2-22-130825/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-130825

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi R.Z vastu võlgnevuse nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

6921,18 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. juuni 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): B2 Impact OÜ (registrikood

11542046), lepinguline esindaja Pille Martin

Vastustaja (kostja): R.Z (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 30. juuni 2025 otsus tühistada.

2. Teha tsiviilasjas nr 2-22-130825 uus otsus, millega rahuldada B2 Impact OÜ hagi

osaliselt, välja mõista R.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlana 2500,43 eurot ja

viivis põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

3. B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud

riigilõiv ringkonnakohtus, mis jätta menetlusosaliste kanda võrdsetes osades.

5. Välja mõista R.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks riigilõivuna ringkonnakohtus 315 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ, hageja) esitas 16. augustil 2022 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R.Z-ilt (võlgnik, kostja) 6478,19 euro

saamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Pärnu

Maakohus lõpetas 15. septembri 2022 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude

võlgniku vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 27. septembril 2022 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja põhivõla 4987,74 eurot, intressi 808,83 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 675,59 eurot ja edasiulatuva seadusjärgse viivise alates

hagiavalduse esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, samuti võla sissenõudmisega kaasnenud

kulud 50 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 5. novembril 2020 IPF Digital AS-ga (krediidiandja)

iseteeninduskeskkonna kaudu krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX, millega krediidiandja

võimaldas kostjale krediidilimiidi 1300 eurot. Kostja kohustus tagastama krediidi koos

intressidega minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepingus leppisid

pooled kokku aastases intressimääras 47,88% ja krediidi kulukuse määr oli 60,96% aastas.

Lepingut muudeti 18. jaanuari 2021 krediidikonto lepinguga nr XXXXXXXX, millega

krediidikonto limiit suurendati 5000 euroni. Kostja kohustus tagastama krediidi koos

intressidega minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepingus leppisid

pooled kokku aastases intressimääras 47,16% ja krediidi kulukuse määr oli 59,84% aastas.

Vastavalt lepingule oli tagasimakseks määratud iga kuu 4. kuupäev. Hageja selgituste

kohaselt juhul, kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb

vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab

krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt

maksegraafik puudub ning ka minimaalse kuumakse summa on muutumises (sõltub kliendi

poolt krediidikonto kasutamisest), siis saadab krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve

minimaalse kuumakse summa kohta.

Kostja jäi viivitusse kolme üksteisele järgneva osamaksega (2022. aasta märtsi, aprilli ja mai

maksetega). Krediidiandja andis 24. mail 2022 kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks koos

teatega, et kui kostja ei tasu võlga (sel ajal 694,98 eurot) avalduses märgitud tähtpäevaks, s.o

13. juuniks 2022, siis leping loetakse automaatselt üles öelduks täiendava tähtaja möödumise

päevast alates ja krediidiandaja nõuab kogu võla tasumist. Ühtlasi teavitas krediidiandja, et

täiendava tähtaja jooksul võla tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja lepingust

tulenevad nõuded hagejale. Kostja jättis võla tasumata.

Ajavahemikus 19. novembrist 2020 kuni 4. juunini 2021 tegi krediidiandja kostjale

väljamakseid kokku 6370 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma põhiosa

katteks 1382,26 eurot. Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset

krediidisumma katteks. Seega oli kostja põhivõlgnevus hageja ees hagiavalduse esitamise

seisuga 4987,74 eurot (6370 – 1382,26).

Vastuseks kohtunõudele selgitas hageja 1. aprilli 2025 dokumendis krediidi kulukuse määra

ning kuidas kontrolliti kostja krediidivõimet. Hageja esitas ka ümberarvestuse, mille kohaselt

on kostja nõude jääk 2500,43 eurot, kui lugeda kõik kostja tehtud maksed laenu põhiosa

katteks ja kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära.

