3-24-2819/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-24-2819

Määruse kuupäev

19. detsember 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. oktoobri 2024. a

ettekirjutuse nr 1052283138 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Eve

Kikkas

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 4. oktoobri 2024. a ettekirjutus nr 1052283138

sissesõidukeeldu puudutavas osas.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. jaanuaril 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-2819

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) otsustas 4. oktoobri 2024. a ettekirjutusega nr

1052283138:

1) teha X-ile (kaebaja) ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte

hiljem kui 11. oktoobril 2024 (ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 12. oktoobrist 2024,

pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud

välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadmise seaduse (VSS) § 14

lg-le 1 ja §-le 17 Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni);

2) kohaldada kaebaja suhtes 3 aastaks Schengeni sissesõidukeeldu.

Ettekirjutuse kohaselt viibib kaebaja Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega

VSS § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid.

PPA leiab, et kogutud tõenditest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks vajaduse humaansetel

kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebajal puuduvad perekondlikud ja

majanduslikud sidemed Eesti Vabariigiga, tema täiskasvanud tütar elab Hispaania

Kuningriigis, kuid tema eest ei ole vaja kaebajal hoolt kanda. Sissesõidukeelu kohaldamisele

ja selle pikkusele esitatud vastuväited ei tingi sissesõidukeelu kohaldamata jätmist.

2. Kaebaja esitas 10. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse seoses

PPA 4. oktoobri 2024. a ettekirjutusega nr 1052283138.

3. Tartu Halduskohus võttis 25. oktoobri 2024. a määrusega menetlusse X kaebuse PPA 4.

oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 1052283138 tühistamiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas.

4. Vastustaja esitas kohtule 25. novembril 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus otsustas 8. mai 2025. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus

menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja hinnangul on sissesõidukeelu kohaldamine õigusvastane ning haldusakt tuleb

vastavas osas tühistada. Kaebajat teavitati piiriületusel asjaolust, et ta ületas lubatud

viibimisaja Schengeni tsoonis. Viivituse põhjuseks oli õnnetusjuhtum (lõikehaav käel), mis

mõjutas kaebaja tervislikku seisundit, kui kaebaja viibis oma tütre juures Hispaania

Kuningriigis. Kaebajal ei olnud tervise tõttu võimalik ettenähtud aja jooksul Venemaa

Föderatsiooni tagasi pöörduda. Kaebaja oli piiriületusel stressi- ja segadusseisundis ega

suutnud PPA-le sündmuste kuupäevi ja oma olukorda piisavalt selgelt väljendada. Kaebaja on

varasemalt korduvalt Schengeni tsooni külastanud, järginud viisanõudeid ning kahetseb

juhtunut sügavalt.

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ja selle

pikkus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja

viibis alates 27. septembrist 2024 Schengeni territooriumil seadusliku aluseta, sest viisa alusel

lubatud viibimisaeg oli möödunud. Kaebajal puuduvad perekondlikud ja majanduslikud

sidemed Schengeni liikmesriikides. Kaebajal elab elamisloa alusel Hispaania Kuningriigis

tütar, kes on Venemaa kodanik ning kelle kõrval kaebaja sooviks viibida. Kaebaja tütar on

abielus ja kaebaja abi ei vaja. PPA arvestas, et kaebajal oli tagasilend esialgu planeeritud

õigesti 26. septembriks 2024 ehk viisaga viibimise viimasele päevale, kuid ta vormistas oma

3-24-2819

planeeritava tagasilennu ringi. Tema terviseprobleem ei olnud oma olemuselt sedavõrd tõsine,

et oleks takistanud oluliselt tema liikumisvõimet ja õigeaegselt Schengeni ruumist lahkumist.

