1-24-6411/100 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-6411

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-6411

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Sten Lind ja Markus

Kärner

Kriminaalasi

Janis Ivulis süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 20. juuni 2025. a otsus üldmentluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Janis Ivulise kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil

Prokurör

Joonatan Hallik

Süüdistatav

Janis Ivulis

sünd: 28.09.1994; elukoht: XXX; hetkel viibib vahistatuna

Tallinna Vanglas; Läti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel:

läti keel; töökoht: XXX; kehtivad kriminaalkaristused

puuduvad, üks kehtiv väärteo karistus

Kahtlustatavana kinni peetud 17.05.2024, vahistatud alates

19.05.2024

Kaitsja

Vandeadvokaat Leelo Viil

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Harju Maakohtu 20. juuni 2025. a kohtuotsus jätta muutmata ning kaitsja apellatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole (reg. number 10367581) seoses vandeadvokaat

Leelo Viili poolt Janis Ivulisele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks

tasuks 535,68 eurot (viissada kolmkümmend viis eurot ja kuuskümmend kaheksa senti).

3. Välja mõista Janis Ivuliselt Eesti Vabariigi kasuks 535,68 eurot (viissada kolmkümmend

viis eurot ja kuuskümmend kaheksa senti) määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile

makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a

EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS-

is (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003).

Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi

number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janis Ivulis on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema viibides 17.05.2024 kella 11:30

paiku Harjumaal, Tallinnas, Lasnamäe linnaosas, XXX juures tühermaal asuvas haagiselamus koos

AV, VR ja RSga süütas kahe inimese tapmise eesmärgil kohtueelse menetluse käigus täpselt

tuvastamata vahenditega haagiselamu, olles teadlik, et haagiselamus magavad süütamise ajal

alkoholijoobes AV, VR ja RS. Kui Janis Ivulis süütamise tagajärjel veendus, et haagiselamus

olevad esemed süttisid ja haagiselamu võttis tuld, äratas ta üles AV ning nad jooksid leekides

põlevast haagiselamust välja. Janis Ivulis teadis, et põlevasse haagiselamusse jäid magavad VR ja

RS, kuid ta suhtus sellesse ükskõikselt ja lahkus koos AVga sündmuskohalt. VR ja RS surid

tulekahju tõttu tekkinud tervisekahjustuste tagajärjel sündmuskohal.

Oma eelkirjeldatud tegevusega põhjustas Janis Ivulis tahtlikult RSle järgmised vigastused ja

tervisekahjustused: kogu keha nahapinna ja pehmete kudede põletuse-leekkahjustused ning kudede

osalise söestumise ja hävimise – ulatusliku pea ning kaela ees- ja külgpindade naha ja pehmete

kudede hävimise koos otsmikuluu ja mõlema kiiruluu välimise lestme murdude ning ninaluude

osalise hävimisega; rindkere ja kõhu eesseina naha ja pehmete kudede osalise hävimine koos roiete

luuliste ja kõhreliste osade põletus-leekkahjustuse ja defektidega (vasak kopsukelmeõõs ja kõhuõõs

on avatud, sooled ja suurrasvik osaliselt kõhuõõnest väljunud), ulatuslikud üla- ja alajäsemete naha

ja pehmete kudede põletus-leekkahjustused koos mõlema küünarvarre luude alumiste otste murdude

ja osalise hävimisega, parema reie- ja sääreluu murdude ja osalise hävimisega ning mõlema labakäe

osalise hävimisega, mõlemapoolsed surmajärgsed kõvakelmepealsed verekogumid (kokku 75 ml)

ning peaaju ja siseorganite termilised kahjustused samuti tahma aspiratsiooni hingamisteedesse.

Oma eelkirjeldatud tegevusega põhjustas Janis Ivulis tahtlikult VRle järgmised vigastused ja

tervisekahjustused: kogu keha nahapinna ja pehmete kudede põletuse-leekkahjustused ning kudede

osalise söestumise ja hävimise – ulatusliku pea ja kaela piirkonna naha ja pehmete kudede hävimise

koos koljuluude põletus-leekkahjustusega ning koljuluude (peamiselt otsmikuluu ja mõlema

kiiruluu) välimise lestme killunenud murdude, kiiruluude sisemise lestme murdude, ninaluude

murdude ja mõlemapoolse ülemise 1.–2. hamba vigastusega, rindkere ülaosa naha ja rindkere

eesseina pehmete kudede osalise hävinemise koos roiete luuliste ja kõhreliste osade ja rinnaku

põletus-leekkahjustusega ning rinnakukeha murruga paremal pool V roide kinnituskohas (vasak

kopsukelmeõõs on avatud), vasaku küünarliigese nihestuse ning vasaku küünarluu alumise otsa

põletus-leekkahjustused ja murru koos laialdase pehmete kudede hävinemisega vasaku

küünarliigese piirkonnast, vasaku käe 2.–4. sõrme osalise hävimise, mõlemapoolsed surmajärgsed

kõvakelmepealsed verekogumid (kokku 200 ml) ning peaaju ja siseorganite termilised kahjustused.

Samuti nina ja neelu limaskesta turse; tahma aspiratsiooni hingamisteedesse.

Sellise tegevusega pani Janis Ivulis toime tapmise, mis on toime pandud kahe või enama isiku

suhtes, s.o KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 20. juuni 2025. a otsusega üldmenetluses tunnistati Janis Ivulis süüdi KarS §

114 lg 1 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 18 (kaheksateist) aastat. KarS § 68 lg 1

2(12)

alusel arvati Janis Ivulise karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja määrati, et karistuse

kandmist loetakse alates Janis Ivulise kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 17.05.2024.

Tõkend vahistamine jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata.

KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti Janis Ivuliselt

riigituludesse menetluskuludena välja järgmised kulud:



esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 2,5 palga alammäära, s.o 2215

eurot;



DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00513-01 teostamise kulu summas 2100 eurot;



DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00812-01 teostamise kulu summas 210 eurot;



DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00527-01 teostamise kulust osa, s.o 2100 eurot;



DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00604-01 teostamise kulu summas 2730 eurot;



tulekahjuekspertiisi nr 24E-TU00008-01 teostamise kulu summas 688 eurot;



hääleekspertiisi teostamise kulu summas 862 eurot; surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 24E-

AOS00511-01/TLN231 teostamise kulu summas 1319,23 eurot;



surnu kohtuarstliku ekspertiisi nr 24E-AOS00512-01/TLN232 teostamise kulu summas

1346,72 eurot;



põlevvedelikuekspertiisi nr 24E-AP00007-01 teostamise kulust 50%, s.o 927 eurot;



põlevvedelikuekspertiisi nr 24E-AP00010-01 teostamise kulu summas 927 eurot;



Janis Ivulise riigi õigusabi korras määratud kaitsja Leelo Viili kaitsjatasu kokku summas

5797,44 eurot.

Ülejäänud, s.o DNA-ekspertiisi nr 24E-GE00798-01 teostamise kulu 1260 eurot, DNA-ekspertiisi

nr 24E-GE00527-01 teostamise kulust 2940 eurot ja põlevvedelikuekspertiisi nr 24E-AP00007-01

teostamise kulust 927 eurot jäeti riigi kanda.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulud summas 21 222,39 tuleb tasuda ositi 12 kuu

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt järgmiselt: esimesed 11 kuud kuulub igakuiselt

tasumisele 1768,55 eurot ning 12. kuul 1768,34 eurot.

Kohtuotsusega samuti lahendati asitõendite suhtes võetavad meetmed.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

3. Apellatsiooni Harju Maakohtu 20.06.2025. a otsusele esitas süüdistatava kaitsja Leelo Viil, kes

palub ringkonnakohtul Harju Maakohtu 20. juuni 2025.a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

mõista Janis Ivulis süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 3 järgi õigeks. Alternatiivselt tunnistada Janis

Ivulis süüdi KarS § 117 lg 2 järgi ja mõista talle kergem karistus. Kaitsja palub jätta menetluskulud

ja apellatsioonimenetluses tekkinud kulud riigi kanda. Kaitsja kokkuvõtvalt leiab, et Harju

Maakohtu 20. juuni 2025.a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud

kriminaalmenetlusõigust. Tõendid ei kinnita Janis Ivulisele süüksarvatud kuriteo asjaolusid, kohus

on hinnanud tuvastatud asjaolusid vääralt, meelevaldselt ja valikuliselt, rikkudes sellega KrMS § 61

lg 2 nõudeid. Kohtu seisukohad KarS § 114 lg 1 p 3 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuste

osas on oletuslikud ega ole sisustatud tõenditele rajanevate faktiliste asjaoludega. Kohus on

tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Karistuse taotlemisel ei ole kohus

juhindunud KarS § 56 lg 1 sätestatud põhimõtetest.

4 Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 17.05.2024.a kella 11.30 paiku viibisid Janis Ivulis, AV,

VR ja RS Tallinnas, Lasnamäel, XXX juures tühermaal asuvas haagiselamus. Seda kinnitavad nii

AV kui ka Janis Ivulise enda ütlused kui ka erinevad videosalvestised. Samuti ei ole vaidlust selles,

et nimetatud haagis süttis ja kustutustööde järgselt leiti haagisest kaks surnukeha, kes on tuvastatud

kui VR ja RS. Kaitsja nõustub, et kaudseid tõendeid on kogutud palju, neist kaudsetest tõenditest

võimalik järeldada ka hoopis teistsuguseid sündmuseid. Erinevad versioonid, mida saaks tõendite

3(12)

kogumi pinnalt teha, on kõik võimalikud. Kaitsja rõhutab, et isegi kui kohtu poolt tuvastatud

sündmuste käik on enam tõenäoline teistest, ei piisa sellest Janis Ivulise süüditunnistamiseks.

4.1 Käesoleval juhul selle kohta, kuidas tulekahju alguse sai, jäävad üles erinevad versioonid ja

kõrvaldamata kahtlused. Tulekahju võis alguse saada sellest, et keegi süütas mingi eseme veel

treileris. Samas tulekahju ekspertiisiakti ja asjatundja selgituste kontekstis ei saa välistada ka

õnnetusjuhtumit. On eluliselt usutav, et treileris kasutati lahtist tuld ja igapäevaselt, sh tulekahjule

eelnevalt tarvitasid seal viibivad isikud rohkesti alkoholi, mistõttu võisid joobes isikud kasutada

tuld hooletult ja ohtlikul viisil.

4.2 Võtmetunnistajana on käesolevas asjas käsitletud AV, kes erinevalt teistest tunnistajatest on ka

kohtuistungil ütlusi andnud. AV ütlustega seonduvalt tuleb rõhutada, et kuigi kohtu hinnangul tema

ütlustes ei ole mitte mingit alust kahelda, tuleks neisse ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kõigepealt

tuleb rõhutada asjaolu, et kinni peeti AV ja Janis Ivulis koos kui kahtlustatavad raskes isikuvastases

kuriteos ja vahistamistaotlus esitati mõlema suhtes. Ilmselgelt sellises olukorras, mil kaks inimest

on kinni peetud ja mõlemad võivad võrdväärselt olla kuriteo toimepanijad, püütakse oma olukorda

mingisuguselgi määral kergendada. Tihtipeale toimub see nii, et püütakse näidata kuriteo

toimpanijana oma kaaslast. AV on varasemalt karistatud raske isikuvastase kuriteo eest, kuigi

ammu. AV karistatusele raske isikuvastase kuriteo eest osutati ka tema osas esitatud

vahistamistaotluse läbivaatamisel. Seega sellist iseloomustust arvestades ei saa asuda seisukohale,

et kuriteo toimepanemine ei oleks AV puhul usutav. Janis Ivulise kohta on IV öelnud, et tegemist on

tema teada professionaalse poevargaga. Samas võib tunnistaja ja süüdistatava käitumise

kirjeldustest järeldada, et ilmselt AV on võrreldes Janis Ivulisega tasakaalukam, rahulikum, oskab

oma käitumist paremini kontrollida ja tegutseb läbimõeldumalt. Janis Ivulise käitumine, mis

avaldus ka kohtuistungitel, on olnud närviline, ebakindel, süüdistatav ei suuda alati valida kõige

õigemat käitumise viisi ja oma mõtteid selgelt väljendada. Tema psüühikaprobleemid on avaldanud

juba varases lapsepõlves, mille kohta ka kohus on saanud informatsiooni päringu vastusest ja

eelkõige 2007. a Läti Vabariigi epikriisist. Ekstreemsete sündmuste käigus oskas AV oma edasist

käitumist ilmselt paremini planeerida. Tuleb möönda, et AV ütlustes ei ole selliseid vastuolusid,

nagu on täheldatav Janis Ivulise puhul. Samas on vaja silmas pidada, et AV ei ole sedavõrd palju

kordi üle kuulatud kui Janis Ivulist. IVi ütlustest nähtuvalt AV on linna peal rääkinud, et tegelikult

tal oli hea advokaat, kes ta välja päästis. Samas ei ole ta avaldanud pahameelt, et teda on

põhjendamatult kinnipeetud ja ta on pidanud süütuna mitu päeva kinnipidamiskohas viibima.

Eeltoodu on oluline 17.05.2024.a sündmuste kontekstis ütluste usaldusväärsuse hindamise

seisukohalt.

