4-25-3548/9 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

15.12.2025

Väärteoasja number

4-25-3548

Kohtunik

Anne PALMISTE

Väärteoasi

Aleksandr

SKVORTSOVI

väärteoasi

Liiklusseaduse §227 lg.3 ja §242 lg.1 järgi

Kaebuse esitaja

Aleksandr SKVORTSOV

sünd. 05.10.1998, isikukood 39810053717, elukoht xxx,

töökoht XXX

Kohtuvälise menetleja

esindaja

Asja MALAHHOVA

Ida Prefektuuri eriasjade uurija

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §120, §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2,

§156, §157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi eriasjade uurija Asja MALAHHOVA 05.09.2025 otsus väärteoasjas

nr.2440,25,004370 Aleksandr SKVORTSOVI karistamise osas Liiklusseaduse §227

lg.3 ja §242 lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse

§227 lg.3 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 5 (viis) kuud – jätta

muutmata.

Liiklusseaduse §127 alusel on Aleksandr SKVORTSOV kohustatud 5 (viie)

tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa

Transpordiametile.

Aleksandr SKVORTSOVI kaebus jätta rahuldamata.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest

kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral on kohtuotsusega Viru

Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 15.12.2025.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik

Janis Bogatšjov koostas 11.08.2025 väärteoprotokolli nr.AB 1645944 Aleksandr

Skvortsovi suhtes selles, et viimane juhtis 11.08.2025 kell 11.40 Ida-Virumaal Jõhvi

vallas Jõhvi - Vasknarva tee 2-sel kilomeetril mootorsõidukit liiklusmärgi 351 (50

km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 96 +/- 3 km/h. Seega ületas lubatud kiirust mitte

vähem kui 43 km/h. Juhtis mootorsõidukit, kontrollija nõudel ei olnud juhil

esitamiseks kaasas Eestis väljastatud mootorsõiduki juhtimisõigust tõendavat

dokumenti. Samuti ei olnud esitamiseks kaasas isikut tõendavat dokumenti.

Sellega rikkus Aleksandr Skvortsov Liiklusseaduse §15 lg.5 p.3, §38 lg.2 ja §88 lg.1

ning pani toime väärteo Liiklusseaduse §227 lg.3 ja §242 lg.1 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi eriasjade uurija Asja Malahhova 05.09.2025 otsusega väärteoasjas

nr.2440,25,004370 määrati Aleksandr Skvortsovile Liiklusseaduse §227 lg.3 ja §242

lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1 kohaldamisega Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel

karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 5 kuud.

Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud isikusamasuse tuvastamise

protokolliga, tunnistaja Aleksandr Frantikovi ütlustega, menetlusaluse isiku ütlustega,

kiirusmõõturi kasutamise videoprotokolliga ja menetlusaluse isiku vastulausega.

Karistamise aluseks on isiku süü. Menetlusalune isik on toime pannud kaks

liiklusalast väärtegu, millest üks kuulub raskemate väärtegude hulka.

Raskendavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad.

Menetlusaluse isiku poolt ületatud kiirus oli väga suur – 43 km/h. Kohtuväline

menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud

mootorsõiduki tegeliku ja lubatud suurima sõidukiiruse vahel, seda suurem on

menetlusaluse isiku süü.

Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalusel isikul kolm kehtivat

väärteokaristust, neist kaks on liiklusalased ning seotud kiiruse ületamisega. Seega on

lühikese aja jooksul tegemist juba kolmanda ohtliku samalaadse liiklusalase

väärteoga. Võrreldes varasemate väärtegudega on menetlusaluse isiku käitumine ajas

muutunud ohtlikumaks ning menetlusalune isik on lubatud suurimat sõidukiirust

ületanud veelgi suuremas määras. Varem määratud karistused väärtegude

toimepanemise eest oma eesmärki täitnud ei ole, menetlusalune isik käitub endiselt

liiklust ohustaval viisil. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab tema ilmset

üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja Liiklusseadusega kehtestatud nõuetesse ning

hoolimatust oma tegudesse nende toimepanemise ajal. Kõik varem määratud

rahatrahvid on tasumata, mis näitab, et menetlusalune isik eirab sellist karistuse liiki.

Seega ei tunne menetlusalune isik end karistatuna, kui temale määratakse rahatrahv,

mis jääb tasumata. Menetlusaluse isiku käitumine näitab üheselt seda, et rahaline

mõjutamine oma eesmärki ei täida ja isik käitub liiklust ohustaval viisil, mistõttu on

tema rahaline mõjutamine ammendunud ja tema suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist

karistust, mis sunnib teda õiguskuulekusele ja eemaldab ta liiklusest. Tegemist on

olukorraga, mille puhul on karistuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol

möödapääsmatu. Karistus peab olema mõjuv.

Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille säilitamiseks tuleb järgida

liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on

seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi

juhtimiselt eemaldada. See ei ole esimene kord, kui menetlusalune isik rikub

Liiklusseadust. Eeltoodust tulenevalt oli tal võimalus ette näha, millised negatiivsed

tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja

kohusetundliku käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta. Kõikidest vastulauses

loetletud negatiivsetest asjaoludest oli isik enne väärteo toimepanemist teadlik.

Kergendavad asjaolud on süü tunnistamine ja kahetsus.

Menetlusalune isik Aleksandr Skvortsov esitas 25.09.2025 Viru Maakohtule kaebuse,

milles palus Ida Prefektuuri otsus üle vaadata; leevendada määratud karistust,

arvestades siirast kahetsust, töö sõltuvust juhtimisõigusest, valmisolekut tasuda

varasemad trahvid ning lubadust liikluseeskirju järgida; samuti kaaluda alternatiivseid

karistusi, sh. kõrgemat trahvi maksegraafikuga või juhtimisõiguse kestuse lühendamist.

Kuna tegemist oli puudustega kaebusega, andis Viru Maakohus oma 14.10.2025

määrusega kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Menetlusalune isik esitas 24.10.2025 parandatud kaebuse.

Kaebuse kohaselt tunnistab selle esitaja täielikult oma süüd. Rikkumine ei olnud

tahtlik ja kaebuse esitaja kahetseb siiralt oma tegu. Tol hetkel oli ta hajevil,

teadmata ajutisest 50 km/h piirangust.

Kaebuse esitaja töötab XXX, teenindab xxx ning teisi Ida-Virumaa objekte. See töö

nõuab igapäevast autot tööülesannete täitmiseks ja töövahendite transportimiseks.

Varasemate trahvide mittetasumine ei tulene töö puudumisest, vaid teiste

kohtutäiturite poolt arestitud kohustuste olemasolust. Kaebuse esitaja on valmis kõik

varasemad trahvid tasuma ja vajadusel tegema maksegraafiku, et säilitada

juhtimisõigus.

Kohus võib arvestada süü tunnistamist, siirast kahetsust ja konkreetseid elutingimusi.

Karistus peab olema proportsionaalne, käesoleval juhul on võimalik kaaluda

alternatiivseid meetmeid.

Kaebuse täiendustes märkis selle esitaja, et ei soovi osaleda kohtuistungil.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 10.11.2025 kirjalikus vastuses nr.3.1-

1.1/13691-5 kaebusele nõustus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses.

Vastuseks kaebusele märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et väärteo toimepanemine

on tõendatud väärteo raames kogutud tõenditega, menetlusalune isik on toime pannud

temale inkrimineeritud väärteod Liiklusseaduse §227 lg.3 ja §242 lg.1 järgi ning

puuduvad väärteomenetlust välistavad asjaolud. Selles osas puudub ka vaidlus.

Menetlusalune isik on tunnistanud oma süüd väärteo toimepanemises nii kaebuses

kui üldmenetluse raames antud ütlustes.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukohast menetlusaluse isiku kaebus leebema

karistuse määramise osas rahuldamisele ei kuulu. Menetlusaluse isiku poolt kaebuses

märgitud põhjendused ei ole sellised, millega oleks kohtuvälise menetleja otsuse

muutmine põhjendatud.

Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse ka

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusalune isik väidab oma kaebuses, et ei märganud kiiruse piirangut näitavat

liiklusmärki. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusalune isik pidi

olema tähelepanelik paigaldatud liikluskorraldusvahendite suhtes ning neid järgima,

kuna need on paigaldatud liiklusohutuse tagamiseks. Seda enam, et menetlusalusel

isikul on kaks kehtivat väärteokaristust kiiruse ületamise eest.

Töökoha võimalikku kaotust ei saa käsitleda erandliku asjaoluna, mis välistaks

juhtimisõiguse äravõtmise. Menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendite töökoha

olemasolu ja oma tööülesannete kohta. Kuna menetlusalusel isikul on juhtimisõigus,

peab ta olema teadlik Liiklusseaduses sätestatud nõuetest ja sanktsioonidest.

