3-24-1531/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1531

Haldusasi

J.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.05.2024

otsuse perekonna taasühinemise taotluse nr 15.6-

3/117-1 osas tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – J.P, esindajad Uljana Ponomarjova ja Nora

Kurik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Andrei Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.P apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

08.12.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.P apellatsioonkaebus.

2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 7 lg 2 osas, milles see ei loe pagulase

perekonnaliikmeks enne pagulase Eestisse saabumist temaga tegelikus kooselus elanud

faktilist elukaaslast, kellega abiellumine või kellega kooselu registreerimine oli pagulase

päritoluriigis elukaaslaste endi tahtest sõltuma õiguslikult võimatu.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.11.2024 otsus haldusasjas nr 3-24-1531 ning

teha asjas uus otsus, millega rahuldada J.P kaebus.

4. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 16.05.2024 otsus nr 15.6-3/117-1 ning

kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama J.P taotlus perekonna taasühinemiseks

uuesti läbi.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi

kanda.

6. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema elukaaslase nimed tähemärgiga.

3-24-1531

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates

ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja

kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras

tehtud lahendi kuulutamisest (HKMS § 212 lg-d 1 ja 3).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.P (kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on Eesti riigis saanud

rahvusvahelise kaitse ja kellele on väljastatud elamisluba. J.P esitas 20.02.2024 Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) perekonna taasühinemise taotluse, et tema elukaaslane, Venemaa

Föderatsiooni kodanik Y. F saaks temaga Eestis taasühineda. Taotluse kohaselt ei ole taotleja

ja Y. F abielus ning nende vahel ei ole registreeritud kooselu. Päritoluriigis Venemaal on

LGBT-inimesi represseeriv seadusandlus ning Venemaa ühiskond ei ole transsooliste isikute

ja homoseksuaalsete suhete osas tolereeriv. Taotluses on J.P selgitanud, et ta tutvus Y. Fga

2012. a-l internetis, 2013. a-l kohtusid nad esimest korda Venemaal, Saratovis ning 2014. a-l

kolisid nad kokku. Aastatel 2015˗2021 elasid nad koos Peterburis. Oma selgitustes märkis J.P,

et nad käisid koos reisimas Venemaal, Montenegros, Ukrainas ja Eestis. Lisaks esitas taotleja

fotod, lennubroneeringud ja arved, et tõendada oma kooselu Venemaal. 12.04.2024

täiendavates selgitustes esitas J.P perekonnaelu olemasolu tõendamiseks sõnumivahetuse

aastatel 2015˗2022, fotod ning transpordipiletid.

2. PPA jättis 16.05.2024 otsusega J.P perekonna taasühinemise taotluse nr 15.6-3/117-1

rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on taotleja küll tõendanud, et tal on Venemaal

olnud Y. Fga suhe, nad on pikaajalist sõnumivahetust pidanud, koos reisinud ja neid võib

pidada elukaaslasteks, ent Y. Ft ei saa siiski pidada pagulase staatuse saanud välismaalase

pereliikmeks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 7 lg-te 2 ja 5

järgi.

3. Kaebaja esitas 21.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.05.2024 otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

2(11)

3-24-1531

Kaebaja sai vaidlustatud otsusest aru selliselt, et perekonnaelu olemasolu on tõendatud, kuid

probleemiks on üksnes abielu või kooselu registreerimise puudumine. PPA täpsustas

20.05.2024 kaebajale, et tagasilükkamise aluseks on hoopis kaks asjaolu: 1) perekonnaelu

päritoluriigis ei ole tõendatud; 2) kaebaja ja ta elukaaslase vahel ei ole sõlmitud abielu ega

registreeritud kooselu päritoluriigis.

Varasema PPA praktika kohaselt ei olnud abielu või registreeritud kooselu puudumine

takistuseks perekonna taasühinemiseks, kui oli tõendatud, et perekonnaelu oli olemas

päritoluriigis. Kaebaja ei nõustu PPA tõlgendusega, et 01.01.2024 jõustunud VRKS-i

muudatuste järel on abielu või registreeritud kooselu olemasolu perekonna taasühinemiseks

vältimatu nõue. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt lisatakse muudatusega perekonnaliikme

mõiste alla ka registreeritud elukaaslane (VRKS § 7), arvestades nende lähedasi isiklikke ja

majanduslikke suhteid, vastastikust ülalpidamiskohustust ja eeldatavat ühist kodu ja

majapidamist. Muudatusega tagatakse õigusselgus ning tagatakse registreeritud elukaaslaste

perekondlike sidemete kaitse ja säilimine. Seega oli seadusandja eesmärk tagada LGBT+

perekondadele õigus taasühineda ja oma peresidemed säilitada.

VRKS § 7 ei reguleeri olukorda, kus abielu ega kooselu pole päritoluriigis üldse võimalik

registreerida. Kaebaja ja tema partner on transsoolised naised. Neil puudus võimalus

Venemaal abielluda või kooselu registreerida. Põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 kaitseb ka Eesti

territooriumil elavaid välismaalasi ning perekondade taasühinemise tingimusi puudutav

VRKS peab olema kooskõlas PS-ga. Perekondade taasühendamine on rahvusvahelise kaitse

saajate peamine õigus.

Kuna kaebaja ja ta partner on LGBT perekond, kes elas riigis, kus samast soost isikute vahel

ei ole võimalik registreerida ei kooselu ega abielu, siis on nad palju halvemas positsioonis kui

heteroseksuaalses suhtes olevad inimesed. Kui LGBT perekondade jaoks peaks alati

rakendama VRKS § 7 lg-s 5 sätestatud abielu või kooselu sõlmimise kriteeriumit, ei saaks nad

kunagi perekonna taasühinemise võimalusi kasutada. See on diskrimineeriv ja riivab PS §-ga

12 kaitstud õigusi. VRKS § 7 lg 5 on vastuolus PS-ga, kuna ei sisalda erandeid perekondlike

suhete tuvastamiseks ja perekonnaliikme elamisloa saamiseks olukorras, kus rahvusvahelise

kaitse saanud isikul ja tema partneril ei ole asukoha- või pärituoluriigis võimalik registreerida

kooselu või abielu, jättes nad perekonna taasühinemise võimalustest ilma. Kui kohus leiab, et

VRKS § 7 lg 5 ei ole võimalik tõlgendada laiendavalt, tuleb säte tunnistada PS-ga vastuolus

olevaks ning jätta abielu sõlmilise või kooselu registreerimise nõude osas kohaldamata.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja möönab, et kaebaja viidatud PPA 20.05.2024 vastuskirjas esineb ebatäpsus.

Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et Y. F ei vasta seaduses sätestatud pagulase

perekonnaliikme määratlusele, sest kaebaja ei ole temaga abielus ega registreeritud kooselus.

Kaebaja on PPA otsust õigesti mõistnud osas, et kaebaja on perekonnaelu olemasolu

päritoluriigis tõendanud.

Kaebaja viidatud PPA varasemast vastusest kaebusele teises haldusasjas nähtub, et abielu või

registreeritud kooselu puudumine ei olnud takistuseks perekonna taasühinemiseks, kuid

kaebaja poolt viidatud haldusasjas oli vastus esitatud eelmise VRKS-i redaktsiooni kehtivuse

ajal. Kuivõrd kehtiv VRKS-i redaktsioon jõustus 01.01.2024, ei ole kaebaja poolt viidatud

PPA varasem vastus enam aktuaalne. Nimelt on VRKS-i kehtivas redaktsioonis seadusandja

täpsustanud perekonnaliikme mõistet, mis enam ei võimalda varasemaga võrreldes niivõrd

laia tõlgendust. Kuigi kaebaja on õigesti osutanud, et seadusandja eesmärk oli tagada LGBT+

perekondadele õigus taasühineda ja oma peresidemed säilitada, nähtub seaduse seletuskirjast

selgelt, et seadusandja on pidanud silmas registreeritud elukaaslasi. Seadusandja eesmärk ei

3(11)

3-24-1531

olnud laiendada perekonnaliikme definitsiooni VRKS-i tähenduses selliselt, et see oleks

kohaldatav ka registreerimata elukaaslastele. Kuivõrd elukaaslased ei pruugi omada nii

tihedaid sidemeid kui abielus või registreeritud kooselus olevad isikud, on seadusandja

soovinud vältida antud sätte laiema tõlgendamise kaudu selle kuritarvitamist.

On üldteada, et LGBT-paaride abielusid tunnustatakse ainult inimõigusi austavates riikides.

Seega ei saa ka seadusandja mõistlikult oodata, et LGBT-paarid peaksid abielluma just

päritoluriigis. Seadusandja on sellega arvestanud, millele viitab VRKS § 7 lg-s 5 sisalduv

tekst „kui abielu oli sõlmitud või kooselu registreeritud enne Eestisse saabumist.“ Seega ei ole

nõutud abielu sõlmimine või kooselu registreerimine isiku päritoluriigis, vaid see peab olema

toimunud enne Eestisse saabumist. Eeltoodust tulenevalt on VRKS-i tähenduses abikaasadega

võrdsustatud kooselulepingu alusel ühise perekonnana elavad elukaaslased. Kui kooselu ei ole

vormistatud, siis elukaaslast abikaasaga ei võrdsustata.

VRKS § 7 lg 5 ei ole PS-ga vastuolus.

5. Tallinna Halduskohus

jättis

01.11.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus PPA otsuse põhjendustega,

pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

VRKS § 7 lg 2 p-de 1 ja 11 ning lg 5 mõttes ei saa perekonnaliikmena käsitada elukaaslast, kui

kooselu pole registreeritud. Kaebaja viidatud VRKS-i laiendav tõlgendamine pole

põhjendatud. Kuigi VRKS-i muutmise seaduse seletuskirjast nähtuvalt oli 01.01.2024

jõustunud VRKS-i sätete muutmise eesmärk tagada taasühinemise õigus ka abielus

mitteolevatele, vastastikust ülalpidamiskohustust kandvate, ühist kodu ja majapidamist

jagavatele elukaaslastele, on seadusandja siiski selgelt väljendanud oma tahet tagada

sellekohane ja kuni 2024. a-ni üksnes abikaasadele tagatud õigus lisaks vaid registreeritud

elukaaslastele, mitte vabaabielulises suhtes elavatele registreerimata elukaaslastele. Pagulase

perekonnaliikmetena käsitatavad isikud on loetletud VRKS § 7 lg-s 2 ning § 7 lg 5 mõte on

seada perekonnana käsitlemiseks tingimus, et pagulasel peab perekond olemas olema juba

enne Eestisse saabumist. Kuivõrd VRKS § 7 lg 2 loetleb perekonnaliikmetena nt ka lapsed,

vanemad ja vanavanemad, mitte üksnes abikaasa või registreeritud elukaaslase, siis viitab

sõna „sealhulgas“ kasutamine VRKS § 7 lg-s 5 pigem sellele, et perekonnaliikmetena võib

käsitada lisaks abikaasale või registreeritud elukaaslasele ka teisi sugulasi, kes vastavad

VRKS § 7 lg 2 sätestatud määratlusele, eeldusel, et selline perekondlik suhe eksisteeris enne

Eestisse saabumist. See ei tähenda aga, et seadusandja oleks soovinud laiendada

perekonnaliikme mõistet registreerimata elukaaslastele. Seega ei saa praegusel juhul seadust

tõlgendada viisil, mis laiendaks perekonnaliikme staatust elukaaslastele, kellega kooselu pole

registreeritud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse kontekstis ei ole asjakohased kaebaja

viidatud VRKS-i sätted. Kaebuse asjaolusid arvestades on asjassepuutuv, et VRKS-s puudub

selline õiguslik alus, mis võimaldab käsitada pagulase perekonnaliikmena ka registreerimata

kooselu elukaaslast. Enne 01.01.2024 sai pagulase perekonnaliikmeks pidada laste, vanemate

ja vanavanemate kõrval üksnes abikaasat ja abikaasa lapsi ning vanemaid ja vanavanemaid.

Alates 01.01.2024 on abikaasaga võrdväärse staatuse perekonnaliikme määratluse mõttes

saanud ka registreeritud kooselus elav elukaaslane. Seega on seadusandja selgesõnaliselt

väljendanud oma tahet ja tunnustanud rahvusvahelise kaitse menetlustes kaitstava

perekonnaeluna kitsalt üksnes abielulist partnerlust või registreeritud kooselulist partnerlust.

Seega on VRKS vastavate sätete kaitseala märksa kitsam PS §-s 27 sätestatud

perekonnapõhiõiguse kaitsealast, piirdudes vaid abielu ja registreeritud kooselu

tunnustamisega.

4(11)

3-24-1531

Perekonnapõhiõigus ja võrdsuspõhiõigus ei ole piiramatud. Vastavalt PS §-st 11 tulenevale

proportsionaalsuse põhimõttele on põhiõiguse riive PS-ga kooskõlas, kui sellel on legitiimne

eesmärk ning kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu.

Perekonnapõhiõigust on lubatud piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne

teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. Riigikohus on leidnud, et

välismaalaste seadusest (VMS) tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustasid PS

preambulis väljendatud väärtused nagu sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimine (vt

Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5; 28.09.2021 otsus nr 5-21-4). Neid eesmärke saab riik

saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki

välismaalasi (vt samas). Elamisloa andmise tingimuste siht VMS-s on vältida kontrollimatut

rännet mis tahes väidetavate paarisuhete alusel (vt Riigikohtu 16.11.2021 otsus nr 5-21-10, p

56). Kontroll sisserände üle on üks sisemise rahu tagamise viise ja seega perekonnapõhiõiguse

riive eesmärgina legitiimne (vt samas). Riigikohus rõhutas, et riigi kontrolli sisserände üle on

EIÕK art-s 8 sätestatud perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimse eesmärgina järjekindlalt

aktsepteerinud ka EIK (vt nt suurkoja 03.10.2014 otsus asjas Jeunesse vs Madalmaad, p 100).

Riigikohus järeldas, et perekonnaelu püsivuse ja tegelikkuse eeldusena selle abieluna

seadustamise tingimus on seatud eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (vt Riigikohtu

16.11.2021 otsus nr 5-21-10, p-d 57˗58). Kuigi perekonnaliikme käsitlus on laiendatud lisaks

abikaasale ka registreeritud kooselu elukaaslasele, on eeltoodud Riigikohtu seisukoht

kohaldatav ka praegusel juhul. Kohtul pole alust järeldada vastupidist, st et kooselu

registreerimise nõue, sarnaselt abielu sõlmimise nõudele, poleks seatud eesmärkide

saavutamiseks sobiv ja vajalik.

VRKS-i perekonnaliikme määratlus ei ole vastuolus direktiiviga 2011/95/EL1, mis puudutab

pagulast või muul viisil rahvusvahelist kaitset vajavat isikut ja tema perekonda ega ka kaebaja

viidatud direktiiviga 2003/86/EÜ2 perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiivi 2011/95/

EL art 2 näeb ette vabaabielukaaslase perekonnaliikmena käsitlemise üksnes juhul, kui

asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi

käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega. Direktiivi 2003/86/EÜ art 4

kohaselt on liikmesriigil kohustus lubada oma territooriumile siseneda ja seal elada perekonna

taasühinemist taotleva isiku abikaasal. Kolmanda riigi kodanikust vallalise elukaaslase suhtes

sellist kohustust direktiivist ei tulene. Direktiivis on selgesõnaliselt märgitud, et liikmesriigid

võivad seaduse või määrusega lubada siseneda oma territooriumile ja elada seal perekonna

taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust vallalisel elukaaslasel, kellega

perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt tõendatud püsisuhe, või kolmanda

riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva isikuga art 5 lg 2 kohases

registreeritud kooselus. Seega on migratsioonipoliitikas vabaabielukaaslasele abikaasaga

võrdsete õiguste andmine jäetud täielikult liikmesriikide endi otsustada.

Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus samasooliste paaride õigused oleksid vähem

kaitstud võrrelduna erisooliste paaridega. VRKS-i kitsamast perekonna taasühinemise õiguse

kaitsealast jäävad võrdselt välja nii registreerimata kooselu elavad heteroseksuaalsed paarid

kui samasoolised paarid. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja väide, justkui kaebaja oleks

halvemas positsioonis kui heteroseksuaalses suhtes olevad inimesed. Võimalik õiguslik

takistus samasooliste kooselu seadustamiseks päritoluriigis seab küll kõik vastavas

päritoluriigis elavad samasoolised paarid võrrelduna heteroseksuaalsete paaridega halvemasse

olukorda, ent tegemist on konkreetselt teise riigi õiguslikku regulatsiooni puudutava

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele

kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse

saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele

seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).

2 Nõukogu 22.11.2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ, perekonna taasühinemise õiguse kohta.

5(11)

3-24-1531

olukorraga ja liialt kauge seosega, et seadusandja peaks seda tingimata ette nägema ja

erandina reguleerima, arvestades mh asjaoluga, et kooselu registreerimise võimalused ei

piirdu üksnes elukoha- ega kodakondsusjärgse riigiga.

Abielu ega registreeritud kooselu nõuet ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Registreeritud

kooselu ja abielu nõue võimaldab vältida perekonna taasühinemise õiguse kuritarvitamist.

Lisaks ei ole piiratud liikmesriigi teadlik valik väärtustada taasühinemise menetluses

perekonnana just registreeritud kooselu ja abielu. Tõsi, Riigikohus on pidanud abielu nõuet

ebaproportsionaalseks juhul, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest sõltumatu

õiguslik takistus (vt Riigikohtu 09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-09, p 33). Ehkki kaebaja ja Y. F

päritoluriigis ei ole võimalik samast soost inimeste kooselu registreerida, puudub vaidlus, et

oma kooselu saanuks nad registreerida mõnes teises riigis (kaebaja kinnitas istungil, et ta on

sellisest võimalusest teadlik). Puudub vaidlus ka selles, et kaebajal ja Y. Fl polnud takistatud

sellistesse riikidesse reisimine ega seal oma kooselu registreerimine. Kooseluseaduse § 7 lg 2

kohaselt loetakse välismaal registreeritud kooselu Eestis kehtivaks vastavalt rahvusvahelise

eraõiguse seaduses (REÕS) sätestatule. REÕS § 55 lg 3 kohaselt loetakse välismaal

registreeritud kooselu Eestis kehtivaks, kui registreerimine toimus kooselu registreerimise

riigi kooselu registreerimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest kooselu

registreerimise asukohariigi õigusele. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebajal ja Y. Fl puudus

õiguslik takistus oma kooselu registreerimiseks, kuna kooselu kehtivuse tunnustamise eeldus

ei ole selle registreerimine elukoha- ja kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks jääb seega rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja palub 02.12.2024 apellatsioonkaebuses (ja 10.03.2025 täienduses) tühistada

Tallinna Halduskohtu 01.11.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Kaebaja ei nõustu halduskohtu

seisukohaga, et VRKS § 7 lõikeid 2 ja 5 ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis võimaldaks

kaebajal enda elukaaslasega taasühineda. Kui see nii aga on, siis on säte PS-ga vastuolus.

Kooselu registreerimise või abielu sõlmimise nõue ei ole ebaproportsionaalne meede kõigi

isikute puhul, kuid piirang peab sisaldama erandeid. Erandi vajadusele viitab ka asjaolu, et

PPA on varasemas praktikas võimaldanud erandlikel juhtudel perekonna taasühinemise õigust

isikutele, kes ei ole abielu või kooselu sõlminud. VRKS seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja

eesmärk oli kitsendada perekonna taasühinemiseks õigustatud isikute ringi.

Kaebaja nõustub, et EL-i õigusest ei tulene otsest kohustust võimaldada perekonna

taasühinemist vabaabielukaaslastel. Samas on halduskohus viidanud valele

materiaalõiguslikule alusele (direktiiv 2011/95/EL art 2). Vabaabielukaaslaste taasühinemise

tingimused tulenevad direktiivi 2003/86/EÜ art 4 lg-st 3 ning selle regulatsioon ei piira

kaebaja positsioonis olevate isikute taasühinemise õigust, sest kaebaja ja Y. F perekonnaelu

on menetluses loetud tõendatuks. Kaebaja lahkus päritoluriigist tagakiusu alusel ning samal

põhjusel ei olnud tema perekonnaelu päritoluriigis võimalik. See paneb kaebaja palju

nõrgemasse positsiooni, võrreldes kolmanda riigi kodanikuga, kes reisib ja vahetab elukohta

vabatahtlikult.

Kuigi abielu või kooselu registreerimise nõue on enamus juhtudel vajalik ja sobiv meede

migratsiooni kontrolli eesmärgi saavutamiseks, ei ole kaebaja olukorras selline nõue vajalik

ega proportsionaalne. Kohtu viidatud kohtupraktika puudutab VMS-i alusel antud

elamislubasid, mitte rahvusvahelise kaitse saajate või nende pereliikmete elamislubasid.

6(11)

3-24-1531

Halduskohus ei ole pööranud piisavalt tähelepanu VMS-i ja VRKS-i alusel perekonna

taasühinemise õiguslike aluste olemuslikele erinevustele. Üheks oluliseks põhjuseks, miks

tuleks eristada rahvusvahelise kaitse saajate perekonna taasühinemise õigust teiste

välismaalaste perekonna taasühinemise õigusest, on taotluste rahuldamise arv. 2022. a-l omas

Eestis VMS-i alusel pereliikme elamislubasid 2867 inimest ning VRKS-i alusel 32. Eelnevate

aastate lõikes on proportsioon võrreldav. Alusetu oleks arvata, et seadusemuudatus või

tõlgendamise praktika muutus suurendaks taotluste arvu märkimisväärselt. Riive ei ole

proportsionaalne ega vajalik just samast soost partnerite puhul ehk nende puhul, kes

sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibivad väljaspool päritoluriiki ning on Eestis sel alusel

kaitse saanud. Selliste taotlejate arv on veel väiksem.

Kuna perekonna lahutamine rahvusvahelise kaitse saajate puhul leiab aset sageli erakordsete

ja põgenemisvajadusega seotud asjaolude tõttu, ei ole realistlik eeldada, et paar, kes

päritoluriigis kooselu või abielu registreerida ei saa, jõuab seda teha pärast päritoluriigist

lahkumist, kuid enne sihtriiki jõudmist. Seega ei võimalda VRKS-i regulatsioon

rahvusvahelise kaitse saajatel enda samast soost elukaaslastega taasühineda, v.a juhul, kui

päritoluriik, kust isik põgeneb, võimaldas abielu või kooselu sõlmimist või kui seda tehti

ennetavalt kolmandas riigis.

Migratsioonisüsteemi kuritarvitamise ohtu vähendab tunduvalt VRKS § 7 lg-s 5 sätestatud

perekonnaelu tõendatuse nõue. Erijuhtude tuvastamiseks on riigil võimalik seada konkreetsed

ja piisavalt täpsed nõuded.

Kaebaja olukorras piirab VRKS § 7 lg-te 2 ja 5 regulatsioon tema perekonnapõhiõigust

ebaproportsionaalselt. Kohus valis võrreldavate isikute grupid valesti, jättes arvesse võtmata

kaebaja pagulasseisundi, seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi. Seetõttu hindas kohus

kaebaja põhiõiguste riivet tegelikust vähem intensiivseks ja vähem ulatuslikuks. Samuti pidas

halduskohus põhjendamatult oluliseks riive eesmärke, sest ei võtnud arvesse erisust VRKS-i

ja VMS-i alusel antavate pereliikmete elamislubade vahel. Riive mõõdukuse kohta ei nähtu

halduskohtu otsusest täielikku ja ammendavat kontrolli. Halduskohus on võrrelnud kaebaja

positsiooni heteroseksuaalsete paaridega, kellel ei olnud soovi abielu või kooselu sõlmida.

Kaebaja on aga kinnitanud, et temal ja Y. Fl on olnud soov abielluda ning nad on vahetanud

selle kinnituseks ka ehteid. Eeldus, et samast soost elukaaslasega pagulane peab kolmandas

riigis abielu sõlmima, et kvalifitseeruda VRKS-i järgi perekonnaliikmeks, on juba iseenesest

diskrimineeriv. Kuna kaebaja elukaaslane on Venemaa kodanik, kellel ei ole peale perekonna

taasühinemise õiguse hetkel ühtegi muud õiguslikku alust Eesti elamisloa või viisa saamiseks,

on perekonnapõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et olukorra lahendamine eeldab vajaliku

õigusliku regulatsiooni loomist. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja kohtuistungil esitatud

põhjendused selle kohta, miks välisriigis abiellumine ei olnud tema puhul lahendus (vrdl

Riigikohtu 09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-09). Antud juhul on analoogia korras kohaldatavad

Riigikohtu 28.09.2021 otsuse nr 5-21-4 seisukohad (otsuse p-d 37˗40 ja 46˗47). Kaebaja palub

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

7. PPA palub 03.01.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

01.01.2024 kehtima hakanud VRKS-i redaktsioon ei võimalda PPA-l tõlgendada

perekonnaliikme mõistet VRKS-i tähenduses laiemalt. Pole põhjust arvata, et

seadusemuudatuse kavandamise käigus ei olnud seadusandja võimeline ette nägema olukorda,

kus perekonna taasühinemise võimalust soovivad kasutada isikud, kellel puudub oma

päritoluriigis võimalus seaduslikult abielluda või kooselu registreerida. Taolise erandi

loomine, mis võimaldaks rahvusvahelise kaitse saanud isikutel taasühineda vabaabieluliste

7(11)

3-24-1531

elukaaslastega, võib viia süsteemi kuritarvitamiseni ning ebaausatel ja eksitavatel väidetel

põhinevate õiguste taotlemiseni.

VRKS-i perekonna taasühinemise õiguse kaitsealast jäävad võrdselt välja nii registreerimata

kooselu elavad heteroseksuaalsed paarid kui samasoolised paarid. Üksnes kaebaja soov abielu

või kooselu registreerimiseks ei ole üheski menetluses (perekonna taasühinemine või

elamisloa registreerimiseks abikaasa/elukaaslase juurde) määrava tähtsusega. Seadusandja ei

ole pidanud võimalikuks pereelu tõendamist üksnes paari sooviga oma suhte juriidiliseks

fikseerimiseks.

Perekonnapõhiõiguse riivet ei esine olukorras, kus samasoolistel paaridel on võimalik sõlmida

abielu või kooselu mõnes teises riigis. VRKS ei esita nõuet, et abielu peab olema

registreeritud taotlejate koduriigis. Ka heteroseksuaalsed paarid võivad seista silmitsi sarnase

olukorraga, kus abielu sõlmimine päritoluriigis võib formaalselt olla lubatud, kuid tagakiusu

tõttu pole võimalik. Kohtupraktikas on leitud, et ka taolises olukorras ei ole võimalik erandeid

rakendada (Tallinna Halduskohtu 29.10.2024 otsus nr 3-24-2264). Eesti õiguskord lubab

samasoolistel paaridel taasühineda. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal puuduks igasugune

võimalus abielluda oma elukaaslasega. PPA ei pea hakkama kaebaja tarbeks välja selgitama,

millises riigis või millisel viisil on kaebajal võimalik oma elukaaslasega abielluda või kooselu

registreerida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

9. Praeguses asjas puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes: kaebaja on Venemaa

Föderatsiooni kodanikust transsooline naine; kaebajal on samasooline elukaaslane, kes on

samuti Venemaa Föderatsiooni kodanik; kaebaja ja tema elukaaslase kooselu oli enne

Venemaalt lahkumist ehtne ja nad moodustasid perekonna; Venemaa Föderatsiooni

seadusandlus ei näe samast soost isikutele ette võimalust abielluda ega registreerida kooselu.

10. RVKS § 7 lg 2 p-de 1 ja 11 kohaselt on pagulase perekonnaliikmeks tema abikaasa või

registreeritud elukaaslane. § 7 lg 5 sätestab, et käesolevas seaduses nimetatud

perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond oli olemas päritoluriigis,

sealhulgas kui abielu oli sõlmitud või kooselu registreeritud enne Eestisse saabumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda viidatud normid tõlgendada seadust viisil, et pagulase

perekonnaliikmena saaks käsitada ka pagulase registreerimata elukaaslast. Sõltumata sellest,

kuidas tõlgendas PPA seadust enne 01.01.2024 VRKS muudatusi, on normid praeguseks

selged ja neid ei ole põhjust tõlgendada laiendavalt: seadusandja on soovinud pagulase

perekonnaliikmena asjassepuutuvas osas käsitada üksnes abikaasat või registreeritud

elukaaslast (vrdl Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p-d 57 ja 58). Seda seisukohta ei

muuda ka asjaolu, et VRKS § 17 lg 7 ja § 54 lg 41 kohustavad perekonna taasühinemise

taotlejal esitama andmeid üldsõnaliselt elukaaslase kohta.

11. VRKS § 7 lg 2 p-des 1 ja 11 antud pereliikme määratlus ei ole vastuolus direktiiviga

2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiivi art 4 lg 1 p a) kohaselt on

perekonnaliikmeks eelkõige perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasa. Art 4 lg 3

sätestab, et liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale

direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, siseneda oma

territooriumile ja elada seal perekonna taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust

vallalisel elukaaslasel, kellega perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt

tõendatud püsisuhe, või kolmanda riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva

8(11)

3-24-1531

isikuga artikli 5 lg 2 kohases registreeritud kooselus. Niisiis jätab direktiiv elukaaslasele

abikaasaga võrdsete õiguste andmise liikmesriigi otsustada. Küsimuses, mida Euroopa Liidu

õigus ei reguleeri, või osas, mis jätab liikmesriigile otsustusvabaduse, saab kahtluse korral

asja lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve kaudu (Riigikohtu 26.06.2008 määrus nr 3-4-1-

5-08, p-d 31˗32, 34˗36, 43˗44; 24.10.2019 määrus nr 5-19-29, p 46). Seega sõltub praeguse

vaidluse lahendus (kas esineb eeldus kaebaja perekonna taasühinemise taotluse rahuldamiseks

või mitte) sellest, kas VRKS § 7 lg 2 regulatsioon on põhiseaduspärane, sest sellest, keda saab

lugeda pagulase perekonnaliikmeks, sõltub küsimus, kas isikule antakse rahvusvahelise kaitse

saanud välismaalase perekonnaliikme elamisluba (VRKS § 46).

12. Õigusliku aluse puudumine elamisloa andmiseks Eestis elamisloa alusel elava pagulase

elukaaslasele (VRKS § 7 lg 2 p-de 1, 11, lg 5 ja § 46 nende koosmõjus) Eestis perekonnaelu

elamiseks riivab perekonna taasühinemist taotleva pagulase perekonnapõhiõigust. PS §-des 26

ja 27 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke

sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. Isikul on õigus riigi

positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu.

Perekonnapõhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis.

Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad

inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning PS

kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest (Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-

5, p-d 47˗48, 52; 28.09.2021 otsus nr 5-21-4, p 38). Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis

viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende

perekonnaliikmetele. Kuigi erinevalt Eesti kodanikust ei ole välismaalasel PS-st tulenevat

õigust Eestis elada (PS § 36 lg 1), võib välismaalase õigus elada Eestis tuleneda seaduse alusel

välja antud elamisloast, nagu see on ka praegusel juhul kaebaja kui Eestis rahvusvahelise

kaitse staatuse saanud ja perekonna taasühinemist taotleva isiku puhul. Kuna elamisloata ei

saa välismaalane Eestisse elama asuda, takistab asjaolu, et pagulase elukaaslast ei loeta VRKS

§ 7 lg 2 tähenduses pagulase perekonnaliikmeks, VRKS § 46 kohaselt kaebaja elukaaslasele

elamisloa andmist ja nende koos Eestis elamist.

13. Lisaks sellele riivab vaidlusaluse õigusliku aluse puudumine konkreetse vaidluse puhul

kaebaja võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lg 1), mis tuleneb samast soost inimeste abielu sõlmimise

või kooselu registreerimise võimatusest Venemaa Föderatsioonis koosmõjus VRKS § 7 lg 2

regulatsiooniga. Kui erinevast soost isikutel on võimalik kaebaja päritoluriigis VRKS § 7 lg 2

p-de 1 või 11 eeldus täita, siis samast soost isikutel mitte.

14. Perekonnapõhiõigus ja võrdsuspõhiõigus pole piiramatud. PS §-st 11 tulenevalt peab

põhiõiguse riivel olema PS-ga kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema

eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) abinõu. Põhiõigust

riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik aga

üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat

meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse

sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel

praktika alates 06.03.2002 otsusest nr 3-4-1-1-02, p 15). Praeguses asjas tuleb

võrdsuspõhiõiguse riivet kontrollida koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (vrd Riigikohtu

28.09.2021 otsus nr 5-21-4, p 42).

15. Asjas nr 5-18-5 leidis Riigikohus, et välismaalase perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad

PS preambulis väljendatud väärtused. PS preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks

sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui

tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (p 67).

Need eesmärgid on samad ka praeguse vaidluse puhul. Nende eesmärkide saavutamiseks on

9(11)

3-24-1531

abinõu ka sobiv, kuid mitte vajalik, kuna eesmärke on võimalik saavutada põhiõigusi vähem

riivavate vahenditega. Seda põhjusel, et sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on

võimalik seadustes ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata isikute kooselu ehtsust ja

konkreetsest isikust lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle

puhul vastav eeldus puudub või ilmneb oht (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 5-18-5, p 70). Lisaks

ei ole abinõu konkreetsel juhul ka mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses.

Perekonnaliikme defineerimisel ei ole sõlmitud abielu või registreeritud kooselu nõue

iseenesest ebaproportsionaalne, kuid ebaproportsionaalseks muudab selle konkreetselt kaebaja

ja tema elukaaslase puhul neist sõltumatu õiguslik takistus abielu sõlmida või kooselu

registreerida pagulase päritoluriigis, s.o Venemaa Föderatsioonis (vrd Riigikohtu 09.11.2009

otsus nr 3-3-1-61-09, p 33). Lisaks tuleb arvestada kaebaja rahvusvahelise kaitse staatusega –

pagulase puhul ei saa eeldada võimalust liikuda maailmas vabalt ringi ja leida enne

rahvusvahelise kaitse taotlemist veel võimalus kuskil kolmandas riigis abielluda või kooselu

registreerida, eriti arvestades isikute Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ja seda, et nad on

samast soost. Kaebaja selgitas täiendavalt ringkonnakohtu istungil, millised on takistused

samast soost Venemaa Föderatsiooni kodanikel abielu sõlmimiseks või kooselu

registreerimiseks kolmandas riigis (ringkonnakohtu 08.12.2025 istungi protokoll ajamärk

00:02:57). Ka direktiivi 2003/86/EÜ preambuli selgitus 8 märgib, et: „[e]raldi tähelepanu

tuleks pöörata pagulaste olukorrale, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist

põgenema ja mis takistas neid seal normaalset pereelu elamast. Seepärast tuleks perekonna

taasühinemise õiguse kasutamiseks kehtestada soodsamad tingimused.“ Ringkonnakohus on

seisukohal, et VRKS § 7 lg 2 piirab ebaproportsionaalselt kaebaja perekonnapõhiõigust ja

võrdsuspõhiõigust.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb J.P apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 01.11.2024 otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse,

millega rahuldab J.P kaebuse ning tühistab PPA 16.05.2024 otsuse nr 15.6-3/117-1 ja

kohustab PPA-d vaatama J.P perekonna taasühinemise taotluse uuesti läbi. Kaebuse

rahuldamise eeldusena tunnistab ringkonnakohus PS-ga vastuolus olevaks ja jätab

kohaldamata VRKS § 7 lg 2 osas, milles see ei loe pagulase perekonnaliikmeks enne pagulase

Eestisse saabumist temaga tegelikus kooselus elanud faktilist elukaaslast, kellega abiellumine

või kellega kooselu registreerimine oli pagulase päritoluriigis elukaaslaste endi tahtest sõltuma

õiguslikult võimatu.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja taotles

halduskohtus menetluskulude 140 eurot väljamõistmist. Sellest 20 eurot on riigilõiv ja 120

eurot tõlgikulud. Asja läbivaatamisel apellatsiooniastmes taotleb kaebaja vastustajalt riigilõivu

20 eurot ja tõlgikulu 186 eurot väljamõistmist. Menetluskulude kandmine seoses praeguse

haldusasja menetlemisega on riigilõivu maksekorralduste ja tõlkebüroo arvete ja

maksekorraldustega HKMS § 109 lg 1 kohaselt tõendatud. Samas on kaebaja eest riigilõivu ja

tõlkekulude arved tasunud Sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskus. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei

välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik,

kuid seda eeldusel, et kaebajal on tekkinud kohustus kulud maksjale hüvitada (vt Riigikohtu

09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 27; 15.12.2022 otsus nr 3-20-1310, p 37.1). Kaebaja esitatud

dokumentidest sellist kohustust ei nähtu. Seetõttu ei kuulu kaebaja menetluskulud HKMS §

109 lg 5 alusel väljamõistmisele ja need jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

10(11)

3-24-1531

18. Kuna otsus kajastab kaebaja ja tema elukaaslase eraelulisi andmeid, tuleb otsuse

avaldamisel kaebaja ja tema elukaaslase nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)