3-25-3887/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Määruse tegemise aeg ja koht

23. detsembril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-3887

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Q.Ti kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Ege-Lii Luik

Puudutatud isik Q.T (sünd. XXX)

Asja läbivaatamise viis

Lihtmenetluses, 23. detsembri 2025. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada taotlus. Pikendada luba pidada Q.Ti kinnipidamiskeskuses kinni kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui neli kuud arvates

praeguse määruse tegemisest, so 23. aprillini 2025 (kaasa arvatud).

2. Tõlkida määruse resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused Q.Tile vene

keelde. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit tutvustama talle määrust

viivitamatult ja selgitama, et määruse tõlge vene keelde edastatakse talle pärast

selle valmimist.

3. Määruse avaldamisel asendada Q.Ti nimi ja sünniaeg tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204

lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.T esitas 29. juulil 2022 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Tartu teeninduses ajutise

kaitse taotluse ning talle väljastati tähtajaline elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 55 lg 1 ja § 53 lg 1 alusel kehtivusega 29. juulist 2022 kuni 29.

juulini 2023. Q.T ajutise kaitse alusel väljastatud elamisluba on kahel korral pikendatud,

esimesel korral 25. maist 2023 kuni 25. maini 2024 ja teisel korral 25. juunist 2024 kuni 3.

märtsini 2025.

2. Kriminaalasjas nr XXX kohaldas Tartu Maakohus 13. septembri 2024. a määrusega

kahtlustatav Q.T suhtes vahistamist alates 12. septembrist 2024 kuni kaheks kuuks.

Vahistamist pikendati 11. novembri 2024. a määrusega kriminaalasjas nr XXX kahe kuu

võrra ja 7. jaanuari 2025. a määrusega kriminaalasjas nr XXX kuni 3. veebruarini 2025.

Vahistamist ja vahi all hoidmist põhjendati mh ohuga, et Q.T võib jätkata kuritegude

toimepanemist. Maakohus leidis läbivalt, et asjaolu, et Q.T juba viis kuud pärast Ukraina sõja

algust ja Eestisse kolimist leidis viisid ja võimalused ning lõi kohalikud kontaktid, et siin

õigusrikkumisi toime panna – see näitab ükskõiksust Eestis kehtivate seaduste suhtes ning

võimaldab järeldada, et tal puudub soov käituda ühiskonnas kehtestatud õigusnormide järgi.

Ohtlikkust suurendab pikaajaline narkosõltuvus, samuti majanduslikud põhjused. Maakohtu

põhjendustega nõustus 8. oktoobri 2024. a määruses kriminaalasjas nr XXX ka Tartu

Ringkonnakohus. Pärast kohtu alla andmist jättis Tartu Maakohus 30. jaanuari 2025. a

määrusega kriminaalasjas nr XXX Q.T suhtes kohaldatud tõkendi (vahistamine) muutmata.

3. 19. septembri 2025. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr XXX mõistis Tartu Maakohus

Q.T süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning

mõistis talle karistuseks viis aastat vangistust. Karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel

veel kandmata osas tingimisi täitmisele pööramata tingimusel, et Q.T ei pane viie aasta

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristusena kohaldati talle KarS §

54 lg 1 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmine koos Eesti Vabariigi sissesõidukeeluga tähtajaga

viis aastat. Kohtuotsus jõustus 1. oktoobril 2025. Tõkend vahistamine tühistati kohtuotsuse

jõustumisel. Otsus jõustus 1. oktoobril 2025.

4. 1. oktoobril 2025 registreerisid PPA Lõuna prefektuuri piiri- ja

migratsioonijärelevalve ametnikud Q.T ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna ning kell 10.47

peeti ta 48 tunniks kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. PPA

esitas Tartu Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kaheks kuuks. 2. oktoobri 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-25-3208

rahuldas Tartu Halduskohus PPA taotluse ning lubas paigutada ta kinnipidamiskeskusesse

kuni aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 2. detsembrini 2025.

5. 31. oktoobril 2025 võttis PPA Q.T-lt vastu tema ajutise kaitse pikendamise taotluse,

alustas menetlust nr 62510310013 ning vormistas tema kinnipidamise protokolli ümber,

pidades ta kell 10.54 kinni VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel 48 tunniks. PPA esitas samal päeval

Tallinna Halduskohtule loataotluse Q.T kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel.

6. Tallinna Halduskohus andis 31. oktoobri 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-25-3887

loa Q.T kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31. detsembrini 2025 (k.a). Q.T esitas 7. novembril

2025 määruse peale määruskaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses.

7. PPA esitas 22. detsembril 2025 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada Q.T

kinnipidamise tähtaega VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel kuni neljaks kuuks. PPA leidis järgmist.

7.1. Puudutatud isikuga viidi 19. detsembril 2025 läbi ajutise kaitse taotleja vestlus, mille

käigus ta kinnitas, et viimati oli tal narkootikumide tarvitamisega probleeme 2009. aastal ning

ta on juba 13 aastat olnud arstide järelevalve all ja saanud ravi. Isikul on enda sõnul vaja

Eestis viibida, sest tema isa vajab abi. Isal on olnud kaks operatsiooni ja kolmas on

veebruaris. Isiku roll suures narkootikumide käitlemises oli tema sõnul väga väike ja ta

kahetseb oma tegu.

7.2. PPA plaanib isikuga täiendava vestluse läbi viia 29. detsembril 2025 ja teha otsuse 31.

detsembril 2025.

7.3. Esineb alus isiku kinnipidamise pikendamiseks nelja kuu võrra, kuna ta on ohtlik

avalikule korrale. Varem toimepandud süütegu näitab isiku valmidust seaduserikkumiseks.

Toimepandud süütegu ohustab otseselt avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. Isik

saabus Eestisse sõjapõgenikuna ja talle anti ajutine kaitse, kuid isik kuritarvitas seda usaldust

ning pani toime esimese astme kuriteo.

7.4. PPA võib keelduda ajutise kaitse kohaldamisest ja mitte anda puudutatud isikule elamis-

luba VRKS § 57 lg 1 p 5 alusel. Narkokuriteod ohustavad ühiskondlikku turvalisust.

Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus.

7.5. Isik on avaldanud soovi pikendada Eestis oma ajutise kaitse alusel antud elamisluba.

Menetluse raames peab ta olema politseile kättesaadav nii täiendavate menetlustoimingute

tegemiseks kui ka tulevikus kohtuotsusega määratud väljasaatmise täideviimiseks.

7.6. Kuigi kinnipidamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa meedet pidada üle-

määraseks, võttes arvesse isikuga seotud asjaolusid. Isiku suhtes on jõustunud kohtuotsus,

millega ta mõisteti süüdi esimese astme kuriteos, mõisteti talle viis aastat vangistust ning

määrati lisakaristuseks väljasaatmine ja sissesõidukeeld. Viide vajadusele isa abistada ei ole

asjakohane arvestades, et isik on viibinud kinnipidamisasutustes alates 12. septembrist 2024.

Isik on väljendanud suhtumist, mis annab märku, et ta ei saa toimepandud kuriteo raskusest

aru. Isik on taotlenud ajutist kaitset enda väljasaatmise vältimiseks. Kinnipidamiskeskuses on

tagatud majutus, pesemisvõimalused, toitlustus, vajadusel arstiabi ja võimalus viibida värske

õhu käes.

8. Istungil tõi puudutatud isik esile, et tema määruskaebus 31. oktoobri 2025. a määruse

peale on seniajani lahendamata. Ta jäi selles dokumendis esitatud seisukohtade juurde ja palus

neid arvestada ka praeguse asja lahendamisel. Q.T palub ennast vabastada ja kohaldada

leebemaid meetmeid (elektroonilist järelevalvet ja elamist määratud elukohas). Isik ei saaks

põgeneda, sest peab regulaarselt käima haiglas metadooniravi saamas. Ukrainas on aktiivne

sõjategevus ja sinna ei tohiks teda välja saata. Q.T isa on sattunud haiglasse ja vajab poja abi,

isa haiglas viibimise ajal vajab hoolt ka pere kass. Isikut ei saa nagunii välja saata, sest tal

puudub Ukraina välispass. Selle taotlemiseks soovib ta sõita Poola. Eestis taotlemiseks oleks

vaja isiklikku telefoni kaamera ja spetsiaalse äpiga.

PPA tõi istungil esile, et kaebaja pole tõendanud, et tema isa on haige ja vajab hoolt. Abi-

vajaduse korral saab isa aidata ka kohalik omavalitsusüksus. PPA-le teadaolevalt saab bio-

meetrilist passi taotleda ka Ukraina saatkonnalt Eestis, mis võtab aega 2-3 kuud. Kui see

osutub siiski võimatuks, saab PPA taotleda isikule ajutise reisidokumendi.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 264 lg 1 järgi annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu

tegemiseks loa ja pikendab seda. VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaselt võib ajutise kaitse alusel

elamisloa taotlejat halduskohtuniku loal kinni pidada ja kohustada kinnipidamiskeskuses

viibima muu hulgas, kui tema viibimine kinnipidamiskeskuses on vajalik riigi julgeoleku ja

avaliku korra kaitsmise huvides.

10. Kuigi VRKS § 62 lg 6 p-s 2 on kinnipidamise alused (riigi julgeoleku ja avaliku korra

kaitse) ühendatud sidesõnaga „ja“, on kohtu hinnangul põhjendatud tõlgendada sätet selliselt,

et neid on mõeldud alternatiivsete alustena. Sellele viitab muu hulgas asjaolu, et ajutise kaitse

kohaldamisest ja elamisloa väljastamisest keeldumise alustena on VRKS § 57 lg-s 1 eristatud

ohtu riigi julgeolekule (p 4) ning ühiskondlikule turvalisusele (p 5), mis on sisuliselt lähedane

avaliku korra mõistele.

11. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et ehkki ajutist kaitset käsitlev nõukogu

direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute

massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasa-

kaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel ei reguleeri

ajutise kaitse saajate kinnipidamist, näeb selle art 28 siiski ette juhtumid, millal liikmesriigid

võivad isikule ajutist kaitset mitte võimaldada ja isiku välja saata, ning sellest tulenevalt saab

VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaldamine olla põhjendatud üksnes olukorras, kus esineb piisav alus

arvata, et isiku puhul esineb mõni VRKS § 57 lg-s 1 loeteletud ajutise kaitse kohaldamisest

keeldumise alustest, kusjuures asjassepuutuvad saavad olla üksnes alused, mis on seostatavad

riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise vajadusega (19. mai 2025. a määrus nr 3-25-

778/13, p 9). Järelikult tuleb puudutatud isiku kinnipidamise lubatavuse hindamiseks anda

hinnang sellele, kas tema puhul võib prognoositavalt olla alust keelduda ajutise kaitse

kohaldamisest.

12. Selliseks aluseks saaks eelkõige olla VRKS § 57 lg 1 p 5, mis annab aluse ajutise

kaitse kohaldamisest keeldumiseks ja elamisloa andmata jätmiseks välismaalase puhul, kes on

lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja ohustab ühiskondlikku turvalisust.

Samas määruses (p 10) selgitas Tallinna Ringkonnakohus ka, et kuna see säte on Eesti

õigusesse üle võetud direktiivi 2001/55/EÜ art-st 28, tuleb keeldumisaluse sisustamisel

lähtuda direktiivi art 28 lg 1 p-st b. Direktiivi see säte võimaldab liikmesriigil ajutist kaitset

mitte lubada, kui isik võib asetada ohtu võõrustava liikmesriigi julgeoleku või kui ta on

kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ning on seetõttu vastuvõtvas

liikmesriigis ühiskonnaohtlik. Seega tuleb tuvastada, et isik on süüdi mõistetud mitte lihtsalt

raskes, vaid „eriti raskes“ kuriteos. Viidatud määruses (p-d 13–14) leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et VRKS § 57 lg 1 p-i 5 koostoimes direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p b

teise alternatiiviga tuleb tõlgendada viisil, et raske kuriteona selle sätte tähenduses saab

käsitada üksnes esimese astme kuritegu. KarS § 4 lg 2 järgi on esimese astme kuritegu

süütegu, mille eest on KarS-s füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline

vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Kuna praegusel juhul on Q.T süüdi mõistetud

KarS § 184 lg-s 2 toimepandud teos, mille eest on ette nähtud kolme- kuni viieteistaastane

vangistus, on seega tegu esimese astme kuriteoga.

13. Ka sisuliselt on kohtu hinnangul põhjendatud pidada puudutatud isiku toimepandud

kuritegu eriti raskeks. Sellele viitab alustuseks juba asjaolu, et maakohus pidas põhjendatuks

karistada teda viieaastase, st miinimummäärast kahe aasta võrra pikema vanglakaristusega.

Teo sisuks oli laiaulatuslik narkoäris osalemine, mille käigus puudutatud isik pakendas ja

peitis narkootilisi ja psühhotroopseid aineid peidikusse vähemalt 460 korral mitme kuu

jooksul. Isiku toimepandud teo ulatuslikkusest koosmõjus selle taustaks olnud pikaajalise

narkosõltuvusega võib põhjendatult järeldada tema ühiskonnaohtlikkust. Isik ei ole oma teo

raskust mõistnud ja pigem pisendab seda, rääkides sattumisest valesse seltskonda ja

toimepandu juhuslikkusest („juhtus nii, et rikkusin seadust“, „vääratasin“) ning väites, et tema

roll oli väga väike (19. detsembri 2025. a vestlus, vastused küsimustele 11, 12 ja 14.

digitoimiku leheküljed (dtl) 74 ja 75). Isiku puhul, kes ei tunnista vastutust enda toimepandu

eest, võib kuritegeliku tegevuse juurde naasmist pidada tõenäolisemaks. Ka narkosõltuvuse

kohta on isik andnud pigem olukorra tõsidust vähendavaid ütlusi, rääkides 19. detsembri

2025. a vestlusel üksnes metadooni tarvitamisest alates 2009. aastast, samas kui

kriminaalasjas tehtud otsusest selgub, et Q.T sai kuriteo sooritamise eest tasu raha kõrval ka

kanepi või hašiši näol (otsuse lk 18), mis oli mõeldud talle ise tarvitamiseks (otsuse lk 39–42).

Istungil selgitas isik seda selliselt, et pidas 19. detsembri 2025. a vestlusel silmas ainult

süstitavaid narkootikume. Sellest järeldab kohus, et vabanemisel võiks isik jätkata

narkootiliste ainete tarvitamist (ja levitamist nii enda sõltuvuse huvides kui ka majandusliku

kasu eesmärgil), kuna ei tunnista osa neist isegi narkootikumidena.

14. Eeltoodud põhjustel esineb piisav alus arvata, et puudutatud isiku puhul esineb elamis-

loa andmisest keeldumise alus. Seejuures ei välista seda ka julgeolekuolukord Ukrainas.

Esiteks ei saa vähetähtsaks pidada, et puudutatud isik on ise allkirjastanud kriminaalasjas

kokkuleppe, mille raames määrati talle lisakaristuseks väljasaatmine. Isik ei saanud eeldada,

et tal võimaldatakse lahkuda Lätti. PPA viitas istungil asjakohaselt sellele, et väljasaatmisel

tuleb sihtriigi valikul lähtuda VSS § 17 lg-st 1. Teise Schengeni riiki on isikut võimalik välja

saata ainult juhul, kui tal on seaduslik alus seal elamiseks (VSS § 17 lg 3), mida puudutatud

isikul praegusel juhul mujal kui Ukrainas ei ole. Teiseks ei ole olukord Ukrainas võrreldes

kokkuleppe sõlmimise ajaga olulisel määral muutunud. On üldteada, et kuigi Venemaa poolt

okupeeritud aladel ja nende läheduses aktiivse sõjategevuse keskmes on piirkondi, kus esineb

tõsine oht inimeste elule ja tervisele, on Ukraina eelkõige läänepoolsetes piirkondades

olukord piisavalt turvaline, et sinna inimeste väljasaatmine ei ole välistatud sh non-

refoulement põhimõttest lähtudes. Asjaolu, et isikul puuduvad neis piirkondades sugulased, ei

välista tema sinna väljasaatmist. Tööealise ja füüsiliselt terve inimesena ei tohiks tal seal enda

sisseseadmisel olulisi raskusi tekkida.

15. Väljasaatmist ei välista ka puudutatud isikul Ukraina biomeetrilise välispassi

puudumine. PPA tõi istungil õigesti välja, et isik ei saaks passi taotlema minna Poolasse, sest

ka sinna reisimiseks on vaja reisidokumenti. Juhul kui isikul osutub võimatuks Eestis

välispassi taotleda, ei ole kohtul alust kahelda PPA poolt istungil kinnitatus, et PPA-l on

võimalik talle taotleda ajutine reisidokument. Kohtu hinnangul on usutavam, et isiku

soovimatus välispassi taotleda on seotud sellega, et ta ei soovi Eestist Ukrainasse lahkuda.

16. Kohus nendib, et VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaldamisel ei ole asjakohased PPA

põhjendused selle kohta, et vaja on tagada Q.T kättesaadavus menetlustoiminguteks ja välja-

saatmiseks. Ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejate puhul ei ole sellist kinnipidamise alust

ette nähtud (vrd VRKS § 361 lg 2). Kohus jätab sellekohased seisukohad tähelepanuta. See ei

muuda aga asjaolu, et kinnipidamine on põhjendatud avaliku korra kaitseks.

17. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et vajadus hoolitseda haige isa eest ei õigusta

praegusel juhul isiku vabastamist. Isa on üksi hakkama saanud enam kui aasta, mil

puudutatud isik on olnud esmalt vahistatud ja seejärel kinnipidamiskeskuses. Ajutise kaitse

saajatele on ette nähtud samasugused sotsiaaltoetused ja -teenused nagu Eesti püsielanikele,

sh kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalteenused, mille kaudu isa peaks vajaduse korral abi

saama, kui tema toimetulek tervisemurede ja/või operatsioonide tagajärjel halveneb. Kohtu

hinnangul peaks isikule olema tagatud isa tervise olulise halvenemise korral võimalus teda

külastada VSS § 263 alusel.

18. Kinnipidamise pikendamine kuni neljaks kuuks riivab oluliselt puudutatud isiku

põhiõigusi. Siiski pole seda põhjust pidada ebaproportsionaalseks, arvestades praeguse

juhtumi asjaolusid ja kinnipidamise eesmärke. Kinnipidamine ei ohusta puudutatud isiku

tervist ega turvalisust. Talle on kinnipidamiskeskuses tagatud toitlustus, peavari, võimalus

viibida värske õhu käes, võimalus tähenduslikuks suhtluseks ja ligipääs arstiabile.

19. Eeltoodu põhjal rahuldab kohus PPA taotluse. Kohus annab loa hoida Q.T

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui neli kuud

(23. aprill 2025, k.a).

20. Praeguse määruse resolutsioon, põhjendused ja edasikaebamise kord tuleb Q.T jaoks

tõlkida vene keelde. Määruse avaldamise korral tuleb Q.T nimi ja sünniaeg asendada tähe-

märkidega (VRKS § 13 ja HKMS § 175 lg 3).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/