3-25-3466/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

05.12.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-3466

Haldusasi

Y.Y. ja X.X.-i kaebus Kambja Vallavalitsuse

09.10.2025. a korralduse nr 514 (ehitusloa andmine)

tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.Y. ja X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad – Y.Y. ja X.X.

Vastustaja – Kambja Vald

RESOLUTSIOON

1. Võtta kaebajate määruskaebus ringkonnakohtu menetlusse.

2. Rahuldada määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määrus

ning saata asi tagasi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja

esialgse õiguskaitse taotluse uueks lahendamiseks.

3. Tagastada Y.Y.-le määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 80 eurot.

4. Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa

määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kambja Vallavalitsus väljastas 09.10.2025. a korralduse nr 514, millega andis ehitusloa

Soinaste külas Xxx kinnistule (katastriüksuse tunnus xxx) puuraukude rajamiseks.

2. Y.Y. ja X.X. esitasid 14.10.2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Kambja

Vallavalitsuse 09.10.2025 korralduse nr 514 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse

Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korralduse nr 514 kehtivuse peatamiseks

halduskohtumenetluse ajaks. Kaebajate põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Kaebajad elavad Xxx ja sellel asuva kaupluse vahetus naabruses. Ehitusloa elluviimine toob

kaasa haljastuse kadumise või kahjustumise, mis omakorda tingib Xxx lähtuva valgusreostuse

suurenemise, privaatsuse vähenemise ja elukeskkonna kvaliteedi languse. Need tagajärjed

riivavad kaebajate subjektiivset õigust oma kinnisasja häirimatult kasutada. Tegemist ei ole

abstraktse keskkonnahäiringuga, vaid otsese ja konkreetse mõjuga kaebajate igapäevasele

elule. Ehitusloa andmine rikub 2022. aasta oktoobris Kambja Vallavalitsuse, OÜ ARTE

House ja naaberkinnistute esindajate vahel sõlmitud kohtuvälist kompromissi, mille eesmärk

oli tagada kõrghaljastuse abil eraldatus Xxx ja naaberkinnistute vahel. See eraldatus ei ole

pelgalt esteetiline, vaid tagab privaatsuse, visuaalse kaitse ja valgusreostuse vähendamise, mis

on elukeskkonna kvaliteedi seisukohalt olulised. Soojuspuuraukude rajamine ohustab

olemasolevat haljastust. Dendroloogiline hinnang kinnitab, et puude juurestik on juba osaliselt

kahjustatud ja uued kaevetööd võivad põhjustada pöördumatuid kahjustusi, sh võib puude

hukkumine avalduda alles aastaid hiljem. Kinnistu suurus ja planeering võimaldavad

energiapuuraukude rajamist piirkondades, kus olemasolev haljastus ei ole ohus. Esialgse

õiguskaitse kohaldamine on vältimatult vajalik, kuivõrd ehitusloa kohane ehitustegevus võib

pöördumatult kahjustada 35-55 aasta vanuseid puid, mille kahjustumist ja eemaldamist ei ole

võimalik kaebuse rahuldamise korral mõistlikul viisil tagasi pöörata ega heastada.

3. Tartu Halduskohus tagastas 28.10.2025. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni

p 1) ja jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2).

Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.

Kohtupraktikas on leitud, et ainuüksi miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine ei ole

subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses

(RKHKo nr 3-3-1-29-10, p-d 21 ja 31). Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust sellele, et

naaberkinnistul jääks muutmata kasvavate puude arv, mis omakorda kindlustaks kaebajatele

meelepärast vaadet nende kinnistutelt ja tagaks privaatsuse. Kui kaebajad soovivad, et nende

kinnistud oleksid puude varjus, ei takista miski kaebajatel puude istutamist ja kasvatamist

vahetult enda kinnistul, seeläbi võivad kaebajad tagada enda privaatsuse, piirata valgust ja

parandada vaadet. Kaebajad ei ole keskkonnaorganisatsioon, kes võiks vaidlustada avalikest

huvidest lähtudes keskkonda puudutavaid tegevusi (puude raiumine naaberkinnistul vms).

Ehitusloaga kavandatud tegevus kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale ilmselgelt ei mõjuta. Vaidlusalune haldusakt ei riiva kaebajate subjektiivseid

õigusi. Ehitusloa alusel planeeritud ehitustegevus (puuraukude tegemine) naaberkinnistul ei

ole kaebajate õigustele kahjuliku mõjuga. Seega puudub kaebajatel esialgse õiguskaitse

kohaldamise vajadus. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebajad esitasid 12.11.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles paluvad

halduskohtu määruse tühistada ning teha võimaluse korral ise asjas uus lahend, millega

peatada esialgse õiguskaitse korras Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korralduse nr 514

kehtivus kohtumenetluse ajaks ning tunnistada Kambja Vallavalitsuse 09.10.2025. a korraldus

nr 514 tühiseks. Alternatiivselt paluvad kaebajad saata asi uueks lahendamiseks tagasi

halduskohtule. Määruskaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Halduskohus tõlgendas kaebeõigust kitsalt, eirates kohtupraktikat, mille kohaselt võivad

subjektiivsed õigused tuleneda ka elukeskkonna ja privaatsuse kaitse vajadusest, eriti

olukorras, kus vaidlusalune tegevus mõjutab vahetult kaebajate kinnisasja kasutamist ja

väärtust. Halduskohus ei analüüsinud, kas ja kuidas vaidlusalune haldusakt mõjutab kaebajate

õigusi. Halduskohus käsitles kaebajate õiguste riivet üksnes üldise keskkonna või miljöö

säilitamise aspektist, jättes tähelepanuta, et kaebajad viitasid konkreetselt oma subjektiivsete

õiguste riivele, mis tuleneb varasema kohtuasjaga (xxx) seoses sõlmitud

kompromisskokkuleppe tingimustest ning privaatsuse, elukeskkonna ja omandiõiguse kaitse

vajadusest.

4.2. Halduskohus jättis uurimata ja hindamata kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ehk

kompromisslepingu olemasolu ja selle rikkumise võimalikud tagajärjed, samuti

dendroloogilise hinnangu, mis kinnitab olemasoleva haljastuse pöördumatut kahjustamise

ohtu. Kohus ei analüüsinud ja jättis tuvastamata, kas vaidlusalune ehitusluba on vastuolus

detailplaneeringuga ega hinnanud, kas ehitusprojekt vastab kompromisslepingus ja

detailplaneeringus sätestatud tingimustele. Lisaks ei saanud kohus kaebust tagastades anda

hinnangut kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasusele ja jättis seega kohaldamata

HKMS § 158 lg 3. Vaidlustatav määrus on seega õigusvastane ja tuleb tühistada.

4.3. Halduskohus piirdus põhjendamatult seisukohaga, et kaebajad võivad ise oma kinnistule

puid istutada. Poe parkla ja sellest tulenevad mõjutused naaberkinnistutele on tõstetud pinnase

tõttu märgatavalt kõrgemal, kui vallas kehtivate reeglite kohaselt on lubatud oma aeda

istutada tihedalt eraldavaid hekke või põõsaid. Kompromissleping on siduv nii vallale kui ka

maa igakordsele omanikule, rentnikule ja maa kasutajatele ning selle eesmärk oli tagada

mitmetasandiline haljastus Xxx ja naaberkinnistute vahel.

4.4. Olemasoleva kõrghaljastuse eemaldamine või kahjustamine tooks kaasa pöördumatud

tagajärjed, mida ei ole võimalik hiljem heastada. Sellest on tingitud ka esialgse õiguskaitse

vajadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. HKMS § 207 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmisel,

kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud

seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse

võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest

ei tulene teisiti.

6. Kaebajad paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 28.10.2025. a määruse ning teha võimaluse

korral ise asjas uus lahend, millega kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada, või saata

asi uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule. Kaebust puudutavas osas selgitab

ringkonnakohus, et kaebuse tagastamise tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik seda ise

sisuliselt lahendada. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste

avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus mõistab

kaebajate tahet selliselt, et kaebajad soovivad kaebuse menetlusse võtmist ja asja sisulist

läbivaatamist. Selle eesmärgi saavutamiseks saavad kaebajad taotleda, et ringkonnakohus

tühistaks halduskohtu määruse ja saadaks asja uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule.

Ringkonnakohus tõlgendab määruskaebuse taotlust sellele vastavalt.

7. Kaebajad esitasid määruskaebuse tähtaegselt ning see vastab määruskaebusele esitatavatele

nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Ringkonnakohus võtab

määruskaebuse menetlusse.

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, et kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus.

9. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist

diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt võimaldab kaebuse

tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Kui

kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning

kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHKm 04.10.2017, 3-17-505, p 8).

Kaebeõiguse eelduseks on HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive, mitte õiguse

rikkumine (samas, p 9).

10. Halduskohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohtupraktikas leitud, et ainuüksi miljöö ja

olemasoleva keskkonna säilimine ei ole subjektiivsed õigused, mida isik saaks kaitsta

ehitusloa tühistamise menetluses. Halduskohus viitas seejuures ekslikult asjas nr 3-3-1-29-10

tehtud Riigikohtu otsuse p-dele 21 ja 31. Viidatud seisukohta väljendas Riigikohus otsuse p-s

32, lisades (samas lauses), et oluline on analüüsida konkreetsel juhul ehitamisega kaasnevaid

mõjutusi. Ehitusloa realiseerimisega kaasnevate mõjutuste analüüsimise vajadust ja

asjakohasust nimetas Riigikohus ka halduskohtu viidatud p-des 21 ja 31, märkides näiteks

neist esimeses, et asjakohane oleks analüüsida, milliseid mõjutusi võib vaidlustatud

ehitusloaga lubatud tegevus kaasa tuua ja kuivõrd see võiks rikkuda kaebaja õigusi.

Riigikohus märkis viidatud lahendi p-s 22, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine

iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused, kuid möönis samas, et selles

asjas vaidluse all olnud olukord (täiendavate korterite rajamine valmisolevasse ehitisse) võib

teatud asjaoludel endaga kaasa tuua naabruses elava isiku subjektiivsete õiguste rikkumise.

11. Praeguses asjas on vastustaja andnud ehitusloa kaebajate naaberkinnistule soojussüsteemi

puuraukude rajamiseks, mis kaebajate väitel seab ohtu kinnistul oleva kõrghaljastuse

säilimise. Ärihoone ja elamute vahel paikneva haljastuse eesmärk on muu hulgas leevendada

ärihoonest tingitud mõjusid elamutele. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei analüüsinud

kaebeõiguse kontrollimisel vajalikul määral ehitusloaga lubatud tegevuse võimalikku mõju

kaebajate õigustele. Halduskohtu seisukoht, et ehitusloaga lubatud tegevus kaebajate õigust

tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ilmselgelt ei mõjuta, on põhjendamata.

Halduskohus taandas meelevaldselt kaebajate huvi üksnes meelepärase vaate ja privaatsuse

tagamisele ning jättis ka selliselt piiritletud osas kaebajate õiguste võimalikud riived

hindamata. Muude kaebajate väidete hulgas välja toodud privaatsuse rikkumise argument

viitab kaebajate soovile kaitsta enda omandipõhiõigust. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu

pööranud.

12. Kaebajad tõid kaebuses ja selle täienduses selgelt välja, et nende õiguste riive ei seisne

pelgalt esteetilises või abstraktses keskkonnahäiringus, vaid vaidlustatud ehitusloa elluviimine

toob kaasa haljastuse kadumise, mis omakorda toob kaasa müra- ja valgusreostuse

suurenemise, privaatsuse vähenemise ja elukeskkonna kvaliteedi languse. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa kaebuse asjaoludest ning puuduste kõrvaldamise käigus kaebajate esitatud

täiendavaid selgitusi arvestades kuidagi järeldada, et vaidlustatud ehitusluba kaebaja õigusi

ühelgi juhul ei riiva. Seetõttu ei ole kaebeõiguse puudumine ilmselge ja kaebuse tagastamine

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ei ole põhjendatud.

13. Kaebajad heidavad halduskohtule lisaks ette seda, et kohus jättis tuvastamata olulised

asjaolud, sh tuvastas ebaõigesti ja ebapiisavalt kaebajate kaebuses esitatud asjaolusid ning

jättis kaebajate põhjendused ja esitatud tõendid sisuliselt hindamata. Kuna halduskohus

tagastas kaebuse, siis ei ole kohus seda sisuliselt läbi vaadanud. Seetõttu on kaebajate väited

halduskohtu määruse sisulise puudulikkuse ja asjaolude hindamata jätmise kohta esitatud

ennatlikult ja puudub sisuline vajadus neid lähemalt käsitleda.

14. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Eelnimetatud tingimusele vastavas olukorras on isikul esialgse õiguskaitse

vajadus. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel

avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

15. Halduskohus lähtus ka kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel enda

seisukohast, et vaidlusalune haldusakt ei riiva kaebajate subjektiivseid õigusi. Halduskohus

jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, leides, et ehitusloa alusel

planeeritud ehitustegevus naaberkinnistul ei ole kaebajate õigustele kahjuliku mõjuga ning

seega puudub kaebajatel esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Ringkonnakohus ei

nõustunud eespool halduskohtu põhjendustega kaebeõiguse ilmselge puudumise kohta, leides

muuhulgas, et halduskohus ei analüüsinud vajalikul määral ehitusloaga lubatud tegevuse

võimalikku mõju kaebajate õigustele. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu poolt

esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel võetud seisukohaga, et ehitusloa alusel planeeritud

ehitustegevus naaberkinnistul ei ole kaebajate õigustele kahjuliku mõjuga. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa kaebajate kirjeldatud asjaoludel kahjulikku mõju välistada. Samuti on selge,

et ehitustegevuse tulemusel olemasoleva kõrghaljastuse hävimise ohu korral on tegemist

HKMS § 249 lg-s 1 nimetatud olukorraga. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kohus

kahjulike tagajärgede saabumise ohuga arvestama üksnes juhul, kui ta on veendunud, et

selliste tagajärgede saabumine on välistatud või äärmiselt vähetõenäoline (RKHKm

21.12.2001, nr 3-3-1-67-01, p 3).

16. HKMS § 210 lg 3 näeb ette, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on

põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse.

Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse

teinud kohtule.

17. Kuivõrd asja menetlusse võtmine tuleb uuesti otsustada halduskohtul ja halduskohus ei ole

esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt lahendanud, siis tuleb ka esialgse õiguskaitse taotlust

puudutavas osas saata asi uueks lahendamiseks halduskohtule. Lisaks peab ringkonnakohus

vajalikuks juhtida halduskohtu tähelepanu sellele, et vastustaja 20.10.2025. a seisukoht

esialgse õiguskaitse taotluse osas sisaldab taotlust kolmanda isiku kaasamiseks.

Menetlusosalise taotlust tähelepanuta jättes rikkus halduskohus kohtumenetluse normi

(HKMS § 162 lg 1 ja § 178 lg 3). HKMS § 120 lg 1 p 7 järgi kaasab kaebuse saanud kohus

menetlusse kolmandad isikud, kelle seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust, ning

võimaluse korral ülejäänud kolmandad isikud. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal

võimalik kõrvaldada halduskohtu määruse puudusi, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud

esimesele kohtuastmele pandud ülesannet. Lisaks piiraks see menetlusosaliste

edasikaebeõigust, kuna esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei ole määruskaebuse kohta

tehtud ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).

18. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebajate määruskaebuse, tühistab Tartu

Halduskohtu 28.10.2025. a määruse ja saadab asja kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks

ja esialgse õiguskaitse taotluse uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule.

19. Kohtute infosüsteemist nähtub, et määruskaebuse esitamisel tasus kaebaja Y.Y. riigilõivu

80 eurot. Kaebajad märkisid määruskaebuses, et nad tasusid määruskaebuse esitamisel

riigilõivu 80 eurot vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-le 7. See säte näeb ette, et

halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui

tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse

ulatust. RLS § 22 lg 1 p 9 alusel ei võeta riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise

eest. HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui

riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 esimene lause näeb ette, et

riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, määruse alusel. Sama sätte neljanda

lause kohaselt võib kohus tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal

algatusel. Kuna kaebajad lähtusid määruskaebuse esitamisel ekslikult sättest, mis reguleerib

riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuse esitamisel, tagastab ringkonnakohus ekslikult tasutud

riigilõivu.

20. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel kaebajate nimed

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)