3-24-2061/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-2061

Haldusasi

X.X.-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 8. mai 2024. a otsuste

nr P6-2024-272460-1 ja nr P6-2024-272462-1 ning 12. juuni

2024. a vaideotsuse nr 5.2-3/14976-6 tühistamiseks,

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks otsustada asi uuesti ja

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. jaanuari 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

lihtmenetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja/apellant Sotsiaalkindlustusamet

Esindaja Merle Magnus

Kolmas isik Y.Y.

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. jaanuari 2025. a otsus

muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja kolmanda isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alates 1. veebruarist 2024 oli vastustaja määranud kaebajale peretoetuse lapse kasvatamise

eest üle kuu vaheldumisi lapse isaga, kuna laps viibis ema (kaebaja) ja isa (kolmas isik) juures

ligikaudu võrdse aja. Sarnaselt määras vastustaja kaebajale lasterikka pere toetust üle kuu.

2. 8. mai 2024. a otsusega nr P6-2024-272460-1 otsustas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) mitte

määrata kaebajale peretoetust lapse kasvatamiseks, sest laps viibib püsivalt isa juures. Otsusega

nr P6-2024-272462-1 lõpetas SKA samal põhjusel alates 1. maist 2024 kaebajale lasterikka pere

toetuse maksmise.

3. 12. juuni 2024. a vaideotsusega nr 5.2-3/14976-6 jättis SKA rahuldamata kaebaja vaide SKA

8. mai 2024. a otsuse nr P6-2024-272462-1 kehtetuks tunnistamiseks.

4. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA 8. mai 2024. a otsuste nr P6-2024-272460-1 ja nr

P6-2024-272462-1 ning 12. juuni 2024. a vaideotsuse nr 5.2-3/14976-6 tühistamiseks, SKA

kohustamiseks otsustada asi uuesti ja tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt kasvab kaebaja peres kaks last, kes ei kuulu kolmanda isiku leibkonda, ja laps,

kes elas vaheldumisi kaebaja ja kolmanda isiku peres. Seetõttu maksti ka perehüvitisi vanematele

vaheldumisi üle ühe kuu.

Reaalselt laekus kaebajale lasterikka peretoetus perioodil jaanuar 2023 kuni mai 2024 ainult ühe

kuu, s.o märtsi eest.

Perehüvitise kokkuleppeid saavad teha ainult lapsevanemad ise ühise avalduse alusel. Lastekaitsel

ei ole õigus sekkuda, kui selleks ei ole kohtumäärust lapse perest eraldamiseks või ühel vanemale

määratud ainuhooldusõiguseid. SKA ei saa määrata perehüvitisi ümber, kui kärgperede

ülalpidamiskohustusi täidetakse võrdselt ning ühiselt allkirjastatud avaldust ei ole esitatud.

5. Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

SKA selgitas, et enne 2024. aasta märtsi maksti kaebajale lapsetoetust seoses kahe lapsega. Märtsis

määrati kaebajale lapsetoetus seoses 3. lapsega, mistõttu maksti talle märtsikuus lapsetoetust 3 lapse

eest ja lisaks ka lasterikka pere toetust.

Mais oleks kaebajal tekkinud lapse võrdse kasvatamise puhul taas õigus lapsetoetusele seoses

kolmanda lapsega ja lasterikka pere toetusele. Kolmas isik teavitas 24. aprillil 2024, et laps elab

püsivalt isa juures, mida kinnitas Tartu Linnavalitsuse 3. mai 2024. a vastuskiri SKA-le. Seetõttu ei

olnud kaebajal enam õigust lapsetoetusele seoses lapsega ega ka lasterikka pere toetusele.

Iga kuu makstava toetuse maksmine lõpetatakse peretoetuse saamise õiguse lõppemisele järgnevast

kuust perehüvitiste seaduse (PHS) § 31 järgi. Lapsetoetuse saajat on võimalik vahetada, kas ühe

vanema taotlusel koos teise vanema nõusolekuga või peab leidma tõendamist, et taotleval

lapsevanemal on õigus lapsetoetusele. 20. veebruaril 2024. a Kambja Vallavalitsuse kirja alusel

luges SKA tõendatuks, et vanemad kasvatavad last võrdselt. Selleks ajaks oli 2024. aasta veebruari

lapsetoetus juba välja makstud kolmandale isikule ja kaebajale oli võimalik toetused määrata alates

märtsist. Kuna aprillis ilmnes toetuse õiguse lõpetamist kinnitav asjaolu, siis lõpetati toetuste

maksmine alates maist.

