2-23-18322/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Indrek Parrest, Hele Kaldma

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. detsember 2025

Tsiviilasja number

2-23-18322

Tsiviilasi

XXXXXXXXX korteriühistu avaldus Eda Pruuelilt ja

Kase Kaubandus OÜ-lt võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. aprilli 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eda Pruueli ja Kase Kaubandus OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (puudutatud isikud):

Eda Pruuel (ik XXXXXXXXXXXX)

Kase Kaubandus OÜ (rk 10200881)

Puudutatud isikute esindaja: vandeadvokaat Kerstin

Linnart-Herm

Vastustaja (avaldaja): XXXXXXXXX korteriühistu (rk

XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Kadi Saluste

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. aprilli 2025 määrus

muutmata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud solidaarselt Eda Pruueli ja Kase

Kaubandus OÜ kanda.

3. Mõista Eda Pruuelilt ja Kase Kaubandus OÜ-lt solidaarselt välja XXXXXXXXX

korteriühistu kasuks menetluskulude katteks 1146,64 eurot (sh käibemaks 207,14 eurot).

Väljamõistetud menetluskuludelt 1146,64 eurot tuleb tasuda viivist alates kohtumääruse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. XXXXXXXXX korteriühistu (avaldaja/korteriühistu) esitas 29. detsembril 2023

maakohtule avalduse, milles palus mõista avaldaja kasuks välja majandamiskulude võlg Eda

Pruuelilt (puudutatud isik 1) 2660,43 eurot ja Kase Kaubandus OÜ-lt (puudutatud isik 2)

2080,50 eurot ning viivis põhinõuetelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates avalduse esitamisest kuni põhinõuete täitmiseni.

Avalduse kohaselt koosneb korteriühistu kolme aadressil XXXXXXXXX asuva maja

korteriomandite omanikest. Puudutatud isikule 1 kuuluvad korteriomandid nr 14 ja 18 ning

puudutatud isikule 2 korteriomand nr 20.

Korteriühistu 19. mail 2011 vastu võetud põhikirja p 3.2.6.b sätestas, et „maksete suuruse

kindlaksmääramisel lähtutakse kütteks kuluva soojusenergia puhul korteri üldpinna suurusest

või korteritesse paigaldatud soojaarvestite järgi.“ Korteriühistu 20. juuli 2016

kordusüldkoosolekul otsustati loobuda varasemast personaalsest küttearvestusest ja minna

2016. a sügisest üle pindalapõhisele arvestusele. Enne koosolekut tasus XXXXXXXXX

korteriomand M3 arveid vastavalt soojusmõõturile ning ülejäänud korteriomandite küttekulu

mõõdeti MESA anduritega, mille ebatäpsuse tõttu otsustatigi minna üle korterite ruutmeetreid

arvestavale süsteemile. Üldkoosolekul valiti seega põhikirjas sätestatud kulude jagamise

variantide vahel.

Korteriühistu 6. septembri 2017 üldkoosolekul otsustati, et XXXXXXXXX korteriomand M3

maksab kütte eest vastavalt soojusmõõturile ning ülejäänud XXXXXXXXX korteriomanikud

tasuvad ruutmeetripõhiselt. Erandi tegemine oli põhjendatud, sest korteriomand M3 on eraldi

sissepääsuga kaubanduspind, mis ei kasuta maja üldpindasid ja mille küttesüsteem

(kasutusluba väljastatud 7. juunil 2010) on projekteeritud ja ehitatud ülejäänud majast

sõltumatuna.

Korteriühistu 11. septembri 2018 üldkoosolekul tegi puudutatud isik 2 ettepaneku, et

XXXXXXXXX (hoovimaja) eraldatakse üldisest küttesüsteemist. Ettepaneku mõte oli, et

ühtsesse küttesõlme paigaldatakse hoovimaja väljavõttele soojusenergia arvesti ja

soojusenergia jagatakse hoovimaja liikmete vahel vastavalt korterisse paigaldatud

mõõteseadmete näitudele, mitte pindalale, nagu seda tehakse hetkel sarnaselt peamajaga.

XXXXXXXXX maja eraldamist üldisest küttesüsteemist ei otsustatud. Puudutatud isik 2 oli

teadlik, et selleks, et tema korteriomandis soojusmõõturi alusel kütteenergiat arvestada, on

vaja soojusmõõtur paigaldada kogu XXXXXXXXX majale ning teised korteriomanikud

peavad sellega nõustuma. Majale soojusmõõturi paigaldamine on vajalik, sest korteriomanikel

tuleb tasuda ka üldpindade küttekulu eest. Erand on tehtud vaid korteriomandile M3, sest

korteriomanik täitis küttesüsteemi ja soojusmõõturi legitimeerimise nõuded. XXXXX ja

XXXXXX majad on sõlminud eraldiseisvad soojusenergia lepingud ning tasuvad otse

soojusenergia pakkujale. XXXXXXXXX majas ei ole eeltoodud lahendus võimalik, sest

majal ei ole kasutusluba ega kehtivat kütteprojekti ning korteriomanikud ei ole võtnud vastu

vastavat otsust. Enne küttesüsteemide kordategemist ning kütteprojektide ja kasutusloa

saamist majale ei ole võimalik kellelegi XXXXXXXXX majast erandit teha.

Alates 2019. a novembrist on puudutatud isikud jätnud avaldaja esitatud arved osaliselt

tasumata, sest on oma korteritesse omaalgatuslikult ja ebaseaduslikult paigaldanud

soojusmõõturid ning on soovinud tasuda kütte eest vastavalt mõõturitele. Kokku on

puudutatud isik 1 tasunud soojusenergia eest vähem 2660,43 eurot ja puudutatud isik 2

2080,50 eurot.

