2-23-102/67 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-102

Tsiviilasi

M.T hagi H.S ja I.N vastu laenulepingu tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

35 000 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind

9179,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. juuni 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

M.T apellatsioonkaebus

H.S ja I.N vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. november 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.T (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Chirag Mody ja vandeadvokaat

Anet Jaks

Vastuapellandid (kostjad):

1. H.S (isikukood XXX)

2. I.N (isikukood XXX)

Vastuapellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat

Hendrik Mühls

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 12. juuni 2025 otsus tühistada osas, milles maakohus tuvastas 9.

märtsi 2022 laenulepingu tühisuse tervikuna ja jättis hagi 5000 eurot ületavas osas

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega tuvastada 9. märtsi 2022 laenulepingu p-de 2.7 ja 2.8 tühisus, mõista H.S-ilt

ja I.N-ilt solidaarselt välja 40 000 eurot M.T ja H.S ühisvarasse ning jätta

menetluskulud, mis seonduvad hagiga laenulepingu tühisuse tuvastamiseks ja

hüvitise 40 000 eurot väljamõistmise nõudega 25% ulatuses M.T ja 75% ulatuses

solidaarselt H.S ja I.N kanda, välja arvatud riigilõiv hagi hinnalt 40 000 eurot, mis

jätta solidaarselt H.S ja I.N kanda. Ülejäänud osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-

d 5, 8–9) jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Rahuldada M.T hagi 9. märtsi 2022 laenulepingu tühisuse tuvastamiseks

lepingu p-de 2.7 ja 2.8 osas.

2.3. Välja mõista H.S-ilt ja I.N-ilt solidaarselt 40 000 eurot M.T ja H.S

ühisvarasse. 5000 euro ulatuses on kohtuotsus selle nõude osas täidetud.

2.4. Rahuldada M.T hagi H.S vastu kahju hüvitamiseks ja mõista H.S-ilt välja

kahjuhüvitis 1219,20 eurot M.T kasuks. Kohtuotsus on selles osas täidetud.

2.5. Jätta M.T poolt H.S vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega seotud

menetluskulud H.S kanda.

2.6. Menetluskulud, mis seonduvad laenulepingu tühisuse tuvastamise ja hüvitise 40

000 eurot väljamõistmise nõudega jätta 25% ulatuses M.T ja 75% ulatuses

solidaarselt H.S ja I.N kanda, välja arvatud riigilõiv hagi hinnalt 40 000 eurot,

mis jätta solidaarselt H.S ja I.N kanda.

2.7. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

3. M.T apellatsioonkaebus ning H.S ja I.N vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, mis jätta solidaarselt H.S ja I.N kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.T (hageja) esitas 3. jaanuaril 2023 kohtule hagi H.S (kostja I) ja I.N (kostja II) vastu

tahteavalduse asendamiseks, sõiduki väljaandmiseks ja kahju hüvitamiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja I abikaasad ning nende vahel kehtib varaühisuse

varasuhe. Hageja ja kostja I omandasid 2022. a aprillikuus ühisomandisse sõiduki Renault

Roelofsen Parados Sport (XXXXXX; VIN XXXXXXXXXXXXXXXXXX, sõiduk).

Omanikuna kanti liiklusregistrisse kostja I. Kostja I müüs sõiduki 2022. a oktoobrikuus oma

äripartnerile ja perekonnatuttavale kostjale II ning liiklusregistris tehti vastavad

omanikukande muudatused. Hageja ei andnud sõiduki võõrandamiseks ega omanikukande

muutmiseks nõusolekut. Hageja ei kiitnud sõiduki võõrandamist heaks. Järelikult on sõiduki

müügileping tühine.

Sõiduki vastutavaks kasutajaks on märgitud kostja I ja temaga lähisuhtes olev L.R.. Sellise

tehingu eesmärgiks oli ühisvaraks olnud sõiduki omakasuks pööramine. Hageja saatis 24.

oktoobril 2022 kostjatele nõudekirja sõiduki valduse taastamiseks. Kostja I ja kostja II

keeldusid ebaõiget omanikukannet muutmast. Hageja nõudis sõiduki kostja II valdusest

väljaandmist hageja ja kostja I valdusesse. Lisaks palus hageja kohtul asendada kohtuotsusega

kostjate tahteavalduse liiklusregistris sõiduki omanikukande muutmiseks tagasi hageja ja

kostja I nimele. Viimasena palub hageja kohtul nõuda kostjalt I hageja kasuks välja

kohtueelsete õigusabikulude näol tekkinud kahju 1219,20 eurot.

Kostja I väide, et ta finantseeris sõiduki ostu ainuisikuliselt, on väär. Kõik kostja I

arvelduskontolt liikunud vahendid kuulusid ühisvara hulka. Sõiduk osteti hageja

tööülesannete täitmiseks. Hageja on diplomeeritud veterinaar, kes tegeleb hobuste

seemendamise ja aretamisega. Abielu jooksul pühendas end hageja tööle ja hobidele ka kostja

I. Asjaolu, et sõiduk osteti hageja kutsetegevuseks, on tõendatud sõiduki tunnustega –

tegemist on B-kategooria sõidukiga, millega naisterahval on võimalik hobuseid turvaliselt

transportida. Juhul, kui sõidukit oleks olnud vaja kostja I tööks, oleks ostetud C-kategooria

sõiduk.

Kostjate esitatud laenuleping, mille kohaselt kostja II andis kostjale I sõiduki ostmiseks 35

000 eurot laenu, ei ole ehtne. Hageja ei olnud laenulepingu sõlmimisest teadlik.

Laenulepingul ei ole hageja allkirja. 9. märtsil 2022 ei elanud kostja I veel laenulepingusse

märgitud aadressil. Kostja I on kostja II naise vend, seega tegemist on perekonnaliikmetega,

kes ei vormistaks omavahel kirjalikku laenulepingut. Kostjate vahel on ka teisi tehinguid,

millisel juhul on tehtud ülekandeid ebaõigete selgitustega. Kostjad ei ole selgitanud, millest

tulenes vajadus anda 10 000 eurot sularahas ja 25 000 eurot ülekandega.

Tulenevalt asjaolust, et 25. jaanuaril 2024 teatasid kostjad kohtule sõiduki võõrandamisest

kolmandale isikule, asendas hageja 4. mail 2021 osaliselt hagis esialgu esitatud nõuded.

Kohus luges 12. septembri 2024 määrusega menetluses olevateks järgmised nõuded:



tuvastada kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenulepingu tühisus

ning mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja hüvitis 40 000 eurot hageja ja

kostja I ühisvara hulka;



alternatiivselt eelmisele punktile, mõista kostjalt I välja hüvitis 40 000 eurot ja

arvata see hageja ja kostja I ühisvara hulka;



alternatiivselt eelmistele punktidele, tuvastada kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil

2022 sõlmitud laenulepingu tühisus ning mõista kostjalt II välja hüvitis 40 000 eurot

ja arvata see hageja ja kostja I ühisvara hulka;



mõista kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitis 1219 eurot 20 senti

(käibemaksuga).

Tehinguga mitte nõustunud abikaasa saab tehingu teinud abikaasalt nõuda vara vähenemise

hüvitamist. Hagejal on perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel kostja I vastu hüvitisnõue.

Kostja I peab hüvitama hageja ja kostja I ühisvara hulka kostja I lahusvara arvelt hageja

nõusolekuta tehtud tehingu tõttu toimunud vara vähenemise. Nüüd, kus kostjalt II ei ole

võimalik enam sõidukit tagasi nõuda, on selge, et kostja I tegi hageja nõusolekuta tehingu

(sõlmis kostjaga II laenulepingu), mis oluliselt vähendas ühisvara väärtust. Kostja I sõlmis

hageja nõusolekuta väidetava laenulepingu, millega kostja I: 1) võttis hageja teadmata

laenukohustuse kostja II ees, mille kostja I jättis tähtaegselt täitmata; ja 2) nõustus abikaasade

ühisomandisse kuuluva sõiduki tagatisloovutamisega väidetava laenukohustuse täitmise

tagamiseks. Kostja I tegevuse tulemusel sai võimalikuks olukord, kus kostja II võõrandas

hageja ja kostja I ühisvara hulka kuulunud sõiduki kolmandale isikule. Ühisvara koosseis

vähenes sõiduki väärtuse võrra. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest

ajal, mil sõiduk hageja ja kostja I ühisvara koosseisust välja läks. Kostja I pidas 6. septembri

2022 nõudekirjas sõiduki väärtuseks 40 000 eurot ning vaid ca 3 nädalat hiljem andis kostja I

sõiduki üle kostjale II. Saab eeldada, et sõiduki väärtus selle kostjale II üleandmise ajal oli

vähemalt 40 000 eurot. Hageja nõuab enda ja kostja I ühisvara hulka kostjalt I hüvitist

summas 40 000 eurot ning seda kostja lahusvara arvelt.

Kostjate vaheline laenuleping ei olnud endiste abikaasade perekonna igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks tehtud tehing. Väidetav laenuleping on PKS § 31 lg 1 järgi hageja nõusoleku

puudumise tõttu tühine. Tehingu tühisuse tagajärjeks on tehingu alusel saadu tagastamine

vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kuivõrd kostjal II ei ole võimalik tagastada hageja ja

kostja I valdusesse sõidukit, siis tuleb kostjal II võlaõigusseaduse (VÕS) § 1032 lg 2 järgi

hagejale ja kostjale I hüvitada sõiduki harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise aja

seisuga. Tagasinõudmise õigus tekkis hagejal ja kostjal I 1. oktoobril 2022, mil kostja I

sõiduki väidetava laenu tagastamise kohustuse täitmise tagatisena kostjale II võõrandas,

kuivõrd võõrandamine toimus laenulepingu tühisuse tõttu õigusliku aluseta. Sõiduki harilik

väärtus selle kostjale II loovutamise ajal oli vähemalt 40 000 eurot. Seetõttu nõuab hageja

kostjalt II enda ja kostja I ühisvara hulka hüvitist summas 40 000 eurot.

Kostjatel on hageja ees samasisuline kohustus, mistõttu on nad solidaarvõlgnikud. Hageja

nõuab mõlemalt kostjalt hüvitist tulenevalt asjaolust, et sõiduk läks hageja ja kostja I

ühisvarast välja kostja I ja kostja II tühise laenulepingu sõlmimise tulemusena. Hageja ei

saaks mõlemalt kostjalt nõuda teineteisest sõltumatute võlgnikena sõiduki väärtuse hüvitamist

täies ulatuses, kuivõrd mõlema kostja suhtes eraldi hagi rahuldamisel tekiks olukord, kus

hageja (ja kostja I) võiks alusetult rikastuda. Kostjate kohustus on sama sisuga VÕS § 65 lg 2

mõttes, kuivõrd mõlemad kostjad kohustuvad hüvitama konkreetse sõiduki väärtuse hageja ja

kostja I ühisvarasse tulenevalt asjaolust, et kostja I ja kostja II sõlmisid väidetava

laenulepingu ilma hageja nõusolekuta.

Kui tegemist ei ole solidaarvõlgnikega, tuleb kostja I ja kostja II vastu esitatud hüvitisnõuded

lahendada alternatiivsete nõuetena. Sellisel juhul taotleb hageja esmalt, et kohus mõistaks

kostjalt I PKS § 34 lg 3 alusel välja ühisvara väärtuse vähenemise eest hüvitise 40 000 eurot,

mis tuleb arvata hageja ja kostja I ühisvara hulka, ning alternatiivselt nõuab hageja kostjalt II

hüvitise tasumist ühisvara hulka alusetu rikastumise sätete alusel 40 000 eurot. Juhul, kui

mõlema kostja osas on nõude eeldused täidetud, kuid kohus peaks asuma seisukohale, et

kostja I peab hüvitama ühisvara hulka vähem kui 40 000 eurot, palub hageja mõista kostjalt II

välja hüvitise summas, milles seda ei mõistetud välja kostjalt I.

Laenulepingu sõlmimine sõiduki omandamiseks ei olnud vajalik. Abikaasadel olid olemas

piisavad rahalised vahendid sõiduki ostmiseks. Hagejale ja kostjale I kuulub rohkelt vara, sh

kuus kinnistut ja osalused viies äriühingus. T.K. AS-i aktsiate eest saavad hageja ja kostja I

dividende kaks korda aastas. 2022. aastal oli esimene dividendide makse märtsikuus ehk just

sõiduki soetamise ajal. 2022. aastal tasuti kostja I arvelduskontole dividende 81 746,85 eurot

ning aastatel 2022–2024 kokku 238 504,57 eurot. Hageja tasus sõiduki eest 10 000 eurot enda

sularahast. Hageja tasus selle kostja I teadmisel 2022. a märtsis D.E. kätte, kes selle omakorda

müüjale edastas. Kostja I esitas 6. septembril 2022 hagejale kompromissettepaneku, kus

loetles üles poolte ühisvara ning ei toonud esile, et poolte ühisvara hulka kuuluvad

laenulepingust tulenevad kohustused. Samuti oli enne 1. oktoobrit 2022 kostja I käsutuses

piisavad vahendid 25 000 euro tasumiseks. Kostja I tõi kompromissettepanekus esile, et tema

arvelduskontol on 6. septembri 2022 seisuga rahalisi vahendeid 25 000 eurot ning hageja

arvelduskontol 7000 eurot, st abikaasade arvelduskontodel oli kokku vähemalt 32 000 eurot.

Laenuleping on näilik.

Olukorras, kus kostja I sõlmis tõepoolest laenulepingu, mille teenindamine käis abikaasadele

üle jõu, oli sellise koormava tehingu tegemiseks igal juhul vajalik hageja nõusolek.

Rahaliste probleemide korral oleks sõiduk omandatud abikaasade äriühingusse OÜ XX, mille

kaudu hageja tegeleb enda kutsetegevusega. OÜ-l XX olid piisavad rahalised vahendid

sõiduki ostmiseks.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Sõiduki leidis, finantseeris

ja transportis Eestisse kostja I ainuisikuliselt. Kostja I tegeleb igapäevaselt ratsutamise ja

ratsaspordi edendamisega ning tal oli 2022. a alguses vaja sobivat autot hobuse

transportimiseks. Kostja I sai D.E.lt B.H. kontakti, kellega vestluses lepiti kokku sõiduki

müügihinnas 45 000 eurot. Esimese sissemakse 5000 eurot tegi kostja I sõiduki müüjale oma

isiklikult pangakontolt. Kuna kostjal I ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, siis sõlmis kostja I

9. märtsil 2022 kostjaga II laenulepingu, mille alusel kostja II laenas kostjale I 35 000 eurot

sõiduki ostmiseks. Laenusummast 25 000 eurot maksis kostja II kostjale I välja

pangaülekandega ning ülejäänud 10 000 eurot andis kostja II üle sularahas. Vastavalt

laenulepingule oli laenu tagastamise tähtaeg 1. oktoober 2022. Kui laen on tähtaegselt

tagastamata, kohustus kostja I sõiduki omandiõiguse kostjale II üle andma ja liiklusregistris

kostja II omanikuna sisse kandma. Kostja I tegi sõiduki müüjale 11. märtsil 2022, 12. märtsil

2022 ning 13. märtsil 2022 kolm järjestikust 10 000 euro suurust ülekannet ostuhinna

tasumiseks. Järelejäänud 10 000 eurot, mille kostja I sai kostjalt II sularahas, andis kostja I

Hollandisse kaasa H.E., kes raha sõiduki müüjale üle andis ja kes sõiduki Hollandist Eestisse

tõi. Kostja I registreeris 13. aprillil 2022 sõiduki liiklusregistris enda nimele. 1. oktoobriks

2022 ei olnud kostjal I tekkinud piisavalt rahalisi vahendeid, et kostjale I laen tagasi maksta.

Seetõttu vormistas kostja I sõiduki omandiõiguse liiklusregistris kostjale II. Vastavalt kostjate

omavahelisele kokkuleppele jäi kostja I sõiduki vastutavaks kasutajaks. Hageja teadis, et

valdav enamus sõiduki osturahast pärineb kostjalt II.

Sõiduki ostmine kuulus hageja ja kostja I perekonna tavapäraste vajaduste katmise hulka. Ka

sõiduki finantseerimiseks kostjaga II sõlmitud laenuleping kuulub perekonna tavapäraste

vajaduste katmise hulka. Hageja vastutab solidaarselt kostjaga I kostja II ees laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja ei ole kostjale II tagasimaksmiseks midagi teinud.

Sõidukit on kasutatud peamiselt ratsutajate ja nende hobuste transportimiseks võistlustele, sh

on sõidukit tasu eest välja renditud. Sõiduk oli mõeldud pere vajaduste rahuldamiseks,

mistõttu ei oma tähtsust, kas hageja nõusolek 9. märtsi 2022 laenulepingu sõlmimiseks oli

olemas või mitte.

Kostjad teatasid 25. jaanuaril 2024 kohtule, et 4. jaanuaril 2024 sõlmis kostja II sõiduki

müügilepingu Belgias asuva firmaga The Flying Dutchman BV. Sõiduki valdus anti ostjale

üle ning sõiduk kustutati Eesti liiklusregistrist. Sõiduk müüdi turuhinnaga 30 000 eurot.

Kostja I ja kostja II leppisid kokku, et sõiduki müügihinna võrra väheneb hageja ja kostja I

ühine laenukohustus kostja II ees.

Laenuleping ei ole tühine, seda on reaalselt täidetud. Sõiduki ostmise ajal ei olnud teada, kas

T.K. AS dividende maksab või mitte. Sõiduki ostmiseks oli vaja lisaraha. Dividendide

väljamakse otsus tuli pärast sõiduki ostmist.

Hageja pole tõendanud, et analoogsete omadustega sõiduki turuhind oleks kõrgem kui 30 000

eurot. Hagejal ei saa olla nõuet summas 40 000 eurot kostjate I ja II vastu, kuna kostjad on

tõendanud nii laenu andmist kostja II poolt kostjale I kui ka kokkulepet selle osalise

tagasimaksmise kohta. Hageja ja kostja I võlgnevad jätkuvalt kostjale II solidaarselt üle 10

000 euro.

Kohus ei saa siinses menetluses lahendada PKS § 34 lg 3 järgset väidetavat hüvitisnõuet.

Käesolevas menetluses ei jaga kohus hageja ja kostja ühisvara. Seda teeb tsiviilasja nr 2-23-

442 menetlev kohus. Kui hageja leiabki endal olevat kostja I vastu PKS § 34 lg 3 järgse

hüvitisnõude, siis on kohane see esitada tsiviilasjas nr 2-23-442, mida hageja on tänaseks ka

teinud. Hageja peaks siinses menetluses oma nõudest loobuma. Lisaks on hageja PKS § 34 lg

3 järgne hüvitisnõue ka sisuliselt alusetu. Kostjalt II laenu saamise fakt on tõendatud. Kuna

hageja ei nõustunud tema ja kostja I ühisvarasse kuuluvat laenukohustust kostja II ees

aktsepteerima, ei saanud kostja I üksinda seda laenu tagasi maksta. Kuna sõidukile leiti

soodsatel tingimustel ostja, müüdi see maha. Kostja II sai enamuse oma rahast tagasi ning

hagejal ja kostjal I vähenes 30 000 euro võrra ühiskohustus kostja II ees. Maksimaalselt saaks

hageja teoreetiliselt heita kostjale I ette laenukohustuse võtmist ning sellega kaasnenud

intressi- ja viivisekulu ja sedagi vaid 50% ulatuses.

Kostjatele jääb arusaamatuks, mida kostja II valesti tegi, et temalt peaks alternatiivselt hageja

ja kostja I ühisvarasse välja mõistetama 40 000 eurot. Kostja II andis kostjale I laenu sõiduki

ostuks, laenu tähtajaks tagasi saamise tõttu teenis kostja II laenulepingus ette nähtud intressi

ja hiljem viivist ning sai pärast sõiduki müüki 30 000 eurot oma raha tagasi. Kostja II ei ole

tekitanud hagejale ja kostjale I 40 000 eurot kahju.

Hageja õigusabikulude hüvitamise nõude osas on kostjad seisukohal, et kuna kõik hageja

nõuded on alusetud, siis on alusetu ka hageja nõue kohtueelselt kantud õigusabikulude

hüvitamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli vältimatu vajadus kohtueelselt

õigusabikulude kandmiseks ja just sellises summas nagu hageja nõuab.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. juuni 2025 otsusega osaliselt hageja hagi kostja I ja kostja II

vastu, tuvastas kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenulepingu tühisuse ning

mõistis kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja 5000 eurot hageja ja kostja I ühisvara hulka.

Maakohus rahuldas hageja hagi kostja I vastu kahju hüvitamiseks ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 1219,20 eurot.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid abielu 11.

septembril 2002 (maakohtu otsuses ekslikult 2009) ning nende vahel kehtib varaühisuse

varasuhe. Hageja ja kostja I ühisvara hulka kuulus hobuste transportimiseks mõeldud sõiduk

Renault Roelofsen Parados Sport (XXXXXX; VIN XXXXXXXXXXXXXXXXXX), mis

osteti Hollandist ning registreeriti Eesti liiklusregistris 13. aprillil 2022.

Pooled vaidlevad selle üle, kas väidetavalt sõiduki ostmiseks kostja I ja kostja II vahel 9.

märtsil 2022 sõlmitud laenuleping on tühine ning kas see kuulub tagasitäitmisele, samuti, kas

väidetavalt tühise laenulepingu sõlmimise tõttu on hageja ja kostja I ühisvara vähenenud ning

kas kostjal I tuleb vara vähenemine ühisvarasse hüvitada. Viimasena vaidlevad hageja ja

kostja I hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise kohustuse üle.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja I ühisvara jagamise vaidlus (tsiviilasi nr 2-23-442) ei

takista kohtul käesoleva asja lahendamist.

Maakohus tuvastas, et vaidlusesemeks olev sõiduk osteti 45 000 euro eest märtsis 2022 ja et

kostja I tasus 9. märtsil 2022 X.X. sõiduki eest esimese osamakse 5000 eurot. Ülejäänud

ostuhinna tasumise võimekuse osas lähevad poolte seisukohad lahku. Hageja väitel oli temal

ja kostjal I piisavalt rahalisi vahendeid sõiduki ostuhinna koheseks tasumiseks. Kostja I

väidab aga, et sõiduki ostu finantseerimiseks võttis kostja I kostjalt II 9. märtsil 2022 laenu 35

000 eurot.

Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimine kostja I ja kostja II vahel ning saadud summa

kasutamine sõiduki ostuks on tõendatud kostja II poolt kostjale I tehtud maksekorraldustega ja

asjaoluga, et pärast raha laekumist tegi kostja I maksed sõiduki müüjale. Maakohus tuvastas,

et sõiduki müüja X.X. andis sõiduki kostjale I üle 23. märtsil 2022.

Maakohus leidis, et hageja väited laenulepingu näilikkuse kohta ei ole tõendatud. Ekspert ei

pidanud laenulepingu vanuse hindamiseks dokumendiekspertiisi läbiviimist võimalikuks.

Laenulepingu näilikkust ei tõenda hageja väited selle kohta, et kostja I ja kostja II on lähedalt

seotud ega laenulepingus märgitud kostja I elukoht korteris, mis kuulub abikaasade ühisvara

hulka. Samuti ei saa maakohtu hinnangul laenulepingu näilikkust tuletada asjaolust, et hagejal

ja kostjal I oli rohkelt vara. Vara olemasolu ei välista vajadust võtta laenu konkreetse tehingu

tegemiseks.

Maakohus leidis, et kostjad ei ole tõendanud, et sõiduk oleks ostetud perekonna igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks, mistõttu oli 9. märtsi 2022 laenulepingu sõlmimiseks PKS § 29 lg 1

esimese lause alusel vaja ka hageja kui teise abikaasa nõusolekut. Samuti oli laenulepingu

sõlmimiseks vaja hageja kui teise abikaasa nõusolekut ka seetõttu, et sellega võeti abikaasade

ühisvarasse olulisi kohustusi ning kohustuste võtmisega kaasnes hageja solidaarvastutus PKS

§ 29 lg 4 alusel.

PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud

mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta

tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Vaidlust ei ole, et laenulepingul on vaid kostja I ja

kostja II allkirjad. Hageja allkirja laenulepingul ei ole ning hageja ei ole seda lepingut ka

heaks kiitnud. Eeltoodust järeldas maakohus, et kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022

sõlmitud laenuleping on PKS § 31 lg 1 alusel tühine ja laenusumma tuleks kostjale II

tagastada.

Kuna laenuleping on tühine tervikuna, on tühine ka selle punkt 2.7, mille alusel kostja II

sõiduki menetluse kestel omandas ja kostja II peaks sõiduki tagastama hagejale ja kostjale I.

Kuna kostja II ei saa tagastada sõidukit, sest seda tema omandis enam ei ole, tuleb temal VÕS

§ 1032 lg 2 alusel hüvitada kostja I ja hageja ühisvarasse sõiduki harilik väärtus 40 000 eurot

tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal 1. oktoobril 2022. Poole nõudeid tasaarvestades leidis

maakohus, et hageja nõue kostja II vastu 40 000 euro väljamõistmiseks hageja ja kostja

ühisvarasse on põhjendatud osaliselt, s.o summas 5000 eurot (40 000 – 35 000).

Maakohus leidis, et hageja nõue kostja I vastu 40 000 euro väljamõistmiseks PKS § 34 lg 3

alusel on põhjendatud osaliselt, s.o 5000 euro ulatuses. Hageja nõusolekuta sõlmitud

laenulepingu tõttu ei vähenenud abikaasade ühisvara 40 000 euro võrra, vaid 5000 euro võrra,

kuna selles osas ületas sõiduki väärtus laenujääki (40 000 – 35 000).

Maakohus nõustus hagejaga selles, et kostjal I ja kostjal II on hageja (ja kostja I) ees

samasisuline kohustus, mistõttu on nad VÕS § 65 lg 1 tähenduses solidaarvõlgnikud. VÕS §

65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse,

mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul

või tehingu alusel. Hageja nõuab mõlemalt kostjalt hüvitist tulenevalt asjaolust, et sõiduk läks

hageja ja kostja I ühisvarast välja tühise laenulepingu sõlmimise tulemusena. Hageja ei saa

mõlemalt kostjalt nõuda sõiduki väärtuse hüvitamist täies ulatuses, kuivõrd mõlema kostja

suhtes eraldi hagi rahuldamisel tekiks olukord, kus hageja (ja kostja I) võiks alusetult

rikastuda. Seega, hageja on esitanud kostjate vastu nõuded erinevatel õiguslikel alustel, kuid

samadel faktilistel asjaoludel ning sõiduki väärtuse hüvitamist saab hageja nõuda vaid ühe

korra.

Hageja nõude kostjalt I kohtueelsete õigusabikulude kahjuhüvitise 1219,20 euro

väljamõistmiseks rahuldas maakohus täielikult. Maakohus leidis, et õigusabi kasutamise

vajadus tekkis kostja I tegevuse tõttu ja pidi olema kostjale ettenähtav.

Menetluskulud jättis maakohus 12,5% ulatuses solidaarselt kostja I ja kostja II kanda ja 87,5%

ulatuses hageja kanda. Kostja I vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega seotud

menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda. Maakohus otsustas määrata menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 14. juulil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab

maakohtu otsuse ulatuses, milles maakohus hagi rahuldamata jättis ning taotleb hagi kogu

ulatuses rahuldamist ning kostjalt I ja kostjalt II täiendavalt 35 000 euro välja mõistmist

hageja ja kostja I ühisvara hulka. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Maakohus jättis olulise tõendi kogumata ning tuvastas tõendite pinnalt ebaõiged asjaolud.

Hageja vaidlustab kohtule esitatud laenulepingu, maksekorralduste ja sõnumivahetuste pinnalt

tuvastatud asjaolu, et kostja II andis kostjale I laenulepingu alusel üle 35 000 eurot. Juhul, kui

maakohus oleks rahuldanud hageja taotluse ning kohustanud kostjat I esitama enda

arvelduskonto väljavõtte, oleks tõendamist leidnud hageja väited, et kostja I arvelduskontol

oli sõiduki eest tasumiseks ja ka väidetava laenu tagastamiseks piisavalt vahendeid. Lisaks

oleks üheselt olnud tõendatud, et kostjad I ja II tegid regulaarselt ülekandeid selgitusega

„laen“, mille pinnalt võib järeldada, et 11. märtsi 2022 ülekanne 25 000 eurot ei olnud

tegelikult laen.

Maakohus jättis arvesse võtmata, et sõiduki ostuks andis 10 000 eurot hageja. Maakohus

tuvastas õigesti, et hageja ei olnud laenulepingust teadlik. Samas leidis kohus aga

vastuoluliselt, et hageja poolt D.E. üle antud 10 000 eurot võis potentsiaalselt pärineda

kostjalt II. Tallist võetud sularaha 10 000 eurot ei pärinenud kostjalt II, vaid see kuulus

hagejale. D.E. ja hageja sõnumivahetusega on tõendatud, et sõiduki ostuks võttis D.E. kostja I

palvel hageja käest 10 000 eurot sularaha. Lisaks on hageja ja kostja I vaheliste sõnumitega

tõendatud, et 10 000 eurot sularaha andis hageja D.E. üle X. tallis ning seejärel andis hageja

kostjale I teada, et tema kogutud raha on otsa saanud. Juhul, kui tegemist oleks olnud kostjalt

II saadud laenuga (millega hageja ei nõustu), ei oleks hageja saanud seda D.E. üle anda, sest

nagu kohus ka tuvastas, ei olnud hageja laenulepingust teadlik. Lisaks, kui tegemist oleks

olnud kostjalt II saadud 10 000 euro laenurahaga, on arusaamatu hageja sõnum kostjale I

viidates, et sularaha on otsa saanud.

Maakohus jättis tuvastamata, et laenuleping on sõlmitud tagantjärele ja laenu tegelikult ei

antud. Kui maakohus oleks kvalifitseerinud laenulepingu näiliku tehinguna, oleks kohus

rahuldanud hageja nõude hageja ja kostja I ühisvara hulka hüvitise mõistmiseks täies, st 40

000 euro ulatuses. Maakohus jättis arvesse võtmata, et kostjad I ja II olid põhimõtteliselt

pereliikmed ja lisaks ka äripartnerid, kes ei oleks kirjalikku laenulepingut sõlminud. Kostjad I

ja II osalesid ühises äritegevuses ning kostja II on kostja I õemees.

Kostjad vormistasid laenulepingu tagantjärele eesmärgiga tekitada õiguslikku alust sõiduki

kostjale II võõrandamiseks. Seega on asjasse puutumatu, et laenulepingu punkt 1.2 nägi ette

laenu andmise 25 000 euro ülekandmisega kostjalt II kostja I arvelduskontole ja 10 00 euro

maksmisega kostjale I sularahas. Kuivõrd laenulepingu füüsiline dokument loodi hiljem

rahade liikumise järgi, on arusaadav, miks dokumendis toodu langeb ülekande ja sularaha

vahekorraga kokku. Laenulepingu punkti 1.2 sisust nähtub vastupidiselt hoopis see, et

dokument on kirjutatud alles hiljem, sest kui see oleks vormistatud enne rahade liikumist, ei

oleks sedavõrd seotud osapooled laenu väljastamist niivõrd detailselt kirja pannud.

Hageja esitas maakohtule taotluse kohustada kostjat I esitama arvelduskonto väljavõtte

ajavahemiku 1. märts 2022 kuni 9. märts 2023 kohta muuhulgas selleks, et tõendada piisavate

rahaliste vahendite olemasolu. Seeläbi oleks leidnud kinnitust, et sõiduki soetamiseks ei olnud

vaja võtta kostjalt II laenu ning isegi, kui oleks laenu võetud, olid piisavad vahendid selle

tagastamiseks 1. oktoobril 2022.

5. Kostja I ja kostja II vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta see

rahuldamata.

Kostja I ja kostja II vahel 9. märtsil 2022 sõlmitud laenuleping oli tegelik ja reaalselt täidetud

tehing. Hageja väited selle kohta, et laenulepingu sõlmimiseks puudus vajadus, ei ole

õiguslikult relevantsed. Asjas ei oma mingisugust tähtsust hageja süüdistused kostja I suhtes

nö vara peitmise kohta. Poolte ühisvara koosseis on arutluse/kindlakstegemise all tsiviilasjas

nr 2-23-442, mitte siinses menetluses. Käesoleva menetluse seisukohast omab tähtsust üksnes

see, kas kostja I võis laenulepingut ilma hageja nõusolekuta/tema allkirjata sõlmida või mitte

(kostjate arvates on vastus sellele jaatav) ning see, kas laenulepingut on päriselt täidetud või

mitte (vastus sellele küsimusele on samuti jaatav). Samuti on oluline see, kas sõiduk soetati

perekonna huvides laiemalt (vastus sellele küsimusele on samuti jaatav). Mistahes muud

väited ja/või tõendid ei oma siinse hagi eseme seisukohast mingit tähendust. Laenuleping saab

olla tühine ainult PKS § 31 lg 1 alusel, mitte ühelgi muul alusel.

Hageja (ja kostja I) ei saa isegi mitte teoreetiliselt olla kandnud kahju suuremas summas kui

5000 eurot, mis maakohtu hinnangul oli sõiduki vääruse (40 000 eurot) ja hagejale II

tagastamisele kuuluva laenusumma (35 000 eurot) erinevus. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et

35 000 eurot kostja II kontolt kostja I kontole laekus, siis kuulus see summa tagastamisele

sõltumata laenulepingu kehtivusest. Vaidlus saaks olla ainult selles, kas lisaks laenusumma

tagastamisele tuleb tasuda ka intressi ja viivist.

6. Kostja I ja kostja II esitasid maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid

tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jätta hagi täielikult

rahuldamata.

Maakohtu otsus tuleb rahuldatud osas tühistada, sest maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele,

et laenuleping on tühine. Kostjad esitasid piisavalt tõendeid selle kohta, et sõiduk soetati

perekonna vajaduste rahuldamiseks, sh tulu teenimiseks. Samuti kasutas sõidukit hageja ja

kostja I ühine tütar X. oma hobuse võistlusele transportimiseks. Hageja ei esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et sõiduk soetati ainult tema tööga seotud vajadusteks.

Riigikohtu praktika (RKTKo 09.04.2020, 2-17-14766/106, p 20) valguses oli üllatuslik

maakohtu seisukoht, et kostja I ei saanud sõlmida nii iseenda kui (tol hetkel tema abikaasa)

hageja nimel kostjaga II laenulepingut. Kostja II ei saanud ega pidanudki teadma, kas kostjal I

selleks n-ö volitused olid või mitte. Kostja II poolt laenu andmine kostjale I oli reaalne tehing,

mida reaalselt täideti ja mille kinnituseks on olemas tõendid nii pangaülekannete kohta

kostjalt II kostjale I kui ka hiljem kostja I poolt sõiduki tolleaegsele müüjale.

See, kas kostja I võis ilma hageja nõusolekuta kostjaga II laenulepingut sõlmida või mitte, on

hageja ja kostja I vahelise nn sisesuhte küsimus. See ei tee laenulepingu sõlmimist

tühiseks/kehtetuks ega laenu andmise, s.o raha ülekandmise fakti kostja II poolt olematuks.

Samuti palus kostja II mõista hagejalt ja kostjalt I solidaarselt välja alusetu rikastumise

tulemusena saadud 5000 eurot. Kostja II maksis 15. juulil 2025 maakohtu otsuse täitmiseks

kostja I kontole temalt hageja ja kostja I kasuks välja mõistetud summa 5000 eurot, sest arvas,

et hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.

Kostja I palus mõista hagejalt välja alusetu rikastumise tulemusena saadud 1219,20 eurot.

Kostja I maksis 15. juulil 2025 maakohtu otsuse täitmiseks hageja kontole temalt hageja

kasuks välja mõistetud summa 1219,20 eurot, sest arvas, et maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud.

Hageja advokaadist esindaja rikkus oma kohustust saata menetlusdokumendid teiste

menetlusosaliste advokaadist esindajale, mistõttu ei saanud kostjad õigeaegselt teada

apellatsioonkaebuse esitamisest.

7. Hageja vaidles kostjate vastuapellatsioonkaebusele vastu. Hageja palus jätta

vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata resolutsiooni punktide 3.2 ja 3.3. osas ehk osas, milles

kostjad nõudsid kohtuotsuse täitmise tagasipööramist. Menetlusõigus ei võimalda kostjatel

viidatud nõudeid apellatsioonimenetluses esitada. Kostjate selgitused ja õigustused, miks

peaks neile tehtud maksed tagastama, on asjakohatud. Kui kostjad jätsid enne kohtuotsuse

täitmist kohtuotsuse jõustumise kontrollimata, on see kostjate vastutus.

Hageja lepingulistel esindajatel ei olnud apellatsioonkaebuse esitamisel kohustust edastada

apellatsioonkaebus kostjate lepingulisele esindajale. Nõue edastada menetluses

menetlusdokument vastaspoole advokaadile kehtib menetluse kestel, mitte siis, kui kaebust ei

ole veel menetlusse võetud.

Ülejäänud osas palus hageja jätta kostjate vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Maakohtu otsuse vabatahtlikku täitmist tuleb käsitada vastavate nõuete

omaksvõtuna ja nende vaidlustamine on vastuoluline käitumine.

Laenulepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga. Maakohus jättis rahuldamata hageja

taotluse kostja pangakonto väljavõtte väljanõudmiseks ja tegi ülejäänud tõenditest ekslikud

järeldused. Kostja II poolt 11. märtsil 2022 tehtud ülekanne 25 000 eurot ei olnud tegelikult

laen, vaid ühise majandustegevuse raames kostjale I tehtud väljamakse.

Hageja nõustub maakohtuga osas, milles kohus tuvastas laenulepingu tühisuse PKS § 31 lg 1

alusel. Maakohus leidis õigesti, et mitte ükski kostjate esitatud tõend ei tõendanud, et sõiduk

osteti hageja ja kostja I perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ning et seetõttu oli

laenuleping hageja nõusoleku puudumise tõttu PKS § 31 lg 1 kohaselt tühine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise ja

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja

nõude tuvastada laenulepingu tühisus tervikuna ja jättis rahuldamata hageja rahalise nõude

5000 eurost suuremas ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab

tühistatud osas teha ise ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata TsMS § 657 lg

1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude laenulepingu tühisuse tuvastamiseks

üksnes lepingu p-de 2.7 ja 2.8 osas, mõistab kostjatelt solidaarselt hageja ja kostja I

ühisvarasse välja 40 000 eurot ja muudab menetluskulude jaotust. Osas, milles maakohus

rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude kostja I vastu, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata

(otsuse p-d 5, 8–9). Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus kuuluvad

rahuldamisele osaliselt.

9. Pooled ei vaidle selles, et hageja ja kostja sõlmisid abielu 11. septembril 2002, nende vahel

kehtis abielu ajal varaühisuse varasuhe ja nende ühisvara hulka kuulus ka hobuste

transportimiseks mõeldud sõiduk Renault Roelofsen Parados Sport (reg nr XXXXXX)

(sõiduk), mis osteti Hollandist ning registreeriti Eesti liiklusregistris 13. aprillil 2022. Sõiduki

ostuhind oli 45 000 eurot. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõiduk on käesolevaks ajaks

võõrandatud kolmandale isikule, mistõttu asendas hageja algses hagis esitatud sõiduki

väljaandmisenõude ja sellega seotud tahteavalduste andmiseks kohustamise nõuded vara

väärtuse vähenemise ühisvarasse väljaandmise nõudega.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I võttis hageja teadmata sõiduki ostmiseks kostjalt II

laenu 9. märtsil 2022 sõlmitud kirjaliku laenulepingu alusel 35 000 eurot tasumise tähtajaga 1.

oktoober 2022, kuid jättis laenu tähtaegselt kostjale II tagastamata, mistõttu oli kostjal II

laenulepingu p 2.7 alusel õigus saada tagatisloovutamise kaudu sõiduki omanikuks ja sõiduk

võõrandada. Hageja leiab, et laenuleping on näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 1 järgi tühine.

Alternatiivselt leiab hageja, et laenuleping on tühine PKS § 31 lg 1 alusel hageja nõusoleku

puudumise tõttu.

