1-24-5559/148 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

16. detsember 2025, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-5559

Kohtukoosseis

Eesistuja Markus Kärner, liikmed Orvi Koik ja Pavel

Gontšarov

Kohtuasi

Sergei Sokovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §

1573 lg 1, § 3312 ja § 121 lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatav Sergei Sokov ja kaitsja Toomas Laanemaa,

apellatsioonid

Prokurör

ringkonnaprokurör Natalja Vester

Süüdistatav

Sergei Sokov

isikukood: 37708190255; elu- või asukoht ja aadress:

XXX, kuid hetkel viibib Tallinna vanglas; töökoht enne

kinnipidamist: XXX. Karistatus: kaks kehtivat

kriminaalkaristust, viimati karistatud Harju Maakohtu

26.05.2023 otsusega nr 1-23-2839 KarS § 121 lg 2 p 2, §

1573 lg 1 ja § 3312 järgi. Kuriteos kahtlustatavana kinni

peetud 10.06.2024. Viibinud vahi all alates 12.06.2024.

Kaitsja

Vandeadvokaat Toomas Laanemaa

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus osaliselt, s.o:

1.1.

Sergei Sokovi süüditunnistamises KarS § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi osas,

millega Sergei Sokov tunnistati süüdi korduvas lähenemises E.J-ile tema

elukoha läheduses 2023. aasta oktoobri alguses; korduvas lähenemises E.J-ile

1-24-5559

lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles; ajavahemikul 15. jaanuar

2024 – 20. jaanuar 2024 kahel järjestikusel päeval toimunud episoodides; 8.

veebruari 2024. a episoodis; 29. veebruari 2024. a episoodis; 8. aprilli 2024. a

episoodis; 16. aprilli 2024. a episoodis ning 8. mai 2024. a episoodis.

1.2.

Osas, millega Sergei Sokov jäeti KarS § 3312 järgi õigeks mõistmata 12.

märtsi 2024. a Y ujula juures toimunud episoodis.

1.3.

Sergei Sokovilt kaitsjatasu Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmises ning

menetluskulude ositi tasumise võimaldamises.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

2.1.

Mõista Sergei Sokov süüdistuses KarS § 3312 järgi õigeks osas, milles teda

süüdistatakse korduvas lähenemises E.J-ile tema elukoha läheduses 2023.

aasta oktoobri alguses; korduvas lähenemises E.J-ile lasteaed X juures 2023.

a oktoobri teises pooles; ajavahemikul 15. jaanuar 2024 – 20. jaanuar 2024

kahel järjestikusel päeval toimunud episoodides; 8. veebruari 2024. a

episoodis; 29. veebruari 2024. a episoodis; 12. märtsi 2024. a Y ujula juures

toimunud episoodis; 8. aprilli 2024. a episoodis; 16. aprilli 2024. a episoodis

ning 8. mai 2024. a episoodis.

2.2.

Tuvastada, et Sergei Sokov lähenes E.J-ile lasteaed X juures 2023. a

oktoobri teises pooles ühel korral.

2.3.

Asendada maakohtu otsuse põhiosa punktis 99 toodud põhjendused

ahistava jälitamise subjektiivse koosseisu kohta ringkonnakohtu otsuse

punktis 91 toodud põhjendustega.

2.4.

Mõista Sergei Sokovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 2951 eurot 43 senti

määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Koos sundrahaga (1329 eurot) on

Sergei Sokovilt välja mõistetud menetluskulude kogusumma kokku 4280

eurot 43 senti. See kulu tuleb tasuda 12 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse

jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt esimesel 11 kuul iga kuu 356 eurot 70

senti ning viimasel 12. kuul 356 eurot 73 senti. Maksegraafiku mittetäimisel

loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätesta.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Määrata Tehver & Partnerid vandeadvokaadi Toomas Laanemaa poolt

apellatsioonimenetluses Sergei Sokovile osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu suuruseks 580 eurot 32 senti (sh käibemaks). Jätta see kulu ning Riigikohtu

11. detsembri 2025. a määrusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasu 44 eurot

46 senti (sh käibemaks) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

2(22)

1-24-5559

avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saava kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Sergei Sokovile esitati süüdistus § 1573 lg 1, § 3312 ja § 121 lg 2 p 3 järgi.

2. KarS § 1573 lg 1 järgi süüdistati S. Sokovit selles, et ta:

1) ajavahemikul 1. oktoobrist 2023 kuni 10. juunini 2024 otsis korduvalt ja

järjepidevalt kontakti oma endise elukaaslase E.J-iga , häirides selliselt oluliselt

kannatanut, ja nimelt, vaatamata kannatanu palvele temale mitte läheneda ega

temaga kontakteeruda, lähenes kannatanule, tüütas ja tülitas teda XXX linna

avalikus ruumis, avalikes kohtades, varitses kannatanut tema kodu lähedal

aadressil XXX, käis kannatanu koduakende all räuskamas ning võttis ühendust

erinevate suhtluskanalite kaudu.

2) ajavahemikul 29. juunist 2023 kuni 10. juunini 2024 otsis korduvalt ja

järjepidevalt kontakti oma alaealise poja I.C-ga, häirides selliselt oluliselt

kannatanut, ja nimelt, vaatamata kannatanu palvele temale mitte läheneda ega

temaga kontakteeruda, tüütas ja tülitas S. Sokov I.C XXX linna avalikus ruumis,

avalikes kohtades, varitses kannatanut tema kodu lähedal aadressil XXX ning

võttis kannatanuga ühendust erinevate suhtluskanalite kaudu.

3. KarS § 3312 järgi süüdistati S. Sokovit selles, et ta isikuna, kellele on Harju Maakohtu 26.

mai 2023. a otsusega nr 1-23-2839 kohaldatud lähenemiskeeld E.J suhtes tähtajaga 3

aastat alates kohtuotsuse jõustumisest, rikkus korduvalt keeldu:

1) läheneda kannatanu elukohale aadressil XXX lähemale kui 50 meetrit ja läheneda

kannatanu E.J-ile isiklikult ja avalikes kohtades lähemale kui 50 meetrit, lähenedes

ajavahemikul 1. oktoobrist 2023 kuni 10. märtsini 2024 korduvalt E.J-ile XXX

linna tänavatel, kaupluses ning kannatanu elukoha lähedal aadressil XXX;

2) võtta kannatanuga ühendust sidepidamisvahendite (s.o post, telefon, e-post,

sotsiaalmeedia ja võimalikud teised suhtlemiskanalid) kaudu, helistades korduvalt

ajavahemikul 1. oktoobrist 2023 kuni 25. veebruarini 2024 E.J-ile viimase tahte

vastaselt ning saates oma telefoninumbrilt kannatanule sõnumeid, mis olid ropu,

solvava, häiriva ja ähvardava sisuga.

4. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdistati S. Sokovit selles, et isikuna, kellel on kehtiv karistus

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, tungis ta 21. aprillil 2024 kella 19.30 ajal YYY asuva XXX

territooriumil kallale oma alaealisele pojale I.C-le, surudes kannatanut kõvasti kehaga

aiapiirde vastu, takistades seeläbi kannatanul lahkuda, pigistades teda kõrvast, lükates teda

jõuliselt endast eemale ja lüües kannatanule jalaga selga, põhjustas nii I.C-le füüsilist valu.

3(22)

1-24-5559

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohtu 1. juuli 2025. a otsusega tunnistati S. Sokov KarS § 1573 lg 1, § 3312 ja §

121 lg 2 p 3 järgi süüdi, ehkki kõik süüdistuses nimetatud ning KarS § 1573 lg 1 või §

3312 järgi kvalifitseeritud episoodid tõendamist ei leidnud.

6. KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi mõisteti S. Sokovile KarS § 63 lg 1 sätteid järgides

karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistati S. Sokovit 2 aasta 1 kuu

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning

liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 10 kuud vangistust. Seda vangistust suurendati KarS § 65

lg 2 alusel Harju Maakohtu 26. mai 2023. a otsusega nr 1-23-2839 mõistetud ärakandmata

karistusega, milleks oli vangistus 1 aasta 1 kuu 20 päeva. Seejärel mõisteti liitkaristuseks

3 aastat 11 kuud 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti S. Sokovi

kahtlustatavana kinnipidamise päev 10. juuni 2024. S. Sokovi suhtes valitud tõkend –

vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtuotsuse jõustumise

järel tõkend tühistatakse.

Süüdistatav S. Sokovi apellatsioon

7. S. Sokov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Alternatiivselt

palub ta karistuse kergendamist nii, et karistuseks jääks juba ära kantud vangistus.

Vanglas viibimine takistab ka sõrmeoperatsiooni tegemist.

8. Esmalt esitab S. Sokov etteheiteid prokuröri tegevusele ning leiab, et prokurör on

tekitanud täiendavaid menetluskulusid, mistõttu tuleb süüdistatav kohtukuludest

vabastada.

9. Apellant leiab, et tunnistaja I.C ei ole usaldusväärne, vaid on oma ema mõju all. Samuti

on vale jutt S. Sokovi alkoholilembuse kohta. Ka L. E.J jutt ei vasta tõele. Süüdistatav

soovis lastega suhelda.

10. Süüdistatava käitumist ei saa kvalifitseerida korduva kehalise väärkohtlemisega, sest ta

puutub sellise omavoliga kokku esmakordselt.

Kaitsja T. Laanemaa apellatsioon

11. T. Laanemaa palub maakohtu otsus tühistada ning S. Sokov temale esitatud süüdistustes

õigeks mõista. Samuti taotleb kaitsja S. Sokovile vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamist. Alternatiivselt palub kaitsja mõista S. Sokovile kergem karistus nii, et reaalselt

ärakandmisele kuuluv karistuse osa piirduks ajaga alates süüdistatava kinnipidamisest

kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ning ülejäänud karistuse osa jäetaks tingimisi

kohaldamata allutades süüdistatava elektroonilisele valvele.

12. Süüdistuses KarS § 1573 lg 1 ning KarS § 3312 järgi seoses E.J-iga seisneb kaitsja

peamine etteheide kohtule selles, et kohus on S. Sokovit süüdi tunnistades lubamatult

tuginenud E.J kohtueelses menetluses antud ütlustele. Need ütlused on mitmes episoodis

ainsad S. Sokovit süüstavad tõendid. E.J aga keeldus kohtus ütluste andmisest. Teised

tõendid, millele kohus tugines, olid sellised, milles sisalduv teave pärineb ikkagi E.J-ilt.

E.J ütlusi ei oleks tohtinud arvestada ka seetõttu, et KrMS § 291 lg 3 eeldused ei olnud

täidetud, sest E.J-il oli süüdistatavaga aastaid kestnud konflikt. Ka ei põhjendanud

prokuratuur, millist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulist asjaolu on nende

4(22)

1-24-5559

ütlustega vaja tõendada. Episoodides, kus on viidatud ka teistele tõenditele, nt I.C ja F

ütlustele akna vastu asjade viskamise osas, on sealt tulenev teave ebapiisav.

13. Lubamatu oli tugineda ka L. E.J ütlustele, sest ta vahendas väidetavalt E.J-ilt kuuldut.

Pole võimalik kontrollida, kas need ütlused vastavad KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuetele.

14. Kannatanu ütluste kinnitamine F ütlustega ei ole põhjendatud, sest sealt ei nähtu, millal

ajaliselt tunnistaja poolt räägitu, et ta on emaga koos olles kohanud S. Sokovit, aset leidis.

15. Kohus on S. Sokovi liikumise XXXs ja väidetavalt kannatanule lähenemise tuvastanud 11.

juuni 2024. a vaatlusprotokolliga, mille järgi helistas E.J 9. aprillil 2024 hädaabinumbrile.

Kohtu viidatud vaatlusprotokollis puudub aga selle kuupäevaga kõne. Teiseks ei saa

sellest teha järeldust, et jutt käib S. Sokovist, samuti ei nähtu sellest lähenemiskeelu

rikkumist.

16. E.J-ile saadetud kõned ja sõnumid olid kantud eesmärgist suhelda oma pojaga.

17. S. Sokovi süüditunnistamisel I.C ahistavas jälitamises on kohus valesti kohaldanud

materiaalõigust. S. Sokov on I.C lapsevanem, kelle suhtlusõigust lapsega ei ole piiratud.

Lapsega kontakti otsimist (isegi, kui see lapsele ei meeldi) ei saa käsitada ahistava

jälitamisena.

18. Seoses süüditunnistamisega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tuleb arvestada, et I.C-l olid isaga

pingelised suhted, mistõttu tuleb tema ütlustesse suhtuda kriitiliselt. On alust arvata, et ta

ei rääkinud tõtt. Arvestades F vanust, võidi teda mõjutama ütlusi andma venna või ema

poolt. I.C-l vigastusi ei tuvastatud, samas väidab ta, et selg valutas veel nädal aega. See ei

ole eluliselt usutav. Alternatiivselt tuleks leida, et löök või kõrvast hoidmine on olnud nii

nõrk, et selle tagajärjel ei saanud tekkida valu, mistõttu on KarS § 121 objektiivne

koosseis välistatud.

19. Kuigi kaitsja taotleb S. Sokovi õigeksmõistmist, on apellandi hinnangul maakohus

süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistnud ka liiga range karistuse. Tuvastatud

asjaolusid silmas pidades pidanuks karistus olema mõõdetav kuudes, mitte olema üle kahe

aasta.

20. Igal juhul võiks S. Sokovi karistust kergendada selliselt, et mõistetav liitkaristus ei

kuuluks ärakandmisele täies ulatuses. Ärakandmisele kuuluv karistus võiks piirduda

ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaga ning ülejäänud karistusest võiks S. Sokovi tingimisi

vabastada tema allutamisega elektroonilisele valvele.

Menetlus ringkonnakohtus

21. Maakohus kuulutas otsuse resolutsiooni 1. juulil 2025. Otsuse terviktekst tehti

kättesaadavaks 16. septembril 2025. Otsuse tõlge toimetati S. Sokovile kätte 1. oktoobril

2025. Niisiis lõppes apellatsioonitähtaeg reedel 31. oktoobril 2025. Sel päeval, kuid

väljaspool kohtu tööaega, saabus ringkonnakohtusse T. Laanemaa apellatsioon (S. Sokovi

apellatsioon jõudis ringkonnakohtusse 16. oktoobril 2025). Esmaspäeval 3. novembril

2025 teavitati kohtumenetluse pooli KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud õigusest esitada 7 päeva

jooksul kirjalike seletusi ja vastuväiteid. See tähtaeg möödus 10. novembril 2025. 12.

novembril 2025 määras ringkonnakohus tõkendi muutmise taotluse arutamiseks eelistungi

19. novembriks 2025.

5(22)

1-24-5559

22. Tallinna Ringkonnakohtu eelistungil 19. novembril 2025 arutati S. Sokovi taotlust

vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega. Samal päeval tehtud määrusega jäeti

vahistamine elektroonilise valvega asendamata.

23. Tallinna Ringkonnakohus võttis 20. novembril 2025 apellatsioonid menetlusse, andis

pooltele seisukohtade avaldamiseks aega kuni 1. detsembrini 2025 ning teavitas, et

ringkonnakohtu otsus tehakse avalikult kättesaadavaks hiljemalt 16. detsembril 2025.

Prokuratuuri seisukoht

24. Prokuratuur palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

25. E.J ütluste avaldamine KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 p-de 1-3 alusel on seaduslik. Tema

ütlused olid kriminaalasja lahendamiseks olulised. Ei ole põhjust kahelda E.J ütluste

usaldusväärsuses, sest need haakuvad teiste tunnistajate ütluste ning kirjalike tõenditega.

Seega ei ole maakohus KrMS § 15 lg 3 nõudeid rikkunud.

26. Prokurör nõustub, et Q ja L. E.J ütlused E.J-ilt kuuldu kohta ei ole iseseisvaks tõendiks,

kuid kinnitavad kannatanu E.J ütluste usaldusväärsust. Küll aga on Q ütlused iseseisvaks

tõendiks I.C-lt kuuldu osas, sest I.C andis ütlusi kohtuistungil ning need haakuvad Q ja

E.J ütlustega.

27. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et kohus on vääralt hinnanud 11. juuni 2024. a

vaatlusprotokollis kõnet kuupäevaga 9. aprill 2024. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega

ning õige kuupäev on 9. märts 2024. Samuti räägib E.J selles kõnes selgelt S. Sokovi

lähenemiskeelu rikkumisest.

28. See, et alaealised F ja kannatanu I.C ei mäletanud kuupäeva, mil S. Sokov akna vastu

erinevaid esemeid viskas, ei anna alust arvata, et S. Sokov seda ei teinud.

29. Alusetu on kaitsja väide võimaliku keelueksimuse kohta.

30. Prokurör ei nõustu kaitsjaga, et I.C vastu toime pandud teod olid hõlmatud vanema

suhtlusõigusega. Lapsel on õigus eraelule. Maakohus on hinnanud tõendeid kogumis, mh

laosega suhtlemise viisi. Seda ei saa samastada vanemliku hoolitsusega.

31. Süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi on maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt ja

jõudnud õige seisukohani. Kannatanu ja F ütlused langevad kokku. Samuti riimuvad need

E.J ja Q ütlustega ning helisalvestisega.

32. Kohus ei ole eksinud ka karistuse mõistmisel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Sissejuhatus

33. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles süüdimõistev otsus tugineb üksnes

või valdavas ulatuses KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendil. S. Sokovile mõistetud karistus

jääb muutmata. Samuti asendab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendused

ahistava jälitamise kuriteo subjektiivse koosseisu osas. Apellatsioonid rahuldatakse

osaliselt.

6(22)

1-24-5559

34. Ringkonnakohus lahendab esmalt prokuröri taandamise taotluse (II). Seejärel võtab

seisukoha S. Sokovi süüditunnistamises KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi kannatanu

E.J vastu toime pandud tegudes (III). Järgmisena lahendab kolleegium apellatsioonid S.

Sokovi süüditunnistamises I.C vastu toime pandud KarS § 1573 lg 1 (IV) ning KarS § 121

lg 2 p 3 (V) järgi kvalifitseeritavates tegudes. Viimaks lahendab ringkonnakohus karistuse

mõistmise (VI) ning menetluskuludega seotud küsimused (VII).

(II) Prokuröri taandamine

35. Pärast apellatsioonide menetlusse võtmist esitas S. Sokov ringkonnakohtule seletusena

pealkirjastatud avalduse, milles märgib. Samas soovin et minu prokurör taandataks kuna

olen kuulnud et on võimalik et kannatanul ja prokuröril on ühine huvi sellest on mul alust

arvata et prokurör on korrumpeerunud ja mõjutatav. S. Sokov kordas oma taotlust

väljaspool selleks antud menetlustähtaega 3. detsembril 2025.

36. S. Sokov esitas üldsõnalise prokuröri taandamise taotluse ka maakohtu menetluses, mille

peamiseks etteheiteks oli prokuröri väidetav suhtumine kogu riigi meessoost elanikkonna

osas (I kd, tl 122). Seda arutati 26. veebruari 2025. a kohtuistungil (I kd, tl-d 129-130). S.

Sokovi taotluse jättis maakohus sama kuupäeva määrusega rahuldamata (I kd, tl-d 133-

134). Korduva taotluse jättis kohus 8. aprillil 2025 läbi vaatamata (II kd, tl 226).

37. Ringkonnakohus jätab prokuröri taandamata, sest S. Sokovi taotlus ilmselgelt

põhjendamatu, ega viita ühelegi KrMS § 49 lg-tes 1 või 6 sätestatud (koosmõjus KrMS §

52 lg-ga 1) taandumise alustest.

(III) KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 (kannatanu E.J)

(1) E.J ütluste lubatavus KrMS § 291 lg 3 järgi

38. Kaitsja vaidlustab E.J ütluste lubatavust, sest apellandi hinnangul ei vasta need KrMS §

291 lg 3 p 1 ja 2 nõuetele. Esiteks on E.J ja süüdistatava vahel aastaid kestnud konflikt,

mistõttu on alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Teiseks ei põhistanud prokurör, millist

kriminaalasja kui terviku seisukohast olulist asjaolu on nende ütlustega vajalik ja

ainuvõimalik tõendada.

39. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole tõendi lubatavuse

üle otsustades eksinud.

