3-25-4554/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4554

Haldusasi

U.C.C, K.Z.F, H.U.B ja T.H.Q (pankrotis) kaebused Eesti

Advokatuuri aukohtu 17.10.2025 ja 10.11.2025 otsuste

tühistamiseks ja kaebuste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebused.

2. Jätta kaebustelt tasutud riigilõiv tagastamata.

3. Määruse avaldamisel asendada advokaadi nimi

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. U.C.C, K.Z.F, H.U.B ja T.H.Q (pankrotis) esitasid 15.08.2025 Eesti Advokatuuri aukohtule

kaebuse vandeadvokaat Y. E suhtes aukohtumenetluse algatamiseks (dtl 329-332). Kaebuse

põhjendused:

-

Vandeadvokaat on tegutsenud kaebajate juhatuse asendusliikmena ning keeldunud volituste

lõppedes ühingute raamatupidamise jm dokumente uutele juhatuse liikmetele üle andmast.

-

Advokaat määrati U.C.C, K.Z.F, H.U.B ja T.H.Q juhatuse asendusliikmeks Pärnu Maakohtu

07.07.2022 määrusega nr X-XX-XXX, kuna ühingutel puudusid kehtivate volitustega juhatuse

liikmed. U.C.C juhatuse asendusliikmena nimetas advokaat end ka H.U.B juhatuse liikmeks.

-

Äriühingute uued juhatuse liikmed valiti mais ja juunis 2023. a. Uute juhatuse liikmete volitused

olid kohtuasja nr Z-ZZ-ZZZ (dtl 261jj) tõttu peatatud kuni 21.04.2025.

-

Uued juhatuse liikmed on taotlenud advokaadilt ühingute raamatupidamisdokumentide

üleandmist. Advokaat on vastanud päringutele ebamääraselt ja samuti valetanud. Kaebajate

raamatupidamisest on täielikult puudu kõik paberkandjal olevad dokumendid (töölepingud,

juhatuse otsused, osanike otsused jne).

-

Advokaadi tegevus seondub tema kutsetegevusega. Kaebajate raamatupidamisdokumentide

varjamine ning uutele juhatuse liikmetele üleandmata jätmine on käsitletav äriseadustiku ja

raamatupidamise seaduse sätete rikkumisena. Nende nõuete rikkumisega on advokaat rikkunud

ka kutse-eetika nõudeid.

2. Aukohtu 17.10.2025 otsusega nr 2-15/25/658 otsustati mitte algatada aukohtumenetlust

vandeadvokaadi tegevuse suhtes seoses vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste

puudumisega (dtl 334-335).

Aukohtu 10.11.2025. motiveeritud otsusega samas asjas (dtl 337-342) esitati järgmised

põhjendused:

-

Advokaat ei osutanud kaebajatele õigusteenust, vaid oli määratud kaebajate juhatuse

asendusliikmeks kohtumääruse alusel. Olukorras, kus advokaat tegutses ühingutes juhatuse

1(5)

asendusliikmena, pidi ta enda tegevuse puhul järgima mh äriseadustikus sätestatut, kuna kutse-

eetikaga kooskõlas olevaks käitumiseks tuleb pidada seadusega kooskõlas olevat käitumist.

-

Advokaat on jaganud kaebajate esindajatele selgitusi dokumentide kohta kohtumisel ja on

saatnud ka hiljem ülevaatliku ja selgitava e-kirja kaebajatele dokumentide, kassaraha ja

pangakaartide välja andmise kohta. Advokaadi suhtumist kirjavahetuses ei saa pidada

pinnapealseks või pahatahtlikuks.

-

Advokaat on ammendavalt ja usutavalt põhjendanud, et on üle andnud kõik tema valduses

olevad raamatupidamise jms dokumendid. Seda, et soovitud dokumendid on advokaadi käes ning

advokaat tõepoolest valetab, ei ole kaebajad tõendanud. Aukohtu pädevuses ei ole välja

selgitada, kus või kelle käes kaebajate dokumendid asuvad. Aukohtule ei nähtu, et advokaat

üritab varjata enda juhatuse asendusliikmena toime pandud rikkumisi. Samuti ei ole põhjendatud,

millised advokaadi toimingud ja/või tehingud ja kuidas kahjustasid ühingute huve või tekitasid

kahju, milles seisneb huvide konfliktis tegutsemine jm.

-

Kuivõrd aukohtus läbiviidava distsiplinaarmenetluse näol on tegemist karistusmenetlusega, tuleb

vähemalt mõistlikke kahtlusi tõlgendada advokaadi kasuks.

-

Olukorra lahendamiseks on asjakohaseks meetmeks raamatupidamisdokumentide jm

dokumentide väljanõudmine kohtu kaudu. Kaebajatel on võimalik esitada ka advokaadi vastu

kahjunõue tsiviilkohtule või pöörduda kindlustusandja poole.

3. U.C.C, K.Z.F, H.U.B ja T.H.Q (pankrotis) esitasid 10.12.2025 Tallinna Halduskohtule

kaebused Eesti Advokatuuri aukohtu 17.10.2025 ja 10.11.2025 otsuste tühistamiseks ja kaebuste

uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Põhjendused:

1. Aukohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna advokaadi selgitused on vastuolulised.

Aukohtu viidatud tõendid ei tõenda dokumentide üleandmist. Kui aukohus ei pea vajalikuks

dokumentide tegelikku olemasolu ja üleandmise kontrollimist, ei saa aukohus samaaegselt

järeldada, et dokumendid on üle antud ja advokaat oma ülesandeid juhatuse (asendus)liikmena

nõuetekohaselt täitnud.

2. Aukohus ei tutvustanud kaebajatele advokaadi seisukohta ja tõendeid ega võimaldanud nende

osas seisukohta esitada.

3. Advokaadil oli kohustus tagada, et kaebajate raamatupidamine oleks korraldatud viisil, mis

võimaldab saada aktuaalset, olulist, objektiivset ja võrreldavat informatsiooni ühingu

finantsseisundi, finantstulemuse ja rahavoogude kohta. Raamatupidamisdokumentide

mitteüleandmist, nende olemasolu ja liikumise kohta vastuoluliste selgituste andmist ning

aukohtule ebausaldusväärsete ja ebaõigete tõendite esitamist tuleb käsitleda

distsiplinaarsüüteona.

4. Advokaadi tegevuse tõttu ei ole uutel juhatuse liikmetel võimalik täita seadusest tulenevaid

kohustusi, sest neil puuduvad deklaratsioonide ja aruannete koostamiseks vajalikud andmed.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebajad on esitanud ka taotluse teabe nõudmiseks HKMS § 58 alusel (dtl 6-7). Tegemist on

menetlusliku taotlusega, mille kohus lahendaks kaebuse menetlusse võtmisel. Kaebuse menetlusse

võtmise korral nõuab kohus vastustajalt välja vaidlustatud haldusakti, kui seda ei ole kohtule

esitatud, ning haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud dokumendid (HKMS § 122

lg 2 p 5). Seega ei ole tegemist iseseisva nõudega HKMS §-de 5 ja 37 mõttes.

5. Kohus tagastab kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (HKMS § 121 lg 2 p 1).

6. Aukohus arutab mh advokaatide distsiplinaarsüüteoasju (advokatuuriseadus (AdvS) § 15 lg 1).

Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad

distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele

2(5)

distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate

õigusaktide või kutse-eetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (AdvS § 19 lg 1).

Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal õigus esitada kaebus halduskohtule (AdvS §

18 lg 1). Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti

Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise

pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada.

Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma

õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne

õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajatel aukohtu otsuse vaidlustamiseks

kaebeõigust. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebajate õiguste muutmist ega

lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele.

Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid

selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe

saamine (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 7). Aukohtul on

otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada.

Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see

otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud.

Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud

pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-

1148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtupoolne

menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7;

05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr

3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9;

03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; 03.03.2023 määrus

nr 3-22-2528 ja 13.09.2023 määrus nr 3-23-797).

Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte

advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas

selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku

väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata;

aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud

ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms.

7. Aukohtu otsuse kohaselt on aukohus küsinud kaebuse kohta advokaadilt selgitust ning aukohus

on kaebust 02.10.2025 istungil arutanud (dtl 338-340). Seega ei nähtu kohtule, et advokatuur oleks

rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud

andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, siis puudub sisuline vajadus

anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).

Advokatuuriseadus ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav

võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu

02.09.2025 määrus nr 3-25-2485 p 9).

8. Tallinna Ringkonnakohus on 27.05.2025 määruses nr 3-25-232 selgitanud, et huvitatud isiku

taotluse sisuliselt lahendamisena (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse) tuleb

käsitleda ka olukordi, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse või teeb aukohtumenetluse algatamata

jätmise kohta motiveeritud otsuse. Sellisel juhul ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud

isiku kahjuks (p 10).

3(5)

9. Kaebuses aukohtule olid esitatud väited, et advokaat on jätnud raamatupidamisdokumendid

kaebajate uutele juhatuse liikmetele üle andmata ja valetanud nende üleandmise kohta (dtl 330).

Aukohtu otsuses (dtl 337 jj) on nimetatud väidetele vastatud, leides, et advokaat on vastanud

kaebajate küsimustele ja päringutele dokumentide kohta (otsuse p-d 8-9) ning on üle andnud kõik

advokaadi valduses olevad raamatupidamise jms dokumendid (p-d 10-11). Sellega on ka piisavalt

täidetud aukohtu otsuse põhjendamiskohustust.

Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebajad ennekõike tuginenud sellele, et advokaadi ütlused on

ebajärjekindlad osas, kas advokaadil ei ole dokumente, mida üle anda, või on ta kõik dokumendid

üle andnud (kaebuse p 22). Erinevalt kaebajatest leiab halduskohus, et kaebajate esitatud tõenditest

tuleneb, et advokaat on kinnitanud kaebajatele nende dokumentide üleandmist, mis olid advokaadi

valduses (15.07.2025 e-kiri, dtl 136; 30.06.2025 ja 03.07.2025 e-kirjad, dtl 137; 11.07.2025 e-kiri,

dtl 145, 22.04.2025 e-kiri, dtl 343). Advokaat on 23.04.2025 koosolekul selgitanud ka seda, et

raamatupidamine on pabervaba (dtl 346) ja ta saab üle anda vaid neid dokumente, mis on talle üle

antud (samas).

Aukohus on põhjendatult tõlgendanud advokaadi selgitusi omavahelises kooskõlas ja kontekstis

ning järeldanud, et advokaat on selgitanud, et on üle andnud kõik tema valduses olevad

raamatupidamise jms dokumendid (otsuse p 11). Advokaadiga peetud kirjavahetust ja advokaadi

antud selgitusi, st üksikuid lauseid tuleb mõista samas kontekstis: kui advokaadil ei ole (täiendavalt)

paberkandjal dokumente, mida üle anda, sj kuna raamatupidamine on olnud paberivaba; on

advokaat põhjendatult väitnud, et ta on raamatupidamisdokumendid üle andnud. Aukohus ei ole

siinkohal järeldanud, et üle on antud kõik raamatupidamisdokumendid, vaid üksnes need, mis olid

advokaadi valduses (vrdl kaebuse p 24 ja aukohtu otsuse p 11).

Selline tõlgendus on kooskõlas ka aukohtu järeldusega, et kaebajate raamatupidamise

dokumentatsioon ja kogu paberkandjal dokumentatsioon asus Pärnus, varasema raamatupidamise

teenuse osutaja ja ka ühingute tegevuskohas, millele advokaadil ligipääsu ei olnud (aukohtu otsuse

p 10). Kaebajate väidete tuumaks ei ole ka etteheide, kas advokaat on jätnud muudelt isikutelt

nende valduses olevad dokumendid või dokumentidele juurdepääsuks vajalikud võtmed vms välja

nõudmata ajal, mil advokaadil olid juhatuse liikme volitused.

10. Asjaolust, et kaebajad ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse alustamiseks

advokaadi suhtes oli alust, ei saa järeldada kaebajate menetluslike õiguste rikkumist (Tallinna

Ringkonnakohtu 27.05.2025 määruse nr 3-25-232 p 11). Kokkuvõttes ei tulene isikule kaebeõigust

sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud ja/või kaebaja soovitud viisil ja rangusega advokaadi

käitumisele hinnangut andnud ja/või käitumist hukka mõistnud. Olukorras, kus aukohus taotluse

esitajaga ei nõustu, st lõppjäreldusena karistust ei määra, ei pruugi mistahes põhjendused näida

piisavad ja ammendavad. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56

sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka RKHKo 3-20-1214, p 11).

Kaebeõigust ei tulene võimalikust tagajärjest, et juhul kui aukohus leiaks, et toime on pandud

süütegu, võiks karistuseks olla ka meede, mis ei võimaldaks advokaadil enam kutsetegevusega

(AdvS § 19 lg 2 p-d 3 ja 4) jätkata. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks

ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks.

11. Aukohus on ka kaebajatele selgitanud asjakohaseid õiguskaitsevahendeid ehk ennekõike on

võimalik raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks pöörduda kohtu poole. Aukohtumenetluse

eesmärgiks ei ole sellise vaidluse kohtuväline või -eelne lahendamine, vaid advokaatide üle

4(5)

järelevalve teostamine. Aukohtu otsus ei ole ka sellise võimaliku kohtumenetluse eelduseks ega

kohustuslikuks või ainuvõimalikuks tõendiks.

Aukohus on ka selgitanud kaebajatele õiguskaitsevahendeid juhul, kui kaebajad leiavad, et neile on

tekitatud kahju. Ka nende menetluste eelduseks ei ole advokatuuri aukohtumenetluse läbimine.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, ei

tagasta kohus ka kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (HKMS § 104 lg 5 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

5(5)