3. Kostja tunnistas hagi osaliselt põhivõlgnevuse osas. Kostja selgitas, et lepingust tulenevate

kohustuste mittetäitmise põhjuseks oli kostja raske materiaalne olukord. Kostja taotles

maakohtult õiglast põhivõlgnevuse tasumise ajakava ning intressi ja viiviste suuruse

vähendamist minimaalse suuruseni, arvestades kostja rasket materiaalset olukorda.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 30. juuni 2025 otsusega rahuldamata hageja hagi kostja vastu

põhivõlgnevuse 4987,74 eurot, intressi 808,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 675,59

eurot, edasiulatuva seadusjärgse viivise ja sissenõudmiskulu 50 eurot tasumise nõuetes.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus

kindlaks ei määranud.

Maakohus luges tuvastatuks, et krediidiandja ja kostja sõlmisid 5. novembril 2020

krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX, millega krediidiandja võimaldas kostjale

krediidilimiit 1300 eurot. Lepingut muudeti 18. jaanuari 2021 krediidikonto lepinguga nr

XXXXXXXX, millega krediidikonto limiit suurendati 5000 euroni. Maakohus leidis, et

tegemist oli tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

Maakohus tuvastas, et krediidi kulukuse määr kostjaga sõlmitud lepingutes (5. novembri 2020

lepingus 60,96% aastas ning 18. jaanuari 2021 lepingus 59,84% aastas) ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja oli seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimisel tuvastas maakohus, et

krediidiandja ei küsinud enne 5. novembril 2020 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX

sõlmimist kostjalt pangakonto väljavõtet. Maakohtu hinnangul rikkus krediidiandja

nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumisel ning

krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja rikkus seega vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Maakohus leidis, et kuigi krediidiandja sai kostjalt pangakonto väljavõtte enne kostjaga 18.

jaanuaril 2021 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX sõlmimist, ei hinnanud krediidiandja

piisava põhjalikkusega, kas ja millised olid kostja finantskohustused 18. jaanuari 2021

krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX sõlmimise ajal ning milline on nende kohustuste

täitmise mõju kostja krediidivõimelisusele.

Maakohus leidis, et krediidiandja ei ole välja selgitanud, milline on kostja regulaarsete

finantskohustuste kestus (st kohustuse täieliku täitmise tähtaeg) ja kohustuste koosseis

(millise osa moodustavad finantskohustustest põhinõuded ning millise osa kõrvalkohustused,

nt intress). Konto väljavõttest pidi krediidiandjal tekkima vähemalt kahtlus, et see ei kajasta

kõiki kostja kohustusi ega anna ülevaadet kostja majanduslikust seisundist. Krediidiandja ei

ole sellele tähelepanu pööranud ega kostjalt täiendavat teavet küsinud. Krediidiandja ei ole

kostja tegelike majapidamiskulude kohta teabe kogumisel ega arvelduskonto väljavõtte

analüüsimisel tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Teabe kogumisena ei ole käsitatav üksnes

viide krediidiandja enda kehtestatud üldkohaldatavale määrale, kui krediidiandja ei ole teinud

mõistlikke pingutusi tarbijat puudutavate tegelike asjaolude väljaselgitamiseks. Maakohtu

hinnangul ei olnud krediidiandjal piisavalt teavet, et veenduda tarbija krediidivõimelisuses ja

sellega rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 p-s 1 sätestatud teabe omandamise kohustust

ning VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud lepingu sõlmimise keeldu.

Maakohus tuvastas, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimise ajal 5. novembril 2020 ja

18. jaanuaril 2021 oli VÕS §-s 94 nimetatud intressimääraks 0% aastas. Pooltevahelisele

võlasuhtele kohaldub seega intressimäär 0% aastas. Eeltoodut arvestades puudus

krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Samuti puudus krediidiandjal õigus

nõuda viivise tasumist.

Maakohus leidis, et VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt pidi krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Hageja pidi esile tooma, millised

tagasimaksed oleks kostjal tulnud krediidiandjale lepingu alusel teha, kui intressimäär oleks

vastanud VÕS §-s 94 sätestatud määrale.

Maakohus andis hagejale 27. märtsi 2025 kohtunõudega võimaluse ümberarvestuse

esitamiseks. Hageja ümberarvestuse kohaselt on kostja tasunud krediidiandjale kokku 3869,57

eurot. Kuivõrd kostja sai krediidiandjalt kokku 6370 eurot ja kui arvestada kogu tema poolt

tagastatu põhivõla katteks (arvestades, et VÕS § 94 sätestatud intressimäär oli vaidlusalusel

ajal 0%), võlgneb kostja hagejale 2500,43 eurot.

Maakohtu hinnangul jättis hageja tähelepanuta, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tervikuna tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas, kui see ületab seadusjärgset intressimäära. Seega kehtib leping

ülejäänud osas edasi ja seda tuli maksete ümber arvestamisel silmas pidada.

Arvestades kostja poolt lepingu alusel tehtud tagasimakseid, s.o kokku 3869,57 eurot, ei

olnud kostjal krediidiandja ees 14. juuni 2022 seisuga, kui krediidiandja lepingu üles ütles,

võlga 694,98 eurot. Kostjal oli ettemaks, mis kattis kogu sissenõutavaks muutunud kohustuse.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja 14. juuni 2022 seisuga krediidi tagastamise kohustuse

täitmisega viivituses ning puudus alus VÕS § 416 lg 1 järgi lepingu ülesütlemiseks. Eelnevast

tulenevalt leidis maakohus, et krediidiandja 24. mai 2022 ülesütlemisavaldusel puuduvad

õiguslikud tagajärjed ja tarbijakrediidileping ei ole lõppenud. Leping kehtib ja kostjal tuleb

tagastada krediit 60 kuu jooksul alates viimasest krediidi suurendamisest, s.o 18. jaanuariks

2026.

Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ei ole nõude esitamisel ega ka menetluse ajal tuginenud,

vähemalt alternatiivselt, lepingu täitmise nõudele, s.h ei ole hageja toonud esile lepingu

täitmise nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid, ei ole hagejal kostja vastu nõuet ja tema

hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kostjal menetluskulude tekkimist maakohus ei

tuvastanud. Maakohus luges hagihinnaks 7031,66 eurot ja leidis, et hageja tasutud riigilõiv

630 eurot on 35 eurot vähem, kui hagilt hinnaga 7001 kuni 8000 eurot tuleb tasuda. Maakohus

otsustas, et lahendab menetluskulude riigituludesse väljamõistmise eraldi määrusega peale

kohtuotsuse jõustumist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas 30. oktoobril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja uue otsusega rahuldada hagi või saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohtu lahend on vastuoluline selles osas, et kuigi otsuse resolutsioonis on hageja nõue

jäetud rahuldamata, on põhjendavas osas märgitud, et hagiavaldus tuleb osaliselt rahuldada.

Maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg 1 ja TsMS § 5 lg 2, kuivõrd kostja ei ole vaielnud

haginõudele vastu ega ole ka vaielnud põhiosa tasumise osas, vaid seda on teinud maakohus

kostja asemel oma kohtulahendis, millega jättis haginõude täies ulatuses rahuldamata.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et jättis üldse hindamata või hindas

ebaõigesti hageja esitatud tõendeid, millest tulenevalt jõudis väära kohtuotsuseni. Maakohus

on otsuses viidanud asjassepuutumatutele Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele,

mis on tehtud pärast seda, kui sõlmiti lepingud kostjaga. Sellega kohaldas maakohus

lubamatult Riigikohtu lahendite õigustloovaid tagajärgi tagasiulatuvalt. Krediidiandja ei

pidanud kostjaga lepingute sõlmimisel arvestama kohtupraktikaga, mis tekkis hiljem.

Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule, sest ei ole veenvalt ja õiguslikult

põhjendanud.

Maakohus eksis, kui asus paljasõnaliselt seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastuse krediidilimiidi suurendamise taotlusele andis

krediidiandja manuaalprotsessis pangakonto väljavõtte analüüsi alusel. Kõik krediidivõime

analüüsi andmed esitati ka kohtule. Seadus ega Finantsinspektsiooni juhend ei kohusta

krediidiandjat eraldi Maksu- ja Tolliameti tuluregistri päringuid tegema, kui olemasolevad

allikad on adekvaatsed ning isikuandmete kaitse põhimõte nõuab, et andmeid kogutakse vaid

eesmärgi saavutamiseks vajalikus ulatuses.

Maakohus eksis, kui asus seisukohale, et hageja esitatud ümberarvestus ei vasta VÕS §-s 94

sätestatud nõuetele. Hageja esitas 1. aprillil 2025 maakohtule krediidiandja koostatud

ümberarvestuse tabeli, mille kohaselt on kostja nõude jääk põhiosas 2500,43 eurot. Maakohus

jättis hageja esitatud ümberarvestuse tähelepanuta ning leidis põhjendamatult, et kostjaga ei

olegi lepingut üles öeldud ja leping on kehtiv, kuid samas ei ole kostjal mingit võlgnevust.

Kohtul on kohustus eristada olulisi asjaolusid ebaolulistest. Maakohus pidanuks hageja nõude

kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda

pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline

ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). Jättes selle tegemata, jätab kohus

olulises osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

Arvestades asjaolu, et hageja esitas haginõude ning tasus riigilõivu ning esitas maakohtu

nõudmisel ka krediidiandja koostatud alternatiivse ja vähendatud nõude, siis pidi maakohus

hageja nõudest tulenevalt hagimenetluses esitatud dokumentide alusel selgitama välja, kui

palju võttis kostja laenu ja kui palju ta selle tagastamisega võlgnevusse jäi. Maakohus rikkus

selgitamiskohustust ega andnud hagejale selgeid juhtnööre ümberarvestuse koostamiseks, sh

tulevikku suunatud tagasimaksete sissenõutavuse osas.

Väär on kohtu paljasõnaline järeldus, et tarbijakrediidileping ei ole lõppenud. Kostja rikkus

oluliselt lepingut sellega, et ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi alates 8. märtsist 2022.

Krediidiandja edastas 24. mail 2022 kostjale teate lepingu ülesütlemisest ja andis lepingu

täitmiseks täiendava tähtaja kuni 13. juunini 2022. VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise

siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse

leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist (vt RKTKo 3-2-1-

105-15, p 13).

Maakohtu seisukoht, et leping ei ole ülesütlemise tõttu lõppenud, tähendaks seda, et hageja

võiks minna sama nõuet teistkordselt kohtu kaudu sisse nõudma.

Arusaamatu on maakohtu järeldus, et hageja ei ole nõude esitamisel ega ka menetluse ajal

tuginenud vähemalt alternatiivselt lepingu täitmise nõudele, sh ei ole hageja toonud esile

lepingu täitmise nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid. Hageja on esitanud

ümberarvestuse, mille kohaselt on kostja saanud krediiti 6370,00 eurot ja tagastanud 3869,57

eurot. Seega on hageja korrigeeritud nõue 2500,43 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista ka

maakohtu viidatud Riigikohtu praktika kohaselt (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).

Kohus ei tohi soosida pettust ega ka alusetult rikastumist.

Maakohus on eksinud ka menetluskulude osas. Hageja on esitanud ümberarvestuse, millega

on haginõuet esialgselt 7031,66 eurolt vähendatud 2500,43 eurole. Seega on põhjendamatu

maakohtu nõue täiendava riigilõivu 35 eurot tasumiseks.

6. Ringkonnakohtu 28. juuli 2025 menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale kohtute

infosüsteemi kohaselt kätte 11. augustil 2025. Kostja ringkonnakohtu määratud tähtaja (21

päeva) jooksul apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

tühistada, sh osas, milles maakohus otsustas, et lahendab menetluskulude riigituludesse

väljamõistmise eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. Ringkonnakohus teeb asjas

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlana 2500,43 eurot ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja jätab

menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud hageja poolt apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv, mis tuleb jätta poolte kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt.

8. Maakohus tuvastas, et hageja nõue põhineb tarbijakrediidilepingul (VÕS § 402 lg 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et krediidi andmisel on krediidiandja

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034).

Maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised osas, kas krediidiandja kasutuses oli kostja

krediidivõimekuse hindamiseks kostja pangakonto väljavõte. Hageja on apellatsioonkaebuses

sellele vastuolule maakohtu otsuse põhjendustes tähelepanu juhtinud. Hageja on esitanud asja

materjalide juurde pangakonto väljavõttele tugineva kostja laenude, kulude ja tehingute

analüüsi (dtl 123), mida maakohus otsuses tõendina hindas (lk 8 kolmas lõik), seega oli

krediidiandjal krediidilepingu sõlmimise eelselt kostja pangakonto väljavõte olemas.

Vastupidine maakohtu seisukoht maakohtu otsuse lk 7 viiendas lõigus ei ole õige.

Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid

seisukohti korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on põhjendatult viidanud krediidiandja

kohustusele hinnata krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt ning viidanud

õigesti ka asjakohasele kohtupraktikale (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098). Maakohtu

otsus on selles osas piisavalt põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav.

Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks,

et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast

sissetulekust või muus eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab

krediidiandja olema krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2

kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise

metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Seejuures ei saa tarbija

krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid

krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. Hageja

on esitanud maakohtule selgituse, millise metoodika alusel krediidiandja väidetavalt kostja

krediidivõimelisust hindas, samas ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid, et krediidiandja oli

KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt vastava metoodika kehtestanud sise-eeskirjaga ja seda ka

tegelikkuses järgiti. Kas ja kuidas kujunes arvestuslik nn vaba raha jääk, ei nähtu ühestki

kohtule esitatud tõendist. Vastavad arvestused laenuandmise ajast puuduvad. 1. aprillil 2025

koos vastusega kohtunõudele esitatud arvestus (dtl 123 jj) ei ole kohtule arusaadav ega

kooskõlas hageja väidetud arvestusmetoodikaga. Olukorras, kus kostja oli märkinud

laenutaotluses oma finantskohustuste suuruseks 56 eurot kuus, mis ei olnud kooskõlas tema

pangakonto väljavõttega, pidi krediidiandja kostjalt ka täiendavat teavet küsima. Maakohus

on seda otsuses õigesti märkinud.

9. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga apellatsioonkaebuses, et krediidiandja ei

pidanud arvestama krediidilepingute sõlmimisel tulevikus tehtavate kohtulahenditega.

Maakohtu viidatud Riigikohtu ja ringkonnakohtu lahendid on küll tehtud pärast vaidlusaluste

lepingute sõlmimist kostjaga, kuid nendes lahendites tõlgendab kohus seadust, mis kehtis ka

nende lepingute sõlmimise ajal, millele hageja oma nõude alusena tugineb. Maakohus selgitas

hagejale enne otsuse tegemist 27. märtsi 2025 kirjas tarbijakrediidi asjades kohalduvat

tõendamiskoormist ja asjakohast kohtupraktikat ning andis pooltele võimaluse esitada kohtule

täiendavaid tõendeid. Seega ei saanud maakohtu kohaldatavad õigusnormid ja kohtupraktika

olla hagejale üllatuslik.

10. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu põhjendustega, milles maakohus leidis, et

tarbijakrediidileping ei lõppenud ülesütlemisega 14. juunist 2022, kuna kostja ei olnud sel ajal

krediidiandja ees võlgnevust 694,98 eurot, vaid oli ettemaks. Ka selles osas ei pea

ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi. Olukorras, kus krediidiandja

oli rikkunud vastutustundliku laenamise sätteid, tuli tarbijakrediidilepingu intressimääraks

lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija sel juhul krediidiandjale ei

võlgnenud (VÕS § 4034 lg 7). Tehtud maksed tuleb lugeda tehtuks põhivõla katteks. Sellises

olukorras ei ole ülesütlemise kehtimiseks tähtsust, kas lepingu ülesütlemise teade oli kostjale

kätte toimetatud, nagu väidab hageja apellatsioonkaebuses, sest kostjal tegelikult võlga ei

olnud. Kuivõrd leping on tähtajatu, on leping jätkuvalt kehtiv, samas kumbki pool ei väida, et

kostja oleks pärast 4. juunit 2021 lepingu alusel rohkem krediiti saanud või tagasimakseid

teinud. Arvestades üksnes hagis esitatud asjaolusid ei olnudki hagejal hagi esitamise ajal

kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõuet.

11. Ringkonnakohus nõustub aga hagejaga, et maakohus on rikkunud TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2

sätestatud võistleva menetluse põhimõtet, kuivõrd jättis hagi põhivõla nõudes rahuldamata

olukorras, kus kostja ei vaielnud põhiosa tasumisele vastu. Võlaõigusseaduse tarbijakrediidi

sätetest ei tulene, et tarbija ei pea krediidiandjale krediidina saadut tagasi maksma.

Hageja ei ole kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lausega tagasimakseid uuesti määranud

(hageja esitatud tabelist nähtub üksnes see, palju on kostja krediiti saanud ja palju tagasi

maksnud). Samas on maakohus tuvastanud hageja esitatud andmete alusel, et kostja on saanud

krediiti 6370 eurot, millest on tagastanud 3869,57 eurot. Seega võlgneb kostja krediidiandjale

põhivõlana 2500,43 eurot. Vaatamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele

krediidiandja poolt ei tähenda see rikkumine, et tarbja vabaneb laenu tagastamise kohustusest.

Kostja ei ole põhivõla suurusele ja selle tasumisele apellatsioonimenetluses vastu vaielnud.

Asjas puuduvad andmed, et kostja oleks kohtumenetluse ajal jätkanud lepingu täitmist ja tema

põhivõlg oleks seeläbi vähenenud. Hageja nõuab apellatsioonkaebuses lepingu täitmist. Seega

tuleb kostjalt põhivõlana 2500,43 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks välja mõista.

12. Hageja on nõudnud ka viivist põhivõlalt. Olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas

VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivise nõue rahuldada üksnes

kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra. Ringkonnakohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt 2500,43 eurot alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

13. Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, milliselt summalt ja millise intressiga on

maakohus arvestanud tulevikus sissenõutavat viivist. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse

hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ning TsMS § 133 lg 2 kohaselt liidetakse

edasiulatuva viivise nõude esitamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale

summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivisele. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt

loetakse seadusjärgse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks

hagi esitamise aeg. Praeguses asjas esitati hagi 27. septembril 2022 ja sel ajal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär 0% (Võlasuhete intressimäär | Eesti Pank) ja seega seadusjärgse

viivise määr 8%.

Eelnevast lähtuvalt oli hagihind maakohtu menetluses 6921,18 eurot (põhinõue 4987,74 eurot

+ intress 808,83 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 675,59 eurot + sissenõudmiskulud 50

eurot + tulevikus sissenõutav viivis 399,02 eurot (4987,74 * 8%). Hageja taotleb maakohtu

otsuse tühistamist kogu ulatuses. Sellest tulenevalt on tsiviilasja hind ka

apellatsioonimenetluses 6921,18 eurot.

Hagilt hinnaga 6001 kuni 7000 eurot tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda

riigilõivu 630 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 630 eurot nii hagilt kui ka

apellatsioonkaebuselt 630 eurot. Maakohtu seisukoht, et hageja on hagi esitamisel tasunud

riigilõivu 35 eurot vähem ja see tuleb riigi tuludesse välja mõista, ei ole õige, ning tuleb

maakohtu otsuse põhjenduste hulgast välja jätta.

14. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel

jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, välja arvatud apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv, mis tuleb arvestades hagi rahuldatud osa jätta poolte kanda võrdsetes osades. Kuigi

kostja nõustus maakohtu menetluses tasuma põhivõla, ei olnud kostja nõus selles osas tegema

ringkonnakohtus kompromissi, mistõttu on TsMS § 163 lg 2 alusel põhjendatud temalt välja

mõista pool apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust.

Hageja on tasunud hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel mõlemal korral riigilõivuna 630

eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõivuna ringkonnakohtus 315 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)