3-25-4428/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-4428

Määruse kuupäev

4. detsember 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses voodivarustuse ja vanglariietuse

lõhkumises süüdistamisega

RESOLUTSIOON

Tagastada X kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 29. novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja inimväärikuse alandamise ning

au ja hea nime teotamisega ning õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja viitas, et esitas 28.

septembril 2025 läbi vangiportaali kahju hüvitamise nõude nr 2-25/2-2/12440 ja 18. oktoobril

2025 kahju hüvitamise nõude nr 2-25/2-2/13341 seoses sellega, et Tartu Vangla süüdistab

kaebajat vanglavormi ja voodivarustuse lõhkumises. Kaebajat süüdistati vastuskirjas nr 2-2/2-

25/5136-2 ja 2-2/2-25/5642-2 vanglavormi ja voodivarustuse lõhkumistes. Voodivarustuse,

vanglavormi riietuse jpm üksikvangistuse tingimused perioodil 1. – 31. august 2025 on hetkel

Tartu Halduskohtus menetlusse võtmise otsustamisel haldusasjas nr 3-25-3896. Praegune

kaebus kuulub eraldi lahendamisele, kuna kaebuse ese on seotud väärikuse alandamise ja au

teotamisega tähtsas dokumendis, kuna selle dokumendiga saavad tutvuda väga paljud

ametnikud.

2. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 2. detsembril 2025 kaebuses viidatud kahju

hüvitamise taotlused ja nende kohta koostatud otsuse ning kaebaja poolt välja toodud

vastuskirjad.

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohtu hinnangul tuleb X kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et

kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

4. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses asjaoluga, et vangiregistrisse tehtud kannetes ning Tartu Vangla 16.

oktoobri 2025. a vastuskirjades nr 2-2/2-25/5136-2 ja 2-2/2-25/5642-2 on kaebajat

süüdistatud selles, et kaebaja lõhkus ajavahemikul 1. – 12. august 2025 voodivarustuse ja

vangla riietuse. Eelnevaga alandati kaebaja inimväärikust ning teotati kaebaja au ja head

nime. Vaatamata sellele, et kaebaja on taotlenud ka vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamist, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd see pole

kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Tuvastamisnõue on hõlmatud hüvitamisnõudega, kuna

hüvitamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust.

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise ning au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg

1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud

kohtupraktika).

6. Tartu Vangla 28. novembri 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/497-2, 1-9/2-25/517-2 kohaselt on

vangiregistrist nähtuvalt perioodil 4. – 12. august 2025 voodivarustuse ja vormielementide

lõhkumistega seonduvalt koostatud kaebaja suhtes kolm ettekannet, milles kõigis on

kajastatud, et kaebaja kambrikaaslane lõhkus kaebaja voodivarustuse ja vormiriided. Ka Tartu

Vangla 16. oktoobri 2025. a vastuskirjas nr 2-2/2-25/5642-2 on rõhutatud, et vormiriietuse

osas on vanglale teada, et vormielemente lõhkus kaaskinnipeetav. Seega ei pea paika kaebaja

väide, et vangiregistrisse kantu ja Tartu Vangla 16. oktoobri 2025. a vastuskirja nr 2-2/2-

25/5642-2 kohaselt süüdistati kaebajat oma voodivarustuse ja vanglariietuse lõhkumises.

Pigem nähtub neist selgelt, et voodivarustuse ja vormielementide lõhkujaks oli X

kambrikaaslane.

7. Tartu Vangla 16. oktoobri 2025. a vastuses nr 2-2/2-25/5136-2 oli küll esile toodud, et

2025. a augustikuus 2025 viibis kaebaja kambris nr 302 koos teise kinnipeetavaga, kus nad

mõlemad lõhkusid, kuid vangla on oma 28. oktoobri 2025. a otsuses selgitanud, et kuivõrd

selliseid tõendeid, mis selgelt viitaksid kambrikaaslasega koos kambris nr 302 lõhkumisele,

ilmnenud ei ole, siis ei saa vastuskirjas nr 2-2/2-25/5136-2 toodud faktiväidet kambris nr 302

lõhkumise kohta õigeks pidada. Tartu Vangla on vabandanud 16. oktoobri 2025. a

vastuskirjas nr 2-2/2-25/5136-2 toodud ebaõige faktiväite ja sellega kaasnenud

ebameeldivuste pärast.

8. Vangistusseaduse § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all

viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse

alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste

ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm,

põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta,

ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku

juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma

jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis.

Au või hea nime teotamisega saab tegu olla siis, kui vaidlustatud tegevus on suunatud

avalikkusele. Hea nime, maine ehk reputatsiooni riive eeldab avalikku, laia publiku ees aset

leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist (Ü. Madise jt. Eesti Vabariigi

Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2017, § 17, p 4). Ka kohtupraktikas on sedastatud, et

isiku au või hea nime teotamine eeldab toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees,

teiste sõnadega nõuab au teotamine au teotava informatsiooni avalikustamist kui teotunnust

(vt nt Harju Maakohtu 9. märtsi 2020. a kohtuotsus asjas nr 2-17-12877, p 20).

Käesoleva kaebuse puhul eelnimetatud asjaolusid ei nähtu.

9. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kaebuse edulootused on vähesed ning kaebaja õigusi ei

ole riivatud intensiivselt. Kohus tõdeb, et Tartu Vangla 16. oktoobri 2025. a vastuses nr

2-2/2-25/5136-2 vale väite kajastamine võis kaebajale põhjustada ebameeldivusi, kuid

arvestades, et vangla on oma viga tunnistanud ja kaebaja ees ka vabandanud ning mainitud

vastus oli adresseeritud üksnes kaebajale, siis ei ole tegemist sedavõrd ülemäärase

ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.

10. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

11. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)