1-25-3111/20 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

09.12.2025

Kriminaalasja number

1-25-3111 (25244050349)

Kohtunik

Anne PALMISTE

Rahvakohtunikud

Siiri EERO

Lauri IRO

Kohtuistungi sekretär

Jane VÄLI

Tõlk

Olga NÕMMEMEES

Prokurör

ringkonnaprokurör Liina PIKMA

Kaitsja

vandeadvokaat Leelo VIIL

Asja läbivaatamise

kuupäevad

14.10.2025

15.10.2025

Kriminaalasi

Aleksandr

TRETJAKOVI

süüdistus

Karistusseadustiku §118 lg.1 p.1 järgi

üldmenetluses

Süüdistatav

Aleksandr TRETJAKOV

sünd. 12.01.1982, isikukood 38201120268, xxx, xxx,

emakeel xxx keel, elukoht xxx, töökoht xxx, varem

kriminaalkorras karistatud

-

Harju Maakohtu 19.05.2022 otsusega KarS

§424 lg.2 järgi vangistusega 1 aasta, mis

asendati üldkasuliku tööga 357 tundi

Tõkend – vahistamine – alates 05.04.2025

Kannatanu

V S

sünd. xxx, isikukood xxx, elukoht xxx, töökoht xxx

Juhindudes KrMS §306; §309 lg.1, 3; §313; §315; §318 lg.1; §319 lg.2 ja §321

maakohus

O T S U S T A S :

Süüdi tunnistada Aleksandr TRETJAKOV Karistusseadustiku §118 lg.1 p.1 järgi ja

mõista karistuseks 5 (viis) aastat vangistust.

Aleksandr TRETJAKOVI karistuse kandmise algus on alates tema vahistamisest

05.04.2025.

Jätta Aleksandr TRETJAKOVI suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – muutmata.

Asitõend - veretaolise vedelikuga määrdunud kollast värvi T-särk, mis asub 22.04.2025

asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akti nr.25ATH34549 alusel Ida Prefektuuris –

tagastada peale kohtuotsuse jõustumist Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.2

alusel Aleksandr TRETJAKOVILE.

Asitõendid - nuga ja valget värvi nutitelefon HTC, mis asuvad 22.04.2025 asitõendi

üleandmise-vastuvõtmise akti nr.25ATH34549 alusel Ida Prefektuuris – tagastada peale

kohtuotsuse jõustumist Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.2 alusel V SILE

(isikukood xxx, elukoht xxx).

Asitõend - verega määrdunud sinist värvi särk, mis asub 22.04.2025 asitõendi üleandmise-

vastuvõtmise akti nr.25ATH34549 alusel Ida Prefektuuris – hävitada peale kohtuotsuse

jõustumist Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.4 alusel.

Rahuldada vandeadvokaat Leelo VIILI taotlus, määrata tema poolt Aleksandr

TRETJAKOVILE kohtulikus menetluses osutatud õigusabi tasu suuruseks ja mõista

välja riigituludest 1384 (üks tuhat kolmsada kaheksakümmend neli) eurot 46 senti.

Välja mõista Aleksandr TRETJAKOVILT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1

p.1 alusel sundraha seoses esimese astme kuriteos süüdimõistmisega summas 2215

(kaks tuhat kakssada viisteist) eurot, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.3

alusel ekspertiisitasu 1205 (üks tuhat kakssada viis) eurot, Kriminaalmenetluse

seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaat Leelo VIIL) kohtueelses

menetluses makstud tasu 556 (viissada viiskümmend kuus) eurot 32 senti ja

kaitsjale (vandeadvokaat Leelo VIIL) kohtulikus menetluses makstud tasu 980

(üheksasada kaheksakümmend) eurot 84 senti riigituludesse.

Jätta kaitsjale (vandeadvokaat Leelo VIIL) kohtulikus menetluses makstud tasu 403

(nelisada kolm) eurot 62 senti Eesti Vabariigi kanda.

Sundraha ja menetluskulud tuleb Aleksandr TRETJAKOVIL tasuda Maksu- ja

Tolliameti arvelduskontole:

AS SEB Pank nr.EE351010052031000004

Swedbank AS nr.EE522200221013264447

Luminor Bank nr.EE401700017002872300

LHV Pank nr.EE957700771001523585.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99925700035830 ning selgitus

„Aleksandr TRETJAKOV 1-25-3111 menetluskulud“.

Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu

Ringkonnakohtule.

Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 09.12.2025.

Süüdistus

Aleksandr Tretjakov on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta lõi

05.04.2025 kella 21.26 paiku xxx ühise alkoholi tarvitamise käigus üks kord noaga

V Sile kõhu piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja eluohtliku

tervisekahjustuse.

Sellega pani Aleksandr Tretjakov toime tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on

põhjustatud oht elule, s.o. KarS §118 lg.1 p.1 järgi ettenähtud kuriteo.

Kohtulik uurimine maakohtus

Süüdistatav Aleksandr Tretjakov tunnistas ennast maakohtu istungil süüdi ja ütlusi

anda ei soovinud.

Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil leidis maakohtu istungil, et süüdistus on

põhjendatud, kuid antud asjas võivad olla kas hädakaitse piiride ületamine või

enesekaitse.

Kannatanu V Si ütlustest maakohtu istungil nähtub, et nad on süüdistatavaga umbes

2 aastat tuttavad, peale vanglast vabanemist tuli süüdistatav tema ja abikaasa juurde

1-toalisesse korterisse elama. 05.04.2025 olid nad kolmekesi koos kodus ja tarvitasid

kõik alkoholi, mingeid konflikte nende vahel ei olnud. Kannatanu kinnitas, et ta ei

maganud vahepeal. Noaga löömist ta ei mäleta, mäletab ainult kiirabi toas. Mälu tuli

tagasi nädala pärast, kui ta koomast välja tuli. Abikaasa ütles, et teda löödi noaga.

Alkoholi tarvitamise ajal istusid kannatanu ja abikaasa voodi peal, süüdistatav

põrandal madratsil, musta peaga nuga oli suupistete lõikamiseks laua peal nende

vahel.

Tunnistaja A Pi ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 05.04.2025 oli ta tööl välijuhi

ülesannetes, xxx tuli väljakutse, et isikut pussitati. Sündmuskohale jõudes oli kiirabi

kohal, korteris oli 3 isikut – 1 naine ja 2 meest, s.h. süüdistatav. Kui tunnistaja küsis,

mis juhtus, siis süüdistatav ütles, et kannatanut lõi noaga keegi xx Tallinnast. Korteris

olnud naine ütles, et kannatanut lõi noaga süüdistatav, ka kannatanu ise ütles sama.

Kedagi neljandat korteris ei olnud. Süüdistatava T-särgil olid verepritsmed, tema käed

olid ka verised, käis neid pesemas, vannitoa lüliti ja kraanikauss olid ka verega koos.

Kannatanul oli paremal pool torkehaav. Laual oli musta käepidemega kööginuga ja

kannatanu ütles, et sellega teda löödi. Kui tunnistaja küsis, miks teda löödi, ütles

kannatanu, et süüdistatav tuli peale vanglast vabanemist nende juurde elama, aga

midagi ei maksa ja süüa ei osta, sellest tekkis süüdistataval ja kannatanu abikaasal

konflikt. Kui abikaasa läks kööki, konflikt jätkus ja lõpuks lõi süüdistatav kannatanut

noaga. Kõik isikud olid korralikult alkoholijoobes, nende koordinatsioon oli häiritud,

nad tuikusid, aga jutt oli kõigil selge.

Tunnistaja A S ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ta tunneb, viimane

elas nende juures korteris umbes 4 kuud juba. Kannatanu on tema abikaasa.

05.04.2025 oli ta köögis, noaga löömist ei näinud. Enne seda olid nad kolmekesi

kodus, tarvitasid alates hommikust toas alkoholi, kõik jõid võrdselt, konflikte nende

vahel ei olnud. Kui tunnistaja tegi köögis süüa, olid mehed toas. Enne kööki

minemist ütles tunnistajale süüdistatavale, et ta elab juba 4 kuud nende juures, aga

midagi ei maksa, süüdistatav sellele ei vastanud. Kui tunnistaja köögist tuppa läks, oli

abikaasa voodis ja veri voolas, abikaasa ütles, et süüdistatav lõi teda noaga,

süüdistatav ei öelnud midagi. Seejärel helistas tunnistaja Häirekeskusesse, et meest

löödi noaga, veri jookseb, kiirabi tuli kiiresti, tuli ka politsei. Süüdistatav käis

vahepeal vannitoas midagi pesemas, aga mida, seda tunnistaja ei näinud. Alkoholi

tarvitamise ajal olid nad kodus kolmekesi, kedagi rohkem ei olnud, keegi neist ei

maganud, kõik olid ärkvel ja tarvitasid alkoholi. Musta käepidemega nuga oli toas

laual. Tunnistaja kinnitas, et oli korduvalt süüdistatavale rääkinud, kuidas kulusid

jagada ja tuletas talle kogu aeg meelde, et hakkaks maksma. Kannatanu on

alkoholijoobes rahulik, ei ärritu, samuti on rahulik ka tunnistaja ise.

Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungitel ka

ringkonnaprokuröri poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid ja videosalvestisi, millele

maakohus viitab käesolevas kohtuotsuses allpool.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ning kohtulikul uurimisel

avaldatud tõendid kogumis kinnitavad alljärgnevat.

KarS §118 lg.1 p.1 näeb ette vastutuse tervisekahju tekitamise eest, kui sellega on

põhjustatud oht elule.

Kaitstav õigushüve on inimese tervis, mis on inimese kehalise ja vaimse heaolu

seisund. Kehaline heaolu on inimese organismi korrasolek, s.o. seisund, milles kõik

koed ja elundid on terviklikud ja funktsioneerivad häireteta. Kuriteo objektiivne

koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on inimese

kehalise heaolu häirituse seisund, mis vajab meditsiinilist sekkumist. Tegu, millega

raske tervisekahjustus tekitatakse, ei ole tähtis, oluline on, et süüdlase tegevus või

tegevusetus oleks tagajärjega põhjuslikult seotud. Oht elule on põhjustatud sellise

tervisekahjustusega, millesse inimene tavaliselt ilma meditsiinilise abita sureks. On

oluline, et oht kannatanu elule tuleneks otseselt tekitatud tervisekahjustuse

iseloomust.

Kokkuvõtlikult süüdistatakse Aleksandr Tretjakovi selles, et ta lõi 05.04.2025 kella

21.26 paiku oma tookordses elukohas xxx ühel korral noaga V Sile kõhu piirkonda,

millega tekitas viimasele füüsilist valu ja eluohtlikud tervisekahjustused.

Seega on käesolevas kriminaalasjas vajalik tuvastada, kas kannatanule tekitati

tervisekahjustused, kas sellega oli põhjustatud oht tema elule ning kas selle

tervisekahju põhjustas süüdistatav.

Järgnevalt toob maakohus välja need asjaolud, mille üle puudub käesolevas

kriminaalasjas vaidlus.

Esmalt puudub vaidlus selle üle, et 05.04.2025 olid ühes korteris koos süüdistatav,

kannatanu ja viimase abikaasa. Oldi kolmekesi ja alkoholi tarvitati võrdselt. Toas

istusid kannatanu ja tema abikaasa voodil, süüdistatav põrandal madratsil, nende

vahel oli laud suupistetega ja seal oli ka musta käepidemega nuga. Tõendeid selle

kohta, et 05.04.2025 õhtul (s.h. noaga löömise ajal) oleks korteris olnud veel teisi

isikuid, maakohtule esitatud ei ole.

Järgnevalt puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus ka selle üle, et kannatanule

tekitati tervisekahjustusena kõhuõõnde ulatuv maksa vigastav torke – lõikehaav,

millega kaasus hüpovoleemiline šokk verekaotusest ja mis oma olemuselt on

eluohtlik.

Käesoleva kriminaalasja materjalides olevast 05.04.2025 kiirabikaardist nr.xxx nähtub,

et kannatanul oli kiirabi saabumisel rindkere paremal pool haav ja verejooks. Politsei

oli kohal, patsient oli alkoholijoobes. Koduses kakluses naabriga sai patsient noaga

rindkere parema 8 – 9 roidevahemiku eesmise aksillaarjoone piirkonda, lahtine haav

umbes 1,5 – 2 cm, haavast verejooks. Kiirabi saabumisel oli patsient teadvusel ja

kontaktne, valu ei kaevanud. 15 minuti pärast üldseisundi halvenemine, teadvusekaotus,

patsient ei reageerinud. Hingamine vaba, väline verejooks peatunud. Visiidi tulemusena

hospitaliseeriti SA Ida-Viru Keskhaigla. SA Ida-Viru Keskhaigla 07.04.2025 tõendi

kohaselt toodi V S kiirabiga 05.04.2025 kell 22.32 SA Ida-Viru Keskhaigla

erakorralise meditsiini osakonda abi saamiseks. Diagnoos: hüpovoleemiline šokk,

kõhuseina lahtine haav. Patsiendikaardist nr.25-053113 nähtub, et kannatanu saabus

kiirabiga 05.04.2025 kell 22.32 triaažiga - rindkeres paremal nibu all on noahaav ~ 2

cm.

Kannatanu osas teostati isiku kohtuarstlik ekspertiis. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi

Instituudi 08.05.2025 ekspertiisiaktis nr.25E-AOI00121-01 toodud eksperdiarvamusele

esines V Sil tervisekahjustusena kõhuõõnde ulatuv maksa vasakut sagarat vigastav

torke – lõikehaav paremal pool rindkerel rangluu keskjoonel ca 10. roidevahes, mille

tüsistusena tekkis verekaotusšokk. Tervisekahjustus on tekitatud löögist teravaotsalise

lõikeserva(servi) omava vahendiga, milleks tõenäolisemalt oli nuga. Tervisekahjustus

on tekitatud ravidokumendis näidatud ajal – 05.04.2025. tervisekahjustus on eluohtlik.

Eelpoolnimetatud ekspertiisiaktist nähtub üheselt, et kannatanul tuvastati lõpliku

kliinilise diagnoosina kõhuõõnde ulatuv maksa vigastav torke – lõikehaav, millega

kaasus hüpovoleemiline šokk verekaotusest.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr.266 vastu võetud

Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra §7 lg.2 p.9 ja lg.3 p.1 on tegemist

eluohtliku tervisekahjustusega.

Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud

tõendamist, et kannatanule tekitati tervisekahjustus ja sellega oli põhjustatud oht tema

elule.

Järgnevalt puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, kas nimetatud

eluohtliku tervisekahjustuse tekitas kannatanule süüdistatav.

Esmalt märgib maakohus, et süüdistatav tunnistas maakohtu istungil end talle

inkrimineeritavas süüdistuses süüdi.

Seda süüdistatava seisukohta, et justnimelt tema lõi kannatanut ühel korral noaga,

toetavad kannatanu enda ning tunnistajate A Pi ja A S ütlused, mida maakohus

refereeris juba käesolevas kohtuotsuses eespool.

Need kannatanu ja tunnistajate ütlused on igati kooskõlas ja ühtivad ning neist

nähtub, et süüdistuses viidatud ajal viibisid korteris vaid süüdistatav, kannatanu ja

viimase abikaasa ning kedagi kõrvalist isikut seal ei olnud. Kuigi süüdistatav viitas

kõigepealt kellelegi J Tallinnast, kes väidetavalt lõi kannatanut noaga, ei ole selle

väite kinnituseks esitatud mingeid tõendeid. Maakohtu istungil süüdistatav seda väidet

enam ei toetanud. Kannatanu ja tunnistaja A S on kogu aeg ja järjepidevalt

kinnitanud, et korteris viibisid nad terve päeva jooksul vaid kolmekesi ja kannatanut

lõi noaga justnimelt süüdistatav.

Küll on aga kaitsja käesolevas kriminaalasjas püstitanud küsimuse selles osas, miks

süüdistatav lõi kannatanut noaga, leides sealjuures, et KarS §118 lg.1 p.1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt ei saa ümberlükkamatult

tõendatuks lugeda. Kaitsja küll nõustus, et vigastuse tekitas kannatanule süüdistatav,

kuid viimane ei soovinud põhjustada kannatanule raskeid vigastusi ning ta võis

kannatanut noaga vigastada tahtmatult ja enesekaitseks.

Maakohus selle seisukohaga ei nõustu.

Noaga löömise ajaks õhtul olid kõik kolm korteris viibinud isikut – süüdistatav,

kannatanu ja viimase abikaasa – tarvitanud koos alkoholi juba alates hommikust.

Alkoholi tarvitati väga suures koguses. Tunnistaja A S ja kannatanu ütluste kohaselt

joodi koguseliselt võrdselt, tunnistaja A Pi ütluste kohaselt olid kõik korteris

viibinud isikud, s.h. süüdistatav, tarvitanud palju alkoholi.

Kuna süüdistatav ei soovinud maakohtu istungil ütlusi anda, võttis maakohus

kriminaalasja materjalide juurde tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlused.

Süüdistatav on kohtueelses menetluses üle kuulatud kahel korral – kahtlustatavana

06.04.2025 ja 13.05.2025. Esimesel ülekuulamisel viitas süüdistatav sellele, et nad

olid kõik kolmekesi toas, kui kannatanu tõusis diivanilt ja tahtis süüdistatavat

kahvliga torgata, ta jõudis kahvli kannatanu käest ära lüüa, kannatanu lähenes talle

endiselt ja tõugates kannatanut endast eemale, pussitas ta kannatanut kõhtu. Terve

selle aja istus kannatanu abikaasa samas toas laua taga ja palus konflikt lõpetada.

Teisel ülekuulamisel viitas süüdistatav sellele, et kannatanu tõusis järsult püsti,

lähenes talle, haaras kätega kaelast kinni ja hakkas kägistama, süüdistatav tundis juba

hapniku puudust ja seetõttu haaras laualt noa, millega lõi kannatanut. Seda konflikti

ei näinud pealt kannatanu abikaasa, kes tuli köögist alles peale noaga löömist.

Politsei rinnakaamera salvestiselt nähtub veel kolmas süüdistatava poolt püsitatud

versioon – kannatanut lõi noaga keegi J Tallinnast.

Tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et kuriteo toimepanemise ajal oli süüdistatav

raskes alkoholijoobes ja sellega on selgitatav tema võimetus õhtu sündmusi täielikult

ja üksikasjalikult tajuda. Samas ei nõustu maakohus kaitsja seisukohaga, et

süüdistatava ütlused oleksid vaatamata neis leiduvatele ebakõladele vastuolus ka

teiste tõenditega.

Nii kannatanu kui ka tunnistaja A S on algusest peale kinnitanud, et kannatanut lõi

noaga süüdistatav. Nagu maakohus juba märkis, ei ole selles osas vaidlust.

Süüdistatava versioonide kohaselt püüdis kannatanu teda kahvliga lüüa ja kägistas

kaelast selliselt, et tal hakkas hapnik lõppema. Kuna kahvliga ründamise/löömise osas

puuduvad igasugused tõendid ja sellele versioonile ei viidanud süüdistatav ka

järgmisel ülekuulamisel ning vastavalt rinnakaamera salvestisele ka kohapeal peale

juhtunut, ei pea maakohus vajalikuks seda versiooni pikemalt hinnata.

Küll on aga lisaks süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele

viidanud enesekaitse vajadusele ja sellega seoses ka hädakaitsele oma kohtukõnes

kaitsja.

Maakohus selle seisukohaga ei nõustu, kuna tõendeid enesekaitse vajadusele ei ole

käesolevas kriminaalasjas maakohtule esitatud. Süüdistatava poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste kohaselt oli kannatanu ärritunud, tõusis püsti, lähenes

süüdistatavale, haaras kätega kaelast ja hakkas kägistama, kusjuures kägistamine oli

olnud sedavõrd intensiivne, et süüdistataval hakkas lõppema hapnik.

Maakohus leiab, et ka seda süüdistatava versiooni ei toeta ükski teine maakohtule

esitatud tõend. Esmalt viitab maakohus siinkohal kohapeal viibinud politseiametniku

rinnakaamera salvestisele. Sellelt on selgelt näha, kuidas politseinik küsib korduvalt,

s.h. ka süüdistatavalt, mis juhtus. Süüdistatav ei viita mitte kordagi sellele, et tema ja

kannatanu vahel toimus mingi konflikt, mille algatas kannatanu ja mille käigus

kannatanu kägistas teda kuni hapniku lõppemiseni. Vastupidi, süüdistatav seletab

korduvalt ja selgelt, kuidas kannatanut lõi noaga keegi J Tallinnast. Teiseks viitab

maakohus fototabelitele, mis on süüdistatava 06.04.2025 ülekuulamise protokolli

lisad. Nagu videosalvestiselt, ei nähtu ka neist fotodest, et süüdistatavat oleks kaelast

kägistatud. Maakohus on veendumusel, et süüdistatava poolt ülekuulamisel väidetud

kägistamise intensiivsust arvestades pidid tema kaelale jääma sellest ka vastavad

märgid – vajutuse kohad, punetused vms. Nagu maakohus märkis, midagi sellist ei

nähtu ei salvestiselt ega fotodelt.

Oma kohtukõnes püstitas kaitsja ka versiooni, et käesolevas kriminaalasjas ei ole

võimalik kahtluseta tuvastada, millistel asjaoludel süüdistatav kannatanule noaga

vigastuse põhjustas ja mitte ühestki tõendist ei nähtu, et süüdistatav oleks teinud

seda tahtlikult. Seetõttu on usutav süüdistatava versioon selles osas, et seoses

alkoholijoobest tulenevate koordinatsioonihäiretega võisid nii süüdistatav kui

kannatanu kaotada tasakaalu ja kuivõrd süüdistataval oli käes nuga, võis ta sellega

ettevaatamatusest kannatanut vigastada. Samuti on usutav süüdistatava versioon selles

osas, et süüdistatav soovis vaid kannatanut eemale tõugata.

Mõlema sellise kaitsja poolt viidatud süüdistatava versiooni kohaselt pidi kannatanu

ja süüdistatava vahel toimuma mingi konflikt, et nad olid füüsiliselt sellises

olukorras, kus kannatanu oli millegipärast süüdistatavale väga ligidal ja viimane seda

ei soovinud. Kaitsja leidis, et ainult süüdistatava ütlused on usaldusväärsed.

Ka neid kaitsja versioone ei kinnita muud käesolevas kriminaalasjas kogutud

tõendid. Süüdistatava ütlusi ei saa selles osas pidada usaldusväärseteks. Kuna

tegemist on mitmete versioonidega, ei ole maakohtul võimalik valida, milliseid ütlusi

pidada usaldusväärseteks. Nagu maakohus juba eespool viitas, on süüdistatava ütlused

kahel ülekuulamisel tema ja kannatanu tegevuse osas erinevad, lisaks sellele on

erinevad ka süüdistatava ütlused noa osas. Esimesel ülekuulamisel on süüdistatav

kinnitanud, et nuga oli tal juba käes ja tõugates kannatanut endast eemale, pussitas ta

teda kõhtu. Teisel ülekuulamisel väitis süüdistatav, et kägistamise ajal kobas ta laual

olevat nuga, leidis selle ja lõi sellega kannatanut kõhtu.

Maakohus möönab, et käesolevas kriminaalasjas on jäänud lõplikult tuvastamata

põhjus(ed), miks süüdistatav lõi kannatanule noaga kõhu piirkonda. Nagu maakohus

juba käesolevas kohtuotsuses märkis, ei ole süüdistatava ütlused selle kohta, et

kannatanu ründas teda, usutavad. Tunnistaja A S ütlustest nähtub, et enne tema poolt

kööki minekut oli tal süüdistatavaga konflikt sellepärast, et viimane elas juba mitu

kuud nende korteris, kuid millegi eest ei tasunud. Samas kinnitas tunnistaja, et see

konflikt lõppes tema eemaldumisega kööki ja seal olles ei kuulnud ta mingit

konflikti kannatanu ja süüdistatava vahel, s.h. näiteks kõrgenenud hääletoone,

liikumist, müra, kukkumist. Tülile raha pärast ei ole viidanud oma ütlustes ka

süüdistatav, viidates vaid sellele, et tüli tekkis väidetavalt muusika pärast. Lisaks

sellele märgib maakohus, et kannatanu ütluste kohaselt istus tema koos abikaasaga

kogu alkoholi tarvitamise aja voodi serval. Kui abikaasa köögist tuppa tagasi tuli, oli

kannatanu samas voodis pikali ja veri jooksis. Ka politseinike rinnakaamera

salvestistelt on näha, et toas on ainult üks voodi ja kannatanu on sellel pikali.

Maakohus leiab, et kui lähtuda süüdistatava versioonist, et kannatanu ei istunud

voodi serval ja oli hoopis tema juures, kägistades teda, siis oleks tõenäoline, et

kannatanu oleks peale noaga löömist kukkunud põrandale.

Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kuriteol oleks olnud

vahetuid pealtnägijaid, kuna kolmas korteris viibinud isik – kannatanu abikaasa – oli

süüteo toimepanemise ajal köögis. Samas ei tähenda otseste tõendite puudumine

iseenesest ja vahetult veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava

kasuks. On täiesti loomulik ja arusaadav, et otseste tõendite puudumisel otsitakse

süüdistatava süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja ei saa välistada, et

süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need kogumis

räägivad süü tõsikindlast tuvastamisest. KrMS §61 lg.2 sätestab, et kohus hindab

tõendeid nende kogumis.

Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistus on antud kuriteoepisoodis süüdistatavale

esitatud põhjendatult ja KarS §118 lg.1 p.1 objektiivne koosseis on täidetud.

Objektiivne süüteokoosseis eeldab selle tuvastamist, et on toime pandud selline tegu,

mis põhjustas tagajärjena kannatanul elule ohtliku tervisekahjustuse, samuti tuleb

tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos.

Maakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud ja eelpoolnimetatud tõendeid kogumis

hinnates on tuvastatud, et justnimelt süüdistatava tegevus oli saabunud tagajärjega

(s.o. V Sile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega) põhjuslikkuse kaudu seotud.

Just süüdistatava poolt tehtud löök noaga kannatanu kõhu piirkonda põhjustas

viimasel eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, et

kannatanul esinenud elule ohtlik tervisekahjustus oleks tekitatud teise kõrvalise isiku

poolt, samuti ei tuvastanud maakohus, et elule ohtlik tervisekahjustus oleks tekkinud

mingil muul põhjusel ja/või muul ajal. Kannatanut puudutavas ekspertiisiaktis on

vigastuste raskus ja laad fikseeritud, see ilmneb ka teistest meditsiinilistest

dokumentidest, seega võib asuda seisukohale, et ilma meditsiinilise abita oleks

kannatanu võinud surra.

Kuriteo subjektiivse koosseisu puhul tuleb arvestada, et eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamine ei ole iseseisev süütegu, vaid kujutab endast KarS §121 sätestatud

kehalise väärkohtlemise enamohtlikku koosseisu. Sellest tulenevalt peab KarS §118

lg.1 kohaldamisel arvestama §19 sätestatud reegliga, mille kohaselt vastutab isik

enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest.

Eluohtlikkust (KarS §118 lg.1 p.1) saab toimepanijale omistada üksnes juhul, kui see

on põhjustatud tahtlikult või hooletusega. Tahtluse tuvastamiseks lähtus maakohus

kuriteo tehiolude kogumist ja kannatanule tekitatud tervisekahjustusest ning hindas

kuriteo toimepanemise vahendit ja selle kasutamist. Samuti hindas maakohus

süüdistatava käitumist vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist.

Kohtukõnes leidis ringkonnaprokurör, et kuritegu on süüdistatava poolt toime pandud

otsese tahtlusega. Maakohus nõustub selle seisukohaga.

Vastavalt KarS §16 lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

Toimepandud kuriteo asjaoludest ning kogutud dokumentaalsetest ja isikulistest

tõenditest lähtuvalt leiab maakohus, et süüdistatav pani kuriteo toime teadlikult ja

tahtlikult. Süüdistatava tahtlust tekitada kannatanule tervisekahjustusi kinnitavad

esmalt ründe toimepanemise asjaolud. Süüdistatav lõi kannatanut noaga rindkere

piirkonda. Sellist eesmärki täites näitab süüdistatava käitumise objektiivne külg seda,

et eesmärgiks oligi löömisega tekitada tervisekahjustus. Ka keskmise elukogemusega

isik teab, et lüües teist isikut noaga rindekere/kõhu piirkonda saab olla kindel, et

löögi tagajärjel saab kannatanu vigastada. Võttes arvesse, et rindkere on

üldteadaolevalt elutähtis piirkond, tekitatakse seda piirkonda tabades ilmselgelt

tõsisemaid tervisekahjustusi kui mõnesse teise kehapiirkonda lüües. Seega on sellesse

piirkonda lüües eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine enam ettenähtav ja ilmne. Ka

ei saa vähemalt keskmise elukogemusega isik eeldada, et teist inimest rindkere

piirkonda lüües tervisekahjustusi ei teki. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et

eluohtliku tagajärje põhjustas musta käepidemega noaga teostatud löök kannatanu

rindkere piirkonda paremal pool. Sellised tehiolud ei tekita kahtlust, et süüdistatav sai

kannatanut lüües aru, et tema selline tegevus ei põhjusta kannatanule mitte ainult

valu, vaid ka tervisekahjustuse ja möönis seda. Maakohus on seisukohal, et lüües teist

isikut noaga rindkere piirkonda ei ole võimalik teadvustada, et see tekitab

kannatanule tervisekahjustusi. Otsene tahtlus on tuvastatud tehiolusid silmas pidades

väljaspool mõistlikku kahtlust.

Nagu maakohus juba varasemalt märkis, tuleb arvestada ka teole vahetult eelnenud

ja vahetult järgnenud kuriteo toimepanija käitumist. Käesolevas kriminaalasjas on

teoeelselt tuvastatud, et kannatanu ja süüdistatav olid varasemalt tuttavad ja peale

süüdistatava vanglast vabanemist elasid nad umbes 4 kuu vältel samas 1-toalises

korteris. Kannatanu abikaasaga oli süüdistataval korduvalt verbaalseid konflikte, kuna

süüdistatav ei tasunud kommunaalkulude ning toidu eest.

Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga selles osas, et ei ole tuvastatud ühtegi

sellist põhjendust, miks peaks kannatanu niisama süüdistatavat kuriteos süüdistama.

Tegemist oli tuttavatega, süüdistatava elamaasumisega kannatanu ja tema abikaasa

juurde olid viimased nõus, süüdistatav elas süüteo toimepanemise ajaks nende juures

juba alates novembrist 2024, s.o. alates vanglast vabanemisest. Maakohtu arvates võis

johtuda süüdistatava selline käitumine asjaolust, et kannatanu abikaasa oli korduvalt

tõstatanud küsimuse elamiskuludest, mis võis süüdistatavale mõjuda frustreerivalt ja

närvesöövalt. Aga isegi arvestades asjaolu, et viimane selleteemaline verbaalne

konflikt süüdistatava ja kannatanu abikaasa vahel oli süüteo toimepanemise päeval,

ei õigusta see mitte kuidagi seda, kuidas süüdistatav hiljem sellele reageeris.

Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et konflikt elamiskulude

osas kannatanu abikaasaga kandus üle kannatanule ja eskaleerus, kui abikaasa oli

läinud kööki. Isik peab üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasandil ette kujutama

põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad mistahes

tõendid selle kohta, et süüdistatav ei oleks arusaamisvõimeline ega vastaks enda

arengu poolest vähemalt keskmise mõistliku isiku tavalisele tasemele. Ta on

täiskasvanud elujõuline meesterahvas, kes vähemalt üldjoontes ja tavalise

elukogemuse tasemel pidi aru saama, et teist inimest noaga lüües võib kannatanu

saada raskeid/eluohtlikke tervisekahjustusi.

Vastavalt KrMS §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.

Kokkuvõtteks leiab maakohus, et antud juhul tuleb jaatada süüdistatava vastutust

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest kannatanule. Aluseid süüdistatava

õigeksmõistmiseks maakohus ei tuvastanud. Samuti ei nõustu maakohus kaitsja

seisukohaga süüteo ümberkvalifitseerimise ja hädakaitse seisundi osas. Need

põhjendused on toodud kohtuotsuses eespool.

Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta

on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on

süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu.

Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja

vähemalt neljateistaastane.

Maakohus leiab, et Aleksandr Tretjakov on talle inkrimineeritava kuriteo

toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema teo õigusvastasust

välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine.

Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega.

Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule

ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda

üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid

süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju.

Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui

eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja

raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava

sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-

14-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11).

Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist

kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07.

Eeltoodust tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki

mõttest ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse

küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes

kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine

täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav

konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise

küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja

taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele

tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka

eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

KarS §118 lg.1 p.1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega

on sanktsiooni keskmine määr 8 aastat, mis tuleb karistuse määra mõistmisel võtta

lähtepunktiks.

Maakohus hindab, et süüdistatava poolt toimepandud eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamisel ei olnud tema teosüü väike, kuna ta lõi kannatanule noaga rindkere

piirkonda, kus üldteadaolevalt on mitmed elutähtsad organid, seega elutähtsasse

piirkonda. Seda, et teosüü ei ole väike, kinnitab ka kannatanule tekitatud vigastus

(oht elule). Kannatanu ei kujutanud seejuures süüdistatavale mingit ohtu. Süüdistatav

kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda otsese tahtlusega, põhjustades sellega

kannatanule nii füüsilist valu kui tervisekahjustuse. Samas peab maakohus oluliseks

ka märkida, et süüdistatav ja kannatanud olid head tuttavad, kannatanu võimaldas

ilma kindla elukohata süüdistataval peale vanglast vabanemist asuda elama enda

juurde 1-toalisesse korterisse. On tõenäoline ja eluliselt usutav, et arusaamatused

nende vahel olid rahalistel teemadel (süüdistatava osa kommunaalkulude tasumisel ja

söögi ostmine), ka tunnistaja A S kinnitas, et oli mitmel korral võtnud tasumise

jutuks. Oluline on täheldada ka seda, et kuigi kannatanul oli eluohtlik vigastus, ei

olnud kannatanu maakohtu istungil süüdistatava suhtes vaenulik ning ei avaldanud

oma arvamust karistuse liigi ja suuruse osas. Samuti ei ole maakohtule teadaolevalt

kannatanu tervislik seisund käesoleval ajal halb. Kannatanu kinnitas maakohtu

istungil, et ta on suuteline ristküsitluse ajal seisma ja et ta töötab korteriühistus

kojamehena, mis teadupärast on füüsilist jõudu nõudev töö.

Karistust kergendavateks asjaoludeks loeb maakohus süü tunnistamist ja süüdistatava

käitumist peale noaga löömist ehk kiirabi kutsumist.

Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Kokkuvõtteks peab maakohus võimalikuks karistada süüdistatavat alla keskmist

määra jääva karistusega, kuna arvestab siinjuures kõik eelpoolnimetatud asjaolusid.

Kokkuvõtteks mõistab maakohus süüdistatavale karistuseks 5 aastat vangistust.

Vangistust sanktsiooni miinimummääras ei pea maakohus põhjendatuks. Nagu

maakohus juba eespool viitas, on süüdistatav varem korduvalt karistatud ja kandnud

ka reaalset vangistust.

Tulenevalt Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohast saab kohus alles

pärast seda, kui on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse kuriteo

eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, kaaluma seda, kas kõne alla saaks

tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend

kohtuasjas nr.3-1-1-99-06). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise

selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas toonitatud

asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamise ei ole karistuse liik (vt. ka

Riigikohtu 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr3-1-1-40-04).

Maakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb süüdistatavat karistada tähtajalise

reaalse vangistusega, kuivõrd toimepandud kuriteo raskust ja selle toimepanemise

asjaolusid arvestades ei pea maakohus võimalikuks vabastada süüdistatavat

vangistusest tingimisi. Eesti Vabariigi karistusõigussüsteem on üles ehitatud

põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis

pööratakse see reeglina ka täitmisele. Nagu maakohus juba eelpool viitas, on

kohtupraktika asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud

ja süüdistatava isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise

kaalumiseks. Erinevalt karistuse mõistmisest on karistusest tingimisi vabastamise

korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt

või koostoimes teevad karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Eeltoodust

tulenevalt on karistuse reaalne ärakandmine KarS regulatsiooni silmas pidades reegel

ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele

on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS §73 lg.1 ja

§74 lg.1 sõnastust silmas pidades järgmised – vaid erandlikud süüteo toimepanemise

asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise

kaalumiseks. Käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud maakohus ühtegi sellist

märkimisväärset erandlikku asjaolu. Karistusregistri andmetel on süüdistataval 1

kehtiv kriminaalkaristus ja 3 kehtivat väärteokaristust, info rahatrahvide täitmise

kohta puudub. Lisaks sellele iseloomustab süüdistatavat 7 arhiveeritud

kriminaalkaristust ja 9 arhiveeritud väärteokaristust. Nii kehtivatest kui ka

arhiveeritud karistustest nähtub, et süüdistataval on probleemid nii alkoholi

kuritarvitamise kui ka vägivalla ohjeldamisega. Karistusest tingimisi vabastamist

välistab ka KarS süstemaatiline tõlgendamine, mille kohaselt peab tingimisi

karistusest vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Käesoleval juhul

KarS §73 lg.3 ja §74 lg.3 seda ei võimalda, kuna maakohus mõistab süüdistatavale

karistuseks vangistuse 5 aastat.

Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka.

Riigikohus on siinkohal selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka

arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on

kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda

vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või

kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses

ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt

ärakantavat vangistust vähendada. (vt. ka Riigikohtu 30.05.2017 lahend kohtuasjas

nr.3-1-1-29-17).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav oli kahtlustatavana kinni

peetud 05.04.2025.

Eeltoodu alusel on süüdistatava karistuse kandmise algus 05.04.2025.

Vastavalt KrMS §316 vabastatakse vahistatud süüdistatav istungisaalis viivitamata, kui

ta mõistetakse õigeks, vabastatakse karistusest või teda ei ole karistatud vangistusega.

Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist ühegi nimetatud asjaoluga, jätab

maakohus süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi kuni kohtuotsuse jõustumiseni

muutmata.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse kuidas

toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele

kuuluvate muude objektidega.

Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.11 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas

asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad

meetmed.

Kohtuvaidlustes leidis ringkonnaprokurör, et süüdistatava T-särk tuleks süüdistatavale

tagastada, kannatanu T-särk ja nutitelefon tuleks kannatanule tagastada ja ülejäänud

asitõendid hävitada.

Kaitsja asitõendite osas seisukohta ei avaldanud.

Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri seisukohaga ja leiab, et

- veretaolise vedelikuga määrdunud kollast värvi T-särk, mis asub 22.04.2025 asitõendi

üleandmise-vastuvõtmise akti nr.25ATH34549 alusel Ida Prefektuuris – tuleb tagastada

peale kohtuotsuse jõustumist KrMS §126 lg.3 p.2 alusel Aleksandr Tretjakovile

- nuga ja valget värvi nutitelefon HTC, mis asuvad 22.04.2025 asitõendi üleandmise-

vastuvõtmise akti nr.25ATH34549 alusel Ida Prefektuuris – tuleb tagastada peale

kohtuotsuse jõustumist KrMS §126 lg.3 p.2 alusel V Sile

- verega määrdunud sinist värvi särk, mis asub 22.04.2025 asitõendi üleandmise-

vastuvõtmise akti nr.25ATH34549 alusel Ida Prefektuuris – tuleb hävitada peale

kohtuotsuse jõustumist KrMS §126 lg.3 p.4 alusel.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised

on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha.

Vastavalt KarS §4 lg.2 on sama seadustiku §118 lg.1 p.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu

esimese astme kuritegu.

Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.1 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus

esimese astme kuriteo süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2024 määrusele nr.87 on töötasu alammäär 2025

summas 886 €.

Eeltoodu alusel kuulub Aleksandr Tretjakovilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha

summas 2215 €.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.3 kuuluvad menetluskulude hulka riiklikul ekspertiisiasutusel

seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud.

Käesolevas kriminaalasjas olid ekspertiisiaktidena esitatud:

- DNA-ekspertiisiakt nr.25E-GE00386-01 summas 1050 €

- Isiku kohtuarstlik ekspertiisiakt nr.25E-AOI00121-01 summas 155 €.

Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör maakohtule ettepaneku mõista süüdistatavalt välja

kõik menetluskulud.

Kaitsja palus kaaluda menetluskulude riigi kanda jätmist.

Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga selles, et kõik ekspertiiside tegemisega seotud

menetluskulud tuleb süüdistatavalt seoses süüdimõistva kohtuotsusega välja mõista.

Maakohus märgib, et ekspertiisid olid vajalikud ja andsid vajalikku tõenduslikku teavet,

mistõttu on vaja kõik nende tegemise kulud süüdistatavalt välja mõista.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.4 kuuluvad menetluskulude hulka määratud kaitsjale makstud

tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohtueelses menetluses oli Aleksandr Tretjakovi kaitsjaks riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Leelo Viil, kes esitas järgmised taotlused:

- 07.04.2025 taotlus summas 219,60 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Liina Pikma Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 05.05.2025

määrusega summas 219,60 €

- 15.05.2025 taotlus summas 73,20 €. Taotlus on rahuldatud Ida Prefektuuri eriasjade

uurija O K Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 21.05.2025 määrusega summas 73,20 €

- 02.06.2025 taotlus summas 131,76 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Liina Pikma Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 03.06.2025

määrusega summas 131,76 €

- 02.06.2025 taotlus summas 131,76 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Liina Pikma Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 03.06.2025

määrusega summas 131,76 €.

Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör maakohtule ettepaneku kõik menetluskulud

süüdistatavalt välja mõista.

Kaitsja palus kaaluda menetluskulude riigi kanda jätmist.

Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga selles, et kõik kohtueelses menetluses tekkinud

kaitsjatasud summas 556,32 € tuleb süüdistatavalt seoses süüdimõistva kohtuotsusega välja

mõista.

Kohtulikus menetluses oli Aleksandr Tretjakovi kaitsjaks riigi õigusabi korras samuti

vandeadvokaat Leelo Viil, kes esitas 15.10.2025 tasutaotluse summas 1339,82 € (s.h.

nõustamine Viru Vanglas 24.06.2025 ja telefoni teel 72 €, 12.10.2025 ettevalmistus

üldmenetluseks 216 €, 14.10.2025 ettevalmistus kohtuvaidlusteks 144 €, 16.07.2025

eelistungil osalemine 36 €, 14.10.2025 kohtuistungil osalemine 191 €, 15.10.2025

kohtuistungil osalemine 96 €, 24.06.2025 tasu sõidule kulutatud aja eest Tallinn-Jõhvi 15

€, 14.10.2025 tasu sõidule kulutatud aja eest Tallinn-Jõhvi 30 €, 15.10.2025 tasu sõidule

kulutatud aja eest Tallinn-Jõhvi 30 €, 24.06.2025 sõidukulud Tallinn-Jõhvi-Tallinn 50,10

€, 14.10.2025 sõidukulud Tallinn-Jõhvi-Tallinn 100,20 €, 15.10.2025 sõidukulud Tallinn-

Jõhvi-Tallinn 100,20 €, käibemaks 259,32 €) ja 15.01.2025 tasutaotluse summas 44,64 €

(s.h. kohtuotsuse kuulutamine 36 €, käibemaks 8,64 €).

Maakohus leiab, et kaitsja tasutaotlused kokku summas 1384,46 € on põhjendatud,

kuuluvad rahuldamisele ja mõistab need kaitsja kasuks riigituludest välja.

Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör maakohtule ettepaneku kõik menetluskulud

süüdistatavalt välja mõista.

Kaitsja palus kaaluda menetluskulude riigi kanda jätmist.

Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga osaliselt ja leiab, et seoses süüdimõistva

kohtuotsusega tuleb süüdistatavalt kohtulikus menetluses tekkinud kaitsjatasud, v.a. kaitsja

sõidukulud ja tasud sõidule kulutatud aja eest, välja mõista.

Eeltoodu tuleb süüdistatavalt välja mõista kaitsjatasud kohtulikus menetluses summas

980,84 €. Kaitsjatasud summas 403,62 € tuleb jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

Siiri EERO

Lauri IRO

kohtunik

rahvakohtunik

rahvakohtunik