40. KrMS § 291 lg 3 p 1 järgi saab kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlused

tõendina vastu võtta siis, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust

kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tegemist on esialgse hinnanguga, mis ei ole

võrdsustatav KrMS § 61 alusel tõendite hindamise tulemusena tuvastatud tõendi

usaldusväärsusega. Tõendi vastuvõtmisel ei hinnata seega mitte ütluste sisu, vaid

üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sealjuures võib kohus tõendi

lubatavusest ja selle vastuvõtmisest hoolimata jõuda hiljem järeldusele, et tunnistaja

ütlused ei ole usaldusväärsed (vt RKKK 15.06.2018, 1-16-7179, p-d 11 ja RKKK

18.02.2013, 3-1-1-89-12, p-d 15-16). Kohus kontrollis, et ütlused on antud kohtuvälisele

menetlejale kannatanut hoiatati valeütluste andmise eest (I kd, tl 182 pöördel). Kaitsja

viide kannatanu ja süüdistatava vahel aastaid kestnud konfliktile ei ole midagi sellist,

mille põhjal järeldada, et kannatanu ütlused ei vasta KrMS § 291 lg 3 p 1 nõuetele ning

7(22)

1-24-5559

need tulnuks jätta tõendina vastu võtmata. Nagu eespool märgitud, ei välista see siiski

seda, et tõendeid kogumis hinnates loetaks kannatanu ütlused osaliselt või tervikuna

ebausaldusväärseks.

41. KrMS § 291 lg 3 p 2 järgi saab kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlused

tõendina vastu võtta siis, kui kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina

vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja kriitikaga, justkui ei oleks prokurör põhistanud, millist

kriminaalasja kui terviku seisukohast olulist asjaolu nende ütlustega tõendatakse. Prokurör

selgitas kohtuistungil, et tegemist on olulise tõendiga kõigis süüdistuse etteheidetes. Ka

kohus möönis, et kuna süüdistus on suuremas osas esitatud E.J vastu toime pandud

kuritegudes, on kannatanu ütlused oluliseks tõendiks (I kd, tl 182 pöördel). Niisiis ei

välistanud ka KrMS § 291 lg 3 p 2 kannatanu ütluste tõendina vastuvõtmist.

(2) KrMS § 15 lg 3 nõuete rikkumine

42. KrMS § 15 lg 3 järgi ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku

ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut

allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega KrMS § 66 lõikes 21

nimetatud isiku ütlustele. Kaitsja leiab, et süüdimõistev otsus tugineb peamiselt, või

mõnes episoodis ainult, E.J ütlustele. E.J aga keeldus kohtus ütluste andmisest, mistõttu ei

olnud kaitsjal ja süüdistataval teda võimalik küsitleda.

43. Ringkonnakohus jagab kaitsja kriitikat. Hoolimata sellest, et kaitsja viitas kohtuvaidlustes

selgelt, et KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirang välistab S. Sokovi süüditunnistamise (III

kd, tl 23), ei ole maakohus seda küsimust üldse käsitlenud. Arvestades, et KrMS § 15 lg-s

3 sätestatu on S. Sokovi süüküsimuse lahendamisel äratuntavalt keskse tähtsusega, on

maakohus kaitsja vastuväidet käsitlemata jättes rikkunud KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat

põhjendamiskohustust. See minetus on käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

44. Olukorras, kus maakohus on KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangu menetlusõigust

rikkudes täielikult hindamata jätnud, peab ringkonnakohtus otsustama, kas rikkumist saab

apellatsioonimenetluses kõrvalda või mitte. Arvestades KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud nõuet

hinnata tõendeid kogumis ning oma siseveendumuse kohaselt, saab kõige täpsemini

selgitada, kas asjaolu tuvastamine tugines üksnes või valdavalt KrMS § 15 lg-s 3

sätestatud tõendil, otsuse teinud kohtukoosseis ise. Teisalt tuleb arvestada, et

apellatsioonimenetluse pooled ei taotlenud asja maakohtule uueks arutamiseks saatmist

ning asja maakohtule uueks arutamiseks saatmine pikendaks paratamatult menetlusaega ja

võiks kaasa tuua ka S. Sokovi vahistamise kestuse pikenemise. KrMS § 15 lg-s 3

sätestatud piirangule esmakordse hinnangu andmist apellatsioonimenetluses hõlbustab ka

see, et maakohus on otsuse üles ehitanud osategude kaupa, viidates konkreetselt sellele,

millisele tõendile tuginedes S. Sokovi süü tuvastatud on. Ka Riigikohus on võimalikuks

pidanud, et kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus rajanes valdavalt KrMS § 15 lg-s

3 sätestatud tõendile, tuleb apellatsioonikohtul hinnata ka muid kriminaalasjas kogutud

tõendeid (RKKK 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 21).

45. Eelnev ei tähenda, et ringkonnakohus asuks täiendavaid tõendeid omal initsiatiivil otsima.

Ka sellises olukorras tuleb juhinduda KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse

põhimõttest. Maakohus tegi otsuse, milles põhjendas, milliste tõenditega millised asjaolud

tuvastatakse. Kaitsja väidab, et maakohus rikkus KrMS § 15 lg-s 3 sätestatut.

8(22)

1-24-5559

Ringkonnakohus saab ses olukorras hinnata, kas maakohus tugines konkreetse asjaolu

tuvastamisel ka teistele – KrMS § 15 lg-s 3 nimetamata – tõenditele, mille põhjal saab

väita, et KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõenditel ei olnud sedavõrd olulist kaalu nagu väidab

kaitsja. Kui kriminaalasjas uuriti veel tõendeid, millele kohus kaitsja vaidlustatud episoodi

tuvastamisel ei tuginenud, kuid mis võimaldaksid sama asjaolu tõendada, on nendele

tõenditele võimalikult täpne viitamine apellatsioonimenetluses prokuratuuri ülesanne.

Kuna kaitsja apellatsioonis tuginetakse KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangu rikkumisele

iga episoodi kaupa eraldi, võimaldab see apellatsioonivastuses hõlpsasti iga episoodi

kaupa võimalikele täiendavatele tõenditele viidata. Prokuratuuri apellatsioonivastuses

leitakse, et Ei ole mingit põhjust kahelda kannatanu E.J ütluste õigsuses, sest tema ütlused

haakuvad kannatanu I.C, tunnistaja B ja alaealise tunnistaja W ütlustega, samuti on need

kooskõlas kirjalike tõenditega (05.09.24, 10.09.24, 11.06.24 asitõendite

vaatlusprotokollidega, kus on vaadeldud videosalvestisi ja 11.06.2024

vaatlusprotokolliga, kus on vaadeldud kõnede salvestisi). Kaudselt kinnitavad ka kohtus

üle kuulatud tunnistajate L. E.J ja Q ütlused kannatanute ütluste usaldusväärsust. Neis

piires hindab ringkonnakohus otsuse III osa 5. jaotises KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud

piirangu järgimist iga apellatsioonis vaidlustatud episoodi kaupa.

46. KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangu hindamisel tuleb silmas pidada, et viidatud norm ei

tähenda, et E.J ütlused ei oleks tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks tõendina

lubatavad. Küll aga ei tohi S. Sokovi süüd üheski osateos tuvastada tuginedes üksnes või

valdavas ulatuses neile ütlustele. Kuna E.J-i ei olnud kaitsjal ja süüdistataval võimalik

küsitleda, peab kohus esmalt tuvastama, mida saab teiste tõendite põhjal kindlaks teha.

Seejärel peab hindama, millist teavet annavad E.J ütlused. E.J ütluste kõrvutamisel teiste

tõenditega saab anda hinnangu tema ütluste olulisuse üle (vt RKKK 14.03.2025, 1-19-705,

p-d 194-195). Teiste tõenditena saab aga käsitada üksnes neid tõendeid, mis ei liigitu ise

KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite hulka, sest KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv keeld

kohaldub ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKK 03.10.2024, 1-21-

6603, p-d 16-17). Niisiis ei tohi süüdimõistev otsus tugineda üksnes ega valdavalt E.J

ütlustele, samuti KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud vahendatud ütlustele ega nende ütluste

koosmõjule. Apellatsioonimenetluses vaieldakse ka selle üle, millised tunnistajate ütlused

vastavad KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud tingimustele ja on seega käsitatavad iseseisva

tõendina ja millised mitte (vt selle kohta ka ringkonnakohtu otsuse III osa 3. jaotis ning 5.

jaotise alapunkt a). Eespool selgitatud põhjustel ei tohi kohtuotsus üksnes ega valdavas

ulatuses tugineda ei E.J ütlustele, KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud tunnistaja ütlustele, ega ka

nende tõendite koosmõjule.

47. Vastuseks prokuröri seisukohale rõhutab kolleegium ka seda, et KrMS § 15 lg-s 3

sätestatud piirangu kohaldamine ei sõltu sellest, kui usaldusväärseks kohus kannatanu

ütlusi peab. Tegemist on seadusandja seatud formaalse konfrontatsiooniõigust tagava

menetlusõigusliku piiranguga, mis kohaldub ka juhul, kui KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud

tõendi usaldusväärsuses kahtlust ei ole.

(3) KrMS § 66 lg 21 nõuete rikkumine tunnistaja L. E.J ütluste hindamisel

48. Kaitsja leiab, et kohus on S. Sokovi süüditunnistamisel lubamatult tuginenud kannatanu

E.J ema L. E.J ütlustele (mh kohtuotsuse p-s 9). Apellandi hinnangul on tegemist

ütlustega, millest L. E.J sai teadlikuks kannatanu vahendusel. Kuna ei ole tuvastatud,

millal ta räägitut E.J-ilt kuulis, ei ole ka võimalik tuvastada, et E.J oleks L. E.J-iga

rääkimise hetkel veel tajutu mõju all ning seega ka seda, et L. E.J ütlused vastaks KrMS §

9(22)

1-24-5559

66 lg 21 p 2 nõuetele. Prokurör nõustub kaitsjaga, et L. E.J ütlused E.J-ilt kuuldu kohta ei

ole iseseisvaks tõendiks, kuid need kinnitavad E.J ütluste usaldusväärsust.

49. Kolleegium tõdeb, et maakohtu otsusest ei nähtu selgelt, kas L. E.J ütlusi E.J-ilt kuuldu

osas käsitati iseseisva tõendina või mitte. Otsuse p-s 9 refereerib maakohus L. E.J ütlusi,

milles ta vahendab E.J-ilt kuuldut. Samas ei võta maakohus seisukohta, kas need ütlused

on tõendina lubatavad. Otsuse p-s 90 aga märgib maakohus, et L. E.J ütlused kinnitavad

kaudselt kannatanute ütluste usaldusväärsust.

