2-23-9426/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Merike Varusk

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. detsember 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-9426

Tsiviilasi

aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

4858.63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806);

hageja lepinguline esindaja Jekaterina Lumiste (PlusPlus

Legal osaühing, e-post: xxx);

kostja X (isikukood XXX).

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt X’lt (isikukood XXX) hageja aktsiaseltsi PlusPlus Capital

(registrikood 11919806) kasuks välja põhivõlg 2970 eurot ja viivised 256.13 eurot.

3. Mõista kostjalt X’lt (isikukood XXX) hageja aktsiaseltsi PlusPlus Capital

(registrikood 11919806) kasuks välja viivis põhinõudelt 2970 eurolt alates

04.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui

põhinõude ulatuses.

4. Jätta aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagi X (isikukood XXX)

vastu rahuldamata põhivõla 30 eurot, intressi 236.96 eurot, kuutasu 22.03 eurot,

viivise 531.51 eurot ja sissenõudmiskulude 35 eurot osas.

5. Jätta menetluskulud 21% ulatuses aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood

11919806) kanda ja 79% ulatuses X (isikukood XXX) kanda.

2-23-9426

6. Mõista kostjalt X’lt (isikukood XXX) hageja aktsiaseltsi PlusPlus Capital

(registrikood 11919806) kasuks välja menetluskulud 79% ulatuses, s.o summas

774.20 eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt hageja menetluskuludelt tuleb kostjal X’l (isikukood XXX)

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel

lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

I Hageja nõue ja seisukohad

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas hagiavalduse X vastu võlgnevuse nõudes, millega

hageja palub kostjalt välja mõista väikelaenulepingust nr. 4234270 tuleneva põhivõla 3000

eurot, intressi 236.96 eurot, kuutasu 22.03 eurot, viivise 787.64 eurot, sissenõudekulud 35

eurot, viivis põhinõudelt 3000 eurolt alates 04.07.2023 kuni põhinõude täitmiseni 25,90%

aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude

ulatuses, riigilõivu 560 eurot, õigusabikulu 420 eurot ning viivise väljamõistetud

menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude

täies ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses

viivisemääras.

Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks kostja ja AS LHV Finance vahel 07.03.2022

sõlmitud väikelaenuleping nr. 4234270. Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt

ei täitnud, ütles Tele2 Eesti AS lepingu üles 29.06.2022 ning loovutas 30.06.2022 kostja

vastase nõude aktsiaseltsile PlusPlus Capital.

Kostja väidab, et sai pettuse ohvriks ja tema ID-kaarti ja selle PIN-koode kuritarvitas kolmas

isik. Hageja selgitab, et hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja PIN-

koode kasutades. Hageja juhib tähelepanu, et kostja Smart-ID, millega on allkirjastatud

nõude aluseks olev leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025. Seega ei ole kostja

oma Smart-ID sertifikaate tühistanud ei pärast nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist

07.03.2022 ega pärast 23.02.2023 kriminaalmenetluse alustamist. Hageja selgitab

täiendavalt, et Smart-ID kontot saab luua pangakontoris või ID-kaardi või Mobiil-ID abil ja

selleks on vaja nende PIN-koode.

Riigikohus on ID-kaardi kasutamist õigustamata isiku poolt käsitlenud otsuses tsiviilasjas nr

2-16-124450 (p 22, 23). Riigikohus jõudis seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse

2-23-9426

tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab

isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle

nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei

andnud. Riigikohus selgitas samas tsiviilasjas, et tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule

esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute

ringi jaoks ja andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid

kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-

kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel

poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.

Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2023 kohtuotsuse nr 2-22-101364 punktis 12 selgitanud,

et kohtupraktikas on rõhutatud, et ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama

kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja,

millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Eelnev on kohaldatav ka Smart-ID

puhul, mis on isikutuvastuse, dokumentide allkirjastamise ja tehingute internetis kinnitamise

osas samaväärne ID-kaardiga (Tallinna RgKKm 23.03.2022, 2-21-102005, p 11.1). Kui isik

ei näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi või Smart-ID paroolide hoidmisel, vastutab ta

samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte (nagu

juhtumi asjaolud kohtuasjas nr 2-16-124450). Tallinna Ringkonnakohtu kolleegium nõustus

nimetatud kohtuotsuses maakohtuga, et juhul, kui isik ei näita oma ID-kaardi või Smart-ID

paroolide hoidmisel üles kohast hoolsust, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab

paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte. Eesti Vabariigi isikut tõendavate

dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste punkt 8.1 kohaselt vastutab klient

ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest; p 8.2 kohaselt vastutab klient

ainuisikuliselt ja täielikult autentimise ja kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega

kaasnevate tagajärgede eest sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda; p 8.3 kohaselt

vastutab klient ainuisikuliselt igasuguse kahju eest, mis tulenes kasutustingimustest ja/või

Eesti Vabariigi seadustes sätestatud kohustuste täitmata jätmisest või nende sobimatust

täitmisest. Hageja rõhutab, et kostja tunnistas oma 11.09.2023 hagivastuses, et hoidis enda

ID-kaardi ja selle PIN-koodid koos.

Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja

Smart-ID-d ja selle PIN- koode kasutades, mistõttu puudus AS-il LHV Finance mõistlik alus

kahelda, et tahteavalduse krediidi väljamaksmiseks tegi kostja ise. Täiendavalt on tõendatud,

et AS LHV Finance on krediiti välja maksnud kostja isiklikule arvelduskontole. Seega

vastutab kostja tehingute eest, millised on sõlmitud tema Smart-ID-d kasutades ning mis on

tema poolt PIN-koodiga kinnitatud. Kostja on kõnesolevas tsiviilasjas tunnistanud, et hoidis

enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid koos, mis võimaldas luua nende abil tema Smart-ID

konto. Seega ei näidanud kostja üles kohast hoolsust ID-kaardi ja selle PIN-koodide

hoidmisel ning vastutab kõigi tagajärgede eest, mis tulenesid ID-kaardi ja selle PIN-koodide

sobimatust hoidmisest.

Hageja rõhutab täiendavalt, et ID-kaardi Politsei- ja Piirivalveametist kättesaamisel

väljastatakse isikute ID-kaardi kasutaja meelespea, kus on selgelt kirjas "Ära anna oma

dokumenti kellegi teise kätte" ja "Hoia PIN-koode salajas ja turvalises kohas" (vt

https://www.politsei.ee/et/juhend/id-kaardi-taotlemine-taeiskasvanule/id-kaardi-kasutaja-

meelespea). Seega pidi Kostja olema ID-kaardi ja selle PIN-koodide hoidmise reeglitest

teadlik. Kuna hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja selle PIN-koode

kasutades, siis puudus AS-il LHV Finance mõistlik alus kahelda, et tahteavalduse krediidi

väljamaksmiseks tegi kostja ise.

2-23-9426

II Kostja vastuväited ja seisukohad

2. Kostja hagi ei tunnista, kuna tema ei ole laene võtnud. Kostja selgitab, et 07.03.2022

toimus tema korteris ID-kaardi vargus koos paroolidega. Kostja esitas avalduse politseisse

ning on algatatud kriminaalmenetlus nr 23231700724. Kui kostja avastas ID kaardi

kadumise pöördus ta koheselt politsei poole ja palus kaardi sulgeda. Kuid nagu näha, jäi

kostja sulgemisega hiljaks. Kostja tunnistab, et viga seisnes selles, et ta hoidis paroole ja

kaarti koos. Kahjuks ei jää kostjale koodid meelde ja kostja kasutab neid nii vähe kui

võimalik. Need summad ei ole tulnud kostja arvele, samuti on tehtud kostja nimega täiesti

uus meili aadress, kuhu läksid teavitused võlgnevuse kohta. Kriminaalasjas on leitud üles

inimene, kes kostja ID-kaarti ja paroole kuritarvitas. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja

mõista võlgnevus välja isikult kes tegelikult neid laene võttis.

Kõigele eelnevale lisaks, uuris kostja, kas oleks võimalik saada ligi sellele e-maili

postkastile, mis on kõigil järelmaksu lepingutel ja laenulepingutel lisatud. Õnnestus sinna

ligipääs saada 02.10.2023. LHV pank on väikeste vahedega saatnud, et pakuvad järelmaksu

1500 eurot ulatuses 2 korda ja ühe korra 3000 euro ulatuses. Kõik on toimunud 07.03.2022

väikeste vahedega. Coop pank sai aru, et tegemist on pettusega ja ei lasknud võtta laene ja ei

kandnud ka Bondorast kostja nimele võetud laenu edasi. LHV pank ja kõik teised

järelmaksu pakkujad ei teinud selleks mingeid takistusi, et kontrollida kas nende asjade taga

on õige inimene või mitte. Kostja toob välja, et pankadel ja teistel järelmaksu pakkuvatel

finantsasutustel on kohustus kontrollida isikut. Seda ei teinud neist kahjuks mitte keegi!

Eesti Vabariigis on teise inimese nimele finantsasutustes liiga lihtne teha kontosid ja neid

kuritarvitada.

Kostja toob välja, et tal puudub LHV arvelduskontole igasugune ligipääs, kuna pank sulges

selle konto kahtlustades identiteedivargust. Kostja toob välja, et LHV ei ole lepingu

sõlmimisel kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Pöördudes LHV enda poole, pole sealt

tänase päevani tulnud vastust, kuidas nad väljastasid krediidi aga ei nõudnud/soovinud

maksevõimet tõestavat dokumenti. Krediidi väljastamise üheks aluseks on krediiti

väljastades tutvuda kliendi suutlikkusega soovitav krediit tagasi maksta, aga LHV seda ei

teinud.

Lepingu lisa 1 on allkirjastatud 10.03.2022, kuid kostja on teinud id-kaardi kadumise kohta

teatise 08.03.2022 kohe kui avastas kadumise. Smart ID-ga allkirjastades on telefoni

numbriks on pandud xxxx, mis ei ole kunagi kostjale kuulunud. Lisaks on pandud meili

aadressiks xxx, mis ei kuulu samuti kostjale. Kostja telefoni nr on xxxx ja tema meiliaadress

on xxx.

Seoses ID-kaardiga selgitab kostja täiendavalt, et otsis lisatööd, kuna lasteaed, kus kostja

käis abiks ei olnud kindla sissetulekuga. Kostja pani 2022 a. veebruaris Facebooki töö

otsingu kuulutuse. Kostjaga võttis ühendust Y ja pakkus tööd, kuid ta ei rääkinud töö sisust.

Y hakkas kostjale tihedamini helistama ja lõpuks rääkis, et kostja peab andma ID kaardi

koos koodidega, et nii saab raha teenida. Kristiine keskuse juurde tuli Q ja kostja pidi andma

asjad tema kätte. Q proovis võtta järelmaksu Klicist. Kuna sooviti osta Apple tooteid ja

toodete maksumus oli kokku pea 6000 eurot, siis helistati kostjale järelmaksu osakonnast.

Õnneks said nad aru, et tegemist on identiteedi vargusega. Klick sulges taotluse. Q avas

igale poole kuhu sai konto kostja nimele. Peale Klicki kõne sulges kostja kohe dokumendid

aga paljud asutused ei kontrollinud, et tegemist oli kehtetu dokumendiga.

2-23-9426

III Kohtu põhjendused

3. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised:

võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele.

VÕS § 76 lg 3 kohaselt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise

lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS §

232 lg 1 kohaselt.

TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta

esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse

asutuse seisukoha.

TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on

rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

4. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS §

405 lg-le 1. TsMS § 444 lg 4 järgi võib kohus TsMS § 444 lg-s 3 nimetamata otsusest

kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku

või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus

täiendab otsust TsMS § 448 lg-s 4¹ sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale

apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata

jätmise tagajärgi.

Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Harju Maakohtu menetluses on aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja ja AS LHV Finance vahel 07.03.2022

sõlmitud väikelaenuleping nr. 4234270.

Hageja juhib tähelepanu, et kostja Smart-ID, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev

leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025. Seega ei ole kostja oma Smart-ID

sertifikaate tühistanud ei pärast nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist 07.03.2022 ega pärast

23.02.2023 kriminaalmenetluse alustamist. Hageja selgitab täiendavalt, et Smart-ID kontot

2-23-9426

saab luua pangakontoris või ID-kaardi või Mobiil-ID abil ja selleks on vaja nende PIN-

koode.

Hageja on seisukohal, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-

koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud (RKTKo 2-16-124450 (p 22, 23). Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle

nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei

andnud.

Kostja on kõnesolevas tsiviilasjas tunnistanud, et hoidis enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid

koos, mis võimaldas luua nende abil tema Smart-ID konto. Seega ei näidanud kostja üles

kohast hoolsust ID-kaardi ja selle PIN-koodide hoidmisel ning vastutab kõigi tagajärgede

eest, mis tulenesid ID-kaardi ja selle PIN-koodide sobimatust hoidmisest.

Hageja on tõendanud, et hagi aluseks olev leping on sõlmitud kostja Smart-ID-d ja selle

PIN- koode kasutades, mistõttu puudus AS-il LHV Finance mõistlik alus kahelda, et

tahteavalduse krediidi väljamaksmiseks tegi kostja ise. Täiendavalt on tõendatud, et AS

LHV Finance on krediiti välja maksnud kostja isiklikule arvelduskontole. Seega vastutab

kostja tehingute eest, millised on sõlmitud tema Smart-ID-d kasutades ning mis on tema

poolt PIN-koodiga kinnitatud.

6. Kostja hagi ei tunnista, kuna tema ei ole laene võtnud. Kostja on esitanud peale ID kaardi

kadumist avalduse politseisse ning on algatatud kriminaalmenetlus nr 23231700724.

Hagivastuses on kostja kinnitanud, et hoidis paroole ja kaarti koos. Kostja toob välja, et

tema kontole ei ole laenu kantud ning tal puudub LHV arvelduskontole igasugune ligipääs,

kuna pank sulges selle konto kahtlustades identiteedivargust. Kostja nimele tehti täiesti uus

meili aadress xxx, kuhu läksid teavitused võlgnevuse kohta. Smart ID-ga allkirjastades on

telefoni numbriks on pandud xxxx. Seoses ID-kaardiga selgitab kostja täiendavalt, et andis

oma ID-kaardi ja paroolid Y juhistel raha teenimise eesmärgil Q’ile.

Kostja on seisukohal, et LHV pank ei ole krediiti väljastades kontrollinud kostja

krediidivõimelisust.

7. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi kuulub

rahuldamisele osaliselt.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning vastutab seetõttu väikelaenulepingust nr

4234270 tulenevate kohustuste eest.

9. Esmalt analüüsib kohus, kas kostja on rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning on seetõttu lepingu pooleks. Seejärel hindab

kohus, kas tarbijakrediidisuhtele kohalduvad nõuded on täidetud.

I

10. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on väikelaenulepingu nr. 4234270 pooleks.

11. Hagiavalduse kohaselt on hagi aluseks kostja ja AS LHV Finance vahel 07.03.2022

sõlmitud väikelaenuleping nr 4234270.

2-23-9426

Hageja selgituste kohaselt on leping sõlmitud kostja Smart-ID-d ja PIN-koode kasutades.

Hageja juhib tähelepanu, et kostja Smart-ID, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev

leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025. Seega ei ole kostja oma Smart-ID

sertifikaati tühistanud ei pärast nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist 07.03.2022 ega pärast

23.02.2023 kriminaalmenetluse alustamist. Laen kanti kostja arvelduskontole.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-124450 16.12.2019 tehtud otsuse punktis 22 selgitanud, et

juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaardi, pangakaardi ja PIN-koode

kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaardi, pangakaardi ja

PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti

kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib

isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema

süüta, tema tahte vastaselt.

Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et AS LHV Finance’il puudus mõistlik alus

kahelda selles, et tahteavalduse väikelaenulepingu 4234270 sõlmimiseks tegi Smart-ID

omanik ehk kostja.

12. Riigikohus on asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada

analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise

isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22 jj).

Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule

üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes

viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus

kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.

Juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks

koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud.

Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda

tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24).

Eeltoodut arvestades on vajalik tuvastada, kas kostjalt peteti välja ID kaart ja selle koodid

mida kasutades kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi ning

autentis kostja. Juhul, kui kostjalt peteti ID kaart ja selle koodid välja, ei ole tegemist

olukorraga, kus kostja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et

nende abil tehtaks tehingud (vrd RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24).

13. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kostja esitas politseisse avalduse põhjendusega,

et 07.03.2022 toimus tema korteris ID-kaardi vargus koos paroolidega (Hagivastuse lisa -

Vastus-2-23-9426).

22.04.2025 on kostja aga selgitanud, et otsis lisatööd, kuna töö lasteaias, kus kostja käis

abiks, ei olnud kindla sissetulekuga. Kostja pani 2022. a veebruaris Facebooki tööotsingu

kuulutuse. Kostja selgituse kohaselt võttis temaga ühendust Y, kes pakkus tööd, kuid ei

rääkinud töö sisust. Y hakkas kostjale tihemini helistama ja lõpuks rääkis, et kostja peab

andma ID-kaardi koos koodidega, et nii saab raha teenida. Kristiine keskuse juurde tuli Q ja

kostja pidi andma asjad tema kätte. Q proovis võtta järelmaksu Klicist. Kuna sooviti osta

Apple tooteid ja toodete maksumus oli kokku pea 6000 eurot, siis helistati kostjale

järelmaksu osakonnast. Õnneks said nad aru, et tegemist on identiteedi vargusega. Klick

sulges taotluse. Q avas igale poole kuhu sai konto kostja nimele. Peale Klicki kõne sulges

kostja kohe ID-kaardi, kuid kostja on seisukohal, et paljud asutused ei kontrollinud, et

tegemist oli kehtetu dokumendiga.

2-23-9426

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on

kostjale 02.10.2023 ja 09.04.2025 selgitanud, et kostja võib tõendada, et talle väljastatud ID-

kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kohus

märkis, et üksnes kriminaalmenetluse algatamine antud asjaolu ei tõenda.

Kostja on mail.ee kirjavahetuse ja mail.ee kasutaja profiiliga tõendanud, et laenulepingu

sõlmimiseks tehti tema nimele eraldi e-posti aadress ning kasutati kostjale mitte kuuluvat

telefoninumbrit (dtl 129-131 - mail.ee; dtl 132 - Kasutajaprofiili ülevaade - Mail.ee sing in;

dtl 135 - Juurdepääsu ajalugu - Mail.ee sing in).

Kostja väitel kanti laen edasi W’le. Nimetatud asjaolu nähtub kohtule esitatud teatisest

kriminaalmenetluse alustamiseks, kus on kirjas kostja selgitus uurijale toimunu kohta (dtl 49

- Teatis kriminaalmenetluse alustamises nr 23231700724) ja W vestluse audiofailist (dtl 133

- W vestlus). Kohtule ei ole esitatud kostja LHV konto väljavõtet, kust nähtuks ülekanne

W’le. Kostja esitas kohtule taotluse LHV kontoväljavõtte saamiseks, mille kohus jättis

rahuldamata tulenevalt asjaolust, et kostjal on endal võimalik need andmed välja nõuda.

Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik välja nõuda enda konto väljavõtet. Kohus

järeldab, et W’le ülekande tegemine ei ole tõendatud.

Kostja ei ole tõendanud ehk esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta andis ID-kaardi koos

paroolidega üle seoses Yilt saadud tööpakkumisega. Kostja on kohtule esitanud pildi

vestlusest Yiga, kuid sealt ei nähtu hageja välja toodud asjaolusid (dtl 134 - Unknown1).

Hageja on viidanud, et Smart-ID sertifikaat, millega on allkirjastatud nõude aluseks olev

leping on kehtiv alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025 ehk kostja ei ole sertifikaati tühistanud.

Kostja on e-kirjaga PPA-le palunud vana ID kaardi setifikaadi sulgeda (tühistada) (dtl 137 -

Gmail - ID-kaart kadunud). Käesolevas tsiviilasjas kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et

sertifikaat kehtib alates 24.04.2023-24.04.2028 (nt dtl 48, kostja allkirjastatud vastus hagile

pealkirjaga - Teatis kriminaalmenetluse alustamises nr 23231700724.asice). Eeltoodust

järeldub, et kostja on vana ID-kaardi sulgenud ja taotlenud ise uue ID-kaardi.

Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et kostjalt peteti välja ID-kaart ja selle

koodid. Kohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud tõendeid selle kohta, et kostjale väljastatud

ID-kaart koos paroolidega läks tema valdusest välja kostja süüta, kostja tahte vastaselt.

Kostja on ise avaldanud, et andis ID-kaardi koos paroolidega Kristiine keskuse juures Q’ile

eesmärgiga teenida raha.

Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid Q’ile, pidi kostja aru

saama, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes kostja asemel

tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et

tahteavaldust ei teinud ID-kaardi omanik. Pealegi on kostja ise esile toonud väite, et Y on

talle avaldanud, et ID-kaardi kasutamisega on võimalik raha teenida, millest tulenevalt

kostja pidi oma ID-kaarti kolmandale isikule andes aru saama, et seda võidakse

kuritarvitada.

Samuti on kostja seletused ja asjas esitatud tõendid vastukäivad, kuna kostja esitas

politseisse avalduse, milles selgitas, et 07.03.2022 toimus tema korteris ID-kaardi ja selle

paroolide vargus (kostja vastus hagiavaldusele dtl 50), kuid hilisemates kohtule esitatud

avaldustes on ta selgitanud, et andis dokumendi ja paroolid üle Q’ile (dtl 127).

2-23-9426

14. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et on tõendatud väikelaenulepingu nr.

4234270 sõlmimine kostja ja AS LHV Finance vahel.

Kohus selgitab kostjale, et juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik võttis

kostja nimel laenu ilma seadusliku aluseta, saab kostja nõuda kohustuse täitmist kolmandalt

isikult.

II

15. Järgnevalt analüüsib kohus, kas tarbijakrediidisuhtele kohalduvad nõuded on täidetud.

16. Kohus on tuvastanud, et hagiavalduses ja selle täienduses on välja toodud faktilised

asjaolud järgmiste eelduste osas:



krediit on võetud tarbija poolt (VÕS § 402 lg 1);



krediidiandja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 402 lg 1);



leping on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis;



tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ei ületa krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

kolm korda (VÕS § 4062);



tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 1 ja 2) ja lepingus

on toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja

eeldused (VÕS § 404 lg 21);



lepingus on andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse

esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta;



lepingus on andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta (kui neid

nõutakse või on võlaarvestuses arvestatud);



krediidikulukuse määr on lepingus õigesti märgitud;



viivis on lepingus väljendatud aasta- ja päevamäärana;



kui nõuded on loovutatud, on tarbijat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1);



kohustused on õiges järjekorras täidetuks loetud (VÕS § 415 lg 2): esimeses

järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava

põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras

muude kohustuste katteks;



lepingus kasutatud tüüptingimused on kehtivad;



tehing ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86);



krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7).

17. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta selgitab hageja, et hindas kostja

krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja pensioniregistri päringu alusel.

Samuti kasutas pank kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka pangale

kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit). Pank

kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, olemasolevat

krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus,

residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i

2-23-9426

maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal

puudusid varasemad ja kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja

kuue kuu keskmine igakuine töötasu oli 654.31 eurot neto. Pank tuvastas nimetatud andmete

õigust pensioniregistri päringu alusel. Pank arvestas, et kostja igakuised finantskohustused

moodustasid 30 eurot. Kogutud andmeid analüüsides jõudis pank järelduseni, et kostja

koondreiting on aktsepteeritav, kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma

igakuisest sissetulekust kuumakseid 96.81 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on kostja kohustuste kontrollimisel võetud aluseks vaid kostja

esitatud andmed laenutaotlusel ning on tehtud päringud maksehäireregistritesse. KAVS § 50

lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud

teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei

saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd need ei

anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

Kohus on esialgsel seisukohal, et ka avalikesse registritesse tehtud päringutest

(Krediidiregister, Politsei Finantssanktsioonid, Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded, Eesti

Väärtpaberi Keskregistri Pensionikontolt, Rahvastikuregister, Riikliku taustaga isikud) ei

piisa, kuna ühestki neist ei nähtu kostja kohustuste ega väljaminekute suurus. Krediidiandja

kogutud teave ei võimalda teha kohustuste ja sissetulekute kohta objektiivseid järeldusi.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses

ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr.

Muid tasusid tarbija ei võlgne. Sellisel juhul peab krediidiandja tagasimaksed uuesti

määrama.

18. Asja materjalidest nähtub, et kostjale on väljastatud laen summas 2970 eurot ning

tagasimakseid lepingu alusel tehtud ei ole. Võttes arvesse, et laenu katteks ei tehtud ühtegi

tagasimakset, on täidetud VÕS § 416 sätestatud lepingu ülesütlemise tingimused.

TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Hageja intressinõue on põhjendatud VÕS §-s 94 sätestatud määras, kuid

hageja ei ole esitanud kohtule seadusjärgset intressiarvestust, mistõttu ei ole põhjendatud

hageja intressi nõue.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel ei võlgne kostja muid tasusid,

mistõttu ei ole põhjendatud hageja kuutasu nõue 22.03 eurot.

VÕS § 4034 lg 6 ja 7 alusel ei võlgne kostja lepingu alusel muid tasusid, sh ka lepingus

kokkulepitud sissenõudmiskulu tasu. VÕS § 113² lg 2 ei ole iseseisev nõude alus, nimetatud

sättega on kehtestatud piirmäärad sissenõudmiskulu suurusele. Kohtu hinnangul ei ole

hageja toonud välja ega tõendanud võla sissenõudmisel kantud reaalseid kulusid, mistõttu ei

ole hageja sissenõudmiskulu 35 eurot põhjendatud.

19. Hageja toob välja, et vastavalt lepingu eritingimustele on viivisemäär võrdne

lepingujärgse intressimääraga. Seega viivisemäär on 25,90% aastas või 0,0655% päevas.

Ringkonnakohtu praktikas on selgitatud, et vaatamata VÕS § 4034 lg 7 teises lauses

sätestatule on laenuandjal siiski õigus nõuda seadusjärgset viivist, kui vastava nõude

2-23-9426

eeldused on täidetud (TlnRnKo nr 2-18-134930, p 10; TrtRnKo nr 2-21-125271, p 9;

TrtRnKo nr 2-18-12417, p 11 ja TlnRnKo nr 2-23-147731, p 42). Kooskõlas VÕS § 403⁴

lõikega 7 ja § 415 lõikega 1 ei saa viivisemäär vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisel jääda kehtima suuremas ulatuses, kui seaduses sätestatud määras ja võlasuhtele

tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära (TlnRnKo nr 2-23-

147731, p 40).

Kuivõrd kohus tuvastas, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

on kohtu hinnangul põhjendatud arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Hageja viivis on lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni ehk perioodi 29.06.2022-

03.07.2023 eest põhjendatud summas 256.13 eurot, vastavalt järgnevale arvestusele:

-

Summa 2970, periood 29.06.2022-30.06.2022, viivisemäär 8% aastas, 1.20 eurot;

-

Summa 2970, periood 01.07.2022-31.12.2022, viivisemäär 8% aastas, 110.10 eurot;

-

Summa 2970, periood 01.01.2023-30.06.2023, viivisemäär 10.5 % aastas, 142.14 eurot;

-

Summa 2970, periood 01.07.2023-03.07.2023, viivisemäär 12% aastas, 2.69 eurot;

20. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2970 eurot,

viivised 256.13 eurot ja viivis põhinõudelt 2970 eurolt alates 04.07.2023 kuni põhinõude

täitmiseni 25,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam

kui põhinõude ulatuses.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla 30 eurot, intressi 236.96 eurot, kuutasu 22.03

eurot, viivised 531.51 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.

IV. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised:

TsMS § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud.

TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist (TsMS § 174 lg 2).

22. Hageja nõude suurus kokku oli 4081.63 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja 3226.13

eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 79%. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1

alusel jätta 21% ulatuses hageja kanda ning 79% ulatuses kostja kanda.

2-23-9426

Hageja menetluskulude suuruseks hagiavalduse kohaselt on tasutud riigilõiv 560 eurot ja

õigusabikulud summas 420 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esindaja on osutanud

õigusteenust tunnihinnaga 100 eurot tunnis (koos käibemaksuga).

TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja palub menetluskulude

väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa

õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.

Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste

esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). Hageja on hagi esitamisel tasunud

riigilõivu 560 eurot. Nimetatud summas tasutud riigilõiv on seotud käesoleva tsiviilasjaga.

Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kohtukuluga, mis tuleb kostjalt välja mõista.

Juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus arvestab lepingulise esindaja

kulude väljamõistmisel käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt

tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Kohus peab

lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 3,5 tunni ulatuses, seega on põhjendatud esindaja

kulu (3,5 x 120) 420 eurot käibemaksuga.

Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega (560+420) 980 eurot, millest kostja

kanda jääb 79% ehk 774.20 eurot.

TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda

hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates.

/digitaalselt allkirjastatud/

Merike Varusk

kohtunik