2-24-11409/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, P.I Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-11409

Tsiviilasi

O.NK. hagi P.I L. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

789,48 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. mai 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.N K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

9. detsember 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) O.N (ik XXX), seaduslik esindaja

isa I.B

Vastustaja (kostja) P.I (ik XXX), lepinguline esindaja

advokaat Reeli Kalme

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. mai 2025 otsus muutmata.

2. Jätta O.NK. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. O.N (hageja) esitas 25. juulil 2024 hagi P.I L. (kostja) vastu elatise nõudes ning täpsustas

seda 21. oktoobril 2024 ja 18. aprillil 2025.

Hageja sündis kostja ja I.B K. kooselust, kooselu on lõppenud. Hageja ei ole alates 2024.

aasta aprillist soovinud ema juurde minna, vaid elab ainult isa juures. Alates 19. aprillist 2024

on I.B kandnud kõik hagejaga seotud kulud. Kostja ei ole täitnud Tartu Maakohtu 25.

veebruari 2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-141073 kinnitatud kompromissi tingimusi,

millega lepiti kokku laste ja vanemate suhtlus ja kulude kandmine. Asjaolud on muutunud ja

suhtluskorra järgimine ei ole ka enam võimalik.

O.N nõuab kostjalt elatist tagasiulatuvalt alates 19. aprillist 2024 kokku 2414,92 eurot. Lisaks

nõuab hageja igakuist elatist alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks

saamiseni 2024. aastal 287,72 eurot kuus ja 2025. aastal 301,71 eurot kuus, mis muutub

vastavalt perekonnaseaduse §-le 101. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ülalpidamiskohustuse täitmisel ei ole põhjust kalduda kõrvale vanemate võrdsusest. I.B K.

sissetulekuks on netopalk keskmiselt 1493,94 eurot kuus ja lapsetoetus 80 eurot kuus.

Sissetulek jaguneb 3,5 inimese peale. Lisaks on I.B K. kaks sõidukit, millest üks on

töövahend, ja elukohana kasutatav kinnisasi XXX, X. Kulud hagejale on keskmiselt 969,33

eurot kuus, kulud tütrele keskmiselt 671,55 eurot kuus.

Hageja täiendas nõuet 18. aprillil 2025 ja taotles Tartu Maakohtu 25. veebruari 2021

määrusega kinnitatud kompromissi muutmist selliselt, et hageja elab I.B K. juures ja I.B

kannab kõik temaga seotud kulud ning A. I.B elab 50% ajast kostja ja 50% ajast I.B K. juures

ja temaga seotud kulud kannavad vanemad võrdsetes osades.

2. Kostja vaidleb hagile vastu.

Menetlus tuleb lõpetada otsust tegemata, sest poolte vahel on jõustunud kohtulahend samas

küsimuses. Hageja, kostja ja I.B K. vahel on Tartu Maakohus 25. veebruaril 2021 kinnitanud

kompromissi mh elatise küsimuses. Kompromissiga on hageja loobunud elatise nõudest ja I.B

kinnitanud, et ta kompromissi kehtivuse ajal hageja seadusliku esindajana elatisenõudega

kohtusse ei pöördu.

Kostja ja I.B leppisid kokku selles, et nende kaks last elavad võrdse aja kummagi vanema

juures, kumbki vanem kannab laste eluaseme-, transpordi-, toidu-, ravimite ja hügieenitarvete

kulud kummagi vanema juures, kostja kannab A. K. telefoni, huviringide, riiete, koolitarvete

ja kooliga seotud kulud ning I.B hageja vastavad kulud. Vanemad on kohtumäärust täitnud.

O.N elab isa juures ajutiselt. Ainuke kulu, mida kostjalt võiks nõuda, on hageja eluaseme- ja

toidukulud isa juures.

Kostja brutotöötasu oli 996 eurot kuus, alates 2024. a novembrist 1030 eurot (neto 838,99

eurot), talle kuulub korteriomand XXXXXXXXX, mida ta kasutab elukohana, ja sõiduauto

Škoda Octavia. Kostjale laekub lapsetoetus tütre A. eest 80 eurot kuus. I.B K. sissetulek on

kostja omast oluliselt suurem, tal on rohkem vara.

