3-23-1564/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1564

Haldusasi

I.N-i (I.N) ja P.U kaebused:

–

tühistada Siseministeeriumi 8. juuni 2023. a otsus

nr 1-24/107 ja kohustada kustutama I.N-i nimi

sissesõidukeeldude registrist;

–

tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 18. augusti

2023. a otsus nr 15.3-3.2/609-1

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebajad – I.N-i (I.N) ja P.U, esindajad Jelena

Karžetskaja ja Sofja Pevzner-Belošitski

Vastustajad –

Siseministeerium, esindaja Merje Joll

Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Kristiina-Marita Alliksoo

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

1. detsember 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.

jaanuari 2024. a otsus haldusasjas nr 3-23-1564 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga ning jätta avaldamata

otsuses halli taustavärviga tähistatud osad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. jaanuaril 2026

(HKMS § 212 lg 1).

3-23-1564

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik I.N-i (I.N) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

14.11.2022 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks elama asumiseks Eesti kodanikust

abikaasa P.U juurde.

2. Siseministeerium kohaldas 08.06.2023 otsusega nr 1-24/107 Kaitsepolitseiameti

(KAPO) 02.06.2023 ettepaneku nr 4776 ja 01.06.2023 salajase tasemega dokumendi nr 4497

ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 ning § 31 lg 3

alusel I.N-ile tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusajaga 10 aastat.

I.N-i on endine Venemaa Föderatsiooni Tallinna Suursaatkonna administratiiv-tehniline

töötaja, kes oli Eestis lähetuses XXX. Lähetuse lõppedes lahkus ta XX.XX.XXXX Eestist

koos oma Venemaa Föderatsiooni kodanikust lapse ja Eesti Vabariigi kodanikust abikaasa

P.U-ga (abielu sõlmitud XX.XX.XXXX), kes naasis hiljem Eestisse. Venemaa eriteenistused

on aegade jooksul saatnud oma eri riikide saatkondadesse lähetusse kattealuseid eriteenistuste

ohvitsere, kes täidavad asukohariigis luure- ja mõjutustegevuse ülesandeid. I.N-i lähetuse

ajal töötas Venemaa suursaatkonnas Tallinnas mitmeid Venemaa eriteenistuste töötajaid, kes

on kuulutatud Eestis ebasoovitavateks isikuteks ja kellega I.N-i puutus tööalaselt kokku.

I.N-i esitas 2022. a septembris taotluse Eesti pikaajalise ehk D-liiki viisa saamiseks, millest

välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 2 p 6 alusel keelduti. Pärast viisa andmisest keeldumist

esitas I.N-i elamisloa taotluse, mille menetlus on veel pooleli. Sissesõidukeelu kohaldamise

aluseks olevad konkreetsed faktilised asjaolud on kajastatud KAPO 01.06.2023 salajases

dokumendis nr 4497.

KAPO on teinud ettepaneku kohaldada I.N-i suhtes 10-aastast sissesõidukeeldu Schengeni

territooriumile, kuna on põhjendatult alust arvata, et ta ohustab riigi julgeolekut ning ta on

seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega (VSS § 29 lg 1 p-d 1 ja 3). Isik võib teiste

Schengeni konventsiooni riikide territooriumil viibides või Schengeni viisaruumi riikide

kaudu Eestisse sisenedes ära kasutada Eestis loodud kontakte ja viia siin läbi Eesti või teiste

Schengeni konventsiooni riikide julgeolekut kahjustavat tegevust. Venemaa poolse vaenuliku

mõjutus- ja luuretegevuse huvid ei piirdu üksnes Eestiga, vaid on suunatud laiemalt nii Balti

riikidele kui ka kogu Euroopa Liidule ning NATO-le. Isiku tegevus kujutab otsest ohtu Eesti

ja teiste Schengeni ala riikide julgeolekule. Sissesõidukeeld kui tõkend on ennetav meede, et

hoida ära julgeoleku ja avaliku korra kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi kahjustamine.

2(12)

3-23-1564

Riigil on suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil

või mitte. Sissesõidukeeld on proportsionaalne ja kohane vahend, et tagada riigi julgeolek.

Kuivõrd Venemaast lähtuv oht Eestile on pikaajaline (vt Eesti julgeolekupoliitika alused,

22.02.2023), siis ei omaks 10 aastast lühema tähtajaga sissesõidukeeld julgeolekuohu

ennetamisel piisavat mõju. I.N-ist tulenev oht julgeolekule ei ole ajas kiiresti mööduv.

Eestis elab isiku Eesti kodanikust abikaasa. Teisi sugulasi isikul Eestis ei ela ning tal

puuduvad Eestiga ärilised ja muud majanduslikud sidemed. Eestis perekonnaliikmete

olemasolu välistab sissesõidukeelu kohaldamise üksnes erandjuhul (vt VSS § 29 lg 3) ning

see välistus ei kehti, kui sissesõidukeeldu kohaldatakse mh VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel.

I.N-ist lähtub tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht Eesti ja teiste Schengeni ala riikide

julgeolekule. Eeltoodust lähtuvalt on tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnev

perekonnaelu riive põhjendatud ja proportsionaalne. I.N-i saab oma abikaasaga kohtuda

Venemaal, kuna abikaasal on kehtiv Venemaa viisa. Samuti saavad abikaasad suhelda eri

suhtlusvahendite abil. Kuna julgeoleku kaalutlustest lähtuv oht on suur ja aset leidnud

sündmuste pinnalt ei ole kahtlust, et see on saanud varasemaga võrreldes uue mõõtme, siis on

10-aastase sissesõidukeelu kohaldamine Schengeni alale I.N-i suhtes proportsionaalne ja

kohane vahend, et tagada Eesti ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide julgeolek.

