lg 2 p 2

alusel läbi vaatamata põhjusel, et hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik hagiga

saavutada, kuivõrd kostja õigusjärglased ei ole teada.

Kostja üldõigusjärglasel (pärijal) on TsMS § 209 lg-st 1 ja § 353 lg 1 teisest lausest tulenevalt

kohustus pärandaja asemel menetlusse astuda, kui ta on pärandi vastu võtnud või pärandi

vastuvõtmisest loobumiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud. Kohus lubab üldõigusjärglasel

menetlusse astuda. TsMS § 353 lg-test 3 ja 4 tuleneb, et kui üldõigusjärglane viivitab

menetluse jätkamisega, kutsub kohus vastaspoole avalduse alusel õigusjärglast üles jätkama

menetlust kohtu määratud tähtaja jooksul ja asja arutamises osalema ning kui õigusjärglane

kohtuistungile ei ilmu, loetakse väidetav õigusjärglus vastaspoole avalduse alusel tema poolt

omaksvõetuks ja asja arutamist jätkatakse.

Hageja on teatanud kohtule kostja seadusjärgsed pärijad, kellele sai PärS § 130 lg 1 kohaselt

üle minna kostja menetluslik positsioon, ning esitanud TsMS § 353 lg 3 alusel kohtule

avalduse, et kohus kutsuks kostja õigusjärglast üles menetlust jätkama.

11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et õigusjärglust tõendab üksnes

pärimistunnistus. Selleks, et lugeda õigusjärglus piisavalt tõendatuks, ei pea tingimata olema

algatatud pärimismenetlust ja notar ei pea olema tõestanud pärimistunnistust. Kohus hindab

õigusjärgluse tuvastamisel kõiki tõendeid ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Pärimistunnistus on vaid üks tõend, mida

kohus hindab koos teiste tõenditega. Kohus ei saa keelduda õigusjärglast menetlusse lubamast

või jätta TsMS § 353 lg 3 alusel esitatud avaldust rahuldamata ainuüksi põhjusel, et

väljastatud ei ole pärimistunnistust. Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust ja pärandi

üleminekuks ei ole vaja pärimistunnistust väljastada (vt RKTKo 13.05.2020, 2-17-13190, p

13; RKTKo 09.10.2019, 2-17-12712, p 15).

Maakohtu hinnangul ei saa välistada, et kostjal oli testament ning tema pärijateks on teised

isikud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kohus leiab, et kostja võib olla teinud testamendi, peab

kohus selgelt ära tooma, millised on need asjaolud, mis viitavad testamendi olemasolule.

Kohus võib ainult siis nõuda pärimismenetluse algatamist, kui on selge alus õigusjärgluses

kahelda. Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest asjaolusid, millest tulenevalt oleks

põhjendatud kahtlus, et kostja võib olla teinud testamendi.

12. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks praegusel juhul üldse informeerinud kostja

seadusjärgseid pärijaid menetlusse astumise võimalusest. Maakohus oleks saanud

informeerida kostja seadusjärgseid pärijaid menetlusse astumise võimalusest, küsida kostja

õigusjärgluse ja menetluse jätkamise osas nende seisukohta ning kui õigusjärglus ei olnud

maakohtu hinnangul piisavalt tõendatud, selgitada lisaks hagejale ka kostja seadusjärgsetele

pärijatele vajadust algatada kostja pärimismenetlus. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ilma

kostja teadaolevaid seadusjärgseid pärijaid menetlusest teavitamata ja menetluse jätkamise

osas nende seisukohta küsimata alust asuda seisukohale, et kostja õigusjärglased ei ole teada.

Ilma kostja seadusjärgsete pärijate seisukohta küsimata ei saanud hinnata mh seda, millal pidi

kostja seadusjärgne pärija saama teada enda pärimisõigusest (määruse p 11).

13. Hageja teatas 27. mai 2025. a menetlusdokumendis kostja seadusjärgsed pärijad ja palus

kaasata nad kostja õigusjärglastena menetlusse, kuid 16. oktoobri 2025. a avalduses nimetas

ühe õigusjärglase, kelle palus kutsuda menetlust jätkama.

Ringkonnakohus selgitab, et kui pärijaid on mitu ja pärandvara on nende vahel jagamata,

tekib kõigil pärijatel isiklikult kohustus pärandaja asemel menetlusse astuda, sest pärandvara

ühisus,

kuhu

pärandaja

õigused

ja

kohustused

kuuluvad,

ei

ole

tsiviilkohtumenetlusteovõimeline (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud

väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 353 komm 3.1.2.a).

14. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

15. Kuigi määruskaebus kuulub rahuldamisele, ei lahenda ringkonnakohus hageja taotlust

määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel kuulub kaebuse

rahuldamisel määruskaebuselt tasutud riigilõiv tagastamisele üksnes juhul, kui menetluses ei

osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda.

Kuivõrd menetluses osaleb teisi menetlusosalisi ja menetluskulude jaotuse otsustab maakohus

asja uuel läbivaatamisel, siis sõltub menetluskulude jaotusest ka riigilõivu tagastamise

võimalikkus.

TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427

esimese lause kohaselt võib esitada määruskaebuse maakohtu või ringkonnakohtu määruse

peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu

määruse, millega hagi jäeti läbi vaatamata, ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks,

siis ei saa käesoleva määruse peale esitada määruskaebust Riigikohtule (vt ka RKTKm

21.02.2018, 2-14-7385/204, p 13).

/allkirjastatud digitaalselt/