2-25-4673/12 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-4673

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.detsember 2025, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-4673

Tsiviilasi

Bondora AS hagi I.J. vastu võla nõudes

Hagihind

12 587,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bondora AS (registrikood: 11483929; aadress:

A.H. Tammsaare tee 56, Tallinn, 11316 XXX);

Hageja esindajad: Sigrid Rahkema ja Ahto Järvela (OÜ

Julianuse Õigusbüroo; e-post:

Kostja: I.J. (isikukood: XXX; aadress: xxxxxxxxxxxxxxxxx

XXX ; e-post:).

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Bondora AS hagi I.J. vastu.

2. Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks 5617 eurot, s.h lepingust tulenev

põhinõue 5255,78 eurot ja intress summas 361,22 eurot (osamaksed perioodil

18.01.2023-20.10.2025). Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks viivis põhinõude

(5255,78 eurot) tasumata osalt määraga 16,58 % aastas alates 21.10.2025 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

3. Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks lepingust tulenevad sissenõutavaks

muutuvad põhinõude (põhiosa) osamaksed ja intressi osamaksed alates

maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtaeg

Osamakse kokku

Põhiosa

Intress VÕS § 94

18.11.2025

166,64

164,35

2,29

18.12.2025

168,62

166,62

2,00

19.01.2026

170,62

168,92

1,70

18.02.2026

172,66

171,26

1,40

18.03.2026

174,72

173,62

1,10

1 (9)

20.04.2026

176,81

176,02

0,79

18.05.2026

178,93

178,45

0,48

18.06.2026

95,47

95,30

0,17

Välja mõista I.J.-ilt Bondora AS kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse

resolutsiooni punktis 3 toodud sissenõutavaks muutunud põhinõude (põhiosa)

tasumata osalt määraga 16,58 % aastas alates iga põhinõude (põhiosa) osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude (põhiosa) tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Bondora AS hagiavaldus I.J. 4467,56 euro väljamõistmiseks,

sealhulgas põhinõue 736,60 eurot, intress 145,82 eurot, sissenõudmiskulud 50

eurot ning viivis perioodi 22.04.2022-25.03.2025 eest 3535,14 eurot.

5. Jätte poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Bondora AS (hageja) esitas 25.03.2025 kohtule hagi, milles palub kostjalt I.J.-ilt välja

mõista laenulepingust nr BL2359358 tuleneva põhivõla 7286,92 eurot, intressi 507,04 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 3535,14 eurot. Lisaks

mõista välja edasiulatuv viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni määras 16,58%

aastas. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.09.2021 laenulepingu nr BL2359358,

mille alusel kostja sai laenu 7655 eurot. Hageja kandis kostja arvelduskontole 7200 eurot.

Laenusummast oli maha arvestatud lepingutasu 455 eurot.

Lepingu kohaselt pidi kostja saadud laenu tagastama 60 osamaksega (osamakse suurus 214,03

eurot) hiljemalt 18.08.2026. Intressimäär oli 16,58% aastas ning krediidi kulukuse määr

28,99% (krediidi kogukulu 12 732,52 eurot).

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostjal oli osaliselt tasumata

21.12.2021 osamakse ning täielikult tasumata 18.01, 18.02 ja 18.03.2022 osamaksed. Hageja

saatis 21.03.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava

tähtaja (20.04.2022) võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul ütles hageja lepingu 21.04.2022 üles.

Kostjale laenu andmise otsustamisel analüüsis hageja kostja arvelduskonto väljavõtet perioodi

08.06-09.09.2021 kohta. Kostja sissetulekuks oli 566,17 eurot ning temakohustused olid

81,58 eurot kuus. Pensioniregistrist saadud andmete kohaselt olid laenutaotluse esitamise

hetkel kostja sissetulekutest kinnipeetud osamaksed kus 344,14 eurot (s.o 6% kuus). Hageja

tuvastas, et kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Kostja ise märkis laenutaotluses oma

igakuiseks sissetulekuks 900 eurot.

Kostja taotles laenu summas 3000 eurot. Analüüsi tulemusena arvestas hageja välja kostja

puhul maksimaalse pakutava laenusumma, milleks oli 7200 eurot. Hageja pidas kostjat

2 (9)

krediidivõimeliseks. Leping sõlmiti laenusummale 7200 eurot, millele lisandus lepingu

sõlmimise tasu 455 eurot.

Põhivõla katteks on kostja tasunud 368,08 eurot, seega on põhivõla nõue 7286,92 eurot.

Lepingu ülesütlemise seisuga on kostjal tasumata intressi 732,75 eurot. Intressi katteks on

kostjalt laekunud 225,71 eurot.

Hageja nõuab kostjalt viivist tasumata põhinõudelt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast,

s.o alates 22.04.2022 kuni hagiavalduse esitamise päevani, s.o kuni 25.03.2025 määras

16,58% aastas. Sissenõutavaks muutunud viivis hagiavalduse esitamise seisuga on 3535,14

eurot. Lisaks nõuab hageja lepingujärgses määras viivist edasiulatuvalt kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt on

hageja saatnud kostjale kolm asulist meeldetuletuskirja: 29.01.2024 (25 eurot), 30.09.2024 (5

eurot) ning 02.12.2024 (5 eurot). Muud makseviivitusega tekkinud kulud on 15 eurot.

2. Kostja vastas hagiavaldusele selliselt, et on sattunud makseraskustesse. Kostja igakuine

sissetulek on ligikaudu 265 eurot, tal on osaline töövõime ning tema ülalpidamisel on raske

puudega alaealine laps. Kostjal on kohustused kohtutäituri ees.

Kostja toob välja, et ta ei nõustu hagiavalduses toodud summadega, kuna summad on olulisel

määral kasvanud ja ei ole põhjendatud. Vähendada kohtukulusid.

Kontrollitud ei ole kostja krediidivõimelisust. Igakuised osamaksed ületavad kostja

sissetulekut. Kostja sai hagejalt esimese laenu ajal, mil tema arvelduskonto oli kohtutäituri

poolt arestitud. Hageja ei ole kostja poole pöördunud, et leida pooli rahuldav kompromiss.

3. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et on kogunud andmeid kostja varalise seisu kohta ning

hinnanud piisava põhjalikkusega kosta krediidivõimelisust. Hageja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on lepingut allkirjastades kinnitanud, et on

tutvunud ja nõustub lepingutingimustega.

Hageja on 2022 pakkunud kostjale võimalust maksegraafiku sõlmimiseks. Kuivõrd kostjaga

sõlmitud leping on ülesöeldud 21.04.2022, suunas hageja 2024 septembris ühendust võtma

Julianus Inkasso OÜ-ga, et sõlmida maksegraafik. Kostja maksegraafikut sõlminud ei ole ega

ole teinud ka ühtegi tagasimakset, et näidata üles soovi täita rahaline kohustus kasvõi osade

kaupa.

Lisaks on hageja täiendavalt selgitanud, et kostja maksevõime analüüsimisel lähtuti kostja

sissetulekust summas 566,17 eurot. Maksimaalse laenusumma arvestamisel võeti arvesse

kostja töövõimetuhüvitis ja tema töötasu. Igakuiseid elamiskulusid on arvestatud summas 250

eurot. Kostja nõustus sellise summaga. Krediidiandjale ei olnud teada, kas kostjal

ülalpeetavaid on.

Hageja täpsustas, et kostja sai laenu summas 7655 eurot. Välja maksti talle summa 7200

eurot, kuna kogusummast oli maha arvestatud lepingutasu 455 eurot. Lepingutasu maksmise

kohustus laenusaajale tuleneb lepingu tingimustest.

Hageja esitas ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et rikutud on vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Kostja sai laenu 7200 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud 649,68 eurot. Ümberarvestuse

korral ei olnud kostja võlas kolme järjestikuse osamaksega ning tasutud on põhiosa summas

649,68 eurot. Seega tasumata põhiosa on 6550,32 eurot ja intressid 371,16 eurot.

3 (9)

Kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt ülesöelduks, palub hageja hagi

alternatiivselt rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning välja mõista 13.11.2025 sissenõutavaks

muutunud põhiosa summas 5255,78 eurot (s.o 18.04.2022-20.20.2025 osamaksed) ja intressid

summas 361,22 eurot (s.o osamaksed 18.01.2023-20.10.2025), samuti viivis põhiosa summalt

5255,78 eurot lepingjärgses määras 16,58% aastas. Mõista välja edasiulatuv viivis

põhinõudelt määras 16,58% aastas kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Kostja on teinud viimase tagasimakse 04.02.2022. Seega ei ole kostja lepingust tulenevat

rahalist kohustust täitnud üle kolme aasta. Kostja selline käitumine viitab hageja hinnangul

võimalusele, et kostja ei täida nõuetekohaselt lepingut ka tulevikus.

Hagi rahuldada.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt hageja ja kostja vahel

12.09.2021 sõlmitud laenulepingust nr BL2359358 (dtl 13-22; Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo dtl 42-44). Lepingu alusel sai kostja 7655 euro suuruse laenu. Kostja kohustus

laenu tagastama 60 osamaksega, tasudes igakuiselt 18.kuupevaks osamakse summas 214,03

eurot (sh intress).

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping

VÕS § 402 lg 1 mõttes. Võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1, 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult

vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse

kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1, 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel 31.05.2021 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

näitaja 18,68%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 29.06.2021 ning oli tarbijakrediidi

kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.07.2021 kuni 31.12.2021. Kostjale

laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 28,99% aastas (dtl 13), mis ei

ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.

4 (9)

9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

10. Hageja on hagiavalduse punktis 1.4 selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist. Hageja tõi välja, et kostjale laenu andmise otsustamisel analüüsis hageja kostja

arvelduskonto väljavõtet perioodi 08.06-09.09.2021 kohta. Kostja sissetulekuks oli 566,17

eurot ning temakohustused olid 81,58 eurot kuus. Pensioniregistrist saadud andmete kohaselt

olid laenutaotluse esitamise hetkel kostja sissetulekutest kinnipeetud osamaksed kus 344,14

eurot (s.o 6% kuus). Hageja tuvastas, et kostjal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Kostja ise

märkis laenutaotluses oma igakuiseks sissetulekuks 900 eurot. Kostja taotles laenu summas

3000 eurot. Analüüsi tulemusena arvestas hageja välja kostja puhul maksimaalse pakutava

laenusumma, milleks oli 7200 eurot. Hageja pidas kostjat krediidivõimeliseks. Leping sõlmiti

laenusummale 7200 eurot, millele lisandus lepingu sõlmimise tasu 455 eurot.

5 (9)

Hageja on 13.11.2025 seisukohas (punktis 2.1) täiendavalt selgitanud, et kostja maksevõime

analüüsimisel lähtuti kostja sissetulekust summas 566,17 eurot. Maksimaalse laenusumma

arvestamisel võeti arvesse kostja töövõimetuhüvitis ja tema töötasu. Igakuiseid elamiskulusid

on arvestatud summas 250 eurot. Kostja nõustus sellise summaga. Krediidiandjale ei olnud

teada, kas kostjal ülalpeetavaid on.

Kohtu hinnangul on võlausaldaja hinnang kostja igakuiste kulude ja tulude kohta olnud

pealiskaudne. Krediidiandja kasutatav kulude arvutamise mudel ei peegelda kostja tegelikke

rahalisi kohustusi, vaid tugineb krediidiandja endapoolsele statistilisele üldistusele. Sellise

oletusliku metoodika alusel ei ole võimalik teha konkreetset laenutaotlejat puudutavaid

põhjendatud otsuseid. Seetõttu jättis krediidiandja krediidiotsust langetades arvesse võtmata

kostja tegeliku igakuise kulukoormuse.

Krediidiandja on kostja majapidamiskuludeks arvestanud vaid 250 eurot ning lisanud 81,58

euro suuruse puhvri ettenägematute kohustuste katteks. Samuti ei ole krediidiandja

kontrollinud kostja ülalpeetavate olemasolu ega arvu. Menetluses on tuvastatud, et seisuga

12.09.2021 oli kostja alaealise lapse eestkostja. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kostjal oli

ligikaudu 566-eurose sissetuleku juures võimalik katta nii olemasolevad kohustused, hagejaga

sõlmitud lepingu alusel tekkivad uued kohustused kui ka enda ja alaealise lapse igapäevased

vajadused.

Tähelepanuväärne on, et hageja on ise märkinud kostja igakuiseid hasartmängukulusid

summas 107,37 eurot. Lisaks väidab hageja, et laenuandja tegi päringu pensioniregistrisse ja

järeldas selle põhjal kostja sissetulekust kinnipeetavate osamaksete suuruseks 344,14 eurot

kuus, mis moodustavat 6% kostja sissetulekutest. Viimane väide ei ole usaldusväärne, kuna

eeldaks kostja ligikaudu 5735-eurost brutosissetulekut kuus, samal ajal kui hageja enda

esitatud andmete kohaselt oli kostja tegelik sissetulek 566,17 eurot.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses

ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

11. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda

aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatudteavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks mõne olulise teabe

krediidiandjale teadlikult esitamata jätnud. Samuti ei tulene esitatud materjalidest alust väita,

et krediidiandja krediidivõime hindamine oleks olnud ebaõige seetõttu, et kostja jättis

edastamata teavet oma varasemate kohustuste või finantsraskuste kohta.

12. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

6 (9)

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine

on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja

mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu

laenusumma sissenõutavaks muutunud.

13. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

20.09.2021-18.08.2026 igakuiseid põhiosa makseid ja intressimakseid.

Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid summas 649,68 eurot, mis nähtub ka

kohtule esitatud tõendist (dtl 51-53). Kostja tegi tagasimakseid perioodil 20.09-20.12.2021.

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi osaliselt viivitusse 20.12.2021 osamaksega ning täielikult

jäid tasumata 18.01, 18.02 ja 18.03.2022 osamaksed. Arvestades, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja haldustasu ja lepingutasu ning

arvestades, et 2021 oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise

ajal, s.o 21.04.2022. Hageja on 13.11.2025 menetlusdokumendis märkinud, et kui kohus

peaks asuma seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis

toimus viimane osaline tasumine 18.04.2022 osamakse katteks. Seisuga 21.04.2022 ei olnud

kostja viivituses kolme osamaksega. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu

ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

14. Lepingu viimase osamakse tähtpäev on 18.08.2026, mistõttu ei ole tänaseks

laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud

ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses.

Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva

võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab

nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus,

kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast

04.02.2022 hagejale makseid teinud, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks

muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Lepingust tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa- ja intressimaksed, mis ei ole

13.11.2025 sissenõutavaks muutunud, on (dtl 236-238):

Maksetähtaeg

Osamakse kokku

Põhiosa

Intress VÕS § 94

18.11.2025

166,64

164,35

2,29

18.12.2025

168,62

166,62

2,00

19.01.2026

170,62

168,92

1,70

18.02.2026

172,66

171,26

1,40

7 (9)

18.03.2026

174,72

173,62

1,10

20.04.2026

176,81

176,02

0,79

18.05.2026

178,93

178,45

0,48

18.06.2026

95,47

95,30

0,17

Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla- ja intressinõude seega osaliselt

(edasiulatuvalt põhiosa 1294,54 eurot ja intressi 9,93 eurot) eeltoodud graafiku järgi. Samuti

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud põhinõude

tasumata osalt määraga 16,58 % aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast

päevast kuni põhinõude tasumiseni.

Kostja pangakontole kanti üle 7200 eurot (maksekorraldus dtl 232). Kostja on teinud

tagasimakseid 649,68. Kohus arvestab kostja tasutud 649,68 eurot põhivõla katteks. Seega on

kostjal hageja ees põhivõlg 6550,32 eurot (7200-649,68 eurot).

13.11.2025 on põhivõlast sissenõutavaks muutunud 5255,78 eurot, arvestades, et tulevikus

muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 1304,47 eurot perioodil 18.11.2025-

18.06.2026. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 13.11.2025 aja seisuga

sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla nõude 5255,78 eurot. Hageja ei ole kohtule

selget viivisenõuet eeltoodud põhivõla osas esitanud, siis arvestades seda, et 5255,78 eurot

muutus tervikuna sissenõutavaks 20.10.2025, mõistab kohus kostjalt välja viivise (5255,78

eurolt) määraga 16,58% aastas alates 21.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja nõuab ümberarvestuse järgselt intressi summas 361,22 eurot osamaksete eest perioodil

18.01.2023-20.10.2025. Kohus peab hageja nõuet põhjendatuks.

15. Seoses hageja viivisenõudega märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt viivist

põhivõla tasumisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 16,58% aastas. Kohus leiab, et seadusest tulenev

kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu

tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on eraldi kokkulepe viivisemäära osas - lepingu

põhitingimuste järgi on viivisemääraks 16,58% aastas. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda

viivist lepingujärgses määras.

16. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 7286,92 eurot, kuid kohus

rahuldab hageja põhinõude 6550,32 euro ulatuses (5255,78+1294,54), siis jääb hageja

põhinõue rahuldamata 736,60 euro ulatuses. Hageja intressinõue 507,04 eurot jääb

rahuldamata summas 145,82 eurot (507,04-361,22), viivis perioodi 22.04.2022–25.03.2025

8 (9)

eest 3535,14 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Hageja sissenõudmiskulude nõue kokku

50 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade

saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel

sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132

lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude

hüvitamise nõuet.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades

jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas

rahuldamata.

Hagi esitamise ajal (25.03.2025) oli hagihinnaks 12 587,27 eurot, arvestades hageja esitatud

nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav

hagihind on 6488,41 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 51 % ulatuses

ning jättis rahuldamata 49 % ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

9 (9)