1-25-2779/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-25-2779

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Marina Ninaste ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Valdek Suigusaare süüditunnistamine karistusseadustiku

(KarS) § 121 lg 2 p 2 ja § 117 lg 1 järgi lühimenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2025 otsus

Apellatsiooni esitaja

Valdek Suigusaar. Isikukood 39410206018; viibimiskoht:

Tartu Vangla; töövõimetuspensionär; viibib vahi all alates

9. märtsist 2025; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole

Apellatsioonimenetluse

ülejäänud pooled

prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Marja-

Liina Talimaa

kaitsja vandeadvokaat Rein Napa

M.K.

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2025 otsus muutmata ja selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Valdek Suigusaar pani toime KarS § 118 lg 1 p 7 järgse raske tervisekahjustuse tekitamise,

mille tagajärjel saabus surm. Nimelt lõi V. Suigusaar 9. märtsil 2025 täpselt tuvastamata

kellaajal Viljandimaal Mulgi vallas Mõisaküla linnas XXX korteris 2 tekkinud sõnavahetuse

käigus X.x. i korra noaga vasaku jala sääre piirkonda. Nii tekitas ta naisele eluohtliku

vigastuse, s.o vasaku jala süvastruktuuridesse ulatuva torke-lõikehaava veresoonte

vigastusega. Selle tüsistusena tekkis X.x. il äge verekaotus välisest verejooksust ning seetõttu

suri X.x. sündmuskohal.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2025 otsusega tunnistati V. Suigusaar KarS § 117 lg 1 järgi

süüdi surma ettevaatamatus põhjustamises ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi lähisuhtes toime

pandud kehalises väärkohtlemises. Teda karistati selle eest 2 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega, mida vähendati lühimenetluse tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

238 lg 2 alusel 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuseni. Kohus rahuldas X.x. i tütre M.K. u

tsiviilhagi ja mõistis V. Suigusaarelt M.K. u kasuks välja 787,42-eurose kahjuhüvitise. V.

Suigusaarelt mõisteti välja ka kokku 3000-eurosed menetluskulud, mida võimaldati tasuda 12

igakuise 250-eurose maksega. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt sellised.

3. Erinevad tõendid, sh süüdistatava enda ütlused kinnitavad, et 9. märtsil 2025 õhtul

täpsemalt tuvastamata kellaajal tekkis V. Suigusaare ja tema elukaaslase X.x. i vahel nende

ühises elukohas Viljandimaal Mulgi vallas Mõisaküla linnas XXX korteris 2 sõnavahetus.

Selle käigus lõi V. Suigusaar X.x. i korra noaga vasaku jala sääre piirkonda ja tekitas nõnda

naisele eluohtliku vigastuse – vasaku jala süvastruktuuridesse ulatuva torke-lõikehaava

veresoonte vigastusega. Selle tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust, mille

tagajärjel X.x. sündmuskohal suri.

4. V. Suigusaare tegu ei saa siiski pidada KarS § 118 lg 1 p 7 järgseks kuriteoks. Ta küll

realiseeris selle kuriteo objektiivse koosseisu, aga mitte subjektiivset koosseisu. Ei saa

välistada, et süüdistatav ei pidanud oma senise elukogemuse põhjal võimalikuks, et noaga

teist inimest säärde lüües võib see tabada eesmist säärearterit ja seda saatvaid veene ning

põhjustada nende kohtade vigastamise tõttu raske tervisekahjustuse ja surma. Seesugust

kahtlust kinnitab muu hulgas V. Suigusaare poolt vahetult pärast juhtunut tehtud kõnes

Häirekeskusele öeldu, et ta lõi X.x. i noaga vastu jalasäärt ja et sellest küll inimene ära ei sure.