Samuti oleks kaebaja saanud taotleda viibimisaja pikendamist. Kaebaja vigastas sõrme

pealegi pärast esimest tagasilennu muutmist ja ajal, mil veel viisa kehtis ning ta viibis

Schengeni ruumis seaduslikult. Humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu mittekohaldamiseks ei

esine. Sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle pikkuse otsustamisel arvestati kaebaja tegevuse

ning terviseseisundiga. Kaebaja pani end hoolimatu käitumisega ise olukorda, kus PPA oli

sunnitud tegema lahkumisettekirjutuse ja kohaldama sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu

pikkus on kaebaja tegevust arvestades proportsionaalne. Kaebaja lahkus Eesti Vabariigist 4.

oktoobril 2024 ning ei ole pärast riigist lahkumist VSS § 32 lg 1² alusel PPA-le

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlust esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

8. Vaidluse all on PPA 4. oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 1052283138 õiguspärasus osas,

millega kehtestati kaebajale Schengeni sissesõidukeeld kestvusega 3 aastat. Kaebaja

hinnangul ei olnud sissesõidukeelu kehtestamine vajalik, viibimisaja rikkumine oli

mittetahtlik. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et haldusakt on vaidlustatud

ulatuses õiguspärane ja proportsionaalne.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja rikkus Schengeni liikmesriigi territooriumil lubatud

viibimisaega ning ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud kaebajal õigust viisa alusel Schengeni

alal, sh Eesti Vabariigis viibida. Kaebaja on viidanud põhjusena tema terviseseisundis

toimunud muutustele Hispaanias (lõikehaava saamine käele), kuid mõistab, et lubatud

viibimisaega ta rikkus ning lahkumisettekirjutust sellest lähtuvalt ei vaidlusta. PPA on

vaidlustatud otsuses kajastanud asjakohaselt kaebaja viibimisaja rikkumist ning arvestanud

kaebaja väidetega viibimisaja ületamise kohta. Kaebaja viidatud terviserike ei olnud sellise

iseloomuga, mis oleks takistanud viibimisaja järgimist. Lõikehaav käel ning selle raviks

vajalikud toimingud ei olnud iseloomult sellised, mis oleksid oluliselt saanud takistada

kaebaja tagasipöördumist Venemaa Föderatsiooni õigel ajal. PPA on põhjendatult arvestanud

ka asjaoluga, et kaebaja muutis tagasilendu juba enne vigastuse saamist ning terviseseisundi

muutumine hiljem ei olnud samuti sellise iseloomuga, mis oleks oluliselt saanud takistada

tema liikumisvõimalusi. PPA tegi kaebajale seega põhjendatult ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtajaga 7 päeva, mille kaebaja ka täitis.

10. Eelnevast olenemata tuleb PPA vaidlustatud otsus sissesõidukeeldu puudutavas osas

tühistada. VVS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida

ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Schengeni sissesõidukeeluga

keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu

liikmesriigi territooriumile ja seal viibida (VSS § 6 lg 2). VSS § 74 lg 1 näeb ette, et

lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu,

Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema

perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 4¹).

11. Värskes kohtupraktikas on VVS sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise sätteid

koosmõjus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2008/115/ tõlgendades leitud, et VSS

§ 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust

ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate

3-24-2819

sätetega. Peab arvestama ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-ga

11, milles reguleeritakse sissesõidukeeldu ja selle pikkust. Direktiivi sissejuhatuse p 6 järgi

tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused teha juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest

kriteeriumitest. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult

ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Sissesõidukeeld on VVS § 6

lg 1 kohaselt täiendav meede hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja

jooksul ning see on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika

usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks, tegemist ei

ole karistusega. Kuigi VSS § 74 lg 1 näeb ette, et kolmeaastane sissesõidukeeld määratakse

kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, siis peab lõpptulemus olema

proportsionaalne igal üksikul juhul ehk PPA-l on sissesõidukeelu rakendamisel ja selle

pikkuse määramisel siiski kaalutlusõigus. Sissesõidukeelu vajadust ja proportsionaalsust tuleb

sisuliselt hinnata (VSS § 74 lg 3) ehk tuleb arvestada isikut individuaalselt iseloomustavate

asjaoludega. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kui ka asjaomase välismaalase

kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad

välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki

sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised, tööalased, hariduslikud ja

majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule

korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja

piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

15. mai 2025. a otsus asjas nr 3-23-1317).

12. Vaidlustatud haldusaktis on PPA arvestanud peaasjalikult viibimisaja ületamise

asjaolusid, kuid ka seda, et kaebajal puuduvad sidemed Eesti Vabariigiga ning tal ei ole

hooldust vajavaid perekonnaliikmeid Euroopa Liidus. PPA ei ole otsuses aga põhjendanud,

miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või

milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teisisõnu pole PPA

põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle kolmeaastase tähtaja vajadus ja

eesmärk. Silmas tuleb pidada, et VSS § 6 lg 1 eesmärk ei ole vältida mitte iga, vaid ainult

ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja siin viibimist ning sissesõidukeeld ei ole

karistus viibimisaja ületamise eest. Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud

põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu.

PPA otsuses kajastatu viitab sellele, et PPA on rakendanud kolmeaastast sissesõidukeeldu kui

automaatset järelmit asjaolule, et kaebaja rikkus viibimisaja nõudeid ehk PPA on käsitlenud

VVS § 74 lg-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamist kui kohustuslikku reeglit. Selline

lähenemine ei ole aga värskema kohtupraktika järgi põhjendatud. Sissesõidukeelu

kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata sisuliselt ning sissesõidukeelu

kohaldamine ei saa olla automaatne järelm lahkumisettekirjutusele (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a otsus asjas nr 3-23-2630). PPA ei ole kaebajale

sissesõidukeelu kehtestamise eesmärki piisavalt sisustanud ning samuti ei ole veenev

rakendatud sissesõidukeelu pikkuse kohta esitatud põhjendused. Kuigi kaebaja oli viibimisaja

järgimisel hooletu, siis ei tulene nimetatud asjaolust veel iseseisvalt sissesõidukeelu

kohaldamiseks piisav alus. Kaebaja on lahkumiskohustuse täitnud ning kohtule ei nähtu

vastustaja esitatud põhjendustest, mis eesmärgil on kolmeaastase sissesõidukeelu

kohaldamine praegusel juhul vajalik. Kaebaja tütar viibib Euroopa Liidus. Tõsi, ta ei vaja

iseenesest kaebaja poolset hooldust, kuid perekondliku sideme olemasolu see ei väära. Silmas

tuleb ka pidada, et vastustaja ei teinud kohe sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust,

vaid andis tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, samuti oli kaebaja koostöövalmis ning selgitas

endaga seotud asjaolusid ning asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks andmeid varjanud,

esitanud valeandmeid või muul viisil takistanud menetlust ja seeläbi tekitanud olukorra, kus

3-24-2819

ennetava meetme kohaldamine võiks olla vajalik. Kaebaja käitumises, sh riigis viibimise ja

liikumise asjaoludes ei ole viiteid sellele, et tema tegevus võiks kujutada ohtu Schengeni

viisaruumis avalikule korrale või riigi julgeolekule või muul viisil kinnitada vajadust ennetada

kaebaja sisenemist Schengeni viisaruumi tulevikus. Viibimisaja rikkumise asjaolud viitavad

kaebaja hooletusele Schengeni viisaruumis lubatud viibimisaja arvestamisel ja selle

järgimisel, kuid need ei kinnita, et kaebaja suhtes oleks vajalik ennetava meetmena keelata

tema tulevikus sisenemine Schengeni viisaruumi sedavõrd pika aja jooksul. Seega on kohus

seisukohal, et sisenemiskeelu kehtestamiseks kolme aastase tähtajaga ei olnud põhjendatud

vajadust ning PPA ettekirjutus sissesõidukeelu kohaldamise osas on seetõttu õigusvastane ja

tuleb tühistada.

13. Eelnevale tuginedes rahuldab kohus X kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 4.

oktoobri 2024. a ettekirjutuse nr 1052283138 sissesõidukeeldu puudutavas osas.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, teiste menetluskulude kandmist ja

väljamõistmise tahet kinnitavaid dokumente pole kaebaja esitanud. Seega mõistab kohus

Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.

15. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider