2-24-126771/11 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

2-24-126771

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Leanika Tamm

Kohtujurist

Triin Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. detsember 2025.a, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-126771

Tsiviilasi, hageja nõue

B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) hagi XX vastu

võla nõudes

Tsiviilasja hind

1424,84 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ),

registrikood 11542046, aadress: XXX, 10617 Tallinn

Hageja lepinguline esindaja: VV, e-post: x

Kostja:

XX

,

isikukood

XXX,

Rahvastikuregistrijärgne elukoht: XXX XXX, e-post: x

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) hagi XX vastu osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt XX hageja B2 Impact OÜ kasuks:

2.1. põhivõlgnevus 1000 eurot;

2.2. intress 13,77 eurot;

2.3. sissenõutavaks muutunud viivis (periood 21.05.2024 – 24.09.2024) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras 42,79 eurot;

2.4. TsMS § 367 kohaselt sissenõutavaks muutunud viivis (periood 25.09.2024 –

29.12.2025) 138,70 eurot;

2.5. alates 30.12.2025 sissenõutavaks muutuv viivis põhivõlgnevuse summalt 1000 eurot

kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2.6. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 114,39 eurot (128,16 –

13,77), sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 101,39 eurot (144,18 –

42,79) ning sissenõudmiskulude hüvitise nõude summas 30 eurot.

3. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud 91,35% ulatuses

kostja kanda ja 8,65% ulatuses hageja kanda.

5. Määrata hageja B2 Impact OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

300 eurot, s.o hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 280 eurot ning maksekäsu

1 / 8

2-24-126771

kiirmenetluse avalduse kulu 20 eurot.

6. Välja mõista kostjalt XX hageja B2 Impact OÜ kasuks menetluskulude hüvitis

summas 274,05 eurot.

7. Välja mõista kostjalt XX hageja B2 Impact OÜ kasuks menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt 274,05 eurot viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD

Apellatsioonkaebuse esitamine

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses.

Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 2¹ kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE

1. IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 29.01.2024 veebikeskkonnas

krediidikonto lepingu nr x, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediiti limiidiga kuni

1000 eurot ning kostja kohustus tasuma krediidi kasutamise eest intressi 41,88% aastas.

Kostja kohustus krediidiandjale tasuma minimaalseid kuumakseid, mis kujunesid vastavalt

sellele, kui palju krediidilimiiti kostja kasutas. Kostja võttis 29.01.2024 kasutusse krediidi

1000 euro ulatuses, kuid oma kohustust tasuda võlgnevus igakuiste maksetena ta kohaselt

ei täitnud. Lepingu kehtivuse ajal ei teinud kostja ühtegi tagasimakset. Krediidiandja saatis

kostjale 30.04.2024 lepingu ülesütlemise teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse

tasumiseks kuni 20.05.2024. Krediidiandja ütles lepingu üles 21.05.2024 ning loovutas

lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostjal on tasumata põhivõlg 1000 eurot. Lepingu

ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata intress 128,16 eurot. Seoses

maksemeeldetuletuste saatmisega on tekkinud kulu 30 eurot. Hageja on arvestanud viivist

põhivõlalt 1000 eurolt viivist perioodi eest alates 21.05.2024 kuni 23.09.2024 määraga

41,88% aastas kokku summas 144,18 eurot.

2. Krediidiandja järgis krediidkonto lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Krediidiandja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet perioodil 01.01.2023 –

2 / 8

2-24-126771

29.01.2024. Kostja majanduslikku seisundit kontrolliti piisavalt ning see oli piisav

krediidikonto lepingu teenindamiseks, tulud ületasid kohustusi.

3. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1000 eurot,

intressivõlgnevuse 128,16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 144,18 eurot, viivise

perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras ja sissenõudmiskulu hüvitise 30 eurot.

KOSTJA SEISUKOHT

4. Pärnu Maakohus võttis hagi menetlusse 09.10.2024 ning kohustas kostjat esitama vastuse

hagiavaldusele 14 päeva jooksul hagiavalduse kättesaamisest. Menetlusdokumendid

toimetati kostjale kätte 01.01.2025 Ametlike Teadaannetes TsMS § 317 lg 1 – 3 alusel, sest

kohtul ei õnnestunud dokumente muul viisil kätte toimetada. Kohtule teadaolevatele e-

posti aadressitele x ning x ei õnnestunud dokumente kätte toimetada. Hagiavaldusele

vastamise tähtaeg oli 15.01.2025. Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole

esitanud. Kohus on kostjat hagi menetlusse võtmise määruses hoiatanud, et kui kostja jätab

tähtaegselt kohtule vastamata, võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega (TsMS § 407).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 2, märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