Ei ole tõendatud, et hageja vajalikud ja põhjendatud ülalpidamiskulud on keskmiselt 969,33

eurot kuus.

Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka seda, et kostja ja I.B K. teine ühine laps A. elab

võrdse aja kummagi vanema juures, kuid tema kuludest kannab vanemate kokkuleppe

kohaselt suurema osa kostja. Kompromissina on kostja nõus maksma hagejale elatist 200

eurot kuus. Alates 2024. a novembrist on kostja tasunud hagejale elatist 150 eurot kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus keeldus 12. mai 2025 otsusega I.B K. avaldust suhtluskorra muutmiseks

menetlusse võtmast, rahuldas hagi elatise väljamõistmiseks osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 1650,94 eurot aja eest 19. aprillist 2024 kuni 11.

maini 2025 ja igakuise elatise 200 eurot kuus alates 12. maist 2025 kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa täiendava avalduse esitamist käsitada hagis esitatud

faktiliste või õiguslike väidete täiendamisena, mis saaks viimastes seisukohtades olla lubatav.

Hagi esitas alaealine O.N , kuid suhtluskorra muutmine on hagita asi, kus avaldajaks on

lapsevanem I.B . Seega on tegemist eriliigiliste asjadega, millel on erinevad osapooled.

Avaldaja ei ole pidanud kinni nõudest esitada oma avaldused, taotlused, tõendid ja

vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks

ja õigeks lahendamiseks vajalik. Avaldusega tegelemine venitaks menetlust, sest kohus asuks

sisuliselt uut asja lahendama, kaasata tuleks täiendavad menetlusosalised. See ei oleks

kooskõlas alaealise huvidega. Kohus saab elatise väljamõistmisel arvestada, et hageja elab isa

juures, selle üle puudub vaidlus.

Maakohus tuvastas, et kostjal on hageja suhtes ülalpidamiskohustus ning pooled ei täida

tsiviilasjas nr 2-20-141073 kinnitatud kompromissimäärust O.N K. osas, lapse alaline elukoht

on alates aprillist 2024 isa juures. Seega on hagejal õigus saada kostjalt elatist.

Maakohus leidis, et I.B K. sissetulek on enam kui poole suurem kostja omast, mistõttu esineb

alus vanemate võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks. Ei ole aga tõendatud, et hageja

põhjendatud ja vajalikud ülalpidamiskulud on 969,33 eurot kuus. Maakohtu hinnangul ei näita

asjas esitatud andmed ja tõendid, et hageja ülalpidamiskulu ületaks keskmise lapse mõistlikke

ülalpidamiskulusid, milleks saab lugeda kahekordse elatise baassumma 564,62 eurot (2x

282,31 eurot).

Maakohus tuvastas, et kostjal on suuremad kohustused seoses teise lapse A. K.

ülalpidamisega. Kui kohus mõistaks kostjalt hagejale välja elatise perekonnaseaduse (PKS) §

101 järgi miinimummääras, tuleks kostjal kanda pool hageja elamiskuludest, kuid rohkem kui

pool A. K. kuludest, sest kostja peab tasuma A. K. telefoniarved, huviringidega seotud kulud,

ostma riided ja koolitarbed ning kandma kooliga seotud muud kulud. Lisaks peab I.B kehtiva

kompromisskokkuleppe järgi maksma hageja telefoniarved, tasuma tema huviringidega

seotud kulud, ostma riided ja koolitarbed ning kandma muud kooliga seotud kulud. See

tähendab, et nende kulude osas ei saa hagejal olla elatise nõuet kostja vastu. Tuginedes 2020.

aasta RAKE uuringule „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ tuleb I.B K. kanda hageja

igakuistest kuludest 90 eurot ja vanemate vahel kuuluvad jagamisele ülejäänud põhjendatud

vajaduste katteks arvestatavad kulud 474,62 eurot (564,62-90). Sellest poole kostjalt välja

mõistmisel jääks vanemate teine ühine alaealine laps A. I.B võrreldes hagejaga kehvemasse

olukorda, mistõttu esineb alus kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla

miinimummäära. Arvestades kompromissi ja lapsetoetust, on maakohtu hinnangul

põhjendatud välja mõista elatis 200 eurot kuus.

Tagasiulatuva elatise katteks tuleb kostjalt välja mõista 641,29 eurot aja eest 19. aprillist 2024

kuni 25. juulini 2024 ning alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 1909,65 eurot.

Maakohus arvestab asjaoluga, et kostja on tasunud menetluse kestel hagejale alates

novembrist 2024 elatist iga kuu 150 eurot, kokku 900 eurot (150 x 6). Seega kuulub kostjalt

hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud elatis 1650,94 eurot

(641,29+1909,65-900).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. mai 2025 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus mõistis igakuise elatise välja miinimumist väiksemas

summas ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja taotleb elatise välja mõistmist

alates 12. maist 2025 kuni täisealiseks saamiseni 08.01.2029 (miinimumelatis 2024. aastal

287,72, eurot ja 2025, aastal 301,71 eurot), lisaks tuleb näha ette elatise muutumine vastavalt

PKS § 101 lg-le 3 ja PKS § 101 lg-t 4. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus valesti I.B K. ja kostja

majanduslikku seisundit ja vajalikke kulutusi hageja ülalpidamiseks.

Maakohus eeldas ekslikult, et I.B K. tööandja majanduskulude katteks tehtud ülekanded on

lisatasud. Tegelikult olid need hüvitis tööandja ettevõttele ostetud ehitus- ja

remondimaterjalide eest. I.B K. kuuluvad sõidukid on väheväärtuslikud. Kindlustushüvitist ei

saa arvestada sissetuleku hulka. Sularaha sissemakse oli laen, et hüvitada kostjale tema osa

XXXXXX kinnistust. Auto müügist saadu on kasutatud laste ülalpidamiseks.

Maakohus ei arvestanud, et kostjal on veel kolm pangakontot, mille jäägid ei ole teada.

Hagejal ei olnud võimalik tutvuda kostja pangakontode väljavõtetega. Ei ole põhjendatud

järeldus, et kostja ei suuda maksta miinimumelatist. Kostja majandusliku seisundi hindamisel

jättis maakohus arvestamata XXXXXX kinnistu eest saadud hüvitise 26 000 eurot.

Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et tema vajalike kulude suurus on tõendamata.

Maakohus ei arvestanud esitatud tulude-kulude aruannet ja kontoväljavõtteid. Hageja

mõistlikud ülalpidamiskulud kuus on keskmiselt 651,55 eurot, millele lisanduvad

õigusabikulud elatise vaidluses. RAKE uuring, millele maakohus tugines, on ajakohastamata,

elukallidus on alates 2020. aastast tõusnud. Uuring ei arvesta ka konkreetse lapse vajadusi ja

elutingimusi. Perekonnaseaduse elatise miinimumi ulatuses ei pea hageja oma kulusid

tõendama.

Elatise välja mõistmiseks alla miinimumi puudub alus. Kostja maksevõime on

miinimumelatise tasumiseks piisav, maakohus jättis osa tema varast ka arvesse võtmata.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebuse väited alusetud, maakohus on oma seisukohti

piisavalt põhjendanud ja andnud hinnangu poolte esitatud faktilistele ja õiguslikele

asjaoludele, sh tõenditele. Maakohus selgitas, et kokkulepe A. kulude kandmise kohta võib

mõjutada praeguse asja tulemust, mistõttu tuleb hinnata hageja vajadusi ja mõlema vanema

sissetulekut.

Maakohus on põhjendatult kaldunud kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest ning õigesti

leidnud, et hageja kulud olid tõendamata ja esitatud andmed vastuolulised. Ka

apellatsioonkaebuses ei ole kulude arvutuskäik loogiline ega jälgitav. Maakohus võttis õigesti

aluseks RAKE uuringu, miinimumelatis on vahepeal suurenenud.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostjal on suuremad kulud seoses A. ülalpidamisega ning et

hagejal ei ole elatise nõudmise õigust kulude osas, mis kompromissiga on jäetud I.B K.

kanda. Kostja nõustub maakohtuga, et kumbki vanem kannab kompromissi järgi ühe lapse

kulusid umbes 90 euro ulatuses, mis tuleb väljamõistetavast elatisest maha arvata. 200 euro

suuruse elatise väljamõistmine on põhjendatud. Isegi kui vanemate sissetulekud oleksid

võrdsed, ei oleks põhjendatud elatisenõude rahuldamine täies ulatuses ning elatist tuleks

vähendada arvestades teise lapse ülalpidamisekohustuse ulatust, mis tuleneb kompromissist.

Vanemate sissetulekud ei ole aga võrdsed, nagu õigesti leidis maakohus.

XXXXXX kinnisasja jagamisel saadud hüvitist on kostja kasutanud igapäevaste kulude

katmiseks ulatuses, milleks sissetulekust ei ole piisanud. 20. detsembri 2024 seisuga oli

hüvitisest alles 6473,81 eurot.

Menetluskulude jätmine kostja kanda ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäävad poolte kanda.

7. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Ü. K.ei esinda volikirja järgi mitte hagejat, vaid

hageja isa I.B , kes ei ole praeguses asjas ise menetlusosaline, vaid hageja seaduslik esindaja.

Hageja esindajaks menetluses saab lugeda tema seaduslikku esindajat – isa I.B .

Ringkonnakohtu istungil kinnitas isa hageja esindajana tegutsemist ega volitanud Ü. K.

hagejat esindama.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas maakohus on õigesti mõistnud kostjalt igakuise elatise

välja alla perekonnaseaduses sätestatud minimaalse määra.

Kumbki pool ei ole vaidlustanud tagasiulatuva elatise väljamõistmist ega suhtluskorra

muutmise avalduse menetlusse võtmisest keeldumist. Selles osas on maakohtu otsus TsMS §

456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus mõistis kostjalt igakuise elatise põhjendatult välja

200 eurot kuus.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Maakohus mõistis elatise välja väiksemas summas kui PKS § 101 lg-tes 1–4 ette nähtud,

lähtudes seejuures PKS § 102 lg-st 2, mis lubab elatise mõjuval põhjusel välja mõista

väiksemas ulatuses. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud

ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seaduses toodud loetelu

ei ole ammendav.

Maakohus tugines elatist alla miinimummäära vähendades kahele asjaolule: mõjuva

põhjusena kostja teine laps A., kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud

ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja, ja vanemate vahel sõlmitud

kokkulepe hageja kulude kandmise kohta. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Maakohus arvestas ka

vanemate varalise seisundi erinevust, seda, et A. kulud kostja kanda suuremas ulatuses kui isa

kanda, ning analüüsis hageja kulusid.

Apellatsioonkaebuses on ekslikult märgitud, justkui peaks elatis olema vähemalt pool

kuupalga alammäärast. Kehtiv perekonnaseadus seob elatise vähima suuruse baassumma ja

selle muutumisega (PKS § 101 lg-d 3 ja 4).

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud

arvestamata hageja 20. detsembril 2024 ja 18. aprillil 2025 esitatud tõendid.

Maakohus analüüsis hageja 20. detsembril 2024 esitatud tõendeid ja tõenditeks mitteolevaid

tabeleid vaidlustatud otsuse põhjenduste p-des 16.2, 17.2 ja 17.3. 18. aprillil 2025 esitas

hageja kinnituse, et ta elab isa juures, ja kompromissi ettepaneku. Seda, et hageja elab isa

juures, on maakohus arvestanud. Kompromissi ettepanek ei ole tõend.

12. Hageja esitas ringkonnakohtule täiendavad tõendid oma majandusliku seisundi kohta,

kuid need ei lükka ümber maakohtu järeldust, et hageja isa sissetulek on kostja sissetulekust

suurem.

Hageja esitas tõendid selle kohta, et kõik tööandja maksed hageja isale ei ole palk, vaid

tööandja on teinud isale makseid arvete alusel tööandja tegevuskulude katteks. Isa

koondpalgateatis (dtl 544) langeb tõepoolest kokku Maksu- ja Tolliameti andmetega (dtl 550).

Samas mis puudutab palgale lisaks makstut, siis on isa kontoväljavõttel küll näha ostutšekkide

tabelis toodud laekumised tööandjalt (dtl 547–548), kuid neid ei ole võimalik viia kokku

ühegi isa kontolt tehtud maksega – täpselt tabelis toodud summades makseid vastavas kuus ei

ole (dtl 106 jj). Tabelit ei ole keegi allkirjastanud, see ei sisaldu XXXX OÜ raamatupidaja

K.S. allkirjaga digikonteineris. Isa ei ole täpsustanud ja ka tõendite põhjal ei ole võimalik

kindlaks teha, milliste konkreetsete maksete või ostudega võiks tegemist olla. Tabelit ei ole

seetõttu võimalik käsitleda dokumentaalse tõendina, vaid üksnes isa seletusena.

Raamatupidaja K.S. kinnitab, et isale on 1. jaanuarist kuni 30. aprillini 2025 tööandja

majanduskulude katteks kantud üle 3980,06 eurot (dtl 546), kuid ostutšekkide tabel ja isa

kontoväljavõte on 2024. aasta kohta, mistõttu ei ole kinnitust võimalik teiste tõenditega

võrrelda.

Isegi kui võtta arvesse, et tööandja on isale hüvitanud tööandja huvides tehtud kulutusi, on

hageja isa palk siiski ka lisamakseteta umbkaudu kolmandiku võrra suurem kui kostjal, samuti

on teise lapse kulud vanemate kokkuleppe kohaselt kostja kanda rohkem kui pooles ulatuses.

13. Hageja esitatud tõendid isale kuuluvate sõidukite väärtuse kohta ei anna alust mõista

kostjalt elatist välja suuremas summas. Maakohus on arvesse võtnud vanematele kuuluvaid

sõidukeid ja kinnisasju, kuid maakohtu põhjendustest ei tulene, et maakohus oleks arvestanud

muu kui asjade tarbimisväärtusega, mistõttu ei ole esemete täpne väärtus asjas määrava

tähendusega. Sõidukid ja elukoht ilmselt ei ole likviidne vara, neid kasutatakse hageja

ülalpidamiseks vahetult.

14. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kindlustushüvitist, võetud laenu ja auto müügist

saadud summat ei saa elatise väljamõistmise kontekstis pidada isa sissetulekuks. Samas ei

nähtu maakohtu põhjendustest, kuidas maakohus täpselt ühekordseid laekumisi arvesse võttis.

Elatise summa arvutamisel lähtus maakohus hageja põhjendatud vajadustest, kostja

sissetulekust ja vanemate kokkuleppest laste kulude kandmise kohta. Isa ühekordsed

laekumised ei ole maakohtu põhjenduste kohaselt mõjutanud elatisesummat.

15. Hageja heidab maakohtule ette, et ei saanud kommenteerida kostja maksevõimet, sest

kostja kontoväljavõtted ei olnud talle nähtavad. Kohtute infosüsteemi andmetel on kostja 20.

detsembril 2024 esitatud tõendid tehtud hagejale ja tema esindajale nähtavaks 28. detsembril

2024. Maakohus andis tähtaja lõplike seisukohade esitamiseks 28. märtsil 2025, seega jäi

hagejale piisav aeg kostja maksevõime kohta arvamuse avaldamiseks. Hageja on saanud oma

väited kostja majandusliku seisundi kohta esitada apellatsioonkaebuses.

Kostja kontojäägid (dtl 151 jj) ei võimalda teha järeldust, et kostjal koguneks igakuisest

sissetulekust sääste. Jäägid on väiksemad kui hageja isa kontojäägid. Hageja ei ole väitnud, et

kostja kontolt oleks näha luksuslikke või ebavajalikke kulutusi.

Kostja saadud hüvitis XXXXXX kinnisasja eest on võrreldav isa auto müügist saaduga ja

kindlustushüvitisega. Nagu hageja ise apellatsioonkaebuses välja toob, ei paranda hüvitis

inimese majanduslikku seisu, vaid taastab varasema olukorra. See ei ole regulaarne sissetulek,

kostja kontoväljavõttest nähtuvalt kulub see pikkamisi ära igapäevasteks vajadusteks.

Tõenditest ei saa järeldada, et vanemate majanduslik olukord oleks võrdne, kuigi mõlemal on

kinnisasi, sõiduk ja ühekordselt saadud tulu vara võõrandamisest.

16. Hageja esitas arvutused ja tõendid enda ülalpidamiskulude kohta, kuigi miinimumelatist

nõudes ei pea laps oma kulusid tõendama (RKTKo 26. juuni 2013 nr 3-2-1-78-13, p 15).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud vajalikke kulutusi 969,33

eurot kuus. Ka apellatsioonkaebuses nimetab hageja enda mõistlike ülalpidamiskuludena

keskmiselt 651,55 eurot kuus, mitte 969,33 eurot kuus.

Arvestades, et miinimumelatis on praegu 301,74 eurot kuus, ei ületa hageja enda väidetud

ülalpidamiskulu oluliselt PKS-s ettenähtud miinimumelatist (2x301,74=603,48 eurot). Hageja

kulud katab osaliselt talle makstav lapsetoetus, mis laekub ringkonnakohtu istungil avaldatu

kohaselt isale. Õigusabikulusid ei saa pidada lapse igapäevase ülalpidamise kuluks.

17. Maakohus viitab küll 2020. aastast pärit RAKE uuringule, kuid võtab ka arvesse

tarbijahinnaindeksi muutust ja elatise baassummat otsuse tegemise ajal. Seega ei ole õige

hageja väide, et maakohus ei võtnud arvesse elatustaseme tõusu.

18. Ringkonnakohus märgib, et kostjal saab üldiselt olla ülalpidamiskohustus

perekonnaseaduses ettenähtud miinimumi ulatuses. Hageja väidetest ei järeldu, et tal oleks

selliseid erivajadusi, mille tõttu peaks elatis olema suurem kui miinimum. Kui vajadused

oleks suuremad, peaks kostja majanduslik seisund võimaldama tal rohkem maksta. See, et isal

on võimalik hageja peale rohkem kulutada, ei tähenda, et ka kostja peab suutma panustada

rohkem kui seadusjärgne miinimum.

Kostja netosissetulek on 838,99 eurot kuus (dtl 146, 179). Jagatuna kostja ja tema kahe

ülalpeetava peale on see inimese kohta 279,66 eurot. Lisaks saab kostja lapsetoetust A. eest

80 eurot. A. kulud on vastavalt vanemate kokkuleppele kostja kanda suuremas ulatuses kui isa

kanda. Kui kostja peaks maksma hagejale elatist miinimummääras, ei suudaks ta täita oma

kohustusi A. ees.

Täiendavalt on maakohus õigesti võtnud arvesse kulu, mis vanemate kokkuleppe järgi on

hageja isa kanda ja mille ulatuses ei saa hagejal olla seetõttu nõuet kostja vastu. PKS § 100 lg

3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega

ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (RKTKo

19. juuni 2020 nr 2-18-6499, p 11).

Sidekulud, rõivad ja hobid on hageja esitatud arvutuste järgi 226 eurot (19,04+206,96),

millest kummagi vanema osa oleks 113 eurot. Maakohus on nimetatud kuludeks arvestanud

RAKE uuringu järgi kokku 90 eurot, mis tähendab, et maakohus vähendas elatist isegi

väiksemas ulatuses, kui kokkuleppel isa kanda jäetud kulud väidetavalt on. See ei jäta hagejat

kokkuvõttes ilma ülalpidamisest miinimumi ulatuses kahe vanema peale kokku.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et laste ülalpidamiskulude kandmine isa soovitud viisil

(kostja maksab O.N-ile elatist miinimummääras ja A. kulud kannavad vanemad võrdselt)

oleks kummagi vanema rahalise koormuse mõttes ilmselt sarnane nagu olukord, kus kostja

maksab O.N-ile elatist alla miinimumi ja kannab A. kulusid suuremas osas. Isa soovitud

lahenduse puhul oleks aga A. kulude jagamine ja sega kokkuleppe täitmine keerulisem,

millele viitas ka poolte arutelu kohtuistungil.

19. Hageja taotles elatise sidumist baassumma indekseerimise ning lasterikka pere ja

lapsetoetuse muutumisega vastavalt PKS § 101 lg-tele 3–5. Riigikohtu hinnangul saaks alla

miinimummäära vähendatud elatise automaatset suurendamist põhjendada elatise

miinimummäära tõusuga ainult kompromissi korral (RKTKo 7. veebruar 2018 nr 2-15-

15909/124, p 16). Seda seisukohta arvestades tuleb elatise indekseerimise taotlus jätta

rahuldamata.

20. TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud poolte kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)