4.3 Janis Ivulis on korduvalt väitnud, et ta kartis AV. Janis Ivulis on avaldanud oma

kambrikaaslastele samuti, et oli purjus ja šokis. Kaitsja leiab, et jälitustoimingu protokollid

(20.09.2024.a jälitustoimingu protokoll) on ilmekad just seetõttu, et neist nähtuvalt Janis Ivulis ise

püüab selgust saada ja n-ö pilti kokku panna sellest, mis tegelikkuses juhtus. Janis Ivulis rääkis

kambris 14. juunil 2024. a AKga, kes uuris, kas Janis Ivulis on talle inkrimineeritava kuriteo toime

pannud. Janis Ivulis kinnitas kambrikaaslasele, et tema ei tapnud. Sealt edasi järgneb jälitustegevuse

protokollis pikk jutt seonduvalt jooksukingadega, millest nähtub, et Janis Ivulisel oli mingil hetkel

jalas ainult üks jooksuring ning ühiselt sündmuste käiku taastada püüdes on AK ja Janis Ivulis

püüdnud selgusele jõuda, kuidas Janis Ivulis ühe tossuga haagissuvilast sai välja joosta ja millal

võis ta teise jooksukinga jalga panna. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et Janis Ivulis tõepoolest

ei mäleta täpselt kõiki sündmusi ning sellega on seletatavad vastuolud tema ütlustes.

4.4 Maakohtu hinnangul on AV ütluste kõrval on teiseks väga oluliseks tõendiks bussi

pardakaamera salvestis, mis on tehtud vahetult pärast tulekahju algust. Salvestisel on taastatud ja

4(12)

osaliselt arusaadavaks tehtud vestlusest AV ja Janis Ivulise vahel (09.07.2024.a koostatud

hääleekspertiisi akt nr 24E-IF00009-01, 19.07.2024.a asitõendi vaatlusprotokoll), millest kohus on

teinud järelduse, et Janis Ivulis sisuliselt selle jutuajamise käigus võtab süü omaks. Sellise

järeldusega kaitsja ei nõustu. Kaitsja arvates on viidatud vestluses ebaselged mitmed väljendid ja

nende sisu. Vestluse arusaadavaks ja jälgitavaks muutmiseks on tehtud erinevaid toiminguid,

määratud ka ekspertiis, faile parandatud. Ekspert on andnud soovituse neid parandatud faile kuulata

paralleelselt originaaliga, kuid sellele vaatamata kuuldu ei ole täiesti arusaadav. Kohtu poolt

osundatud konkreetsetest lausetest ei saa teha järeldust, et Janis Ivulis tunnistab, et ta on toime

pannud tahtliku süütamise ja tahtlikult põhjustanud kahe inimese surma. Nii Janis Ivulis kui AV on

kasutanud sellist väljendit, et ,,see on sinu töö/ see on minu töö''. Sellist väljendust ei saa tõlgendada

sellisel viisil, et süüdistatav kinnitab teadlikult ja tahtlikult kannatanute surma põhjustamist. ,,See

on minu töö'' võib tähendada seda, et süüdistatav (ja ka AV) seostas tulekahju tekkimise

süüdistatava tegevusega. AV sõnad ,,see on sinu töö'' tähendasid ilmselt seda, et tunnistaja arvates

Janis Ivulise tegevusest sai alguse tulekahju ja Janis Ivulis nõustus sellega. Meelevaldne on aga

järeldada, et selliselt väljendudes kinnitas Janis Ivulis haagiselamut süüdates kahe inimese teadlikku

ja tahtlikku tapmist. Pardakaamera salvestuses on muuhulgas kuulda, kuidas Janis Ivulis on mitu

korda öelnud, et Vst on tal kahju. Ka tunnistajate ütlustest nähtuvalt Janis Ivulis sai Vga hästi läbi ja

süüdistatava võimaliku motiivi kontekstis ei saa seda asjaolu kõrvale jätta

4.5 Maakohus on pidanud oluliseks ka seda, kuidas Janis Ivulis käitus vahetult tulekahju tekkimise

järgselt. Kohus luges tõendatuks, et Janis Ivulis naeris tulekahju jälgides, kuid see asjaolu ei

kinnita kindlasti tema poolt süüdistuses märgitud raske kuriteo toimepanemist. Esiteks tuleb silmas

pidada, et tõenditest nähtuvalt naersid nii Janis Ivulis kui AV, viimast aga ei ole käesolevas

kriminaalasjas loetud kuriteo toimepanijaks. AV ei näidanud samuti välja muret ega kahetsust, mida

on märkinud ka tunnistaja, kes esialgselt Häirekeskusesse helistas. Tunnistajad HL ja IM tegid

isikute käitumise põhjal järelduse, et mõlemad võivad olla tulekahjuga seotud ja treileri põlema

pannud, kuna nad käitusid suhteliselt muretult ja jälgisid huviga sündmusi. Seega sellise teojärgse

käitumise pinnalt ei saa tuletada, et Janis Ivulis käitus erinevalt AVst ja see kinnitab süüdistatava

poolt kuriteo toimepanemist samuti tahtlust teo osas ja ka tagajärje osas. Janis Ivulis ise on

selgitanud oma seisundit tulenevalt situatsioonist, mis ilmselgelt oli ekstreemne.

5 Kaitsja ei nõustu maakohtu poolt subjektiivse koosseisu realiseerimisele antud hinnanguga, et RS

ja VR tapmine Janis Ivulise poolt on toime pandud kavatsetusega. Tulekahju tekkepõhjused on

jäänud ebaselgeks ja on võimalik, et keegi süütas haagiselamus mingi eseme. Samas kui ka asuda

seisukohale, et põleng siiski sai alguse Janis Ivulise tegevusest, ei saa sellest järeldada tema süüd

kannatanute tapmises. Isegi kui lugeda tõendatuks, et just tema süütas tahtlikult kardinad, ei osunda

see veel Janis Ivulise tahtlusele kahe inimese surma saabumise osas.

5.1 Kohtule on esitatud mitmeid tõendeid, millest nähtub et J. Ivulis on ka varasemalt erinevaid

esemeid erinevatel aegadel ja kohtades, sh haagiselamus põlema pannud. Sellised teod viitavad

Janis Ivulise võimalikule psüühikaprobleemile, mistõttu kaitsja esitas taotluse sellekohase

ekspertiisi määramiseks, mis jäi aga rahuldamata. Nii Janis Ivulise varases nooruses asetleidnud

süütamine, kui ka tunnistaja AV ütlused ja põlemisjälgedega esemed, mis sündmuskoha lähedusest

leiti, viitavad Janis Ivulise kalduvusele esemeid põlema süüdata. Tuleb möönda, et modus operandi

ilmselt on tuvastatav. Samas ei ole kohus arvestanud seejuures väga olulist asjaolu – Janis Ivulis ei

ole kunagi põhjustanud sellise tegevusega kellelegi mingeid raskeid tagajärgi.

5.2 Kohtu poolt märgitud asjaoludest ja tõenditest võib teha järelduse, et Janis Ivulisel tekkis aeg-

ajalt soov süüdata esemeid ja tal võis olla ka psüühika- või käitumishäire, mis võis avalduda sellisel

viisil. Samas oli Janis Ivulisel teadmine, et tema põhjustatud põlengud on alati kustutatud ja keegi ei

5(12)

ole viga saanud. Isegi kui lugeda tõendatuks, et Janis Ivulis tahtlikult haagissuvilas mingi eseme

süütas, ei pruukinud ta arvestada tema kontrolli alt väljuva ulatusliku põlenguga ja kannatanute

surmaga. Ilmselt oli tule kiire levik Janis Ivulis'e jaoks ootamatu, kuivõrd ka kohus on tuvastanud,

et haagissuvila süttis väga kiiresti, põles väga intensiivselt ning pärast kustutustöid jäi praktiliselt

alles ainult haagissuvila karkass. Süüdistatav jõudis enne haagiselamust lahkumist äratada üles AV

(seades seejuures ohtu oma elu ja tervise), kuid kannatanuid äratada ta ilmselt ei jõudnud.

5.3 Kaitsja leiab, et J. Ivulisel ei olnud mingisugust motiivi kannatanuid tappa. Tõendatud ei ole

mingeid vägivallategusid ega põlengule vahetult eelnenud konflikte RS ja VR ja Janis Ivulise

vahel. Kohus märkis kuriteo võimaliku motiiviga seonduvalt, et eelneval päeval on Kanuti aias

tuvastatud füüsiline konflikt Janis Ivulise ja VR vahel ja millalgi enne põlengut oli Janis Ivulisel

konflikt ka RSga. Need konfliktid võisid kohtu arvates olla ka motiiviks kuriteo toimepanemisel.

Ükski tunnistajatest ei ole rääkinud, et Janis Ivulisel oleks olnud kannatanutega sedavõrd tõsiseid

erimeelsusi, mis oleksid andnud põhjust soovida neist vabaneda. Ilmselt on ka keeruline leida

motiivi iseenda elukoha tahtlikuks maha põletamiseks, iseäranis nii, et ohtu seatakse ka enda elu ja

tervis. Tõenditest nähtuvalt Janis Ivulisel ei olnud mingit sissetulekut ega vara, ja mingit muud

kohta elamiseks peale selle treileri tal ei olnud. Janis Ivulis oli treileris rahumeelselt ja mugavalt

elanud küllaltki pikka aega, seal olid tema isiklikud asjad ja tulekahju jättis Janis Ivulise ilma nii

peavarjust kui ka asjadest. VRga olid tal väga head suhted ja tema surma pärast on süüdistatav

väljendanud kahjutunnet.

5.4 Kaitsja leiab, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa kuidagi usutavaks pidada, et Janis

Ivulis, kes ei ole kunagi olnud vägivallategude eest karistatud (kuigi on ilma mõistliku põhjuseta

esemeid süüdanud), seadis endale eesmärgiks tappa kaks inimest, kelle suhtes tal ilmselt mingit

vihavaenu polnud. Kui ka nõustuda, et Janis Ivulis on kannatanute magamiskoha läheduses

põhjustanud põlengu ja pidi süütamise ohtlikkusest aru saama või rasket tagajärge ette nägema, ei

saa ainuüksi sellest tulenevalt rääkida kavatsetusest ja isegi mitte kaudsest tahtlusest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p 30). Ilmselt kõik tema

tegevuse ohtlikkusega seonduvad asjaolud Janis Ivulisele täielikult arusaadavad ei olnud ja rasket

tagajärge – kannatanute surma, ta ette ei näinud. Kindlasti ei seadnud ta kannatanute surma enda

eesmärgiks. Karistusõiguses tulenevalt KarS §-dest 16 tegelikku teadmist ja teadma pidamist

samastada ei saa. Eeltoodust tulenevalt võib Janis Ivulise teos olla KarS § 117 lg 2 koosseis.

6 Kaitsja leiab, et Janis Ivulisele mõistetud karistus ei vasta toimepandule ja süüdistatava isikule.

Läti Vabariigist saadetud 2007.a epikriisist nähtuvalt on Janis Ivulise lapsepõlv olnud keeruline.

Janis Ivulisel on juba väga varasest east olnud psüühikaprobleemid, lisaks on tema psüühikat

mõjutanud vägivaldne perekond. Epikriisist nähtuvalt on Janis Ivulise isa sooritanud Ivulise varases

lapsepõlves enesetapu, enne seda aga olnud pereliikmete suhtes vägivaldne. Ema käitumises on

esile toodud psühhopaadile omaseid käitumismustreid. Janis Ivulise enda puhul ei ole osutatud

vägivaldsusele, agressiivsusele, pigem on Janis Ivulis olnud teiste poolt alla surutud nooruk, kes

epikriisist nähtuvalt ei ole osanud enda eest seista. Ilmselt selles osas ei ole tema iseloom ja

käitumismustrid muutunud. Ka selle põhjal, mis kohtuistungil avaldus, ei saa väita, et Janis Ivulis

oleks oma käitumiselt agressiivne, pigem oli tajutav teatav ebakindlus ja sotsiaalsete oskuste

puudumine.

Eeltoodut arvestades ei saa teha järeldust, et Janis Ivulis on sedavõrd ohtlik, et teda tuleks 18

aastaks ühiskonnast isoleerida. Kõik tema varasemast elust esile toodud asjaolud viitavad

sotsiaalsete oskuste puudumisele, toimetulekuprobleemidele ja ka alkoholiprobleemile. Isegi kui

kohus leiab, et kuriteo toimepanemine on tõendatud, saab siin juttu olla ainult kaudsest tahtlusest,

mis on kergem tahtluse vorm. Ja vähemalt VR hukkumist on kindlasti süüdistatav kahetsenud,

vähemalt nähtub see salvestusest.

6(12)

7 KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik,

arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Kaitsja on seisukohal, et Janis Ivulis tuleks

käesolevas asjas mõista õigeks, seega hüvitab menetluskulud riik. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui

apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2

nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

PROKURATUURI APELLATSIOONIVASTUS

8 Prokurör vaidleb kaitsja Leelo Viili apellatsioonile vastu. Apellatsioonis tõstatatud küsimustes on

maakohus uuritud tõendeid hinnanud kriminaalmenetlusõiguse nõudeid järgides. Maakohtu

järeldused on ühteaegu nii tõenduslikult korrektsed kui ka põhjendatud ning puuduvad alused

kohtuotsuse muutmiseks. Kokkuvõtlikult on kaitsja apellatsiooni põhjendanud sellega, et Janis

Ivulise süü osas on jätkuvalt kõrvaldamata kahtlus, mida pole võimalik kaudsete tõendite kogumiga

ümber lükata.

8.1 Prokurör on veendunud, et kaudsete tõendite kogumiga, mis kajastavad sündmusi enne ja pärast

haagissuvila põlemist, on tõendatud, et Janis Ivulis oli isikuks, kes süütas haagissuvila ning seeläbi

tappis tahtlikult seal viibinud kaks kannatanut. Janis Ivulisel oli täpselt päev enne haagissuvila

süütamist konflikt ühega hukkunutest - VRga. Päev enne süütamist lõi ta Vt avalikus kohas käega

vastu nägu. See oli koos alkoholijoobes olemisega põhjuseks, miks ta viidi kainestusmajja. Ta

vabanes kainestusmajast täpselt samal hommikul, mil haagissuvila põles. Seega oli Janis Ivulisel

selge motiiv kannatanute suhtes kuriteo toimepanemiseks. Esimene kord, mil ta Vt ning tema

elukaaslast R nägi, oligi vahetult pärast kainestusmajast vabastamist. Seega ilmselgelt oli nende

vahel mingi konflikt üles jäänud. Kohtumenetluses on tuvastatud ka see, et Janis Ivulisele oli

kalduvus esemeid süüdata. Tunnistaja ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et

ta on varasemalt süüdanud haagissuvilas olnud esemeid. Seega on väga usutav, et alkoholijoobes

ning varasemalt lahendamata konfliktide pinnalt otsustas ta haagissuvila ning selles olevad

kannatanud põlema panna.

8.2 Isegi, et Janis Ivulise poolt haagissuvila süütamine pole otseste tõenditega tõendatud, on

kaudsete tõendite kogumiga välistatud võimalikud õnnetusjuhtumid, kuidas tulekahju iseenesest

alguse võinuks saada. Prokuröri hinnangul on tunnistaja AV ütlused usaldusväärsed. Ta on kohtus

andnud ütlusi, et ta jäi enne Janist magama ja ärkas selle peale, et Janis äratas ta üles ja ütles, et nad

haagissuvilast välja jookseksid. Kui Janis A üles äratas, oli ta juba täiesti riides ja jõudnud ka

seljakoti valmis pakkida. Samuti kinnitab A enda ütlustega seda, et põles just Janise, R ja V

toapoolne osa ehk tulekahju sai alguse kannatanute viibimiskohast. Pärast haagissuvilast lahkumist

on tunnistaja kaamera peale jäänud hetk, mil Janis üritab At kättpidi üle sõidutee tõmmata.

Nimetatud omakord tõendab seda, et Janis soovis kuriteopaigalt võimalikult kiiresti ära minna, et

vältida vahele jäämist. Seejärel läksid nad koos Aga bussi peale, milles olev kaamera salvestas

toimunust nii pildi kui ka heli. Prokurör nõustub, et bussi pardakaamera helisalvestiselt ei ole kõik

kuuldu täielikult arusaadav. Sellest olenemata on helisalvestiselt selgelt aru saada see, et A ja Janis

on veel äsja juhtunu mõju all, ning kuulda on ka kannatanute nimesid. Janis väljendas selgelt, et tal

on kahju ainult ühest hukkunust - Vst. Kuulda ja näha on ka seda, et Janis nõustub A küsimise peale

sellega, et tegemist on tema tööga ja ta annab Ale teada, et ta teda ei peeta kunagi kinni. Juhul kui

tegemist oleks olnud õnnetusjuhtumiga, siis poleks Janisel olnud põhjust sellist juttu rääkida.

Prokurör soovib rõhutada, et Janis oli bussis aset leidnud vestluse ajal äsja toimepandud kuriteost

emotsionaalselt mõjutatud ning ta ilmselgelt ei möönnud, et nendevaheline vestlus jääb

helisalvestusele. Seega kajastab bussi pardakaamera video väga objektiivselt Janis Ivulise teojärgset

käitumist ja seeläbi koos teiste tõenditega ka süüd etteheidetavas kuriteos.

7(12)

8.3 Kokkuvõttes on kohtus uuritud kaudsete tõendite kogumiga võimalik luua sündmuste ahel, mis

välistab kõik teised stsenaariumid, peale selle, et Janis Ivulis sai olla ainukeseks inimeseks, kes

süütas haagissuvilas selle toapoole, kus asusid kannatanud. Tal oli teo toimepanemiseks motiiv,

talle on omased impulsiivsed ja vägivaldsed teod ning tuvastatud on ka kalduvus asju põlema

panna. Sellest johtuvalt on maakohus uuritud tõendite pinnalt jõudnud õigele järelduse Janis Ivulise

KarS § 114 lg 1 p 3 järgi süüdi mõistes ja määranud süü suurusele vastava karistuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis

toodud väidete ja põhjendustega ning prokuratuuri apellatsioonivastusega, leiab, et apellatsiooni

argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Janis Ivulise KarS § 114

lg 1 p 3 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud.

10 Kaitsja apellatsiooni põhiargumendiks on asjaolu, et kriminaalasjas esinevad kummutamata

kahtlused, et haagiselamu süttimine võis toimuda erinevalt süüdistuses kirjeldatust mistahes muul

viisil. Samas märgib kaitsja, et lõpuni välistatud pole ka see, et haagiselamut süütas hoopis AV.

Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu järgnevatel põhjustel. Kohtupraktikas kinnistunud

arusaama kohaselt olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma

põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse

käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud

kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut

võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises

situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma

ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas

ruumis viibinud isik. Kriminaalkolleegium osutab ka oma varasemale seisukohale, et kui ka

kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi

süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste

püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid

tõendeid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07, nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Ringkonnakohtu veendumusel on

maakohus tõendite analüüsimisel eeltoodud põhimõtteid täielikult arvesse võtnud ning

kriminaalasjas uuritud kaudsete tõendite kogumi igakülgse hindamise tulemusena jõudis veenva

järelduseni, et VR ja RS tapmise haagiselamu süütamise teel pani toime just süüdistatav Janis

Ivulis.

