3-25-4447/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4447

Haldusasi

X. X.-i kaebus kohustada Tervisekassat võimaldama X. X.-il

välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsepte, välja

arvatud narkootilise ravimi retsepte ning tuvastada

Tervisekassa poolt 30.10.2025 tehtud retseptikeskuse

muudatuse õigusvastasus osas, millega keelati X. X.-il

iseendale ravimiretseptide välja kirjutamine, välja arvatud

narkootilise ravimi retseptide.

Menetlusosalised

Kaebaja: X. X. , esindaja v.adv Ants Nõmper

Vastustaja: Tervisekassa

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta

kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

3. Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja

nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse resolutsiooni peale võib esitada

määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Tallinna Halduskohtule saabus 01.12.2025 X. X. kaebus kohustada Tervisekassat võimaldama

X. X.-il välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsepte, välja arvatud narkootilise

ravimi retsepte ning tuvastada Tervisekassa poolt 30.10.2025 tehtud retseptikeskuse muudatuse

õigusvastasus osas, millega keelati X. X.-il iseendale ravimiretseptide välja kirjutamine, välja

arvatud narkootilise ravimi retseptide.

Ühes kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohustada

Tervisekassat võimaldama X. X.-il välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsept

toimeainele ramipriil tugevusega 5 mg.

1.1. Kaebaja on välja toonud, et ta on perearst, kellel on diagnoositud hüpertensioon

(kõrgvererõhutõbi) ning kes on varasemalt ise endale välja kirjutanud ravimeid hüpertensiooni

raviks. Kaebaja peab igapäevaselt tarvitama ravimeid. Alates novembrist ei võimalda

retseptikeskuse andmekogu tal enam iseendale ravimit välja kirjutada.

Kaebaja nõuab Tervisekassalt toimingu sooritamist ehk retseptikeskuse muutmist viisil, mis

võimaldaks tal ravimeid iseendale välja kirjutada. Kuivõrd kaebaja leiab, et sõltuvust tekitava

potentsiaaliga ravimeid ei tohiks saada iseendale välja kirjutada, siis tuleks iseendale

väljakirjutamise piirang säilitada narkootilise ravimi retseptidele. Narkootilise ravimi retsept on

retsepti eriliik.

Kaebaja märgib, et esineb kaebajale kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riive. Kaebajal on

seadusest ja tervishoiutöötajate infosüsteemi registreeringust tulenev õigus välja kirjutada

ravimeid (Ravimiseadus (RavS) § 33 lg 14). Sellele õigusele retseptikeskuses pandud piirangud

riivavad seda kaebajale antud õigust. Seadusest ei tulene piirangut, et iseendale ei võiks ravimit

välja kirjutada.

Lisaks, kaebaja on saanud pikaajaliselt endale ise kirjutada välja ravimeid ja lähtunud eeldusest,

et ravimite väljakirjutamise õigus hõlmab iseendale ravimite väljakirjutamise. Seega on kaebajal

tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab senist praktikat vähemalt mõistliku aja jätkata.

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu

mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad

stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (RKPJKo 3-4-1-20-04, p 13).

Kaebus on kaebaja õiguse kaitseks sobiv. Kaebaja taotleb retseptikeskuse muutmist viisil, mis

taastaks endise olukorra. Kuna Tervisekassa retseptikeskuse vastutava töötlejana saab taotletud

toimingut sooritada, on kohustamiskaebuse esitamine asjakohane. Tuvastamiskaebus lisaks

kohustamiskaebusele on esitatud juhuks, kui kohustamiskaebus jääb asjaolude muutumise tõttu

rahuldamata.

1.2. Tervisekassa põhjendas retseptikeskuse muudatust sellega, et ravimiseadus lubab ravimeid

välja kirjutada vaid teisele isikule.

RavS § 33 lg 14 esimese poole sõnastus seob ravimi väljakirjutamise õiguse arsti

tervishoiuteenuse osutamise õigusega. Seega on ravimi väljakirjutamise õigus kaebajal igal juhul

olemas (vt kaebuse p 15).