11. Kostjad on vastuapellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et käesoleva menetluse

seisukohast omab tähtsust see, kas kostja I võis laenulepingut ilma hageja nõusolekuta

sõlmida või mitte. Samuti on oluline see, kas kostjale II võõrandatud sõiduk soetati

ühisvarasse perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks või mitte.

Maakohus on asjas õigesti tuvastanud, et sõidukit ei ostetud ja laenu ei võetud perekonna

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 tähenduses (otsuse p 32).

Hindamaks, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS §

29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. Kohtul

tuleb hinnata, kas konkreetse perekonna tavapäraseid elutingimusi arvestades oli vaidlusalune

tehing ja selle hind vastavuses perekonna igapäevaste vajadustega (RKTKo nr 3-2-1-108-16,

p 25). Seda on maakohus ka teinud ega ole rikkunud sealjuures menetlusõiguse norme.

Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid

kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6). Perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ei saa

praegusel juhul lugeda hobusõiduki ostu, milleks kostja I väitel oli vaja võtta 35 000 eurot

laenu ja mida ei olnud võimalik ühisvarast tagasi maksta laenutähtaja jooksul. Kostjate

vastuväited selles osas hagile, sh kostjate vastuapellatsioonkaebuses ja vastuses

apellatsioonkaebusele on põhjendamatud.

12. Kostjate hinnangul on nende vahel sõlmitud laenuleping täitmiseks kohustuslik ka

hagejale. Ka maakohus asus otsuse p-s 39 seisukohale, et laenukohustuse võtmisega kaasneb

kohustusi ka hagejale. Hageja on esitanud nõude laenulepingu tühisuse tuvastamiseks terves

ulatuses.

13. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik pooltele, sh on leping siduv ainult

lepingu pooltele, mitte kolmandatele isikutele (RKTKo 07.02.2008, 3-2-1-139-07, p 14).

Selgitamaks seda, kas hagejal on õigus hageda kostjate vahel sõlmitud laenulepingu tühisust,

tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas ja millises ulatuses see leping mõjutab hageja õigusi.

Riigikohus on selgitanud, et kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul

kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3

esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse (vt

ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd,

kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19;

RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138/56, p 18.1; 11.12.2024, nr 2-23-9874, p 17).

Riigikohus on leidnud ka seda, et ühisvara hulka kuuluvate esemete ja ühisvaral lasuvate

kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua selle, et kuigi ese kuulub abikaasadele ühiselt,

vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest (RKTKo 13.12.2017, 2-15-

15138/56, p 35.3). Seega tuleb abikaasade vastutust võetud kohustuste eest hinnata eraldi

ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest.

Seega kuigi üldjuhul vastutavad lepingus kokku lepitud kohustuste täitmise eest lepingu

sõlminud isikud, võib abielusuhe osal juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale,

kes ei osalenud lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust

varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda

isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste (PKS §

33 lg 1 p 2) täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla

sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna

vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (PKS § 33 lg 1 p 1) (RKTKo 22.05.2019, 2-16-

16114/65, p 29).

14. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et laenukohustus ei ole võetud perekonna

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks PKS § 18 ja § 29 lg 1 mõttes (käesoleva otsuse p 11).

Kostja I ei ole hageja nõusolekut laenu võtmiseks menetluses tõendanud. Seega ei vastuta

hageja laenukohustuse täitmise eest kostja II ees solidaarselt kostjaga I. Laenulepingust

tulenevate kohustuste eest vastutab üksnes kostja I oma lahusvaraga ja pooles väärtuses

ühisvaraga vastavalt PKS § 33 lg-le 3. Maakohtu seisukoht, et laneulepinguga võeti

abikaasade ühisvarasse olulisi kohustusi ja sellega kaasneb abikaasade solidaarvastutus PKS §

29 lg 4 järgi, ei ole õige.

Sellest järeldub, et l9. märtsi 2022 laenuleping osas, milles see reguleerib laenu, selle

üleandmist, intressi ja laenu tagastamist, hageja õigusi ei mõjuta ning hageja ei saa nõuda

laenulepingu tühisuse tuvastamist selles osas.

Hageja ei saa hageda tema abikaasa poolt laenusaajana sõlmitud laenulepingu märgitud osas

tühisuse tuvastamist ka PKS § 31 lg 1 alusel, kuna tegemist ei ole ühisvara hulka kuuluva

esemega tehtud mitmepoolse tehinguga, nagu leidis maakohus.

15. Maakohus (hinnates ebaõigesti laenulepingu võimalikku tühisust näilikkuse tõttu)

tuvastas, et kostja I on sõiduki ostuks kostjalt II laenu saanud (otsuse p 39). Ringkonnakohus

leiab, et maakohtu vastavad seisukohad tuleb maakohtu otsuse põhjenduste hulgast välja jätta.

Ringkonnakohus ei hinda hageja nõude alusel laenulepingu kehtivust ega täitmist, sest see ei

oma tähtsust hageja rahalise hüvitise nõude rahuldamisel. Varaühisuse puhul lähevad

abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud

varalised õigused ja seda sõltumata sellest, kumma abikaasa vara arvel see soetati (PKS § 25).

16. Ringkonnakohus peab arvestades hageja apellatsioonkaebuse väiteid vajalikuks märkida

üksnes seda, et ekslik on maakohtu järeldus otsuse p-s 28, et hageja pidi tõendama tallis olnud

raha päritolu ja hageja võis tallist (sõiduki eest tasumiseks) tuua ka laenulepingu alusel

üleantud sularaha. Hageja on selgitanud, et perekond E. (sõiduki vahendajad) üle antud 10

000 eurot tõi ta sularahas X. tallist vastavalt kostjaga I kokkulepitule. See hageja väide on

kooskõlas hageja ja kostja I vaheliste sõnumitega (I kd lk 181). Kostja I ei ole vaidlustanud

hageja väidet, et ta palus 21. märtsil 2022 sularaha 10 000 eurot hagejal kaasa võtta tallist,

sest „H. jõuab poole h pärast“. Kostja I ei ole kunagi väitnud, et ta viis kostjalt II laenuks

saadud sularaha talli ja andis hageja kätte, kes laenulepingu sõlmimisest midagi ei teadnud.

17. Kuivõrd asjas ei leidnud tuvastamist, et kostja I võttis laenu perekonna vajaduste

rahuldamiseks, vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste eest üksnes kostja I oma

lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga vastavalt PKS § 33 lg-le 3.

Seetõttu on ebaõige ka maakohtu järeldus otsuse p-des 35 ja 41, et ühisvarast tuleb kostjale II

tagastada laenuna saadud 35 000 eurot. Tegemist on kostja I isikliku kohustusega kostja II

ees, mis ei mõjuta hageja ja kostja I ühisvara. Just nii on seda kohustust mõistnud ka kostja I

ise, kui ta esitas 6. septembril 2022 hagejale ettepaneku abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks (I kd lk 79–81). Ettepanekus on arvestatud sõidukit turuväärtusega 40 000 eurot

ühisvarana. Kostja I väidetavat laenukohustust selles arvestuses märgitud ei ole.