Soojusmõõturi järgi tasuvad puudutatud isikud ühe ruutmeetri kohta üle kahe korra vähem kui

teised samades tingimustes elavad ja samamoodi soojusenergiat tarbivad majaelanikud. Seda

seetõttu, et puudutatud isikule 1 kuuluvas korteriomandis nr 18 ei toimi korteriomaniku süül

üks küttekontuur ning puudutatud isikule 2 kuuluva korteriomandi nr 20 küttesüsteem on

ümberehitatud. XXXXXXXXX maja üldpindade küttekulude eest ei ole puudutatud isikud

tasunud.

2. Puudutatud isikud vaidlesid nõuetele vastu. Puudutatud isik 1 ostis korteriomandid 8.

septembril 2016, puudutatud isik 2 ostis korteriomandi 8. septembril 2017. Kuni korterühistu

praegu kehtiva põhikirja äriregistrisse kandmiseni 7. veebruaril 2024 oli korteriomanikel

võimalik kehtinud põhikirja p 3.2.6.b järgi tasuda soojusenergia eest korteritesse paigaldatud

soojaarvestite järgi. Tulenevalt 20. juulil 2016 kehtinud korteriühistuseadusest (KÜS) tuli

majandamiskulude jagamine reguleerida põhikirjaga, seda ei saanud teha korteriomanike

üldkoosolekul lihthäälteenamusega vastu võetud otsusega. Korteriühistute põhikirjad on

registris avalikud eesmärgiga, et korterite omandajad saaksid end kurssi viia korteriühistus

kehtestatud erisustega seadusest mh majandamiskulude jagamisel.

Puudutatud isikute korteriomandite küttesüsteem on seaduslik ja korteriomanditele on

väljastatud kasutusload. Kui korteriühistu juhatus nõudis 2019. a-l mõõturite taatlemist, siis

asendasid puudutatud isikud mõõturid nõuetele vastavate mõõturitega. Majale kasutusloa

taotlemisega on kohustatud tegelema korteriühistu juhatus. Kasutusloa olemasolu või

puudumine ei ole seotud küttekulude jagamise põhimõtetega. Puudutatud isikud on juba viis

aastat soovinud ühtsest küttesüsteemist eralduda, kuid korteriühistu juhatuse

hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ei ole probleemi lahendatud.

Üldpinnad ei ole määrava suurusega ja avaldaja ei ole toonud välja, millistel üldpindadel

asuvad küttekehad, mille soojatarbimise eest on vaja tasuda. Korteriomandi M3 omanik

üldpindade kütmise eest ei maksa. Üldpindade küttekulude eest tasumine tuleb lahendada

mõistlikult.

27. septembril 2022 võttis korteriühistu vastu uue põhikirja, millega soovis võtta puudutatud

isikutelt võimaluse tasuda kütte eest mõõturite järgi. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 13.

septembri 2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15971 27. septembri 2022 üldkoosoleku otsuse

vastavas osas kehtetuks. Ringkonnakohus on määruse p-s 12 tunnustanud puudutatud isikute

õigust tasuda soojusenergia eest vastavalt tegelikule tarbimisele, mõõturite alusel.

Kuna puudutatud isikud on tasunud tegelikult tarbitud soojusenergia eest, ei ole nad

võlglased.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 22. aprilli 2025 määrusega avalduse ning mõistis välja

XXXXXXXXX korteriühistu kasuks majandamiskulude võlgnevuse E. Pruuelilt 2660,43

eurot ja Kase Kaubandus OÜ-lt 2080,50 eurot ning viivise põhinõuetelt (vastavalt 2660,43

eurot ja 2080,50 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras avalduse esitamisest

29. detsembrist 2023 kuni põhinõuete täitmiseni.

Menetlusosaliste menetluskulud jäeti solidaarselt puudutatud isikute kanda ning mõisteti

puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja menetluskulud 4977,20 eurot (sh

käibemaks) ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates määruse jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Määruse kohaselt ei hinnanud kohus küttesüsteemi nõuetelevastavust, vaid lähtus eeldusest,

et küttesüsteemi vastavus või mittevastavus projektile ei mõjuta ühistu liikme kohustust

tasuda küttekulusid. Samuti ei hinnanud kohus korteriühistu üldkoosoleku otsuste kehtivust,

kuna selles osas ei ole kohtule nõuet esitatud. Asjakohane ei ole ka hinnata korteriühistu

tegevust kasutuslubade saamisel või kütteprojektide kooskõlastamisel.

Avaldaja 19. mai 2011 põhikirja kohaselt lähtutakse kütteks kuluva soojusenergia puhul

korteri üldpinna suurusest või korteritesse paigaldatud soojaarvestitest. Avaldaja

üldkoosoleku otsustega on otsustatud lähtuda XXXXXXXXX maja küttekulude arvestamisel

pindalapõhisest arvestusest ja seda otsustust ei ole muudetud. Kohus leidis, et

XXXXXXXXX majas ei ole võimalik küttekulusid arvestada selliselt, et puudutatud isikutel

võimaldatakse maksta soojusmõõturite alusel, kuid teistele korteritele kohaldatakse

pindalapõhist arvestust. Erineva arvestusmetoodikaga ei saa maja küttekulusid korterite lõikes

õiglaselt jagada. Kuni ühiselt ei ole arvestuse aluse muutmises kokku lepitud, ei saa

puudutatud isikud asuda omaalgatuslikult arvete aluseks olevat metoodikat muutma ning

arvetes ümberarvestusi teha.

Riigikohtu praktika kohaselt, kui korteriomanik või tema õiguseellane on otsustanud enda

eriomandi elamu ühisest küttesüsteemist lahti ühendada, ei vabasta see teda või tema

õigusjärglast elamu soojusenergia kulude kandmisest ning asjaolu, et korteriomaniku isiklik

soojusenergia tarbimine seetõttu väheneb, ei muuda olukorda hea usu põhimõtte vastaseks

(VÕS § 6). Mh ei tulene hea usu põhimõttest teistele korteriomanikele kohustust teha

kõnealusele korteriomanikule erisusi elamu soojusenergia kulude kandmisel, kuid soovi

korral võivad nad seda siiski teha (RKTKm 24.05.2023, 2-20-119460, p 23).

Küttearvete tasumisest keeldumiseks ei anna alust ka asjaolu, et korterite omandamisel olid

puudutatud isikud arvestanud teise küttekulu arvestamise metoodikaga. Puudutatud isikud

said korterite omandamisega korteriühistu liikmeteks ja neile kohalduvad korteriühistus vastu

võetud põhimõtted. Puudutatud isikud ei saa ennast arvata teiste korteriomanikega ühisest

küttekulude arvestusest välja.

Korteriomandile M3 erisuse tegemise põhjused on avaldaja välja toonud. Tegemist on

kaubanduspinnaga, mille küttekulu on teistest XXXXXXXXX korteriomanditest erinev, sest

sellel on õuest eraldi sissepääs ja see ei kasuta XXXXXXXXX maja üldpindasid.

Keldrikorrusel asuva korteriomandi M3 soojusrežiim erineb maapealsete korterite

soojusrežiimist ning küttesüsteem on selliselt projekteeritud ja ehitatud ning kasutusluba on

väljastatud 7. juunil 2010. Seega korteriomandi M3 küttesüsteem on ehitatud ülejäänud

majast sõltumatuna. Korteriomandi M3 kütmine või mittekütmine ei mõjuta ülejäänud

XXXXXXXXX maja küttesüsteemi funktsioneerimist. Eeltoodust tulenevalt ei ole

asjakohased puudutatud isikute väited, et erandi tegemine on võimalik ka neile. Ehituslikest

eripäradest tulenevalt ei oleks see võimalik.

Puudutatud isikud ei ole neile väljastatud arveid täies ulatuses tasunud detsembrist 2020.

Avaldaja nõue on tekkinud ajavahemikus novembrist 2019 kuni novembrini 2023. Puudutatud

isiku 1 võlg 30. novembri 2023 seisuga oli 2823,07 eurot, sh viivis. Kokku oli puudutatud

isiku 1 poolt vähem makstud 2660,43 eurot. Puudutatud isiku 2 võlg 30. novembri 2023

seisuga oli 2511,35 eurot, sh viivis. Kokku oli puudutatud isiku 2 poolt vähem makstud

2080,50 eurot.

Avaldaja on selgitanud soojusenergia arvestamise aluseid ja esitanud puudutatud isikute

nõudel küttearvete arvutamise aluseks olevad dokumendid. Esitatud dokumendid ja nõude

arvestused on kontrollitavad ja jälgitavad. Ka puudutatud isikud ei ole arvutuste õigsust

vaidlustanud.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. Puudutatud isikud esitasid määruskaebuse, milles taotlevad maakohtu määruse tühistamist

ning uue määruse tegemist, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja

kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud puudutatud isikutel kohustust tasuda

küttekulusid korterite pindaladele vastavas ulatuses.

Maakohus rikkus menetlusõigust, jättes hindamata korteriühistu 20. juuli 2016 üldkoosoleku

otsuse õigusjõu. 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsus küttekulude jagamise kohta on mitteotsus

ehk sellist otsust ei ole õiguslikus mõttes olemas. Alternatiivselt on tegu tühise otsusega.

Korteriühistu üldkoosolekul ei ole pädevust otsusega reguleerida majandamiskulude jagamise

aluspõhimõtteid. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40 lg 2 järgi võib

korteriühistu põhikirjaga ette näha seaduses sätestatust erineva jaotuse aluse ja tasumise korra

majandamiskulude kandmisel. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest

sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt

oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. 20. juuli

2016 üldkoosoleku toimumise ajal kehtinud KÜS § 151 lg 1 sätestas analoogselt, et

majandamiskulud kantakse arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui

korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Seega nii üldkoosoleku otsuse tegemise ja

puudutatud isikute poolt korteriomandite omandamise ajal kui ka perioodil, mille küttekulusid

avaldaja nõuab, oli korteriühistul võimalik majandamiskulude jaotamise aluseid reguleerida

üksnes põhikirjaga.

20. juuli 2016 üldkoosoleku toimumise ajal kehtinud KÜS § 4 lg 1 järgi peab põhikirja

vastuvõtmise või muutmise poolt olema rohkem kui pool häälte üldarvust ehk seadus nägi

põhikirja muutmiseks ette kvalifitseeritud häälteenamuse. Avaldaja asjakohased põhikirja

versioonid nägid põhikirja muutmiseks ette 2/3 koosolekul osalenud liikmete häälteenamuse.

Seadusandja tahtega ei ole kooskõlas, kui kvalifitseeritud häälteenamuse nõudest on võimalik

mööda minna, võttes küsimustes, mida peaks reguleerima põhikiri, vastu lihthäälteenamusega

üldkoosoleku otsuseid. 20. juuli 2016 üldkoosolekul oli esindatud 36% ühistu liikmetest ehk

koosolek ei täitnud KÜS § 4 lg-st 1 tulenevat kvalifitseeritud häälteenamuse nõuet.