Nõuet, et ravim kirjutataks välja „meditsiinilisel ja teise isiku ravimise eesmärgil tema poolt

ravitava isiku ambulatoorseks raviks“ saab tõlgendada lisatingimusena, mis lubab arstil oma

eriõigust kasutada ainult teatud eesmärkidel. Selline piirang on keeleliselt ebamäärane.

Kasutatakse kolme kattuvat eesmärgifraasi, mis kirjeldavad ravimi kasutamise eesmärki, mitte

retsepti adressaati. Normi ülesehitus viitab sellele, et seadusandja ei ole püüdnud luua eraldi

adressaadipiirangut ravimiretseptile. Normi fookus on „milleks“ ravim välja kirjutatakse mitte

„kellele“.

Iseendale ravimi väljakirjutamise puhul on ravimi kasutamise meditsiiniline eesmärk olemas.

Kui arst hindab oma terviseseisundit ja vajadust ambulatoorse ravi järele, täidab ta sama

funktsiooni nagu iga teise patsiendi puhul. Arst diagnoosib, valib ravi ja vormistab retsepti, mis

on meditsiiniliselt põhjendatud ja eesmärgipärane.

Seega tuleb kaebaja arvates tõlgendada RavS § 33 lg 14 viisil, mis lubab arstil ravimit välja

kirjutada iseendale, st olla samal ajal nii retsepti väljakirjutaja kui ka adressaat. Just sellist

tõlgendusviisi toetab ka asjaolu, et normi on selle pika kehtivusaja jooksul tervisesüsteemis

sellisena mõistetud ja rakendatud (vt kaebuse punkt 29).

1.3. Iseendale retseptide väljakirjutamise lauskeelu põhiseadusvastasus. Kui tõlgendada RavS §

33 lg 14 viisil, mis piirab ravimi väljakirjutamise õigust retsepti adressaadiga, siis oleks selline

piirang põhiseadusvastane ning tuleks jätta kohaldamata. Igal taolisel piirangul peab olema

legitiimne eesmärk ning piirang peab olema legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja

mõõdukas (RKÜKo 3-4-1-17-13, p 32-35). Piirangu põhiseaduspärasus tuleks kõne alla

sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite puhul.

Ravimi iseendale väljakirjutamise lauskeeld sekkub arsti õigusesse tervise kaitsele (PS § 28 lg 1)

ja kutsevabadusse (PS § 29 lg 1).

1.4. Kaebaja soovib kohustada Tervisekassat toimingut tegema ehk võimaldama kaebajal

koostada iseendale retseptikeskuses ravimiretsept toimeainele ramipriil tugevusega 5 mg (HKMS

§ 251 lg 1 p 3). Esialgse õiguskaitsega ei taotle kaebaja kaebuse rahuldamist. Esialgse

õiguskaitse eesmärk on üksnes hüpertensiooniravimi kiire kätte saamine, kuna see on vältimatult

vajalik kaebaja haiguse ravi jätkumiseks.

Kaebaja vajab püsivat hüpertensiooniravi ja tema tervise seisukohalt ei ole mõeldav, et ta ravi

kohtuvaidluse tulemuse ootamise ajal katkestaks. Kaebaja vajab esialgset õiguskaitset selleks, et

põhivaidluse tulemuse selgumiseni võimaldada tal iseendale hüpertensiooniravimit välja

kirjutada. Kaebaja ravi jätkamise vajadus on kaalukas hüve, mis õigustab esialgse õiguskaitse

kohaldamist kohtuvaidluse ajaks. Kui esialgset õiguskaitset mitte kohaldada, siis ei ole

tagantjärgi võimalik kuidagi kõrvaldada kaebaja õiguste rikkumist selles, et ta teatud perioodil ei

saa ta ise arstina enda ravi jätkata ning selle raames endale ravimit välja kirjutada. Olukorras, kus

kaebaja hinnangul tal on vastav õigus, saaks esialgse õiguskaitse mittekohaldamisel tema õigus

vastaval perioodil pöördumatult rikutud. Selline õiguste rikkumist on keeruline hinnata rahas,

mistõttu ei välista hüpoteetiline kahju hüvitamise nõue esialgse õiguskaitse vajalikkust.

Retseptikeskuses üleöö sätestatud piirang on ebamõistlik ja õigusvastane. Kuigi kaebajal on

teoorias võimalik teise arsti poole pöörduda, siis nagu öeldud, rikuks see ikkagi kaebaja

eelkirjeldatud õigust. Lisaks oleks selline pöördumine fiktiivne ja seega vastuolus arstieetikaga.

Samuti tekitab teise arsti poole pöördumine tarbetut bürokraatiat ja viivitusi olukorras, kus ravim

on hädavajalik kaebaja tervise ja töövõime säilitamiseks.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjusta avalikke huve. Tegemist on odava ravimiga, mille

hüvitamise mõju Tervisekassa eelarvele on minimaalne (kaebuse punkt 5). Samuti poleks

esialgse õiguskaitse kohaldamisel puudutatud isikuid, kelle õigusi võidakse kahjustada. Kuivõrd

puudub sisuline põhjendus, miks arst ei võiks iseendale välja kirjutada suhteliselt väikses

koguses hüpertensiooniravimit, ei saa ka olla sisulist põhjendust, mis kõneleks senise

retseptiõiguse osalise taastamise vastu.

Kaebaja enesestmõistetavalt peab oma kaebust perspektiivikaks, aga soovib lisaks rõhutada ka

esialgse õiguskaitse kontekstis seda asjaolu, et varasem endale retseptide kirjutamise õigus on

toiminud aastaid (aastakümneid). See asjaolu kõneleb tugevalt kaebuse perspektiivikuse kasuks.

Seni ei ole ükski asutus esitanud kaalukaid sisulisi põhjendusi, miks peaks samade normide

tõlgendus rabavalt üleöö muutuma ja veel selliselt, et sellega kaasneb endale retseptide välja

kirjutamise totaalne välistus. Kaebaja taotleb hetkel esialgset õiguskaitset üksnes üsna tavapärase

ja väikses koguses ning väheste kõrvaltoimetega hüpertensiooni ravimi osas piirangu ajutiseks

(kohtuvaidluse aegseks) eemaldamiseks.

2. Vastuseks kohtunõudele teatas Tervisekassa, et nõustub kaebaja õigusliku määratlusega, et

retseptikeskuses retseptiõiguse keelamine on toiming HMS mõistes.

2.1. Tervisekassa jääb oma varasema seisukoha juurde, et tänased õigusaktide sõnastused ei

võimalda arstil endale ravimeid välja kirjutada.

Vastavalt ravimiseaduse § 33 lg 14: „Ravimi väljakirjutamise õigus on tervishoiuteenuse

osutamise õigust omaval arstil, hambaarstil, ämmaemandal, tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse § 24 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud õendusabi eriala omandanud õel ja

perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötaval õel meditsiinilisel ja teise isiku

ravimise eesmärgil tema poolt ravitava isiku ambulatoorseks raviks.“

Seda tõlgendust toetab võlaõigusseaduse § 758 lg 1 sõnastus: „Tervishoiuteenuse osutamise

lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele

isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema

tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine

hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.“

Tervisekassale teadaolevalt on plaanis muuta õigusakte selliselt, et tulevikus oleks võimalik arstil

endale ravimeid välja kirjutada, v.a. narkootilisi või psühhotroopseid ravimeid. Seda seetõttu, et

tänane regulatsioon käsitleb kõiki ravimeid ühtselt ja keelab nende endale välja kirjutamise, ent

teatud erandid võiksid siiski olla lubatud. Küll aga ei saa Tervisekassa ega Terviseamet lähtuda

täna oma töös tulevikus planeeritavast, vaid kehtivast õigusest.

Tervisekassa poolt retseptikeskuses ravimite endale kirjutamise õiguse keelamine on tehniline

toiming, mis ei mõjuta õigusaktide sisu. Arstidel ei ole õigusakti kohaselt olnud ka varasemalt

õigust endale ravimeid välja kirjutada, vaid ainult teisele isikule. Asjaolu, et seda on tehtud, on

rikkumine, mida menetleb juhtumipõhiselt Terviseamet. Paraku on Terviseameti ressurss ning

mõjutusvahendid piiratud.

Terviseamet palus Tervisekassal piirata arstide endale ravimite välja kirjutamise õigust, kuna

praktikas vastavat õigusaktist tulenevat keeldu arstid eiravad (vt lisa 1, dtl 32-33). On mõistlik, et

tehnilise lahenduse olemasolul rakendab riik õigusaktist tuleneva keelu rakendamiseks tehnilisi

võimalusi, mitte ei jää lootma vaid usaldusele. Alternatiiv on aga usaldada ja keelu rikkujaid

karistada, mis eeldab endast väga ulatuslikku kontrollimise tööjõuressurssi kui ka aega. Seda,

kuivõrd aeganõudev ja milliseid toiminguid täpselt Terviseameti menetlus endas hoomab, palub

Tervisekassa küsida Terviseametilt.

Tervisekassa hinnangul ei loo varasem arsti võimalus normide sisu eirata alust nõuda, et normide

sisu eiramist tuleks võimaldada ka edaspidi. Samas mööname, et seadusandjal tuleb kaaluda

kõiki huve tervikuna ning on kaalutlusi, mille alusel võib olla mõistlik õigusaktidesse sisse

kirjutada selgelt arusaadavad piirid õiguste ja keeldude kohta. Täna on Tervisekassa hinnangul

õigusaktis kirjas imperatiivne keeld.

2.2. Vastustaja leiab, et arstidel on samad võimalused retseptide saamiseks nagu on tagatud

teistele patsientidele.

Kohus on palunud teavet, kuidas on tagatud perearstile ravimi välja kirjutamine, kui ta on

iseenda perearstinimistus. Perearstil ei ole küll keeldu olla oma nimistus, ent tal ei ole kohustust

olla oma nimistu patsient. Vastupidi, perearstil ei ole enda nimistusse kuulumine mõistlik.

Mustamäe/XXX piirkonnas, kuhu X. X.-i nimistu kuulub, on mitmeid teisi nimistuid, kus ei ole

patsientide piirarv täis. S.t. on mitmeid teisi sama piirkonna nimistuid, kuhu on võimalik ennast

registreerida.

Kõige mõistlikum lahendus on see, et perearst vahetab enda perearsti nimistut, asudes mõne teise

perearsti nimistusse. Igal isikul, sh perearstidel on õigus TTKS § 8 lg 3 alusel vahetada oma

perearsti, esitades vastavasisuline avaldus uuele perearstile. Vastavalt määruse „Perearsti nimistu

moodustamise, muutmise ja võrdlemise alused ja kord ning perearsti nimistute piirarv“ § 4 lg 1

kohaselt peab perearst seitsme tööpäeva jooksul uue avalduse saamisest võtma avalduse esitanud

isiku nimistusse või põhjendama keeldumist.

Kaebajal on olnud üle kuu aja teada, et ta ei saa endale ravimeid välja kirjutada. Niisiis on

kaebajal olnud ka üle kuu aja selge, et ravimi saamiseks on tal vaja pöörduda mõne teise arsti

poole. Kui kaebaja leiab, et talle vajaliku ravimi peaks välja kirjutama perearst, kelle nimistusse

kaebaja kuulub, oleks kaebaja pidanud esitama avalduse teise perearsti nimistusse asumiseks.

Arvestades eeltoodud tähtaegu, oleks selliselt toimides kaebaja kõrgvererõhu tõve teise arsti

poolt üle hinnatud ligi pool kuud tagasi. Vastavalt vajadusele oleks sel juhul ka ravim

hüpertensiooni jaoks välja kirjutatud.

Kaebuse tagastamine

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib

kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või

toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei

leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust

tuvastamiskaebuse esitamiseks.

4. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse nõudega kohustada Tervisekassat võimaldama X. X.-il

välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsepte, välja arvatud narkootilise ravimi

retsepte ning tuvastada Tervisekassa poolt 30.10.2025 tehtud retseptikeskuse muudatuse

õigusvastasus osas, millega keelati X. X.-il iseendale ravimiretseptide välja kirjutamine, välja

arvatud narkootilise ravimi retseptide.

Kohus leiab esiteks, et kaebaja poolt esitatud tuvastamiskaebus ei ole lubatav lähtudes ülal

viidatud HKMS § 45 lg 2, kuivõrd kaebajal on olemas tõhusam õiguskaitsevahend, milleks on

kohustamisnõue, millise nõude on kaebaja ka kohtule esitanud.

Samas leiab kohus, et antud juhul tuleb kaebus ka esitatud kohustamiskaebuses tagastada

kaebeõiguse puudumise tõttu.

5. Kohus nõustub kaebajaga selles, et Tervisekassa on kohustatud tagama retseptikeskuse

funktsionaalsuse tasemel, mis võimaldab retseptikeskust õiguspäraselt kasutada, sealhulgas

teostada ravimiseaduses sätestatud õigusi. Küll aga ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et

antud juhul on Tervisekassa eksinud väites, et retseptikeskuse kasutamine iseendale retseptide

väljakirjutamiseks ei ole õiguspärane.

Esmalt ei nõustu kohus kaebajaga selles, et seadusest ei tulene piirangut, et arst ei võiks

iseendale ravimit välja kirjutada. Vastupidi, seaduses on sätestatud selge ning ühemõtteline

piirang, mille kohaselt tohib arst ravimit välja kirjutada üksnes teisele isikule.

Nimelt ravimiseaduse § 33 lg 14 sätestab üheselt, et ravimi väljakirjutamise õigus on

tervishoiuteenuse osutamise õigust omaval arstil, hambaarstil, ämmaemandal, tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse § 24 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud õendusabi eriala

omandanud õel ja perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötaval õel meditsiinilisel

ja teise isiku ravimise eesmärgil tema poolt ravitava isiku ambulatoorseks raviks.

Seaduse säte on kohtu arvates üheselt selge ning tegemist on olnud vastava poliitilise otsusega

seadusandja tasandil. Kehtivas õiguslikus regulatsioonis puuduvad selles osas ka mistahes

erandid. Asjaolu, et tehniliselt (retseptikeskuse infosüsteemi põhiselt) ei olnud vastavat seaduse

sätet jõustatud selliselt, et seatud oleks olnud ka sätte rikkumist välistav tehniline piirang, ei

tähenda seda, et retseptiravimi välja kirjutamine arsti enda poolt iseendale oleks olnud

õiguspärane. Käesolevaks ajaks on vastava seaduse sätte alusel tehtud Tervisekassa poolt selline

toiming, millega on loodud ka tehniline piirang. Kohus leiab, et vastav toiming on teostatud

kehtiva seaduse alusel ning õiguspärane. Hetkel puudub mistahes õiguslik regulatsioon, mis

kohustaks Tervisekassat eeltoodut tagasi pöörama ja tegema kaebaja poolt nõutavat toimingut

ehk võimaldama kaebajal välja kirjutada iseendale retseptikeskuses retseptiravimeid.

Kuivõrd selline õiguslik regulatsioon puudub ehk teisisõnu puudub Tervisekassal seadusest

tulenev kohustus kaebaja poolt soovitud toiming sooritada (vt RVastS § 6 lg 1), siis puudub

kaebajal ka subjektiivne õigus vastava toimingu tegemist nõuda. Järelikult puudub kaebajal ka

vastav subjektiivne õigus, mille kaitseks ta saaks kohtusse pöörduda ning kaebus tuleb seetõttu

ka kohustamiskaebuses kaebajale tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu.

6. Teiseks ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et arstil iseendale retseptide

väljakirjutamise keeld (RavS § 33 lg 14) on põhiseadusvastane ja tuleks jätta kohaldamata.

Esmalt peab kohus üldiselt vajalikuks märkida, et ükski põhiõigus ei ole piiramatu. Enamus

põhiõigusi on võimalik piirata lihtsa seaduse reservatsiooni alusel.

Kaebaja leiab, et ravimi iseendale väljakirjutamise lauskeeld sekkub arsti õigusesse tervise

kaitsele (PS § 28 lg 1) ja kutsevabadusse (PS § 29 lg 1).

Kohus on seisukohal, et vastav keeld ei sekku mitte kuidagi kaebaja kutsevabadusse. Vastav

väide on arusaamatu ja mitte asjakohane. RavS § 33 lg 14 ei piira mitte ühelgi moel kaebaja

kutsevabadust – kaebaja peab perearstikeskust ja töötab perearstina ning ravimiseaduse viidatud

säte seda ei piira ega saagi piirata. Milles vastav kutsevabaduse piirang seisneb jääb ka kaebusest

ebaselgeks.

Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et viidatud säte rikub kaebaja õigust tervise

kaitsele. Õigus tervise kaitsele ei sisalda õigust arstil iseendale retseptiravimeid kirjutada.

Sarnaselt nagu kohtunikul ei ole võimalik näiteks endaga seotud vaidluses kohtuotsust teha või

politsei- ja piiravalveametnikul ja ka ametnikel üldiselt õigust menetleda endaga seotud

juhtumeid jne.

Tervisekassa poolt teostatud toiming, millega piirati retseptikeskuse kasutamine selliselt, et arst

iseendale retsepte ei saa kirjutada, ei too kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist sh ei

rikuta kaebaja õigust tervise kaitsele. Tervisekassa on adekvaatselt kirjeldanud, kuidas on

kaebaja õigus tervise kaitsele tagatud. Kohus nõustub selles osas Tervisekassa seisukohtadega

neid kordamata. Hetkel ei näe kohus, et tegemist oleks põhiseaduse vastase olukorraga.

Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et tegemist on puhtalt poliitilise otsustusega, kuidas

täpselt reguleerida antud küsimus ning siin on põhimõtteliselt võimalikud mitmed variandid sh

üks kaebaja poolt välja pakutud variantidest sätestada konkreetsed normid, milliseid ravimeid

saavad arstid endale ise välja kirjutada ja milliseid mitte. Hetkel kehtiv seadus selliseid erisusi ei

sätesta ning sätestab üldise keelu iseendale ravimeid välja kirjutada. Seadusandjal tuleb siinkohal

soovi korral erinevaid võimalusi kaaluda ja analüüsida (mh korruptsiooniohu küsimused jne),

kas oleks mõistlik regulatsiooni muuta ja kuidas täpselt antud küsimus reguleerida. Selles osas

on kaebajal võimalik nii arstide esindusorganisatsiooni - Eesti Arstide Liidu - kaudu kui ka ise

kaasa rääkida pöördudes näiteks vastava märgukirjaga ministeeriumi või Riigikogu poole. Hetkel

kohtus antud küsimust kaebaja soovitud kujul lahendada ei ole võimalik.

Kohus märgib, et ka asjaolu, et seadust on pikaajaliselt rikutud ei tekita vastavalt kehtivale

kohtupraktikale talle õigustatud ootust õigusrikkumiste jätkuvaks toimepanemiseks. Seda

seisukohta on kohtud korduvalt väljendanud. Lisaks märgib kohus, et kaebajal ei ole olnud

võimatu ja tal on olnud piisavalt aega, et registreerida end teise perearsti nimistusse ja saada

soovitud ravim. Kohus märgib, et seadus ja elementaarne õigluse käsitlus ei anna mingit eelis

ega täiendavat kaitset isikule, kes teadlikult ja tahtlikult jätab kasutamata seaduslikud

võimalused vajaliku hüve saamiseks. Veelgi enam – arstina oli ja on kaebaja kaheldamatult

teadlik, et hüpertooniaravim on talle vajalik ja et tegu on nn. retseptiravimiga. Järelikult on tema

hetkeseisukorra põhjustanud ta ise teadlikult ja tahtlikult tegutsedes. Arvestades arstide üldist

väga tugevat ametivendlust ja kõrget arstieetika taset Eestis ei kahtle kohus selles, et kui

tegemist on tõsise terviseprobleemiga seoses ravimi saamatajäämisega, lahendab perearst, kelle

nimistusse saamiseks kaebaja avalduse teeb, tekkinud küsimuse selle tõsidusele vastavalt

vajaliku kiirusega.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna kaebajale kaebeõiguse puudumise tõttu

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

7. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

Ühtlasi asendab kohus käesolevas määruses selle avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega, sest

otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

8. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel

teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul

võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui

seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks,

võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

HKMS § 249 lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast

haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.

Kuivõrd kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleb sel põhjusel tagastada, siis jääb

rahuldamata ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik