3-23-2019/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2019

Haldusasi

O.B kaebus tühistada Sotsiaalkindlustusameti 21.

augusti 2023. a otsus nr P26O-2023-56343 ja 5.

septembri 2023. a vaideotsus nr 5.2-3/32616-3 ning

kohustada Sotsiaalkindlustusametit lahendama tema

taotlus uuesti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – O.B

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet,

esindaja Livia Kask

Menetluse alus ringkonnakohtus

O.B apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta O.B 14. novembri 2025. a seisukohale lisatud perearsti 30.09.2025–17.10.2025

epikriis (dtl 345–347) haldusasja nr 3-23-2019 materjalide juurde võtmata.

2. Jätta O.B apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 5.

detsembri 2024. a otsus haldusasjas nr 3-23-2019 muutmata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. jaanuaril 2026

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-23-2019

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.B esitas Eesti Töötukassale (ETK) ja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 16.07.2023

ühistaotluse töövõime hindamiseks ja tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks.

2. Eesti Töötukassa tuvastas 18.08.2023 otsusega nr TVH/23/030948 O.B-l osalise

töövõime kestusega 5 aastat (30.08.2023–29.08.2028). Otsuse kohaselt on taotlejal mõõdukas

tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on toitumishaigused,

närvisüsteemihaigused, südame isheemiatõved, südamehaigused ning spondülopaatiad ehk

lülihaigustused. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei ole töövõimet

mõjutavad. Taotleja kirjeldatud piiranguid õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega

kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades on arvestatud liikumise valdkonda

hinnates. Taotleja kirjeldatud piiranguid muude tervisehäirete osas on arvestatud liikumise ja

käelise tegevuse valdkondi hinnates. Taotleja kirjeldatud piirangud ravimite kõrvaltoimete

osas ei leidnud kinnitust. Taotlejal on tugeva rasvumise, kiire väsimise, koormustaluvuse

languse, liikumisel tekkiva õhupuuduse ning vasaku jala valu, nõrkuse ja tuimustunde tõttu

piiratud pikkade vahemaade kõndimine, treppidest üles-alla ja erinevates kohtades liikumine,

istumisasendi muutmine ning seismine. Tervisekahjustuse iseloomu arvestades on töövõime 5

aasta jooksul tõenäoliselt vähemuutuv.

3. Sotsiaalkindlustusamet ei tuvastanud 21.08.2023 otsusega nr P26O-2023-56343 O.B-

l puude raskusastet ning ei määranud puudega tööealise inimese toetust. Otsusest nähtuvalt

on puude raskusastme tuvastamisel võetud aluseks 16.07.2023 taotluses sisalduvad andmed,

tervise infosüsteemis (TIS) sisalduvad andmed ja ETK töövõime hindamise otsus, kuid nende

alusel ei tuvastatud puude raskusastet, sest terviseseisundist tulenevalt ei esine taotlejal

piiranguid igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises. SKA toetub puude

tuvastamisel töötukassa ekspertarsti antud hinnangule. ETK on hinnanud taotleja toimetulekut

ja hakkamasaamist liikumisel, käelises tegevuses ning suhtlemisel, samuti teadvusel püsimist,

enesehooldust, õppimist, tegevuste elluviimist, muutustega kohanemist, ohu tajumist ning

inimeste vahelist lävimist ja suhteid. Puue tuvastatakse eelnimetatud valdkondades inimese

igapäevaste tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangute põhjal. Terviseandmetele ja

ekspertarsti arvamusele tuginedes ei esine taotlejal piiranguid sel määral, et tuvastada puuet.

Puude raskusastme mittetuvastamise tõttu puudub ka alus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

määramiseks ja puudega isiku kaardi väljastamiseks. Otsuse õiguslikeks alusteks on puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 21, §-d 23, 24, 7 ja 9, sotsiaalkaitseministri

29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega

tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 6.

2(11)

3-23-2019

4. Sotsiaalkindlustusamet jättis 05.09.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/32616-3 rahuldamata

O.B 22.08.2023 vaide SKA 21.08.2023 otsuse nr P26O-2023-56343 kehtetuks

tunnistamiseks. Ühistaotluse esitamise korral kasutab SKA puude raskusastme tuvastamiseks

töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja ETK tehtud töövõime hindamise

otsust. Oma hinnangu annab tervishoiuteenuse osutaja (TTO) ekspertarst töövõime hindamise

käigus. Määrusega nr 18 on sätestatud töövõime hindamise käigus koostatud

eksperdiarvamuse hinnangute ülevõtmise metoodika, arvutuskäik ja sotsiaaltoetuste suuruse

arvutamine. TTO ekspertarst hindas taotlejal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine

eri tasapindadel“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“

arvväärtusega 1 (kerge piirang) ning võtmetegevust „seismine ja istumune“ arvväärtusega 2

(mõõdukas piirang). Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse valdkonna võtmetegevuste

sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Taotlejal

on liikumise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete

arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,67. Määruse nr 18 § 6 lg 6 p 1 kohaselt peab liikumise

valdkonnas piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus olema vähemalt 2, et oleks näidustatud

puude raskusastme tuvastamine (keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peab valdkonnas

piirangu aritmeetiline keskmine olema vahemikus 2–2,75). Seega puudus eksperdiarvamuse

kohaselt alus puude raskusastme tuvastamiseks nimetatud valdkonnas. TTO ekspertarst ei ole

tuvastanud taotlejal piiranguid järgmiste valdkondade võtmetegevustes: käeline tegevus;

suhtlemine (nägemine, kuulmine ja kõnelemine); teadvusel püsimise ja enesehooldus;

õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; inimestevaheline

lävimine ja suhted. Järelikult puudub nimetatud valdkondades samuti alus puude raskusastme

tuvastamiseks.

Kokkuvõtlikult ei esine ETK eksperdiarvamuse kohaselt taotlejal terviseseisundist tulenevalt

raskusi ega piiranguid igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises määral, mis

annaks aluse tuvastada puude raskusaste. Terviseseisundist tulenevalt on taotlejal tuvastatud

küll osaline töövõime, kuid ühiskonnaelus osalemisel esinevad piirangud ei vasta üks-ühele

töövõimet piiravatele teguritele. Töövõime vähenemine ei tähenda igal juhul, et esineb ka

puue. Tööealiste isikute puhul lähtutakse puude raskusastme tuvastamisel raskustest,

piirangutest või takistustest ühiskonnaelus osalemisel, mille põhjuseks on pikaajalised

funktsioonipiirangud (pikaajaline väljakujunenud, raskesti tagasipööratav või pöördumatu

seisund), mida ei saa kõrvaldada või oluliselt leevendada ravi või ravimitega. SKA küsis

vaidemenetluses täiendava arvamuse ekspertarst ATlt, kelle hinnangul on tehtud otsus

korrektne ning taotlejal ei esine igapäevaelus püsipiirangud, mida ei oleks raviga võimalik

korrigeerida. Töötamine tavatingimustes võib olla alanenud, kuid ühiskonnaelus osalemise

piirangud ei avaldu pidevalt.

5. O.B esitas Tallinna Halduskohtule 14.09.2023 kaebuse SKA 21.08.2023 otsuse nr

P26O-2023-56343 ja 05.09.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/32616-3 tühistamiseks ning SKA

kohustamiseks tegema tema taotluse kohta uue otsuse. SKA otsus on ebaõige ning kaebaja

nõuab oma liikumisraskuste tõttu õiglast puude raskusastme tuvastamist. Otsuses puuduvad

põhjendused, mistõttu ei olnud kaebajal ka vaidemenetluses võimalik esitada sellele

põhjendatud vastuväiteid. Võtmetegevuse „ohutu ringiliikumine“ arvväärtus 1 (kerge piirang)

ei ole põhjendatud. Vaideotsuses on märgitud, et taotleja liigub, siirdub, seisab ja istub

iseseisvalt ning ei ole siiani soetanud riigipoolse soodustusega abivahendeid. See ei vasta

tõele, sest kaebaja ostis aastatel 2021–2023 liikumiseks 4 rulaatorit. Kaebaja vajab abi

turvaliseks liikumiseks nt laevadel, parklates jm. Kaebaja kasutab selleks rulaatorit ja keppe.

Neuroloog dr TT epikriisis on selgelt välja toodud, et „Patsient liikumispiiranguga“. Otsuses

ei ole kaebaja igapäevaste liikumisraskustega arvestatud. Kaebaja tarvitab tihti käsimüügist

saadavaid valuravimeid. Liikumisraskuste tõttu tuvastati kaebajal ETK 18.08.2023 otsusega

3(11)

3-23-2019

osaline töövõime 5 aastaks. Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajal ei esine terviseseisundist

tulenevalt piiranguid igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises.

6. SKA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. PISTS § 23 lg 7 alusel tugines SKA

puude raskusastme tuvastamise menetluses ETK ekspertarsti hinnangule. TTO ekspertarsti

VK 27.07.2023 arvamusest tulenevalt on kaebajal liikumise valdkonna võtmetegevuste

sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,67, mis

ei ole üle arvväärtuse 2 ja puude raskusastme tuvastamiseks liikumise valdkonnas ei ole alust.

Otsuse põhjal on arusaadav, et see tugineb eksperdiarvamusel ja taotleja enesehinnangud ei

ole leidnud tervise infosüsteemi andmetest tulenevalt kinnitust sel määral, et oleks alust

tuvastada keskmise puude raskusaste. Puude raskusastme tuvastamine on toimunud kooskõlas

määrusega nr 18. Vaide läbivaatamisse kaasati ekspertarst AT, kes leidis 04.09.2023

arvamuses, et otsus on korrektne ja ei vaja muutmist. Seega on AT nõustunud VK

hinnangutega, märkides lisaks, et kaebaja ravipotentsiaal on jäetud kasutamata ja puude

raskusastet ei ole alust tuvastada ka erijuhtumina.

Kaebaja ei ole nõus võtmetegevusele „ohutu ringiliikumine“ omistatud arvväärtusega 1 (kerge

piirang), viidates abivahendi kasutamisele. Töövõime hindamise juhendi kohaselt hinnatakse

ohutu ringiliikumise valdkonnas eeskätt nägemist ja kuulmist. Tegutsemisvõimet hinnatakse

koos abivahendiga, mida isik oma terviseseisundist põhjustatud piirangute

kompenseerimiseks kasutab (nt prillid, kontaktläätsed, valge kepp, juhtkoer vm). Piirangut

võivad põhjustada mh rasked luu-lihaskonna häired, nt lülisamba kaelaosa liikuvuspiiratus,

mille tõttu inimene pole võimeline pead pöörama ja tema vaateväli on piiratud. Kaebajal ei

ole selliseid tervisehäireid kirjeldatud. Ekspertarst ei saa hinnangut anda pelgalt taotleja

ütluste alusel, vaid terviseandmed peavad seda toetama. Abivahendite kasutamise fakt ei ole

piirangut võimendav, vaid kui piirang on abivahendiga kompenseeritud, saab selle hinnata

puuduvaks (0) või kergeks (1). TT hinnanguga on arvestatud, sest kaebaja puhul on

võtmetegevustes „liikumine eri tasapindadel“ ning „seismine ja istumine“ piirangud hinnatud

mõõdukateks. Raskeks saaks piirangud hinnata siis, kui kaebaja suudab liikuda vaid

kõrvalabiga või on püsivalt ratastoolis. Närvivalude vastu kasutatavaid valuravimeid ei saa

käsimüügist. Asjaolu, et kaebajale kui üle 150 kg kaaluvale isikule ei saa teha MRT uuringut,

ei takista kuidagi tema ravimist (sh raviti inimesi edukalt juba enne MRT kasutusele võtmist).

Koormustaluvust ei saa parandada muul viisil kui treeninguga. Intensiivset taastusravi on

kaebaja suhtes rakendatud üksnes 2021. a-l ägeda seisundi järgselt. Eksperdid on arvestanud

kõiki kaebaja tervisehäireid ja nende ravivõimalusi. Ravi alustamata ei ole võimalik hinnata,

kas piirangud jäävad püsivaks või vähenevad tõenduspõhise raviga. Kuna ekspertidel tuleb

alati arvestada aktuaalsete andmetega, siis ei saagi igas menetluses jõuda samale järeldusele.

Puude raskusastme tuvastamine ei põhine diagnoosidel. Mõõdukas piirang mingi funktsiooni

osas kliinilises käsitluses ei ole sama, mis mõõdukas piirang ühiskonnaelus osalemisel ja

igapäevaste põhitoimingute sooritamisel.

7. Tallinna Halduskohus jättis 05.12.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Kuivõrd

puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid meditsiinivaldkonna

ekspertteadmistel põhinev hindamisotsus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2020 otsus nr 3-

19-2182, p 11), siis ei tule praeguse asja lahendamisel kontrollida kaalutlusreeglite järgimist.

Puude raskusastme tuvastamine või mittetuvastamine on haldusakt, mis peab olema kirjalikult

põhjendatud (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1 ja 2). Taotlustega kaasnevat

töökoormust arvestades on põhjendamisnõuded tavapärasest mõnevõrra piiratumad, kuid

puude tuvastamise otsuse põhjendustes peab olema välja toodud, kuidas on konkreetse isiku

puhul kehtestatud metoodikat rakendades lõppjärelduseni jõutud (vrd Riigikohtu 05.09.2019

otsus nr 3-17-1110, p 18). SKA 21.08.2023 otsus on põhjendamispuudustega. Sellest nähtub

4(11)

3-23-2019

üksnes, et tuginetakse taotlusele, TIS-i andmetele, töövõime hindamise otsusele ja töötukassa

ekspertarsti hinnangule. Otsuses ei ole selgitatud puude tuvastamise / tuvastamata jätmise

metoodikat ega seda, kuidas metoodikat kaebaja puhul rakendati. Üldsõnaliselt on vaid

nenditud, et igapäevategevustes ja ühiskonnaelus osalemise piiranguid ei esine. See ei ole

praegusel juhul siiski mõjutanud asja otsustamist. Põhjendamiskohustuse rikkumine ei anna

alust otsust tühistada, kui SKA esitab hiljemalt kohtumenetluses põhjendused, mille pinnalt

on selge, et kaebuse rahuldamise korral tuleks SKA-l anda uuesti välja sama resolutsiooniga

haldusakt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2022 otsus nr 3-21-682, p 13; 05.11.2020 otsus

nr 3-19-2182, p 11). Kohus arvestab otsust tehes 05.09.2023 vaideotsuses ning

kohtumenetluses 30.10.2023 ja 21.11.2024 esitatud SKA põhjalike selgitustega.

Kuigi TTO ekspertarsti arvamus ei ole SKA-le vahetult siduv, saab ekspertarsti järeldused

siiski ümber lükata ainult konkureeriva eksperdiarvamusega (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus

nr 3-17-1110, p-d 22 ja 26). Praeguses asjas küsis SKA vaidemenetluses täiendavat

eksperdiarvamust ATlt, kes asus seisukohale, et terviseseisundist tulenevad funktsioonihäired

ei põhjusta kaebajal igapäevaeluga toimetulekus ja ühiskonnaelus osalemises raskusi sel

määral, et oleks alust tuvastada puude raskusaste. Halduskohus ei ole pädev lahendama

vaidlusi selle üle, kas arstid on kandnud TIS-i õiged ja täielikud andmed või mitte (vt otsus nr

3-17-1110, p 24). Seega ei tule hinnata, kas kaebaja 16.07.2023 taotluses märgitud

enesehinnanguid arvestades võisid tema kohta TIS-i kantud andmed olla ebaõiged. Kohus ei

saa asuda ekspertide asemel hindama kaebaja terviseseisundit ning praegusel juhul ei esine

asjaolusid, mis annaksid alust kahelda eksperdiarvamuste õigsuses. Ekspertarstid on arvamuse

andmisel lähtunud määruses nr 18 ette nähtud metoodikast. Kuna kaebaja liikumise

valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste

aritmeetiline keskmine oli 1,67, mis on alla arvväärtuse 2, siis ei olnud selles valdkonnas

puude raskusastme tuvastamiseks alust. Vaideotsuses on lisaks selgitatud töövõime hindamise

ja puude tuvastamise erinevust. Menetluse eripärast tulenevalt ei pidanud SKA hindama muid

andmeid peale TIS-s sisalduvate ja ekspertarstidel ei pidanud tekkima põhjendatud kahtlust, et

TIS-i andmed on puudulikud. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis annaks

alust arvata, et ekspertarstide hinnangud olid ekslikud või TIS-i kanded vigased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. O.B palub 06.01.2025 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. SKA otsus rikub kaebaja õigusi ja kaebaja liikumisraskusi

on hinnatud ebaõiglaselt. Halduskohus tegeles sisuliselt üksnes SKA otsuse õigustamisega,

mis muudab sõltumatu järelevalve olematuks. Kuna SKA 21.08.2023 otsuses puudusid

põhjendused, siis ei olnud kaebajal võimalik esitada sellele sisulisi vastuväiteid ning seda ka

vaide esitamise ajal. Kaebaja palub kohtul sisuliselt kontrollida SKA otsuse järeldust

liikumise valdkonna võtmetegevusele „ohutu ringiliikumine“ omistatud arvväärtusele 1

(kerge piirang). Kaebaja diagnoose arvestades ei ole nimetatud võtmetegevuse osas „kerge

piirangu“ tuvastamine õiglane, vaid kohane hinnang oleks „mõõdukas piirang“ (arvväärtusega

2). Õigus- ja tervishoiusüsteemid peaksid funktsioneerima inimeste heaks. SKA esitatud

nõuded ja arvesse võetud asjaolud on vastuolulised, mistõttu ei saa olla tegemist objektiivse

hinnanguga. SKA on 05.09.2023 vaideotsuses märkinud, et taotleja ei ole soetanud

abivahendeid, kuid see ei vasta tõele. Kaebaja on tõendanud, et ostis 2021.–2023. a-l

liikumiseks 4 rulaatorit. SKA 30.10.2023 vastuses kohtule on rulaatoreid omakorda nimetatud

piirangut kompenseerivateks vahenditeks ehk viidatud, et abivahendite kasutamine ei ole

otsuse tegemiseks oluline. Sellest tekib küsimus, miks tugineti vaideotsuses asjaolule, et

kaebaja ei ole abivahendeid senini soetanud. Seejuures ostis kaebaja abivahendid riigipoolse

5(11)

3-23-2019

soodustusega ning tema ei saa vastutada selle eest, miks abivahendite infokeskuse andmed

seda ei kajastanud.

Vastustaja on korduvalt rõhutanud, et hinnangu saab anda ainult TIS-i andmete alusel, kuid

sel juhul tekib küsimus, miks pidi kaebaja täitma 73 lk pikkuse taotluse, milles nõuti suure

hulga informatsiooni esitamist, mida SKA ei ole hiljem otsuse tegemisel kasutanud. SKA ei

kutsunud kaebajat vastuvõtule ja ei süvenenud asjasse. Neuroloog dr TT epikriisis on üheselt

märgitud: „Patsient liikumispiiranguga.“ Pole arusaadav, mille alusel on SKA otsuses esialgu

eitanud kaebaja liikumisraskusi ja hiljem, kui selgus abivahendite kasutamine, eitas piiranguid

omakorda sellel põhjusel. See ei viita objektiivsele hindamisele. Kaebaja selgitas taotluses mh

enda ravi ja väidetavalt Eestis ainult retsepti alusel müüdavate valuvaigistite ostmist teistest

Euroopa Liidu liikmesriikidest. Eriti küüniline on SKA argument seoses kaebajale antud

juhiloa tervisetõendiga. See ei seondu esiteks kuidagi kaebaja tasakaaluga ning teiseks

antakse juhilube isegi inimestele, kes on ratastoolis või kellel on muu sügav puue. Juhiloa

tervisetõend on seejuures koostatud alles kohtumenetluse ajal ning SKA otsuse tegemisel ei

olnud võimalik seda arvesse võtta. Kaebaja on mitmel korral enda kulul viibinud taastusravil

sanatooriumites ja spaades ning kasutab jätkuvalt välisriikidest ilma retseptita soetatud

valuravimeid. Kaebaja on harjunud elama valuga jalas. Kaebaja olukord on selline, et tal on

raske käia treppidel, kus tuleb jalgu tõsta. Tegemist on piiranguga, mis takistab kaebaja

liikumist nt lennujaamades või sadamates jm. Kui SKA otsust ei muudeta, siis kaalub kaebaja

uute uuringute tegemist. SKA on viidanud mh sellele, et kaebaja neuroloogilisi probleeme ei

ole põhjalikumalt uuritud, kuid üldteada on see, et eriarstide järjekorrad on pikad ja aegu ei

ole sisuliselt võimalik broneerida. TT vastuvõtul käis kaebaja samuti erakliinikus enda raha

eest. SKA põhjendas otsust ka sellega, et MRT uuring on tegemata, kuid pärast seda, kui

kaebaja selgitas, et MRT uuringut ei ole tehniliselt võimalik teha, sest tema kehakaal ületab

150 kg, muutis SKA oma seisukohta ja leidis, et MRT uuring ei ole haiguse tuvastamiseks

üldse vajalik. Isegi kui formaalne pool on õiguspärane, tuleks otsus humaansetel põhjustel

teha inimese kasuks, kelle puuet tõendavad diagnoosid on olemas ja keda ei saa terveks

ravida.

9. SKA palub 05.02.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kohus ei saa asuda hindama

kaebaja terviseandmeid ja anda nende alusel hinnanguid, sest kohtul puuduvad sellise

hinnangu andmiseks meditsiinilised eriteadmised ja puude raskusastme tuvastamise väljaõpe

(vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22.10.2013 otsus nr 3-12-981, p 9). SKA väited ei ole olnud

vastuolulised ja kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mida ekspertarst on arvamuse

andmisel arvestanud üksnes osaliselt. Puude raskusastme hindamisel võetakse arvesse

asjakohaseid andmeid, mis sisalduvad nii kaebaja taotluses (kui need leiavad kinnitust TIS-i

andmetega) kui ka TIS-s. SKA otsuses ei ole tuginetud argumendile, et kaebaja ei ole

abivahendit soetanud ning abivahendi kasutamise fakt ei ole puude raskusastme tuvastamise

aluseks. Kui isikul on mingi piirang, siis abivahend võimaldab tal elus paremini hakkama

saada ehk teisisõnu abivahend kompenseerib piirangut, mitte ei võimenda piirangut.

Taotluses märgitud enesehinnangud oma tervisele (tunnetuslik tervis) on sisuliselt käsitatavad

kaebaja kirjaliku ärakuulamisena enne temaga seotud otsuse tegemist. Taotleja enda

hinnanguid võetakse arvesse siis, kui neid kinnitavad ka TIS-i andmed. Puude raskusastme

tuvastamine on PISTS-st tulenevalt dokumendipõhine menetlus ja SKA ekspertarstid ei kutsu

üldjuhul isikuid vastuvõtule. TT märge, et patsient on liikumisraskustega, ei määratle, millises

ulatuses liikumisraskused esinevad. Ravivajadus iseenesest ning ravimite soetamine ja

ravivõimaluste kasutamine teistes riikides ei seondu puude raskusastme tuvastamise alustega.

Ekspertiisis võis viidata mh retseptikeskuse andmetele või nende puudumisele, kuid see ei

6(11)

3-23-2019

oma kriitilist mõju puude raskusastme hindamisele. Vaideotsuses on viidatud hilisematele

asjaoludele põhjusel, et ekspertarst tutvub kõigi aktuaalsete terviseandmetega. Statistilise

klassifikaatori RHK-10 järgi määratud diagnoosid ei kirjelda diagnoosiga seonduvat

tegusemispiirangute ulatust, raskusastet ega elulisi olukordi, kus piirangud võivad esineda.

Sama diagnoos võib eri isikutel põhjustada erineva raskusastme ja sagedusega piiranguid.

MTR uuringuga seoses ei korda vastustaja oma varasemaid põhjendusi (vt SKA 30.10.2023

vastuse p-d 23–25). Kui kaebaja terviseseisund on muutunud ja seda kinnitavad ka TIS-i

andmed või muud tõendid, siis on kaebajal õigus taotleda puude raskusastme tuvastamist

uuesti. MRT uuring võib kinnitada haigust ja diagnoosi, kuid ei pruugi anda alust puude

raskusastme määramiseks (st täpsustab keha struktuuride muutuseid, kuid ei kirjelda otseselt

funktsioonihäireid). Puude raskusastet ei diagnoosita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Praeguses asjas on vaidlustatud SKA 21.08.2023 otsus nr P26O-2023-56343 (dtl 162–

164), millega ei tuvastatud O.B-l puude raskusastet ja ei määratud talle puudega tööealise

inimese toetust, ning selle kohta tehtud SKA 05.09.2023 vaideotsus nr 5.2-3/32616-3 (dtl

169–176). Kaebaja ei ole vaidlustanud ETK 18.08.2023 otsust nr TVH/23/030948 (dtl 8–11),

millega temal tuvastati osaline töövõime.

11. Ringkonnakohus märgib sissejuhatuseks, et nõustub halduskohtuga, et SKA 21.08.2023

otsus pidanuks küll olema põhjalikumalt motiveeritud, kuid mõningad põhjendamispuudused

ei anna siiski alust otsust tühistada, kui vastustajal tuleks teha kaebaja taotlust uuesti

lahendades samasisuline otsus (vt HMS § 58). Puudulike põhjenduste tõttu võis kaebajal olla

raskendatud otsusele vaidemenetluses sisuliste vastuväidete esitamine, kuid see ei olnud siiski

võimatu ning SKA 05.09.2023 vaideotsusega on enamik põhjendamispuudustest kõrvaldatud

(nt Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p 15). SKA 21.08.2023 otsuses olid siiski

olemas asjakohased õiguslikud alused (sh määruse nr 18 § 6 – siin ja edaspidi viidatud kuni

31.05.2025 kehtinud redaktsioonile) ning täiendavalt viidati, et tuginetakse töövõime

hindamise otsusele. Seega oli kaebajal võimalik mõista, et vastustaja võttis aluseks VK

27.07.2023 eksperdiarvamuse (dtl 176–197), millest nähtusid ekspertarsti poolt valdkondades

esinevatele piirangutele antud skoorid. Selle põhjal sai kaebaja järeldada, et puude

raskusastme mittetuvastamise tingis see, et piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline

keskmine ei ületanud määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud lävendit.

12. VK tuvastas 27.07.2023 arvamuses kaebajal mõõdukad piirangud (arvväärtus 2)

liikumise valdkonna võtmetegevustes „liikumine eri tasapindadel“ ning „seismine ja

istumine“ ning kerge piirangu (arvväärtus 1) liikumise valdkonna võtmetegevuses „ohutu

ringiliikumine“. Muudes valdkondades ekspertarst piiranguid ei tuvastanud. Kuna

võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa oli neli või suurem, siis hinnati

kaebaja töövõime osaliseks (vt tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime

hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet

välistavate seisundite loetelu“ § 8 lg 1). Seevastu puude raskusastme tuvastamisel ei võeta

aluseks võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summat, vaid lähtutakse nende

aritmeetilisest keskmisest. Selleks, et tuvastada keskmine puude raskusaste, peab vähemalt

ühes valdkonnas piirangu aritmeetiline keskmine olema 2–2,75 (vt määruse nr 18 § 6 lg 6 p

1). Kaebaja puhul on liikumise valdkonna võtmetegevuste piirangute raskusastmete

arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,67. Asjas ongi vaidlus esmajoones selles, kas

ekspertarsti poolt liikumise valdkonna võtmetegevusele „ohutu ringiliikumine“ antud hinnang

(kerge piirang) on adekvaatne või tulnuks ka selles osas piirang hinnata mõõdukaks. Kui

7(11)

3-23-2019

ekspertarst oleks hinnanud piirangu mõõdukaks, kujunenuks liikumise valdkonna piirangu

aritmeetiliseks keskmiseks 2 ja kaebajal tulnuks tuvastada keskmine puude raskusaste.

13. Halduskohus märkis õigesti, et kuna puude raskusastme tuvastamine on hindamisotsus,

mis põhineb meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel, siis ei saa kohus asuda eksperdi asemel

ise hindama kaebaja terviseseisundit ja sellest tulenevaid piiranguid tema tegutsemisvõimele.

See ei tähenda kaugeltki, et SKA 21.08.2023 otsust ei olegi üldse võimalik kohtulikult

kontrollida. Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus ei ole SKA-le

vahetult siduv ning määruse nr 18 § 6 lg 5 kohaselt on SKA-l õigus muude asjasse puutuvate

andmete põhjal korrigeerida piirangu aritmeetilist keskmist 0,5 ühiku võrra või vajadusel

kaasata menetlusse arstiõppe läbinud isikuid. Järelikult ei välistanud TTO ekspertarsti

hinnang iseenesest kaebajal puude tuvastamist. Asjaoludest nähtuvalt ei ole SKA 21.08.2023

otsuse tegemisel pidanud põhjendatuks korrigeerida VK 27.07.2023 eksperdiarvamuses antud

skooridel põhinevat arvväärtuste aritmeetilist keskmist ega ka vajalikuks kaasata teist

eksperti. Küll aga on SKA vaidemenetluses küsinud täiendavalt hinnangut ATlt, kes nõustus

04.09.2023 arvamuses (dtl 44) TTO ekspertarsti hinnangutega ja täpsustas, et puude

raskusastet ei ole alust tuvastada ka erijuhtumina.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust järeldada, et kaebaja piiranguid võtmetegevuses

„ohutu ringiliikumine“ oleks hinnatud põhjendamatult madalalt. Kaebaja on taotluses (dtl

152–161) liikumise valdkonna kõigi võtmetegevuste all kokkuvõtlikult selgitanud, et tema

liikumine on raskendatud seoses väsimuse ja peamiselt vasaku jala närvikahjustuste tõttu (sh

pidev valu ning alumine osa ei tunne liigutust ja osaliselt ei allu). Kaebaja selgituste kohaselt

on tal raske tõusta ja treppidest liikuda ning ka seista ja sirgel teel liikuda suudab ta üksnes

lühikest aega. Võtmetegevuse „ohutu ringiliikumine“ all on kaebaja täpsustanud, et kuna

mõnikord ei tunne jalga, siis kardab kukkumist (tasakaalu kaotamist). TTO ekspertarst on

liikumise valdkonna kõigi võtmetegevuste puhul välja toonud, et taotleja on tugevalt rasvunud

ning tal esineb vasaku jala valu, nõrkus ja tuimustunne. Samuti on märgitud (v.a seismise ja

istumisega seoses), et probleemiks on õhupuudus ja hingeldus füüsilisel pingutusel,

koormustaluvuse langus, nõrkus, kiire väsimine. Nende võtmetegevuste puhul, kus ekspertarst

on tuvastanud mõõduka piirangu, nähtub põhjendustest, et ekspertarsti hinnangul on kaebaja

liikumine raskendatud („liikumine eri tasapindadel“ – „Raskendatud on pikkade vahemaade

läbimine ja trepist liikumine.“; „seismine ja istumine“ – „Raskendatud on pikaajaline

seismine ja püstitõusmine.“). Seevastu „ohutu ringiliikumise“ võtmetegevuse puhul, mille

osas ekspertarst tuvastas kerge piirangu, on põhjendusest nähtuvalt kaebaja liikumine üksnes

häiritud („Häiritud on ringiliikumine.“).

15. Nagu vastustaja on kohtumenetluses viidanud, siis võtmetegevuse „ohutu

ringiliikumise“ raames hinnatakse eeskätt nägemis- ja kuulmisraskuste ning luu- ja lihaskonna

haiguste poolest ohutut (s.o turvalist – tasakaalukaotuseta, kukkumiseta) liikumist (vt ETK

juhatuse 19.05.2022 otsusega nr 62 kinnitatud „Juhend töövõime hindamise

eksperdiarvamuse andmiseks“ p 1.2, lk 33–34 – dtl 77–78). Töötukassa juhendist nähtuvalt

võivad ohutut ringiliikumist raskendada näiteks vaateväljade kadu, kuulmislangusest tingitud

orienteerumise häired, lülisamba kaelaosa liikuvuspiiratus jms. Piirangut tuleb hinnata koos

tavapäraselt kasutatavate abivahenditega (nt prillid, kuuldeaparaat jms), mis võivad piirangut

osaliselt kompenseerida (parandada tasakaalu ja koordinatsiooni, vähendada kukkumisriski).

Nii kaebaja taotluse kui ka eksperdiarvamuste põhjal on ohutu ringiliikumise piirang

seostatav esmajoones kaebaja vasaku jala valu, nõrkuse ja tuimustundega, mis võib mõnikord

tingida tasakaalu kaotamist. Kaebaja on leidnud, et kuigi neuroloog TT 04.07.2023 epikriisis

(dtl 24–25; dtl 204) on kirjeldatud, et „Patsient liikumispiiranguga“, ei ole vastustaja sellega

arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see etteheide põhjendatud. TT 04.07.2023

8(11)

3-23-2019

sissekannet on arvestatud nii VK kui ka AT arvamustes, kuid neuroloogi kokkuvõttest ei

nähtu mingit täpsemat teavet kaebaja liikumispiirangu iseloomu ja ulatuse kohta. Asjaolu, et

kaebajal ei ole tuvastatud sedavõrd suuri piiranguid liikumise valdkonnas, mis andnuks aluse

tuvastada puude raskusaste, ei tähenda, et SKA hinnangul ei esine kaebajal üldse

liikumispiiranguid. SKA on nõustunud TTO ekspertarsti poolt võtmetegevuse „ohutu

ringiliikumine“ sooritamisel esineva piirangu raskusastmele antud hinnanguga 1 ehk kerge

piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast (vt määruse nr

18 § 4 lg 6 p 2), ning seda on kinnitanud ka SKA ekspertarst. Asja materjalid ei anna alust

järeldada, et SKA või ekspertarstid oleksid jätnud mõne olulise asjaolu arvesse võtmata või

teinud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi.

16. Kaebaja viited tema diagnoosidele ei ole määravad, sest ükski diagnoos ei tingi

iseenesest puude raskusastme tuvastamist. Puue ei ole haigus, vaid terviseseisundist

põhjustatud takistus ühiskonnaelus osalemiseks teiste inimestega võrdsetel alustel (PISTS § 2

lg 1). Inimestel võib olla diagnoositud sama haigusseisund, kuid sellega kaasnevad

tegutsemisvõime piirangud on alati individuaalsed, sest iga inimese organismi

vastupanuvõime, ravimite talumine jms on väga erinev. Samuti ei ole põhjust pidada

vastuoluliseks, et SKA viitas vaideotsuses abivahendite mittekasutamisele ja pärast seda, kui

kaebaja oli tõendanud vastupidist, leidis, et kasutatavad abivahendid kompenseerivad

piirangut. Abivahenditega seonduv on oluline, sest PISTS § 23 lg 6 p 4 kohaselt tuleb puude

raskusastme tuvastamisel võtta mh arvesse kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb

inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata. Määruse nr 18 § 4 lg 2 näeb samuti

ette, et ekspertarst arvestab arvamuse andmisel mh puude raskusastet taotleva isiku

tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist. Kui isik ei kasuta

abivahendeid (nt meditsiiniseadmed või tehnilised abivahendid), siis võib eeldada, et piirang

kas puudub või ei takista eriti tema igapäevaelu. Kui isik kasutab abivahendeid, tuleb

omakorda hinnata seda, mil määral abivahendi kasutamine piirangut kompenseerib. Iseenesest

on õige, et kaebaja ei saa vastutada selle eest, et abivahendite infokeskuse andmed ei

kajastanud riigipoolse soodustusega rulaatorite ostu (dtl 18–23), kuid seda ei olegi kaebajale

ette heidetud. Olukorras, kus mingil põhjusel selline teave infosüsteemis siiski puudus, ei saa

SKA-le samuti ette heita viitamist, et abivahendite soetamist ei nähtu. Kaebaja ei ole

16.07.2023 taotluses abivahendite kasutamist välja toonud, kuigi selle kohta olid eraldi

küsimused. Taotluse IV osa alapealkirja „Abivahendid“ all on kaebaja jätnud vastamata

küsimusele „Kas Te kasutate oma igapäevaelus või -tegevustes abivahendeid?“ ning tugikepi,

rulaatori vm abivahendi kasutamist ei ole kaebaja välja toonud ka taotluse V osa punkti 1.2

„Ohutu ja takistuseta ringiliikumine“ juures, kuigi nii tänaval kui ka siseruumides liikumist

puudutavas osas oli palutud muu hulgas täpsustada: „Kui kasutate abivahendit (sh nägemise,

kuulmise, liikumise) kirjeldage palun, kuidas ja milleks seda kasutate.“

17. Kuigi kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja tegelikkuses vähemasti aeg-ajalt kasutab

abivahendit, ei järeldu sellest SKA 21.08.2023 otsuse õigusvastasust. TTO ekspertarst on oma

eksperdiarvamuses viidanud mh kaebaja perearsti 06.06.2023 epikriisile, milles oli märgitud:

„Periooditi peab kasutama rulaatorit, tasakaaluhäired treppil kõndimisel, /.../“. Pidades

silmas, et see viitas pigem tasakaaluhäiretele, mida tuleks võtta arvesse võtmetegevuse

„liikumine eri tasapindadel“ sooritamisel esineva piirangu raskusastme hindamisel

(ekspertarst tuvastas selles osas mõõduka piirangu), ei ole alust kahelda eksperdiarvamuse

põhjendatuses. Ekspertarstil ei pidanud ainuüksi eeltoodud sissekande põhjal tekkima

ringkonnakohtu hinnangul ka kahtlust, et TIS-i kantud terviseandmed ei pruugi kajastada

kaebaja tegutsemispiiranguid adekvaatselt ning vajalik oleks korraldada visiidipõhine

hindamine. Oluline on rõhutada, et kaebaja ei olnud oma taotluses mingite abivahendite

kasutamist välja toonud. Kaebaja on apellatsiooniastmes esitanud uue tõendina perearsti

9(11)

3-23-2019

30.09.2025–17.10.2025 epikriisi (dtl 345–347), milles on mh toodud 30.09.2025 sissekande

all välja: „Raskendatud kõndimine alajäsemete valude tõttu, eriti vasaku jala valu. Kõnnib

tugikepi või rulaatori abil, tasakaaluhäired.“ Ringkonnakohus jätab nimetatud tõendi HKMS

§ 62 lg 2 alusel praeguse haldusasja materjalide juurde võtmata, sest sellel ei ole asja

lahendamisel tähtsust. Isegi kui esitatud tõendist on alust järeldada, et kaebaja liigub

tasakaaluhäirete tõttu üksnes tugikepi või rulaatori abil, kajastab tõend liikumispiirangut

30.09.2025 seisuga ja ei saa kuidagi tingida SKA 21.08.2023 otsuse tühistamist. Nagu

kaebaja on ka ise märkinud, siis juhul, kui tema terviseseisund on praeguseks muutunud, võib

ta taotleda SKA-lt puude raskusastme tuvastamist uuesti.

18. Seonduvalt vaidemenetluse raames koostatud SKA ekspertarst AT 04.09.2023

arvamuses välja toodud asjaoludega, et terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja jalgade kerges

astmes närvikahjustuste kahtlusega seonduvalt oleks tehtud MRT uuringut ning kaebajale ei

ole välja kirjutatud valuravimeid ega rakendatud taastusravi (v.a pärast 2021. a-l raskelt läbi

põetud COVID-19 infektsiooni), tuleb esmalt märkida, et iseenesest ei ole sellised viited

asjakohatud, sest hinnangu andmisel võetakse arvesse ka ravivõimalusi ja määratud ravi

järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2). AT on arvamuses põhjendatult selgitanud, et

tegutsemisvõime piiranguid tuleb alati hinnata koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga. Kui

taotleja tervisehäire on ravitav, siis peaks tema tegutsemisvõime määratud ravi järgimise

korral eelduslikult paranema. Millisel määral ravi või ravimid piirangut kompenseerivad, ei

saa hinnata enne ravi või ravimite võtmise alustamist. Kuna võtmetegevuse „ohutu

ringiliikumine“ all hinnati eeskätt kaebaja tasakaaluga seonduvat ning kaebaja on taotluses

seostanud tasakaalu kaotamise või kukkumise ohtu vasaku jala nõrkuse või tuimusega, mitte

valuga, siis ei ole valuravimitega seonduv asja lahendamisel määrav. Ringkonnakohus märgib

siiski, et kaebaja ei ole tõendanud oma väidet teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest sedalaadi

valuvaigistite ostmise kohta, mida Eestis on võimalik soetada üksnes retsepti alusel. Kaebaja

terviseandmetes on kajastatud küll varasemaid kaebusi seoses jalavaluga, kuid ei nähtu, et

kaebaja peaks eelkõige vasakus jalas esineva valu tõttu püsivalt tarvitama tugevatoimelisi

valuvaigisteid. MRT uuringuga seoses on AT viidanud üksnes kaebaja terviseandmetest

nähtuvale (vt TT 04.07.2023 sissekanne: „Vajalik teha MRT nimmest /.../“), mitte ei ole

pidanud kõnealuse uuringu tegemist puude raskusastme tuvastamisel määravaks. Nagu

eespool märgitud, ei olene puude tuvastamine mitte diagnoosist, vaid inimese

tegutsemispiirangutest. Kaebaja on küll selgitanud, miks neuroloogi poolt vajalikuks peetud

MRT uuringu tegemine ei ole tehniliselt võimalik ja miks ei ole tema neuroloogilisi

probleeme põhjalikumalt uuritud, kuid need argumendid ei anna alust hinnata tema

tegutsemispiiranguid suuremateks kui TIS-i andmed seda kinnitavad.

19. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb O.B apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 05.12.2024 otsus muutmata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. O.B oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastatud (vt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2) ja pole esitanud andmeid

apellatsioonimenetlusega seoses ka muude kulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda

kanda.

10(11)

3-23-2019

21. Kuna otsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid, tuleb jõustunud otsuse arvutivõrgus

avaldamisel kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)