1-24-7496/137 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

19. detsember 2025

Kohtuasja number

1-24-7496

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Tiit Lõhmus ja Marina Ninaste

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi V.P. süüdistuses karistusseadustiku § 120 lg 1, §

121 lg 2 p 3, § 141 lg 2 p 1, § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 423 1

järgi, lühimenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsus

Apellandid

Kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Lauriine Tšitškan

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

V.P. , isikukood

xxxxxx, elukoht XXX, varem

kriminaalkorras karistamata, tõkendina kohaldatud

vahistamist 14. novembrist 2024 kuni 14. märtsini 2025

Kaitsja

-

vandeadvokaat Rainer Objartel (määratud kaitsja)

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Lauriine Tšitškan

Kannatanu

-

S.K. , alaealise seaduslik esindaja J.K.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

TARTU RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsus osas, millega

1) lõpetati KrMS § 274 lg 1 alusel V.P. suhtes kriminaalmenetlus KarS § 141 lg 2 p 1

järgi esitatud süüdistuses seoses väärteo tunnuste ilmnemisega ja saadeti kriminaalasja

materjal selles osas Politsei- ja Piirivalveametile väärteomenetluse alustamise

otsustamiseks;

2) V.P. le mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida vähendati

KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni ning mis pöörati KarS §

73 lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt täitmisele ja jäeti ülejäänud osas täitmisele pööramata;

3) määrati sundraha suuruseks 1329 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

1) tunnistada V.P. süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning karistada teda KarS § 61 lg-tele 1

ja 2 tuginedes 2-aastase vangistusega;

2) mõista V.P. le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust,

vähendades seda KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuseni, millest

tuleb kohe ära kanda 4 kuud vangistust. Lugeda osaliselt täitmisele pööratud vangistus

kantuks. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel jääb 1 aasta ja 2 kuud vangistust täitmisele

pööramata, kui V.P. ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu;

3) määrata sundraha suuruseks 2215 eurot ja jätta see KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause

alusel riigi kanda.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Objartel & Partnerid apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 133 eurot 92 senti (sealhulgas käibemaks 25

eurot 92 senti). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

6. KrMS § 4081 lg 2 alusel asendada avaldatud kohtulahendis alaealise süüdistatava nimi ja

isikukood tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada süüdistatava advokaadist kaitsja ja kannatanu

advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. V.P. t süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 141 lg 2 p 1, § 215 lg

2 p-de 1 ja 2 ning § 4231 järgi. Praegune apellatsioonimenetlus toimub vaid KarS § 141 lg 2 p 1

järgi esitatud süüdistuse osas.

2. V.P. t süüdistatakse KarS § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et ta vägistas 5. juunil 2024 Luunja alevikus

supluskohas 16-aastase S.K. t, tõmmates vee all kannatanu bikiinipüksid kõrvale ja sisestades

vähemalt ühe sõrme S.K. tuppe. S.K. jaoks oli V.P. kiire ja jõuline käitumine ootamatu, mille

tõttu ei olnud ta võimeline vastupanu osutama.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

3. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsusega lõpetati V.P. suhtes kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses

seoses väärteotunnuste ilmnemisega. V.P. tunnistati süüdi KarS 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 4231

järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel 1-aastase vangistusega. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

karistati teda 1-aastase vangistusega ja KarS § 120 lg 1 järgi 1-kuulise vangistusega. V.P. le

2(10)

mõisteti KarS § 64 lg-le 1 tuginedes liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida vähendati KrMS §

238 lg-t 2 järgides 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni. Kohus määras, et V.P. l tuleb KarS §

73 lg 2 alusel kohe ära kanda 4 kuud vangistust, mille algusajaks luges KarS § 68 lg-st 1

juhindudes 14. novembri 2024. Kohus ei pööranud KarS § 73 lg-tele 1 ja 3 tuginedes karistuse

ülejäänud osa täitmisele 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. KrMS § 180 lg 3 ls 3 alusel jättis

maakohus kogu menetluskulu (määratud kaitsja tasu 3086,61 eurot ja sundraha 1329 eurot) riigi

kanda.

(b) Põhiosa

4. Kohus tuvastas, et V.P. tõmbas 5. juunil 2024 Luunja alevikus supluskohas vees olnud S.K.

bikiinipüksid kõrvale ja sisestas vähemalt ühe sõrme S.K. tuppe. Sõrmede tuppe sisestamine on

suguühtesse astumine KarS § 141 lg 1 mõistes. Samas ei olnud S.K. seisundis, milles ta polnud

võimeline V.P. le vastupanu osutama. S.K. sai endaga toimuvast aru ja reageeris kohe,

eemaldudes süüdistatavast. Samuti tegi kannatanu süüdistatavale märkuse ja rääkis sellest kohe

teistele. Ainuüksi see, et V.P. käitumine oli ootamatu, ei tähenda, et kannatanu oli

abitusseisundis. Kõneleda ei saa ka vägistamise katsest, sest süüdistataval polnud alust arvata, et

kannatanu viibib abitusseisundis, mistõttu ei tegutsenud ta selles osas tahtlikult. Seetõttu pole

täidetud KarS § 141 lg-s 1 sätestatud koosseis. V.P. tegevuses võivad ilmneda aga KarS § 1531

lg-s 1 kirjeldatud väärteo tunnused.

5. V.P. oli kuritegude ajal 14–15-aastane. Ta pani kuritegusid toime enne kinnisesse lasteasutusse

sattumist ja jätkas nendega ka kinnises lasteasutuses viibides. Kuriteod lõpetas V.P.

vahistamine. Kuna kinnises lasteasutuses viibimine ehk KarS §-s 87 sätestatud raskeim alaealise

mõjutusvahend ei hoidnud kuritegusid ära, tuleb reageerida rangemalt ja mõista V.P. le karistus.

Kuna tal pole sissetulekut, ei saa mõista rahalist karistust. Ta kasutas omavoliliselt neljal korral

võõraid sõidukeid ja täitis kaks KarS § 215 lg-s 2 toodud kvalifitseerivat tunnust. Lisaks juhtis ta

kõigil kordadel mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõiguseta ja tekitas sõidukitele

kahjustusi. Seetõttu on tema süü sõidukite omavolilise kasutamise puhul keskmise määra

lähedal. Lisaks pani ta 1 aasta ja 4 kuu jooksul toime 7 kehalist väärkohtlemist, kasutades

vägivalda nii täiskasvanu kui ka kaasõpilaste vastu, tekitades neile valu ja R.N. ile

kehavigastusi. Kuna kehalise väärkohtlemise teod pole rasked ja süü on väike, saab teda

karistada alla sanktsiooni keskmist määra jääva vangistusega. Ähvardamise puhul täitis V.P.

kergema koosseisualternatiivi, mistõttu jääb tema süü alla keskmise. Karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid pole. Ehkki V.P. ütles, et kahetseb kuritegusid, ei saa seda pidada

siiraks. Teda kuulati kohtueelses menetluses kahtlustatavana üle neli korda ja ta ütles iga kord,

et kahetseb tegusid ja on muutunud. Siiski jätkas ta iga kord lühikese aja möödudes uute

kuritegudega. V.P. ei pinguta oma käitumise muutmiseks ega kahetse kuritegusid.

Eripreventiivse kaalutlusena tuleb arvestada, et V.P. on 15-aastane ja viibib esimest korda

vanglas. Tema õigusrikkumistele tuleb reageerida ümberkasvatamise põhimõtet aluseks võttes.

Seetõttu pole põhjendatud karistuse täielik ärakandmine, vaid ta saab katseaja jooksul näidata, et

muudab oma suhtumist. Seni pole teda isegi kinnises lasteasutuses viibimine mõjutanud,

mistõttu tuleb tõsise hoiatusena kohaldada šokivangistust. Kuna V.P. viibib 25. augustini 2025

tsiviilkorras kinnises lasteasutuses, pole KarS § 87 lg 5 järgi võimalik kohaldada

käitumiskontrolli. V.P. pani toime arvukalt eriliigilisi kuritegusid ning talle tuleb mõista KarS §

64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 2 aastat vangistust.

3(10)

Apellatsioonimenetlus

Kaitsja apellatsioon

6. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotles selle osalist tühistamist ja V.P. karistusest

vabastamist ning talle KarS § 87 lg 1 alusel alaealise mõjutusvahendi kohaldamist. Samuti

taotles kaitsja menetluskulude riigi kanda jätmist ja arvutivõrgus avaldatavas kohtulahendis V.P.

nime ja isikukoodi asendamist.

Prokuratuuri apellatsioon

7. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus lõpetas KarS § 141 lg 2 p 1

järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse, ja V.P. süüditunnistamist. Prokurör leidis, et

maakohus kohaldas abitusseisundi tuvastamisel valesti materiaalõigust. Olukord, kus kannatanul

pole võimalik ründaja tegevusele vastupanu osutada, kuna ründaja tegutseb kiiresti ja

ootamatult, on abitusseisund. Riigikohus on leidnud, et kannatanu abitusseisund sõltub sellest,

milline on tema võimalus end kaitsta ründe ajal ja kohas (RKKK 31.10.2024, 1-23-2872/59, p

45). S.K. l puudus igasugune võimalus end ründe eest kaitsta. Ta ei aimanud, et V.P. võib teda

vee all ujudes rünnata. Kuna rünnak algas ja lõppes kiirelt, puudus kannatanul võimalus

reageerida ja vastupanu osutada. V.P. tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Vee all salaja S.K.

juurde ujudes ja teda kiirelt rünnates pidi ta võimalikuks pidama ja möönma, et kannatanul pole

võimalik vastupanu osutada.

Tartu Ringkonnakohtu otsus

8. Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a

otsus osas, millega V.P. le mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida

vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni ning mis jäeti KarS § 73

lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt täitmisele pööramata. Ringkonnakohus mõistis V.P. le KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust ja vähendas seda KrMS § 238 lg 2 alusel 10

kuu pikkuse vangistuseni, millest tuli kohe ära kanda 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel

arvestati vangistuse kandmise algust 14. novembrist 2024. Kohus luges osaliselt täitmisele

pööratud vangistuse kantuks. Kohus jättis KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel 6 kuud vangistust

täitmisele pööramata, kui V.P. ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldas kaitsja

apellatsiooni osaliselt ja jättis prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata.

Kassatsioonimenetlus

9. Riigikohus võttis 8. augusti 2024. a määrusega prokuratuuri apellatsiooni menetlusse, aga jättis

kaitsja apellatsiooni menetlusse võtmata.

10. Riigikohtu 20. oktoobri 2025. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsus

osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata prokuratuuri apellatsiooni Tartu Maakohtu

13. märtsi 2025. a otsuse peale ning mõistis V.P. le liitkaristuse ja jättis karistuse tingimisi

kohaldamata. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri kassatsioon rahuldati.

4(10)

PRAEGUNE APELLATSIOONIMENETLUS

Menetlusse võtmine

11. Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2025. a määrusega võeti prokuratuuri apellatsioon kirjalikku

menetlusse ja anti tähtaeg seisukohtade esitamiseks apellatsioonile.

Kaitsja vastus prokuratuuri apellatsioonile

12. Kaitsja palub jätta apellatsiooni rahuldamata, leides, et Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a

otsuses toodud seisukohad on põhjendatud. Kohus tuvastas nõuetekohaselt, et S.K. ei viibinud

abitusseisundis. Prokuratuuri viidatud kriminaalasja asjaolud pole V.P. tehtuga võrreldavad.

Süüdistusest ei selgu, milles seisnes S.K. abitusseisund ja kas V.P. oli sellest teadlik.

Kannatanul oli võimalik abi kutsuda ja tõrjuda süüdistatava lähenemist, sest kannatanu nägi,

kuidas süüdistatav sukeldus vee alla. Samuti ei andnud kannatanu juhtunust märku kohapeal

viibinud Maarjamaa Hariduskolleegiumi töötajatele. Täidetud pole ka KarS § 141 lg 2 p 1

subjektiivne koosseis, sest V.P. l polnud alust arvata, et S.K. viibib abitusseisundis.

13. V.P. t ei peaks karistama ja tema suhtes võiks kohaldada KarS §-le 87 tuginedes

mittekaristuslikku mõjutusvahendit. Juhul kui ringkonnakohus tunnistab V.P. aga süüdi KarS §

141 lg 2 p 1 järgi, tuleks talle mõista KarS § 61 lg 1 alusel karistus alla KarS § 141 lg 2 p-s 1

sätestatud alammäära. V.P. puhul on olemas erandlikud asjaolud. Ta on alaealine, kellel on

diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning spetsiifilised segatüüpi häired. V.P. käib

psühhiaatri vastuvõttudel. Tal on sõltuvusprobleemid ja tema lapsepõlv oli keeruline. V.P. l on

tulnud kohaneda uue õpikeskkonnaga, mis tekitas trotsi ja viis ennast kahjustava käitumiseni. Ta

paigutati kinnisesse lasteasutusse. V.P. le peab olema tagatud järjepidev psühholoogi

nõustamine, samuti tuleb tegeleda tema sõltuvusprobleemiga ja suunata ta osalema sõltuvusega

tegelevatesse programmidesse. Need asjaolud kogumis võimaldavad kohaldada KarS §-i 61.

14. Prokuratuuri apellatsioonist ei selgu, millist karistust prokurör V.P. le taotleb. Kaitsja leiab, et

V.P. le tuleks mõista KarS § 141 lg 2 p 1 ja KarS § 61 lg 1 järgi 1-aastane vangistus ja

moodustada KarS § 64 lg-st 1 juhindudes liitkaristus, millest pöörata kohe täitmisele 4 kuud

vangistust ja jätta KarS §-de 73 või 74 alusel ülejäänud vangistus osaliselt tingimisi täitmisele

pööramata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Sissejuhatus

15. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsuses on nõuetekohaselt tuvastatud faktilised asjaolud V.P.

vägistamise süüdistuses. Prokuratuuri apellatsioonis pole neid vaidluse alla seatud. Sõlmküsimus

langeb V.P. käitumisele antavale karistusõiguslikule hinnangule. Kolleegium on prokuröriga

nõustudes seisukohal, et praegu saab kõneleda vägistamisest KarS § 141 lg 2 p 1 tähenduses.

See tingib maakohtu otsuse osalise tühistamise ja V.P. süüditunnistamise, mida saab

menetletavas kriminaalasjas teha kirjalikus menetluses (vt ka RKKK 10.04.2025, 1-23-5754/22,

p 21 koos viitega). Ringkonnakohus mõistab V.P. le KarS § 141 lg 2 p 1 järgi karistuse ja

moodustab liitkaristuse ning osutab vaidlustatud otsuses sisalduvale veale karistust puudutavas

osas. Kolleegium põhjendab kõigepealt seda, miks vastab V.P. le süüks arvatud tegu vägistamise

koosseisule KarS § 141 lg 2 p 1 mõistes (a). Seejärel mõistab ringkonnakohus V.P. le karistuse

selle sätte järgi ja liitkaristuse (b) ning võtab lõpetuseks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse

ja lahendab kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse (c).

5(10)

(a) Vägistamiskoosseisu täidetus

16. Maakohus tuvastas, et V.P. tõmbas 5. juunil 2024 kella 18 paiku supluskohas vee all olles vees

viibinud 16-aastase S.K. bikiinipüksid kõrvale ja sisestas vähemalt ühe sõrme S.K. le tuppe. See

oli kannatanu jaoks kiire, jõuline ja ettenägematu ning ta tundis seetõttu valu. (Vt maakohtu

otsuse lk 19 jj, p-d 35 jj.)

17. Isegi kui nõustuda maakohtuga, et V.P. käitumine ei vastanud vägistamise koosseisule, lõpetas

kohus ekslikult KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetluse, leides, et kõne alla võib tulla KarS

§ 1531 lg-s 1 sätestatud seksuaalse ahistamise väärteokoosseis. Enne seda oleks kohtul tulnud

kontrollida, kas V.P. võis toime panna mõne teise kuriteo peale vägistamise KarS § 141 lg 2 p 1

järgi. Lahendamist vajanuks küsimus, kas V.P. vastutab kehalise väärkohtlemise eest KarS §

121 lg 1 mõistes. Kolleegium ei pea aga vajalikuks seda ise hindama asuda, sest V.P. käitumine

langeb KarS §-s 141 toodud vägistamise koosseisu alla.

18. Praegu on vaidluse all see, kas S.K. oli võimeline vastupanu osutama, kui V.P. sisestas tema

tuppe vähemalt ühe sõrme. KarS § 141 lg 1 näeb ette karistuse inimese tahte vastaselt temaga

suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud

võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Abitusseisund tähendab KarS § 141 lg 1

mõistes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta pole võimeline vastupanu osutama

või toimunust aru saama, ning toimepanija kasutab seda teadlikult ära, et temaga suguühtesse

astuda. Riigikohtu välja kujunenud praktika järgi käsitatakse kannatanu võimetuse all vastupanu

osutada olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva

füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu ja tardumise) tõttu. Vastupanuvõimetus

ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja

jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt

pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse

kestust ja selle toimumise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja

tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt nt RKKK 31.10.2024, 1-23-2872/59, p 42.)

19. Kolleegium leiab, et abitusseisund on määratlemata õigusmõiste, mis on avatud tõlgendamisele

ja mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Sellest tingituna on ringkonnakohus

seisukohal, et vastupanuvõimetus hõlmab ka olukordi, kus kannatanu suhtes pannakse toime

tema jaoks äkiline ja ootamatu ning kõigest hetkeline suguühe, mille suhtes ta ei jõua

objektiivselt vastupanu osutama hakata. Kolleegium ei näe veenvaid argumente, miks peaksid

need jääma väljapoole KarS § 141 karistatavusala. Seda enam, et vägistamise koosseisu alla on

paigutatavad juhtumid, mil suguühe toimub näiteks alkoholijoobes magava kannatanu suhtes,

kes toimuvat ei taju (vrd RKKK 17.02.2011, 3-1-1-111-10, p-d 8.3 ja 9.2), või narkootilises

joobes kannatanuga, kelle keha on jõuetu ega kuuletu talle (vt RKKK 02.06.2023, 1-22-1425/82,

p-d 27 ja 28). Ärkvel ja joobeseisundis mitteviibiva kannatanu suhtes toime pandud üllatuslik

suguühe on nende näidetega võrreldes ebaõigussisult vähemalt samaväärne. Vastupanuvõimetus

avaldub niisugusel juhul selles, et kannatanu jaoks on suguühe objektiivselt ettenägematu ja ta ei

jõua seetõttu sellele enne suguühte toimumist reageerida ega enda vastumeelsust väljendada.

Selline tõlgendus ei irdu põhiseaduse § 23 lg-s 1 ja KarS § 2 lg-s 1 sätestatud määratletuse

põhimõttest (vt ka RKKK 09.11.2018, 1-17-6580/138, p 12), sest V.P. le pidi olema juba talle

süüks arvatud teo toimepanemise hetkel mõistlikult ettenähtav, et teisele alaealisele tema tahte

vastaselt ja ootamatult sõrme tuppe viimist saab pidada vägistamiseks, mis on kuritegu ja mille

eest on ette nähtud karistus.

6(10)

20. Sellest, kui kaua kestab KarS § 141 järgi suguühtena käsitatav sugulise iseloomuga tegu, ei sõltu

see, kas vägistamise objektiivne koosseis on täidetud. Suguühte tunnuse täidetuks lugemiseks

piisab sellest, kui on tungitud teise kehaõõnsusesse ja vähemalt ühelt poolt on kaasatud

suguorgan (nt ühe sõrme tuppe sisestamisel) (vt ka RKKK 22.06.2022, 1-21-5067/40, p 11 koos

viidetega). Juhtudel, mil inimene on tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on tema seksuaalset

enesemääramisõigust kahjustatud alati oluliselt (vt RKKK 09.11.2017, 1-16-5792/101, p 15).

21. Maakohtu otsusest nähtub, et S.K. ei arvanud, et V.P. võiks talle ohtu kujutada, ja ta ei

märganud läbipaistmatus järve vees talle vee all lähenevat V.P. t. Ühtäkki tundis S.K. , kuidas

tema bikiinipüksid lükati kiire liigutusega kõrvale ja talle suruti midagi tuppe, misjärel tuli tema

kõrval veepinnale V.P. . S.K. sõnul toimus millegi tuppe sisestamine kiiresti, ootamatult ja

jõuliselt ning ta ei osanud selleks valmis olla. (Vt nt maakohtu otsuse lk 20 ja 21, p-d 36 ja 38.)

Sellistel faktilistel asjaoludel saab rääkida vastupanuvõimetusest ja vähemalt ühe sõrme jõulisel

tuppe sisestamisel ka suguühtest KarS § 141 lg 1 tähenduses. V.P. kasutas vähemalt ühe sõrme

S.K. tuppe sisestamiseks ära seda, et viimane ei märka teda ega jõua piisavalt kiiresti

reageerida. Lisaks oli juhtunu S.K. tahte vastane ja kuna ta oli alaealine, täitis V.P. KarS § 141

lg 2 p-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu. V.P. käitumine osutab kavatsetusele KarS § 16 lg 2

mõistes, sest ta seadis eesmärgiks S.K. juurde viimase märkamata vee all ujudes talle

ootamatult vähemalt ühe sõrme tuppe sisestamise ja pidas seda ka vähemalt võimalikuks.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab V.P. KarS § 141 lg 2 p 1

järgi.

(b) Karistus

22. Kolleegium möönab, et ringkonnakohus mõistab V.P. le karistuse KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

kirjalikus menetluses ilma teda nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata. Riigikohus on

leidnud, et karistuse esmakordsel mõistmisel kirjalikus menetluses võib olla keeruline tuvastada

kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata adekvaatselt nende tähendust (vt RKKK

10.04.2025, 1-23-5754/22, p 25 koos viidetega). Maakohus mõistis aga V.P. osaliselt süüdi ja

karistas teda ning vaidlustatud otsuses on toodud temaga seotud olulised karistuse mõistmist

puudutavad asjaolud (vt maakohtu otsuse lk 26, p-d 52 ja 53). Lisaks ei näe kolleegium põhjust

irduda apellatsiooni piiresse jäädes prokuröri karistusettepanekust V.P. le ebasoodsas suunas.

23. Nii karistuse liigi kui ka selle määra valik peab põhinema KarS § 56 lg 1 mõistes hinnangul

süüdistatava süü suurusele, samuti võimalusel mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma

(eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvidel (üldpreventsioon). Sama paragrahvi teise lõike

järgi võib karistusena mõista vangistuse ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik

saavutada kergema karistusega. Alaealisele karistuse mõistmisel tuleb lisaks süü suurusele

pöörata erilist tähelepanu teoga lahutamatult seotud isikulistele asjaoludele. KarS § 56 lg 3

sätestab, et alaealisele võib karistuse mõista või määrata ainult siis, kui alaealisele kohaldatava

mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Alaealisele vangistuse mõistmine peab olema pigem erandlik. Alaealise vangistusega

karistamisel on iseäranis oluline hinnata võimalusi mõjutada teda edaspidi õiguskuulekusele.

Kui kohus leiab, et konkreetsel juhul on vaja karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt

hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de

73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis peab arvestama alaealiste eripära. Vangistuse täitmisele

pööramine on põhjendatud üksnes juhtudel, mil puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise

kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas. (Vt

RKKK 14.06.2006, 3-1-1-76-07, p-d 11.1 ja 11.3.)

7(10)

24. Kaitsja kordab prokuratuuri apellatsioonile vastates juba enda varem avaldatud seisukohta, et

V.P. le tuleks karistuse asemel kohaldada KarS § 87 lg-le 1 tuginedes alaealise mõjutusvahendit.

Kolleegium osutab, et Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsuses on toodud kaalutlused,

miks ei saa seda V.P. puhul teha ja mis tingivad tema karistamise vangistusega (vt viidatud

otsuse lk 6, p 18). Kaitsja esitas selle peale Riigikohtule kassatsiooni, mille Riigikohus jättis 11.

augusti 2025. a määrusega menetlusse võtmata. Seega on KarS § 87 lg 1 kohaldamise küsimus

saanud vastuse ja kolleegium ei pea võimalikuks ega ka vajalikuks seda uuesti lahendada.

25. Samas nõustub kolleegium nii kaitsja kui ka prokuröriga, et praegu saab kohaldada KarS § 61

lg-t 1. Prokurör pidas seda võimalikuks maakohtus kohtuvaidluste ajal (vt Tartu Maakohtu 20.

jaanuari 2025. a istungi protokolli lk 10) ja jäi selle juurde ka apellatsioonis, kui palus V.P. le

mõista selle karistuse, mida ta taotles maakohtus.

26. KarS § 61 lg 1 sätestab, et erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus kohaldada karistust alla

seaduses sätestatud alammäära. See tagab, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal

üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. Asjaolud,

mis võivad üksikjuhul anda alust kahelda süüdlasele sanktsiooni alammääras kohaldatava

karistuse proportsionaalsuses ja põhiseaduspärasuses, on eelduslikult ka KarS § 61 mõistes

erandlikud. KarS § 61 tähenduses on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohalt tähtsad

asjaolud, mis eraldivõetuna või kogumis kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo

karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad

karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad

sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. KarS

§-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga,

aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (Vt RKÜK 19.12.2024, 5-24-3/23, p-d 36–39.)

27. V.P. oli S.K. suhtes vägistamise toimepanemise hetkel 15-aastane alaealine, kes kannatab

käitumishäirete all. Ta sisestas kannatanu tuppe vähemalt ühe sõrme ja see toimus kõigest

hetkeliselt. Kuigi V.P. vastutab vägistamise eest KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, kahandavad need

asjaolud märgatavalt teo karistamisväärsust ja muudavad tema karistamise KarS § 141 lg 2 p-s 1

ette nähtud vähemalt 6-aastase vangistusega selgelt ebaproportsionaalseks. Karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad (vt maakohtu otsuse lk 26, p 52). Võttes arvesse

ka võimalust panna V.P. t edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma, mõistab kolleegium

talle KarS § 61 lg-st 2 juhindudes karistuseks KarS § 141 lg 2 p 1 järgi 2 aastat vangistust.

28. Liitkaristust KarS § 64 lg 1 alusel mõistes on oluline võtta arvesse seda, et V.P. oli talle Tartu

Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsusega süüks arvatud kuritegude ajal vaid 14- ja 15-aastane, teda

pole kriminaalkorras karistatud ning ta pole varem vangistuses viibinud. Seetõttu ei saa

põhjendatuks pidada talle mõistetud üksikkaristuste peaaegu täies ulatuses liitmist. Kuna V.P.

on alaealine ja ta pole varem vangistust kandnud, on teda võimalik mõjutada lühema

vangistusega. Seetõttu mõistab ringkonnakohus V.P. le KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 2 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistuse,

mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuseni. V.P. oli

kuritegude ajal 14- ja 15-aastane ning on praegu 16-aastane, mistõttu pole otstarbekas talle

mõistetud karistust täielikult täitmisele pöörata, vaid teda saab suunata õiguskuulekalt käituma

karistusest osaliselt tingimusliku vabastamisega (vt ka maakohtu otsuse lk 26, p 53). Seepärast

nõustub kolleegium prokuröriga, et V.P. l tuleb KarS § 73 lg 2 alusel kohe ära kanda 4 kuud

vangistust, mille algust arvestada KarS § 68 lg 1 alusel tema vahistamisest 14. novembril 2024.

Kuna V.P. vahistamine tühistati Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsusega mõistetud

šokivangistuse ärakandmisel 14. märtsil 2025, tuleb täitmisele pööratud vangistus lugeda

kantuks. Ülejäänud karistus ehk 1 aasta ja 2 kuud vangistust jääb KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

8(10)

täitmisele pööramata, kui V.P. ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. V.P. le määratud katseaeg hakkas kulgema 13. märtsist 2025 (vt RKKK

26.01.2024, 1-22-454/58, p 11).

29. Maakohus tunnistas V.P. süüdi üksnes teise astme kuritegudes ja määras sellest lähtudes

kindlaks sundraha suuruse. Kuna ringkonnakohus tunnistab erinevalt maakohtust V.P. süüdi

vägistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, tuleb muuta sundraha suurust, sest see on esimese astme

kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 1 näeb ette, et esimese astme kuriteo korral on sundraha suurus 2,5

kuupalga alammäär. Praegu on selleks 2215 eurot (2,5x886). See jääb KrMS § 180 lg 3 ls 3

alusel riigi kanda.

30. Ringkonnakohus märgib sedagi, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui mõistis V.P.

liitkaristuseks 2 aastat vangistust, aga määras KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel katseaja pikkuseks 1

aasta ja 6 kuud. Eranditult kõigil karistusest tingimusliku vabastamise juhtudel peab

tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKK 14.12.2011, 3-

1-1-89-11, p 24.3). Karistuse mõistmisel, sealhulgas KarS § 73 järgi karistusest tingimisi

vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, mistõttu tuleb mõistetud karistusaja sisustamisel

lähtuda KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 kohaselt lühimenetluses

vähendatud karistusest (vt RKKK 09.11.2020, 1-15-10026/166, p 11).

31. Kolleegium ei võta seisukohta S.K. seadusliku esindaja J.K. taotletud lähenemiskeelu suhtes.

See väljub apellatsioonimenetluse piiridest KrMS § 331 lg 2 järgi. Maakohus jättis

lähenemiskeelu taotluse KrMS § 310 lg-le 2 ja § 3101 lg-le 2 tuginedes lahendamata, sest kohus

lõpetas kriminaalmenetluse vägistamise süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Prokuratuuri

apellatsioonis on taotletud V.P. süüditunnistamist KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja tema karistamist

maakohtus taotletud karistusega. Apellatsiooni taotlused ei hõlma S.K. kasuks lähenemiskeelu

kohaldamist. Lisaks ei vaidlustanud kannatanu (esindaja) maakohtu otsust V.P. suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamise ega lähenemiskeelu taotluse läbi vaatamata jätmise osas. Neil

kaalutlusel ei näe kolleegium võimalust otsustada väljaspool prokuratuuri apellatsiooni piire

lähenemiskeelu kohaldamise üle.

(c) Apellatsioonimenetluse tulemus ja menetluskulu

32. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3, § 339 lg-st 2, § 340

lg-st 1 ja lg 4 p-dest 3 ja 5, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a

otsuse osas, milles 1) lõpetati KrMS § 274 lg 1 alusel V.P. suhtes kriminaalmenetlus KarS §

141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses seoses väärteo tunnuste ilmnemisega ja saadeti

kriminaalasja materjal selles osas Politsei- ja Piirivalveametile väärteomenetluse alustamise

otsustamiseks; 2) V.P. le mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mida

vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni ning mis pöörati KarS §

73 lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt täitmisele ja jäeti ülejäänud osas täitmisele pööramata; 3) määrati

sundraha suuruseks 1329 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

1) tunnistab V.P. süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning mõistab talle karistuseks KarS § 61

lg-tele 1 ja 2 tuginedes 2 aastat vangistust; 2) mõistab V.P. le KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust, vähendades seda KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 6

kuu pikkuse vangistuseni, millest tuleb kohe ära kanda 4 kuud vangistust. Kolleegium loeb

osaliselt täitmisele pööratud vangistuse kantuks. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel jääb 1 aasta ja 2

kuud vangistust täitmisele pööramata, kui V.P. ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks määrab kolleegium sundraha suuruseks 2215 eurot ja jätab

selle KrMS § 180 lg 3 ls 3 alusel riigi kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

9(10)

Prokuratuuri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. KrMS § 4081 lg-le 2 tuginedes tuleb

avaldatud kohtulahendis alaealise süüdistatava nimi ja isikukood asendada tähemärgiga.

33. Kaitsja esitas taotluse teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 133,92

euro (sh käibemaks 25,92 euro) hüvitamiseks. Taotluse järgi kulus kaitsjal Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2025. a määrusega tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks

prokuratuuri apellatsioonile kokku 90 minutit. Tasu ei ületa justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg-s 4

sätestatud lihtmenetluses riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära. Kolleegium

peab taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4

nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg-st 1 juhindudes riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)