2-24-139766/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Peeter Pällin ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

19.12.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-139766

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagi N.O vastu võla, viivise ja

sissenõudmiskulu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.10.2025 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B2 Impact OÜ 05.11.2025 apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

2014,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja N.O (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Keelduda B2 Impact OÜ Harju Maakohtu 06.10.2025 otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud B2 Impact OÜ

kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, mistõttu ringkonnakohus

nende suurust kindlaks ei määra.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse

esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

1(6)

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 17.04.2025 Harju Maakohtule N.O (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 2146,07 eurot, intressi 299,43 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 696,13 eurot, võla sissenõudmiskulu 30 eurot ning viivise

põhivõlalt alates 18.04.2025 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni. 28.08.2025 hagiavalduse täienduses palus hageja kostjalt

alternatiivselt välja mõista põhivõla 1644,90 eurot, viivise 220,36 eurot, võla

sissenõudmiskulu 30 eurot ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (krediidiandja, algne võlausaldaja)

ja kostja 14.11.2022 krediidilepingu, mille alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 3000

eurot, mida oli võimalik suurendada. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma krediidi

kasutamise eest intressi 40,4785% aastas ning lepingu krediidi kulukuse määraks oli 48,90%

aastas. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 3199 euro ulatuses.

1.2. Kostja jättis krediidiandjale tasumata aprilli 2023 osamakse 160,19 eurot, mai 2023

osamakse 157,60 eurot, juuni 2023 osamakse 162,60 eurot ning juuli 2023 osamakse 167,75

eurot. 10.08.2023 edastas krediidiandja kostjale meeldetuletuse koos lepingu lõpetamise

hoiatusega. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, lõppes leping 13.03.2023 ning kogu võlgnevus

muutus sissenõutavaks.

1.3. Hageja teavitas kostjat 05.09.2023 edastatud kirjaga nõude loovutamisest hagejale.

1.4. Kostja on tasunud lepingu kehtivuse ajal põhivõla katteks 199,01 eurot ning

inkassomenetluses 853,92 eurot, millest tulenevalt on põhivõla jääk 2146,07 eurot. Kostjal on

intressivõlgnevus 299,43 eurot alates viimasest maksest 16.05.2023 kuni lepingu

ülesütlemiseni 13.08.2023. Hageja on arvestanud viivist tagastamata krediidisummalt alates

kostja viimasele maksele järgnevast päevast 29.06.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni

17.04.2025 lepingujärgses viivisemääras 40,4785% aastas ning alates hagi esitamisest VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seoses võlgnevuse sissenõudmisega on hagejal

tekkinud kulud 30 eurot.

1.5. Krediidiandja on kostjale laenu andes järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ning on kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid (kostja taotlus, maksehäire

registri tõend ning kostja konto väljavõte) analüüsides leidnud, et kostja on krediidivõimeline

ja seega võimeline oma kohustusi täitma.

Hageja esitas nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et krediidiandja ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Selle kohaselt on kostja tasunud põhivõla

katteks 1554,10 eurot ning tasumata on 1644,90 eurot. Sellele lisandub sissenõudmiskulu 30

eurot, viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras 220,36 eurot ning edasiulatuv

viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras.

2(6)

Kostja vastuväited

2. Kostja hagile vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta

tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud VÕS §-des 402–421.

3.2. Maakohus leidis, et lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra arvutamine on

kooskõlas Rahandusministri 13.10.2010. a määruses nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra

arvutamise kord” sätestatuga (VÕS § 406 lg 6) ja kontrollitud Finantsinspektsiooni kodulehel

avaldatud tarbijakrediidi kulukuse. Seega oli krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise ajal

48,90%. Eesti Panga poolt lepingu sõlmimise (14.11.2022) eelselt (31.05.2022) avaldatud

viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 16,30%. Lepingus

kokkulepitud krediidikulukuse määr vastab seega VÕS § 4062 lg 1 sätestatule ning leping on

kehtiv.

3.3. Krediidiandja on hinnanud kostja krediidivõimet kostja esitatud taotluse, pangakonto

väljavõtte ja maksehäireregistri väljavõte kaudu. Lisaks on krediidiandja kontrollinud kostja

isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Maakohus leidis, et see ei ole

piisav VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks ning on

vastuolus seaduses ja kohtupraktikas avaldatud põhimõtetega. Maakohus asus seisukohale, et

krediidiandja on kostjale krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

3.4. Maakohus leidis, et algse võlausaldaja poolt 10.08.2023 lepingu ülesütlemine oli

kooskõlas lepingus kokkulepituga ning VÕS § 4016 lg-ga 1. Nõue on muutunud

sissenõutavaks VÕS § 82 lg 1 mõttes.

3.5. Maakohus pidas hageja poolt ümber arvestatud põhinõuet 1644,90 eurot VÕS § 76 lg-te 1

ja 3, § 82 lg 1, § 100 ning § 101 lg 1 p 1 alusel tõendatuks ja õiguslikult põhjendatuks. Võla

sissenõudmiskulu 30 eurot on põhjendatud VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 alusel. Sissenõutavaks

muutunud viivise nõue ajavahemiku 29.06.2024–17.04.2025 eest seadusjärgses määras on

VÕS § 101 p 6 ja § 113 lg 1 alusel põhjendatud. Ka edasiulatuva viivise nõue on VÕS § 101 p

6, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhjendatud, kuid seda tuleb piirata 1488,71 euroni, et

väljamõistetava viivise summa kokku ei ületaks põhivõlga.

3.6. Kostja ei ole nõude hagejale loovutamise fakti omaks võtnud, mistõttu tuleb lugeda, et

selle faktilise asjaolu osas on vaidlus ning pooled peavad seda esinemist TsMS § 230 lg 1

kohaselt tõendama.

Tarbijakrediidileping kostjaga on sõlmitud krediidiandja Multitude Bank p.l.c poolt ning

lepingu kohaselt tuleb krediit tagastada krediidiandjale. Seega on VÕS § 76 lg 3 mõistes

kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik Multitude Bank p.l.c.

3(6)

Selleks, et lugeda nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, peab VÕS § 170 kohaselt

nõude loovutamisest uuele võlausaldajale teavitama võlgnikku esialgne võlausaldaja. Kui

nõude loovutamisest teavitab uus võlausaldaja, peab ta võlgnikule esitama VÕS § 168 lg-s 2

sätestatud nõude loovutamise dokumendi. Selle sätte eesmärk on võlgniku kaitse (RKTKo

21.04.2005, 3-2-1-35-05, p 17). VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse

täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud

dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle

nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seda õigust jaatab ka Riigikohtu praktika (RKTKo

06.06.2007, 3-2-1-62-07 p 12; RKTKo 29.11.2017, 2-16-13381 p 11).

Hageja pole esitanud dokumenti selle kohta, et teade nõude loovutamisest oleks kostjale

saadetud esialgse võlausaldaja poolt. Samuti pole hageja esitanud loovutamisdokumenti ega

ka ühtegi muud dokumenti, millest järelduks esialgse võlausaldaja tahe nõude loovutamiseks.

Nõude loovutamist hagejale ei tõenda ka see, et laenulepingu ärakiri on hageja valduses.

Esialgne võlausaldaja võis hagejale anda üksnes õiguse nõuet sisse nõuda. Seega ei ole nõude

üleminek esialgselt võlausaldajalt kostjale tõendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

3.7. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal

puuduvad menetluskulud, jättis maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramata.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi vastavalt hageja poolt esitatud ümber arvestatud nõudele ja jätta

menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4.1. Maakohtu selgitused nõude loovutamise tõendamise kohta olid ebamäärased ja

arusaamatud ning hageja ei pidanud sellest tulenevalt vajalikuks täiendavaid tõendeid esitada.

4.2. Nõude loovutamine on järgmiste asjaoludega ja tõenditega tõendatud.

Krediidiandja hoiatas kostjat lepingu lõpetamise teatises, et laenujäägi tähtajaks tasumata

jätmise korral loovutab krediidiandja nõude inkassofirmale. Kostjat on korduvalt teavitatud

nõude loovutamisest ja pärast nõude loovutamist võttis kostja hagejaga ühendust ja soovis

tasuda võlgnevust maksegraafiku alusel. Maksegraafiku alusel on kostja tasunud hagejale

kokku 853,92 eurot. Seega on kostja nõude loovutamise fakti omaks võtnud.

Nõude loovutamise saab lugeda igal juhul kehtivaks hagiavalduse kohtusse esitamisega, kuna

kostja sai nõude loovutamisest teada hagiavaldusest. Varasemalt on maakohtud asunud

korduvalt seisukohale, et kuna hageja valduses on hagimaterjalid, siis on eluliselt usutav, et

hageja on krediidiandjalt nõude omandanud. Kuna maakohus on seadnud nõude loovutamise

kahtluse alla, esitab hageja koos apellatsioonkaebusega algse võlausaldaja kinnituskirja nõude

loovutamise kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

4(6)

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kuna praeguses asjas oli hagihinnaks 3410,92 eurot, on tegemist lihtmenetluse asjaga

TsMS § 405 lg 1 mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

7. Maakohus ei ole vaidlustatud osas otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus on kõiki väiteid vajalikus ulatuses käsitlenud ning hinnanud tõendeid TsMS § 232

lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse

pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm

10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus selgitas

18.09.2025 kirjas hagejale, et ta peab tõendama mh nõude loovutamise kehtivust. Hageja

majandustegevuseks on loovutatud nõuete sissenõudmine ning hagejat esindab

professionaalne lepinguline esindaja. Sellest tulenevalt pidi hageja aru saama, milliseid

tõendeid tuleb nõude loovutamise tõendamiseks esitada ning hageja oleks pidanud kõik

vastavad tõendid maakohtus esitama. Ka ülejäänud apellatsioonkaebuse väited seonduvalt

maakohtus esitatud tõenditega ei anna alust maakohtust erinevale seisukohale asuda.

9. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks

õiguslik alus.

10. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

5(6)

hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

13. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 350 eurot, mille tagastamist on tal

TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel õigus taotleda.

14. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)