Puudutatud isikud ei olnud korteriomandeid ostes 20. juuli 2016 otsusest teadlikud. Nad olid

teadlikud põhikirjast ja arvestasid selles sätestatud reeglitega. Õiguskindluse tagamine on üks

põhjus, miks seadus näeb ette osade küsimuste reguleerimise põhikirjaga. Kõik isikud saavad

tugineda avalikult kättesaadavale põhikirjale ning eeldada, et see kehtib sellises sõnastuses ja

et küsimusi, mida saab reguleerida üksnes põhikirjaga, ei ole reguleeritud muul viisil.

Otsus küsimuses, mille üle otsustamise õigust üldkoosolekul ei ole, on „mitteotsus“.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-55-14, p 21), et sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui

tehingust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad

otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus

korteriühistu üldkoosolekul ei ole pädevust küsimuses otsust vastu võtta, ei esitata

üldkoosolekul otsust vastu võtma õigustatud isikute tahteavaldusi ning ei saa rääkida

vastuvõetud otsusest. Selline otsus ei oma õigusjõudu ega tekita ühelegi korteriomanikule

õigusi ega kohustusi. Enne tühisuse kontrollimist tuleb kontrollida seda, kas üldkoosolek

üldse sai sellises küsimuses otsust vastu võtta ja kas seda ka tehti (vt RKTKo 3-2-1-116-11, p

22).

Alternatiivselt on 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsus tühine TsÜS § 38 lg 2 alusel, kuna selle

vastuvõtmisel rikuti oluliselt ettenähtud korda, nimelt võttis üldkoosolek vastu otsuse

küsimuses, milles tal puudus pädevus otsust vastu võtta. Sisuliselt muudeti lihtotsusega

põhikirja, ilma et formaalselt oleks põhikirja muudetud ja põhikirja muutmiseks vajalikud

eeldused (põhikirja muutmise sisaldumine päevakorras, põhikirja projekti kättesaadavaks

tegemine liikmetele enne koosolekut, kvalifitseeritud häälteenamus) oleksid täidetud.

Eelnevast tulenevalt reguleeris vaidlusalusel perioodil majandamiskulude kandmist

korteriühistus üksnes korteriühistu põhikiri, mis sätestas korteriomanikele kohustuse tasuda

küttekulusid kas korterite pindala või soojusmõõturi näidu alusel. Puudutatud isikud on

kandnud küttekulud soojusmõõturite näitude alusel. Seega on nad oma põhikirjast tulenevad

kohustused täitnud ja avaldajal ei saa olla nende vastu täiendavaid nõudeid.

Kohus on välja mõistnud majandamiskulud ka 2019. a detsembri eest. 31. detsembril 2019

puudutatud isikule 1 esitatud arvest nr 190278 on tasumata 112,80 eurot ja puudutatud isikule

2 väljastatud arvest nr 190283 105,99 eurot. Nimetatud nõuded on aegunud. TsÜS § 147 lg 3

kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. 31. detsembril 2019 esitatud

arved hakkasid aeguma samal päeval ning aegusid TsÜS § 154 järgi 31. detsembril 2022.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

solidaarselt määruskaebuse esitajate kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei ole puudutatud isikute põhikirja p 3.2.6.b tõlgendus õige ja

maakohus ei saanud ega pidanud hindama korteriühistu 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsuse

õigusjõudu.

Puudutatud isikute viide KrtS § 40 lg-le 2 on asjakohatu, kuivõrd 20. juuli 2016 üldkoosoleku

toimumise ajal kehtis KÜS § 151. KÜS § 151 lg 1 ei sätesta, et majandamiskulude jagamise

võib sätestada üksnes põhikirjaga. KÜS § 13 lg 4 järgi on korteriühistu otsused elamu

majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise

kohta kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Ka alates 2018. a-st, kui jõustus KrtS,

tuli korteriomanikel järgida põhikirja p-i 3.2.6.b ja 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsust.

Puudutatud isikute väide, et 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsus on vastu võetud KÜS § 4 lg-s 1

ja avaldaja põhikirjas sätestatud kvooruminõuet rikkudes, on samuti asjakohatu ja

põhjendamatu. Üldkoosoleku otsus on seaduspärane ning võetud vastu küsimuses, mis kuulus

üldkoosoleku pädevusse. Kuivõrd otsuse tegemisest ja puudutatud isikute poolt otsusest

teadasaamisest on möödunud enam kui kolm kuud ning otsuse tühistamise nõuet ei ole

esitatud, on otsus kehtiv sõltumata sellest, kas otsuse vastuvõtmisel rikuti häälteenamuse

nõuet või mitte (KÜS § 13 lg 3; RKTKo 2-17-13391, p 25; 3-2-1-16-13, p 12; RKTKm 2-21-

10232, p 16). Eeltoodust tulenevalt on kohus õigesti selgitanud, et kohus ei saa hinnata

üldkoosoleku otsuse kehtivust, kuna selles osas ei ole kohtule nõuet esitatud. Üldkoosoleku

otsuse kehtivust ei oleks võimalik hinnata ka eraldi menetluses, kuivõrd otsuse vaidlustamise

tähtaeg on möödunud.

Korteriühistu üldkoosoleku otsuse kohustuslikkust puudutatud isikute suhtes ei muuda

asjaolu, et puudutatud isikud ei olnud üldkoosoleku toimumise ajal korteriomandite omanikud

(RKTKo 3-2-1-116-11, p 21).

Puudutatud isikute tuginemine 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsuse tühisusele on vastuolus hea

usu põhimõttega, kuna nad olid otsusest teadlikud ja 2019. a novembrini järgisid seda. Seega

on nad aktsepteerinud, et küttekulude jaotus XXXXXXXXX majas toimub vastavalt põhikirja

p-le 3.2 ja 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsusele korteriomandi ruutmeetrite alusel.

Korteriühistu 11. septembri 2018 üldkoosolekul tegi puudutatud isik 2 ettepaneku, et

XXXXXXXXX eraldatakse üldisest küttesüsteemist. Üldkoosoleku protokolli p 6.2 kohaselt

oli ettepaneku mõte selles, et ühtsesse küttesõlme paigaldatakse hoovimaja väljavõttele

soojusenergia arvesti ning soojusenergia jagatakse hoovimaja liikmete vahel vastavalt

korterisse paigaldatud mõõteseadmete näitudele, mitte pindalale nagu seda tehakse hetkel

sarnaselt peamajaga. Puudutatud isik 2 on teadlik, et tema korteriomandis soojusmõõturi

alusel kütteenergia arvestamiseks on vaja soojusmõõtur paigaldada kogu XXXXXXXXX

majale ja teised korteriomanikud peavad sellega nõustuma. Majale soojusmõõturi

paigaldamine on vajalik, sest korteriomanikel tuleb tasuda ka üldpindade küttekulu eest.

Ainuke erand on avaldaja enamuse poolt tehtud korteriomandile M3, mis ei kasuta

XXXXXXXXX maja üldpindu. Avaldaja on puudutatud isikutele selgitanud, et mõistlik oleks

tegeleda kogu maja küttesüsteemi renoveerimisega ehk paigaldada kõigile sama süsteemiga

mõõturid ning seejärel üle minna mõõdetavale küttesüsteemile.

Soojusmõõturi järgi makstes tasuvad puudutatud isikud ühe ruutmeetri kohta üle kahe korra

vähem, kui teised samades tingimustes elavad ja samamoodi soojusenergiat tarbivad

majaelanikud. Puudutatud isikud välistavad enda paigaldatud ja kontrollimata

soojusmõõturite alusel küttekulude maksmisega enda kohustuse tasuda kortermaja üldpindade

kulusid ning leiavad, et üldpindadega seotud kulud peavad kandma teised korteriomanikud.

Selline küttekulude jaotus oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Avaldaja nõuded 2019. a osas ei ole aegunud. Arvete nr 190278 ja 190283 maksetähtaeg oli

25. jaanuar 2020. Seega muutusid 31. detsembril 2019 esitatud arvetest tulenevad nõuded

sissenõutavaks 26. jaanuaril 2020, aegumine algas 1. jaanuaril 2021 ja nõuded oleksid

aegunud TsÜS § 154 alusel 31. detsembril 2023. Avaldus on esitatud 29. detsembril 2023.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659; § 657 lg 1 p 1).

7. TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse

põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud.

Puudutatud isikud on vaidlustanud määruskaebuses nende kohustuse tasuda küttekulude eest

vastavalt nende korteriomandite pindaladele, lisaks leiavad nad, et avaldaja nõuded tulenevalt

puudutatud isikutele 31. detsembril 2019 esitatud arvetest on aegunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus võlgnevuse suuruse arvutamisel eksinud ning ka

määruskaebuse põhjendustes ei ole maakohtu vastavaid järeldusi vaidlustatud.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud

ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei

korda neid kõiki.

Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.

8.1. Puudutatud isikute arvates oli neil korteriühistu 19. mail 2011 vastu võetud põhikirja p

3.2.6.b alusel õigus tasuda küttekulude eest nende korteriomanditesse paigaldatud

soojusmõõturite näitude järgi ja seda põhikirjalist õigust ei saanud neilt ära võtta korteriühistu

üldkoosoleku otsusega, millest puudutatud isikud ei olnud korteriomandeid ostes teadlikud.

Samuti leidsid nad, et kuivõrd korteriühistu üldkoosolekul ei saanud võtta vastu otsust

küsimuses, mida saab seadusest tulenevalt reguleerida üksnes põhikirjas, ei saa selline otsus

olla järgimiseks kohustuslik.

Määruskaebuses on puudutatud isikud esitanud seisukoha, et korteriühistu üldkoosoleku 20.

juuli 2016 otsust küttekulude jagamise kohta ei ole õiguslikus mõttes olemas, st tegemist on

nn mitteotsusega, alternatiivselt on otsus samal põhjusel tühine, kuivõrd 20. juuli 2016

üldkoosolekul puudus pädevus teha otsust, millega loobuti varasemalt kehtinud personaalsest

küttearvestusest ja mindi 2016. a sügisest üle pindalapõhisele arvestusele.

Maakohtu menetluses ei ole puudutatud isikud väitnud, et nende arvates on tegemist nn

mitteotsusega, ega ole otsesõnu tuginenud ka korteriühistu 20. juuli 2016 üldkoosoleku otsuse

tühisusele.

8.2. Maakohus on õigesti leidnud, et otsuse tühistamise (kehtetuks tunnistamise) aluste

olemasolu ei ole kohtul vaja asjas kontrollida, kuivõrd selleks tuli kehtinud KÜS § 13 lg 3

kohaselt esitada kohtule vastav nõue, mida ei ole tehtud. Seejuures on KÜS § 13 lg-s 3

tegemist õigustlõpetava tähtajaga (kolm kuud otsuse teadasaamise päevast arvates), mis on

praeguseks möödunud, nagu ka avaldaja oma vastuses määruskaebusele on õigesti välja

toonud.

8.3. Kohtupraktikas on peetud olukorraks, kus otsus ei ole vastu võetud (mitteotsus) olukordi,

kui nt aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust

nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud

(dokumenteeritud) (RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-55-14, p 21). Eelnimetatud põhimõtted

kohalduvad ka korteriomanike üldkoosoleku otsuste puhul (RKTKm 01.06.2022, 2-19-16450,

p 14). Seega nn mitteotsus tähendab, et otsuse vastuvõtmisel esinevad äärmiselt rasked

protseduuri- või sisuvead.

Tegemist ei ole nn mitteotsusega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et korteriühistu 20. juuli 2016

kordusüldkoosoleku kõnealuse otsuse võtsid vastu hääleõiguslikud korteriomanikud (järgides

korteriühistu põhikirja p-i 6.5). Kordusüldkoosolekul p-s 4 vastuvõetud otsus on korrektselt

dokumenteeritud: ühehäälselt otsustati loobuda varasemast personaalsest küttearvestusest ja

minna 2016. a sügisest üle pindalapõhisele arvestusele.

Korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse alused sätestab mittetulundusühingute seaduse

(MTÜS) § 241 lg 1 (mis KÜS § 1 lg 2 järgi kohaldus ka korteriühistu üldkoosoleku otsustele;

vt RKTKo 03.03.2021, 2-17-13391, p 35). Otsuse tühisusele võib MTÜS § 241 lg 2 kohaselt

kohtumenetluses tugineda ka vastuväite esitamisega, kuid tuginedes Riigikohtu selgitustele

(nt RKTKm 04.10.2023, 2-22-5382, p 12), kui menetlusosaline ei ole otsuse tühisusele

viitavaid asjaolusid kohtu ette toonud, ei saa kohus otsuse tühisuse aluste esinemist

kontrollida.

MTÜS § 241 lg 1 kohaselt on üldkoosoleku otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku

protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel

rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate

kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele.

Otsus on tühine ka seaduses sätestatud muul juhul.

Ringkonnakohus on seisukohal, et MTÜS § 241 lg 1 kohaseid tühisuse aluseid puudutatud

isikute väidetest ja asja materjalidest ei nähtu. Seega korteriühistu 20. juuli 2016

kordusüldkoosoleku otsus ei ole tühine.

20. juuli 2016 kordusüldkoosoleku toimumise ajal kehtinud KÜS § 151 kohaselt on

majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja

nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks

ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest,

sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe

ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. KÜS § 13 lg 4 sätestas, et

korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning

majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud.

Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse jõustumine 1. jaanuaril 2018 varasema seaduse alusel

vastu võetud korteriühistu üldkoosolekute otsuste kehtivust ja ühistu liikmetele

kohustuslikkust ei muutnud.

Õige ei ole määruskaebuse esitajate seisukoht, et 20. juuli 2016 kordusüldkoosoleku otsusega

on sisuliselt muudetud korteriühistu põhikirja. Korteriühistu 19. mail 2011 vastu võetud

põhikirja p 3.2.6.b nägi kütteks kuluva soojusenergia maksete kindlaksmääramiseks ette kaks

alternatiivset viisi, st lähtutakse kas korterite üldpindaladest või korteritesse paigaldatud

soojaarvestitest. Ringkonnakohus leiab sarnaselt avaldaja ja maakohtuga, et KrtS § 13 lg 4

järgi oli korteriühistu üldkoosoleku pädevuses otsustada, kumba põhikirjas sätestatud viisi

ühistu liikmed teatud ajal otstarbekaks peavad rakendada. 20. juuli 2016 kordusüldkoosoleku

protokollist nähtuvalt oli varem kasutatud MESA arvestussüsteem aegunud ning kuna see oli

tekitanud palju küsitavusi ja vaidlusi maksete arvestuses, siis uue süsteemi paigaldamist ei

peetud mõistlikuks. Maja küttesüsteem kuulub korteriomanike kaasomandisse. Põhikirja p

3.2.6.b mõte ei ole ringkonnakohtu arvates selles, et anda igale korteriomanikule õigus

iseseisvalt ja teistest korteriomanikest sõltumatult otsustada, kumba põhikirjas ette nähtud

kütteks kuluva soojusenergia arvestuse meetodit (sh millist tüüpi soojaarvestit) korteriomanik

oma korteriomandi puhul kasutada soovib. Avaldaja on õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule,

et korteriomanikel tuleb tasuda ka maja üldkasutatavate pindade küttekulud, mida korteritesse

paigaldatud soojusmõõturid mõõta ei saa. Puudutatud isikud ei ole maja üldpindade

küttekulude tasumises osalenud. Seega maakohus on põhjendatult leidnud, et erineva

arvestusmetoodika kasutamine ei võimaldaks maja küttekulusid korterite lõikes õiglaselt

jagada.

Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et korteriühistu on 16. jaanuaril 2024 vastu võetud

põhikirjamuudatuste p-des 2.2.13.1 ja 2.2.13.1.1 sätestanud küttekulude jagamise alused

üheselt (kütte arvestus XXXXXXXXX majas toimub, v.a korteriomandi M3 puhul, vastavalt

korteriomanike kinnistusraamatust nähtuvale kaasomandi suurusele) ja detailselt, ei tähenda,

et varasem korraldus, kus küttekulude jagamisel tuli täiendavalt põhikirja p-le 3.2.6.b lähtuda

korteriühistu üldkoosoleku otsustest, ei oleks vastanud seadusele (KÜS § 151; § 13 lg 4).

8.4. Puudutatud isikute käitumisest nähtuvalt on nad põhikirja p-i 3.2.6.b varasemalt mõistnud

viisil, et küttearvestuse meetodi muutmine eeldab korteriühistu üldkoosoleku vastavat otsust.

Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikud on tasunud küttekulusid vastavalt korteriühistu 20.

juuli 2016 kordusüldkoosoleku otsusele ruutmeetripõhise arvestuse järgi alates korterite

ostmisest (puudutatud isik 1 alates septembrist 2016, puudutatud isik 2 septembrist 2017)

kuni 2019. a novembrini, s.o pika perioodi jooksul.

Puudutatud isik 2 on teinud avaldaja 11. septembri 2018 üldkoosolekul ettepaneku eraldada

hoovimaja (s.o XXXXXXXXX) üldisest küttesüsteemist. Ettepaneku eesmärk oli viia läbi

tegevused, mis võimaldaksid tulevikus uuesti üle minna soojusmõõturite andmetel põhinevale

küttekulude arvestusele. Üldkoosolekul lepiti kokku, et kui enamus XXXXXXXXX majast on

eraldumise poolt, siis võetakse otsus vastu üldkoosolekut kokku kutsumata vastavalt KrtS §-le

21 (dtl 36–37).

KrtS § 21 kohane hääletus on 2018. a 5. oktoobriks läbi viidud. Korteriühistu liikmed

hoovimaja eraldumist ettepanekus toodud tingimustel ei toetanud (dtl 220–233).

Küttekuluandurite paigaldamist on uuesti arutatud korteriühistu 28. märtsi 2019

üldkoosolekul. Puudutatud isik 2 on teinud ettepaneku, et kuna korterid nr 14 ja 20 soovivad

küttearvestust soojusarvesti alusel, siis võtta MESA Eesti OÜ-lt hinnapakkumine nende kahe

korteri soojusarvesti paigaldamisele, kes soovib hiljem liituda, esitab avalduse ühistu

juhatusele. Üldkoosolek otsustas, et kõigepealt on vaja teha kindlaks küttesüsteemi olukord ja

alles siis arutatakse uuel üldkoosolekul kütteandurite paigaldamist (dtl 51–53).

Ka korteriühistu 29. oktoobri 2019 erakorralisel üldkoosolekul on sama teema, s.o kütte

arvestus soojusarvestite alusel, päevakorras olnud. Üldkoosolekul (kuhu oli kutsutud ka AS

Rakvere Soojus esindaja) arutati XXXXXXXXX majale oma soojussõlme väljaehitamist, sh

sellega kaasnevaid kulusid. Välja on toodud, et XXXXXXXXX majas asub viis korterit, kaks

korterit (nr 14 ja 20) soovivad kütmist korterisse paigaldatud mõõturite järgi, samas on uus

kütteprojekt tegemata, vana projekt ei vasta tegelikkusele ja maja küttesüsteem on korrast ära.

Üldkoosolek otsustas, et kütte arvestus jätkub vana korra kohaselt, s.o M3 soojusarvesti

alusel, XXXXX ja XXXXXX oma soojussõlmes asuva arvesti järgi ning teised korterid

ruutmeetri alusel (dtl 47-48).

Korteriühistu 7. oktoobri 2020 üldkoosolekul on puudutatud isiku 2 esindaja soovinud lisada

protokolli, et järgmisel üldkoosolekul võetakse eraldi punktina päevakorda XXXXXXXXX

maja küttekulude arvestus soojamõõdikute järgi ja selleks panna peamajja väljuvale

soojatrassile mõõdik (dtl 58).

Seega on korteriühistu üldkoosolekutel eelkõige puudutatud isiku 2 initsiatiivil küttekulude

arvestamise meetodi muutmist korduvalt arutatud, kuid ettepanek minna üle küttearvestusele

korterite soojusarvestite näitude alusel või võimaldada sellist arvestust korterite nr 14 ja 20

osas ei ole toetust leidnud ning ühistu liikmed on hääletanud ruutmeetripõhise arvestuse

jätkamise poolt. Üldkoosolekutel on ka läbivalt leitud, et individuaalsete kütteandurite järgi

küttekulude arvestamist ei ole mõistlik taastada enne küttesüsteemiga seotud probleemide

lahendamist ja dokumentatsiooni korrastamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et korteriomandile M3 tehtud

erisus on otsustatud korteriühistu üldkoosolekul ja seda on avaldaja piisavalt põhjendatud.

Korteriühistu ei ole pidanud võimalikuks teha sellist erandit puudutatud isikute

korteriomanditele ning puudutatud isikud ei ole ka toonud välja, et neile kuuluvate

korteriomandite puhul esinevad samad asjaolud kui korteriomandil M3.

8.5. Eeltoodule vaatamata on puudutatud isikud asunud 2019. a novembrist küttekulusid

tasuma suuruses, mida nad on oma korteritesse paigaldatud soojusmõõturite näitude põhjal

õigustatuks pidanud. Selliseks tegevuseks neil õiguslik alus puudus ja maakohus on

ruutmeetripõhise arvestuse järgi vähem tasutud summa neilt õigesti avaldaja kasuks välja

mõistnud.

8.6. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse esitajate seisukohaga, et avaldaja nõuded

2019. a detsembri küttekulude eest, mille eest avaldaja on arved esitanud 31. detsembril 2019,

on aegunud.

TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg,

olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui

kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

31. detsembril 2019 puudutatud isikule 1 esitatud arve nr 190278 (dtl 61) ja puudutatud

isikule 2 esitatud arve nr 190283 (dtl 115) maksetähtaeg oli 25. jaanuar 2020.

Seega nimetatud arvetest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 26. jaanuaril 2020,

aegumine algas TsÜS § 154 järgi 1. jaanuaril 2021 ja nõuded oleksid aegunud 31. detsembril

2023. Avaldus esitati maakohtule 29. detsembril 2023.

9. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt määruskaebuse esitajate kanda.

Ringkonnakohus määrab lähtudes TsMS § 174 lg-st 3 kindlaks ka määruskaebemenetluse

menetluskulude rahalise suuruse.

Avaldaja 4. detsembril 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja järgi on tema menetluskulud

(õigusabikulud) 1297 eurot, millele lisandub käibemaks 22% 227,59 eurot ja käibemaks 24%

286,68 eurot, kokku 1811,27 eurot. Avaldaja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane

või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Nimekirja kohaselt on avaldajale osutanud õigusabi vandeadvokaat Kadi Saluste tunnihinnaga

220 eurot (lisandub käibemaks) ja jurist Kristina Illak tunnihinnaga 150–200 eurot (lisandub

käibemaks) kokku 6,72 tunni ulatuses.

Avaldaja kinnitab, et kõik esitatud kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega.

8. detsembril 2025 esitas avaldaja täiendava menetluskulude nimekirja, kus palub mõista

puudutatud isikutelt täiendavalt välja puudutatud isikute menetluskuludele vastuväite

koostamise kulu 220,10 eurot (sh käibemaks 42,60 eurot), sh jurist K. Illaku poolt kliendiga

suhtlemine ja vastuväite koostamine 110 eurot (0,55 tundi; tunnihind 200 eurot) ning

vandeadvokaat K. Saluste poolt vastuväite täiendamine 67,50 eurot (0,25 tundi; tunnihind 270

eurot).

TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et avaldaja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on asja

mahtu ja keerukust arvestades TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud 4,9 tunni

ulatuses.

Avaldaja on esitanud ringkonnakohtule vastuse määruskaebusele, mille koostamiseks tuli

esindajal analüüsida lahendit ja määruskaebust. Nimekirja kohaselt on jurist K. Illak

kulutanud nimetatud tegevusteks 2,3 tundi (tunnihind 150 eurot) ja vandeadvokaat K. Saluste

2,6 tundi + 22. aprillil 2025, s.o enne määruskaebuse esitamist, 0,35 tundi, mis sisaldab ka

suhtlust kliendiga (tunnihind 220 eurot).

Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud ajakulu määruskaebusele vastuse

koostamiseks ja kliendiga suhtlemiseks kokku 4,9 tundi, sh jurist K. Illaku ajakulu 2,3 tundi

tunnihinnaga 150 eurot, s.o 345 eurot, ja vandeadvokaat K. Saluste ajakulu 2,6 tundi

tunnihinnaga 220 eurot, s.o 572 eurot. Antud määruskaebemenetlus ei olnud õiguslikult

märkimisväärselt keerukas või mahukas.

Menetluskulude nimekirja on koostanud jurist K. Illak, kelle ajakulu on olnud 0,15 tundi ja

tasu on arvestatud selle eest 30 eurot (tunnihind 200 eurot). Jurist K. Illaku ajakulu

menetluskulude nimekirja koostamisele 0,15 tundi on põhjendatud, kuid juristi põhjendatud

tunnitasuks peab ringkonnakohus ka menetluskulude nimekirja koostamisel 150 eurot, s.o

tasu menetluskulude nimekirja koostamise eest on 22,50 eurot.

Sellised tunnitasud (millele lisandub käibemaks) ei ületa oluliselt sarnase õigusteenuse eest

makstavat keskmist tasu.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ajakulu teeside koostamisele ja seisukoha

täiendamisele, kuivõrd kohus ei ole avaldajalt teeside või täiendava seisukoha esitamist

nõudnud. Puudutatud isikud olid kõik oma väited esitanud määruskaebuses, seega oli ka

avaldajal võimalik esitada kõik oma vastuväited määruskaebuse vastuses ning täiendava

menetlusdokumendi esitamiseks puudus vajadus. Menetluskulude nimekirjas sisaldub kolmes

kirjes ajakulu kliendiga suhtlemisele, millise suhtluse aset leidmine ei ole kontrollitav.

Ringkonnakohus loeb ajakulu kliendiga suhtlemisele hõlmatuks määruskaebusele vastuse

koostamise ajakuluga kokku 4,9 tundi.

Avaldaja 8. detsembril 2025 esitatud vastuväide puudutatud isikute menetluskuludele sisaldab

sisuliselt vaid palvet kontrollida puudutatud isikute menetluskulude põhjendatust ja

vajalikkust osas, milles need ületavad avaldaja menetluskulusid summas 1811,27 eurot.

Sellise formaalse, üldsõnalise seisukoha koostamise kulu ei pea ringkonnakohus avaldaja

vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks, kuivõrd TsMS § 175 lg-st 1 tulenevalt hindab

ringkonnakohus väljamõistetavate lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust ka

omal algatusel ning mõistab kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus avaldajale hüvitatavate menetluskulude

suuruseks määruskaebemenetluses 939,50 eurot (2,3 × 150 + 2,6 × 220 + 22,50), lisandub

käibemaks kokku 207,14 eurot (22% määraga 201,74 eurot; 24% määraga 5,4 eurot), ja

mõistab puudutatud isikutelt solidaarselt avaldaja kasuks välja 1146,64 eurot (sh käibemaks

207,14 eurot).

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib ringkonnakohus vastavalt avaldaja taotlusele määruse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda määruse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)