3. I.N-i ja P.U esitasid Tallinna Halduskohtule 12.07.2023 kaebuse Siseministeeriumi

08.06.2023 otsuse nr 1-24/107 tühistamiseks ning kohustamiseks kustutada I.N-i

sissesõidukeeldude registrist (haldusasi nr 3-23-1564). Otsust ei ole põhjendatud vastavalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele ning sellest ei nähtu vajadust sissesõidukeelu

kehtestamiseks ega kaalutlusõiguse teostamist. Pole arusaadav, miks peetakse I.N-i ohuks

Eesti julgeolekule ja miks on alust arvata, et ta on seotud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistusega. Otsuses ei ole kirjeldatud, millele see ohuprognoos tugineb. Puuduvad

väited, et I.N-i oleks ise seotud luure- või julgeolekuteenistusega, mis on VSS § 29 lg 1 p 3

kohaldamise eelduseks. I.N-i on töötanud administratiivsel ametikohal ning asjaolu,

oletatavasti töötas saatkonnas ka eriteenistuste töötajaid, ei tähenda, et kaebaja säilitas

nendega sideme või on valmis neid toetama. Kuna kaebaja on abielus Eesti kodanikuga, siis

välistab VSS § 74 lg 41 sissesõidukeelu kohaldamise Schengeni viisaruumile tervikuna, vaid

seda sai teha üksnes Eesti osas. Sissesõidukeelu kestus on ebaproportsionaalne ja

maksimaalse tähtaja määramist ei ole põhjendatud. Otsus piirab abikaasade võimalust elada

perekonnaelu Eestis. P.U töötab Eestis XXX. Perekonnaeluga seonduvat ei ole arvestatud või

on seda hinnatud kaebajate kahjuks. Vaidlustatud otsus rikub ka P.U õigust perekonnaelule.

4. PPA keeldus 18.08.2023 otsusega nr 15.3-3.2/601-1 I.N-ile abikaasa juurde elama

asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 126 lg-te 1 ja 2 alusel, sest taotlejal on

kehtiv sissesõidukeeld Eesti ja Schengeni viisaruumi riikidesse. Kuna taotlejale on

kehtestatud määruse (EÜ) nr 1987/20061 artiklite 24 ja 25 alusel sissesõidukeeld Schengeni

alale alates 09.06.2023 kuni 06.06.2028, siis on PPA-l kohustus keelduda temale abikaasa

juurde tähtajalise elamisloa andmisest. PPA teavitas 13.06.2023 kirjaga taotlejat keeldumise

aluse esinemisest ja taotleja esitas oma vastuväited 19.06.2023 kirjaga. PPA selgitas taotlejale

19.06.2023 vastuses, et sissesõidukeelu vaidlustamiseks tuleb tal pöörduda Siseministeeriumi

poole. Kuigi elamisloa andmisest keeldumine võib riivata taotleja perekonna- ja eraelu,

puudub PPA-l kaalutlusõigus, sest VMS § 126 lg 1 on imperatiivne keeldumise alus. Taotlejal

ei ole subjektiivset õigust saada Eestis elamisluba.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2006 määrus (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna

Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist

3(12)

3-23-1564

5. I.N-i ja P.U esitasid Tallinna Halduskohtule 29.08.2023 kaebuse PPA 18.08.2023

otsuse nr 15.3-3.2/601-1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1910). Kuna sissesõidukeelu

kehtestamine on õigusvastane, siis on õigusvastane ka elamisloa taotluse rahuldamata jätmine.

Elamisloa andmisest keeldumine riivab kaebajate õigust perekonnaelule (Euroopa Kohtu

08.03.2011 otsus kohtuasjas C-34/09; 14.11.2017 otsus kohtuasjas C-165/16). Kaebajad

kohtusid 2020. a-l ja tegemist on pikaaegse suhtega.

6. Tallinna Halduskohus liitis 30.08.2023 määrusega haldusasjad nr 3-23-1564 ja nr 3-23-

1910 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-23-1564).

7. Siseministeerium palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. I.N-i kohta kogutud teabe

alusel on põhjust arvata, et tema viibimine Eestis või teiste Schengeni viisaruumi

liikmesriikide territooriumil võib kujutada riikide julgeolekule pikaajalist ohtu. Eluliselt ei ole

usutav, et pärast Venemaa ulatusliku sõjategevuse alustamist 2022. a veebruaris, mil kaebaja

töötas Venemaa riigiteenistuses, ei toeta ta Venemaa tegevust. Paljasõnaline ja tõendamata on

ka väide, et I.N-i on töölt lahkunud ning soovib nüüdsest pühendada ennast oma õpingutele ja

abikaasale. Viide VSS § 74 lg-le 41 ei ole asjakohane, sest sissesõidukeeldu on kohaldatud

julgeoleku kaalutlustel VSS 5. ptk-s sätestatu kohaselt. Sissesõidukeeldu ei ole kohaldatud

maksimaalses määras, sest VSS võimaldab kehtestada mh alalise sissesõidukeelu. Tähtaja

määramisel lähtuti asjaolust, et Venemaast lähtuv oht on pikaajaline ja julgeolekuohu

ennetamisel ei omaks lühema tähtajaga piirang piisavat mõju, ka ei ole alust arvata, et

kaebajast lähtuv oht on kiiresti mööduv. P.U-l puudub kaebeõigus, sest ta ei ole

sissesõidukeelu otsuse adressaat ning see ei piira tema õigust vabalt liikuda. Kaebajate vahel

ei esine erandlikku sõltuvussuhet, mis võiks I.N-ile tekitada Euroopa Liidu toimimise lepingu

(ELTL) artiklil 20 põhineva tuletatud elamisõiguse (vt ka Euroopa Kohtu 08.05.2018 otsus

kohtuasjas C-82/16, p-d 52, 65). P.U-l on kehtiv Venemaa viisa, mida ta on korduvalt

kasutanud (nt 2023. a-l käis ta Venemaal 6 korda) ja seda ei ole takistanud tema

riigiteenistujaks olemine. Kaebajatel on võimalik kohtuda ka kolmandates riikides.

8. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Perekonnapõhiõigus ei ole absoluutne ja

sissesõidukeeld oli imperatiivne alus I.N-ile elamisloa andmisest keeldumiseks. Kaebajad

hakkasid Eestis perekonnaelu elama ajal, mil I.N-i viibis Eestis lähetuses. I.N-i ei ole Eestis

viibimiseks kunagi omanud viisat ega tähtajalist elamisluba ning üksnes abielu sõlmimisest ei

saa tuletada õigustatud ootust elamisloa saamiseks. Välismaalaste riiki sisenemist ja riigis

viibimist puudutavates küsimustes on riikidel ulatuslik otsustusruum. Praegusel juhul on

seadusandja ette näinud, et sissesõidukeelu kehtestamine välistab tähtajalise elamisloa

andmise. Väide, et kuna P.U on riigiteenistuja, siis ei ole tal turvaline viibida pidevalt

Venemaal, on hüpoteetiline, sest teadaolevalt ei ole tal Venemaal kunagi probleeme tekkinud.

Vaidlustatud otsus ei riku P.U õigusi.

9. Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet leidis, et I.N-i suhtes esinevad VSS § 29 lg 1

p-des 1 ja 3 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise alused. On põhjendatud alus arvata, et

I.N-i viibimine Eestis võib ohustada Eesti ja Schengeni ala liikmesriikide julgeolekut ning ta

on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega. Riigi otsustada on see, milline on

hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis. Julgeoleku kaalutlustel ei ole võimalik

kaebajatele anda juurdepääsu sissesõidukeelu kohaldamise otsuse põhjendustele ja kogutud

tõenditele. Peamised asjaolud on sissesõidukeelu otsuses kajastatud. Kuna kaebajast lähtuv

oht on pikaajaline, siis on põhjendatud 10 aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine.

Kehtestatud ei ole alalist sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 41 ei ole asjassepuutuv, sest reguleerib

sissesõidukeelu kohaldamist üksnes koos lahkumisettekirjutuse tegemisega. I.N-i ei viibinud

Eestis ja temale ei ole tehtud lahkumisettekirjutust. VSS § 272 järgi tuli kohaldada Schengeni

4(12)

3-23-1564

sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kehtestamine ei takista perekonnaelu elamist. Isik lahkus

Eestist XXX omal algatusel ning Eesti kodanikuga abiellumine ei garanteeri Eestis

viibimiseks või elamiseks viibimisaluse saamist. P.U-l on kehtiv Venemaa viisa ja ta kasutab

seda aktiivselt. I.N-i pidi vähemalt möönma, et ilma Eestis pikaajalist seaduslikku

viibimisalust omamata on kodu rajamisse panustamine seotud oluliste riskidega. P.U-l puudub

kaebeõigus ja tema kaebus tuleks jätta läbi vaatamata.

10. Tallinna Halduskohus jättis 18.01.2024 otsusega rahuldamata vastustajate taotlused

jätta P.U kaebus läbi vaatamata ning jättis kaebused rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda. Sarnastes asjades on kohtud abikaasa kaebeõigust varasemalt jaatanud (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 08.06.2021 määrus nr 3-21-589). Kuna puudub kahtlus, et kaebajate abielu

on ehtne ja nad moodustavad perekonna, siis ei saa P.U kaebeõigust välistada. Vaidlustatud

otsused takistavad kaebajatel perekonnaelu elamist Eestis ja Schengeni viisaruumi riikides

ning abikaasade igapäevane kooselu eeldaks P.U lahkumist Eestist. Kaebused on siiski

põhjendamatud ja jäävad rahuldamata. Kuna sissesõidukeelu otsus on õiguspärane, siis on

õiguspärane ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus. Vaidlustatud otsused

piiravad kaebajate era- ja perekonnaelu puutumatust, kuid avalik huvi tagada riigi julgeolek

on sellest kaalukam.

VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (2. ptk) ja eraldiseisvalt

(5. ptk). Kuna praegusel juhul otsustati I.N-ile sissesõidukeelu kohaldamine VSS 5. ptk

alusel, siis ei ole viited VSS §-le 74 asjakohased. Sissesõidukeelu kohaldamise alustena on

tuginetud VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 3. Tegemist on kaalutlusotsusega, mille aluseks on isikust

lähtuva ohu hinnang. Siseministeerium on otsuses analüüsinud I.N-ist lähtuva ohu esinemist

ja tõsidust, lähtudes KAPO 02.06.2023 taotlusest nr 4776 ja 01.06.2023 dokumendist nr 4497.

Nii VSS § 29 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 3 sätestatud alused sissesõidukeelu kehtestamiseks on

täidetud. Ohtu riigi julgeolekule hindab KAPO (vt julgeolekuasutuste seaduse § 6). Kuigi

kaebajatel ei ole olnud võimalik tutvuda sissesõidukeelu otsuse aluseks olnud teabega, tutvus

sellega kohus 11.01.2024 ning esitatud dokumentides on usutavalt põhjendatud mh kahtlust,

et I.N-i on olnud seotud Venemaa luure- või julgeolekuteenistusega. Kohus nõustub, et I.N-i

kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule, sh teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis

viibides. Sissesõidukeelu kehtestamise üle otsustamisel kaaluti VSS § 31 lg-s 3 sätestatud

asjaolusid, kuid need ei olnud kaalukamad kui eesmärk ennetada julgeolekuohtu. Samuti ei

nähtu, et hinnangud põhineksid kuidagi teabel, mis oleks kaebaja suhtes negatiivselt

kallutatud. I.N-iga seotud isiklikud asjaolud üksnes kinnitavad kahtlust, et ta võib olla Eestile

julgeolekuohuks, ning eluliselt ei ole usutav, et ta ei toeta Venemaa tegevust ning soovib

pühendada end õpingutele ja abikaasale.

Sissesõidukeelu otsuse põhjendused ei pea vastama HMS § 56 nõuetele (vt VSS § 1 lg 2 ls 2)

ning VSS § 301 lg 3 järgi ei avalikustata ka andmesubjektile põhjendusi, andmeid ja tõendeid,

mis on vastuolus mh VSS § 336 lg 3 p-s 3 sätestatud eesmärkidega. Julgeolekukaalutlustel on

selline piirang põhjendatud. Kaebajatele on sissesõidukeelu kohaldamise otsuse põhjendused

kohtumenetluses avaldatud maksimaalses võimalikus ulatuses. Sissesõidukeelu kestus 10

aastat on proportsionaalne julgeolekuasutuse antud hinnanguga, sest I.N-ist lähtuv oht on

pikaajaline. Kohaldatud ei ole alalist sissesõidukeeldu (VSS § 29 lg 2). Kümne aastaga

peaksid isiku Eestis loodud kontaktid kaotama aktuaalsuse ning seeläbi väheneks võimalus, et

ta paneb tulevikus toime riigivastase süüteo.

Sissesõidukeelu otsus piirab kaebajate õigust perekonnaelule Eestis, kuid see ei välista

üldjuhul sissesõidukeelu kohaldamist (vt VSS § 29 lg 3) ja praegu ei ole tegemist erandliku

olukorraga. Põhiseaduse (PS) § 26 lg 1 ls 2 lubab sekkuda perekonna- ja eraellu julgeoleku

5(12)

3-23-1564

tagamiseks ning seda ei välista ka Euroopa Liidu õigus. Sissesõidukeelu kohaldamisel on

kaalutud otsuse mõju perekonnaelule ning leitud, et abikaasadel oleks võimalik kohtuda

Venemaal või kolmandates riikides ja suhelda kommunikatsioonivahendite abil. Kaebajad ei

ole toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust väita, et senine elukorraldus ei ole jätkusuutlik

või abikaasade vahel esineb erakorraline sõltuvussuhe, mis välistab senise elukorralduse (vt

otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 52, 65). P.U väited, et Venemaa on temale ebaturvaline, on

hüpoteetiline ja vastuolus tema senise käitumisega. Abielu Eesti kodanikuga ei garanteeri

Eestis viibimisaluse saamist. VMS § 126 lg-te 1 ja 2 kohaselt on välismaalasele kohaldatud

sissesõidukeeld imperatiivseks aluseks keelduda tähtajalise elamisloa andmisest (vt

Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 19). Kuna sissesõidukeelu otsus on õiguspärane

ja kehtiv, siis ei ole I.N-il VMS § 126 lg-st 1 tulenevalt võimalik selle kehtivuse ajal saada

taotletud tähtajalist elamisluba ning PPA 18.08.2023 otsus on õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. I.N-i ja P.U paluvad 19.02.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada

ning uue otsusega rahuldada nende kaebused ja jätta menetluskulud vastustajate kanda.

Halduskohus leidis õigesti, et P.U-l on kaebeõigus, kuid jättis otsuse tegemisel tähtsust

omavad asjaolud analüüsimata. Elamisloa andmisest keeldumine põhjusel, et taotleja kujutab

ohtu riigi julgeolekule, eeldab, et oht peab olema tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine (vt otsus

kohtuasjas C-82/16, p-d 92–94). Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, millest saaks

järeldada, et halduskohus oleks Siseministeeriumi otsust sellest aspektist analüüsinud ja

kontrollinud. Seetõttu ei ole otsus piisavalt põhjendatud (nt Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012

otsus nr 3-10-541, p 11) ja see tuleb tühistada. Lisaks on jäetud analüüsimata P.U ELTL art-st

20 tuleneva õiguse rikkumise (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 47–49). Kohus ei ole

kontrollinud, kas kaebajate vahel esineb erilist laadi sõltuvussuhe, ning seejuures ei oma

tähtsust, kas Euroopa Liidu kodanik on oma liikumisvabadust kasutanud või mitte (vt otsus

kohtuasjas C-82/16, p 51). Halduskohus on üksnes märkinud, et kaebajad ei ole toonud välja

asjaolusid, millest saaks järeldada erakorralist sõltuvussuhet, kuid on jätnud uurimiskohustuse

seejuures täitmata, sest kohus ei juhtinud menetlusosaliste tähelepanu sellele puudusele (vt ka

HKMS § 122 lg 2 p 7, § 132 lg 1). Kuna kaebajatel puudus võimalus tutvuda asja

materjalidega, siis pidanuks halduskohus paluma neil tõendada erilist laadi sõltuvussuhte

esinemist.

Apellandid märgivad sõltuvussuhte osas järgmist. Alates hetkest, kui abikaasad ei ela koos,

on P.U elu täiesti rikutud. Kaebajad ootavad, et nende olukord laheneks ja kannatused

lõpeksid. Abikaasad ei näe üksteist kuude kaupa ja ei tea, kui kaua nad peavad lahus olema,

mis on nende jaoks äärmiselt raske. Kaebajad ei tea, kuidas oma eluga edasi minna ja suhet

säilitada. P.U oli abikaasa külastamiseks sunnitud sõitma 1000 km kaugemal asuvasse

Moskvasse, kus abikaasa elas koos oma vanematega, sest võõrandas oma vara lootuses

alustada uut elu Eestis. P.U-l kulub reisimisele palju aega ja raha ning see on emotsionaalselt

kurnav. Pärast sissesõidukeelu kehtestamist olid kaebajad sunnitud ostma kinnistu Peterburis,

et lühendada vahemaad ja veeta võimalusel rohkem aega koos. I.N-i on sunnitud elama võõras

linnas ilma sõprade, sugulaste ja tuttavateta. P.U peab sisuliselt elama kahes riigis ning

geopoliitilise olukorra tõttu on abikaasade tulevik ebaselge. Ainuüksi olukord piiril on

ettearvamatu ja võib iga hetk muutuda. Selline olukord on alandav, masendav ning

emotsionaalselt ja füüsiliselt raske. Nende asjaolude tõttu on P.U psühholoogiline seisund

muutunu talumatuks ja ta pidi pöörduma abi saamiseks arstide poole ning talle määrati

antidepressantravi. Raske vaimse tervise seisund on negatiivselt mõjutanud ka P.U ametialast

tegevust, kuigi temast sõltuvad teiste inimeste elud. Kaebajad on emotsionaalselt tugevasti

seotud, kuid neil puudub võimalus elada täisväärtusliku perekonnana.

6(12)

3-23-1564

Sissesõidukeelu pikkuse osas jäävad kaebajad varem esitatud seisukoha juurde, et see ei ole

põhjendatud. Sissesõidukeeld rikub P.U ELTL art-st 20 tulenevat õigust, sest välistab 10

aastaks perekonna ühinemise ja kooselu kõigis Euroopa Liidu riikides. Faktiliselt jäetakse P.U

ilma oma koduriigist ja Euroopa Liidu kodaniku põhivabadustest. Isegi kui oletada, et I.N-i

saaks Eestis elades kasutada oma Eestis loodud kontakte (kaebajad sellega ei nõustu), siis

teises Euroopa Liidu liikmesriigis elades oleks see väheusutav või isegi võimatu.

Halduskohus ei ole seda analüüsinud. Kohus on VSS § 301 lg-le 3 viidates asunud sisuliselt

ise Siseministeeriumi asemel vaidlustatud haldusakti põhjendama, ületades sellega oma

pädevust. Halduskohus on mh jätnud analüüsimata väite, et VSS § 272 kohaselt ei saa I.N-i

suhtes kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu, kuna tema abikaasa on Euroopa Liidu kodanik.

Rikutud on kaebajate PS §-st 12, § 26 ls-st 1 ja § 27 lg-st 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art-test 8 ja 14 tulenevaid õigusi. Soovitused, et abikaasad

võiksid suhelda sidevahendite teel, selle asemel, et võimaldada neil elada koos, kasvatada

koos lapsi, korraldada oma majapidamist ja tagada üksteisele turvatunnet igapäevamuredes,

on küünilised ja kohatud. Vastustajatel ei ole pädevust otsustada, kellel on õigus koos elada ja

anda soovitusi, kuidas pereelu optimeerida. P.U on Eesti kodanik ning ta soovib oma elu

elada Eestis. Negatiivse kohtuotsuse korral ei oleks muud lahendust kui abielu lahutada, sest

kaugsuhe saab olla üksnes ajutine. Kuna sissesõidukeelu otsus on õigusvastane, siis on

õigusvastane ka selle alusel tehtud otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta.

12. Siseministeerium palub 21.03.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Sissesõidukeelu

kohaldamine tugines seaduslikule alusele ja otsust on piisavalt põhjendatud. I.N-ile on

üldjoontes teada, mis põhjusel sissesõidukeeld kehtestati. Otsus tugineb mh riigisaladuseks

tunnistatud teabel ja VSS § 301 lg-st 3 tulenevalt ei saanud halduskohus tuua otsuses välja

kõiki kaalutlusi ja põhjendusi. VSS § 272 alusel on I.N-i suhtes kohaldatud Schengeni

sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kehtivusaeg on proportsionaalne, sest kaebajast lähtuv oht

on pikaajaline ja lühem tähtaeg ei omaks piisavat mõju. Elamisloa andmist keeldumise

otsuses ei tulnud I.N-iga seotud asjaolusid ja ohtu analüüsida eraldiseisvalt sissesõidukeelu

kohaldamisest. Apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Kohtu praktika ei ole asjakohane, sest

I.N-ile ei ole tehtud lahkumisettekirjutust ega teda riigist välja saadetud, vaid talle kohaldati

sissesõidukeeldu ajal, kui ta ei viibinud Eestis. Täisealine isik on üldjuhul võimeline elama

iseseisvalt ilma perekonnaliikmeteta, mistõttu on kahe täiskasvanu vahel sellist laadi

sõltuvussuhte esinemine, mis tekitaks ELTL art-l 20 põhineva tuletatud elamisõiguse,

mõeldav üksnes erandjuhtudel (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p 65). Kaebajate esitatust sellist

olukorda ei nähtu. Sõltuvussuhet ei iseloomusta see, et abikaasad soovivad elada koos ning

neil on raskusi ja takistusi kohtumiseks. Kaebajad on täiskasvanud ja töövõimelised isikud,

kes on võimelised iseseisvalt hakkama saama. Kaebajate soov elada Eestis ei muuda

olematuks I.N-ist lähtuvat julgeolekuohtu. Halduskohus nõustus, et riigi julgeoleku tagamise

vajadus on praegu kaalukam kui kaebajate õiguste riive. P.U-l ei ole olnud takistusi viibida

abikaasa juures Venemaal, mistõttu on arusaamatu väide, et kui kaebus jääb rahuldamata, siis

on ainuvõimalik lahendus abielu lahutada.

13. PPA palub 21.03.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme ja otsus on põhjendatud. PPA

on keeldunud I.N-ile tähtajalise elamisloa andmisest põhjusel, et taotleja suhtes kehtib

sissesõidukeeld, mitte põhjusel, et taotleja kujutab endast julgeolekuohtu. Seetõttu ei ole ka

asjakohane analüüsida seda, kas I.N-ist lähtub tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise kontekstis. Tulenevalt asjaolust, et sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks oli osaliselt riigisaladuseks olev teave, ei olnud kohtul võimalust

otsusesse kõiki kaalutlusi ja järeldusi kirja panna. Kohus märkis samas, et VSS § 29 lg 1 p-de

7(12)

3-23-1564

1 ja 3 aluste esinemine ning sissesõidukeelu kehtestamise vajadus on veenvalt tõendatud.

Viide haldusasjas nr 3-10-541 tehtud otsusele ei ole asjassepuutuv, sest selles vaidluses ei

olnud dokumentidele juurdepääsu piiratud. Kaebajate vahelise sõltuvussuhte olemasolu on

halduskohus käsitlenud, leides, et kahe täiskasvanu vahel saaks see esineda üksnes

erandjuhtumil (vt otsus kohtuasjas C-82/16, p-d 52, 65). Sellist olukorda kaebajate puhul ei

esine ning sellele ei viita pelgalt nende soov elada abikaasadena Eestis. Erilist sõltuvussuhet

kohtupraktika tähenduses ei saa tuletada mh asjaolust, et P.U on pidanud pöörduma

psühholoogi poole. Koos elamise soov on mõistetav, kuid see ei tähenda, et abikaasad

sõltuksid üksteisest viisil, mida Euroopa Kohus on silmas pidanud. VMS § 126 lg 1 on

imperatiivne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus ning PPA ei saanud teha

teistsugust otsust. Ühestki õigusaktist ei tulene, et Eesti kodaniku abikaasale tuleb anda

tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks.

14. KAPO leiab 21.03.2024 seisukohas, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb

jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seda pole alust

tühistada. Siseministeeriumi otsus kohaldada I.N-i suhtes sissesõidukeeldu oli õiguspärane ja

põhjendatud, tuginedes KAPO esitatud teabele (VSS § 311). Sissesõidukeelu otsus omakorda

tingis PPA otsusega tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise (VMS § 126 lg 1). Euroopa

Liidu õiguse üks aluspõhimõte on liikmesriikide ainupädevus otsustada oma sisejulgeoleku

üle. KAPO on selgitanud, milliste asjaolude pinnalt I.N-i tegevust hinnati ning kuidas tema

tegevus ohustab Eesti ja Schengeni ala riikide julgeolekut. Apellatsioonkaebuses ei ole

sisuliselt vaidlustatud KAPO järeldust, et I.N-i tegevus on ohuks Eesti ja laiemalt kogu

Schengeni ala julgeolekule. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika, mis puudutab

julgeolekukaalutlustel elamisloa andmisest keeldumist (vt VMS § 124), ei ole asjassepuutuv,

sest PPA keeldus elamisloa andmisest kehtiva sissesõidukeelu tõttu (VMS § 126 lg-d 1 ja 2).

Seega ei pidanud PPA analüüsima seda, kas I.N-i tegevusest tuleneb tõeline, vahetu ja

piisavalt tõsine julgeolekuoht. Halduskohus veendus, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks

olnud hinnang julgeolekuohust ei ole meelevaldne ega ka I.N-i suhtes negatiivselt kallutatud.

Samuti nõustus kohus, et usutavalt on põhjendatud kahtlust, et I.N-i on olnud seotud Venemaa

luure- või julgeolekuteenistusega. I.N-i kuulub VSS § 272 kohaldamisalasse, mistõttu tuli

rakendada Schengeni sissesõidukeeldu. Olukord oleks erinev, kui I.N-i abikaasa oleks mõne

teise Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni

kodanik (st neile kohalduks Euroopa Liidu kodaniku ja perekonnaliikme vaba liikumise

õigus). Sellisel juhul kohalduksid Euroopa Liidu kodaniku seadusest tulenevad

sissesõidukeelu sätted. Riigikogu 22.02.2023 otsusega heaks kiidetud „Eesti

julgeolekupoliitika alused“ p 3 kohaselt on Venemaa suurim julgeolekuoht Eestile ja

Venemaast lähtuv oht Eesti julgeolekule on pikaaegne. Arvestades asjaolusid, millele

tuginedes hinnati I.N-i tegevus julgeolekule ohtlikuks, ei oleks 10 aastast lühema kestusega

sissesõidukeeld ohtude ennetamiseks piisavalt tõhus.

I.N-i on Venemaa kodanik, kelle Eestis viibimine peab vastama seadusest tulenevatele

nõuetele. Abiellumine Eesti kodanikuga ei taga piiramatut õigust Eestis viibida. Välismaalane

ei saa väidetavatele Eestisse kolimiseks tehtud ettevalmistustele ning Eestis kodu loomise ja

perekonnaelu planeerimisele vaatamata eeldada, et talle antakse Eestis viibimisalus. Väär on

kaebajate väide, et abikaasad ei näe teineteist kuude kaupa, sest alates XX.XX.XXXX, mil

I.N-i lähetus lõppes ja ta pöördus tagasi Venemaale, on P.U viibinud viisa alusel Venemaal

rohkem kui 20 korral ning on seal viibinud ka pikaajaliselt. Abikaasad saavad seega oma

abielulisi suhteid teostada Venemaal. Arusaamatuks jääb, milles seisneb abikaasade väidetav

eriline sõltuvussuhe. Tegemist on kahe täisealise isikuga, kes saavad iseseisvalt oma

kodakondsusjärgses riigis hakkama. I.N-il puuduvad Eestiga isiklikku laadi seosed ja lähetuse

ajal ei integreerunud ta Eesti ühiskonda. I.N-i laps (XX.XX.XXXX) ja vanemad elavad

8(12)

3-23-1564

alaliselt Venemaal. Kahtlust ei ole kaebajate vahel erilise kiindumussuhte olemasolus, kuid

abiellumine iseenesest ei muuda kaebajate suhet eriliseks sõltuvussuhteks. Nii EIÕK art-s 8

kui ka PS §-s 26 sätestatud õigusi perekonna- ja eraelule saab kooskõlas seadusega piirata, kui

see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku huvides.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning see

tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib

neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg

4). Vastuseks kaebajate apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

16. Asjas on esiteks vaidluse all Siseministeeriumi 08.06.2023 otsus nr 1-24/107 (dtl 75–

78), millega kohaldati I.N-ile sissesõidukeeldu 10 aastaks, ning teiseks PPA 18.08.2023 otsus

nr 15.3-3.2/601-1 (dtl 197–201), millega keelduti I.N-ile tähtajalise elamisloa andmisest

tulenevalt tema suhtes kehtivast sissesõidukeelust. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks oli

KAPO 02.06.2023 taotlus nr 4776 (dtl 95–99; kaebajatele ja nende esindajatele on juurdepääs

osaliselt piiratud – dtl 92–94, dtl 239) ning 01.06.2023 salajase tasemega dokument nr 4497

(kohtukoosseis tutvus nimetatud dokumendiga 01.12.2025).

17. Siseministeerium tugines 08.06.2023 otsusega I.N-i suhtes sissesõidukeelu kehtestamise

materiaalõiguslike alustena VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 3, mille kohaselt võidakse välismaalase

suhtes sissesõidukeeldu kohaldada mh juhul, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase

Eestis viibimine võib ohustada Eesti või teise Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni

liikmesriigi julgeolekut (p 1) või on põhjendatult alust arvata, et välismaalane on seotud või

on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega (p 3). Vaidlustatud otsusest ja

selle aluseks olnud dokumentidest nähtuvalt on viidatud õiguslikud alused omavahel suuresti

seotud ning neid ei ole põhjust rangelt eristada. Hinnang sellele, et I.N-i võiks Eestis ja mujal

Schengeni alal viibides kujutada endast pikaajalist ohtu Eesti ja teiste Schengeni

konventsiooni liikmesriikide julgeolekule, seondub hinnanguga, et on põhjendatult alust

arvata, et I.N-i on seotud või on olnud seotud Venemaa Föderatsiooni luure- või

julgeolekuteenistustega. Mõistlikku kahtlust ei saa olla, et Eesti suhtes vaenuliku välisriigi

luure- või julgeolekuteenistustega seotud isiku Eestis viibimine võib ohustada riigi

julgeolekut.

18. Tulenevalt asjaolust, et sissesõidukeelu kehtestamine tugineb muu hulgas

riigisaladuseks tunnistatud teabel, mida ei ole võimalik kaebajatele ja nende esindajatele

tutvustada, siis ei ole paratamatult olnud võimalik kajastada asjaolusid väga üksikasjalikult ka

08.06.2023 otsuses ja halduskohtu otsuses. Sissesõidukeelu kehtestamise aluseks olnud

põhjuste sisu on kaebajatele vaidlustatud haldusaktis siiski avaldatud (vt VSS § 301 lg 3, § 311

lg 2, § 336 lg 3; vrd Euroopa Kohtu 25.04.2024 otsus liidetud kohtuasjades C-420/22 ja C-

529/22, NW ja PQ, p-d 93–96). Dokumentides toodud põhjendused kogumis kinnitavad

veenvalt, et I.N-i suhtes sissesõidukeelu kehtestamise tinginud julgeolekuoht on tõeline,

vahetu ja piisavalt tõsine ning sellekohane hinnang ei põhine pelgalt asjaolul, et I.N-i oli XXX

Tallinnas paikneva Venemaa saatkonna töötaja. Seejuures on riigi julgeoleku kaitsmise

eesmärgiks kaitsta riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve, mistõttu on tegemist

äärmiselt kaaluka põhjusega.

19. Apellatsiooniastmes ei ole enam vaidluse all, et Euroopa Liidu kodaniku pereliikme n-ö

tuletatud elamisõigust puudutavad Euroopa Liidu teisese õiguse ja Eesti õiguse sätted ei ole

9(12)

3-23-1564

praegusel juhul põhimõtteliselt asjassepuutuvad, kuna P.U on Eesti kodanik, kes elab Eestis

ning ei ole kasutanud enda liidu kodakondsusest tulenevat õigust vabalt liikuda ja elada

liikmesriikide territooriumil (direktiivi 2004/38/EÜ2 art 3 lg 1; Euroopa Liidu kodaniku

seaduse (ELKS) § 1 lg 2; nt Euroopa Kohtu 27.02.2020 otsus kohtuasjas C-836/18,

Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real, p 33; 10.05.2017 otsus kohtuasjas C-133/15,

Chavez-Vilchez jt, p 53). Küll aga on kaebajad soovinud tugineda Euroopa Kohtu praktikas

tunnustatud erandile, mille kohaselt esineb väga erilisi olukordi, kus hoolimata sellest, et

kolmanda riigi kodaniku riigis elamise õigust käsitlev Euroopa Liidu teisene õigus ei ole

kohaldatav ja asjaomane liidu kodanik ei ole kasutanud oma liikumisvabadust, tuleb riigis

elamise õigus siiski anda kolmanda riigi kodanikule, kes on selle liidu kodaniku pereliige,

kuna muidu kaotaks liidu kodakondsus oma soovitava toime, sest sellise õiguse andmisest

keeldumise tõttu oleks see kodanik tegelikult kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt,

mille tagajärjel jääks ta ilma võimalusest tegelikult kasutada põhilisi liidu kodakondsusest

tulenevaid õigusi. See eeldab, et kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme

vahel on sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi

kodanikuga kaasa minema ja lahkuma kogu liidu territooriumilt. Sellises olukorras on liidu

kodaniku pereliikmel tuletatud elamisõigus vahetult ELTL art 20 alusel ning seda alates

sõltuvussuhte tekkimisest (nt Euroopa Kohtu 08.05.2025 otsus kohtuasjas C-130/24, Stadt

Wuppertal, p-d 27–30 ja 37–39 ning seal viidatud varasemad lahendid).

20. Kohtupraktikas on ELTL art-st 20 tuletatud elamisõiguse aluseks oleva sõltuvussuhtena

käsitatud näiteks vanema ja alaealise lapse vahelist suhet (eelkõige väikelapse puhul), kuid

kahe täiskasvanu vahel sellise sõltuvussuhte esinemist on peetud mõeldavaks üksnes

erandjuhtudel (nt Euroopa Kohtu 08.05.2018 otsus kohtuasjas C-82/16, K. A. jt, p-d 65, 76).

Täisealine isik on üldjuhul võimeline elama iseseisvalt ilma oma pereliikmeteta. Kahe

täiskasvanu puhul saab tuletatud elamisõigus ELTL art 20 alusel tekkida siis, kui kõiki

tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ei või asjaomast isikut mingil juhul lahutada tema

pereliikmest, kellest ta sõltub. Selleks ei piisa pelgalt majanduslikest argumentidest ega ka

soovist säilitada perekonnasidemed liidu territooriumil, seda isegi olukorras, kus abikaasadel

on õigusaktide järgi kohustus elada koos (vt otsus kohtuasjas C-836/18, p-d 56–58 ja 61–63).

21. Kaebajad on apellatsioonimenetluses seostanud erakorralist sõltuvussuhet asjaoluga, et

abikaasade vahel esineb tugev emotsionaalne seos ning pikaajaline lahusolek on põhjustanud

P.U-le psühholoogilisi probleeme, samuti on abikaasa külastamine Venemaal ajaliselt ja

rahaliselt koormav ning ka I.N-i on olnud sunnitud kolima abikaasale lähemale võõrasse

linna, kus tal puudub lähedaste tugi. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole tõstatatud

kahtlust, et kaebajate abielu on ehtne ning nad on emotsionaalselt ja psühholoogiliselt

tugevasti seotud. Sellest tulenevalt on ka usutav, et kujunenud olukord (pikaajaline lahusolek

ja harvad lühiajalised kohtumised) on nende jaoks rusuv (sh põhjustab ärevust, masendust,

depressiooni – vt ka P.U perearsti 04.05.2023 sissekanne – dtl 281–282) ja võib ohustada

abielu toimimist või püsimist. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et abikaasade vahel esineb

erandlik sõltuvussuhe, mis tooks I.N-ile kaasa tuletatud elamisõiguse ELTL art 20 alusel.

Eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt eeldab erakorraline sõltuvussuhe eeskätt

seda, et liidu kodaniku jaoks ei ole mõeldav / võimalik elada iseseisvalt ilma oma

pereliikmeta. Kaebajate puhul sellist olukorda ei esine, sest P.U mõningad terviseprobleemid

ei ole takistanud tal Eestis iseseisvalt elada ja töötada. Erandlikku sõltuvussuhet ei tulene ka

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja

nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust

(EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ,

73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ

10(12)

3-23-1564

sellest, et praegune elukorraldus on kaebajate jaoks ilmselgelt ebamugav ja kulukas ning ei

pruugi olla jätkusuutlik.

22. Lisaks tuleb märkida, et ka ELTL art-st 20 tuletatud elamisõigus ei ole siiski

absoluutne, vaid liikmesriigid saavad seda õigust piirata samadel tingimustel nagu on

sätestatud direktiivi 2004/38/EÜ art-s 27 või ELKS § 11 lg-s 1 (nt otsus kohtuasjas C-836/18,

p-d 44–45). Seega on kõnealune õigus piiratav mh julgeoleku huvides, kui meede on

kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhineb eranditult asjaomase isiku isiklikul

käitumisel, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd

ühiskonna põhihuvi. Nagu eelnevalt selgitatud, siis on I.N-iga seotud julgeolekuoht tõeline,

vahetu ja piisavalt tõsine ning põhineb konkreetselt temaga seotud asjaoludel.

23. Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel on

arvestatud VSS § 31 lg-s 3 märgitud asjaoludega (sh välismaalase kaitsmist väärivad sidemed

Eestiga ja sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele), kuid see

ei välistanud VSS § 29 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtestamist, arvestades selleks esinevat

ülekaalukat vajadust. Kuigi sissesõidukeeld on kehtestatud väga pikaks ajaks (10 aastat), ei

ole põhjust pidada seda ebaproportsionaalseks. Põhiõigus perekonna- ja eraelu puutumatusele

(PS § 26, EIÕK art 8) on seaduse alusel piiratav muu hulgas riigi julgeoleku kui

põhiseaduslikku järku väärtuse kaitseks. Siseministeeriumi 08.06.2023 otsuses on

asjakohaselt põhjendatud, et Venemaast tulenev oht Eestile on pikaajaline ja eksistentsiaalne

(vt ka Riigikogu 22.02.2023 otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused“, lk 3)

ning I.N-ist lähtuv võimalik julgeolekuoht ei ole samuti ajas kiiresti mööduv.

Sissesõidukeeldu ei ole kohaldatud maksimaalseks tähtajaks, sest VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 3

alusel on võimalik kohaldada ka alalist sissesõidukeeldu (vt VSS § 29 lg 2). Asjaolude

muutumise korral on I.N-il võimalik VSS § 32 lg 1 kohaselt taotleda sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja lühendamist. Samuti on VSS § 321 lg 1 alusel

võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja peatamist, kui lühiajaline Eestisse saabumine ja

Eestis viibimine on vältimatult vajalik.

24. VSS § 272 kohaselt tuli I.N-ile kehtestada Schengeni sissesõidukeeld (VSS § 6 lg 2),

kuna ta ei kuulu ühessegi nimetatud sättes loetletud isikute gruppi, kellel on õigus Euroopa

Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriigis pikaajaliselt viibida või elada (sh tuletatud

elamisõiguse alusel). I.N-i puhul selliseid asjaolusid ei esine. Kuigi Eesti on samuti Euroopa

Liidu liikmesriik, on VSS §-s 272 peetud silmas üksnes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide

kodanikke ja nende perekonnaliikmeid ehk isikuid, kelle suhtes kohaldub ELKS (vt ka VSS §

2 lg 3; Riigikogu XIV koosseisu 518 SE seletuskiri, lk 5). Kuivõrd teiste Euroopa Liidu

liikmesriikide kodanike perekonnaliikmetel on direktiivi 2004/38/EÜ kohane tuletatud

elamisõigus (mida Eesti peab Euroopa Liidu õiguse järgi tunnustama), kuid I.N-il sellist

õigust ei ole (sh ELTL art 20 alusel), siis ei ole tegemist isikute põhjendamatult ebavõrdse

kohtlemisega. Seejuures õigustaks praegusel juhul Schengeni sissesõidukeelu kohaldamist ka

sisuliselt asjaolu, et KAPO ohuhinnangu kohaselt (mis on ringkonnakohtu hinnangul veenvalt

põhjendatud) tuleneb I.N-ist oht nii Eesti kui ka teiste Schengeni konventsiooni liikmesriikide

julgeolekule.

25. Kuna I.N-i suhtes on sissesõidukeeldu kohaldatud õiguspäraselt, siis keeldus PPA

18.08.2023 otsusega I.N-ile elamisloa andmisest VMS § 126 lg-te 1 ja 2 alusel samuti

õiguspäraselt, sest kehtiv Schengeni sissesõidukeeld välistas temale elamisloa andmise.

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb I.N-i ja P.U apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.01.2024 otsus muutmata.

11(12)

3-23-1564

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. Kaebajad tasusid apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 40 eurot,

kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude apellatsioonimenetlusega seotud

kulude (nt esindajakulud, tõlgikulud) kandmise või kandmise kohustuse tekkimise kohta.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Siseministeerium ja PPA ei

ole esitanud andmeid apellatsiooniastmes kantud kulude kohta, mistõttu jäävad vastustajate

võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti nende endi

kanda. Kaasatud haldusorgan Kaitsepolitseiamet kannab oma võimalikud menetluskulud

HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel ise.

28. Kuna otsus kajastab kaebajate eraelulisi andmeid, siis tuleb jõustunud otsuse

arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga ning jätta avaldamata otsuse

tekstis halli taustavärviga tähistatud osad (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)