50. Ringkonnakohus jagab apellatsioonimenetluse poolte seisukohta, et L. E.J ütlused ei ole

osas, milles ta kirjeldab E.J-ilt kuuldut, iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes.

Kui tegemist ei ole iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21 järgi, tohib vahendatud ütlusi

kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks (RKKK 19.02.2021, 1-19-10157,

p 10). Nagu eespool selgitatud, ei mõjuta aga E.J ütluste usaldusväärsusele antav hinnang

KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud keelu kohaldamist.

(4) Häirekeskusele tehtud kõned tõendina

51. Maakohus märgib otsuse p-s 15, et S. Sokovi lähenemine E.J-ile ning tema liikumise

jälgimine XXX linnaruumis on tõendatud ka 11. juuni 2024. a asitõendi

vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et E.J helistas 9. aprillil 2024 hädaabinumbrile 112

ning uuris, kuidas fikseerida seda, et meesterahvas, kellele on kohaldatud

lähenemiskeeldu, seda keeldu pidevalt rikub.

52. Kaitsja märgib, et viidatud vaatlusprotokollis sellise kuupäevaga kõnet ei leidu ning

samuti ei saa sellest kõnest teha ühtki järeldust selle kohta, et jutt oli just S. Sokovist,

samuti ei nähtu sellest väidetava rikkumise kuupäeva. Prokuröri arvates on vale kuupäev

ilmselge eksitus.

53. Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et maakohtu viide 9. aprilli 2024. a kõnele on

ilmne ebatäpsus. On selge, et maakohus pidas silmas 9. märtsi 2024. a kõnet (II kd, tl 178-

179). Sellest hoolimata ei saa hädaabikõnega asendada isikulise tõendiallika ütlusi.

Hädaabikõne salvestise ning sellega kaasneva andmestikuga on eeskätt võimalik tõendada

kõne tegemise fakti, aga ja kõne tegija telefoninumbrit või isikut. Samuti võib

kõnesalvestis osutuda tõendiks sealt kostuva osas (nt kostub sealt peksmishääli,

ähvardamist vmt). Osas, milles salvestisel on talletatud kannatanu avaldus häirekeskusele

(s.o sisuliselt telefoni teel edastatud kuriteoteade KrMS § 195 lg 3 teise lause mõttes), on

salvestist võimalik üldjuhul kasutada üksnes kannatanu ütluste usaldusväärsuse

hindamiseks. Igal juhul on salvestisel talletatud kannatanu avalduste osas tegemist

tõendiga, mille vahetut allikat (kannatanut) ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik

küsitleda, s.o KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendiga.

(5) Süüdistuses kirjeldatud tegude tõendatus

(a) Korduv lähenemine E.J-ile tema elukoha läheduses 2023. aasta oktoobri alguses

54. Maakohus tuvastas korduva lähenemise E.J-ile tema elukoha läheduses 2023. aasta

oktoobri alguses tuginedes E.J ütlustele ning E.J ütluste usaldusväärsust kinnitavatele Q

ütlustele. Kohus viitas Q ütlustele osas, milles ta selgitas E.J-ilt ning I.C-lt kuuldut.

55. Kaitsja leiab, et kohus on S. Sokovi süü tuvastamisel E.J ütlustele tuginedes rikkunud

KrMS § 15 lg 3 nõudeid. Q ütlusi ei saa kaitsja hinnangul iseseisva tõendina kasutada, sest

10(22)

1-24-5559

kohus pole tuvastanud, et täidetud oleks KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuded. Prokurör nõustub

kaitsjaga, et Q ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks E.J-ilt kuuldu osas, kuid leiab, et neid

saab kasutada viimase ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Prokuröri hinnangul on Q

ütlused aga iseseisvaks tõendiks I.C suhtes, sest viimane on andnud kohtuistungil ütlusi

ning tema ütlused haakuvad Q ja E.J ütlustega.

56. Ringkonnakohus soostub kaitsjaga, et maakohus ei ole Q ütluste osas tuvastanud KrMS §

66 lg 21 p 2 eeldusi, mistõttu ei ole Q ütlused E.J-ilt ja I.C-lt kuuldu osas iseseisvaks

tõendiks. Prokuröri seisukoht, justkui saaks Q ütlused olla iseseisvaks tõendiks I.C-lt

kuuldu osas, sest I.C ütlused on kooskõlas E.J ja Q ütlustega, ei ole õige. I.C ütluste

kooskõla teiste tunnistajatega ei mõjuta kuidagi seda, kas Q ütlused vastavad KrMS § 66

lg-s 21 nimetatud eeldustele.

57. Maakohus viitas üldistatult ka süüdistatava ütlustele, kes põhjendas, miks ta E.J-ile

lähenenud on, ent konkreetse episoodi osas ei tunnistanud süüdistatav, et oleks E.J-ile

2023. a oktoobri algul viimase elukoha läheduses korduvalt lähenenud (II kd, tl 226d

pöördel).

58. Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus S. Sokovi korduva lähenemise E.J-ile tema elukoha

läheduses 2023. a oktoobri alguses tuginedes üksnes E.J ütlustele ning Q ütlustele.

Viimaseid saab aga kasutada vaid E.J ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Niisiis

rikkus maakohus selle episoodi tuvastamisel KrMS § 15 lg 3 nõudeid.

(b) Korduv lähenemine E.J-ile lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles

59. Kaitsja leiab, et maakohus tuvastas korduva lähenemise E.J-ile lasteaed X juures 2023. a

oktoobri teises pooles üksnes kannatanu E.J ütlustele tuginedes ja rikkus seeläbi KrMS §

15 lg 3 nõudeid.

60. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuse alajaotises, kus maakohus kõnesoleva

episoodi tuvastab, viitab maakohus üksnes kannatanu E.J ütlustele (maakohtu otsuse p

21). Samas viitas maakohus otsuse p-s 14 sellele, et ka tunnistaja F on väitnud, et isa on

temale ja E.J-ile lähenenud ning viimasega rääkima hakanud, kui nad on lasteaiast tulnud

(II kd, tl 158). Lisaks, ehkki maakohus viitas süüdistatava enda ütlustele E.J-ile

lähenemise osas käsitledes eelmist episoodi (maakohtu otsuse p 20), möönis S. Sokov

maakohtu viidatud ütlustes tegelikult seda, et ta võis E.J-ile 2023. a oktoobri teises pooles

lasteaia juures läheneda (II kd, tl-d 226d pöördel ja 226e). Niisiis on võimalik E.J-ile

lasteaia juures lähenemise fakt tuvastada ka ilma üksnes või valdavas ulatuses E.J

ütlustele tuginemata.

61. KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud nõuet rikkumata ei ole aga võimalik tõendada seda, et S.

Sokov oleks kannatanule lasteaia juures lähenenud korduvalt. Tunnistaja F sõnul juhtus

see vaid ühel korral (II kd, tl 158). Samuti pole võimalik tõendada seda, et S. Sokov oleks

sel kohtumisel kannatanut solvanud või viimase suunas ropendanud.

(c) Ajavahemikul 23. detsember 2023 – 26. detsember 2023 toimunud episood

62. Kaitsja leiab, et kohus on 23. detsembri 2023 – 26. detsembril 2023 toimunud episoodi

tuvastamisel tuginenud lubamatult E.J ütlustele.

63. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud keeld ei tähenda, et

kohus ei või konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlustele üldse tugineda. Kõnesolevas

11(22)

1-24-5559

episoodis on kohus lisaks tuginenud ka I.C ja F ütlustele, kes (iseäranis I.C) kannatanu

kirjeldatut kinnitavad. Apellant ei ole selles episoodis viidatud tunnistajate ütlusi kahtluse

alla seadnud. Seega ei ole maakohus kõnesoleva episoodi tuvastamisel tuginenud üksnes

või valdavas osas E.J ütlustele, mistõttu jääb selles osas apellatsioon rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata.

(d) Ajavahemikul 15. jaanuar 2024 – 20. jaanuar 2024 kahel järjestikusel päeval

toimunud episoodid

64. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus tuvastas S. Sokovi süü 15. jaanuar 2024

– 20. jaanuar 2024 kahel järjestikusel päeval toimunud episoodides üksnes kannatanu E.J

ütlustele tuginedes ja rikkus seeläbi KrMS § 15 lg 3 nõudeid. Tunnistaja Q ütlusi on

võimalik kasutada üksnes kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks, ent nagu

eespool selgitatud, ei võimalda need ütlused KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangust

mööda minna. Kõnesoleva episoodi toimumist ei kinnita ka maakohtu otsuse p-s 14

refereeritud F ütlused, sest tunnistaja on küll rääkinud isaga kohtumisest siis, kui

tunnistaja on emaga lasteaiast tulnud, kuid mitte siis, kui nad on olnud teel lasteaeda.

(e) 8. veebruari 2024. a episood

65. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus tuvastas S. Sokovi süü 8. veebruari 2024.

a episoodis üksnes kannatanu E.J ütlustele tuginedes ja rikkus seeläbi KrMS § 15 lg 3

nõudeid. Kõnesoleva episoodi toimumist ei kinnita ka maakohtu otsuse p-s 14 refereeritud

F ütlused. Tunnistaja on küll rääkinud, et S. Sokov on tema ning E.J-iga trennis kohtunud,

kuid siis, kui nad on trennist tulnud, mitte trenni läinud (II kd, tl-d 156 ja 159)

(f) 13. veebruari 2024. a kell 19.00 episood Y ujula hoones ning samal õhtul kell 19.20

E.J elukoha läheduses

66. Kaitsja leiab, et kohus on 13. veebruari 2024. a episoodide tuvastamisel tuginenud

lubamatult E.J ütlustele. Samuti märgib apellant, et S. Sokovil ei olnud keelatud ujulas

viibida ning juhul, kui ta kannatanuga juhuslikult kohtus, ei olnud ta kohustatud

eemalduma.

67. Ujulas toimunud intsidendi osas tugines maakohus ka videosalvestise vaatlusprotokollile.

Sellest on võimalik järeldada, et S. Sokov mitte ei olnud üksnes juhuslikult samas kohas,

vaid ka lähenes E.J-ile ning suhtles tema ja Fga (asitõendi vaatlusprotokollis märgitud:

räägib poisi ja täiskasvanu suunas) (II kd, tl 188). Lisaks sellele, et salvestis kinnitab E.J-

ile lähenemist, keelas lähenemiskeeld E.J-iga suhtlemist ka juhusliku kokkusattumise

korral (II kd, tl 195). Samuti viitas maakohus otsuse p-s 14 sellele, et F on kinnitanud, et

ükskord tuli S. Sokov tema emaga rääkima, kui ema oli Fle trenni järgi tulnud (II kd, tl

159).

68. Seda, et S. Sokov ootas E.J-i viimase elukoha juures, kinnitab ka tunnistaja W, kelle ütlusi

kaitsja vaidlustanud ei ole. Niisiis ei tugine selles osas S. Sokovi süüditunnistamine

üksnes või valdavas osas E.J ütlustele.

69. Kokkuvõtvalt jääb kõnesolevas osateos kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata.

12(22)

1-24-5559

(g) 22. veebruari 2024. a episood

70. Kaitsja leiab taas, et maakohus on õllepurgi aknasse viskamise tuvastamisel tuginenud

lubamatult E.J ütlustele. Ehkki kohus on tuginenud ka F ja I.C ütlustele, kes mõlemad on

rääkinud asjade viskamisest vastu akent, ei saa apellandi arvates teha neist ütlustest

järeldust, et 22. veebruaril 2024 toimus õllepurgi viskamine aknasse süüdistuses

kirjeldatud moel.

71. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Kuigi I.C ei ole rääkinud konkreetselt õllepurgi

aknasse viskamisest, selgitas ta, et süüdistatav viskas akendesse kive, lumepalle, kui lumi

oli maas ja ta viskas niiöelda kingitusi, aga seal kottides oli tegelikult vanast korterist

mingid asjad (I kd, tl 179 pöördel). E.J ütlused küll konkretiseerivad I.C ütlusi, ent ka

ainult I.C ütlustega on võimalik tuvastada, et S. Sokov loopis esemeid nii akna pihta kui

ka aknast sisse, mistõttu ei tugine kõnesoleva teo tuvastamine üksnes või valdavalt E.J

ütlustele.

(h) 29. veebruari 2024. a episood ja ajavahemikul 1. märts 2024 – 10. märts 2024.

asetleidnud episood

72. Kaitsja leiab, et maakohus on 29. veebruari 2024 ning ajavahemikul 1. märts 2024 – 10.

märts 2024 toimunud episoodide tuvastamisel tuginenud lubamatult E.J ütlustele.

73. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga osaliselt. Selle, et kõnesoleval päeval ja kellaajal S.

Sokov kannatanu maja juurde sõitis, seisatas ning kannatanut märgates minema sõitis,

tuvastas maakohus tõesti üksnes E.J ütlustele tuginedes ning rikkus seeläbi KrMS § 15 lg

3 nõudeid.

74. 1. märtsil 2024 – 10. märtsil 2024. asetleidnud episoodis on maakohus lisaks tuginenud ka

I.C ütlustele, kes kannatanu kirjeldatut kinnitab. Neid ütlusi kaitsja selle episoodi raames

vastustanud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kõnesoleva episoodi

tuvastamisel tuginenud üksnes või valdavas osas E.J ütlustele, mistõttu jääb selles osas

apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

(i) 8. aprilli 2024. a episood

75. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus tuvastas S. Sokovi süü 8. aprilli 2024. a

episoodis üksnes kannatanu E.J ütlustele tuginedes ja rikkus seeläbi KrMS § 15 lg 3

nõudeid..

(j) 16. aprilli 2024. a episood

76. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus tuvastas S. Sokovi süü 16. aprilli 2024. a

episoodis üksnes kannatanu E.J ütlustele tuginedes ja rikkus seeläbi KrMS § 15 lg 3

nõudeid.

(k) 17. aprilli 2024. a episood

77. Kaitsja leiab, et kohus on 17. aprilli 2024. a toimunud episoodi tuvastamisel tuginenud

lubamatult E.J ütlustele. Kaitsja leiab, et E.J poolt tehtud videoklipist ega kõnest

hädaabinumbrile ei saa teha järeldusi, et S. Sokov oleks talle ette heidetud teo toime

pannud. Videoklipist ei nähtu selle tegemise aeg. Kõnest hädaabinumbrile aga ei saa teha

13(22)

1-24-5559

järeldust, et S. Sokov oleks lähenemiskeeldu rikkunud. Kõnest järeldub vaid see, et nii

kannatanu kui S. Sokov olid avalikus ruumis ja S. Sokov eemaldus.

78. Ringkonnakohus kordab oma seisukohta, et hädaabikõnega ei saa asendada isikulise

tõendiallika ütlusi (vt eespool III osa 4. jaotist). Küll aga on iseseisvaks tõendiks E.J poolt

tehtud videosalvestis, mille vaatlusprotokollile tugines ka maakohus (II kd, tl-d 190-191).

Videolt on tuvastatav, et S. Sokov lähenes avalikus ruumis E.J-ile. Kaitsja on küll

viidanud sellele, et videost ei nähtu selle tegemise kuupäeva, ent ei ole usutavalt viidanud

võimalusele, et video võidi teha ajal, mil S. Sokovil E.J-ile lähenemine keelatud ei olnud.

Niisiis on kolleegiumi arvates võimalik videolt tuvastada, et S. Sokov rikkus

lähenemiskeelu tingimusi. Kolleegiumi hinnangul ei välista KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud

piirang E.J ütlustele tuginemist osas, milles ta selgitab, et video on tehtud just 17. aprillil

2024. Ses osas E.J ütlused käsitatavad KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud vabatõendina, mis

tõendava tõendi saamise asjaolusid. KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirang kohaldub aga

üksnes tõenditele, mis tõendavad tõendamiseseme asjaolusid. S. Sokovil ja tema kaitsjal

oli ka küllaldane võimalus E.J väiteid video tegemise aja kohta kahtluse alla seada, ent

seda tehtud ei ole. Täiendavalt viitas maakohus otsuse p-s 14 sellele, et S. Sokoviga

mänguväljakul kohtumist kinnitas oma ütlustes ka F (II kd, tl 155). Eeltoodust tulenevalt

ei tuginenud maakohus 17. aprillil 2024 toimunud kohtumise tuvastamisel üksnes või

valdavalt KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõenditele. Ringkonnakohus möönab aga seda, et

video abil saab tuvastada üksnes kannatanule lähenemist, mitte süüdistatava ja kannatanu

omavahelise vestluse sisu.

(l) 8. mai 2024. a episood

79. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus tuvastas S. Sokovi süü 8. mai 2024. a

episoodis üksnes kannatanu E.J ütlustele tuginedes ja rikkus seeläbi KrMS § 15 lg 3

nõudeid.

(m) 10. juuni 2024. a episood

80. Kaitsja leiab, et maakohus on lubamatult tuginenud E.J ütlustele. Lisaks leiab apellant, et

süüdistatav sattus poodi juhuslikult ning sellises olukorras paari sõna vahetamist ei saa

käsitada lähenemiskeelu rikkumisena.

81. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Nagu eespool selgitatud, ei tähenda KrMS § 15 lg-s

3 sätestatud keeld, et kohus ei või konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlustele üldse

tugineda. Kõnesolevas episoodis on kohus lisaks tuginenud ka videokaamera salvestisele,

B ütlustele kui ka häirekeskusesse tehtud kõnele. Viimane on seejuures käsitatav iseseisva

tõendina osas, milles sellele on talletunud S. Sokovi lausutud solvangud. Ainetu on

seisukoht, et paari sõna vahetamist ei saa käsitada lähenemiskeelu rikkumisena. Juba

ainuüksi videosalvestisest on ilmselge, et S. Sokov tegi täpselt seda, mida lähenemiskeeld

keelas: lähenes avalikus ruumis E.J-ile ning suhtles temaga viimase tahte vastaselt. Samuti

põhjendas maakohus ammendavalt, millest nähtub, et S. Sokovi tegevus (mh kannatanu

tagumiku käperdamine) oli E.J tahte vastane.

82. Ringkonnakohus jätab selles episoodis kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

(n) Vahekokkuvõte

14(22)

1-24-5559

83. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et maakohus rikkus KrMS § 15 lg 3 nõudeid ning

seeläbi ka oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui tunnistas S.

Sokovi KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi süüdi järgmistes E.J vastu toime pandud

tegudes:

1) korduv lähenemine E.J-ile tema elukoha läheduses 2023. aasta oktoobri alguses;

2) korduv lähenemine E.J-ile lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles

(ringkonnakohus leiab, et võimalik on tuvastada ühekordne lähenemine);

3) ajavahemikul 15. jaanuar 2024 – 20. jaanuar 2024 kahel järjestikusel päeval

toimunud episoodid;

4) 8. veebruari 2024. a episood;

5) 29. veebruari 2024. a episood:

6) 8. aprilli 2024. a episood;

7) 16. aprilli 2024. a episood;

8) 8. mai 2024. a episood.

84. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tuvastatud on järgmised teod:

1) lähenemine E.J-ile lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles;

2) ajavahemikul 23. detsember 2023 – 26. detsember 2023 toimunud episood;

3) 13. veebruari 2024. a kell 19.00 episood Y ujula hoones ning samal õhtul kell

19.20 E.J elukoha läheduses;

4) 22. veebruari 2024. a episood;

5) ajavahemikul 1. märts 2024 – 10. märts 2024. asetleidnud episood;

6) 17. aprilli 2024. a episood (tõendada ei saa vestluse sisu);

7) 10. juuni 2024. a episood.

(6) L. E.J-ile tehtud kõnede käsitamine ahistava jälitamisena

85. Kaitsja leiab, et L. E.J-ile kõnede tegemist ning E.J kohta inetuste rääkimist ei saa

käsitada osana E.J ahistavast jälitamisest. Tegu võiks olla L. E.J ahistava jälitamisega, ent

selles süüdistust esitatud pole.

86. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. KarS § 1573 lg 1 järgi on koosseisupärasteks

tegudeks teise isikuga korduvalt või järjepidevalt kontakti otsimine, tema jälgimine või

muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine. Kolleegium on seisukohal,

et nii kannatanuga kontakti otsimine kui ka muul viisil tema eraellu sekkumine ei eelda

alati toimepanija ja kannatanu vahetut kokkupuudet. Näiteks võib eraellu sekkumisena

olla käsitatav kannatanu tööandjale või lähedastele kannatanu laimamine või solvamine;

kannatanut häirivate postituste üleslaadimine internetti vmt. Ka kannatanuga kontakti

otsimine võib toimuda vahendatult nii, et toimepanija pöördub kolmanda isiku poole

soovides, või vähemalt pidades võimalikuks, et viimane edastab pöördumise sisu

kannatanule. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et ahistava jälitamisena saab käsitada

ka kannatanu solvamist ja laimamist kolmandate isikute ees, kui 1) see info jõuab

kannatanuni või mõjutab muul moel kannatanu eraelu ning selle tagajärg on teise

kannatanu hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine ning toimepanija

peab seda (sh sellise kausaalahela kulgemist) võimalikuks ja möönab seda

(koosseisualternatiiv 1); või 2) toimepanija peab vähemalt võimalikuks, et see info jõuab

kannatanuni või mõjutab muul moel kannatanu eraelu ning toimepanija seab eesmärgiks

15(22)

1-24-5559

kannatanu hirmutamise alandamise või muul viisil olulise häirimise (koosseisualternatiiv

2).

87. Maakohus tuvastas, et S. Sokov helistas L. E.J-ile pidevalt ning solvas tema tütart ning

sellest kuulis ka kannatanu E.J. Arvestades kõnede sisu ja rohkust on kolleegiumi arvates

põhjendatud käsitada L. E.J-ile tehtud kõnesid ühe osana korduvast E.J eraellu

sekkumisest, mis viimast oluliselt häiris ning hirmutas. Ringkonnakohtul ei teki kahtlust

ka selles, et toimepanija vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et L. E.J edastab kuuldu

E.J-ile (osalt oli see lausa kõnede eesmärk) ning et kuuldu võib E.J-i oluliselt häirida ja

hirmutada. Kokkuvõtvalt ei eksinud maakohus, kui käsitas S. Sokovi korduvaid kõnesid

L. E.J-ile ühe osana E.J ahistavast jälitamisest. Kaitsja apellatsioon jääb selles osas

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

(7) Helistamine ja sõnumite saatmine

88. Lisaks eespool tuvastatud episoodidele tuvastas maakohus, et S. Sokov saatis E.J-ile

järjepidevalt tekstisõnumeid ning tegi kannatanule kõnesid. Kaitsja leiab, et need kõned ja

sõnumid olid kantud soovist suhelda oma pojaga, mitte kannatanut häirida.

89. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et ahistava jälitamisena käsitatava eraellu

sekkumisena ei saa käsitada seda, kui suhtlus on ajendatud ühise lapse hooldusõigusega

seonduvate küsimustega, ent lapse olemasolu ei saa olla ettekäändeks, mis õigustab

kannatanu terroriseerimist (vt maakohtu otsuse p 92). Arvestatav osa sõnumitest sisaldas

rõvedusi, ähvardusi ja kannatanu isikule suunatud kohatuid heietusi, mitte konstruktiivseid

ettepanekuid, mis seonduks lapse heaoluga. See, et selline suhtlus kannatanut häirib, on

iseäranis ilmne arvestades, et S. Sokovit on varem karistatud sama kannatanu ahistava

jälitamise ning tema suhtes kohaldatud lähenemiskeelu rikkumise eest, sealjuures

kohaldati talle viimase karistusotsusega kannatanu suhtes uuesti lähenemis- ja

suhtluskeeldu. Eeltoodut arvestades soostub ringkonnakohus maakohtu materiaalõigusliku

hinnanguga, mille järgi on kannatanule järjepidev helistamine ja sõnumite saatmine

maakohtu tuvastatud asjaoludel käsitatav ahistava jälitamisena.

(8) Lõpphinnang ning keelueksimus

90. S. Sokovi süüditunnistamist KarS § 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi ei mõjuta see, et

ringkonnakohus soostus osaliselt kaitsjaga ning leidis, et kõiki füüsilise kohtumise

episoode ei saa tõendatuks lugeda. Samuti ei mõjuta seda asjaolu, et kõigis episoodides

pole võimalik tõendada süüdistatava ja kannatanu omavahelise vestluse sisu. Tuvastatud

episoodid koosmõjus eespool käsitletud sõnumite ja telefonikõnedega on maakohtu

selgitatud põhjustel käsitatavad nii ahistava jälitamisena kui ka lähenemiskeelu korduva

rikkumisena.

91. Ringkonnakohus korrigeerib siiski üht osa maakohtu otsuse põhjendustest. Maakohtu

otsuse p-s 99 on maakohus viitega kohtupraktikale sisustanud ahistava jälitamise

subjektiivset koosseisu ekslikult. Maakohtu põhjendustest näib, justkui ei oleks ahistava

jälitamise puhul nõutav tõendada süüdlase tahtlust teo või tagajärje osas. See ei ole õige.

KarS §-dest 15 ja 16 tuleneva üldreegli järgi eeldab tahtliku teo subjektiivne koosseis

seda, et kõik objektiivse koosseisu asjaolud on teo toimepanemise hetkel hõlmatud

vähemalt kaudse tahtlusega (kui koosseis ei sätesta tahtlusele rangemaid nõudeid). Samuti

võib subjektiivne koosseis näha ette täiendava tunnuse: eesmärgi või motiivi (KarS § 12 lg

3). KarS § 1573 lg 1 objektiivne ja subjektiivne koosseis sõltub koosseisualternatiivist.

16(22)

1-24-5559

Esimese koosseisualternatiivi objektiivne koosseis kirjeldab karistatava tegevusena teise

isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimist, tema jälgimist või muul viisil teise isiku

tahte vastaselt tema eraellu sekkumist. Subjektiivne koosseis nõuab vähemalt kaudset

tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ning lisaks kannatanu hirmutamise,

alandamise või muul viisil oluliselt häirimise eesmärki. Teise koosseisualternatiivi

objektiivne koosseis kirjeldab karistatava tegevusena teise isikuga korduva või järjepideva

kontakti otsimist, tema jälgimist või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu

sekkumist ning tagajärjena teise isiku hirmutamist, alandamist või muul viisil oluliselt

häirimist. Subjektiivne koosseis nõuab vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse

koosseisu asjaolude suhtes. Niisiis, kui toimepanija eesmärk ei olnud kannatanu

hirmutamine, alandamine või viimase muul viisil oluline häirimine, tuleb tuvastada, et

toimepanija tegevusel oli selline tagajärg ning toimepanija vähemalt pidas võimalikuks ja

möönis seda. Nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tõendamine on nõutav ning see

on KrMS § 7 ning § 14 lg 1 järgi prokuratuuri ülesanne. Kuna maakohtu otsuse p-s 99

toodud käsitlusega kohaldatakse ebaõigelt materiaalõigust, asendab ringkonnakohus

KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhjendused enda omadega.

92. Ekslik materiaalõiguslik käsitlus subjektiivse koosseisu osas ei viinud aga ebaõige

otsuseni. Otsuse punktis 100 tuvastas maakohus, et S. Sokovil oli tegude toimepanemise

hetkel eesmärk häirida kannatanute eraelu. Koosmõjus maakohtu eelnevate

põhjendustega, millega tuvastati süüteokoosseisu (mõlema alternatiivi) objektiivsed

tunnused, tuvastas seega maakohus ka S. Sokovi vastutuse eelduseks olevad objektiivse ja

subjektiivse koosseisu tunnused.

93. Ringkonnakohus kaitsjaga, et S. Sokovi süü võiks välistada keelueksimus. Esiteks märgib

kolleegium, et isegi kui S. Sokov tõesti ei teadnud, et tema tegevus on keelatud, ei oleks

see eksimus mingil juhul vältimatu KarS § 39 lg 1 mõttes. See eksimus oleks tingitud

üksnes S. Sokovi enda arusaamast ning miski poleks välistanud tal õigusliku olukorra

väljaselgitamist. Ringkonnakohus leiab siiski, et tegemist pole ka nii-nimetatud välditava

keelueksimusega KarS § 39 lg 2 mõttes. S. Sokovit on varem karistatud E.J ahistava

jälitamise eest ning talle kohaldati viimase suhtes lähenemis- ja suhtluskeeldu. Selle

taustal ei ole kaitseväide, et S. Sokov ei saanud aru, et ta ei või oma naise tülitamist

jätkata, tõsiseltvõetav.

94. Järgmisena selgitab ringkonnakohus, milline mõju maakohtu otsusele on sellel, et

apellatsioonimenetluse tulemusena jäetakse mõned üksikteod S. Sokovile süüks arvamata.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et ka maakohus jättis ühe S. Sokovile ette heidetud teo

talle süüks arvamata. Nimelt ei tuvastanud maakohus, et aset oleks leidnud süüdistuses

kirjeldatud 12. märtsi 2024. a Y ujula juures toimunud episood. Lahendades S. Sokovi

vastutuse küsimust ahistava jälitamise süüdistuses, viitas maakohus otsuse p-s 89

Riigikohtu praktikale, mille järgi ei tingi jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata

jätmine süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on osaga samast süüdistatava

teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (RKKK 04.03.2021, 1-20-470, p-d 15-29).

Lähenemiskeelu rikkumine seisnes maakohtu hinnangul samades osategudes nagu ahistav

jälitamine ning sealgi tõdes maakohus, et üks tegu jäi tõendamata, ent ei teinud selles osas

õigeksmõistvat otsust. (vt maakohtu otsuse p-d 119-120). Ringkonnakohtu hinnangul jättis

maakohus aga tähelepanuta, et S. Sokovit ei süüdistata mitte jätkuvas, vaid korduvas teos.

95. Nii ahistava jälitamise kui ka lähenemiskeelu rikkumise koosseisud eeldavad tegude

mitmust. Lähenemiskeelu rikkumine on kuriteona karistatav üksnes siis, kui tegemist on

korduva teoga. Ahistav jälitamine aga siis, kui tegemist on korduva või järjepideva teoga.

17(22)

1-24-5559

Kui leida, et S. Sokov pani talle süüks arvatud teod toime ühe jätkuva teona, ei oleks

täidetud korduvuse nõue, mistõttu oleks välistatud tema vastutus vähemasti KarS § 3312

järgi, sest üks tegu ei saa aga samal ajal olla korduv ja jätkuv (vt RKKK 07.03.2025, 1-24-

1235, p 25). Kui süü ei leia tõendamist mõnes eraldiseisvas korduvas kuriteos, tuleb

süüdistatav selles teos osas õigeks mõista (RKKK 04.03.2021, 1-20-470, p 25). Kuna S.

Sokovile ette heidetud lähenemiskeelu rikkumised oleks eraldivõetuna käsitatavad

koosseisupäraste tegudena ning need on korduvad, mitte jätkuvad, tuleb S. Sokov

tuvastamata jäänud lähenemiskeelu rikkumise üksiktegudes õigeks mõista. Selguse

huvides täpsustab ringkonnakohus, et ehkki kolleegium ei lugenud tõendatuks ka ajaliselt

esimest väidetavat lähenemiskeelu rikkumist (korduv lähenemine E.J-ile tema elukoha

läheduses 2023. aasta oktoobri alguses) ning ühekordne lähenemiskeelu rikkumine ei ole

iseseisvalt kuriteona käsitatav, hõlmas süüdistus ka selles episoodis S. Sokovi korduvat

tegevust. Seega tuleb S. Sokov ka selles episoodis õigeks mõista.

96. S. Sokov täitis samade tegudega nii lähenemiskeelu rikkumise kui ka ahistava jälitamise

kuriteokoosseisud. Nagu eespool märgitud, eeldab ka ahistava jälitamise kuriteokoosseis

tegude mitmust: korduvust või järjepidevust. See ei tähenda, et iga ahistava jälitamise

koosseisu moodustav üksiktegu oleks käsitatav eraldiseisva kuriteona, mille tõendamatuse

korral tuleb süüdistatav õigeks mõista. Erinevalt lähenemiskeelu rikkumise koosseisust

eeldab ahistava jälitamise koosseis üksiktegudele tervikhinnangu andmist (vt TlnRngK

10.04.2024, 1-24-1954, p 36). Neil põhjustel ei tingi selles süüdistuses mõne osateo

tuvastamata jätmine süüdistatava osalist õigeksmõistmist. Süüditunnistamise ulatuse

lahknevus süüdistusest nähtub ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist, millega maakohtu

otsus tühistatakse.

97. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4

alusel S. Sokovi süüditunnistamises kannatanu E.J vastu toime pandud KarS § 1573 lg 1 ja

KarS § 3312 järgi kvalifitseeritavates tegudes osaliselt, s.o osas, millega S. Sokov

tunnistati süüdi korduvas lähenemises E.J-ile tema elukoha läheduses 2023. aasta oktoobri

alguses; korduvas lähenemises E.J-ile lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles;

ajavahemikul 15. jaanuar 2024 – 20. jaanuar 2024 kahel järjestikusel päeval toimunud

episoodides; 8. veebruari 2024. a episoodis; 29. veebruari 2024. a episoodis; 8. aprilli

2024. a episoodis, 16. aprilli 2024. a episoodis ning 8. mai 2024. a episoodis. Samadel

alustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus ei mõistnud S. Sokovit

KarS § 3312 järgi õigeks 12. märtsi 2024. a Y ujula juures toimunud episoodis.

98. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p 1 alusel uue

otsuse, millega mõistab S. Sokovi KarS § 3312 järgi õigeks korduvas lähenemises E.J-ile

tema elukoha läheduses 2023. aasta oktoobri alguses; korduvas lähenemises E.J-ile

lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles; ajavahemikul 15. jaanuar 2024 – 20.

jaanuar 2024 kahel järjestikusel päeval toimunud episoodides; 8. veebruari 2024. a

episoodis; 29. veebruari 2024. a episoodis; 8. aprilli 2024. a episoodis, 16. aprilli 2024. a

episoodis ning 8. mai 2024. a episoodis.

99. Muutmata jääb maakohtu otsus ülejäänud osas, s.o osas, millega S. Sokov tunnistati KarS

§ 1573 lg 1 ja KarS § 3312 järgi süüdi neis E.J vastu toime pandud tegudes, mille lugesid

tõendatuks nii maa- kui ringkonnakohus. Ringkonnakohus tuvastab, et S. Sokov lähenes

E.J-ile lasteaed X juures 2023. a oktoobri teises pooles ühel korral. Tegemist oli esimese

tuvastatud lähenemiskeelu rikkumisega, mis eraldivõetuna karistatav ei ole.

(IV) KarS § 1573 lg 1 (kannatanu I.C)

18(22)

1-24-5559

100.

Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas S. Sokovit I.C vastu toime pandud ahistavas

jälitamises süüdi tunnistades valesti materiaalõigust. Apellant viitab perekonnaseaduse

(PKS) §-le 143 ning leiab, et vanema poolt oma lapsega kontakti otsimine ei ole käsitatav

ahistava jälitamisena isegi siis, kui see lapsele ei meeldi. S. Sokov leiab, et I.C valetab.

101.

Apellatsiooniväited I.C ütluste usaldusväärsuse osas ei tingi maakohtu otsuse

muutmist. S. Sokovi apellatsioonis ei viidata ühelegi konkreetsele asjaolule, mille põhjal

võiks järeldada, et maakohus on tõendi usaldusväärsust hinnates mõne vea teinud. Oma

väidetele, et I.C ütlused on väljamõeldud, ühtki tõenduslikku pidepunkti apellant ei lisa.

102.

Ringkonnakohus möönab, et ahistava jälitamise kuriteokoosseisutunnuseid – iseäranis

tahte vastaselt eraellu sekkumist ning olulist häirimist – ei saa lapse ja vanema suhtluses

sisustada täpselt samade kriteeriumite alustel nagu võõraste, juhututtavate või isegi endiste

elukaaslaste korral. Kaitsja osutab õigustatult PKS §-le 143, mis annab lapsevanemale

õiguse lapsega suhelda. Teatud ulatuses on vanemal see õigus ka siis, kui laps ise

vanemaga suhelda ei taha, st laps peab mingi piirini taluma ka vanema poolt temaga

kontakti otsimist või tegusid, mis muul juhul võiks olla käsitatavad eraellu sekkumisena

ning mis last tema subjektiivse tunnetuse järgi oluliselt häirivad. Ehkki prokuratuuri

apellatsioonivastuses viidatud Eesti Vabariigi lastekaitseseadus ja selle § 13 on alates 1.

jaanuarist 2016 kehtetu, on seal sätestatud põhimõte lapse eraelu austamise kohta siiski

asjakohane. Lapsevanema suhtlus- ja hooldusõigus võib küll lapse eraelule teatud piirid

seada, ent mitte seda täielikult olematuks muuta. Ahistava jälitamisena saab aga kindlasti

käsitada lapsevanema sellist käitumist, mis ületab sotsiaalselt aktsepteeritava suhtlus- ja

hooldusõiguse piirid (vt ka PKS § 118 lg 1) ega ole ka sisuliselt kantud neist

eesmärkidest, mille tarbeks vanemale sellised õigused antud on. Nii on PKS § 143 lg-s 1

sätestatud suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks tagada vanema ja lapse isiklike suhete

tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka

siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos

(RKTK 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p 21).

103.

Kolleegium tõdeb sedagi, et tõendamist leidnud XXX linna avalikus ruumis aset

leidnud vahejuhtumid ei oleks tingimata eraldivõetuna käsitatavad ahistatava jälitamisena

ka siis, kui S. Sokovi käitumine I.C vastu oli ebaviisakas, jäme ja vastuolus I.C tahtega.

Oluline on seegi, et maakohus luges seitsmest füüsilist kohtumist kirjeldavast

süüdistuspunktist tõendatuks vaid kolm. Ahistava jälitamise kontekstis on aga oluline

hinnata S. Sokovi tegusid kogumis ning omavahelises koosmõjus. Niisiis ei saa ka tänaval

toimunud kontakte vaadata isoleerituna I.C-le saadetud sõnumitest. Maakohtu tuvastatud

asjaoludel on selge, et S. Sokov ei otsinud I.C-ga kontakti motiividel, mida võiks

õigustatult pidada osaks vanemliku hooldus- ja suhtlusõiguse teostamiseks, vaid ta

terroriseeris viimast. Sellele viitavad eriti ilmekalt maakohtu otsuse p-s 86 osundatud

rõvedad sõnumid, mida S. Sokov oma pojale kirjutas. Ja just sellise tegevuse eest – isegi,

kui toimepanijaks on lapse isa – KarS § 1573 lg 1 kannatanut kaitsma peabki. Niisiis ei

kohaldanud maakohus materiaalõigust ebaõigesti, kui kvalifitseeris S. Sokovi teod I.C

vastu ahistava jälitamisena ning leidis, et süüdistatava käitumist ei saa samastada

vanemliku hoolitsusega (vt maakohtu otsuse p 98).

(V) KarS § 121 lg 2 p 3

104.

Kaitsja vaidlustab S. Sokovi süüditunnistamise KarS § 121 lg 2 p 3 järgi väites, et

kannatanu ja tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Kannatanu I.C ütlusi peab apellant

ebausaldusväärseteks, sest tal olid konfliktsed suhted oma isaga. Lisaks ei ole eluliselt

19(22)

1-24-5559

usutav I.C väide, et ta selg valutas löögi järel nädal aega, ehkki vahetult sündmuse järel tal

vigastusi ei tuvastatud. Alternatiivselt leiab kaitsja, et löök ja kõrvast sikutamine said olla

nii nõrgad, et selle nende tagajärjel ei saanud tekkida valu, mistõttu pole ka kuriteo

objektiivne koosseis täidetud. Tunnistaja F ütlused ei ole kaitsja arvates usaldusväärsed

arvestades tema vanust. Apellandi arvates on teda kas I.C ja E.J poolt mõjutatud S.

Sokovit süüstavaid ütlusi andma või kuulis ta lihtsalt väidetavast löömiseset viimaste

omavahelise vestluse käigus. I.C ütluste usaldusväärsust vaidlustab oma apellatsioonis ka

S. Sokov.

105.

Ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei näe. Maakohtu

siseveendumuse kujunemine on jälgitav, põhjendused on piisavad ning vastuoludeta.

Sealhulgas on maakohus põhistanud, miks loeb kannatanu ütlusi usaldusväärseteks (vt nt

maakohtu otsuse p 105, milles kohus toob välja, et kannatanu tunnistas ka isa solvamist

ega pehmendanud oma käitumist). Apellandi seisukohad, et I.C ütlused ei ole

usaldusväärsed, sest tema suhted isaga on pingelised ning tunnistaja Ft võidi mõjutada,

jäävad ilma selliseid väiteid toetavate tõenditeta teoreetilisteks ega ole seega maakohtu

otsuse kummutamiseks piisavad. Samuti viitas maakohus asjakohaselt tõenditele, mis küll

vahetult sündmuse toimumist ei tõenda, kuid mida saab kasutada I.C ütluste

usaldusväärsuse hindamiseks. Kriminaalkolleegium ei näe ületamatut vastuolu ka selles,

et I.C sõnul valutas ta selg löögi järel umbes nädal aega, kuid menetluses ei ole

tuvastatud, et jalalöök oleks tekitanud tervisekahjustuse ning seega ka mingi väliselt

tajutava jälje (nt marrastuse või hematoomi). I.C ajamääratlus oli hinnanguline (umbes)

ning ta selgitas kohtule, et valu tundis näiteks kummardades, mitte pidevalt. Kolleegiumi

arvates ei ole võimatu, et ligi nädala jooksul tajutavat valu võib tekitada ka selline trauma,

mis väliselt tajutavaid jälgi ei jäta. Ka ei nähtu, et selle asjaolu kohta oleks kaitsja I.C-lt

istungil täpsustavaid küsimusi küsinud. Vastuseks S. Sokovi väitele, et I.C tunnistas

kohtuistungil, et lõi süüdistatavat ise jalaga kubemesse, märgib ringkonnakohus, et selle

asjaolu kohta küsiti I.C-lt mitu küsimust ning ta kinnitas selgelt, et tema isa löönud ei ole

(I kd, tl 181).

106.

Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsus S. Sokovi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

süüditunnistamises muutmata ning apellatsioon selles osas rahuldamata.

(VI) Karistus

(1) Apellatsiooni osalise rahuldamise mõju mõistetud karistusele

107.

Maakohus mõistis S. Sokovile KarS § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi karistuseks vangistuse 1

aastat ning see hõlmas ka karistust I.C vastu toime pandud ahistava jälituse osas.

Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni ning jätab mõned maakohtu

tuvastatud ning KarS § 1573 lg 1 ja § 3312 järgi kvalifitseeritud E.J vastu toime pandud

üksikteod S. Sokovile süüks arvamata. Kolleegium leiab, et otsuses käsitletud tegude S.

Sokovile süüks arvamata jätmine ei mõjuta aga S. Sokovi süüd sel määral, et see tingiks

talle mõistetud karistuse kergendamise.

(2) KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus

108.

Kaitsja on seisukohal, et S. Sokovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus –

vangistus 2 aastat 1 kuu – on liialt range. Kehalise väärkohtlemise episood oli

väheintensiivne, toimus vaid üks löök ning selle tagajärjel ei tekkinud vigastusi ega jäänud

isegi punetust. Seega peaks karistus olema mõõdetav kuudes, mitte üle kahe aasta.

20(22)

1-24-5559

109.

Ringkonnakohus meenutab esmalt, et maakohtul on süüdistatava süüle vastava

karistuse mõistmisel ulatuslik kaalutlusruum. Kõrgema astme kohus sekkub kohtu

kaalutlusõigusesse selge vea korral, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või

süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2021. a otsus nr 1-20-1108, p 16). Sellist kaalutlusviga,

mis tingiks maakohtu mõistetud karistuse muutmise, ringkonnakohus ei tuvasta.

110.

Kolleegium möönab, et maakohtu põhjendused erinevate kuritegude eest karistuse

mõistmisel on esitatud mõneti läbisegi. Nii näiteks leiab maakohus, et Kehalise

väärkohtlemise episoodis hindab kohus arvestades saabunud tagajärge, süüdistatava süü

keskmiseks, kuid vaatamata sellele on süüdistusest valdava osa moodustava ahistava

jälitamise ja lähenemiskeelu tõttu tervikuna süüdistatava süü suur. Sellest hoolimata on

maakohtu arutluskäik KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetava karistuse osas arusaadav ning

vastuoludeta. Maakohus märkis, et sanktsiooni keskmääraks on 2 aastat 6 kuud vangistust

ning leidis, et süüdistatava süü on keskmine; ühtegi karistust kergendavat asjaolu ei esine;

karistust raskendavaid asjaolusid on kolm (KarS § 58 p-d 3, 4 ja 13); süüdistatavat on

varem oma endise abikaasa kehalises väärkohtlemises karistatud; süüdistuses etteheidetud

teod pani ta toime katseajal; süüdistatav ei ole vabandust palunud, ta selgitused on ennast

õigustavad, käitumine kohtusaalis impulsiivne, mis kinnitab arusaama, et ta on kergesti

ärrituv, enesekeskne ega kontrolli oma emotsioone. Kokkuvõtvalt, isegi kui nõustuda

kaitsjaga, et vägivalla intensiivsus võis olla keskmisest KarS § 121 järgi kvalifitseeritavast

teost mõnevõrra väiksem, ei viita maakohtu välja toodud süüd suurendavad ning

toimepanijat iseloomustavad asjaolud sellele, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea, kui

mõistis S. Sokovile karistuseks veidi alla sanktsiooni keskmäära jääva vangistuse.

(3) Liitkaristus, vangistusest tingimisi vabastamine ning süüteomenetlusega tekitatud

kahju hüvitamine

111.

Kaitsja leiab täiendavalt, et igal juhul võiks S. Sokovi karistust kergendada selliselt, et

liitkaristus ei kuuluks täielikult reaalselt ärakandmisele. Sisuliselt sama soovi väljendab S.

Sokov ka oma apellatsioonis ning lisab, et vanglas viibimine takistab tema sõrme ravimist.

112.

Ühtki sisulist vastuväidet maakohtu otsusele mõistetud karistuse või sellest tingimisi

vabastamata jätmise kohta aga apellatsioonis ei esitata. Neid ei saa välja mõelda ka

kolleegium ise, mistõttu jäävad apellatsioonid ses osas rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Karistuse vähendamist või vangistusest tingimisi vabastamist ei tingi ka S.

Sokovi viide oma sõrme ravimise vajadusele. Vangistusseaduse (VangS) § 53 järgi

tagatakse ravivõimalus ka vanglas viibimise ajal ning seda ka siis, kui tarvis on ravi, mille

andmiseks vangla ise võimeline ei ole (VangS § 53 lg 2).

113.

Kaitsja taotles apellatsioonis ka S. Sokovile tema vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamist. Kuna S. Sokovit ei mõisteta kõigis tegudes õigeks, ringkonnakohus ei loe

tema vahi all pidamist õigusvastaseks ning temale mõistetud karistus jääb seni vahi all

oldud ajast pikemaks, ei ole alust talle süüteomenetluses vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks (vt süütemenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p-d 1

ja 2, § 5 lg 4 ja § 7). Seega jääb kaitsja taotlus rahuldamata.

(VII) Menetluskulud

(1) Menetluskulud maakohtus

21(22)

1-24-5559

114.

S. Sokovi taotlus jätta menetluskulud riigi kanda prokuröri käitumisest tingitud

põhjustel jääb rahuldamata. Apellandi kriitika on laialivalguv ja üldine ning selle põhjal ei

ole võimalik järeldada, et menetluskulu suurenemine oleks tingitud prokuröri käitumisest.

115.

S. Sokovi osalise õigeksmõistmise ning süüdimõistmise mahu vähenemise tõttu tuleb

KrMS § 181 lg 1 alusel vähendada temalt maakohtus välja mõistetud määratud kaitsjale

makstud tasu osas, mis seondus põhjendamatuks osutunud süüdistuse menetlemisega.

Tasu vähendamise ulatuse määrab kolleegium hinnanguliselt ning leiab, et õiglane on jätta

neljandik kuludest riigi kanda. Maakohus mõistis S. Sokovilt Eesti Vabariigi kasuks välja

3935 euro 24 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Ringkonnakohus vähendab

seda ¼ võrra ning mõistab S. Sokovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 2951 eurot 43 senti

(3935,24 × 3 ÷ 4 = 2951,43). Ülejäänud kaitsjale makstud tasu jääb riigi kanda. Maakohus

võimaldas S. Sokovil menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul. Menetluskulude otsuse

muutmine mõjutab ka osamakse suurust. Ringkonnakohtu otsuse järel on S. Sokovilt

maakohtu menetluse järel välja mõistetud 4280 eurot 43 senti (2951,43 (riigi õigusabi

kulu) + 1329 (sundraha) = 4280,43). Menetluskulud saab S. Sokov tasuda 12 kuu jooksul.

Ta on kohustatud tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt esimesel 11

kuul 356 eurot 70 senti ning viimasel kuul 356 eurot 73 senti. Maksegraafiku

mittetäimisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

(2) Menetluskulud ringkonnakohtus

116.

S. Sokovi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus maakohtu otsuse analüüsile

ning apellatsiooni koostamisele 6 tundi. Seega taotleb kaitsja, et apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks määrataks kokku koos käibemaksuga 535 eurot 68

senti. Lisaks taotleb kaitsja, et 19. novembri 2025. a istungil tekkinud ajakulu (20 minutit)

eest määrataks tasuks 44 eurot 64 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus loeb

õigusabi osutamisele kulutatud aja mõistlikuks ning määrab Advokaadibüroole Tehver &

Partnerid vandeadvokaadi Toomas Laanemaa poolt apellatsioonimenetluses S. Sokovile

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 580 eurot 32 senti (535,68 + 44,64 =

580,32) (sh käibemaks). Riigi õigusabi kulu tekkis ka käsiloleva apellatsioonimenetluse

raames tehtud vahistamise elektroonilise valvega asendamata jätmise määruse

vaidlustamisel Riigikohtus. Riigikohtu 11. detsembri 2025. a määrusega määrati

Advokaadibüroole Tehver & Partnerid määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi

eest tasuks 44 eurot 64 senti (sh käibemaks). See kulu arvati menetluskulu hulka ning

märgiti, et riigi õigusabi tasu hüvitamiseks kohustatud isik tuleb otsustada lõpplahendi

tegemisel. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, jäävad

apellatsiooni- ja määruskaebemenetluse kulud 624 eurot 96 senti (580,32 + 44,64 =

624,96) KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

22(22)