3-25-4624/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

23. detsember 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4624

Haldusasi

N.W kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 15.12.2025 otsuse nr

2-15/25/813 tühistamiseks

RESOLUTSIOON

1. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

2. Jätta menetlusabi taotlus ja riigi õigusabi taotlus läbi

vaatamata.

3. Tagastada kaebus.

4. Lahendi avalikustamisel asendada kaebaja ja advokaadi

nimi tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. N.W esitas 03.11.2025 advokatuuri aukohtule avalduse (dtl 14-15) kontrollida tsiviilasjas nr 2-

23-9972 riigi õigusabi osutava vandeadvokaadi Q.R tegevust.

Kaebajale on määratud riigi õigusabi tsiviilasjas nr 2-23-9972, kus kohus menetleb kaasomanike

kaasomandis olevate kinnistute kasutuskorra kindlaks määramist. Maakohus võttis menetlusse

kaasomanike hagi kaebaja vastu kõigi kaasomandis olevate kinnistute kaasomandi lõpetamise

nõudes tsiviilasjas nr 2-25-12773, liitis selle tsiviilasja kohtuasjaga nr 2-23-9972. Maakohus jättis

kohtuasja nr 2-23-9972 raames kohtuasjas nr 2-25-12773 esitatud riigi õigusabi taotluse

rahuldamata, kuna kohus on riigi õigusabi taotluse juba tsiviilasjas nr 2-23-9972 rahuldanud.

Pärnu Maakohus lükkas 11.06.2025 määrusega nr 2-25-8885 edasi kaebaja riigi õigusabi taotluse

lahendamine kuni tsiviilasja liitmise küsimuse otsustamiseni tsiviilasjaga nr 2-23-9972. Kohus

leidis, et juhul, kui kohus otsustab tsiviilasjad nr 2-25-8885 ja 2-23-9972 liita, puudub kohtul

vajadus riigi õigusabi taotluse lahendamiseks.

Pärnu Maakohtu 16.10.2025 määrusega nr 2-25-12973 keeldus kohus võtmast menetlusse kaebaja

avaldust kaasomanike vastu kasutuseelise välja mõistmiseks ja jättis riigi õigusabi taotluse läbi

vaatamata põhjusel, et vastav nõue tuleb esitada tsiviilasja nr 2-23-9972 raames, milles on kaebajale

antud riigi õigusabi.

Avaldaja on esitanud advokaadile oma vastused ja taotlused, kuid advokaat on keeldunud nende

nõuete ja taotluste esitamisest, sest 03.08.2023 antud riigi õigusabi ei kata selliste kulude

tegemist/esitamist.

Avaldaja taotleb, et aukohus teeks riigi õigusabi osutavale advokaadile ettekirjutuse koostada

esialgse õiguskaitse taotlus, mis reguleeriks kaasomandis oleva vara kasutamist ja valdamist kuni

1(5)

tsiviilasjas nr 2-23-9972 tehtava lahendi jõustumiseni ning koostada ja esitada kaebaja kui

kaasomaniku nimel kaasomanikelt kaebaja kasuks kasutuseelise ja hüvitise sh kaasomanike

tegevusetuse tulemusel tekitatud kahju s.o saamata jäänud Natura2000 erametsa toetuse välja

mõistmiseks.

2. Aukohus otsustas 13.11.2025 istungil läbi vaadatud ja 15.12.2025 allkirjastatud otsusega (dtl 53-

56) mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaadi Q.R tegevuse suhtes seoses vandeadvokaadi

tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.

Pärnu Maakohus määras kaebajale 03.08.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9972 riigi õigusabi

tema esindamiseks kõnealuse tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus seoses kohaliku

omavalitsuse reklaami avaldamise nõude esitamisega. Kohus vastas jaatavalt advokaadi küsimusele,

kas riigi õigusabi hõlmab ka kasutuskorra kindlaksmääramise nõuet, ning advokaat esitas

04.09.2023 kaebaja nimel kohtule avalduse kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks.

Seejärel esitasid teised kaasomanikud hagi kaasomandi lõpetamiseks, mis liideti tsiviilasja nr 2-23-

9972 juurde.

Kuigi advokaadil tuleb õigusteenuse osutamisel lähtuda kliendi huvidest, siis õigusabi ulatus, s.o

teemade ring, mille osas advokaat saab õigusteenust osutada, on piiratud sellega, mille tarbeks

isikule riigi õigusabi anti.

Advokaat on kaebajat tsiviilasjas nr 2-23-9972 esindanud ning teinud vajalikke toiminguid. Kaebaja

on aga soovinud esialgset õiguskaitset seoses Natura 2000 toetuse taotlemisega, detailplaneeringu

algatamisega ja kinnistute omandamisega riigile ning kaasomanikelt kasutuseelise välja

mõistmiseks esitatava nõude koostamist ja esitamist, seonduvalt erinevate planeeringute, toetuste ja

kasutuseelisega. Aukohus nõustub advokaadiga, et tsiviilasjas nr 2-23-9972 hõlmab riigi õigusabi

korras õigusteenuse osutamise kasutuskorra kindlaksmääramist ja kaasomandi lõpetamist.

Samasugust arusaama kinnitab ka tsiviilasja lahendava kohtuniku 21.10.2025 advokaadile saadetud

kinnitus. Määratud riigi õigusabi ulatusest väljuvate õiguslike küsimustega tegelemisest ja kaebaja

õiguste realiseerimiseks vajalike toimingute tegemisest keeldumine ei ole advokaadile etteheidetav.

3. N.W esitas 18.12.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 15.12.2025

otsuse nr 2-15/25/813 tühistamiseks.

Aukohtu otsus on sisutu ega ole eesmärgipärane. Kaebaja ei ole vaidlustanud tsiviilasjas nr 2-23-

9972 advokaadi poolt osutatud teenuseid, vaid advokaadi keeldumist osutada kaebajale riigi õigus-

abi korras õigusabi kaasomanike vastu suunatud nõuete ja taotluste koostamiseks ja esitamiseks

kohtule. Kaebajal kui vähekindlustatud isikul puudub reaalne võimalus kaebeõiguse teostamiseks.

Kaebaja loksutamine erinevate tsiviilasjade vahel ei ole kooskõlas menetlusökonoomikaga ning

eesmärgiga kasutada otstarbekalt riigi finantsilise vahendeid vähekindlustatud isikute

õigusnõustamisel.

Koos kaebusega on esitatud ka menetlusabi ja riigi õigusabi taotlus ning esialgse õiguskaitse

taotlus. Kaebaja taotleb aukohtu otsuse kehtivuse peatamist, välistamaks võimalus, et tsiviilasjas nr

2-23-9972 jätkatakse menetlus ilma käesolevas asjas otsuse jõustumist ära ootamata. Tsiviilasja

menetlus on jõudnud sellisesse staadiumi, kus uute nõuete ja taotluste esitamine ei ole lubatav.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebuse tekstis on toodud nõuded ka SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse vastu, mis ei ole

käesoleva asjaga seotud. Kuna kaebaja on samad nõuded esitanud kohtuasjas nr 3-25-717, jätab

kohus need nõuded tähelepanuta.

2(5)

5. Kohus tagastab kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1).

6. Aukohus arutab mh advokaatide distsiplinaarsüüteoasju (advokatuuriseadus (AdvS) § 15 lg 1).

Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad

distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele

distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate

õigusakte või kutseeetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (AdvS § 19 lg 1).

Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal õigus esitada kaebus halduskohtule (AdvS §

18 lg 1). Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti

Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise

pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada.

Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma

õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne

õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust.

Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega

oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele.

Aukohtumenetluse mõju kaebaja õigustele ei ole teistsugune ka juhul, kui tegemist on kaebajale

riigi õigusabi korras määratud advokaadiga. RÕS § 20 lg 31 kohaselt kõrvaldab kohus riigi õigusabi

saaja taotlusel või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on

end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Kohus edastab advokaadi riigi õigusabi osutamisest

kõrvaldamise määruse advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi

õigusabi osutaja nimetamiseks. Seega teostab konkreetses kohtuasjas järelevalvet riigi õigusabi

osutaja üle kohus.

Kaebeõigust ei tulene ka kaebaja võimalikust soovist, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on

pandud süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam

kutsetegevusega (AdvS § 19 lg 2 p-d 3 ja 4, RÕS § 20 lg 3) ega seega ka konkreetses kohtuasjas

esindajana jätkata. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele

eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks.

Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid

selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe

saamine (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 7). Aukohtul on

otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada.

Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see

otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud.

7. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel

järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus

nr 3-16-1148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne

menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7;

05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr

3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9;

03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; 03.03.2023

määruses nr 3-22-2528 ja 13.09.2023 määruses nr 3-23-797).

3(5)

Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte

advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas

selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku

väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata;

aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud

ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms.

8. Aukohtu otsuse kohaselt on aukohus küsinud kaebuse kohta advokaadilt selgitust ning aukohus

on kaebust 13.11.2025 istungil arutanud (dtl 53-56). Seega ei nähtu kohtule, et advokatuur oleks

rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud

andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, siis puudub sisuline vajadus

anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).

Advokatuuriseadus ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav

võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu

02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 9).

Tallinna Ringkonnakohus on 27.05.2025 määruses nr 3-25-232 selgitanud, et huvitatud isiku

taotluse sisuliselt lahendamisena (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse) tuleb

käsitleda ka olukordi, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse või teeb aukohtumenetluse algatamata

jätmise kohta motiveeritud otsuse. Sellisel juhul ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud

isiku kahjuks (p 10).

9. Kaebaja etteheiteks advokaadile on see, et advokaat on keeldunud esitamast uusi nõudeid ja

esialgse õiguskaitse taotlust.

Aukohus on nimetatud väidet kontrollinud ja sedastanud esmalt, et õigusabi ulatus, s.o teemade

ring, mille osas advokaat saab õigusteenust osutada, on piiratud sellega, mille tarbeks isikule riigi

õigusabi anti (p 7, dtl 56). Aukohus nõustus advokaadi seisukohaga, et kaebajale on riigi õigusabi

antud üksnes kasutuskorra kindlaksmääramise ja kaasomandi lõpetamise küsimustes (p 8).

Sealjuures pöördus advokaat sama küsimusega ka asja menetleva kohtuniku poole, kellelt sai

vastava kinnituse (samas).

Vastustaja esitatud materjalidest nähtub, et advokaat küsis kohtult, kas riigi õigusabi määramine

katab ka kasutuseelise, Natura 2000 toetusega ja planeeringuteks nõusolekute saamisega seotud

nõudeid, kuna advokaat on saanud aru, et riigi õigusabi katab ainult kasutuskorda ja kaasomandi

lõpetamist (dtl 82). Kohus on advokaadile kinnitanud, et advokaat saab asjadest õigesti aru ja muid

nõudeid riigi õigusabi ei kata (samas).

Seega on advokaat ilmselgelt lähtunud kohtu suunistest ning aukohus ei ole teinud menetluslikke

vigu. Kokkuvõttes ei tulene isikule kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud ja/või

kaebaja soovitud viisil ja rangusega advokaadi käitumisele hinnangut andnud ja/või käitumist hukka

mõistnud. Olukorras, kus aukohus taotluse esitajaga ei nõustu, ei pruugi mistahes põhjendused

näida piisavad ja ammendavad. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS

§-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka RKHKo 3-20-1214, p 11).

10. Kuna riigi õigusabi määrajaks, st vastava taotluse lahendajaks ning vajadusel RÕS § 20 lg 31

korras järelevalve tegijaks on asjaolude kohaselt tsiviilkohus, tuleb kaebajal vajadusel pöörduda

selgituste saamiseks tsiviilasja menetleva kohtu poole.

11. Kuna aukohtu lahendil ei ole kaebaja õigustele ja kohustustele sisulist mõju ning siinse

kohtumenetluse esemeks saaks olla üksnes aukohtu, mitte advokaadi tegevus, puudub kaebajal ka

esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus sellele, et advokaati karistataks,

4(5)

sealjuures ka juhul, kui see võiks kaasa tuua uue advokaadi määramise (RÕS § 20 lg 3). Kaebajal

on võimalik oma õiguseid kaitsta, sh riigi õigusabi ulatuse kohta selgitusi küsida vaidlusaluses

tsiviilasjas. Kaebusel puuduvad ka siinse määruse punktis 9 toodut arvestades eduväljavaated.

Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse, jätab kohus ka menetlusabi taotluse ja riigi õigusabi taotluse läbi

vaatamata. Riigi õigusabi taotlus tuleks sisulise läbivaatamise korral jätta rahuldamata käesolevas

määruses eelnevalt toodud põhjendustel, kuna taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta

õigusabi taotleb ja asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene

(RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

5(5)