2-22-17991/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Liis Arrak ja Aleksandr Kondrašov

Määruse tegemise aeg ja koht

22.12.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17991

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega

Osaühing Aktiva Finants) hagi Q.N ja E.Q vastu

ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.12.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.N määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (endise ärinimega

Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja I: Q.N (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Peep Rajavere

Kostja II: E.Q (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 19.12.2024 määruse resolutsioon muutmata osas, millega

maakohus jättis Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud Q.N kanda ning Q.N

kulud tema enda kanda. Täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

2. Pärnu Maakohtu 19.12.2024 määrus on jõustunud osas, millega maakohus võttis

vastu Aktiva Finance Group OÜ avalduse hagist loobumiseks ja lõpetas tsiviilasjas

nr 2-22-17991 menetluse ning jättis E.Q kulud riigi kanda.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata ning määruskaebemenetluse kulud Q.N kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-22-17991

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast määruse jõustumist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 29.11.2022 Pärnu Maakohtule Q.N (kostja I) ja

E.Q (kostja II) vastu hagi ühisvara jagamiseks.

2. Hageja esitas 14.11.2024 kohtule hagist loobumise avalduse, mille kohaselt müüdi

22.10.2024 ühisvara jagamise aluseks olev kinnistu kohtutäituri vahendusel avalikul

enampakkumisel. Hagiavaldusega taotletud eesmärk on saavutatud, st ühisvara on müüdud

kohtutäituri vahendusel avalikul enampakkumisel. Hageja palub jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda ning tagastada hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust pool.

3. Kostja I ei vaielnud vastu hagist loobumisele ja menetluse lõpetamisele, leides, et

menetluskulud tuleb jagada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 2 ja lg 4

esimese alternatiivi alusel, pannes kõik kulud hageja kanda. Hageja ei saavutanud hagiga või

kinnisasja müügiga enampakkumisel oma taotletavat eesmärki, sest hageja nõuetele rahalisi

vahendeid müügitulust ei jätkunud.

4. Kostja II ei vaielnud vastu hagist loobumisele ja menetluse lõpetamisele. Hageja loobus

hagist põhjendusel, et kohtutäitur müüs avalikul enampakkumisel kostjate ühisvaraks olnud

kinnistu, st hagiavaldusega taotletud eesmärk on saavutamata, ühisvaraks olev kinnistu

jagamata, ühisomand lõpetamata ning TsMS § 168 lg-s 4 sätestatud tingimused (mis saaksid

olla aluseks menetluskulude kostjate kanda jätmiseks) täitmata. Menetluskulud tuleks jätta

hageja kui menetluse põhjustaja kanda.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus võttis hagist loobumise vastu ja lõpetas asja menetluse. Hageja menetluskulud

jättis maakohus kostja I kanda ning kostja I kulud tema enda kanda ja kostja II kulud riigi

kanda.

6. TsMS § 429 lg 1 järgi on hagejal õigus hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Maakohus ei tuvastanud TsMS § 429 lg-s 4 märgitud

asjaolusid, mis välistaks loobumise vastuvõtmise. Sel põhjusel võttis maakohus hagist

loobumise vastu ja lõpetas asja menetluse.

7. TsMS § 168 lg 4 järgi kannab hageja kostja menetluskulud, kui hageja loobub hagist või

võtab selle tagasi, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et

kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 järgi kannab kostja hageja

menetluskulud, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude

rahuldanud.

8. Hageja esitas hagi kostjate vastu ühisvara jagamiseks selle müümisega avalikul

enampakkumisel. Kostjate ühisvara on jagatud ja müüdud avalikul enampakkumisel, seega on

2-22-17991

hageja hagiavaldusega eesmärgi saavutanud. Asjaolu, et hagejale müügitulust vahendeid ei

jätkunud ei tähenda, et hagiavaldusega taotletud eesmärk ei oleks saavutatud ning et hageja

oleks pöördunud põhjendamatult kohtu poole. Hageja taotlus avalikul enampakkumisel

müümisel kostjale alles jäävate rahaliste vahendite arvelt täita kostja I kohustus ei olnud

hageja eraldiseisev nõue, vaid nõude täitmise viis. Nõudeks oli kinnisvara müümine avalikul

enampakkumisel. Lisaks oli hageja arvestanud sellega, et tema nõue võib jääda täitmata, sest

üheks nõude täitmise viisiks oli hageja märkinud, et esmajärjekorras täidetakse kinnisasjal

asuva ühisomandi lõpetamisel ühisomandi koormav kostjate kohustus AS SEB Pank ees.