10.1 Kaitsja ei vaidlusta kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et uuritud tõenditest nähtuvalt põlenud

haagiselamul ei tuvastatud ühendust ühegi elektriallikaga, samuti ei olnud gaasipliit ühendatud

gaasiallikaga ega tuvastatud ühtegi tahkekütte kütteseadet, sündmuskoha vaatlusel ei tuvastatud

põlenud alalt ühtegi suitsukoni. Lisaks tunnistaja AV ütluste kohaselt haagiselamus suitsetati üksnes

läbikäidavas elutoas, VR ja RS kunagi ei suitsetanud oma toas. Selliselt on välistatud abstraktne

versioon, et tulekahju võis alguse saada hooletust suitsetamisest voodis või mõnest

õnnetusjuhtumist. Väärib märkimist, et kaitsja ei toogi apellatsioonis välja ühtegi võimalikku

kummutamata kaitseversiooni, kuidas põleng võis alguse saada. Kohtukolleegium juhib tähelepanu

kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, mille kohaselt isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda

kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid

kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks

süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab

kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii

8(12)

ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3

mõttes (vt nt RKKK nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; nr 3-1-1-49-16, p 20).

10.2 Süüdistatav Janis Ivulis keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. Tema poolt eeluurimisel

kahtlustatavana 18.05.2024 (Kd. II lk 220-231) ning 31.07.2024 (Kd. II lk 232-248) antud ütlused

on omavahel kardinaalses vastuolus, mistõttu maakohus on need õigesti tõendikogumist tervikuna

kõrvale jätnud. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatav Janis Ivulise eeluurimisel antud ütlused on

kriminaalasjas siiski oluliseks teabeks, mis ilmekalt näitab tema kaitsepositsiooni vastuolulisust,

valelikkust ja mittehaakumist teiste objektiivsete ja usaldusväärsete tõenditega. Kui esimesel

ülekuulamisel selgitas ta kokkuvõtvalt, et äratas samas ruumis maganud AVt unest, kui haagiselamu

tagumine pool, kus magasid R ja V oli juba leekides ning põlevast haagisest põgenemiseks ta

hüppas aknast välja, siis teisel ülekuulamisel seletas ta, et konflikti käigus AV kägistas kinnastatud

kätega nii R, kui V surnuks (Kd. II lk 238). Seejärel pani AV haagissuvila põlema, süüdates selleks

magamiskoti. Lisaks märkimisväärne on, et saanud kohtu vahistamismääruse tekstist teada, et

kriminaalasjas on olemas videosalvestus sellest, kuidas tema ja AV lahkusid haagiselamust, seletas

J. Ivulis, et valetas nii kahtlustatavana antud ütluses uurijale, kui ka eeluurimiskohtunikule, et ta

põgenes elamust akna kaudu. Ütluste muutmise põhjuseks selgitas ta, et tal „ei tulnud ka pähe, et

mingi video on olemas sellest sündmusest. (Ta) ei teadnud, millist versiooni (…) rääkida, sest oli

šokis ka selle pärast, et A rääkis teist versiooni“. (Kd II lk 240). Kohtukolleegium märgib ka seda,

et esimeses ülekuulamises rääkis J. Ivulis menetlejale mh 16.05.2024 toimunud sündmustest. J.

Ivulis seletas, et tal olid „100% positiivsed“ suhted VRga ning ta ei maininud midagi, et 16.05.2024

toimus tal VRga vägivaldne konflikt, mis jäi samuti tänava turvakaamerate vaatevälja (Kd II tlk 10-

14) ning mis oli põhjuseks, et kohale saabunud politsei viis J. Ivulise kainenema. Süüdistatava

kaitseversiooni sellest, et VRt ja RS kägistas surnuks AV lükkavad ümber ka surnute

ekspertiisiaktid, milliste kohaselt sattusid mõlemad hukkunud tulehakukoldesse elavatena, mida

tõestab tahma aspiratsioon hingamisteedesse ning karboksühemoglobiini kontsentratsioon laipade

veres toksikoloogilisel uuringul 31% RSil (kd I lk 135-150) ning 40% VRl (kd I lk tl 151-166).

Lõpetuseks on eluliselt äärmiselt ebausutav, et kaks ärkvel olevat füüsiliselt tervet, kuid purjus

inimest lubasid end korda mööda ilma võitluse ega põgenemise katseta surnuks kägistada viisil,

nagu seda selgitab J. Ivulis oma 31.07.2024 ütlustes.

10.3 Ajas muutumatuid ning teiste tõenditega haakuvaid ütlusi on andnud tunnistaja AV. Maakohus

on AV ütlusi kogumis teiste tõenditega ning asetatuna nii kuriteo sündmusele eelnenud, kui ka

järgnenud sündmuste konteksti, igakülgselt hinnanud ning jõudis õige järelduseni, et AV ütlused on

usaldusväärne tõend. Kaitsja ei too apellatsioonis välja ühtegi seadusest tulenevat ja/või

kohtupraktikas aktsepteeritud seisukohta, miks AV ütlused on ebausaldusväärseks tõendiks. Kaitsja

poolt nimetatud asjaolu, et tegemist on isikuga, kes on varasemalt (kuigi väga ammu) kohtulikult

karistatud tapmise eest, ei ole asjaoluks, mis viitaks sellise tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele.

Tunnistaja AV selgitas teiste tõenditega riimuvalt, et 16.05.2025 tema, Janis ja V viibisid pargis,

kus Janis peeti kinni sest ta lõi Vt. Janisele kutsuti politsei ning Janis viidi kainenema. Õhtul läks

tema haagisuvilasse, kus viibis R, aga V ei tahtnud tulla. V ja Janis tulid haagisuvilasse hommikul

kordamööda, esimesena tuli V ja siis Janis. 17.05.2025 hakkasid kõik koos suures toas jooma kuni

ta jäi sinna samasse magama. Ta magas seni, kuni Janis teda üles äratas ning ütles, et jookseme, seal

on tulekahju. Janis oli riides (jope, püksid, seljakott), sh jalanõud jalas. Tulekahju oli mõlemas ehk

V ja R ning Janise toas ja see oli ulatuslik, et sinna poole oli võimatu minna Vt ja R päästma.

Tunnistaja ei osanud selgitada, miks Janis teda äratas ning miks ei äratanud Janis V ja R, vaid ootas

kuni tulekahju on nii suur. Kordamata AV ütlusi kohtukolleegium märgib, et veel selgitas tema

vastuseks just prokuröri küsimustele seoses foto näitamisega, millel on haagisuvila kõrval

prügihunnikus roosa põlemisjälgedega riideese, et tegemist on varem sissepääsu ukse kohal

rippunud riideesemega, mille Janis arusaamatul põhjusel mitte palju aega enne 17.05.2024

9(12)

tulemasinaga põlema pani, ise pärast naeratades. Lisaks sellele pani Janis veel ükskord enda toas

kardina põlema, kuid V märkas seda. Mõlemal korral saadi sellele kiiresti jälile ning asju kustutati.

10.4 Kuigi süüdistatav ise keeldus ütluste andmisest ega kommenteerinud tunnistaja AV eelviidatud

ütlusi, väidab kaitsja esitatud apellatsioonis jätkuvalt, et süüdistatav kartis AVt, mistõttu otsustas

tõtt rääkida (ehk AV isikute tapmises süüstavaid ütlusi anda) alles 31.07.2024 kahtlustatavana

ülekuulamisel. Selline kaitsepositsioon on üheselt ümber lükatud mitme objektiivse tõendiga.

Tallinna Kanuti aia linnakaamera salvestiselt (16.10.2024 asitõendi vaatlusprotokoll, Kd II tlk 10-

14) nähtub, et kartmata AV juures viibimist ning võimalikku sekkumist lööb J. Ivulis parema käega

pingil istuva VR näkku. Seejärel aga hakkab taga ajama ja lööma rulapargis olnud võõrast

noormeest. Eriti kõnekas tõend on AS Tallinna Linnatransport bussiliini nr 54 kaamerate

17.05.2024 salvestused (asitõendi vaatlusprotokoll Kd I lk 110-114), millest nähtub bussi sisenenud

J. Ivulise ja AV kuriteosündmusejärgne käitumine. J. Ivulis on suhtluses silmnähtavalt aktiivsem ja

pealetükkivam pool, kes kogu aeg patsutab AVt. Viimane istub kõrvalistmel, kuid on keeranud J.

Ivulisele selja ja tema nägu on suunatud enamasti akna poole. AV kehakeelest nähtub, et ta on

sellisest J. Ivulise aktiivsusest ja pealetükkivusest häiritud ning sisuliselt väldib J. Ivulist. Selliselt ei

nõustu kohtukolleegium kaitsja positsiooniga, et J. Ivulis oli AVst nõrgem pool ning kartis teda.

10.5 Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu hinnanguga bussiliini nr 54 kaamerate

17.05.2024 salvestusel fikseeritud J. Ivulise ja AV vestlusele, mille helikvaliteet on

hääleekspertiisiga parandatud (09.07.2024 koostatud hääleekspertiisi akt nr 24E-IF00009-01, Kd I

lk 115-118) ja selle sisu kajastatud 19.07.2024 asitõendi vaatlusprotokollis (Kd I lk 119-134).

Iseäranis oluline on, et vestluskaaslased J. Ivulis ja AV ei tea, et ühistranspordis toimub video- ja

helisalvestus, mistõttu lahtise tekstiga arutatakse kuriteosündmust. Kohtukolleegium tutvus viidatud

salvestustega vahetult, kõrvutades neid videofailide asitõendi vaatlusprotokolliga ning nõustub

maakohtuga selles, et sisuliselt tunnistab J. Ivulis AVle, et „kaks laipa on tema töö“, ta on „kindel et

neid ei võeta ealeski kinni“, tal „Vst on kahju, aga Rst on ükskõik“. Ringkonnakohus kordab, et

selles vestluses on AV oluliselt passiivsem pool, kes on pigem endasse tõmbunud, kellele juhtunu

tõsidus ja traagilisus hakkab kohale jõudma.

10.6 Kaitsja juhib tähelepanu, et 20.09.2024.a jälitustoimingu protokollist ilmekalt nähtub, et J.

Ivulis püüab ise selgust saada, mis tegelikkuses juhtus ning vestluses AKga avaldab, et tema ei

tapnud. Kaitsja märgib ise, et jälitustoimingu protokollis järgneb pikk jutt seonduvalt

jooksukingadega, millest nähtub, et Janis Ivulisel oli jalas haagiselamust põgenemisel ainult üks

jooksuking. Kohtukolleegium märgib, et ka see tõend näitab J. Ivulise valelikkust, kuna

olemasolevatest objektiivsetest tõenditest (eelkõige videosalvestustelt) nähtuvalt olid J. Ivulisel

sündmuskohalt põgenemisel mõlemad jooksukingad jalas. Maakohus on viidatud jälitustoimingu

protokolli samuti põhjalikult analüüsinud ning on asjakohaselt välja toonud, et pealkuulatud

vestluses avaldab J. Ivulis kambrikaaslasele muu hulgas, et „tema vastutab“, „on mida mõelda,

palju tuleb karistusaega – 15, võib olla 20 aastat“. 26.07.2024 avaldab, et „tuleb rääkida

versiooni, et Rl oli Sga konflikt ja kuidas S peksis Rt“. 31.07.2024 toimunud ülekuulamisel rääkiski

J. Ivulis uurijale esmakordselt, et AVl oli konflikt RSga ning AV kägistas VR ja RS surnuks.

10.7 Kohtukolleegium kokkuvõtvalt leiab, et olemasolevate kaudsete tõendite kogumi põhjal, mh

kasutades välistamismeetodit (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07, nr 3-1-1-33-08, p 10.2), ei ole kuidagi

võimalik tulla J. Ivulise tegevuse tõendatuse osas maakohtu lõppjäreldusest erinevale seisukohale.

11 Esitatud apellatsioonis kaitsja möönab, et isegi kui lugeda tõendatuks, et Janis Ivulis süütas

haagissuvilas mingi eseme tahtlikult, ei pruukinud ta arvestada tema kontrolli alt väljuva ulatusliku

põlenguga ja kannatanute surmaga. Kaitsja selliselt ei nõustu maakohtu poolt subjektiivse koosseisu

10(12)

realiseerimisele antud hinnanguga, et RS ja VR tapmine Janis Ivulise poolt on toime pandud

kavatsetusega. Kohtukolleegium kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu ning märgib, et kaitsja

argumendid jäävad liiga üldiseks ning vähimalgi määral ei võta arvesse tõenditest tulenevat teavet

ning maakohtu ammendavaid põhjendusi, miks on välistatud versioon süüdistatava kontrolli alt

väljunud tahtlikust tule tegemisest, mis päädis kahe inimese surmaga.

11.1 Maakohus on asjakohaselt viidanud kehtivale kohtupraktikale süüdistatava tegevuses

subjektiivse kuriteokoosseisu tuvastamise osas (RKKKo nr 3-1-1-142-05 p 20 jj; 3-1-1-102-16 p

17; 3-1-1-111-16 p 13). Kohtukolleegium lisaks märgib, et Riigikohtu praktikas on läbivalt

rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo

toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17). See tähendab ühtlasi, et kui

koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas

heaks kiitma (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15,

p 6). Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava

teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Nõudest, et tahtlus tuleb

tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga, tuleneb tagajärjedelikti jaoks omakorda, et tahtlikus

kuriteos saab süüdi tunnistada vaid isiku, kes pärast teootsuse langetamist paneb toime veel

vähemalt ühe (osa)teo või jääb teadlikult tegevusetuks, ning üks neist alternatiividest põhjustab

vastavalt teoimepanija ettekujutusele või tema poolt võimalikuks peetaval viisil koosseisupärase

tagajärje (RKKKo nr 1-20-3306/139, p 9).

