2-24-14821/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. detsember 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-14821

Tsiviilasi / hagi ese

B2 Impact OÜ hagiavaldus Xi (X) vastu raha tasumise nõudes

Hagihind

4000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, aadress Mustamäe tee

16, 10617 Tallinn)

Lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja

X (isikukood XXX, aadress xxx)

Viimase kohtuistungi aeg või

viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Kohtuistung 25.11.2025.a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

2. Välja mõista Xilt (X, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks 3389

(kolm tuhat kolmsada kaheksakümmend üheksa) eurot 63 (kuuskümmend kolm) senti.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagiavaldus Xi (X, isikukood

XXX) vastu krediidi 18 (kaheksateist) eurot 60 (kuuskümmend) senti tagastamise ning

intressi 262 (kakssada kuuskümmend kaks) eurot 95 (üheksakümmend viis) senti ja viivise

354 (kolmsada viiskümmend neli) eurot 17 (seitseteist) senti tasumise nõuetes.

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskuludest ¼ (üks neljandik) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kanda ja

¾ (kolm neljandikku) Xi (X, isikukood XXX) kanda.

5. Välja mõista Xilt (X, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks

kohtukulud riigilõiv 341 (kolmsada nelikümmend üks) eurot 25 (kakskümmend viis) senti.

6. Välja mõista Xilt (X, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks

viivis menetluskulude 341 (kolmsada nelikümmend üks) eurot 25 (kakskümmend viis) senti

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 341 (kolmsada

nelikümmend üks) eurot 25 (kakskümmend viis) senti.

7. Jätta Xi (X, isikukood XXX) menetluskulud kindlaks määramata ja B2 Impact OÜ-lt

(registrikood 11542046) Xi kasuks välja mõistmata.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna TsMS § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS §

637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kirjeldava või

põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonitähtaeg

uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral

menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohtuotsuse põhjendav osa

1. TsMS § 405 lg 1 p 9 kohaselt võib kohus hagi lihtsustatud korras menetlemisel teha asjas

otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus menetleb hagiavaldust hagihinnast tulenevalt

lihtsustatud korras ning jätab välja kohtuotsuse kirjeldava osa.

2. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu

järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse

põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millel kohus rajas

oma järeldused.

3. Kohtuistung toimus 25.11.2025. Kostjale toimetati kohtukutse 17.08.2025 kätte avalikult

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hageja taotles istungil asja sisulist lahendamist

(TsMS § 410). Kohus lahendab asja sisuliselt kohtuotsusega.

4. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt on Ferratum Bank p.l.c.

(krediidiandja) ja kostja sõlminud 11.10.2021 laenulimiidi laenulepingu, mille alusel anti kostjale

krediiti 3000 eurot. Lepingutingimused ja lepingu sõlmimine on tõendatud lepingudokumendiga

(dtl-d 12-26). Krediidiandja raamatupidamise väljavõtte ja maksekorralduse kohaselt on kostjale

11.10.2021 üle kantud 3000 eurot (dtl-d 27, 64). Kohus loeb tõendatuks, et krediidisumma on

kostjale üle antud. Lepingupunkti H kohaselt tuli krediit tagastada minimaalselt arve alusel

igakuiste osamaksetega, mille suurus oli 5% tarbija võlgnetavast summast või 10 eurot, kui 5%

tarbija võlgnetavast summast on väiksem kui 10 eurot (dtl 14). Eeltoodust tuli kostjal krediit

tagastada minimaalselt 150 euro suuruste osamaksetena.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või

tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg

1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidileping on VÕS § 402 lg 1 mõistes

tarbijakrediidilepinguks.

6. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija

tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

2 (6)

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on

selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja

esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida,

kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15). Kohus on seisukohal, et lepingus ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehtedel märgitud krediidi kulukuse määr 55,99% on arvutatud lepingutingimusi arvestades

õigesti. Krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära, milleks oli 56,04%. Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

7. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). VÕS § 4034 lg 1

kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise

kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi

vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab

teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2

kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh

töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p

1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas

finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära

tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab

ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse

hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse

lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

3 (6)

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks

hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus

hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse

riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest.

Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija

olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C 755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale

laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi

2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust

individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C 449/13, p 35).