9. Käesoleval juhul on põhjendatud jätta menetluskulud kostja I kanda, kuna kostja I

võlgnevuse tõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole kostjate ühisvara jagamise

nõudega. Seega on kohtu hinnangul õigustatud jätta hageja menetluskulud kostja I kanda

vastavalt TsMS § 168 lg-le 5. Kohus arvestas kulude jaotamisel eelkõige asjaoluga, et

menetluse aluseks oli kostja I võlgnevus hageja ees, mistõttu ei ole õiglane jätta

menetluskulusid kostjate kanda, vaid ainult kostja I kanda. Kostja I tegevus ja/või tegevusetus

võlgnevuse tagastamisel hagejale tingis käesoleva asja menetluse kohtus.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

10. Kostja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, millega

kohus jättis hageja menetluskulud kostja I kanda ja kostja I kulud tema enda kanda. Kostja I

palub tühistatud osas teha uue määruse, millega jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda

ja kostja I menetluskulud hageja kanda. Kui kohus leiab, et asjas siiski esinevad TsMS § 168

lg 4 ja 5 sätestatud alused hagist loobumisel menetluskulude kostjate kanda panemiseks, palub

kostja I tühistada maakohtu määruse p 3 osas, millega hageja kulud pandi üksnes kostja I

kanda ja teha tühistatud osas uus lahend, millega panna hageja menetluskulud solidaarselt

mõlema kostja kanda.

11. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

11.1. Hageja taotletud eesmärk jäi nii tsiviilasja menetluses, kui ka paralleelselt AS-i SEB

Pank hüpoteegiga tagatud sissenõude täitmiseks toimunud täitemenetluses täitmata –

abikaasade kostja I ja kostja II ühisvara jäi jagamata. Hagi esitamisega taotletud eesmärk jäi

saavutamata ka selle tõttu, et hageja ei saanud kostja I osast Uko kinnistu müügitulemist oma

sissenõudele rahuldust. Kohtu seisukoht, nagu näinuks hageja juba kohtusse pöördumisel ette

võimalust, et tema nõue ei saa ühisvara jagamisest ja vara müügist rahuldust, on ebaõige ja

oletuslik. Arvestades, et ühisvarasse kuulunud kinnistut koormas 1. jrk hüpoteek AS SEB

Pank kasuks, ei olnudki võimalik sellele kinnistule ka ühisvara jagamisel muul viisil

sissenõuet pöörata, kui hüpoteegiga tagatud kohustust esmalt täites. Kuid soovimata seejuures

saada kostja I kui ühe abikaasa osast ühisvarast või ühisvara arvelt tervikuna oma

sissenõudele rahuldust, polnuks hagejal üldse hagemisõigust ühisvara jagamiseks kohtusse

pöördumiseks.

11.2. Ebaõiged ja põhjendamatud on maakohtu kaalutlused, et hageja oli sunnitud kohtusse

pöörduma üksnes kostja I võlakohustuse rikkumise tõttu. Abielu ajal võetud varalistele

kohustustele laieneb analoogia korras perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 6 ls-s 1 sätestatud

põhimõte – varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud

selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Abielu ajal abikaasade poolt võetud varalised

kohustused on eelduslikult, kuni ei ole tõendatud teisiti, võetud perekonna huvides. Kuna

muud ei olnud tõendatud, oli krediitkaardivõla näol tegu perekonna huvides võetud

kohustusega, mida rikkusid mõlemad abikaasad ja seda ei väära asjaolu, et välises võlasuhtes

2-22-17991

nõudis võlausaldaja kohustuse täitmist ainult kostjalt I kui ühelt ühisvõlgnikult. Kostja I ei

ole kohustuse rikkumise eest rohkem vastutav kui kostja II.

11.3. Hageja peamine eesmärk saavutada ühisvara jagamise tulemusena enda sissenõude

täitmine, jäi saavutamata osaliselt hageja enda tegevuse ja positsioonivaliku tõttu. Oleks

hageja võtnud kostja I seisukohad omaks, ühinenud nendega ning taotlenud oma nõude

täitmist ühisvara arvelt (mitte kostja I osast ühisvarast) ning käimasolevast täitemenetlusest

teadlik olles taotlenud kohasema hagi tagamise abinõu kohaldamist (näiteks kinnistu müügil

hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmisest üle jääva rahasumma arestimist hageja sissenõude,

täitemenetluse kulude ja menetluskulude ulatuses), saanuks ta oma sissenõudele 100%

ulatuses ühisvara arvelt rahuldust.

11.4. Isegi kui asjas esinenuks TsMS § 168 lg 4 ja lg 5 ettenähtud alused, tulnuks kulud panna

solidaarselt kostjate kanda, mitte vabastada teist kostjat kulude kandmisest, sest hageja

sissenõude aluseks oli ühisvara hulka kuuluv kohustus, mille eest peavad vastutama mõlemad

kostjad.

12. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis hagejale ja kostjale II tähtaja

sellele vastamiseks.

12.1. Hageja vaidleb kaebusele vastu. Ühisvara jagamise hagi esitamisel ei ole teada, millised

täiteasjad on täiendavalt kostjal I ning mis summades ning samuti ei ole teada järjekohad.

TMS § 52 lg 1 teise lause kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue küll vara müügist saadud

raha arvel, kuid see toimub täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras, mis kuulub

kohtutäituri pädevusse (TMS § 3 lg 1). Üldjuhul korraldab kohtutäitur TMS § 105 lg 1 järgi

tulemi jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale (täitemenetluse

prioriteedipõhimõte). Käesoleval juhul tuli tulemi jaotamisel välja, et kostja I vastu on suures

ulatuses elatisnõudeid, mis läksid eelisjärjekorras täitmisele enne hageja nõuet. Hageja esitas

hagi kostjate vastu ühisvara jagamiseks selle müümisega avalikul enampakkumisel ning

Kostjate ühisvara on jagatud ja müüdud avalikul enampakkumisel, seega hageja eesmärk on

hagiavaldusega saavutatud.

12.2. Kostja II vaidleb kaebusele vastu. Asjaolu, et hagejale müügitulust vahendeid ei

jätkunud ei tähenda, et hagiavaldusega taotletud eesmärk ei oleks saavutatud. Kulude

jaotamisel arvestas maakohus õigesti asjaoluga, et menetluse aluseks oli kostja I võlgnevus

hageja ees, mistõttu ei olnud õiglane jätta menetluskulusid mõlema kostja kanda, vaid ainult

kostja I kanda.

13. Maakohus ei rahuldanud kaebust ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1

p 1 alusel jätta vaidlustatud osas muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse

põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel on maakohtu

määrus menetluse lõpetamise osas edasi kaebamata jõustunud.

15. Kostja I vaidlustas hageja menetluskulude kostja I kanda ning kostja I kulude tema enda

kanda jätmise. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult menetluskulud selliselt

jaotanud.

2-22-17991

16. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et need menetluskulud tuleb antud

juhul jätta hageja kanda.