Ka sündmuskohale saabunud politseinikele ja meedikutele ütles V. Suigusaar, et seesugune

tegu ei ole ju eluohtlik. Usutav on ka V. Suigusaare kohtuistungil esitatud väide, et ta soovis

X.x. i üksnes hirmutada. Soovinuks V. Suigusaar X.x. i tõsisemalt vigastada, saanuks ta lüüa

naist ülakehasse, kus asusid ka süüdistatava jaoks teadaolevalt elutähtsad organid. Kuivõrd V.

Suigusaarel eluohtliku vigastuse tekitamise tahtlust ei olnud, ei saa teda KarS § 118 järgi

süüdi tunnistada.

5. Küll aga tuleb V. Suigusaar tunnistada süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 pärases kuriteos.. Lisaks

kehalisele väärkohtlemisele põhjustas V. Suigusaar ettevaatamatusest X.x. i surma – teise

inimese elu suhtes hoolikas inimene teda noaga ei lööks. Seega on süüdistatav vaja süüdi

tunnistada ka KarS § 117 lg 1 järgi.

6. Karistusega seoses osutas kohus kõigepealt sellele, et V. Suigusaarel ei ole kehtivaid

kriminaalkaristusi. Tõenditest nähtuvalt kuritarvitas V. Suigusaar alkoholi, käitus

impulsiivselt ja võis tülitsedes kasutada vägivalda. 14-aastaselt hakkas V. Suigusaar koolist

puuduma, alkoholi tarbima ja õpetajaid ründama. Mõne aasta eest ähvardas V. Suigusaar

noaga oma ema ja lubas ta ära tappa. Ka oli V. Suigusaar tapmisega ähvardanud X.x. i. 2022.

aasta veebruarist kuni 2025. aasta märtsini tehti politseile V. Suigusaarega seoses 12

väljakutset – enamikel juhtudel oli V. Suigusaar alkoholijoobes ja agressiivne. V. Suigusaar

kinnitas, et ta tarvitas mitu korda X.x. iga alkoholi pruukinuna X.x. i suhtes vägivalda – lõi

naist nii rusika kui ka lahtise käega. Karistus tuleb mõista KarS § 121 lg 2 järgi, kuivõrd see

säte näeb ette raskema karistuse kui KarS § 117 lg 1. Et saabunud on inimese surm, ei ole

rahaline karistus võimalik. Süüd suurendab asjaolu, et V. Suigusaar pani toime kaks kuritegu

– lisaks kehalisele väärkohtlemisele põhjustas V. Suigusaar kannatanu surma. Karistust

kergendab V. Suigusaare puhtsüdamlik kahetsus ja vabandamine X.x. i tütre M.K. u ees.

Eeltoodust tulenevalt on V. Suigusaart vaja karistada sanktsiooni keskmisse määra jääva

karistusega – 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kuivõrd asja arutati lühimenetluses, on

vaja seda karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada – 1 aasta ja 8 kuuni. Arvestades V.

Suigusaare süü suurust, tema käitumise impulsiivsust X.x. iga tekkinud konflikti lahendamisel

ja asjaolu, et kehavigastuse tekitamisega põhjustati kannatanule surm, on tegemist suure

ebaõigussisuga teoga. Seega on põhjendatud kohaldada süüdistatavale tähtajaline vangistus.

7. Kohus rahuldas M.K. u tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt M.K. u kasuks välja 787,42 euro

suuruse kahjuhüvitise – lõviosas tulenes kahju matusekulude katmisest.

8. Menetluskulud olid järgmised: sundraha 1329 eurot, riigi õigusabi tasu 1158,29 eurot ja

ekspertiisikulud 4803 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel arvestab kohus süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest lähtuvalt tuleb suur osa menetluskuludest

jätta riigi kanda: sundrahast 579 eurot, riigi õigusabi tasust 408,29 eurot ja ekspertiisikuludest

3303 eurot. V. Suigusaarelt aga mõisteti välja sundrahast 750 eurot, riigi õigusabi tasust 750

eurot ja ekspertiisikuludest 1500 eurot – kokku seega 3000 eurot. Arvestades süüdimõistetu

majanduslikku olukorda, on põhjendatud määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et ta võib

menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul 12 osas, tasudes iga korraga 250 eurot.

Apellatsioonimenetlus

9. V. Suigusaar esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, märkides kokkuvõetult järgmist.

Ta tunnistab end täielikult süüdi ja aktsepteerib maakohtu otsust. Tema ainus probleem on

alkohol, millest ta on sõltuvuses. V. Suigusaar kontakteerus vangistuses MTÜ-ga Uus

võimalus. See mittetulundusühing on nõus pakkuma talle 12 kuu pikkust rehabilitatsiooni-

programmi ja elukohta ka selle programmi järel. Ta tahab ennast muuta. V. Suigusaar on

invaliid, kes peab kasutama küünarnuki-karku. Ta tahaks olla vanglas vaid 9 kuud ja

järgnevad 9 kuud viibida rehabilitatsiooni-programmis. Menetluskulu sooviks ta tasuda alles

pärast vanglast vabanemist. Vanglas ei ole tal kusagilt raha võtta, aga vanglast vabanemise

järgselt hakkab ta jälle töövõimetuspensioni saama. Seni on V. Suigusaar kõik oma võlad ära

maksnud.

10. Prokuratuuri esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa leidis, et maakohus

tegi seadusliku otsuse, sh mõistis korrektse karistuse, mistõttu tuleb apellatsioon rahuldamata

jätta.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. V. Suigusaar vaidlustab esiteks seda, et kohus määras vangistuse täielikule täitmisele –

apellandi meelest peaks ta aga vanglas olema vaid poole vangistusajast ning vangistusaja

teisel poolel tuleks tal võimaldada viibida vabaduses (ta läheks siis rehabilitatsiooni-

keskusse). Karistuse sel moel osaline täitmine ei oleks korrektne juba seetõttu, et osalise

reaalse ja sellele järgneva tingimisi vangistuse suhe ei saaks olla üheksa kuud ja üheksa kuud.

Nimelt on osalise reaalse ehk n-ö šokivangistuse regulatsiooniga kooskõlas mõistetud

karistusest vaid väga väikese osa kohesele ärakandmisele määramine, mis oma lühiajalisuse

tõttu ei kujuta endast mitte niivõrd karistuse reaalset kandmist, vaid hoiatust (Pikamäe –

KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 73, komm 4.3.1). Lisaks sellele nähtuvad maakohtu otsusest

asjaolud, mis osutavad sellele, et tingimisi vangistus ei oleks sobiv meede. V. Suigusaar ei

vaidle vastu sellele, et ta ilmutas mitmel moel agressiivsust juba enne käesoleva menetluse

esemeks olevat tegu. Selle agressiivsuse tingis suuresti alkoholi tarvitamine – ja suured

alkoholi-probleemid on V. Suigusaarel endiselt. Menetletav kuritegu päädis kõige raskema

tagajärjega ehk inimese surmaga. V. Suigusaar pani teo toime terariistaga.

12. Tagajärjetuks jääb ka süüdistatava taotlus võimaldada tal menetluskulude tasumist

maakohtu määratust pikema aja jooksul. Maakohus tuli V. Suigusaarele niigi vastu. Isegi kui

jätta kõrvale tõik, et oluline osa menetluskuludest jäeti üldse riigi kanda, on vaja V.

Suigusaare tähelepanu juhtida sellele, et KrMS § 423 ja § 417 lg 2 kohaselt tuleb

menetluskulud reeglina tasuda kuu aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Esimese

astme kohus aga kasutas KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud süüdistatavat soodustavat võimalust ja

määras, et kulud on võimalik tasuda ositi – kusjuures lõpptähtajaks seadis kohus 12 kuud, mis

ongi maksimaalselt võimalik (Sarv – KrMS. Kommentaar, § 180, komm 4.2). Seetõttu ei ole

võimalik määrata, et V. Suigusaar peab kulusid hakkama tasuma alles pärast vanglast

vabanemist.

13. Eeltoodust tulenevalt jätab kohtukolleegium Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2025 otsuse

KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)