2-23-17893/30 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

05. detsember 2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-17893

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi N. E. (varasema

perekonnanimega K.) ja A. Š. vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks ja vara omandiõiguse tagasivõitmiseks

Hagihind

Hagi hind 19 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood: 11919806;

asukoht: Tartu mnt 83, Tallinn 10115)

Hageja lepinguline esindaja S. E. (e-post: XXX)

Kostja I: N. E. (K., isikukood: XXX; aadress: XXX; e-post:

XXX)

Kostja II: A. Š. (isikukood: XXX; XXX; e-post: XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

20.10.2025, edasi kirjalik menetlus

Kohtuistungil osalesid

Hageja lepinguline esindaja S. E.,

Kostjate esindaja I. P.

KOHUS OTSUSTAS:

1. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi N. E. (varasema

perekonnanimega K.) ja A. Š. vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara

omandiõiguse tagasivõitmiseks.

2. Tühistada 20.12.2023 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kanti

kinnistusraamatu registriossa nr XXX A. Š.ile (isikukood XXX) kuuluvale

korteriomandile (asukoht XXX) eelmärge ja märkus PlusPlus Capital AS (registrikood

11919806) kasuks.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta kõik menetluskulud hageja PlusPlus Capital AS kanda.

2. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks,

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

1. Hageja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital esitas 19.12.2023 Harju Maakohtule hagi N. E.i (varasema

perekonnanimega K.) ja A. Š. vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks, tehingu alusel saadu

üleandmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on kostja I N. E.i suhtes algatatud täitemenetlus, kus

hageja on sissenõudjaks. Täitmisel on Harju Maakohtu 26.07.2021 otsus kohtuasjas X-XX-XXX

(põhinõue 4038,66 eurot + sissenõudmiskulu 35 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 4

038,66 eurot + menetluskulu 700 eurot + viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses

sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni). Kohtulahend jõustus

02.09.2021.

2. Hageja esitas 02.08.2021 kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetluses kostja I on tasunud

hagejale kokku 872,06 eurot perioodil 13.01.2022-21.03.2023 menetluskulu ja põhinõude

katteks. Hoolimata täitemenetlusest on kostja I poolt rahalised kohustused kogusummas 7 940,26

eurot (põhinõude jääk 3 866,60 eurot + sissenõudmiskulu 35 eurot + sissenõutavaks muutunud

viivis 4038,66 eurot + viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtulahendi jõustumisest) endiselt täitmata hoolimata asjaolust, et kohtuotsuste

tegemisest on möödunud pikk aeg ja algatatud on täitemenetlus.

3. Kohtutäitur on 09.05.2023 edastanud sissenõudjale õiendi, mille kohaselt ei ole sissenõudja

nõude rahuldamine võlgniku registervara ega sissetulekute arvelt täitemenetluste raames

käesoleval hetkel võimalik.

4. Hageja on kohtutäituri abil tuvastanud, et kostjale I kuulunud korteriomandi ½ suurune mõtteline

osa, registriosa number XXX asukohaga XXX on võõrandatud notar P. P. tõestatud

kinkelepinguga 08.04.2021 kostja I poolt kostjale II. Lepingus on määratud vara väärtuseks 38

500 eurot. Kuna tegemist on kinkelepinguga on vara võõrandatud vastusooritust saamata ehk

tasuta ja kinkelepingu p 1.8.11 järgi oma lähikondsele ehk endisele elukaaslasele - kostjale II.

Lisaks kinnitas kohtutäitur, et kostjatel on ühine laps. Kuna kostja I ei ole pikaajaliselt ja

hoolimata kohtulahendist ja täitemenetlusest enda rahalisi kohustusi täitnud ja temal puudub

muu vara, mille arvelt nõuet rahuldada on järgmiseks seaduses sätestatud sammuks võlanõude

kinkelepingu kehtetuks tunnistamine ja vara omandiõiguse tagasivõitmine.

5. Hageja palub tunnistada kehtetuks N. E. ja A. Š. vahel 08.04.2021 sõlmitud korteriomandi

mõttelise osa kinkeleping, millega N. E. kinkis A. Š.-ile ½ suuruse mõttelise osa korteriomandist

asukohaga XXX koos selle oluliste osade ja päraldistega, kohustada kostjat I N. E. ja kostjat II

A. Š. andma tahteavaldus/nõusolek kinnistusraamatu registriosas nr XXX omanikukande

muutmiseks, millega kustutada A. Š. omanikukanne ja teha uus kanne, millega kanda N. E.

korteriomandi asukohaga XXX 1/2 suuruse mõttelise osa omanikuna ja A. Š. 1/2 suuruse

mõttelise osa omanikuna, asendada kostja I N. E. ja kostja II A. Š. tahteavaldus/nõusolek

kannete muutmiseks jõustunud kohtuotsusega; mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja

menetluskulud ja mõista kostjatelt solidaarselt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt.

Kostjate vastuväited ja põhjendused

6. Kostjad hagi ei tunnista ning vaidlevad sellele vastu. Kostjad ei nõustu hageja väitega selles, et

kinkelepinguga on vara võõrandatud vastusooritust saamata ehk tasuta. Nimelt 08.04.2021

sõlmitud leping kajastab kostja I ja kostja II vahel kokkulepitud vastusooritust, kuivõrd

kinkelepingu punktis 2.6. on kinkija (kostja I) ja kingisaaja (kostja II) kokku leppinud, et

kingisaaja peab edaspidi täies ulatuses tasuma AS´iga LHV Pank (sõlmitud laenulepingu järgset

laenu ning kui AS LHV Pank nõuab nimetatud laenu tasumist kinkijalt, siis kohustub kingisaaja

selle kinkijale hüvitama. Laenu tagastamise graafikust tulenevalt oli lepingu sõlmimise päeva

(08.04.2021) seisuga laenujääk 65 580,23 eurot. Seega kostja II sai endale mitte vara, vaid

varalised kohustused, mis ületavad vara maksumust. Kostja II konto väljavõte kinnitab seda, et

kinkelepingu punktis 2.6. sisalduv ehk kostja I laenu tagastamise kohustus mitte ainult läks

kostjale II üle, vaid oli/ ja on korralikult täidetud/täidetakse. On selgelt näha, et alates

kinkelepingu sõlmimisest, kostja II päriselt jätkas sõlmitud laenulepingu järgset laenu tasumist.

Kinkelepingu punkti 1.8.11. järgi kinkija kinnitab, et soovib kinkida lepingu eseme kingisaajale,

kui oma endisele elukaaslasele, kuna ta ise korteris ei ela ning ei soovi tasuda korteriga seotud

kulusid. Toodust tuleneb, et leppimine vastusoorituses kokku oli teadlik ja ettekavatsetud otsus,

sest kostja I rahaline ja majanduslik seisund ei lubanud kostjat I kanda laenulepingu makseid ka

edasi.

7. Lisaks on kinkelepingu punktis 2.4. sätestatud, et lepingu eseme suhtes kehtiv hüpoteek jääb

käesolevas lepingus toodud tingimustel lepingu eseme suhtes kehtima ka pärast käesoleva

lepingu sõlmimist ja kingisaaja kandmist lepingu eseme ainuomanikuna kinnistusraamatusse

ning kinkija ei pea nimetatud hüpoteeki kõrvaldama. Just nimetatud vastusooritus ehk kostja I

laenumaksete tasumisest vabastamine on saanud kostja I raske majandusliku seisundi tulemuseks

ja kinkelepingu sõlmimise põhjuseks.

8. Kinkelepingu p 2.5. järgi kinnistu väärtus on 38 500 eurot. Kostja II on saanud kinnistu

ainuomanikuks, mille väärtus on 38 500 eurot. Kostjale II oli kingitud vaid kostja I ½ suuruse

mõtteline osa, s.o kingitud oli ½ lepinguesemest 19 250 euro ulatuses. Laenu tagastamise

graafiku kohaselt, pärast kinkelepingu sõlmimist oli laenujääk 65 580,23 eurot. Järelikult,

kinkelepingu sõlmimisel saadud võlakohustused on palju suuremas ulatuses, võrreldes saadud

korteriomandi mõttelise osa väärtusega. Just kostja I raske varaline olukord viis selleni, et tekkis

vajadus lepingu sõlmimiseks. Pooled on vastusoorituse vormis leppinud kokku, et kostja II

vabastab kostjat I laenulepingust tulenevate maksete tasumisest, millega parendas kostja I

rahalist seisundit.

9. On ekslik väita, et tehingu teisele poolele (kostja II) oli teada, et võlgnik (kostja I) ei ole

eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi. Lisaks sellele, et kinkeleping oli vastusooritusega,

enne selle sõlmimist, kostjad vaatasid üle andmed kostjal I olemasolevatest võlgadest. Selleks, et

jääda korteris lapsega elama, kostja II oli sunnitud ja maksis kostja I kõik olemasolevad võlad

kinni, millest ta oli informeeritud. Sellega, kostja II tegi kõik endast võimalikku, et vältida

olukorda, kus tekiks mingi ootamatu täitemenetlus või enne kinkelepingu sõlmimist

võlausaldaja. Enne kinkelepingu sõlmimist vähemalt kostja II kindlasti ei teadnud asjaolust, et

kostja I vastu on tulemas hagi ning sellega ka täitemenetlus.

10. Hagi kostja I vastu tsiviilasjas X-XX-XXX oli kohtusse esitatud 14.04.2021.a. Kinkeleping oli

omakorda sõlmitud 08.04.2021. Järelikult kostjad ei ole teadnud ei tulevikust täitemenetlusest,

ega isegi hagist, mida hagejad esitasid kohtusse vaid pärast kinkelepingu sõlmimist. Kostjal II ei

olnud isegi alust eeldada, et vahetult peale kinkelepingu sõlmimist hageja esitab kostja I hagi

ning algatatakse täitemenetlus. Kostja II ei saanud teada, et kostja I ei ole eeldatavalt võimeline

täitma oma kohustusi, kuna kõik nähtavad võlad enne kinkelepingu sõlmimist olid kinni

makstud.

11. Kostjad kinnitavad, et nad ei ole lähikondsed isikud ega olnud lähikondsed isikud kinkelepingu

sõlmimise hetkel. Esmalt kostjad ei vaidle selle üle, nad on endised elukaaslased ja et nendel on

ühine laps. Vaatamata sellele on hageja tehtud järeldus, et kostjad on lähikondsed isikud, ekslik.

Kostja I ja kostja II läksid lahku ning nende ühine majapidamine lõppes juba aastal 2012. Seega

kinkelepingu sõlmimise hetkeks kostjad ei ole elanud koos juba 9 aastat. Kostjatel on igaühel

alates aastast 2012 oma isiklik elu. 10.03.2017 sündis kostjal II ja tema praegusel elukaaslasel

ühine laps. Kostjal II ja tema praegusel elukaaslasel on ühine majapidamine alates aastast 2013.

Kostjal I on pärast ühise majapidamise lõppemist kostjaga II, olnud teine elukaaslane, kellega tal

28.09.2013 sündis ühine laps Belgias, 09.09.2021 sõlmisid kostja I ja tema praegune elukaaslane

abielu. Lõppkokkuvõttes kõik ülaltoodud asjaolud viitavad sellele, et nii kinkelepingu sõlmimise

hetkel ja ka enne seda, kostjad ei olnud lähikondsed isikud PankS § 117 mõttes.

Kohtu põhjendused

12. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud toimiku kõigi materjalidega, jõudis

järeldusele, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi

teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt

rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei

ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

13. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 järgi võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja

tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks TMS IV osas sätestatud alusel ja korras

kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (tagasivõitmine). Seega on tagasivõitmise

eesmärgiks tehingu, mille võlgnik tegi peamiselt eesmärgiga vältida võla sissenõudmist

sundtäitmise kaudu, tagasi pööramine. Tagasivõtmise üldised eeldused TMS § 187 lg 2 järgi on

järgmised: sissenõudjal on täitedokument, tema nõue on sissenõutav ning senine sissenõude

pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi või on alust eeldada, et see ei anna tulemusi.

14. Asjas ei ole vaidlust järgmiste eelduste täitmise üle:



kostja I suhtes on Harju Maakohus teinud 26.07.2021 tsiviilasjas nr X-XX-XXX

tagaseljaotsuse, millega mõistis N. K.lt (kostja I, uue perekonnanimega E.) välja

põhivõlgnevuse 4 038,66 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 4 038,66 eurot ning menetluskulu 700 eurot Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks.

Samuti mõistis kohus kostjalt I välja viivise menetluskulult, s.o 700 eurolt, VÕS § 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks (dtl 23).



Nimetatud tagaseljaotsuse ja hageja 02.08.2021 täitmisavalduse alusel on kostja I suhtes

alustatud täitemenetlust 025/2021/2193 (dtl 21, 26).



Kohtutäitur on 09.05.2023 hagejale kui sissenõudjale kinnitanud, et arvestades võlgniku

sissetulekuid ja nende suurust, kohustusi, varalist seisu ei ole sissenõudja nõude

rahuldamine võlgniku registervara ega sissetulekute arvelt täitemenetluste raames

käesoleval hetkel võimalik (dtl 25-26).



Kostjad I ja II sõlmisid Tallinna notar P. P. juures 08.04.2021 korteriomandi

kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostja I kinkis kostjale II Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud XXX asuva

korteriomandi ½ mõttelise osa (dtl 10-19 ). Lepingus avaldas kostja I, et soovib kinkida

lepingu eseme kingisaajale, kui oma endisele elukaaslasele, kuna ta ise korteris ei ela

ning ei soovi tasuda korteriga seotud kulusid (p 1.8.11). Samuti leppisid kostjad kokku

selles, et kingisaaja peab edaspidi täies ulatuses tasuma AS’iga LHV Pank (registrikood

10539549) sõlmitud laenulepingu järgset laenu ning kui AS LHV Pank nõuab nimetatud

laenu tasumist kinkijalt, siis kohustub kingisaaja selle kinkijale hüvitama (p 2.6, dtl 14,

15).

15. Seega käesoleval juhul täidetud tagasivõitmise esmased eeldused - hagejal on kehtiv

täitedokument, tema nõue on sissenõutav ja kohtutäituri tuvastatu kohaselt ei ole senine

sundtäitmine võlgniku varale andnud tulemusi ja on ka alust eeldada, et see ei anna tulemusi ka

edaspidi. Vaidlus on eelkõige selles, kas 08.04.2021 korteriomandi mõttelise osa kinkelepinguga

kahjustas kostja I sissenõudja so hageja huve ja kas hagejal on õigus seega nõuda tehingu

kehtetuks tunnistamist ja tagasipööramist.

16. Kuivõrd kostjate vahel on 08.04.2021 sõlmitud kinkeleping, analüüsib kohus esmalt, kas on

täidetud vara tagasivõitmise eeldused kinkelepingu alusel. TMS § 189 lg 1 järgi tunnistab kohus

kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui

kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Vaidlusalune tehing tehti

08.04.2021, hageja esitas hagi kohtule 19.12.2023. Seega on hagi esitamise ja tehingu sõlmimise

vahe üle 2 aasta. Riigikohus on selgitanud, et kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet kinkelepingu

tagasivõitmiseks TMS § 189 lg 1 järgi või kui on möödunud selles sättes nimetatud õigust

lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi TMS § 188 järgi, kuid sellisel juhul peab

ta üldjuhul tõendama ka oma huvide teadlikku kahjustamist (RKTKo 3-2-1-41-13, p 13). Seega

ei ole õige kostjate seisukoht selles, et kuivõrd on möödunud TMS § 189 lg 1 sätestatud õigust

lõpetav tähtaeg ei saa kinkelepingut tagasivõita ja kohus peaks koheselt jätma hagi sellel alusel

rahuldamata.

17. TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta

jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja

huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS §

188 lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise

võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne

täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Sama paragrahvi lõike 3 alusel

määratakse võlgniku lähikondsed pankrotiseaduse § 117 kohaselt.

18. Kostjad I ja II on endised elukaaslased. PankrS § 117 lg 1 p2 järgi on füüsilisest isikust võlgniku

lähikondsed isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine

majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut. Kostjad on kohtule

avaldanud, et nende kooselu purunes 2012 so ca 9 aastat enne vaidlustatud tehing tegemist. Oma

väidete kinnituseks esitasid kostjad tõendid, mille kohaselt on kostjal I Belgia Kuningriigis

sündinud 20.11.2013 sündinud tütar A. M., kelle isaks ei ole sünnitunnistusest ega ka

rahvastikuregistrist nähtuvalt kostja II. Samuti on kostja I 09.09.2021 abiellunud A. E. (dtl 125,

126). Kostjal II on aga 10.03.2017 sündinud tütar A., kelle emaks ei ole kostja I (dtl 124). Neid

tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et kostjatel ei olnud ühist majapidamist

viimase aasta jooksul enne kinkelepingu sõlmimist, seega ei ole nad lähikondsed PankrS § 117

lg 1 mõttes. Asjaolu, et kostjatel oli kinkelepingu sõlmimise ajal ühine tütar, ei anna alust lugeda

kostjaid lähikondseteks. Pankrotiseadus sellist alust lähikondsuse tuvastamiseks ette ei näe.

19. Samas on täidetud eeldus, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse

võlausaldaja huvisid, kuivõrd vaidlustatud tehing tehti vähem kui kuus kuud enne täitemenetluse

alustamist – kinkeleping sõlmiti 08.04.2021 ning hageja pöördus kohtutäituri poole 04.08.2021.

Asja materjalidest ei nähtu küll otsesõnu, millal lõppes võlgnikule kohtutäituri antud

vabatahtliku täitmise tähtaeg, kuid võlgnikule kuuluvad arvelduskontod arestis täitur 13.09.2021

(dtl 26). Riigikohus on selgitanud, et TMS § 188 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide

kahjustamise eeldust. Sättes nimetatud eeldus (et teine pool teadis või pidi teadma huvide

kahjustamisest) kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine on tõendatud. Selle

asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal (RKTKo nr 3-2-1-41-13, p 15).

20. Riigikohus on leidnud, et „Sissenõudja huvide kahjustamisega on tegemist siis, kui tehingu

tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude

pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid, kui võlgnik

võõrandab oma ainsa väärtuslikku vara (kinnisvara) olukorras, kus ta ei saa vastusooritust,

millele oleks võimalik sissenõuet pöörata, ning tehingu eesmärk on vältida maksuvõla

sissenõudmist (RKTKo 3-2-1-120-10, p 12). Võlausaldaja huvide kahjustamise

hindamiskriteeriumite lahtimõtestamisel on Riigikohus selgitanud järgnevat „Võlgnik kahjustab

teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või

oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi (vt ka RKTKo 3-2-1-39-08, p 12). Seejuures ei

ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks

eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega

saavutatav eelis mõjutab negatiivselt potentsiaalsete võlausaldajate huve ning tehingu selline

mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine

kahjustada tema võlausaldajaid. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et

võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb,

on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi

võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis,

mis tehinguga saabus (RKTKo 3-2-1-62-12, p 10).

21. Hageja leiab, et vaidlustatava tehinguga kahjustati sissenõudja huve, kuna tehinguga läks kostja I

omandist välja tema omandis olnud korteriomandi osa. Korteriomandi kaasomand võõrandati

kostja I poolt vastusooritust saamata ehk tasuta. Kostjad vaidlevad hagejale vastu ning leiavad,

et vastusooritus oli tegelikkuses olemas, kuivõrd pooled leppisid kokku, et kostja II vabastab

kostja I laenulepingust tulenevate maksete tasumisest ja parendas kostja I rahalist seisundit.

Hageja on seisukohal, et ühe kohustatud isiku poolt panga ees oleva kohustuse katteks maksete

teostamine ei tähenda, et ühine kohustus on lõppenud. Hageja leiab, et kostja I peaks kohtule

esitama panga kinnituse, et on üle võtnud ka kostja I kohustuse ja on panga ees ainuisikuliselt

vastutav. Asjaolu, et isik vabatahtlikult täidab kohustust, võib tähendada, et tal on ühise

kohustuse täitmise eest rahaline hüvitisnõue, kuid kohustatud isikud ei saa omavahel

kokkuleppida, et üks isik enam kohustuse täitmise eest ei vastuta. Ka kinkelepingus viidatud

punktid sätestavad, et pangal on õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt I.

22. Kostjad sõlmisid 28.12.2006 AS-ga Sampo Pank laenulepingu nr EEL-281206NA, millega

võtsid pangast laenu summas 76 693,98 eurot (1 200 000 Eesti krooni). Laenusaajaks oli kostja I

ja kaastaotlejaks kostja II, laenu kasutamise eesmärk korteriomandi asukohaga XXX ostuhinna

tasumine ja remonttööde finantseerimine, laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 15.12.2036 (dtl

254-256). Laenu tagatisena seati panga kasuks I järjekoha ühishüpoteek korteriomanditele

asukohaga XXX ja XXX (dtl 254, 31-32). Nagu kohus eelnevalt tuvastas, leppisid kostjad

kinkelepingu p-s 2.6 kokku selles, et kingisaaja peab edaspidi täies ulatuses tasuma AS’iga LHV

Pank (registrikood 10539549) sõlmitud laenulepingu järgset laenu ning kui AS LHV Pank nõuab

nimetatud laenu tasumist kinkijalt, siis kohustub kingisaaja selle kinkijale hüvitama. Kuigi selle

kokkuleppega ei vabanenud kostja I oma kohustustest panga ees, reguleerisid kostjad siiski

laenusuhtes omavahelist sisesuhet ja leppisid kokku selles, kes tasub laenuandjale laenulepingust

tuleneva kohustuse. Samuti leppisid kostjad kokku selles, et kui kostja I on mingil põhjusel

sunnitud kostja II eest laenumakseid tasuma, on kostjal I õigus nõuda nende maksete hüvitamist

kostjalt II. Seega on kostja I vabanenud kohustusest hüvitada kostjale II viimase poolt pangale

kostja I eest tasutud laenusummad. Kostjad vastutasid laenuandja ees oma kohustuse täitmise

eest solidaarselt, kuid omavahelises suhtes oli nii kostjal I kui kostjal II kohustus tasuda

korteriomandi eest võrdselt.

23. Kohus märgib, et selline laenumaksete tasumise kohustuse jätmine ühe kaaslaenusaaja kanda ei

ole iseenesest midagi ebatavalist, näiteks ka kaasomandi jagamise hagide lahendamise korral

jätab kohus kohtuotsusega edasise laenukohustuse täitmise laenusaajate sisesuhtes selle poole

kanda, kelle ainuomandisse kohus jätab laenu abil soetatud kaasomandis olnud kinnisasja ja

senised kaasomanikud ei ole pangale esitanud ühist taotlust laenu jätmiseks ühe laenusaaja

kanda. Sellisel juhul on endisel kaasomanikul, kui ta on pärast kaasomandi lõpetamist pangale

mingil põhjusel laenumakseid tasunud, õigus nende maksete väljamõistmiseks uuelt kinnisasja

ainuomanikul pöörduda kohtu poole. Seega on kohus seisukohal, et iseenesest on kostja I ka

käesolevas kaasuses vabanenud laenukohustuse täitmisest, kuivõrd nad on kostjaga II kokku

leppinud, et pärast 08.04.2021 täidab kogu kohustuse kostja II, ning juhul, kui pank nõuab

kohustuse täitmist kostjalt I saab kostja I nõuda nende maksete hüvitamist kostjalt II.

24. Kostjad on esile toonud, et kinkelepingu sõlmimise seisuga (08.04.2021) oli laenu põhiosa jääk

65 580,23 eurot. Kostjad on esitanud ka laenu tagasimaksegraafiku, mille kohaselt 15.04.2021

seisuga on põhiosa võlgnevuse suurus 50 120,79 eurot ning arvestades ka intressi võlgnesid

kostjad pangale 65 580,23 eurot (70 058,87 - 5 065,22 eurot so 15.12.2036 seisuga kogumaksete

summa, millest on maha arvatud 16.12.2019 - 15.03.2021 seisu kogumaksed). Seega on õige

kostjate väide, et kinkelepingu p 2.6 nimetatud kokkuleppega võttis kostja II üle kostja I laenu

tagasimakse kohustuse summas 32 790,15 eurot. Seega ei ole kostja I oma kaasomandi osast

loobunud vastusoorituseta.

25. Kinkelepingus on pooled avaldanud, et kinnistu väärtus on 38 500 eurot (p 2.5, dtl 15). Hageja ei

ole ei hagiavalduses ega ka hiljem seadnud kahtluse alla kinkelepingus märgitud kinnisasja

hinda. Alles 02.12.2025 menetlusdokumendis st 3 päeva enne 20.10.2025 kohtuistungil

määratud lõpplahendi kuulutamise aega, on hageja tuginenud sellele, et korteri harilik väärtus

Maa-ameti statistika põhiselt võiks olla 87 395,20 eurot, kuid ei lisanud oma väidete kinnituseks

ühtegi tõendit. Hageja ei vaidlustanud kinkelepingus näidatud korteri hinda ei hagiavalduses,

kostja vastusele seisukohta esitades ega ka 20.10.2025 kohtuistungil. Kohus andis kostjatele

20.10.2025 istungil tähtaja laenulepingu esitamiseks ja võimaldas hagejal selle tõendi kohta

esitada oma seisukohti, mitte hagejale uute vastuväidete esitamiseks. Sellist soovi hageja

20.10.2025 istungil ei avaldanud. Kohus jätab selle hageja väite tähelepanuta, kuivõrd see on

esitatud hilinenult. Seega loobus kostja I oma varast 19 250 euro väärtuses, kuid loovutas koos

oma kaasomandi osaga kostjale II ka enda hageja kohustuse panga ees vähemalt summas 32

790,15 eurot. Seega ei saa väita, et kostja I oleks hagejat kahjustanud. See, et kostja I eelistas

ühte võlausaldajat teisele st kostjat II hagejale, ei ole sissenõudja huvide kahjustamine (RKTKo

3-2-1-113-09, p 9).

26. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuivõrd täidetud ei ole TMS § 188 lg 1 sätestatud

tagasivõitmise alus, tõendatud ei ole võlausaldaja huvide kahjustamine, tuleb hagi jätta

rahuldamata.

27. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

03.12.2025 menetlusdokumendis tõi hageja esile, et kostjate 27.11.2025 kohtule esitatud

08.04.2021 lihtkirjalikul kokkuleppel ja 28.12.2006 allkirjastatud laenulepingul erinevad kostja I

allkirjad, kuid ei tuginenud võltsituse vastuväitele. Kohus märgib kõigepealt, et ei arvestanud

käesoleva asja lahendamisel 08.04.2021 lihtkirjaliku kokkuleppega. Samuti märgib kohus, et

2006 laenulepingu sõlmimisel kandis kostja I perekonnanime A. ja 08.04.2021 oli kostja I

perekonnanimi K., seega on iseenesest mõistetav, et erinevate perekonnanimede puhul isiku

allkirjad võivad olla erinevad.

Hagi tagamisega seonduv

28. Harju Maakohus kohaldas hageja taotlusel 20.12.2023 määrusega hagi tagamise abinõud ja

seadis kostjale II kuuluvale kinnisasjale eelmärke ja märkuse tsiviilasjas nr 2-23-17893 esitatud

kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ning korteriomandi ½ kaasomandi

osa omandi üleandmise tagamiseks PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) kasuks. TsMS

§ 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega

seotud küsimused. TsMS 445 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui

kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise

abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks

ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu

tühistamist. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tühistab kohus hagi tagamise abinõu

kohaldamise.

Menetluskulude jaotamine

29. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude

rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks

otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas

kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda,

tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

30. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

31. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui

otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Kohtul on alust eeldada,

et hageja ei nõustu kohtulahendiga ning käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on

menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra

kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2

sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

Kohtunik