16.1. Hageja esitas 29.11.2022 hagi kostja I ja kostja II vastu ühisvara jagamiseks selliselt, et

lõpetada abikaasade ühisomand kinnisasjale asukohaga XXX selle müümisega avalikul

enampakkumisel. Saadud rahast palus hageja täita esmalt hüpoteegiga tagatud kostjate

kohustuse panga ees ning seejärel pärast täitekulude maha arvamist jagada üle jääv osa

kostjate vahel võrdsetes osades. Kostjale I jääva rahalise vahendi arvelt palus hageja täita

kostja I kohustuse hageja ees, mis tuleneb tsiviilasjas nr 2-22-107855 tehtud 08.04.2022

kohtumäärusest. Pooled ei vaidle, et käesoleva tsiviilasja menetluse ajal (s.o 22.10.2024)

müüdi nimetatud kinnistu kohtutäituri vahendusel avalikul enampakkumisel ning saadud 110

000 eurot jagati kostjate vahel pooleks. Pärast müügikulude kandmist, panga kohustuse

täitmist, kohtutäituri tasu maksmist ja kostja I osast laste elatise nõuete rahuldamist ei saanud

hageja ka osaliselt oma nõuet rahuldatud.

16.2. TsMS § 168 lg 4 esimeses pooles sisalduva üldreegli järgi kannab hageja

menetluskulud, kui ta loobub hagist. Sama sätte teise poole erandi ja TsMS § 168 lg 5

kohaselt jäävad kulud aga kostja kanda, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude

pärast hagi esitamist rahuldanud. Üldjuhul võib öelda, et kui hageja pärast hagi esitamist

kostja tegevuse tulemusena saavutab eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus, siis saab

lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt RKTKm

15.05.2013, 3-2-1-55-13, p 13). Hageja pöördus kohtusse TMS § 14 lg 2 alusel ühisvara

jagamise hagiga, kuna kostja I lahusvara arvelt ei olnud võimalik hageja nõuet rahuldada.

Hageja eesmärk oli ühisvaraks oleva kinnistu müügist saada enda nõue rahuldatud. Kinnistu

müüdi ja seega on selle vara osas poolte ühisvara režiim lõppenud. Asjaolu, et see kinnistu

müüdi mitte käesoleva asja vaidluse tulemusel, vaid täitemenetluses, ei oma ringkonnakohtu

hinnangul tähtsust. Hagejal oli kohtusse pöördumiseks alus tulenevalt TMS § 14 lg-st 2.

Sissenõudja ei saa kohtuväliselt mõjutada ühisvara jagamist ja tema ainus võimalus ühisvara

arvel nõuet rahuldada on nõuda ühisvara jagamist TMS § 14 lg 2 järgi.

16.3. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga I, et menetluskulude kostja I kanda jätmine

on põhjendatud selle tõttu, et hageja ei saanud kostja I osast Uko kinnistu müügitulemist oma

sissenõuet rahuldatud. Ehkki hageja eesmärk enda nõude rahuldamiseks jäi saavutamata, ei

ole põhjust selle tõttu menetluskulusid erinevalt TsMS § 168 lg-st 5 jaotada. Hageja selgitas,

et temale polnud teada, et kostja I suhtes on täitemenetlustes veel elatise nõudeid. Riigikohus

selgitas, et TMS § 14 lg 2 järgse hagi rahuldamine ei eelda tingimata seda, et hageja tõendaks,

et ühisvara jagamisest saadu arvel saab tema nõude kohe mingis ulatuses rahuldada (RKTKo

27.03.2024, 2-20-7985, p 11). Seega ei saa TMS § 14 lg 2 järgse hagi esitamisel olla hageja

risk, et hageja ei saa enda nõudeid rahuldatud. Seetõttu pole põhjendatud ka hagejat sisuliselt

karistada menetluskulude hageja kanda jätmisega. Eelnevast tulenevalt ei nõustu

ringkonnakohus kostjaga I ka selles, et menetluskulude jaotamisel tuleks arvestada hageja

tegevust ja positsioonivalikut.

17. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga ka selles, et menetluskulud tuleb

alternatiivselt jätta solidaarselt kostjate kanda.

17.1. Pooled ei vaidle, et kostjate abielu lahutati 27.08.2021, kostja I sõlmis

krediitkaardilepingu enne abielu lahutamist ja krediiti kasutati kuni 20.05.2021. Seega kehtib

antud juhul PKS § 27 lg 6 kohaselt eeldus, et tegemist on ühisvara hulka kuuluva

kohustusega. Praegusel juhul on krediitkaardi võlg välja mõistetud kostjalt I ja kostja I oli

täitemenetluses võlgnikuks. Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et asjaolu, et ühisvarasse

2-22-17991

kuuluva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud võlgnevus mõistetakse välja üksnes ühelt

abikaasalt, ei muuda seda kohustust ega sellest tekkinud võlgnevust selle abikaasa

lahusvaraks. Käesolev hagi esitati ühisvara jagamiseks mõlema kostja vastu. Hageja eesmärk

sisuliselt saavutati, mistõttu peaks üldreegli kohaselt hageja menetluskulud mõlemalt kostjalt

solidaarselt välja mõistma.

17.2. Samas saab kohus TsMS § 168 lg 5 kohaldamisel arvestada menetluskulude jaotamise

üldisi põhimõtteid, sealhulgas ka seda, kas kulude kostja kanda jätmine on ebaõiglane või

ebamõistlik (RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 10; RKTKm 28.09.2011, 3-2-1-63-11, p-d

13 ja 14). Maakohus võttis õigesti arvesse, et kostja I tegevus ja/või tegevusetus võlgnevuse

tagastamisel hagejale tingis käesoleva asja menetluse kohtus ning seetõttu tuleb

menetluskulud jätta üksnes kostja I kanda. Seega asus maakohus sisuliselt seisukohale, et

menetluskulude kostja II kanda jätmine oleks ebaõiglane. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, kuid täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi.

17.2.1. Ehkki kostjalt I välja mõistetud krediitkaardivõlgnevuse puhul on tegemist ühisvarasse

kuuluva kohustusega, ei ole kostja I esile toonud, kuidas saanuks antud juhul kostja II

kohtumenetlust vältida. Tsiviilasjas nr 2-22-107855 mõistis Pärnu Maakohus 08.04.2022

otsusega võlgnevuse välja kostjalt I. Seega kohustas täitedokument kostjat I raha tagasi

maksma. Samuti tuleb arvestada, et kostja II oli koheselt käesoleva tsiviilasja menetluse

alguses vastuses hagile sisuliselt hagiga nõus – nõustus ühisvara jagamise ja kinnistu

müümisega enampakkumisel ning hageja nõude täitmisega kostjale I jääva osa arvelt.

17.2.2. Sisuliselt osales kostja II käesolevas menetluses vältimatu kaaskostjana TsMS § 207 lg

3 mõttes. TsMS § 165 lg 1 esimese lause esimene pool sätestab üldreegli, et kaashagejate või

-kostjate kahjuks tehtava otsuse korral vastutavad nad menetluskulude kandmise eest

võrdsetes osades. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohus võib siiski kulude jaotuse määrata

teisiti (sama lause teine pool). Kulude jaotamiseks erinevalt lg 1 esimese lause esimese poole

üldreeglist ei pea esinema sama lõike teises lauses või lg-s 2 märgitud olukord, vaid kohus

saab kaaluda vastutust ebavõrdsetes osades ka muudel juhtudel. Sealhulgas saab lähtuda § 162

lg 4 kohaldamist õigustavatest sarnastest kriteeriumidest, st eelkõige menetluskulude õiglase

jaotamise eesmärgist (TsMS komm I, § 165, p 3.2.2.1.a). Riigikohus leidis asjas nr 2-22-

17383, et olukorras, kus vältimatu kaaskostja võtab koheselt hagi õigeks, ei ole

menetluskulude selle kaaskostja kanda jätmine põhjendatud (RKTKo 04.04.2024, 2-22-

17383, p-d 15–15.3). Arvestades viidatud õiguskirjanduse ja Riigikohtu seisukohti, on

ülaltoodud asjaoludel menetluskulude kostja II kanda jätmine ebaõiglane ning menetluskulud

tuleb TsMS § 168 lg 5 ja TsMS § 162 lg 4 alusel jätta kostja I kanda.

18. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud tuleb kaebuse rahuldamisest tingituna jätta

kostja I kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(