Menetlusalune isik peab esmalt täitma varasemalt määratud karistused tasumata

rahatrahvide näol ning samuti kohtutäiturite poolt esitatud rahalised kohustused, mis

kokku moodustavad märkimisväärse summa. Kohtuvälise menetleja esindaja rõhutab,

et rahaline mõjutamine ei ole menetlusalusele isikule mõjuv karistus ning tal

puudub tegelik võimalus rahalisi kohustusi täita. Isegi rahatrahvide edastamine

kohtutäiturile sundtäitmiseks ei andnud soovitud tulemust.

Üldohtlike väärtegude, s.h. kiiruse ületamise puhul on kaitstavaks õigushüveks

eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate

mõjutamine läbi sellise karistuse määramise, mis mõjutab nende elukorraldust ja

suunab neid edaspidi õiguskuulekalt käituma.

Otsuse tegemisel on arvestatud kergendavat asjaolu, raskendavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud.

Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kaebuse esitajale määratud karistuse

liik ja määr on vastavuses nii teo raskusega kui ka menetlusaluse isiku süüga.

Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise

menetleja otsus muutmata.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et kaebus ei ole

põhjendatud.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit

korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse

seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia

kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning

kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi

kohtuistungist osa võtta.

Käesolevas väärteoasjas nähtub menetlusaluse isiku poolt maakohtule esitatud

kaebusest, et menetlusalune isik ei soovi osaleda kohtuistungil.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 10.11.2025 kirjalikust vastusest nr.3.1-

1.1/13691-5 Viru Maakohtu päringule nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus

väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad

küsimused.

Nagu nähtub 11.08.2025 koostatud väärteoprotokollist nr.AB 1645944 ja kohtuvälise

menetleja 05.09.2025 otsusest väärteoasjas nr.2440,25,004370, on menetlusalune isik

rikkunud Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3, §88 lg.1 ja §38 lg.2 ning pannud toime väärteod

Liiklusseaduse §227 lg.3 ja §242 lg.1 järgi.

Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini

liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

Liiklusseaduse §227 lg.3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 41 – 60 kilomeetrit tunnis.

Seega tuleb käesolevas väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis

mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas lubatud

suurimat sõidukiirust ületades, kas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli

kindlaks tehtud seaduse kohaselt ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele

isikule ja toimepandud väärteole.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuvälise menetleja otsuses

märgitud ajal – 11.08.2025 kell 11.40 - juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Jõhvi

– Vasknarva tee 2-sel kilomeetril. Seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka menetlusalune

isik ise oma kaebuses.

Käesolevale väärteoasjale on lisatud kiirusmõõturiga LaserCam 4 nr.LE0400 tehtud

videosalvestis, mis vastavalt VTMS §31 lg.1-1 on iseseisev tõend.

Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine

menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõidukil kindlaks tehtud seaduse kohaselt.

Asjaolusid, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit väärteoprotokollis ja

kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas ning et lubatud suurima

sõidukiiruse ületamine ei olnud tema suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole

vaidlustanud ka menetlusalune isik ise.

Eeltoodu alusel ja hinnates kõiki tõendeid kogumis leiab maakohus, et menetlusalust

isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel, kuna ta rikkus

Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3 nõudeid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses

toodud seisukohtadega väärteo toimepanemise osas ja leiab, et kuna antud

väärteoasjas on usaldusväärselt ka maakohtule esitatud tõendite kontrollimisega

tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud suurimat

sõidukiirust ületades, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust

ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et

väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse

isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud

käesolevas väärteoasjas puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud suurimat sõidukiirust

ületades ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik korduvalt ise.

Lisaks sellele on menetlusalusele isikule karistus määratud ka Liiklusseaduse §242

lg.1 järgi selle eest, ta rikkus sama seaduse §38 lg.2 ja §88 lg.1 sätteid.

Liiklusseaduse §242 lg.1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt

liiklusnõuete muu rikkumise eest.

Liiklusseaduse §38 lg.2 näeb ette, et mootorsõiduki- ja trammijuhil peavad olema

kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel sama seaduse §88 ja

§145 lg.2 loetletud dokumendid.

Liiklusseaduse §88 lg.1 näeb ette, et juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema

kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki

registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise

registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud

dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise

puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga.

Ida Prefektuuri poolt 11.08.2025 koostatud väärteoprotokolli nr.AB 1645944 kohaselt

ei olnud menetlusalusel isikul kontrollija nõudel esitada Eestis väljastatud

mootorsõiduki juhtimisõigust tõendavat dokumenti ega isikut tõendavat dokumenti.

Ida Prefektuuri 05.09.2025 otsuses väärteoasjas nr.2440,25,004370 on viidatud täpselt

samale sõnastusele, kuid sellest otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust selle kohta,

missuguste tõendite põhjal on süüteokoosseis täidetud ning missuguseid argumente

arvestati nimetatud sätte järgi karistuse mõistmisel. Väärteo toimepanemise tõendite

reastamine otsuses ei vabasta otsuse tegijat nende sisu avamises ja selgelt välja

toomas, missuguse tõendiga on missugune süüteoepisood tõendatud.

Ka kohtuvälise menetleja kirjalikus vastuses kaebusele on teise lehekülje lõpus

märgitud, et (tsitaadi algus) kaebuse esitajale määratud karistuse liik ja määr on

vastavuses nii teo raskuse kui ka menetlusaluse isiku süüga (tsitaadi lõpp). Seega on

ka antud tsitaadis on viidatud väärteole ainsuses ja ka kirjalikus vastuses ei ole

põhjendatud Liiklusseaduse §242 lg.1 sätestatud väärteo toimepanemist.

Kahetsusväärselt ei ole nimetatud sätte rikkumisele viidanud oma kaebuses ka

menetlusalune isik. Samas nähtub kaebusest ja väärteoprotokollist, et menetlusalune

isik on oma rikkumist (seda konkretiseerimata) tunnistanud.

Vastavalt varemviidatud Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 kontrollib maakohus

seetõttu väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt Liiklusseaduse §242 lg.1

järgi ise.

Käesolevas väärteoasjas nähtub 11.08.2025 Isikusamasuse tuvastamise protokollist, et

menetlusalune isik tuvastati seoses süüteo toimepanemisega ja tema ütlusi võrreldi

andmebaasis oleva infoga. Väärteoprotokollis on märgitud juhiloa number ja asjaolu,

et andmed on kontrollitud.

Kuna tavaolukorras puudub vajadus menetlusaluse isiku tuvastamiseks Isikusamasuse

tuvastamise protokolli alusel ja seda tehakse menetlusaluse isiku poolt esitatava

dokumendi (juhtimisõigust või isikut tõendav dokument) alusel, siis leiab maakohus,

et käesolevas väärteoasjas on väärteokoosseis ka Liiklusseaduse §242 lg.1 alusel

täidetud. Nimetatud rikkumist ei ole alates menetluse alustamisest vaidlustanud ka

menetlusalune isik ise.

Küll aga peab maakohus siinkohal vajalikuks juhtida kohtuvälise menetleja

tähelepanu asjaolule, et kuigi nii väärteoprotokollis kui ka kohtuvälise menetleja

otsuses on menetlusalusele isikule ette heidetud ka isikut tõendava dokumendi

puudumist, siis vastavale Liiklusseaduse sättele ei ole nendes dokumentides viidatud.

Nimelt sätestab Liiklusseaduse §88 lg.2, et kui juhil on kaasas isikut tõendav

dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik.

Nagu maakohus viitas, ei ole nimetatud sättele kohtuvälise menetleja otsuses

viidatud.

Maakohus möönab, et kuna kaks väärtegu olid toime pandud ühe teona, on ühe

karistuse määramine KarS §63 lg.1 alusel võimalik ja põhjendatud, kuid see ei

vabasta otsuse tegemisel ja karistuse määramisel ka tõendite hindamist ja

süüteokoosseisu põhjendamist kõikides episoodides.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise

osas Liiklusseaduse §227 lg.3 ja §242 lg.1 järgi Karistusseadustiku §63 lg.1

kohaldamisega Liiklusseaduse §227 lg.3 alusel jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti

ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuvälise menetleja otsuses on nimetatud sättele õigesti viidatud. Lisaks sellele

nähtub kohtuvälise menetleja otsusest, et tegemist on tahtlikult toimepandud

väärteoga. Maakohus nõustub selle seisukohaga igati, kuna sõidukiiruse ületamine on

alati tahtlik tegu, seda ei saa toime panna ettevaatamatusest. Sõidukiiruse valik on

alati juhi enda otsustada. Tegemist on süüteo toimepanemisega otsese tahtlusega

KarS §16 lg.3 mõttes.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusel isikul ei olnud esitada

tema juhtimisõigust tõendavat dokumenti, kuna unustas oma dokumendid teise

sõidukisse. Tegemist on süüteo toimepanemisega hooletusest KarS §18 lg.3 mõttes.

Küll aga ei nähtu kohtuvälise menetleja otsusest põhjendused süü suuruse osas.

Vaidlustatud otsuses on viide sellele, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku

juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud suurima sõidukiiruse vahel, seda suurem on

menetlusaluse isiku süü. Samas ei nähtu sellest otsusest, kui suureks pidas

kohtuvälise menetleja esindaja menetlusaluse isiku süü suurust. Arvestades seda, et

menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust 43 km/h, mis on lähedane

Liiklusseaduse §227 lg.3 sanktsiooni alammäärale ning liitkaristuseks on määratud

karistus keskmisest sanktsiooni määrast madalamana, saab maakohus teha järelduse, et

kohtuvälise menetleja poolt ei ole menetlusaluse isiku süüd hinnatud väga suureks.

Ka maakohus ei hinda menetlusaluse isiku süü suurust teisiti.

Liiklusseaduse §227 lg.3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti

või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

Liiklusseaduse §242 lg.1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut.

Maakohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et antud juhul neeldub

Liiklusseaduse §242 lg.1 järgi määratud karistus Liiklusseaduse §227 lg.3 järgi

määratud karistuses.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja otsusega määratud menetlusalusele

isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 5 kuud. Tegemist on ühe

karistusega kahe toimepandud väärteo eest.

Nagu nähtub Liiklusseaduse §227 lg.3 sanktsioonist, on kohtuvälise menetleja poolt

menetlusalusele isikule karistusena kohaldatud põhikaristusena raskem karistuse liik –

juhtimisõiguse äravõtmine.

Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsustusega karistuse liigi osas ja

leiab, et leebema karistuse liigi – rahatrahvi – määramine ei ole käesolevas

väärteoasjas antud menetlusaluse isiku puhul enam põhjendatud. Nagu maakohus juba

eespool märkis, tuleb lisaks isiku süüle vastavalt KarS §56 arvestada eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt. ka Riigikohtu 17.05.2013 lahend

kohtuasjas nr.3-1-1-52-13).

Käesoleva väärteoasja materjalidele on lisatud Karistusregistri väljavõte. Sellest

nähtub, et menetlusalusel isikul on 3 kehtivat väärteokaristust, neist 2 on liiklusalased

ning seotud samuti lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Varasemad liiklusalased

väärteod on toime pandud 22.07.2024 ja 18.03.2025, karistuseks määratud rahatrahvid

on Karistusregistri väljavõtte kohaselt tasumata.

Ülaltoodu alusel nendib maakohus, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist sellise

kiiruse ületajaga, kes oma varasematest karistustest ei tee mingeid järeldusi, jättes

rahatrahvid tasumata ja jätkates väärtegude toimepanemist. Maakohus nõustub

kohtuvälise menetleja esindajaga selles osas, et menetlusaluse isiku varasem

käitumine annab alust arvata, et karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole

enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi

näol on antud menetlusaluse isiku puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle

mingit karistuslikku ega eripreventiivset mõju. Põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine

mitteosalemine liikluses. Menetlusaluse isiku suhtumist liiklusreeglitesse ilmestavad ka

tema põhjendused kiiruse ületamise osas kaebuses – nimelt oli ta sõidukit juhtides

hajevil. Käesolevas väärteoasjas ei olnud ilmselgelt tegemist eluohtliku ja kiiruse

ületamist vältimatult vajava olukorraga. Vastupidi, juht peab sõidukit juhtides olema

igal hetkel äärmiselt tähelepanelik, s.h. ka ajutiste liikluskorraldusvahendite osas.

On ilmselge, et mida suurem on sõidukiirus, seda suurem on ka risk, et juht ei suuda

kõikidele tekkivatele olukordadele adekvaatselt reageerida. Mootorsõiduki juhtimine

lubatud suurima sõidukiiruse piirmäära ületades on alati tahtlik tegu, mille puhul on

sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Juhtides sõidukit lubatud suurimat

sõidukiiruse piirmäära ületades, on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste

elule, tervisele ja varale. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on igati taunitav,

lubamatu ja ohtlik ning see mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui

selle raskusastet. Tegemist on otsese tahtlusega toimepandud väärteoga. Kohtuvälise

menetleja otsuses on igati õigesti viidatud, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise

korral ei ole juht suuteline võimalikele esinevatele ohtlikele olukordadele õigeaegselt

reageerima. Sõidukiiruse valik liikluses on alati juhi enda otsustada. Käesoleval juhul

otsustas menetlusalune isik teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid rikkuda.

Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul

vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Eelduslikult välistab sellise

põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste väärtegude edaspidise toimepanemise

antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb korraldada selliselt, et ei tekiks

vajadust ja soovi panna toime õiguserikkumisi.

Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem

väärteokorras karistatud, s.h. samaliigiliste väärtegude toimepanemise eest. Karistuse

mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja

seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks

isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise

karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime süütegusid, koheldakse iga

korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline

karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise

edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Seetõttu on oluline, et menetlusalune

isik saaks aru, et edasine samalaadne käitumine ja väärtegude toimepanemine on

lubamatu. Tegemist ei ole tema esimese Liiklusseaduse nõuete rikkumisega.

Käesolevas väärteoasjas oli lubatud suurima sõidukiiruse ületamine selline, mille

puhul on reaalne oht, et juht ei suuda õigeaegselt ja adekvaatselt erinevates

olukordades reageerida. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud

menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses.

Eelduslikult välistab sellise põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste

väärtegude edaspidise toimepanemise antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb

korraldada selliselt, et ei tekiks vajadust ja soovi panna toime õigusrikkumisi.

Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta

paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal

saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on

end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus

menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute

süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele

jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb

liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju

kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest

karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist.

Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale

signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt

rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise

tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa

väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste

liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik

reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe

karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa (vt. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20.03.2017 lahend nr.3-1-1-6-17, 02.12.2014 lahend nr.3-1-1-77-

14 ja 12.12.2023 lahend nr.4-23-1826).

Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras

ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse

karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist

määra ületavana. Iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema suurem ja rangem

eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab

menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel

tuleb kohaldada raskemat karistusliiki.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning

karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist

ja kahetsemist.

Maakohus nõustub siinkohal, et karistust raskendavad asjaolud antud väärteoasjas

puuduvad.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on

menetlusalusele isikule määranud liitkaristuse sanktsiooni keskmisest määrast

madalamas määras.

Kokkuvõttes jätab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Oma kaebuses põhjendas menetlusalune isik sõiduki juhtimisõiguse vajadust seoses

tööülesannete täitmise vajadusega.

Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 30.04.2010 lahend kohtuasjas nr.3-

1-1-26-10 ja 20.03.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-6-17) korduvalt märkinud, et

näiteks töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning et isik, kes eirab vaatamata korduvatele

karistustele jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele ohtlik ja tuleb

liiklusest kõrvaldada.

Vastavalt Karistusseadustiku §48-1 lg.2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära

võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellised andmed

käesolevas väärteoasjas puuduvad.

Oma kaebuses viitas menetlusalune isik ka sellele, et varasemate rahatrahvide

mittetasumine ei tulene töö puudumisest, vaid teiste kohtutäiturite poolt arestitud

kohustuste olemasolust, kuid menetlusalune isik on valmis kõik varasemad

rahatrahvid tasuma.

Maakohus tunnustab menetlusalust isikut sellise valmiduse eest, kuid arvestades

asjaolu, et menetlusalune isik ei ole varasemate rahatrahvide tasumiseks teinud ühtegi

vabatahtlikku pingutust, puudub maakohtul igasugune veendumus, et käesolevas

väärteoasjas leebema karistuse liigi kohaldamisel tasub menetlusalune isik mõistetava

rahatrahvi koheselt. Maksegraafikute koostamine ei kuulu maakohtu pädevusse.

Oma kaebuses viitas menetlusalune isik ka sellele, et kohus võib arvestada süü

tunnistamist, siirast kahetsust ja konkreetseid elutingimusi ning karistus peab olema

proportsionaalne.

Kohtuväline menetleja on oma otsuse tegemisel juba arvestanud menetlusaluse isiku

poolt süü tunnistamist ja kahetsust, selle teistkordne arvestamine ei ole millegagi

põhjendatud. Maakohus leiab, et käesoleva kohtuotsusega menetlusalusele isikule

mõistetud karistus vastab igati menetlusalusele isikule, tema süü suurusele ja

karistuse mõistmise alustele. Seega on käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistus

igati proportsionaalne.

Kuna menetlusalune isik taotles oma kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, mõistes karistuseks rahatrahvi või alternatiivselt

juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lühendamist, jääb menetlusaluse isiku kaebus

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik