1-25-2080/18 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsembril 2025 Jõhvis

Kriminaalasja number

1-25-2080 (25740000001)

Kohtunik

Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu

Kriminaalasi

Erkki Pärna süüdistuses KarS § 318 lg 1 järgi,

üldmenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kalmer

Kask

Süüdistatav

Erkki Pärn, isikukood 38805080265, xxx

kodakondsusega, elukoht xxx viibib Viru Vanglas

(Ülesõidu 1, Jõhvi), xxx, töötab xxx, varem

kriminaalkorras karistatud, viimati:

-

30.01.2025 Harju Maakohtu otsusega KarS § 274 lg 2

p 3, § 323 lg 1, § 2751 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi ning

karistuseks mõisteti KarS § 65 lg-te 1 ja 2

kohaldamisega 7 aastat 2 kuud ja 26 päeva vangistust.

Karistuse kandmise alugseks loeti 30.01.2025.

-

02.02.2023 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2

p 8, 9 ja § 4231 järgi KarS § 64 lg 1 alusel 3 aasta ja 6

kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati karistust Harju Maakohtu 12.04.2018

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra

ning mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 6

aastat 2 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistuse

kandmise alguseks loeti 26.01.2022.

Tõkendit ei kohaldatud.

Kaitsja

vandeadvokaat Sergei Politšev (määratud korras)

Kohtuistungi toimumise aeg

07.05.2025 (eelistung), 13.10.2025, 14.10.2025

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 3, § 311, § 312, § 315,

§ 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus

O T S U S T A S:

Erkki Pärn süüdi tunnistada KarS § 318 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust.

1 / 11

KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel mõista Erkki Pärnale liitkaristus Harju Maakohtu 30.01.2025

otsusega mõistetud karistusega, s.o 7 (seitse) aastat 2 (kaks) kuud ja 26 (kakskümmend kuus)

päeva vangistust, ning lugedes kergem karistus raskeimaga kaetuks, mõista Erkki Pärnale

liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 7 (seitse) aastat 2 (kaks) kuud ja 26 (kakskümmend kuus)

päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguseks lugeda 30.01.2025.

Välja mõista Erkki Pärnalt menetluskulud:

204,96 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest;

872,72 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude kogusummas 1077,68 eurot (üks tuhat

seitsekümmend seitse eurot ja 68 senti) tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

Erkki Pärnal tasuda menetluskulud Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole:

SEB Pank – EE351010052031000004

Swedbank – EE522200221013264447

Luminor Bank – EE401700017002872300

LHV Pank – EE957700771001523585

Maksekorraldusele märkida viitenumber 99925700036392 ning selgitus „Erkki Pärn 1-25-2080

kriminaalmenetluse kulud“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva, jooksul alates

päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 22.12.2025

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 15.12.2025

Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest

ehk 15.01.2026, seda juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus

Erkki Pärna (Pärn) süüdistatakse selles, et ta pani toime tunnistaja poolt kohustuste täitmisest

keeldumise, s.o tunnistajana kriminaalmenetluses ütluste andmisest alusetu keeldumise. E.

Pärnale KarS § 318 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu seisneb alljärgnevas:

Olles hoiatatud eelnevalt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest ning kinnitades, et

talle on selged tema õigused ja kohustused kriminaalmenetluses, keeldus E. Pärn alusetult

kriminaalasja nr XXX raames 03.09.2024 ajavahemikul kell 15.16-15.24 Jõhvis, Ülesõidu 1

asuvas Viru Vangla P-hoone 3. korrusel, kabinetis nr 379 toimunud tunnistaja ülekuulamisel

tunnistajana ütlusi andmast.

2 / 11

Samuti, olles hoiatatud eelnevalt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest ning

kinnitades, et talle on selged tema õigused ja kohustused kriminaalmenetluses, keeldus E. Pärn

alusetult kriminaalasja nr XXX raames 15.10.2024 ajavahemikul kell 09.20-10.47 Jõhvis,

Ülesõidu 1 asuvas Viru Vangla P-hoone 3. korrusel, kabinetis nr 378 toimunud tunnistaja

(korduval) ülekuulamisel tunnistajana ütlusi andmast ja uurija küsimustele [sisuliselt] vastamast.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi. Ta selgitas kohtulikul

arutamisel ristküsitluses, et tegemist ei olnud esimesel ega teisel korral ülekuulamisega, tema

arvates oli tegemist eraviisilise kohtumisega. Vanglaametnikud soovisid temaga vestelda, see oli

vestlus. Vanglaametnikud soovisid, et süüdistatav annaks teises kriminaalmenetluses valeütlusi,

et justkui oleks üks kinnipeetav tahtnud tappa teist kinnipeetavat, et soovivad algatada

kriminaalasja § 113 järgi tapmises katses. Ta avaldas ametnikule, et ta soovib vestlusele

advokaati, aga sellele ei pööranud üldse tähelepanu. Ei olnud mingit ülekuulamist,