11.2 Käsiloleval juhul on süüdistatava tahtlus üheselt tuvastatav tõenditest tulenevast objektiivsest

teopildist. Maakohus on sekundi täpsusega tuvastanud ning selle üle vaidlus puudub, et XXX,

Tallinn asuva X OÜ-le kuuluva hoone turvakaamera videosalvestisel (14.10.2024 asitõendi

vaatlusprotokoll, kd I tlk 44-50) oleva kellaaja järgi kulus haagisuvilast suitsu ilmnemisest kuni

isikute haagissuvilast eemaldumiseni ja leekide mõlemalt poolt väljaulatumiseni kokku kõigest 28

sekundit. Täpsemalt kell 11:34:00 hakkab tulema haagisuvila tagaosa juurest ülevalt musta suitsu,

mis sisuliselt tähendab, et haagissuvila sees on kõik suitsuga täitnud ning sees ei ole võimalik

teadvusel oleval liikumisvõimelisel inimesel enam olla. Kell 11:34:16 kuni 11:34:19 väljuvadki

elamu põhjapoolselt küljelt korda mööda J. Ivulis ja AV. Sellest 9 sekundit hiljem (11:34:28) on

leeke näha välja ulatamas uksest, mille kaudu nad just väljusid ja seejärel kohe ka elamu

lõunapoolselt küljelt, kus uksed puudusid. Ajaliselt see tähendab, et elamust väljuti sisuliselt

viimasel hetkel, kui põleng on seest haaranud kogu elamu. Kriminaalasjas uuritud tulekahju

ekspertarvamuse kohaselt paiknes tulekahjukolle (süttimiskoht) elamu lõunapoolse külje läheduses

haagissuvila sees. Ekspert kinnitas, et tehniliselt tulekahju võis alguse saada nii nagu J. Ivulis

selgitas 31.07.2024 ülekuulamisel ehk põlevast magamiskotist, mis oli visatud R ja V toas ukse ette

põrandale ning seejärel uks oli kinni pandud (Kd I lk 174). Kohtukolleegium märgib, et J. Ivulis

hakkas 31.07.2024 ütlustes RS ja VR tapmises süüdistama AVt, mis on usaldusväärse

tõendikogumiga ümber lükatud, kuid selles osas oluline on, et ekspert on kinnitanud, et selline

haagiselamu süütamise viis on tehniliselt võimalik. Selliselt on kinnitust leidnud süüdistushüpotees

sellest, et J. Ivulis on haagiselamu süüdanud kahe inimese - RS ja VR, tapmise eesmärgil, veendus,

et elamus tekkis ulatuslik põleng, seejärel äratas AV, kellega viimasel hetkel enne leekide elamu

mõlemalt poolt väljaulatumiseni, lahkus välisukse kaudu. J. Ivulise kahe isiku tapmise

toimepanemise kavatsetusele üheselt viitab asjaolu, et ta viibis elamus täpselt nii kaua, kuni tal

tekkis veendumus, et ulatuslik põleng on tekkinud ning RSl ja VRl sellest väljapääsu ei ole.

11.3 Kohtukolleegium märgib, et teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena

tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). KarS § 114 lg 1 p 3 koosseis subjektiivsete

tunnustena eesmärki ega motiivi ette ei näe, seega käsiloleval juhul on õiguslikult sisutühi kaitsja

11(12)

etteheide, et J. Ivulisel puudus motiiv RS ja VR tapmiseks. Ometi kriminaalasjas on tuvastatud, et J.

Ivulisel võis olla kättemaksu motiiv VR suhtes, kuna 16.05.2024 tekkis tema ja VR vahel Kanuti

aias konflikt, mille käigus J. Ivulis lõi VRt ning oli hiljem kohale saabunud politseipatrulli poolt

toimetatud kainestusmajja.

12 Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et juhtis kohtu tähelepanu Janis Ivulise võimalikule

psüühikaprobleemile ning esitas taotluse sellekohase ekspertiisi määramiseks, mis jäi aga

rahuldamata. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on menetluse käigus J. Ivulise süüdivuse

küsimusele vajaliku tähelepanu pööranud. Nimelt koostas 27.01.2025 asja menetlev kohus

kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramise otsustamiseks Euroopa uurimismääruse, milles

kokkuvõttes palutakse teatada, kas J. Ivulis on pöördunud Läti Vabariigis psühhiaatria kliinikusse

või viibinud seal ravil. Jaatava vastuse korral paluti kohtule edastada haigusloo väljavõtteid ja

teostatud ekspertiisid, kui neid on tehtud (Kd II tlk 157-178). Vastuseks Euroopa uurimismäärusele

Läti Vabariigist laekunud info kohaselt olid J. Ivulisel viimati 2007 aastal tuvastatud

psüühikaprobleemid seotud peamiselt õpiraskustega ning diagnoosiks oli õpioskuste arenguhäired,

tõrges-trotslik käitumine, lapsepõlve negatiivne sündmus, lapse väidetava füüsilise

kuritarvitamisega seotud probleemid peres. Maakohus on kaitsja ja süüdistatava kohtupsühhiaatria

ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisel märkis prokuröriga nõustuvalt õigesti, et

menetluse jooksul ei ole J. Ivulise osas tekkinud kahtlusi tema süüvõimes – isik on igakülgselt

orienteeritud ning lapsepõlves psühhiaatrite juurde pöördumise põhjused ning diagnoos pole

sellised, mis tekitaks küsimusi J. Ivulise süüvõimes.

13 Ringkonnakohus leiab, et maakohus mõistis Janis Ivulisele KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kuriteo

toimepanemise eest karistuse, mis vastab nii materiaalõigusele kui ka kohtupraktikas kinnistunud

karistuse mõistmise põhimõtetele. Argumente, mis viitaksid sellele, et maakohus oleks jätnud

karistuse mõistmisel mõne tähtsust omava asjaolu tähelepanuta, esitatud apellatsioonist ei leidu ning

neid pole tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu

põhjendustega J. Ivulisele karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.

14 Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §-s

338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345

lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.06.2025. a otsuse Janis Ivulise suhtes

muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

15 Süüdistatav Janis Ivulisele õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on taotlenud

kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 535,68 eurot. Kaitsja tasutaotluses on

menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs, apellatsiooni

koostamine. Ajakuluks on näidatud kokku 360 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus

on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu

süüdistatav Janis Ivulise kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

12(12)