Hageja on omandanud andmed kostja Swedbank AS-is avatud arvelduskontodel

EE054204278619488524, EE494204278619488508 ja EE654204278619488511 2021.a juunist

oktoobrini tehtud tehingute kohta (dtl-d 41-63). Kostja Swedbank AS-is avatud arvelduskonto

EE654204278619488511 andmetest nähtuvalt on tehingud, mille sisuks on raha kandmine Svea

Finance AS ja Credistarile (dtl 62). Svea Finance AS ja Creditstar tegelevad tarbijatele laenude

andmisega. Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid, millest nähtub kostjalt täiendavate

andmete küsimine kostja kohustuste kohta teiste krediidiandjate ees. Hageja ei ole tõendanud

asjaolusid, millest nähtuvalt on hageja välja selgitanud kostja kohustuste jäägid, krediidi

tagastamise tähtajad, intressimäärad, mis kohalduvad Svea Finance AS ja Creditstariga sõlmitud

lepingutele. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7

järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu

osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023,

nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles

lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi

teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt

nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o

õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

8. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

4 (6)

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on

kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.

Lepingupunkti H kohaselt tuli krediit tagastada minimaalselt arve alusel igakuiste osamaksetega,

mille suurus oli 5% tarbija võlgnetavast summast või 10 eurot, kui 5% tarbija võlgnetavast

summast on väiksem kui 10 eurot (dtl 14). Eeltoodust tuli kostjal krediit tagastada minimaalselt

150 euro suuruste osamaksetena. Seega tuli krediit hagejale tagastada hiljemalt 11.06.2023.

Eeltoodut arvestades on krediidi tagastamise tähtpäev saabunud ning hageja ei pea uuesti

määramata tagasimakseid.

9. Hageja andis kostjale krediiti 3000 eurot. Kostja on lepingu alusel hagejale tasunud 76

eurot, mis tuleb VÕS § 4034 lg 7 alusel maha arvata krediidisummast. Hagejal on seega õigus

nõuda kostjalt krediidi 2924 eurot tagastamist. Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt

hageja kasuks välja 2924 eurot. Hageja on nõudnud kostjalt täiendavalt 18,60 euro tasumist. Kohus

jätab hagiavalduse krediidi 18,60 eurot tagastamise nõudes rahuldamata, sest selles ulatuses on

krediit tagastatud kostja tasutud 76 euro arvel.

10. VÕS § 4034 lg 7 alusel jätab kohus rahuldamata intressi 262,95 eurot tasumise nõude,

arvestades lepingu sõlmimise ajal VÕS §-st 94 tulenevat intressimäära.

11. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, mille kohaselt oli kostja viivituses 11.11.2021

ja 11.12.2021 osamakse tegemisega. Lepingu järgi pidi 11.01.2022 osamakse olema kolmas

järjestikune osamakse. Hageja edastas kostjale teate lepingu ülesütlemiseks 10.01.2022, see on

enne 11.01.2022 osamakse sissenõutavaks muutumist. Kohus leiab, et 10.01.2022 seisuga ei olnud

täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise eeldus, sest

kostja ei olnud sellel hetkel viivituses kolme järjestikuse osamakse tegemisega. Eeltoodut

arvestades ei omanud erakorraline ülesütlemisavaldus toimet ega lõpetanud tarbijakrediidilepingut.

12. Hageja nõuab kostjalt viivise 794,45 eurot tasumist. Alternatiivselt on hageja leidnud, et

vastutustundliku laenamise põhimõtete mittejärgimise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist

põhinõude 2924 eurot tasumata osalt alates lepingu ülesütlemisest VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

ulatuses kokku summas 819,80 eurot. Kohus tuvastas, et krediidileping ei ole ülesütlemisega

lõppenud. Seetõttu ei ole põhjendatud viivisenõude esitamine alates lepingu ülesütlemisest. Hageja

ei ole esitanud kohtule viivisearvestust selle kohta, millises ulatuses tuleb arvestada viivist igalt

osamakselt eraldi kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivise

tasumist põhinõude tasumata osalt hiljemalt alates 12.06.2023, millal muutus sissenõutavaks

krediidi tervikuna tagastamise nõue.

Eeltoodut arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 ls 2

sätestatud ulatuses põhinõude 2924 eurot tasumata osalt alates 12.06.2023 kuni hagi esitamiseni

01.10.2024, millele vastab sissenõutavaks muutunud viivise summa 465,63 eurot. Kohus rahuldab

hagiavalduse osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 465,63 eurot. Kohus jätab

rahuldamata hagiavalduse viivise 354,17 eurot tasumise nõudes (819,80-465,63=354,17).

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas

hagiavalduse ligikaudu ¾ ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest ¾ kostja kanda ja ¼

hageja kanda. Kohus mõistab menetluskulude jaotust arvestades kostjalt hageja kasuks välja

riigilõivu 341,25 eurot (¾ 455-st on 341,25). Hageja taotluse kohaselt mõistab kohus

menetluskulude tasumata osalt kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

5 (6)

ulatuses alates otsuse jõustumisest.

14. Kostja ei ole menetluses osalenud. Toimikust ei nähtu kostjale kohtukulude ja kohtuväliste

kulude (sh lepingulise esindaja kulu) tekkimist. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks

määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Toomas Ventsli

kohtunik

6 (6)