Ringkonnakohtu istungil kostjate esindaja selle ettepaneku kohta midagi lisada ei osanud.

18. Maakohus tuvastas, et lisaks laenulepingule sõlmis kostja I ilma abikaasa (hageja)

nõusolekuta samas lepingudokumendis kostjaga II ka ühisvarasse kuulunud sõiduki

tagatisomandamise lepingu.

Kokkuleppe kohaselt kui laenusaaja ei ole maksnud laenu täies ulatuses tagasi hiljemalt 1.

oktoobriks 2022, on laenusaaja kohustatud andma laenu tagatiseks oleva sõiduki

omandiõiguse üle laenuandjale. Laenusaaja kohustub sõiduki omandiõiguse üleandmisega

registreerima auto laenuandja nimele kuni laenusaaja on laenu tagastanud. Laenusaaja annab

sõiduki laenuandjale üle vastavalt suusõnalisele kokkuleppele (p 2.7). Laenuandja on

kohustatud sõiduki omandiõiguse üle andma ja selle registreerima laenusaaja nimele esimesel

võimalusel peale laenusumma täielikku tagastamist laenuandjale. Laenuandja annab sõiduki

üle laenusaajale vastavalt suusõnalisele kokkuleppele (p 2.8). Abikaasa (hageja) nõusolekut

nendeks tehinguteks ei ole kostja I tõendanud. Selline tehing on tühine PKS § 31 lg 1 alusel.

Tühised on nii kohustus- kui ka käsutustehing. Tühine tehing ei loo õiguslikke tagajärgi, see

on kehtetu algusest peale.

Maakohus asus seega õigele seisukohale, et kostja I võõrandas sõiduki kostjale II tühise

tehingu alusel (otsuse p 36). Kohus saab tuvastada praegusel juhul ka tehingu ühe osa tühisuse

(lepingu p-d 2.7 ja 2.8) ning see ei ole vastuolus TsÜS §-s 85 sätestatuga. Ringkonnakohus

muudab seetõttu maakohtu otsust resolutsiooni p-s 2 ja tuvastab 9. märtsil 2022 sõlmitud

laenulepingu tühisuse üksnes p-de 2.7 ja 2.8 osas.

Kostjate vastuapellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

19. Maakohus märkis õigesti, et kuivõrd kostja II on sõiduki võõrandanud kolmandale isikule

ega saa seda ühisvarasse tagastada, tuleb tal VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitada ühisvarasse

sõiduki harilik väärtus, mis on maakohtu hinnangul 40 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu hinnanguga sõiduki turuväärtusele. Kostja II ei ole väitnud ja asjas puuduvad ka

tõendid, et kostja II oleks sõiduki eest tasunud. Kuivõrd maakohus tuvastas eelnevalt, et

kostjal II ühisvara suhtes nõudeõigus 35 000 euro osas puudub, ei saa kostja II ka seda nõuet

tasaarvestada alusetust rikastumisest tuleneva kohustusega. Kui kostja II leiab, et kostja I ei

ole talle laenu tagastanud, siis saab ta seda nõuda kostja I lahusvarast ja temale langevast

osast ühisvarast, aga mitte hageja ja kostja I ühisvarast.

Hageja nõue kostja II vastu abikaasade ühisvarasse 40 000 euro väljanõudmiseks on

põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele.

20. Maakohus on hüvitise nõude kostja I vastu põhjendatult rahuldanud PKS § 34 lg 3 alusel.

Kuivõrd kostja I on võõrandanud sõiduki ilma teise abikaasa (hageja) nõusolekuta, peab ta

ühisvara väärtuse vähenemise 40 000 eurot ühisvarasse hüvitama. Kostja I ja II vastutavad

solidaarselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selgitustega VÕS § 65 kohaldamisel (otsuse

p 42) ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostja II on maakohtu

otsuse temalt välja mõistetud 5000 euro osas täitnud. Kostjate taotlusel märgib

ringkonnakohus selle otsuse selguse huvides ka otsuse tervikresolutsioonis.

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega otsuse p-des 43–48 hageja

kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude 1219,20 eurot rahuldamise osas ja ei pea

vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostjate vastuapellatsioonkaebuses sisulised

vastuväited maakohtu otsusele selles osas puuduvad. Kostja I poolse kohtuotsuse täitmisega ja

1219,20 euro tasumisega hagejale enne kohtuotsuse jõustumist ei ole hageja alusetult

rikastunud. Maakohtu otsus tuleb jätta selles osas muutmata. Kostjate taotlusel märgib

ringkonnakohus kohtuotsuse selles osas täitmise otsuse selguse huvides otsuse

tervikresolutsioonis.

22. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus ka seda, et maakohtu

põhjendused hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel ei olnud kooskõlas

seadusega. Hageja taotles tõendina nõuda välja kostjalt I tema arvelduskonto väljavõtted

perioodil 1. märts 2022 kuni 9. märts 2023 (I kd lk 100–101), st perioodil kui hageja ja kostja

I olid abielus ja nende vahel kehtis varaühisuse režiim.

Riigikohus on selgitanud, et kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult

abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.06.2006, nr

3-2-1-46-06, p 11). Kui konto kuulub abikaasade ühisvara hulka, siis peab teisel ühisomanikul

olema õigus saada selle väljavõte üldjuhul ilma mingite piiranguteta. Tegemist ei ole tõendi

kogumisel intensiivse kostja I eraellu sekkumisega nagu leidis maakohus. Tõendi

väljanõudmisel on oluline tõendi asjakohasus (TsMS § 238 lg 1). Teadmata tõendi sisu (st

tehinguid pangakontol) ei saanud maakohus hakata ka hindama seda, mida hageja selle tõendi

abil tõendada ei saaks.

23. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega muudab ringkonnakohus ka

menetluskulude jaotust. Hageja esitas kolm nõuet, millest kaks nõuet mõlema kostja vastu ja

kolmanda nõude üksnes kostja I vastu. Kahest nõudest mõlema kostja vastu rahuldab

ringkonnakohus esimese nõude osaliselt ja teise täielikult. Seega on tegemist hagi osalise

rahuldamisega, millisel juhul kohaldub TsMS § 163. Ringkonnakohus peab arvestades hagi

rahuldamise osakaalu põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel mõlema kostja vastu esitatud

hagis 25% menetluskuludest hageja ja 75% menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda,

välja arvatud riigilõiv, mis on tasutud hagihinnalt 40 000 eurot, mis tuleb seoses hüvitise

nõude rahuldamisega jätta täielikult kostjate kanda solidaarselt. Menetluskulude jaotus üksnes

kostja I vastu esitatud hagis tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus rahuldab osaliselt nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse,

mistõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, mis tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 171

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)