ülekuulamisprotokollides kirja pandud asjaolud ja tema sõnad on kõik vale. Talle ei olnud

midagi selgitatud õiguste ja kohustuste osas,

Vastates kohtu küsimusele, miks süüdistatava arvates mõlemad vanglaametnikest uurijad

annavad ütlused, et sooviti võtta isikult ütlused selle kohta, mis juhtus augustis 2024

kinnipeetute K. ja M. vahel, mida E. Pärn võis näha või kuulda, selgitas E. Pärn kohtule

korduvalt, et see ei olnud ülekuulamine.

Kohtu küsimusele, mis oli see takistus, miks süüdistatav ei saanud anda ütlusi, mis juhtus 20.

augustil 2024 kahe kinnipeetu vahel, mida süüdistatav reaalselt nägi ja kuulis, vastas

süüdistatav taas, et ta kordab, et tegemist ei olnud ülekuulamise vaid vestlusega.

Kohtuistungil juhtis süüdistatav korduvalt kohtu tähelepanu sellele, et kohus kaaluks, mis võiks

juhtuda, kui ta tegelikult ei läheks kahe kinnipeetu ega sekkuks vahele. Kohus peab

süüdistatavale selgitama, et süüdistatava poolt esile toodud faktiline asjaolu, et ta sekkus

vahele jalahutas kinnipeetuid, kes olid füüsilises konfliktis, ei oma KarS § 318 lg 1 järgi

ettenähtud kuriteokoosseisu täitmise seisukohalt mingitki õiguslikku ega faktilist tähtsust.

Antud kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise algul peab kohus vajalikuks näidata, milles seisneb

KarS § 318 lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseis ja sellest tulenevalt selgitada, millised

faktilised asjaolud peab kohus tuvastama ( või nende esinemist ümber lükkama) süüdi- või

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

KarS § 318 lg 1 näeb ette vastutuse kriminaalmenetluses tunnistajana seadusliku aluseta ütluste

andmisest keeldumise eest.

Seega peab kohus kontrollima ja tuvastama:

-

kas E. Pärn oli tunnistaja staatuses ja konkreetses kriminaalmenetluses;

-

kas ta keeldus ütluste andmisest menetlejale ehk milline oli süüdistatava tegu ja kas seda

võib käsitleda ütluste andmisest keeldumisena KarS § 318 lg 1 mõttes;

-

kui viimasele küsimusele on vastus jaatav, kas keeldumine oli alusetu, ehk kas

süüdistataval esines või ei esinenud seadusest tulenev alus keelduda ütluste andmisest.

Vaidlust ei ole faktilises asjaolus, et 20. augustil 2024 oli E. Pärn kahe kinnipeetu vahel ( K. ja

M. ) toimunud vägivaldse juhtumi pealtnägija ja ise pidas vajalikuks sekkuda vahele

eesmärgiga lõpetada vägivald. See fakt ei ole süüdistatava ega kaitse poolt kahtluse alla

3 / 11

seatud, samuti fakt on tuvastatav kohtule esitatud salvestiste alusel, mis on vanglaametniku

Vainura rinnakaamera salvestis ja vanglaruumi ( ühiskasutatava koridori ) salvestis. Salvestised

olid kohtuistungil vahetult uuritud.

Vägivalla juhtumis on olemas 12.02.2025 kohtuotsus (jõustunud) kriminaalasjas nr 1-XX-

XXX (kohtueelse menetluse nr XXX), mille kohaselt V. M. on süüdi tunnistatud kuriteos, mis

seisnes selles, et V. M. lõi 20.08.2024. a ajavahemikus 11:50 kuni 11:52 vangla K-hoone K1

osakonna kambris K104 kaaskinnipeetav I. K. korduvalt parema rusikas käega pea ja kaela

piirkonda, mille tagajärjel on kannatanule põhjustatud järgmised kehavigastused ja

tervisekahjustus.

(KIS andmed).

Salvestiste alusel on ühemõtteliselt nähtav, et E. Pärn oli kuriteo pealtnägija vähemalt osaliselt

ja võis anda uurile vajalikku ja/või täiendavat informatsiooni tõendamiseseme asjaolude kohta

(näiteks, millised oli menetlusosaliste teoaktid, seda eriti ajavahemiku kohta, millal

rinnakaameraga vanglaametnik viibis veel koridoris, E. Pärn astus juba kambrisse, kus toimus

vägivaldne kuritegu ).

KrMS § 66 lg 1 kohaselt, tunnistaja on füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme

asjaolusid.

KrMS § 66 lg 3 kohaselt, tunnistaja on kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest

keeldumiseks puudub seaduslik alus. Ütlusi andes on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt.

Seega õiguslikus mõttes oli E. Pärn tunnistaja kriminaalmenetluses XXX.

Ei ole veenev süüdistatava kaitseversioon, et nii 03.09.2024 kui ka 15.10.2024 oli temaga

korraldatud vestlused, mis ei olnud ülekuulamised, vestlust ei saa pidada ülekuulamiseks ehk

menetlustoiminguks, seega ei olnud ta tunnistaja staatuses.

Esiteks, süüdistatav ei saanud kohtule mõistlikult selgitada, miks peaks just kohtueelse

uurimisega tegelev vanglaametnik kutsuda E. Pärna eraldi vestlusele, seda olukorras, kui

käimas on konkreetne kriminaalmenetlus konkreetse isikuvastase teo toimepanemise faktis ja

tegelikult ametniku tööalane huvi ja ülesanne on läbi viia kohtueelne uurimine ja selleks on

seadusega ette nähtud konkreetsed menetlustoimingud. Isik, kes midagi võis näha, kuulda või

talle on midagi teada, on tunnistaja kriminaalmenetluses ja allutatakse ülekuulamisele. Just

tunnistajana ülekuulamine on menetleja tööülesanne. Kohus ei näe kohtuliku arutamise tulemina

ühtki mõistlikku alust järeldada, et 03.09.2024 ja 15.10.2024 oleks toimunud E. Pärnaga

vanglaametnikega lihtsalt vestlused ja ülekuulamist ei toimunud. Mõlemal korral on kohtule

esitatud menetlustoimingu käiku kajastavad menetlusdokumendid – ülekuulamisprotokollid.

Teiseks, kohtuistungil on tunnistajatena üle kuulatud mõlemad menetlejad, kes soovisid E.

Pärna üle kuulata 03.09.2024 ja 15.10.2024. Selleks, et kontrollida menetlustoimingu ja

protokolli koostamise asjaolusid, on võimalik üle kuulata menetlustoimingu protokolli koostaja

ehk menetleja ristküsitluses, mida taotleski prokurör. Kohtupraktikas on pikema aja kestel

aktsepteeritud menetleja ülekuulamine menetlustoimingu protokolli koostamise asjaolude

kontrollimiseks ( Riigikohtu 09.09.2008 lahend 3-1-1-47-08). Seega jääb tagajärjetuks kaitsja

kohtuvaidlustes väljendatud argument, et keegi ei saa kinnitada, et süüdistatav keeldus ütluste

andmisest uurijatega kohtumisel. Mõlemad tunnistajad, R. J. ja G. M., kinnitasid, et 03.09.2024

ja 15.10.2024 oli E. Pärn toimetatud ruumi menetlustoiminguks ehk ülekuulamiseks

tunnistajana konkreetses kriminaalmenetluses ja nad alustasid menetlustoiminguga tavalises

korras. Mõlemad tunnistajad kinnitasid kohtus, et alustati isikuga nagu tavaliselt tunnistaja

ülekuulamisel - selgitatakse, millega tegemist on, mis fakt on uurimisel, mis toiming on

planeeritud ja asutakse selgitama isikule tema õigused ja kohustused tunnistajana ( tunnistajad J.

ja M. selgitasid ristküsitluses pikemalt, kuidas nad seda kõike praktikas reaalselt teevad).

4 / 11

Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ütlustes, et nimetatud kuupäevil soovisid menetlejad

igaüks oma päeval üle kuulata E. Pärn tunnistajana konkreetses kriminaalasjas konkreetses faktis

ja mõlemal korral alustasid menetlejad menetlustoimingu algfaasiga – selgitamine, et tegemist

on ülekuulamisega, ja koostatakse vastav protokoll, õiguste-kohustuste selgitamine.

Menetlejatel puudus mis tahes mõistlik motiiv viia E. Pärnaga läbi eraviisiline vestlus, mis ei

anna kriminaalmenetluse tõendamisbaasile mitte midagi.

Kolmandaks, kohtuistungil olid üle kuulatud vanglaametnik I. T. ja kinnipeetu A. I., kes

mõlemad kinnitasid, et 20.08.2024 toimunud kahe vangi vahel vägivaldse intsidendi kohta olid

nad vangla uurija poolt üle kuulatud. Tunnistaja A.I. selgitas ristküsitluses kohtus, et kuna ta

nägi ise osa intsidendist, andiski ta menetlejale ütlusi selle kohta, mida ta ise nägi. Kohus ei näe

ühtki mõistlikku põhjust, miks kinnipeetu I.i kuulas menetleja üle nagu peabki tunnistajana

vägivaldse teo asjaolude kohta, aga E. Pärna puhul, kes oli samuti pealnägija, oleks menetleja

pidanud millegi pärast korraldada eraviisilist vestlust.

Kohus leiab, et süüdistatava versioon, et ta osales tavalises vestluses, mitte et ta oleks allutatud

menetlustoimingule, on ümber lükatud.

Järelikult, kohus vastab küsimusele, kas E. Pärn on tunnistaja staatuses KrMS § 66 lg 1 mõttes ja

konkreetses kriminaalasjas, jaatavalt. Ta oli pealtnägija faktis, milles oli alustatud konkreetne

kriminaalmenetlus XXX.

Nüüd kohus kontrollib ja tuvastab tõendite alusel, kas süüdistatav keeldus ütluste andmisest

KarS § 318 mõttes.

Kohus vastab jaatavalt.

Ütluste andmisest keedumise fakt on tõendatud veenvalt kohtule esitatud tunnistaja E. Pärna

ülekuulamisprotokollidega, mis kannavad kuupäeva 03.09.2024 ja 15.10.2024. Kohtu arvates

mõlemas ülekuulamisprotokollis on ütluste andmisest keeldumise fakt usaldusväärselt ja

nõuetekohaselt fikseeritud.

Tunnistaja ülekuulamise põhimõtteid sätestab KrMS § 68, mille kohaselt oluline on õiguste ja

kohustuste selgitamine isikule. Mainitud ülekuulamisprotokollid sisaldavad õiguste ja

kohustuste kirjalikku teksti. Kohus nõustub sellega, et ülekuulamisprotokollid ise ei anna

kohtule informatsiooni, kuidas ja kui usinalt tutvustati ja selgitati isikule, millised on tema

õigused ja kohustused tunnistajana. Süüdistatav E. Pärn väitis kohtulikul arutamisel ütlustes, et

talle ei ole midagi selgitatud, sest ülekuulamist ei olnud, ainult vestlus. KrMS § 68 lg 1 ei näe

ette, et tunnistaja peaks andma allkirja protokollile õiguste ja kohustuste tutvustamise ja

selgitamise kohta. KrMS § 146 lg 4 näeb ette, et õiguste ja kohustuste selgitamise kohta

võetakse toimingu protokollile menetlusosalise allkiri, kuid KrMS § 16 lg 2 kohaselt tunnistaja

menetlusosaliste kataloogi ei kuulu. Oluline siin pigem see, et selgitamine peab olema tõhus, et

tunnistaja saaks realiseerida oma õigusi ilma takistusteta, samas täites ka oma kohustusi

nõuetekohaselt. Seoses ülekuulamiste läbiviimise ja ülekuulamisprotokolli koostamisega on

kohtulikul arutamisel üle kuulatud mõlemad uurijad R. J. ja G. M., kes mõlemad selgitasid,

kuidas õigused ja kohustused olid konkreetses juhtumis isikule selgitatud – nimelt uurijad

kasutavad kirjalikku teksti ja annavad isikule, et tekst oleks tal silmade ees, et vajadusel ta saaks

sellega rahulikult ise tutvuda ja lisaks menetleja suuliselt selgitab talle nö lihtsas keeles. Kohus

leiab, et selline õiguste ja kohustuste selgitamise viis on piisavalt tõhus ja mõistlik ja kohtul ei

ole alust kahelda tunnistajate R. J. ja G. M. ütlustes. Kuna tunnistaja ei asunud koostööle,

keeldudes ütlusi anda vabas vormis ega vastates esitatud küsimusele sisuliselt, juhtides

tähelepanu mujale ( näiteks, väites menetlejale, et teil ju video olemas), oli

ülekuulamisprotokollis vastavad asjaolud fikseeritud ühemõtteliselt ja selgelt. R. J.i ja G. M.

ütlused on loogilised, eluliselt usutavad ja puudub kohtu arvates ka see motiiv, millel peaksid

tunnistajad hakkama moonutama tegelikke asjaolusid.

5 / 11

KrMS § 68 lg 2 sätestab, et vähemalt X-aastast tunnistajat hoiatatakse ütluste andmisest

seadusliku aluseta keeldumise eest, mille kohta võetakse protokollile allkiri Seadus ei näe ette,

kuidas peab menetleja käituma, kui tunnistaja keeldub allkirja andmisest protokollile. Praktikas

on lahendatud nii, et menetleja teeb protokollile vastava märke ja kinnitab oma allkirjaga, et

tunnistaja keeldus allkirjastamast. Täpselt nii on tehtud 03.09.2024 ja 15.10.2024

ülekuulamisprotokollide puhul. KrMS § 68 lg 2 sätestab, et vajadusel menetleja selgitab

tunnistajale, et sihilik vaikimine on vaadeldav ütluste andmisest keeldumisena. Kõik need

asjaolud on kontrollitavad menetlustoimingu läbiviinud ametniku ütluste kaudu. R. J. ja G. M.

olid selle kohta kohtuistungil üle kuulatud ja mõlemad kinnitasid kohtule, et isikule oli

selgitatud, et keeldumine on võimalik üksnes seaduslikul alusel ja ka sedagi, et isiku puhul ei

ole nähtav sellist seaduslikku alust.

Tunnistaja ülekuulamise regulatsioon ei näe ette reegleid, kuidas peab menetleja fikseerima

ütlustest keeldumise fakti, praktikas on lahendatud selliselt, et menetleja teeb

ülekuulamisprotokollile vastava märke ja kinnitab oma allkirjaga, et isik keeldus ütluste

andmisest. Kohus leiab, et selline viis on mõistlik ja ei ole menetlusseadusega vastuolus.

Kohtuistungil kinnitasid mõlemad tunnistajad R. J. ja G. M., et tunnistajana kaasatud E. Pärn ei

andnud sisulisi ütlusi 03.09.2024 toimingu käigus, G. M. lisas, et tunnistaja kohe 15.10.2024

toimingu eelsel staadiumil hakkas selgitama, et ta ei anna ütlusi. G. M. ütluste kohaselt, ta püüdis

isikule selgeks teha, et ta alustab menetlustoiminguga ja isikul ei ole hetkel alust keelduda,

püüdis isikut suunata, et ta mõtleks ümber. Kohtule esitatud 03.09.2024 ja 15.10.2024

ülekuulamisprotokollides on menetleja poolt vastav märge tehtud, et tunnistaja keeldub ütluste

andmisest ning 15.10.2025 ülekuulamisprotokollis fikseeritud toimingu käik, millest nähtub, et

isik ei allu menetlustoimingule ega anna sisulisi ütlusi, näiteks vastates „Kõik see info on teil

olemas. Ma sisuliselt ei soovi ennast sellesse segada. Keeldun ütluste andmisest“.

KrMS § 152 lg 5 näeb ette olukorda, kui isik keeldub protokollile allkirja andmast. Sel juhul

kinnitab fakti protokollis menetleja ise. Esitatud ülekuulamisprotokollides on see nõue täidetud.

Kohus leiab, et tunnistajate J. ja M. ütlustega, samuti 03.09.2024 ja 15.10.2024 tunnistaja

ülekuulamisprotokollidega on tõendatud, et E. Pärn ei andnud sisulisi ütlusi, jäi esitatud

küsimustele sisuliselt vastamata, kuigi talle olid kohustused ja õigused selgitatud ja ta oli ka

hoiatatud, et ütluste andmisest keeldumine on tunnistaja jaoks karistatav. Tunnistaja ei esitanud

menetlejale mõistlikke argumente, millest tulenevalt saaks menetleja jaatada, et isikul oleks

õigus keelduda ütluste andmisest. Ka kohus ei tuvastanud käesoleva kohtuasja arutamisel

asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et E. Pärnal oleks seaduslik alus keelduda ütluste

andmisest KrMS § 71-73 mõttes

Seega, keeldus E. Pärn, olles tunnistajana menetlusse kaasatud, ütluste andmisest ilma

seadusliku aluseta.

03.09.2024 ja 15.10.2024 tunnistaja ülekuulamisprotokollide, rinnakaamera ja ühiskasutuses

oleva vangla ruumi salvestise, tunnistajate A. I., I. T., R J. ja G. M. ütlustega, samuti asitõendi

04.03.20025 protokolliga ( millest nähtub, et 03.09.2025 oli isik saabunud menetleja kabinetti

kl 15:05 ja lahkunud kl 15:29, 15.10.2025 oli isik saabunud menetleja kabinetti kl 09:33 ja

lahkunud kl 10:55) on tõendatud järgmised faktilised asjaolud:

E. Pärn, olles kohustatud andma tunnistajana ütlusi KrMS § 66 lg 3 alusel, keeldus alusetult

kriminaalasja nr XXX raames 03.09.2024 ajavahemikul kell 15.16-15.24 Jõhvis, Ülesõidu 1

asuvas Viru Vangla P-hoone 3. korrusel, kabinetis nr 379 toimunud tunnistaja ülekuulamisel

tunnistajana ütlusi andmast;

samuti E. Pärn keeldus alusetult kriminaalasja nr XXX raames 15.10.2024 ajavahemikul kell

09.20-10.47 Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvas Viru Vangla P-hoone 3. korrusel, kabinetis nr 378

6 / 11

toimunud tunnistaja (korduval) ülekuulamisel tunnistajana ütlusi andmast ja uurija küsimustele

[sisuliselt] vastamast.