6. Kolmas isik kaebuse kohta seisukohta ei avaldanud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohus 12. novembri 2024. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas SKA

vaidlustatud otsused ning vaideotsuse ja kohustas SKA uuesti lahendama lapsetoetuse ja

lasterikka peretoetuse määramise küsimus. Kaebus jäi rahuldamata kahju hüvitamise nõudes.

Halduskohus sedastas, et kaebajale ja kolmandale isikule peretoetuste vaheldumisi maksmiseks

SKA määras 16. aprilli 2024. a otsustega kaebajale seoses lapse kasvatamisega lapsetoetuse 100

eurot perioodiks 1. mai 2024 kuni 13. detsember 2026 (dtl 188) ja lasterikka pere toetuse 450 eurot

kuus perioodiks 1. mai 2024 kuni 13. detsember 2026 (dtl 189).

8. mai 2024. a otsustega otsustas SKA mitte määrata kaebajale lapsetoetust lapse kasvatamiseks,

kuna laps elab kolmanda isiku juures ning samal põhjusel lõpetada kaebajale lasterikka pere

toetuse maksmine.

9. Lapse kasvatamine eeldab lapsega koos elamist ja tema eest igapäevast hoolitsemist. Seega on

lapsetoetuse määramisel oluline välja selgitada, kus ja kellega koos laps elab (PHS § 26 lg 2).

Seda, kumb vanem last puudutavate kulude kandmisse rohkem panustab ja kuivõrd saab selles

kontekstis arvestada lapsetoetuse maksmist, on põhimõtteliselt võimalik arvesse võtta üksnes

elatise nõude lahendamisel, mitte aga lapsetoetuse määramise otsustamisel.

10. Kolmas isik ei olnud rahul peretoetuste vaheldumisi määramisega ning andis 24. aprilli 2024.

a kirjaga vastustajale teada, et vanem laps elab püsivalt kolmanda isiku juures.

11. Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 3. mai 2024. a vastusega nr 13-

8.2/06766 on tõendatud, et Tartu Linnavalitsus vestles nii kolmanda isiku kui ka lapsega ning

mõlemad kinnitasid, et laps elab aprillist püsivalt kolmanda isiku juures ja käib kaebajal külas.

12. Kaebaja omakorda selgitas 6. mail 2024 SKA-le, et tegelikult veetis laps siiski 50% aprillist

kaebajaga (dtl 61). Kaebaja märkis, et lisab failid tegelikkusest ja kinnitas, et laps viibis kaebaja

juures aprillis ka siis, kui kaebaja viibis väljaspool Eestit. Kaebaja pöördus 8. mail 2024 e-

kirjaga SKA poole ning selgitas, et kolmanda isiku ütlused selle kohta, et alates aprillist elab laps

kolmanda isiku juures, on valed (dtl 197), samuti, et kolmas isik on pannud sunduslikult lapse

sama kinnitama.

13. Olukorras, kus kolmas isik ja kaebaja on tähtsust omavate asjaolude suhtes vastandlikel

seisukohtadel, ei saanud vastustajal olla piisavalt teavet lapsetoetuse ümber määramiseks teisele

vanemale. Pärast kaebaja selgituste saamist hiljemalt vaidemenetluses tulnuks SKA-l täiendavalt

uurida, kas laps kasvas mõlema vanema juures ligikaudu võrdselt, kuivõrd see asjaolu oli

haldusakti andmiseks tähtsust omav asjaolu.

14. Tsiviilasja nr xxx kohtuistungi protokollist 28. maist 2024 nähtub, et kaebaja viibis 14.

aprillist kuni 3. maini 2024 välismaal. Kolmas isik omakorda vastas kohtu küsimusele „kas teie

tegite aprillikuus ja märtsikuus lastele kulutusi ja kas see teie elu mõjutas, kui X.X. oli kolm

nädalat ära“ järgmiselt: „[---] Otseselt ei ole mõjutanud. Nad tahtsid omaette olla.“ Protokollist

järeldub, et vanem laps elas 2024. a aprillikuus teatud aja ikkagi kaebaja, mitte kolmanda isiku

juures. Asja materjalidest nähtub samuti, et kolmas isik on 15. aprillil 2024 saatnud kaebajale e-

kirja, mille ta tunnistab, et on lastelt saanud info selle kohta, et kaebaja on Eestist kolmeks

nädalaks ära sõitnud (dtl 44). 18. aprillil 2024 on kolmas isik e-kirjas avaldanud pahameelt, et

kaebaja on jätnud lapsed omapead (dtl 45).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist ja uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses osutab vastustaja, et halduskohtu otsusega tühistati SKA 8. mai 2024. a

otsused, millega jäeti määramata kaebajale lapsetoetus ja lõpetati lasterikka pere toetuse maksmine

alates maikuust 2024. Samas leidis kohus, et vaidlusalune periood on jaanuar kuni aprill 2024.

Vastustaja võimalused lapse võrdse kasvatamise tuvastamise osas üsna piiratud. SKS saab tugineda

lapsevanemate poolt avaldatule ja esitatud tõenditele. Lisaks saab SKA teha päringuid kohaliku

omavalitsuse üksusele.

Kuupäevaliselt ei ole teada, millal lõppes olukord, mil vanem laps enam ei viibinud vanemate

juures vaheldumisi. Tartu Linnavalitsuse 3. mai 2024. a kirja kohaselt juhtus see aprillis. Kui saab

teatavaks, et lapse kasvatamine ei toimu enam võrdselt ja laps elab ühe vanema juures juba

aprillikuust, siis ei ole määrav, mis päevast alates. Järgmisest kuust ei ole võimalik maksta

peretoetusi vanemale lapse eest, kes on asunud elama teise vanema juurde.

Vaidlustatud otsuste õiguspärasus tuleb kindlaks teha otsuste tegemise aja seisuga. Seetõttu ei ole

asja lahendamisel asjakohased pärast otsuse tegemist tekkinud tõendid.

Vastustajal ei ole võimalik täita kohtuotsust vastavalt kohtu juhistele, sest tuvastada aasta hiljem

seda, kus laps viibis jaanuar – aprill 2024, ei ole suure tõenäosusega võimalik. Lisaks ei ole see ka

vajalik ega põhjendatud selleks, et teha uus otsus. Mais peretoetuste saamine saab sõltuda eelkõige

sellest, kes last mais 2024 kasvatas või seda suurema osa ajast tegi. Ka kohtuotsuses ei ole jõutud

järeldusele, et mais jätkus lapse võrdne kasvatamine.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud järeldust, et vastustaja on vaidlustatud

otsuse rajanud asjaolule, mida ei saa tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jätab põhjendused HKMS § 201 lg 4 järgi kordamata.

18. Apellatsioonimenetluses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et ta on vaidlustatud otsuse

aluseks olevad asjaolud välja selgitanud, selleks piisavalt tõendeid kogunud ja täitnud

uurimiskohustuse.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

19. Vaidlustatud otsuses viidatud normide kohaselt lõpetatakse iga kuu makstava toetuse

maksmine peretoetuse saamise õiguse lõppemisele järgnevast kuust (PHS § 31). Õigus hüvitisele

lõpeb, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele (Sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p 2).

Kaebaja õigus, mille lõpetamise vastustaja otsustas, oli talle 16. aprilli 2024. a otsustega (dtl 188,

189) perioodiks 1. mai kuni 13. detsember 2024 määratud lapsetoetus (PHS § 17) ja lasterikka pere

toetus (PHS § 21). Vastustaja oli teinud 16. aprilli 2024. a otsused toetuste määramise kohta 2024.

aastal kaebajale ja kolmandale isikule peretoetuste vaheldumisi maksmise praktikat ellu viies, kuna

nende laps elas vaheldumisi mõlema vanema juures. Õiguslik alus selleks tuleneb PHS § 6 lg-st 1

ühes Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud otsusega asjas nr 3-18-1672.

Riigikohus tunnistas põhiseadusvastaseks ja kehtetuks PHS§ 6 lg 1 teise lause osas, milles see säte

ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad

saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab

kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres.

20. Halduskohus selgitas põhjendatult, et kujunenud olukorras pidi vastustaja vaidlustatud otsuse

tegemiseks tuvastama, et olukord on muutunud, s.t et kaebaja ja kolmanda isiku laps ei ela enam

mõlema vanema juures. Vaidlustatud otsused puudutavad nii kolmanda isiku kui ka kaebaja

õigusi. Seega olid mõlemad vaidlustatud otsuse andmise menetluses menetlusosalised

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 mõttes. Vastustajal oli seetõttu kohustus teatada

kaebajale menetluse alustamisest (HMS § 35 lg 2), ning anda kaebajale võimalus arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks (HMS § 40 lg 1).

21. SKA teavitas kaebajat menetlusest 6. mai 2024. a teatega (dtl 192), pärast seda kui Tartu

Linnavalitsus oli vastuseks SKA järelepärimisele teatanud (dtl 111), et nii kolmas isik kui ka

vanem laps kinnitavad lapse püsivat elamist kolmanda isiku juures. Samas ei nähtu teatest, et

vastustaja oleks andnud kaebajale võimaluse oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja

vastas siiski teatele samal päeval (dtl 194) ning lükkas ümber väite, nagu oleks vanem laps

elanud kaebaja juures viimati 2024. aasta märtsis. Kaebaja palus endaga ühendust võtta, et

tõendada vaidlusalust asjaolu. Seda vastustaja ei teinud. Kaebaja 7. mai 2024. a pöördumisest

(dtl 194) ilmneb, et kaebaja arusaamisel oli vastustaja juba otsuse teinud. Seetõttu palus kaebaja

saata otsus talle.

Ringkonnakohtu hinnangul rikkus vastustaja sellega nii kaebaja ärakuulamise kohustust kui ka

kohustust selgitada välja asja otsustamiseks olulised asjaolud (HMS § 6). Kaebaja 6. ja 7. mai

teadetest oli vastustajale teada, et kaebaja ei nõustu sellega, nagu oleks talle peretoetuse määramisel

tuvastatud asjaolud muutunud. Samuti oli kaebaja väljendanud valmisolekut tõendite esitamiseks.

Sellele vaatamata andis vastustaja 8. mail 2024 otsused, millega lõpetas kaebajale peretoetuste

maksmise vaidlusaluses osas. Seega on vaidlustatud otsused formaalselt õigusvastased. Haldusakti

formaalne õigusvastasus ei ole tingimata aluseks haldusakti tühistamisele. Nii ei too menetluslikud

rikkumised kaasa haldusakti tühistamist, kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS

§ 58). Praegusel juhul ei saa aga väita, et SKA poolt kaebaja ärakuulamata jätmine ja

uurimiskohustuse rikkumine ei võinud mõjutada asjas otsustamist.

22. Vastustaja saanuks oma vea parandada vaidemenetluses, eriti arvestades kaebaja poolt

esitatud konkreetseid väiteid - 2024. aasta aprillis laps elas kaebaja juures kolmanda isikuga

võrreldava aja, s.o 14. kuni 26. aprillini. Liiati nähtub kaebaja kohtumenetluses esitatud

tõenditest (dtl 48-51, 44, 45), et kolmas isik on kohtumenetluses tsiviilasjas nr xxx ning

kaebajale saadetud e-kirjades möönnud lapse elamist kaebaja juures 2024. aasta aprillis. Seega

oli vastustajal võimalik koguda asja kohta täiendavaid tõendeid vaidemenetluses. Nende

tõenditega arvestamine oli oluline, kuna need on vastuolus kolmanda isiku kinnitusega, nagu ei

oleks laps elanud kaebaja juures 2024. aasta aprillis. Vastavalt ei saa järeldada, et vastustaja

tuvastas õigesti faktilise asjaolu, millele tuginevad vaidlustatud otsused.

23. Ringkonnakohus osutab siinjuures veel sellele, et faktilise asjaolu tuvastamisel ei ole

määravat tähendust sellel, milline oli lapse elukoht aprilli viimastel päevadel. Kui laps elas 2024.

aasta kevadel vaheldumisi kummagi vanema juures, siis on ilmne, et mõnel perioodil ei

saanudki ta elada kaebaja juures. Seetõttu ei saa otsustav tähendus olla sellel, kui selliseks

perioodiks, mil laps ei elanud kaebaja juures, osutusid just aprilli viimased päevad. Arvestades

peretoetuste vanematele vaheldumisi maksmise eesmärki, siis on otsatarbekohane hinnata

toetuse maksmise eelduste täidetust kuu, mitte mõne lühema ajavahemiku, s.o näiteks päeva või

nädala kaupa. Selline lähenemine ei ole vastuolus ka PHS §-ga 31, mis näeb ette reegli toetuse

õiguse lõppemise tingimuse kuupõhiseks arvestamiseks. Seetõttu juhul, kui vastustaja tuvastab,

et laps elas aprillis ligikaudu võrreldava aja nii kaebaja kui ka kolmanda isiku juures, võib olla

põhjendatud lugeda toetuse õigust andev tingimus aprillis täidetuks mõlema vanema suhtes.

Kuust lühema perioodi osas toetuse saamise õiguse tingimuste hindamine paneks vastustajale

põhjendamatu halduskoormuse ja võiks viia ka ebamõistliku tulemuseni, kui vanemad käituvad

pahausklikult. Vanem, kelle juures laps viibib kuu lõpus, võiks selliselt saavutada teisele

vanemale toetuse maksmise lõpetamise järgmisest kuust ka olukorras, kus lapse enda seisukoht

asuda elama üksnes ühe vanema juurde ei ole sugugi lõplik ja muutub järgneva kuu jooksul.

Seetõttu võib peretoetuste vanematele vaheldumisi maksmise eesmärgiga enam kooskõlas olla

see, kui toetuse maksmise korraldust kergekäeliselt ei muudeta. Teisisõnu peaks vastustaja ühele

vanemale toetuse maksmise lõpetamise otsuse tegemiseks veenduma, et senine korraldus lapse

elukoha osas on lõppenud, mitte ajutiselt peatunud. Olukorras, kus vanemate omavahelised

suhted, samuti suhted lapsega, on pingelised, ei saa välistada, et stabiilne ei ole ka lapse

elukorraldus. Eeldada ei saa, et kummagi vanema juures elamine toimub tõrgeteta korrapärase

graafiku järgi või, et laps konkreetses olukorras mõnel perioodil ei eelista elada üksnes ühe

vanema juures. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene PHS §-st 31 koostoimes SHS §-ga 19 SKA-

le kohustust otsustada ümber vanematele peretoetuste maksmist lapse elukorralduse muudatuse

korral, kui see ei anna alust järelduseks, et kalendrikuu lõikes ei ole laps elanud ligikaudu

võrreldava aja mõlema vanema juures.

24. Nendel põhjustel ei saa nõustuda vastustajaga, nagu ei saaks ta tegelikkuses täita

uurimiskohustust enam, kui ta juba tegi linnavalitsusele lapse elukoha kohta järelepärimist tehes.

Tõepoolest võib olla keeruline tuvastada, kas konkreetsel ajahetkel, mil laps viibib ühe vanema

juures, on tegemist tema püsiva elukohaga. Küll on praegusel juhul võimalik välja selgitada, kas

laps elas ligikaudu võrdse aja mõlema vanema juures 2024. aasta aprillis ja järgnevatel kuudel.

Nagu nähtub kaebaja esitatud tõenditest, siis kolmas isik tegelikkuses ei eita seda, et laps elas

mingil perioodil aprillis kaebaja juures. SKA, väites raskusi tõendite kogumisel, vaatab mööda

sellest, et linnavalitsusele järelepärimist tehes ei soovinudki vastustaja teavet selle kohta, kas

aprillis viibis laps vanemate juures ligikaudu võrdse aja, vaid üksnes, kas laps on püsivalt elama

asunud kolmanda isiku juurde. Nagu eelnevalt selgitatud, ei olnud linnavalitsuselt saadud teave

aga piisav vaidlustatud otsustega kaebajale peretoetuste maksmise lõpetamise otsustamiseks.

25. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetlusosalised ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid seetõttu

välja ei mõisteta.

27. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja ja kolmanda

isiku isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)