3-25-4513/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-4513

Määruse kuupäev

9. detsember 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

X-i (X) kaebus Tartu Vangla vastu

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest. Määrus tõlgituna vene keelde toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 3. detsembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

soovib Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning Tartu Vanglalt hüvitise

väljamõistmist. Kaebaja viitab sündmustele, mis leidsid vanglas aset juba 2009. aastal ning

kestavad ka järgmisel aastal, ning käsitleb kaebuses viidatud juhtumeid ametnike omavolina

ja ametivõimu kuritarvitamisena. Kaebusest nähtuvalt on X kaebuses viidatud juhtumeid

2024. ja 2025. aastal ka mõningatel juhtudel vanglasiseselt (nt vaidemenetluses või

kahjunõude menetluse raames) vaidlustanud. Kaebaja palub määrata endale advokaat ning

vabastada riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebuse juurde on esitatud 19 lisadokumenti.

2. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 22 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebaja on kaebeõigust olulisel määral kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne.

3. Kaebusest on mõistetav, et kaebaja soovib esitada hüvitamiskaebuse ning eraldiseisva

tuvastamiskaebuse, samas ei selgu täpselt, millised kaebuses viidatud sündmused on

tuvastamiskaebuse aluseks ning millised hüvitamiskaebuse aluseks. Kaebuses on esitatud

abstraktsed ja ebaselged viited enamale kui paarikümnetele vanglaga seotud erinevat laadi

sündmustele, mis on aset leidnud alates 2009. aastast. Kaebaja on viidanud ka 2025. aastal

vangla poolt antud vastustele, kuid ühegi vaidlusaluse toimingu kuupäeva ega õigushüve

rikkumist ei ole kaebaja välja toonud. Seetõttu pole kohtule ka üheselt arusaadav, kas kaebaja

poolt välja toodud loetelu vanglale ette heidetavast tegevustest on esitatud näidetena või

kaebuse alusena. Esitatud kaebus on selles toodud asjaolude tõttu mahukas, kuid jääb suures

osas faktilise põhjenduse äärmise puudulikkuse ja katkendlikkuse tõttu ebaselgeks.

Üldjoontes ilmestab kaebust see, et selles on esitatud lühike konstateering õiguse rikkumise

kohta koos viitega dokumendi numbrile ning lisadena esitatud dokumentidele ning kohus

peaks asuma paljuski kaebust lisade alusel ise sisustama.

4. Kohtute infosüsteemist nähtub, et X on Tartu Halduskohtule käesoleval aastal esitanud 24

kaebust ja 2024. aastal 29 kaebust, millest paljud on esitatud sarnasel ebakohasel viisil. Need

kaebused on mahukad, abstraktsete viidetega piinamisele ja õiguste rikkumisele Tartu

Vanglas ning väidetavad rikkumised ulatuvad mitme aasta tagusesse aega (vt näiteks

kaebused haldusasjades nr 3-23-737, 3-25-2528 ja 3-25-3292, millest kaks viimast kaebust

kattuvad kohtu hinnangul suures osas praeguses haldusasjas esitatud kaebusega). Kaebustes

sisalduvad viited mitmekümnetele erinevat laadi juhtumitele, sidumata kaebust ühtseks

tervikuks. Kaebuste juurde on esitatud suurel hulgal lisasid, millest lähtuvalt tuleks kohtul

paljuski ise kaebaja asemel kaebust sisustama asuda. Seejuures ei ole kaebaja mitmes

haldusasjas hoolimata kohtu poolsest tähelepanu juhtimisest kaebust nõuetekohaselt ümber

vormistanud. Sellisteks kaebusteks on näiteks haldusasjas nr 3-23-582 esitatud kaebus 128

lisaga, haldusasjas nr 3-23-583 esitatud kaebus 142 lisaga, haldusasjas nr 3-23-591 esitatud

kaebus 96 lisaga, haldusasjas nr 3-23-721 esitatud kaebus 72 lisaga. Kohus on nimetatud

kaebused neis esinevate puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu tagastanud. Ka haldusasjas nr

3-23-880 on kaebaja esitanud eelkirjeldatud tunnustele vastava kaebuse 100 lisaga. Lisaks

tuleb silmas pidada, et arvestades sündmuste toimumise aega on tuvastamis- ja

hüvitamisnõuded nendes asjades esitatud oluliselt kaebetähtaega ületades. Kaebetähtaja

ületamist saab jaatada ka praeguses asjas kaebusele lisatud dokumentidest nähtuvalt.

5. Seega viitab kohtu hinnangul kaebaja eelviidatud käitumine sellele, et tema eesmärk ei ole

suunatud esmajoones oma subjektiivsete õiguste kaitsele. Kohtu hinnangul on eelkirjeldatud

kaebuste ja ka käesolevas asjas kaebuse esitamise viisist tuvastatav selge pahatahtlik

käitumismuster, mida iseloomustab mitte oma õiguste kaitsmise eesmärk, vaid esmajoones

soov koormata kohtuid mahukate ja abstraktsete kaebustega, mis ei vasta kaebuse lubatavuse

kriteeriumitele. Selline tegutsemisviis on käsitletav kaebeõiguse olulisel määral

kuritarvitamisena.

6. Kaebuse abstraktne sõnastus ning kaebuses kirjeldatud tagajärjed ei kinnita kaebaja õiguste

intensiivset riivet. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on

arvestatav halduskohtusse pöördumise kogemus ning seega on ta väga hästi teadlik kaebuse

lubatavuse tingimustest. Ilmselgelt pidi kaebaja vangla väidetavast õigusvastasest tegevusest

ja kahjust teada saama ning seda mõistma haldusaktide andmise või toimingute tegemisest

arvates ehk hüvitamis- ja tuvastamisnõude esitamisele kehtis kolmeaastane tähtaeg (vt HKMS

§ 46 lg-d 4 ja 5, riigivastutuse seaduse § 17 lg 3). Olukorras, kus isik pöördub kohtu poole

kuus või enam aastat pärast väidetava õigusvastase tegevuse toimumist ja ületab seejuures

ilmselgelt tuvastamis- ja hüvitamisekaebuse esitamise kaebetähtaega, ei ole põhjust käsitleda

tema õiguste riivet intensiivsena. Kui isik ei pea vajalikuks enda õigusi kohases menetluses

kaebetähtaja jooksul kaitsta ning esitab tuvastamis- ja hüvitamiskaebuse, milles heidab

vanglale abstraktselt ette mitmekümneid erinevaid tegevusi mitme aasta tagusest ajast, samas

ühtegi vanglale etteheidetavat konkreetset rikkumist täpsemalt avamata, siis viitab see

kaudselt ka sellele, et isik ei tunneta ka ise oma õiguste riivet kuigi intensiivsena. Kaebaja on

enda õiguste efektiivse kaitsmise asemel eelistanud sisuliselt lihtsalt koguda aastate jooksul

vanglale etteheidetavad rikkumised n-ö kokku ja esitada seejärel need kaebetähtaega eirates

kohtule viidates abstraktselt ametnike omavolile. Kaebusest nähtuvat ajaraami ja kaebaja

senist tegevust arvestades ei ole põhjust pidada tema õiguste riivet seetõttu intensiivseks.

7. Kohus leiab, et korduvalt samade puudustega kaebuse esitamine rikub menetlusökonoomia

printsiipi ning takistab isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab

kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohus märgib siinkohal, et X-i kaebuse tagastamine

ei tähenda kindlasti X-i halduskohtusse pöördumise õiguse kui niisuguse eitamist. X-il on

analoogselt teiste isikutega õigus pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks

halduskohtusse. Selleks peab ta järgima kohtumenetluse norme ning pöörduma kohtu poole

seaduses sätestatud korras. Kui kaebaja esitab halduskohtule kaebuse oma subjektiivsete

õiguste kaitseks, mitte kohtu koormamise või potentsiaalse vastaspoolt solvamise eesmärgil,

jaatab kohus ka X-i kaebeõigust.

8. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 22 alusel. HKMS §

43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras

pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

9. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamise taotlust ning kohus jätab vastava menetlusabi taotluse läbi

vaatamata.

10. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja taotlust tuleb mõista selliselt, et ta

soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-le 5.

11. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.

12. Kaebajal on ulatuslik kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varasemalt arvukatel

kordadel suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi, määruskaebusi ja muid

menetlusdokumente esitada. Kohtute infosüsteemi andmete kohaselt on kaebaja suutnud

alates aastast 2006 kuni praeguseni esitada Tartu Halduskohtule üle 600 kaebuse. Seega on

kohtu hinnangul kaebaja võimeline end ise kohtumenetluses esindama ning ei vaja advokaadi

abi.

13. Eelnevat arvestades jätab kohus X-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)