E. Pärnal puudusid KrMS § 71-73 näidatud ütluste andmisest keeldumise alused.

Subjektiivses mõttes tegutses süüdistatav teo toimepanemisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3

mõttes.

Ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ehk teadis, et olles tunnistaja ( ta nägi

vägivaldse teo toimepanemise pealt ja menetleja on talle selgitanud mis menetlustoiminguga on

tegemist), ei anna ta menetlejale ütlusi ega vasta sisuliselt küsimustele, kuigi tal puudub

seaduslik alus keelduda ütluste andmisest, kuna õigused ja kohustused olid talle menetlejate

poolt selgitatud, nagu ka karistusõiguslik vastutus alusetu keeldumise eest.

Ta tahtiski süüteokoosseisule vastava teo teostamist ehk tahtis keelduda alusetult tunnistajana

ütluste andmisest. Sellele osutab tema teo objektiivne avaldumine. 03.09.2024 toimingul jättis

isik ütlusi andmata. Ka siis, kui menetleja püüdis isikule selgitada 15.10.2024 toimingul, et

ütlusi tuleb anda ja vastata küsimustele, jäi isik kategooriliselt oma positsioonile mitte anda

ütlusi ja avaldas, et ta ei taha ennast sellesse segada. Isiku tahtlust ütlusi alusetult mitte anda

kinnitab selline objektiivne tegu nagu keeldumine allkirjastada protokollile. Allkirja andmine

protokollile annaks tegelikult isikule võimaluse kirjutada sinna kõik oma sisulised märkused,

avaldused ja taotlused, kui neid oleks.

Erkki Pärn pani toime tunnistaja poolt kohustuste täitmisest keeldumise, s.o tunnistajana

kriminaalmenetluses ütluste andmisest alusetu keeldumise. E. Pärnale etteheidetud tegu vastab

KarS § 318 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteokoosseisule.

Süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS 2.peatüki 2.jao mõttes kohus ei

tuvastanud.

E. Pärn on õigusvastase teo toimepanemises süüdi KarS § 32 mõttes ja puuduvad tema süüd

välistavad asjaolud.

Kohtuliku arutamise käigus on süüdistatav ja ka tema kaitsja korduvalt puudutanud tunnistajale

esindaja määramise küsimust. Süüdistatav väitis ütlustes, et ta tegelikult soovis esindajat-

advokaati, aga menetleja ei ole sellele tähelepanu pööranud. Olgu öeldud märkuse korras, et

juhul kui süüdistatav pidas menetlejaga suhtlemist eraviisiliseks vestluseks, on põhjendamatu

sel juhul tugineda faktile, et ta soovis endale esindajat, sest lepingulist esindajat on võimalik

taotleda seaduse alusel just ülekuulamisele, mitte vestlusele. Juhul, kui süüdistatava tegelik mõte

oli, et ta keelduski ülekuulamisest seaduslikult, sest soovis ülekuulamisele kaitsjat või

esindajat, märgib kohus järgmist.

Kohus selgitab süüdistatavale, et tunnistaja allutatakse menetlustoimingule menetleja otsustusel,

mitte tunnistaja enda soovil. Asjaolu, et tunnistaja ei soovi mingil põhjusel anda ütlusi, ei

annulleeri tema tunnistaja staatust menetluses. Tunnistajale on menetlusseadusega seotud

menetlusele allumise kohustus – KrMS § 66 lg 3, tunnistaja on kohustatud andma ütlusi ja

rääkima tõtt. Tõepoolest, tunnistajal on õigus taotleda KrMS § 67-1 lg 1 alusel, et tema õiguste

kaitseks viibiks ülekuulamise juures tema lepingulise esindajana advokaat või muu seadusele

vastav isik, kelle haridustase vastab lepingulise esindaja haridustaseme nõuetele. Kohus

selgitab süüdistatav E. Pärnale, et menetlusseadus ei näe ette tunnistajale vandeadvokaadist

kaitsjat, seda enam riigi määratud korras nagu seda kahtlustatava või süüdistatava puhul. Kui

tunnistaja soovis endale lepingulist esindajat ülekuulamisele, tuleks tunnistajal eelkõige alluda

menetlustoimingule ja selle algul esitada menetlejale selge taotlus, et ta soovib ülekuulamisele

enda lepingulist esindajat-advokaati. Loomulikult, tunnistajal peab olema sel juhul leping

nõuetele vastava isikuga esindamiseks ( et esindaja saaks kahe tööpäeva jooksul ilmuda

7 / 11

ülekuulamisele - KrMS § 67-1 lg 3), või tunnistajal sel juhul õigus taotleda ülekuulamise

edasilükkamist esindajaga lepingu tegemiseks.

Kohus selgitab, et juhul kui tunnistaja kohe valib menetlusele allumise asemele ütlustest

keeldumise ega tee menetlejaga vähimatki koostööd, võtab ta endalt ise võimaluse realiseerida

teatud õigusi – muuhulgas osaleda ülekuulamisel koos oma lepingulise esindajaga.

Igal juhul, soovib kohus süüdistatavale selgeks teha, et tunnistaja soov lepingulise esindaja

osalemiseks ei anna seaduslikku alust keelduda ütluste andmisest ehk see ei välista ütluste

andmisest keeldumise teos süüdiolekut. Ütluste andmisest keeldumise seaduslikud alused on

ammendavalt näidatud KrMS § 71-73. Seega on alusetu ka kaitsja kohtuvaidlustes väljendatud

argument, et tema arvates analoogiliselt kahtlustatava ja süüdistatava ülekuulamise korraga,

tuleb algul märkida protokollile, et isik soovib esindajat või ei soovi ja alles siis otsustada

menetlustoimingu läbiviimise kohta. Menetlusseadus ei näe ette, et menetleja enne toimingut

peaks eelkõige välja selgitama tunnistaja soovi omada esindajat ja kandma tulemus protokolli.

Tunnistaja ülekuulamise kord on seaduses kirjas KrMS § 68, ainuke, mida seadus näeb ette

eraldi, KrMS § 68 lg 1 - tuleb selgitada isikule õiguse kirjutada ütlusi omakäeliselt. Isegi kui E.

Pärn arvas 03.09.2024 ja 15.10.2024 toimingul, et ilma kaitsjata ei tohi ülekuulamist teostada ja

ta võib keelduda, ehk ei saanud oma teo keelatusest aru KarS § 39 lg 1 mõttes, oleks see

välditav ilma liigse vaevata – tuleks küsida täiendavaid selgitusi menetlejalt oma õiguste ja

kohustuste kohta. Hoolimatu suhtumine õiguskorrale tingibki isiku tahtlikku süülist käitumist ja

isiku hoolikus näitabki, kas isik tegi piisavalt selgitamaks välja teo keelatuse kohta

( Riigikohtu lahend 3-1-1-33-16 p 21 ). E. Pärn seda ei teinud.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab

vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist

põhistama.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel.

Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku erinormi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule

karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev.

Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja

tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada

koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema

käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-

8 / 11

2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“

Isiku karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Kohus leiab, et isiku süü kuriteos on kindlalt alla keskmise.

Tegemist on teise astme kuriteoga, 2 episoodi. Isiku poolt ütlustest andmise keeldumise

tulemusena ei olnud menetluses loodud takistusi eduka kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja

kuriteo toimepannud isiku tuvastamiseks. Samuti iseenesest ei rikkunud tema tegu teiste isikute

õigusi. Kuriteo episoodis, milles isik sooviti üle kuulata ja ta keeldus alusetult ütluste andmisest,

olid eelnevalt tõendina saadud ja uuritud salvestised, milles suurem osa kuriteosündmusest oli

nähtav ja tuvastatav. Süüdistatava kuriteo toimepanemise negatiivne mõju oli sisuliselt

minimaalne. See vähendab isiku süüd.

Samas arvestab kohus, et antud kriminaalasjas karistuse mõistmisel on oluline karistuse just

üldpreventiivne tähendus. Teisisõnu, ühiskonnale, eelkõige kannatanute-tunnistajatena

menetlusse kaasatud isikutele, antakse selge signaal, et nad on kohustatud tegema koostööd

menetlejaga ja andma ütlusi ( välja arvatud kui esineb seadusest tulenev keeldumise alus), mis

vastavad tõele. Kuriteo toimepanemisega manifesteeris süüdistatav, et kannatanu-tunnistaja

justkui võib rikkuda menetluslikku distsipliini ja käituda menetlustoimingul kuidas ise õigeks

peab, muuhulgas keelduda ütluste andmisest enda valitud põhjendustel. Selles mõttes on tema

tegu tähenduslik paljudele potentsiaalsetele kannatanute-tunnistajatele.

Kohus arvestab karistuse mõistmisel süüdistatava isikut.

Ta on varasemalt kohtulikult korduvalt karistatud erinevate kuritegude toimepanemise eest

kohaldatud oli nii tingimisi kui ka reaalne vangistus. Positiivseid tulemusi ei ole. Olles

vangistuses, ei välistanud süüdistatav uute kuritegude toimepanemist – 30.01.2025 ta on süüdi

tunnistatud KarS § 274, lg 2 p 3, 323 lg 1 ( õigusemõistmisevastane kuritegu), 275-1 lg 1 ja 120

lg 1 järgi kuritegude eest, mis on kõik toime pandud vangistuse ajal, nüüd taas

õigusemõistmisevastane kuritegu – ütluste andmisest keeldumine. Kõik see näitab, et uue kuriteo

toimepanemine ei ole isiku puhul juhuslikku laadi, vaid tema käitumises on väljakujunenud

muster ja kalduvus sooritada kuritegusid.

Kohus leiab, et isiku karistamine rahalise karistusega, mis on KarS § 318 lg 1 järgi üks

karistuse liigist, ei ole põhjendatud. Isikut ei mõjutanud vangistused. Pannes kuriteo toime

vangla režiimis, ei ole isik väljendanud vähimatki kahetsust. Sel juhul ei ole rahalise karistuse

kohaldamine piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks, et isik hoiduks edaspidi uute

kuritegude toimepanemisest.

Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ka praktilistel kaalutlustel. Isik on pikaajalises

vangistuses, alates 30.01.2025 tal on ära kanda 7 aastat 2 kuud 26 päeva vangistust. Kohtul ei ole

andmeid, et vanglas on süüdistataval püsivad sissetulekud või tal oleks piisavalt vara, millele

saaks vajadusel rahalist nõuet pöörata. Seega ei ole isikul piisavalt sissetulekuid ja rahaliste

kohustuste tekkimine võib niigi raskendada tema resotsialiseerimist vabaduses.

KarS § 318 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni näeb tee vangistuse kuni 1 aastani, seega keskmine

karistusemäär on 6 kuud vangistust.

Arvestades isiku süü suurust ( alla keskmise) ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid

( isik on varasemalt karistatud), kergendavate asjaolude puudumist, KarS § 56 näidatud

karistamise eesmärkide põhimõtteid, leiab kohus, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega 2

kuud.

9 / 11

E. Pärnale tuleb mõista liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest.

KarS § 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et

süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus

käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt

ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha.

Alates 30.01.2025 on isikul ära kanda 7 aastat 2 kuud ja 26 päeva vangistust. Käesoleva

kohtuotsusega on isikule mõistetud 2-kuuline vangistus, mis tegelikult on tühine võrreldes

isikule juba mõistetud karistusega. Kuigi kohtu arvates esinevad ilmsed KrMS § 203 järgi

ettenähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused, soovis prokuratuur kriminaalasja jätkuvalt

menetleda, ei soovinud eelistungil ega hiljem taotleda menetluse lõpetamist. Kuigi tegemist on

ilmse riigi ressurssi ebamõistliku kasutamisega, on kohus kohustatud sel juhul kriminaalasja

menetlema.

Kohus leiab, et liitkaristuse moodustamisel on antud juhul võimalik kohaldada Kars § 64 lg 1

järgi ettenähtud kergema karistuse katetuks lugemist raskeimaga. Süüdistatav viibib vangistuses

ja kannab pikaajalist vangistust. Kohus leiab, et juba läbiviidud kriminaalmenetlusega on isikule

selgeks tehtud, et tema toimepandud teo eest võidakse karistada.

ASITÕENDID

Kriminaalasja juures on 1 CD-R plaat ja 1 DVD-R plaat, mis on kriminaalasja materjalide osa ja

jääb materjalidesse ning ei vaja eraldi seisukoha võtmist.

MENETLUSKULUD

Isiku süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg

1 alusel.

KrMS § 175 lg 1 p alusel on menetluskuluks määratud kaitsja tasu.

Kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest on Erkki Pärnal tekkinud menetluskulu 204,96

eurot ning kohtumenetluses 872,72 eurot (07.05.2025 tasutaotlus summas 241,56 eurot ja

14.10.2025 tasutaotlus summas 631,16 eurot).

Süüdistatavalt Erkki Pärnalt ei kuulu menetluskuluna välja mõistmisele sundraha, sest kuritegu

on toime pandud enne Harju Maakohtu 30.01.2025 otsust (kohtuotsus jõustus 10.06.2025).

Tegemist on seega kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga (KarS § 65 lg 1).

Kokku kuulub Erkki Pärnalt menetluskuludena väljamõistmisele seega 1077,68 eurot, mis

kuulub KrMS § 180 lg 3 alusel tasumisele ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohus arvestab isiku majanduslikku seisundit, ei ole andmeid, et isikul oleks piisavaid

sissetulekuid ega vara, isik viibib vangistuses, kus sissetuleku saamise võimaluse on piiratud ja

töötasu ei ole vaba tööturu töötasudega võrreldav,

Inna Kirsipuu

kohtunik

10 / 11

/allkirjastatud digitaalselt/

11 / 11