3-25-4303/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

15.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4303

Haldusasi

A.S-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.09.2025

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

otsuse nr 15.3-3.4/1307-4 ja 05.11.2025 vaideotsuse nr

15.3-3.6/192 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.S, esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.11.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu

26.11.2025 määruse resolutsiooni punkti 5 peale haldusasjas nr 3-25-4303.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 26.11.2025 määruse resolutsiooni punkt 5 haldusasjas nr 3-25-4303

muutmata.

3. Määruse arvutivõrgus avaldamisel avaldada kohtumäärus tervikuna, asendades

kaebaja nime tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.01.2016 otsusega anti Ukraina kodanik A.S-ile

(kaebaja) Eestis pikaajalise elaniku elamisluba nr 1034048655/PE. PPA poolt oli kaebajale

väljastatud elamisloakaart nr PD0054088, mis kehtis 26.08.2019˗26.08.2024.

Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja registreeritud elukoht Eestis kaebajale kuuluvas

korteris aadressil XXX, alates 04.02.2019. Kaebaja töösuhe X OÜ-ga, mille üks juhatuse

liikmetest ta on, lõppes 30.06.2025 poolte kokkuleppel.

3-25-4303

2. PPA-le laekus 19.08.2025 Eesti saatkonnast Washingtonis info, et kaebaja on viibinud

alates 12.01.2023 Ameerika Ühendriikides (USA) ning viibib hetkel USA

kinnipidamiskeskuses (U.S. Immigration & Customs Enforcement).

3. PPA tunnistas 05.09.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1307-4 kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 (välismaalane viibib väljaspool

Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud) alusel kehtetuks. Otsuse põhjenduste

kohaselt lahkus kaebaja Eesti Vabariigist 12.01.2023 USA-sse. PPA on välja selgitanud, et

kaebaja viibis alates jaanuarist 2023 USA kinnipidamisasutuses. PPA-le teadaolevalt pani ta

USA-s toime tahtliku kuriteo, mille eest USA soovis teda karistada. Kaebaja tunnistas endi

13.11.2024 süüdi ja talle määrati 33 kuud vangistust, millele järgnes kolm aastat katseaega.

Arvestades, et kaebaja eemalviibimine on tingitud kuriteo toimepanemisest, ei loe PPA

eemalviibimist põhjendatuks ning kaebaja puhul ei kohaldu VMS § 241 lg-s 4 sätestatud

erand elamisloa kehtetuks tunnistamata jätmiseks. Kaebajal puudub alus ja vajadus pikaajalise

elaniku elamisloa omamiseks, kuna ta tegelikkuses Eestis hetkel ei viibi. Pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine ei võta kaebajalt võimalust siseneda Eesti Vabariiki,

kasutades Ukraina kodaniku biomeetrilist passi või esitada uus elamisloa taotlus.

Rahvastikuregistri kohaselt on kaebajal Eestis endine abikaasa, kellest ta on lahutatud

03.03.2016 ning alaealine laps. PPA võtab hindamisel arvesse alaealise lapse soovi jätkata

suhtlust oma isaga, asudes mõlemad Eestis, kuid samamoodi tuleb arvesse võtta, et isa ja poeg

on olnud lahus üle kahe ja poole aasta isa tahtliku ja teadliku valiku tulemusel ning nad on

suhelnud omavahel tänapäevaseid suhtlusvahendeid kasutades. Nad saavad samasugust

suhtlust jätkata ka tulevikus. Kaebaja õde on selgitanud, et kaebaja 84-aastane vanavanaema

on väljendanud soovi, et tema eest hoolitseks kaebaja. PPA mõistab vanainimese soovi, kuid

kaebaja ise tegi otsuse, mis pani ohtu tema võimaluse viibida koos perega Eestis ja hoolitseda

vanavanaema eest. Seega peavad kaebaja ja tema lähedased taluma neid ebamugavaid

tagajärgi, mida isiku otsus endaga kaasa tõi.

4. Kaebaja esitas PPA 05.09.2025 otsusele nr 15.3-3.4/1307-4 vaide, mis jäeti PPA

05.11.2025 vaideotsusega nr 15.3-3.6/192 rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 17.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 05.09.2025 otsuse nr

15.3-3.4/1307-4 ja 05.11.2025 vaideotsuse nr 15.3-3.6/192 tühistamiseks.

PPA-l oli kohustus kaaluda, kas lugeda kaebaja selgituste alusel tema eemalviibimine

põhjendatuks või mitte (VMS § 241 lg 4). Kaebaja on selgitanud haldusmenetluse käigus, et

viibis USA-s alates 12.01.2023, kuna osales kriminaalmenetluses ning käesoleval hetkel

ootab USA-st väljasaatmist. Eestiga seotuse hindamisel tuleb arvesse võtta mh eemaloleku

ajutisust. Kaebaja eemalviibimine oli ajutine ega viidanud kavatsusele püsivalt lahkuda.

Kaebaja viibimine USA-s oli objektiivne takistus, mis ei võimaldanud tal Eestisse varem

naasta. Kaebajal on Eestis alaealine poeg, kodu ja töö. Eestis elades elas tema juures ka tema

poeg. Vangistuse tõttu oli paratamatu see, et kaebaja suhtlus perega oli objektiivselt

takistatud. PPA otsus on ebaproportsionaalne, rikkudes kaebaja ja tema poja põhiseaduslikku

õigust perekonnale ja selle kaitsele.

Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuste kehtivuse

peatamiseks kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Kaebaja viibib

hetkel USA kinnipidamiskeskuses, kus ootab väljasaatmist. Kaebaja soovib väljasaatmist

Eestisse, et ühineda oma perega. Kinnipidamiskeskus keeldus kaebajale teadaolevalt tema

väljasaatmisest Eestisse põhjusel, et tal ei ole kehtivat elamisluba. Vastava informatsiooni

edastas USA-le PPA. Kaebaja on hetkel kinni peetud üksnes väljasaatmise eesmärgil,

2(6)

3-25-4303

väljasaatmise sihtkoha sätestamiseks on vajalik sihtkohas elamisloa olemasolu. Esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisel ei ole kaebajal võimalik Eestisse oma koju ja pere

juurde naasta. Kuna kohtumenetlus võib kesta pikalt, tekitaks antud olukord kaebajale ja tema

perele täiendava kahju. Kaebaja möönab, et Ukraina kodakondsusest tulenevalt on tal

võimalik taotleda ka väljasaatmist Ukrainasse. Teatavasti toimub Ukrainas aktiivne

sõjategevus, mis raskendab ja seab ohtu kaebaja elu ning piirab tema võimalusi reisida

Ukrainast edasi Eestisse. PPA on selgitanud, et kaebajal on küll õigus Eestis viibida, kuid

mitte elamisloa alusel, vaid Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel. Seega ei ole PPA

sisuliselt vastu isiku saabumisele Eestisse. Järelikult ei esine kaalukat avalikku huvi, mille

tõttu jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

6. PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja selgitused

kinnipidamiskeskuses asumise osas on praeguses asjas asjakohatud, sest seal asumine ei

muuda kaebaja eemalviibimist põhjendatuks. Kaebaja väide, et teda on kinnipidamiskeskuses

hoitud Eesti elamisloa puudumise tõttu, on paljasõnalised ega ole usutavad, kuna kaebaja on

kinnitanud, et viibib kinnipidamiskeskuses juba neli kuud (alates maist 2025), kuid Eesti

elamisluba tunnistati kehtetuks alles 05.09.2025. Järelikult ei ole kinnipidamiskeskuses

viibimine seotud Eesti elamisloaga. Kaebaja ei elanud lapsega koos ajal, mil ta Eestist viimati

lahkus. Lapse selgituste kohaselt on tal isa korteris oma tuba ja ta aeg-ajalt elab seal ning

muidu toimub suhtlus telefoni teel. Kuna kaebaja on oma pojaga peamiselt suhelnud telefoni

teel, ei ole pojaga suhtlemise seisukohast esialgse õiguskaitse vajadus ülekaalukas. Et kaebaja

ei ole vanglast vabanedes kasutanud võimalust Eestisse naasta, ei saa tema sidet pojaga

lugeda selliseks, mis tingiks esilage õiguskaitse vajaduse. Lisaks saab kaebaja Ukraina

kodanikuna Eestisse siseneda ka kehtiva biomeetrilise passiga, mis vähendab õiguskaitse

vajadust veelgi. Kaebaja selgitused Eestisse saabumise keerukuse osas seoses Ukrainas

toimuva sõjaga on paljasõnalised ja tõendamata. Kuna kaebajal on kehtiv Ukraina

biomeetriline pass, puudub tal ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebuse

eduväljavaated ei ole märkimisväärsed. Kaebaja soov Eestisse naasta ei väära fakti, et ta on

Euroopa Liidu liikmesriikidest eemal viibinud kaksteist järjestikust kuud ning eemalviibimine

oli tingitud tema enda kuritegelikust käitumisest. Lisaks tuvastas PPA vaidemenetluses, et

kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks esineb ka VMS § 241 lg 1 p-st

1 tulenev alus (välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid

menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta või kasutanud pettust). Kaebaja eesti keele

tunnistus, mille alusel talle elamisluba anti, on kehtetu.

7. Tallinna Halduskohus peatas 26.11.2025 määrusega PPA 05.09.2025 otsuse nr 15.3-

3.4/1307-4 kehtivuse kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni ning

jättis muus osas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on olnud Eesti resident alates a-st 2007 ja

pikaajaline elanik alates jaanuarist 2016. Kaebaja elukoht asub Eestis ning Eestis elavad

kaebaja alaealine poeg, õde ja vanaema ning Eestis asus ka tema töökoht. Kaebaja lahkumine

USA-sse 12.01.2023 ja tema Eestist eemalviibimine oli seotud sealse kriminaalmenetlusega

ning karistuse kandmisega USA kinnipidamisasutuses. Enne Eestist lahkumist osales kaebaja

oma alaealise poja kasvatamises ning USA kinnipidamisasutuses viibides jätkas kaebaja oma

pojaga suhtlemist telefoni teel, olles pidevalt kursis tema tegemistega. Eeltoodu näitab tugevat

ja tihedat sidet kaebaja ja tema poja vahel. Seega kaasnevad esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise korral raskesti kõrvaldatavad tagajärjed kaebajale ja tema pojale. Asjaolu, et kaebajal

on oma Eestis elavat alaealist last võimalik tulevikus külastada Ukraina biomeetrilise passiga,

õiguskaitsevajadust ei vähenda, sest see ei võimalda kaebajal oma lapse eest vajalikul määral

hoolitseda. Vastustaja arusaam, et olukorras, kus kaebaja oma alaealise lapsega püsivalt koos

ei elanud ning USA kinnipidamisasutuses viibides oli sunnitud suhtlema üksnes läbi

3(6)

3-25-4303

sidevahendite, võib ta ka edaspidi oma suhtlust lapsega infotehnoloogilisi vahendeid

kasutades ja last Eestis lühiajaliselt külastades jätkata, ei lähtu lapse huvidest. Kaebust ei ole

praeguses menetlusstaadiumis põhjust pidada ka ilmselgelt perspektiivituks ning vaidlustatud

otsusest ei nähtu, et kaebaja kujutaks endast ohtu avalikule korrale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. PPA palub 11.12.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.11.2025

määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebaja väited, et ta on USA kinnipidamisasutuses pojaga suhtlemist jätkanud, on

paljasõnalised. Kaebaja ei ole väitnud, et on pidevalt kursis oma poja tegemistega. Seega on

halduskohus lähtunud valedest eeldustest ja algandmetest, justkui oleks kaebaja ja tema poja

vahel tugev ja tihe side. Kaebaja poeg elab Eestis koos emaga ja külastab kaebajat aeg-ajalt

ning helistab talle, korteris on pojal oma tuba. Seega ei ole kaebaja peamine poja eest

hoolitseja. Aeg-ajalt külastuste tarvis ei ole kaebajal vaja pikaajalise elaniku elamisluba ning

selle vajaduse saab katta Ukraina biomeetrilise passiga Eestis viibides. Halduskohus ei ole

selgitanud välja lapse huvisid ning kas lapse huvides on, et isa annaks talle oma kriminaalse

käitumisega eeskuju. PPA on taastanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa. Samas ei ole

võimalik väljastada elamisloakaarti, kuna PPA-l puuduvad nõuetele vastavad fotod ja

sõrmejäljed. Vaatamata elamisloa olemasolule puudub Eestil kohustus kaebaja vastu võtta,

vastav info on ka USA kinnipidamiskeskusele edastatud. Kuna kaebajal oli vanglast

vabanedes mais 2025 kehtiv Eesti elamisluba, kuid ta paigutati sellele vaatamata

kinnipidamiskeskusesse, ei ole usutav, et elamisloa taastamine täidaks oma eesmärki ehk

võimaldaks kaebajal Eestisse tulla.

Kaebust ei saa pidada perspektiivikaks. Kaebaja on eemal viibinud kaksteist järjestikust kuud

ja see oli tingitud tema enda kuritegelikust käitumisest. Seega ei ole eemalviibimine

põhjendatud. Lisaks tuvastas PPA vaidemenetluse käigus, et kaebaja elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks esineb ka VMS § 241 lg 1 p-st 1 tulenev alus, sest kaebaja eesti keele

tasemeeksami andmetest nähtub, et kaebaja eesti keele tunnistus (mille alusel on elamisluba

antud) on kehtetu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg

1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Määruskaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu 26.11.2025 määruse

tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega neid kõiki

üle kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

11. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate

4(6)

3-25-4303

lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu

27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).

12. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus.

Seejuures ei nõua HKMS § 249 lg 1 tähenduses õiguskaitsevajaduse esinemine tingimata

seda, et kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine sootuks võimatu. Arvestades

kaebaja pikaajalist Eestis elamist ja tema perekondlikke sidemeid, on kaebajal kahtlemata

esialgse õiguskaitse vajadus, sest enne kohtumenetluse lõppu Eestisse tagasi pöördumise

võimatus võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Kuigi Ukraina kodanikuna võiks kaebaja

taotleda ka Ukrainasse väljasaatmist või naasta passi alusel ajutiselt Eestisse, toimub Ukrainas

sõjategevus, mis piirab Eestisse reisimist, ning Eestisse naasmine elamisloata on samuti

ebakindel. Seetõttu oleks esialgset õiguskaitse kohaldamata varasema olukorra ennistamine

(eelkõige samaväärsete perekondlike sidemete taastamine) kaebuse rahuldamise korral

vähemalt keeruline kui mitte võimatu. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei välista asjaolu,

et ta ei ole oma alaealise poja peamine hooldaja ega ela temaga Eestis alaliselt koos, ning

lapsega on võimalik jätkuvalt suhelda infotehnoloogilisi vahendeid kasutades. Asja

materjalidest nähtuvalt külastas kaebaja alaealine poeg kaebaja Eestis elades oma isa ning

helistas temaga, kaebaja korteris on pojal oma tuba, ning kaebaja on kaebuses kinnitanud

tugevat sidet pojaga. Viimase kahe ja poole aasta jooksul pojaga suhtlemine üksnes telefoni

teel on olnud tingitud objektiivsest asjaolust. Eestis elavad ka kaebaja õde ja vanaema.

Kaebaja elukoht on Eestis, tal on siin kinnisvara, ning enne USA-sse lahkumist töötas kaebaja

Eesti äriühingus, mille üks juhatuse liikmetest ta on. Vaidlust ei ole, et kaebaja Eestist

lahkumine oli tingitud USA-s toimunud kriminaalmenetlusest ja karistuse kandmisest USA

kinnipidamisasutuses. Hetkel ootab kaebaja kinnipidamiskeskuses enda USA-st väljasaatmist.

Eeltoodu põhjal saab esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.

13. Kohtupraktikast tulenevalt saaks esialgse õiguskaitse vajaduse jaatamisel olla esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud üksnes juhul, kui kaebuse

eduväljavaated on sisuliselt olematud ning tegemist on õiguslikult selge olukorraga (vrd

Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11, p 16; 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16;

22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebust praeguses

menetlusetapis pidada ilmselgelt perspektiivituks. Lõpliku hinnangu vaidlustatud otsuste

õiguspärasusele ja kaebuse eduväljavaadetele saab kohus anda haldusasja sisulisel

läbivaatamisel, hinnates esitatud tõendeid ja analüüsides asjassepuutuvaid õigusnorme ning

mõlema poole argumente.

14. Kuna kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ja kaebajal on esialgse õiguskaitse

vajadus, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus lahendada huvide kaalumise pinnalt. Kaebaja

elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et kaebaja on viibinud

väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Haldusasja asjaoludest ei

nähtu ning vastustaja ei ole ka esile toonud, kuidas kaebaja USA-st väljasaatmisel Eestis

viibimine ohustaks avalikku korda või riigi julgeolekut. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

asjas sellist olulist ohtu avalikule huvile, mis kaaluks üles kaebaja esialgse õiguskaitse

vajaduse ja olemasoleva olukorra säilitamise. Seega on esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamine ja PPA 05.09.2025 otsuse nr 15.3-3.4/1307-4 kehtivuse peatamine kuni

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni käesolevas asjas põhjendatud.

15. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2025

määruse resolutsiooni p 5 muutmata.

5(6)

3-25-4303

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)