6. Kohus tuvastas, et IPF Digital AS ja kostja sõlmisid krediidikonto lepingu, millega

krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti limiidiga kuni 1000 eurot intressiga

41,88% aastas ning kostja kohustus kasutatud krediidi tagastama igakuiste minimaalsete

maksetena, kuid mitte vähem kui 10 eurot. Lepingu kohaselt oli kostja poolt kasutusse

võetav krediidi summa 1000 eurot ning krediidiandja tegi kostjale väljamakse 29.01.2024

(konto väljavõte dtl 99). Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 51,78% aastas,

leping oli tähtajatu. Vastavalt IPF Digital AS krediidikonto üldtingimuste p 4.1 sai lepingu

sõlmida, kui krediidiandja tegi krediidiotsuse kliendile teatavaks, milleks loetakse

teavitamist SMSiga, telefoni teel, äpi kaudu, dokumentide edastamist kliendi e-posti või

postiaadressile või krediidi väljamakse tegemist. Üldtingimuste p 17.1 kohaselt on

klientidel õigus taotleda krediidiandjalt krediidilimiidi suurendamist (või ka vähendamist),

esitades selle kohta taotluse äpis või iseteenindussüsteemis ning lepingu p 6.4 kohaselt on

krediidilimiit korduvkasutatav (personaalsed tingimused dtl 29 – 30, üldtingimused dtl 31

– 51, tarbijakrediidi teabeleht dtl 52 – 58). Kohtule esitatud 30.04.2024 laenulepingu

ülesütlemise teatisest (dtl 101) ja 24.05.2024 nõudekirjast (dtl 105) nähtuvalt on

krediidiandja loovutanud eespool nimetatud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu

hagejale.

7. VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu.

8. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS

§ 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei

3 / 8

2-24-126771

tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus omal

algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. VÕS § 406² lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 29.01.2024

lepingu sõlmimise ajal 17,36%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr

51,78% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr ei ületanud VÕS § 406² lg 1-järgset

piirmäära.

9. VÕS § 403⁴ lg 1 p 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS §

403⁴ lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

10. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17).

Sama lahendi p 18 järgi peab krediidiandja teabe saamise kohustuse täitmiseks tarbija

kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg

1 p 5).

11. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi,

et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud

teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis ta peab tõendama, et tarbija kohta kogutud muu

teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-

13098, p 18).

12. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel mh arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate

sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on

4 / 8

2-24-126771

selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline

pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda

tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja

küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

13. Hageja on selgitanud, et lepingu sõlmimisel 29.01.2024 hinnati kostja krediidivõimekust,

kasutades kostja pangakonto väljavõtet (dtl 61 - 98). Hageja selgituse kohaselt tuvastas

krediidiandja, et kostja keskmine sissetulek on 617 eurot, majapidamiskulud 200 eurot,

finantskohustused 306 eurot. Tagasimakse IPF-le moodustas 40 eurot. Seega vaba raha

jäägiks kujunes hinnanguliselt 40 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot). Samuti on hageja

arvesse võtnud kostja krediidikonto avamise taotlusel (dtl 59 – 60) esitatut. Hageja on

täiendavalt märkinud, et hageja hinnangul on kostja rikkunud tahtlikult VÕS § 14 lg 2 ja

§ 4034 lg 3 sätestatut, esitades krediidiandjale ebaõigeid andmeid (dtl 139 – 144).

14. Kohtu hinnangul on hageja esitatust ilmne, et krediidiandja ei teostanud sisulist kontrolli

enne 29.01.2024 lepingu sõlmimist. Seda, millistele andmetele tuginedes on hageja

kindlaks teinud kostja sissetulekute, majapidamiskulude ja finantskohustuste suuruse,

hagist ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Erinevatesse registritesse (maksehäirete

päring, pensioniregister jne) krediidiandja päringuid teinud ei ole. Ehkki hageja on

viidanud kostja konto väljavõttele (dtl 61 – 98), nähtub sellest, et kostjal on vähemalt

teinegi arvelduskonto (x), mis on kajastatud mh laenutaotlusel (dtl 59 – 60), millele

krediidiandja on teinud ülekande (dtl 99) ning millelt ja millele on kostja ise teinud

stabiilselt ülekandeid. Kas krediidiandja on analüüsinud ka nimetatud kontot, et teha

kindlaks kostja terviklikke igakuiseid majapidamiskulusid (sh toit, sidekulud,

transpordikulud jne) ja finantskohustusi, ei ole kohtule teada – selle konto väljavõtet ei

ole kohtule esitatud. Kohtule esitatu ei võimalda vastupidist tuvastada. Lisaks eelnevale

nähtub esitatud konto väljavõttest, et hageja on saanud igakuiseid ülekandeid ettevõttelt F

OÜ ja seda kuni septembrini 2023. Kas tegemist võiks olla kostja tööandjaga, ei ole

samuti kohtule teada. Samas ei ole nähtu kohtule esitatud konto väljavõttest, et oleks

toimunud laekumisi ettevõttelt K OÜ, kes on märgitud väidetavalt kostja tööandjaks.

KAVS § 49 lg 3 p 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning

millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel ning vajadusel peab

krediidiandja küsima tarbijalt lisateavet (vt käesoleva lahendi p-s 12 viidatud RK lahend).

Seda, et krediidiandja oleks küsinud mistahes lisateavet või selgitusi tarbijalt, kohtule

esitatust ei nähtu. Kohus on seisukohal, et analüüs ja kontroll kostja pangakontode

väljavõtte alusel eelviidatud püsivajaduste ja – kulutuste osas on täitmata.

15. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma

vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine

eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus

asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 29.01.2024 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

5 / 8

2-24-126771

16. Hageja on märkinud, et kostjaga sõlmitud leping lõppes ülesütlemisega 21.05.2024. VÕS

§ 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

17. VÕS § 403⁴ lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus andis hagejale 09.10.2024 ja 05.05.2025 võimaluse

täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 403⁴ lg 7 sätestatuga ning esitada tõend selle

kohta, et kostja on hageja lepingu ülesütlemisteate kätte saanud. Hageja ei ole lepingu

ülesütlemisteate kättesaamise kinnitust ega ümberarvestust esitanud.

18. Hageja 24.09.2024 menetlusdokumendis esitatud arvestuskäik, milles on viidatud

krediidikulukuse määra arvestamise aluseks olevatele eeldustele (et krediit võetakse

kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena), ei

vasta lepingule. Hageja on selgitanud, et kui klient võtab oma krediidikontolt mingi

summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne

kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto

lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning minimaalse kuumakse summa

on muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab, siis saadab

krediidiandja kliendile igakuiselt arve minimaalse kuumakse summa kohta (dtl 24).

Lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama kasutusele võetud limiidi osamaksetena

vähemalt minimaalse kuumakse ulatuses, kuid mitte vähem kui 10 eurot ning minimaalne

kuumakse arvutatakse ümber lepingu punktis 11.2 sätestatud viisil iga kord

krediidilimiidi kasutusse võtmisel, krediidilimiidi muutmisel, maksepäeva muutmisel ja

tegelikult kohaldatava intressimäära muutmisel (dtl 34).

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine muudab tühiseks üksnes lepingujärgse

intressikokkuleppe, ülejäänud osas on leping kehtiv. Seega saab hageja vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda kostjalt VÕS § 4043 lg 7 alusel tagasi vaid

põhivõla koos seadusjärgse intressiga, kostja muid tasusid hagejale ei võlgneks. Hagejal

tuleks tagasimaksed uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga ehk arvestada tuleks

seadusjärgset intressimäära lepingu sõlmimise ajal 29.01.2024. Lepingu sõlmimise ajal

oli seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes 4,5%. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ei

ole teinud ühtegi tagasimakset ning 21.05.2024 seisuga oli kostja viivituses vähemalt

kolme järjestikuse maksega. Seega, lepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed

eeldused on täidetud. Kostja oleks makseviivituses VÕS § 416 lg 1 mõttes ka pärast

ümberarvestust, sest ta pole teinud põhivõlgnevuse katteks ühtegi tagasimakset. Ehkki

vaidlusalune krediidikonto leping on sõlmitud tähtajatult, puudub käesoleval juhul

6 / 8

2-24-126771

vajadus analüüsida korralist ülesütlemist VÕS § 414¹ mõttes, sest esinevad lepingu

erakorralise ülesütlemise alused. Küll aga on kohtul vajalik tuvastada, kas kostja on

lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte saanud – sellest sõltub, mis hetkest on

leping üles öeldud.

20. Hageja on välja toonud, et leping öeldi üles hagi lisaks nr 6 oleva avaldusega (dtl 101).

TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse

saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub

kehtivaks kättesaamisega. Hageja märkis, et avaldus saadeti kostjale ning viitas lepingu

tingimuste punktile 21.2, mille kohaselt teade loetakse kätte antuks teate kätteandmisel

allkirja vastu või 5 (viie) kalendripäeva jooksul tähitud kirjaga saatmise korral ja 1 (ühe)

kalendripäeva jooksul e-postiga, Iseteenindussüsteemi või Äpi kaudu saatmise korral.

06.05.2025 vastuses kohtunõudele on hageja täiendanud, et lepingu sõlmimisel on kostja

esitanud e-posti aadressi: XXX, millele on kõik temaga sõlmitud lepingu dokumendid

edastatud, sh ei ole erisuseks lepingu ülesütlemise teate edastamine (dtl 142).

21. Kohus menetleb käesolevat asja TsMS § 405 lg 1 järgi lihtsustatud korras. TsMS § 405 lg

1 p 5 kohaselt võib sellise hagi menetlemisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja

kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses

sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud

vande all. Eeltoodu tähendab, et lihtmenetluses on tõendamise reeglid vabad ning kohus

võib tõendiks lugeda poole seletuse (st analoogselt TsMS § 407 sätestatud tagaseljaotsuse

puhul omaksvõtuga öelda, et hageja faktiväite alusel on mingi asjaolu tõendatud). Kohus

leiab, et hageja viidatud seletus on piisavalt põhjalik ning seega saab kohus tuvastada, et

kostjaga sõlmitud krediidikonto leping on üles öeldud 21.05.2024.

22. Kohus leiab, et seoses krediidikonto lepingu lõppemisega on lõppenud kostja õigus

kasutada krediiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab hageja

nõuda tagasi põhivõlga koos seadusjärgse intressiga. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ei võlgne

kostja muid tasusid. Nähtuvalt hageja esitatust sai kostja enda kasutusse kokku 1000

eurot (maksekorraldus krediidisumma kostja arvele maksmise kohta dtl 99). Kostja

põhivõlgnevuse suurus on 1000 eurot, kostja tagasimakseid teinud ei ole. Seega rahuldab

kohus hageja põhinõude summas 1000 eurot.

23. Hageja on arvestanud intressi 41,88% aastas alates krediidi väljamaksmisele järgnevast

päevast 30.01.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni, so 20.05.2024 summas 128,16 eurot.

Arvestades vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, tuleb kohaldada

seadusjärgset intressimäära 4,5% aastas ning kohus saab rahuldada hageja intressinõude

summas 13,77 eurot.

24. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist lepingujärgses määras

(41,88% aastas) perioodi 21.05.2024 - 24.09.2024 eest summas 144,18 eurot. Hageja on

taotlenud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista

kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude

täitmiseni. Arvestades, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb

kohaldada üksnes seadusjärgset viivisemäära. Kohus rahuldab hageja sissenõutavaks

7 / 8

2-24-126771

muutunud viivisenõude osaliselt perioodi eest 21.05.2024 – 24.09.2024 kokku 42,79

eurot. TsMS § 367 alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise alates 25.09.2024 kuni

kohtulahendi tegemiseni 29.12.2025 summas 138,70 eurot ning edasiulatuva viivise

põhivõlgnevuselt alates 30.12.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

25. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 114,39 eurot (128,16 – 13,77),

sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 101,39 eurot (144,18 – 42,79). Kohus

jätab rahuldamata ka hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõude summas 30 eurot, sest

see on õiguslikult põhjendamata. Kostjale saadetud nõudekirjal (dtl 105 – 106) on

kajastatud nõudekuludena 40 eurot, teistel saadetud kirjadel (dtl 108 – 110) ei kajastu

üldse mistahes nõudekulude suurust.

MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE

26. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas esialgselt hagi hinnaga

1424,84 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 1 301,72

eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et kostja

kanda jääb 91,35% ning hageja kanda 8,65% menetluskuludest.

27. TsMS § 174 lg-st 2 tulenevalt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks kokku 300 eurot, mis koosneb

hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust summas 280 eurot ja maksekäsu

kiirmenetluse avalduse kulust summas 20 eurot. Hageja kantud menetluskulud kokku

summas 300 eurot on vajalikud ja põhjendatud. Kostjalt tuleb välja mõista 274,05 eurot

ning ülejäänud osa, s.o 25,95 eurot jääb hageja kanda.

28. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel kohus märgib määruses, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

29. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik Leanika Tamm

8 / 8