3-25-4393/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2025. a, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4393

Haldusasi

M.G kaebus Tallinna Vangla mittevaralise kahju hüvitamiseks

jumalateenistusele mitte lubamisega seoses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

3. Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi ja

kriminaalasja number tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates.

1. M.G esitas 21.09.2025 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju nõude (dtl 6-7) seoses sellega, et

teda ei lubata tihti luterlikule jumalateenistusele. Kaebajat ei lubata jumalateenistusele reedeti, kuna

seal käib kannatanu. Kaebajat on aga selle teo eest juba karistatud ja kaebaja on karistuse ära

kandnud. Kaebaja on 1991. aastast alates koguduse liige. Kinnipeetav taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist summas 5000 eurot selle eest, et teda ei lubatud kirikusse ja talle ei öeldud, miks. Ta

soovib saada osa armulauast ja on jäänud sellest ilma.

Tallinna Vangla jättis 29.10.2025 vastusega nr 1-9/1-25/120-2 (dtl 8-10) mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

-

Kinnipeetava subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda seda, et

kinnipeetavale tuleks igal juhul tagada õigus osaleda jumalateenistusel igal nädalal või nõuda

kinnipeetavale sobival ajal õigust vangla kiriku külastamiseks. Usuliste vajaduste rahuldamisel

on mitmeid võimalusi, mh saab usuliste vajaduste rahuldamine olla tagatud individuaalsete

tegevustega. Kinnipeetav võib kohtuda kaplaniga individuaalselt, kui ta esitab selleks kaplanile

sooviavalduse.

-

Kinnipeetavale on kehtestatud isolatsioon teise kinnipeetavaga, kes käib samuti luterlikel

jumalateenistustel. Üldjuhul ei lubata agressorit jumalateenistusele, kuid kaebaja osas on tehtud

erand ja võimaldatud vähemalt üle nädala jumalateenistustel käia. Kahjunõude kohaselt on

kinnipeetav isolatsioonist teadlik.

-

Kaebaja on 2025. aastal (taotluse lahendamise seisuga) olnud jumalateenistusele viidavate

isikute nimekirjas 19 korral ja samuti kabelis toimuva programmi „Minu kristlikud väärtused ja

hoiakud" saatekavas 14 korda, programmi „Tee“ saatekavas viiel korral ja vaadanud 14.04.2025

usulist filmi. Kaebajal toimusid 2025. aastal 4 korral kaplanitega usulised vestlused. Alates

septembrikuu keskpaigast saab taotluse esitaja jumalateenistustel käia iganädalaselt.

-

Usuvabaduse miinimumstandardi kohaselt tuleb vanglas viibivale luterlasele võimaldada

armulauda vajaduspõhiselt, vähemalt kord aastas, tuleb tagada pihivõimalus. Vanglakaplanaat

tagab suuremate usupühade tähistamise konfessiooni/tavasid ja liturgilist korda järgides.

Miinimumstandard ei eelda üldse kabelis ega kirikus käimist kinnipeetava poolt, v.a

1(4)

jõuluajateenistus ning pärast paastuaja lõppu jumalateenistus suurel reedel ja/või

ülestõusmispühade esimesel pühal. Kinnipeetava subjektiivne õigus usuliste vajaduste

rahuldamisele ei tähenda, et vaadeldav säte annab igale kinnipeetavale õiguse osaleda

jumalateenistusel iga nädal, kui talle on tagatud võimalus viia läbi vajalikke kombetalitusi ka

individuaalselt või nõuda kinnipeetavale sobival ajal õigust vangla kiriku külastamiseks.

-

Kinnipeetav on ka usuliste vajaduste rahuldamisel vanglas allutatud vangla reeglitele ja korrale.

Vangla võimaldab kinnipeetavatel jumalateenistustel osaleda vastavalt vangla poolt määratud

korrale, nimekirjadele ja töökorraldusele. Tallinna Vangla ei ole sekkunud taotleja usulistesse

veendumustesse ega veennud teda neist loobuma. Käesoleval juhul ei ole leidnud kinnitust, et

taotluse esitajale oleks tekitatud alandust, hirmu, nördimust, muret, kaotusvalu või kahjustatud

tervist.

Kaebaja esitas vangla 29.10.2025 vastusele vaide (dtl 11-12), milles toob täiendavalt välja, et

soovib mittevaralise kahju hüvitist alanduse ja nahaalsuse eest. Vangla tagastas vaide (dtl 13).

2. M.G esitas 25.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks, kuna kaebajat ei lubatud vahepeal luterliku kiriku jumalateenistustele. Kaebaja

on 1991. aastast alates koguduse liige ning vangla on võtnud kaebajalt ära võimaluse võtta vastu

armulaua sakramenti. Teised kinnipeetavad viidi kirikusse, kuid kaebajat ei viidud. Tegemist on

tahtliku kiusu või viitsimatusega. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist summas 5000 eurot.

Koos kaebusega on esitatud ka taotlus riigilõivust vabastamiseks (dtl 3-5). Taotluses on viidatud

normidele, mille kohaselt on määruskaebuse ja protesti läbivaatamine riigilõivuvaba.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja

saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 496 SE seletuskiri, lk 22). Mittevaralise kahju

hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada väheintensiivseks HKMS § 121 lg 2 p 2¹

tähenduses eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja

kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 20.04.2023 määrus nr 3- 22-2021, p 23). Seejuures tuleb arvestada, et RVastS § 9

lg 1 alusel mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja võimalik vaid kõige

olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13)

(vt TlnRnKm 17.06.2024, 3-23-2878/12).

Seejuures ei ole riive intensiivsuse hindamisel tähtsust sellel, kas taotletud hüvitis ületab HKMS §

133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära või millise suurusega hüvitisi on konkreetse õigushüve

rikkumise eest tavapäraselt välja mõistetud, vaid arvestada tuleb konkreetse õigushüve kaalukust ja

sellesse sekkumise raskust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8;

23.04.2024 määrus nr 3- 24-773, p 9; 14.07.2023 määrus nr 3-23-797, p 11; 20.04.2023 määrus nr

3-22-2021, p 23).

4. VangS § 62 sätestab, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste

rahuldamise. Vangla sisekorraeeskirja1 § 10 lg 11 sätestab, et kinnipeetaval on õigus vangla

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/126032025007

2(4)

päevakavas ettenähtud ajal osaleda usutalitusel. Sama õigust reguleerib ka Tallinna Vangla

kodukorra2 p-d 18.1 ja 18.2.1-18.2.3.

VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Kohus selgitab, et vangistust iseloomustabki ühe asjaoluna see, et isiku liikumis- ja tegevusvabadus

on mingis osas piiratud. Samale järeldusele on nimelt usuvabaduse ja jumalateenistustel osalemise

kohta jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 10.09.2021 määruses nr 3-21-1487, p 9, ning Tartu

Ringkonnakohus 10.10.2018 määruses asjas nr 3-18-1576, p 14.

5. Tartu Ringkonnakohus on 14.03.2014 otsuses nr 3-12-1337 leidnud, et VangS § 62 ei kirjuta ette

usuliste vajaduste rahuldamise viisi. VangS §-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust

nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja

kommete täitmise tagamist. On ilmne, et see oleks puhtfaktiliselt võimatu. Seetõttu ei saa

tõlgendada VangS §-i 62 selliselt, et see annab kõigile kinnipeetavatele subjektiivse õiguse osaleda

iga päev kirikus jumalateenistusel. Kinnipeetaval on võimalus tegeleda oma usuliste vajaduste

rahuldamisega ka individuaalselt ning oluline on ka see, kui ei ilmne asjaolusid, et vangla oleks

takistanud kinnipeetaval individuaalselt oma usuliste vajaduste rahuldamisega tegeleda (p 10,

samuti 15.01.2015 otsuse nr 3-13-1915 p 35). Tallinna Ringkonnakohus on samuti selgitanud, et

kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kiriku külastamist talle sobival ajal (10.09.2021

määrus nr 3-21-1487, p 9).

6. Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist seetõttu, et teda ei viidud üle nädala

jumalateenistusele (dtl 9) ning ta ei saanud seetõttu armulauast3 osa.

Vangla vastusest kaebajale tuleneb, et kaebaja on saanud 2025. aastal kuni septembri keskpaigani,

mil tal võimaldati osaleda jumalateenistusel iganädalaselt, osaleda jumalateenistusel 19 korda, mis

tähendab keskmiselt osalemist ühel korral kahe nädala jooksul. Samas on kaebaja saanud osaleda

kristlusele keskenduvale programmis (14 korda) ning tal on lisaks olnud kaplanitega vestlused. Ka

Tartu Ringkonnakohus on 10.10.2018 määruses nr 3-18-1576 leidnud, et kinnipeetavale ei tulene

VangS §-st 62 subjektiivset õigust nõuda vanglalt tema jumalateenistusele viimist igal pühapäeval

(p 14). Kohus pidas samas asjas piisavaks, kui kinnipeetaval võimaldati käia kirikus kaks korda

kuus.

7. Riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et riive õigustuseks ei olnud üldised

julgeolekukaalutlused või suuremast kinnipeetavate grupist tulenevad asjaolud, vaid otseselt

kaebaja enda teod.

Nagu kaebaja on enda taotluses vanglale (dtl 6) toonud, võimaldati kaebajal käia kirikus üle nädala

seetõttu, et teistel aegadel osales jumalateenistusel kinnipeetav, kes oli kaebaja poolt toime pandud

kuriteo kannatanuks.

Võrreldes kaebaja kirjeldatud ajavahemikku kaebaja süüdimõistmise andmetega kohtute

infosüsteemi vahendusel, selgub, et tegemist on teoga, mille eest Harju Maakohus mõistis kaebaja

07.06.2012 kohtuotsusega nr XXX süüdi KarS § 122 ja 118 p.1 järgi, s.o piinamise ja raske

tervisekahjustuse tekitamise tõttu, kui sellega on põhjustatud oht elule. Kaebajat karistati

vangistusega pikkusega 4 aastat ja 6 kuud.

2 Kättesaadav: https://vanglateenistus.ee/meist/vanglateenistus/tallinna-vangla

3 https://eelk.ee/kiriklikud-talitused/armulaud/

3(4)

Seega vastandus käesoleval juhul kaebaja õigusele usuvabadusele ja usuliste vajaduste

rahuldamisele ka teise isiku samasugune õigus. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel

ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2).

Kaebaja õiguste riive intensiivsus väheneb seetõttu, et tegemist on erinevate inimeste sama õiguse

teostamise konfliktiga (samal ajal samas kohas jumalateenistusel osalemine) ning konflikti aluseks

on kaebaja poolt teise isiku suhtes toime pandud kuritegu.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheintensiivne.

8. Kaebuse rahuldamine on samuti ebatõenäoline.

Kohus käsitles eelnevalt, et kaebajale on tagatud tema usuliste vajaduste rahuldamine

jumalateenistusel viibimisega üks kord iga kahe nädala jooksul ning samuti muul viisil (kristlikud

programmid, usulise filmi vaatamine ja vestlused kaplaniga, dtl 9). Kaebajale ei ole tehtud takistusi

tema usuliste tavade järgimisel muul viisil, s.o oma kambris vms. Samuti ei väida kaebaja, et tema

taotlused kaplani poole pöördumiseks oleks jäetud rahuldamata (vt kodukorra p 18.1).

Kohtule ei nähtu asjaoludest, et tegemist oleks tahtliku kiusu või viitsimatusega, nagu kaebaja on

kaebuses toonud. Piirangu seadmiseks oli ka arusaadav õigustus, millest kaebaja on ilmselgelt

vanglale esitatud taotluse (dtl 6) sõnastuse kohaselt teadlik. Jumalateenistusele mitteviimist

julgeolekukaalutlustel (VangS § 4¹ lg 2), avaliku korra, kõlbluse ja tervise kahjustamise vältimiseks

(PS § 40 lg 3) ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on pidanud põhjendatuks ka Tartu

Ringkonnakohus 14.03.2014 otsuses nr 3-12-1337 (p-d 10-11). Arvestades jumalateenistustele

lisandunud usulisi tegevusi, millest kaebaja sai osa võtta, saab neid pidada piisavateks

alternatiivideks ja leevendusmeetmeteks. Vangistuse kandmise olemuslikuks piiranguks on ka see,

et kinnipeetav ei saa jumalateenistusel osaleda igal talle sobival hetkel, võrreldes vabaduses viibiva

isikuga.

Kohus ei pea vajalikuks kontrollida kaebajale seatud piirangu pikkust. Küll aga pidi kaebaja saama

aru, et teda ei viida iganädalasele jumalateenistusele, juba esmakordselt kirikusse saatmise

ärajäämisel. Kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole kaebaja selle kohta varem kohtule kaebust

esitanud, mistõttu on kaebajal kasutamata esmased õiguskaitsevahendid (RVastS § 7 lg 1).

Kiriku külastamise võimaldamata jätmine kaebaja soovitud tihedusega ei ole RVastS § 9 lõike 1

mõttes kaebaja väärikust alandav tegevus, sest see ei evi kaugeltki selleks kohtupraktika kohaselt

vajalikku intensiivsust (Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2014 otsuse nr 3-12-1337, p 12). Seega ka

mõne eksimuse möönmise korral on ebatõenäoline, et kohus mõistaks kaebajale välja mittevaralise

kahju hüvitise rahas.

9. Kohus tagastab kokkuvõttes kaebuse ning jätab kaebuse tagastamise tõttu ka menetlusabi taotluse

läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

4(4)