2-25-17663/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

23.12.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-17663

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus

esialgse õiguskaitse korras T.K-le tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.10.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

rakendamine)

Harju Maakohtu 24.10.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

T.K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst

Maria Volkmann

Puudutatud isik T.K (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.K määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 22.10.2025 määrus muutmata.

3. Jätta Harju Maakohtu 24.10.2025 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-25-17663

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Taotlus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 22.10.2025 Harju Maakohtule

taotluse kohaldada T.K-le (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut

vältimatut psühhiaatrilist ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 21.10.2025 ning kell

16.16 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest

tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda

hinnata oma ravivajadust.

Harju Maakohtu 22.10.2025 määrus

2. Harju Maakohus kohaldas 22.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse alates 21.10.2025 kell 16.16 kuni 25.10.2025 kell 16.16, ning andis

loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11

lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud

isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on

kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema

käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes

püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht puudutatud isikule

endale ja teistele isikutele.

Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa

puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu.

Psühhiaatrite arvamus

3. Psühhiaatrite 22.10.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire

püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00), millest tulenevalt on tema käitumine

psüühikahäirest mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ohustab ta nii enda kui ka

ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isik on korduvalt viibinud Sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Puudutatud isik haigestus

16-aastaselt depressiivse sümptomaatikaga, millega kaasnesid suhtumismõtted ja alkoholi

kuritarvitamine. Esmakordselt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus haiglaravil 2000.

2-25-17663

aastal, diagnoositi püsikululist paranoidset skisofreeniat (F20.00). Haiglaravi järgselt püsis

tema seisund vaatamata pidevale toetusravile ebastabiilsena ning ta tarvitas sagedasti alkoholi,

vabanemaks luulumõtetega seotud hirmutundest. Alkoholijoobes oli ta väga vägivaldne, lõi

isa pähe, tekitades teadvusekaotuse, ja rindkere piirkonda, mille tulemusena tekitas

roidemurrud, sageli nõudis vanematelt raha, ähvardades neid tappa. Puudutatud isik vajas

korduvalt haiglaravi ja tema hospitaliseerimised olid alati seotud alkoholitarvitamisest

tuleneva vägivaldse käitumisega. Püsiva ohtlikkuse tõttu algatati tema suhtes

erihooldusteenusele suunamise menetlus. 2011. aastal läbis ta haiglaravikuuri nii Põhja-Eesti

Regionaalhaigla kui Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus, mille tulemusena puudutatud isiku

seisund oluliselt paranes. 2012. aasta augustist ravi katkemise ja alkoholi tarbimise foonil

hakkas tema psüühiline seisund taas süvenevalt halvenema, käitumine muutus ettearvamatuks

ja vägivaldseks. Aastatel 2012–2015 vajas ta haiglaravi 15 korral, järgnevalt viibis ta

kohtumääruse alusel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel kuni 2016. aastani, kui ta

ema taotluse alusel vabastati. Koju naasmise järel oli puudutatud isiku käitumine taas

tasakaalutu, ta hakkas tarbima alkoholi, müüs kodust maha mitmeid esemeid, ähvardas venda

ja elukaaslast noaga, hulkus ringi ja huligaanitses joobnuna nii kodus kui ka elukaaslase

elukohas. Puudutatud isik viibis haiglaravil kokku seitsmel korral hospitaliseerituna

vägivaldse käitumise tõttu ja ta paigutati 2016. aasta septembris taas erihoolekandeteenusele,

kus ta viibis 2017. aasta märtsikuuni. 19.03.2017 pani toime vägivallateo võõra naiskodaniku

kallal (peksis rusikaga näkku, oli vastu kannatanu tahet kannatanuga anaalselt, vaginaalselt ja

oraalselt seksuaalvahekorras), mille eest teda karistati 2-aastase vabadusekaotusega.

Ajavahemikul 08.02.2018–08.03.2019 viibis ta statsionaarsel sundravil, edasi suunati

ambulatoorsele sundravile, kus puudutatud isik käis kohal vaid paaril päeval. Järgnevalt viibis

statsionaarsel psühhiaatrilisel sundravil 05.04.2019–08.06.2022, kus ta seisund

psühhoosivastase depoopreparaadi foonil paranes. 2023. aastal vajas psühhiaatrilist ravi kahel

korral, kust suunati viimasel korral ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Viimati oli

puudutatud isik hospitaliseeritud 06.06–04.07.2025, kui puudutatud isiku isa kutsus talle

kiirabi, kuna puudutatud isik käitus lähedaste suhtes agressiivselt.

Praegul juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja politsei poolt kodust. Puudutatud

isikule kutsus kiirabi tema isa, kelle sõnul on puudutatud isiku haigus viimase paari nädala

jooksul uuesti ägenenud. Puudutatud isik on kodus rahutu, loobib asju, tõmbab elektroonikat

vooluvõrgust välja, tammub sihitult toas ringi, sõimab pereliikmeid, sülitab nende peale ja

käitub agressiivselt (proovis oma isa kägistada). Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud

isik kuri, üleoleva olekuga ja ei tahtnud küsimustele vastata. Ütles, et Inglismaa politsei

helistas tema vennale, et vend on puudutatud isikule raha võlgu. Puudutatud isik avaldas

valvetoas paranoilisi luulumõtteid suurusluulumõtteliste elementidega ja tema mõttekäik on

arusaamatute seostega.

Puudutatud isiku seisund ei ole praeguseks paranenud. Puudutatud isik on pahur, tõrges,

avaldab, et läks perega tülli, sest jäi neile ette, usub, et tema eest varjatakse mingeid

summasid, mille pere on saanud, ja peab kahtlaseks, et vend tahtis talle jalgratta osta.

Vestlusel on puudutatud isiku mõttekäik laialivalguv, veidrate seostega ja avaldab paranoilisi

luulumõtteid. Tunnistab, et ta ei ole pikalt võtnud ravimeid, ühekordselt võttis 2 päeva tagasi

ning usub, et kõik probleemid algasidki sellest, et ta võttis neid uuesti. Puudutatud isiku

psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima

oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine ja

iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes neljapäevase haiglaravi jooksul. Seetõttu

taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

jätkamiseks ka pärast seda ning temale psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi

2-25-17663

manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

otsusest.

Puudutatud isiku seisukoht

4. Puudutatud isik vastas 22.10.2025 ärakuulamisel kohtu küsimustele hospitaliseerimisele

eelnenud sündmuste kohta ja kinnitas avalduses toodud asjaolusid, st konflikte kodus ja

ravimite korrektselt võtmata jätmist. Pärast kohtu küsimusi hakkas edasi rääkima seosetut

juttu tähti lugevatest masinatest ja et me niikuinii vihkame teda ja miks siis talle veel mõtteid

pähe paneme.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta

5. Psühhiaater BM esitas 24.10.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund

muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning ravita jätmisel on

ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Harju Maakohtu 24.10.2025 määrus

6. Harju Maakohus pikendas 24.10.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest, s.o alates 21.10.2025 kell 16.16. Kohus määras, et tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 30.11.2025 kell 16.16 või varem, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Kohus andis loa manustada puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid ja

rakendada vajalikke ravimeetodeid arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire –

püsikululine paranoidne skisofreenia, puudutatud isiku käitumine on psüühikahäirest

mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu on ta ohtlik iseendale ja teda

ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega

kontrollima oma käitumist. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei

ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohus

tuvastas ärakuulamisel, et isik ei mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Isik kinnitas

avalduses esitatud asjaolusid ja oli ka ärakuulamisel veel nähtavalt pinges. Kohtu hinnangul ei

ole isik praegu võimeline oma psüühilise seisundi tõttu iseenda eest hoolt kandma ja võib

käituda ebaadekvaatselt ning ettearvamatult ja seega ravita jäädes seab ohtu nii iseenda

(haiguse süvenemise tõttu) kui ka ümbritseva (eelkõige pereliikmed kodus). Kohus tugines

määruses PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused on täidetud.

Ärakuulamise juures viibinud arst avaldas, et puudutatud isiku psüühiline olukord ei ole

võrreldes hospitaliseerimise ajaga muutunud. Pärast ärakuulamist avaldajalt saadud info

kohaselt ei ole puudutatud isiku tervislik seisund paranenud, tal puudub jätkuvalt

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsejatele.

2-25-17663

Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa

puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Puudutatud isik esitas 30.10.2025 määruskaebuse (täiendatud 06.11.2025), milles palus

Harju Maakohtu 22.10.2025 ja 24.10.2025 määruse tühistada ning teha uue määruse, millega

jätta avaldaja 22.10.2025 esialgse õiguskaitse taotlus puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole tõendatud puudutatud isiku ohtlikkus iseenda ega teiste

suhtes. Puudutatud isik oli rahulikult kodus, kuid ilmselt ei meeldinud tema kohalolek isale ja

teistele kodustele ning nad saatsid ta haiglasse. Kindlasti ei olnud puudutatud isik ohtlik

endale ega teistele. Puudutatud isikul ei ole kodustega head suhted ja nad kasutavad

puudutatud isiku haigust ja varasemat ravil viibimist temast vabanemiseks. Kuivõrd

puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, ei ole puudutatud isiku

haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks põhjendatud ega

seaduslik.

06.11.2025 määruskaebuses selgitab puudutatud isik enda hospitaliseerimise asjaolusid,

märkides, et 21.10.2025 ta puhkas enda kodus Õismäel ja probleeme ei olnud, ent järsku

tekkis mingi otsitud probleem, ta jättis akna lahti või midagi sellist, ning kutsuti politsei ja

kiirabi. Asi oli hoopis selles, et Y-le tehti ruumi, et ta saaks Keila-Joalt linna tulla ning

puudutatud isik oli tema tee peal ees.

8. Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja ärakuulamisel antud arsti arvamuse põhjal

seisukohale, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase

psühhiaatrilise ravi määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et puudutatud isiku hinnang

enda ohtlikkusele on tugevalt moonutatud, sealjuures eitab ta eelnevaid vägivaldseid

episoode, kuigi nende varasem esinemine on korduvalt dokumenteeritud. Lisaks

normaliseerib ta enda haiglaravile eelnevat käitumist täielikult – kirjeldab enda käitumist

ilustavas alternatiivses võtmes, milles haiglaravi vajadus on põhjendamatu ning pereliikmete

pahatahtlikkusest tingitud. Puudutatud isiku enda roll olevat vaid teiste pereliikmete varjatud

plaanidele jälile jõudmine. Selline asjaolude normaliseeriv ümbertõlgendamine on osa

psüühikahäirest ning ei vähenda algselt hinnatud ohtlikkust ega PsAS § 11 lg 1 alusel

määratud tahtevastase ravi põhjendatust. Puudutatud isiku arvamus, et pereliikmed tahavad

talle halba, kahju ning temast vabaneda ning et käigus on rahaliste motiividega varjatud

kavatsused, on raskele psüühikahäirele omane paranoidse luulusüsteemi avaldumine, mitte

reaalsusele vastav tõlgendus. Arvestades pikaajalist haiguskäiku, varasemaid korduvalt

ebaõnnestunud katseid säilitada ambulatoorset või poolkontrollitud ravi ning haiguskriitika

puudumist on ravi edukas läbiviimine võimalik üksnes statsionaarses ja kontrollitud

keskkonnas. Puudutatud isikul esinev raske psüühikahäire, haiguskriitika puudumine ning

kaasnev oht iseendale ja teistele endiselt püsivad, mistõttu on hospitaliseerimise alguses

vajalikuks peetud tahtest olenematu statsionaarse ravi jätkamine endiselt vältimatult vajalik.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-25-17663

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruste seaduslikkuses ja põhjendatuses.

11. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel, esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamisel ega selle

pikendamisel kuni 40 päevani.

Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt

täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

12. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku

puhul olid ilmselt täidetud esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile

paigutamise ja esialgse õiguskaitse pikendamise tingimused TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ja PsAS

§ 11 lg 1 tähenduses.

