3-25-3859/5 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Pikamäe, Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-3859

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla peale seoses

telefonikõnede tegemisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja / määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldama ja Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2025. a määrus

muutmata osas, mis puudutab kaebuse tagastamist.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2025. a määrus

muutmata osas, millega esialgse õiguskaitse taotlus jäi rahuldamata.

3. Jätta X.X.-i taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva

jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest. Ülejäänud osas ei ole määrus vaidlustatav

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 28. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse ja esialgse

õiguskaitse taotluse, milles palus keelata Tartu Vanglal kõnede piiramine ja numbrite

sisestamise piiramine ja kõnede pealtkuulamine. Kaebaja märkis, et ta viibib üksikvangistuses

ja peaks saama helistada kaks korda nädalas (esmaspäeviti ja neljapäeviti), kuid 23. oktoobril

ja 27. oktoobril 2025 talle telefoni kasutamist ei võimaldatud. Lisaks ei lasta tal iseseisvalt

numbreid valida ning valvurid kuulavad kõnesid pealt.

2. Tartu Halduskohus tagastas 30. oktoobri 2025. a määrusega kaebuse, jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata ja taotluse tõendite kogumiseks läbi vaatamata. Halduskohtu

põhjendused olid järgmised.

2.1. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Praegusel juhul ei ole HKMS §-s 45 lg 1

sätestatud keelamiskaebuse esitamise eeldused täidetud ja kaebus tuleb tagastada HKMS §

121 lg 2 p 1 alusel.

2.2. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja saab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

ajal helistada esmaspäeviti ja neljapäeviti ning ka kaebaja ei ole väitnud, et talle järjepidevalt

helistamist ei võimaldata. Vangla poolt kohtule esitatud dokumentidest (dtl 8-17, 20) nähtub,

et 23. oktoobril ja 27. oktoobril 2025 jäid kaebajal telefonikõned tegemata tema enda tegevuse

tagajärjel. 23. oktoobril 2025 võimaldas vangla kaebajale tema soovitud ajal telefonikõne

teha, kuid kaebaja lõhkus telefonitoru ära. 27. oktoobril 2025 oli kaebaja terve päeva vältel

agressiivne ning telefonikõnesid ei olnud võimalik teostada. Seega jäid kaebajal telefonikõned

tegemata temast endast tingitud põhjustel ning puudub alus arvata, et vastustaja piiraks

tulevikus kaebaja telefonikõnede tegemist olukorras, kus kaebaja oma käitumisega ei ohusta

vangla vara, teisi isikuid ega iseennast. Kuigi kaebaja väidab, et vanglaametnike ettekanded ei

vasta tõele, puudub kohtul alus kahelda nende tõele vastavuses. Liiatigi on kaebaja

agressiivset käitumist oma ettekannetes kirjeldanud mitte üks, vaid mitu erinevat

vanglaametnikku ning ettekanded on põhjalikud. Lisaks ei saa kohus teha vanglale sellist

definitiivset ettekirjutust, mille kohaselt ei tohiks kaebaja telefonikõnesid ühelgi juhul piirata.

Vanglal on telefonikõnede võimaldamisel kaalumisruum ning kõne võimaldatakse

üksikjuhtumil tehtava otsuse alusel. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta 27. oktoobril 2025 kell

13.00 helistamiseks taotlust ei esitanud, siis vangla edastatud dokumentidest nähtub

tõepoolest, et tegemist ei olnud kaebaja taotlusega, kuid eelnev ei oma praegusel juhul mingit

tähtsust.

2.3. Kaebaja soovib ka, et vanglaametnikel keelataks telefoninumbrite sisestamine. Kohus

märgib, et justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VsKE) § 51 lg 2 reguleerib kinnipeetava helistamisvõimalust järgmiselt. Kinnipeetavale

võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri valib kinnipeetav

või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla

kodukorras. Seega näeb õigusakt ette, et telefoninumbri võib kinnipeetava asemel valida ka

vangla teenistuja ning kui kaebajale võimaldatakse sellisel viisil telefonikõne tegemine, siis ei

ole kaebaja õigusi kuidagi riivatud ning kaebaja soovitud keelava ettekirjutuse tegemiseks

puuduks alus.

2.4. Mis puudutab kaebaja kahtlust, et tema kõnesid kuulatakse pealt ning arvamust, et selline

tegevus tuleb keelata, peab kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et kaebaja kirjeldatud viisil (s.o

„valvur sekkus teise telefoni kaudu meie kõnesse ja segas vahele ja kommenteeris“) vanglas

tema kõnesid pealt kuulataks. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale telefoni teel

edastatava sõnumi saladus (VsKE § 51 lg 1) ning reaalne oht, et vangla kuulab kaebaja

telefonikõnesid pealt, kohtu hinnangul puudub.

2.5. Arvestades seda, et kaebajal puudub kaebeõigus keelamiskaebuse esitamiseks, ei saa tal

esineda ka esialgse õiguskaitse vajadust ning esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks

puudub alus. Kohtu hinnangul puudub oht, et vangla hakkaks kaebaja telefonikõnesid

õigusvastaselt piirama või kuulaks neid pealt. Lisaks ei kaasne kaebajale mingeid

pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi sellest, kui kaebaja asemel valib

telefonikõne tegemiseks telefoninumbri vangla teenistuja. Eeltoodu tõttu jääb esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. X.X. esitas halduskohtu 30. oktoobri 2025. a määruse peale määruskaebuse, milles palub

halduskohtu määruse tühistada, kohaldada esialgset õiguskaitse ja saata asi

tagasihalduskohtule menetlusse võtmiseks. Kaebaja esitas taotluse tõendite kogumiseks.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohus jättis välja selgitamata kõik tähtsust omavad asjaolud.

Halduskohtu määrus on vastuoluline. Kohus ei ole kaebajale kohaldanud suhtluspiirangut, et

vanglal oleks õigus numbreid valida, kõnesid piirata ning kõnesid pealt kuulata. Telefon on

tugevasti kinnitatud metall elementidega käru külge ja selle lõhkumine on võimatu. Kaebaja

märkis, et 1. novembri 2025. a seisuga sai ta viimati teha tavapärase kõne 21. oktoobril 2025.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esitatud keelamiskaebus ei ole HKMS § 45 lg

1 kohaselt lubatav ja kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Samuti on

halduskohus põhjendatult jätnud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

6. HKMS § 45 lg 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata,

et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa

tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Praegusel juhul on täitmata

HKMS §-s 45 lg 1 sätestatud keelamiskaebuse eeldused.

7. Kaebaja väitis kaebuses, et vangla peab temale võimaldama helistamist esmaspäeviti ja

neljapäeviti, kuid 23. oktoobril ja 27. oktoobril 2025 ta helistata ei saanud. Halduskohus on

Tartu Vangla esitatud materjalidele viidates põhjendatult leidnud, et 23. ja 27. oktoobril 2025

jäid telefonikõned tegemata kaebajast endast tingitud põhjustel, kuna ühel juhul lõhkus

kaebaja telefonitoru ning teisel juhul oli ta kogu päeva vältel agressiivne. Ringkonnakohtu

hinnangul ei anna vangla esitatud vastus ega vanglaametnike ettekanded alust järeldada, et

vastustaja piiraks edaspidi kaebaja telefonikõnesid juhul, kui kaebaja käitumine ei ohusta

vangla vara, teisi isikuid ega kaebajat ennast. Kaebaja on ise enda käitumisega tekitanud

olukorra, mil talle ei olnud võimalik anda telefoni kõnede tegemiseks.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglaametnikel ei ole keelatud

telefoninumbrite sisestamine, kuna VsKE § 51 lg 2 kohaselt võib telefoninumbri valida kas

kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Samuti ei ole alust kahelda halduskohtu

järeldustes seoses kaebaja kahtlustega tema telefonikõnede pealtkuulamist puudutavas osas.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka osas, millega esialgse õiguskaitse taotlus

jäi rahuldamata.

9. Kuna halduskohus tagastas põhjendatult kaebuse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, siis jätab

ringkonnakohus määruskaebuse esitatud tõendite kogumise taotluse rahuldamata. Nõutud

tõenditel ei ole asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).

10. Eelnevat arvestades jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. oktoobri

2025. a määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)