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire püsikululine

paranoidne skisofreenia (F20.00), millest tingituna on tema käitumine psüühikahäirest

mõjutatud, ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Raske psüühikahäire esinemist puudutatud isikul

kinnitavad psühhiaatriakliiniku arstide 22.10.2025 arvamus ja puudutatud isiku seisundile

antud hilisemad hinnangud. Psühhiaatriakliiniku arstide 22.10.2025 arvamusest nähtuvalt oli

puudutatud isik haiglasse saabudes valvepsühhiaatri vastuvõtul kuri, üleolev ja ei tahtnud

küsimustele vastata, ütles, et Inglismaa politsei helistas tema vennale, et vend on puudutatud

isikule raha võlgu. Puudutatud isik avaldas valvetoas paranoilisi luulumõtteid

suurusluulumõtteliste elementidega ja tema mõttekäik oli arusaamatute seostega.

12.2. Kolleegiumi hinnangul ohustas puudutatud isik oma psüühikahäirest ajendatuna

viivitamatu haiglaravita PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses nii iseenda kui teiste isikute elu ja

tervist.

Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või

tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14).

Kolleegiumi hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik järeldada, et puudutatud isik

kujutas reaalset ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Praegusel juhul hospitaliseeriti

puudutatud isik kiirabi ja politsei poolt enda kodust, kus ta oli vägivaldne, üritades enda isa

kägistada. Kalduvus vägivallale on ka puudutatud isiku pikaaegses haiguspildis sagedaseks

ilminguks ning kohtul puudub alus kahelda asjas dokumenteeritud faktis, et puudutatud isik

2-25-17663

oli hospitaliseerimisele eelnevalt enda isa suhtes vägivaldne. Seetõttu ei ole põhjendatud

määruskaebuse väide, et puudutatud isiku ohtlikkus ei ole asjas tõendamist leidnud.

Puudutatud isiku enda arvamus, et tema hospitaliseerimine on tingitud tema pereliikmete

soovist temast vabaneda ja teha ruumi kellelegi teisele, ei vasta asjas kogutud tõenditele ega

kajasta tegelikke asjaolusid. Avaldaja on ka vastuses määruskaebusele selgitanud, et

puudutatud isiku arvamus, et pereliikmed tahavad talle halba, kahju ning temast vabaneda

ning et käigus on rahaliste motiividega varjatud kavatsused, on raskele psüühikahäirele omane

paranoidse luulusüsteemi avaldumine, mitte reaalsusele vastav tõlgendus. Asjaolude

normaliseeriv ümbertõlgendamine on avaldaja selgituse kohaselt osa psüühikahäirest.

Arvestades lisaks eeltoodule, et puudutatud isiku käitumine oli psüühikahäirest mõjutatuna

ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli puudutatud isiku varasema käitumise alusel pigem kindel

kui tõenäoline, et puudutatud isik võib haiguse ägedas faasis agressiivse käitumisega lisaks

iseendale seada ohtu ka teisi, eelkõige enda pereliikmeid. Asjaolu, et puudutatud isik enda

ohtlikkust ja hospitaliseerimise vajadust eitab, ei anna põhjust selles kahelda.

12.3. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu

psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik ei olnud psühhiaatrite

22.10.2025 arvamusest nähtuvalt oma psüühilisest seisundist tulenevalt võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei olnud

tõenäoline tema paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes

neljapäevase haiglaravi jooksul, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud isikule

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks. Psühhiaater BMi 24.10.2025 esitatud

arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta nähtub, et puudutatud isikul ei olnud

jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Avaldaja on ka vastuses määruskaebusele selgitanud, et

arvestades pikaajalist haiguskäiku, varasemaid korduvalt ebaõnnestunud katseid säilitada

ambulatoorset või poolkontrollitud ravi ning haiguskriitika jätkuvat puudumist on ravi edukas

läbiviimine võimalik üksnes statsionaarses ja kontrollitud keskkonnas. Puudutatud isikule ei

olnud seega võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle

psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades.

13. Neil kaalutlustel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni neljaks ja seejärel kuni 40 päevaks või

ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest

olenematut ravi. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrused

muutmata.

14. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

15. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2

järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1

esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)