1-24-7041/32 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-7041

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-7041 (22230100608)

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Koik ja Inna

Ombler

Kriminaalasi

Vladimir Vahesaare süüdistuses KarS § 299 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 30. juuni 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Vladimir Vahesaare kaitsja advokaat Dmitri

Teplõhh

Prokurör

Kristel Pihlakas

Süüdistatav

Vladimir Vahesaar

ik 35810180211; elukoht: XXX; Eesti kodanik; XXX;

emakeel: eesti keel; XXX; varem kriminaalkorras

karistamata; tõkend puudub

Kaitsja

Advokaat Dmitri Teplõhh

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Harju Maakohtu 30. juuni 2025. a kohtuotsus Vladimir Vahesaare suhtes jätta

muutmata ning süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon rahuldamata.

2. Süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta tema enda kanda.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Vahesaar on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema töötades Põllumajandus- ja

Toiduameti Põhja regiooni juhataja ametikohal võltsis tahtlikult 2023. aastal kokku kaheksat

aadressil XXX asuvas ettevõttes X OÜ järelevalve käigus metssigadelt võetud kontrollproovide

protokolli.

Toiduseaduse § 47 lg 1 ja lg 4 järgi teostab Põllumajandus- ja Toiduamet riiklikku ja

haldusjärelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades (toiduseaduse § 1 lg 1 järgi riiklik järelevalve toidu

ohutuse nõuete vastavuse tagamiseks), järelevalvet teostatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2017/625 ning muude asjakohaste õigusaktide järelevalvet käsitlevate sätete kohaselt.

Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2019/627 kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusega (EL) 2017/625 sätestatakse ühtne praktiline kord inimtoiduks ettenähtud loomsete

saaduste ametliku kontrolli tegemiseks. Määruse artikkel 31 sätestab tapajärgse kontrolli ajal

tehtava ametliku keeritsussikontrolli praktilise korra, mille kohaselt uuritakse sigalaste, kabjaliste ja

muude keeritsussile vastuvõtlike liikide rümpasid Trichinella suhtes vastavalt määrusele (EL)

2015/1375 (erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes).

Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja ametikohal vastutas Vladimir Vahesaar

tööülesannete vastutustundliku, õiguspärase, õigeaegse ja täpse täitmise eest, sh. esitatud andmete ja

koostatud aruannete tõesuse eest. Vladimir Vahesaar eiras X OÜs ulukite tapajärgse kontrolli

läbiviimisel kehtestatud nõudeid, lubas metssigadelt tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside

(trichinella) proovimaterjali võtta tapamaja töötajal ja võltsis proovivõtuprotokolli, kinnitades oma

allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise läbiviinud. Võltsitud

proovivõtuprotokolli edastas Vladimir Vahesaar elektrooniliselt keeritsusside (trichinella) uuringu

teostamiseks Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusele LABRIS. Seega andis Vladimir

Vahesaar õiguskäibesse võltsitud dokumendi, mis oli aluseks ametliku keeritsussikontrolli

tegemisel.

Vladimir Vahesaar pidi 14.06.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali kuuelt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahesaar käis aadressil

XXX asuvas X OÜ-s 14.06.2023 ajavahemikul 13.33-13.45 proovidel vaid järel. Seejärel võltsis

Vladimir Vahesaar 14.06.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/2632,

märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 14.06.2023 kell

14.26.

Vladimir Vahesaar pidi 18.06.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali kolmelt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahesaar käis aadressil

XXX asuvas X OÜ-s 18.06.2023 ajavahemikul 15.43-16.05 proovidel vaid järel. Seejärel võltsis

Vladimir Vahesaar 19.06.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/2666,

märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 19.06.2023 kell

07.47.

Vladimir Vahesaar pidi 26.06.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali kolmelt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahesaar käis aadressil

XXX asuvas X OÜ-s 26.06.2023 ajavahemikul 11.11-11.12 proovidel vaid järel. Selle tegevuse

varjamiseks võltsis Vladimir Vahesaar juba eelnevalt 26.06.2023 kontrollproovide proovivõtu

protokolli koodiga 2023/2745, märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli

digitaalselt 26.06.2023 kell 10.08.

Vladimir Vahesaar pidi 02.07.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali viielt metssearümbalt.

2(22)

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahesaar käis aadressil

XXX asuvas X OÜ-s 02.07.2023 ajavahemikul 17.25-17.26 proovidel vaid järel. Seejärel võltsis

Vladimir Vahesaar 02.07.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/2828,

märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 02.07.2023 kell

19.11.

Vladimir Vahesaar pidi 06.07.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali kaheksalt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C ja Vladimir Vahseaar käis aadressil

XXX asuvas X OÜ-s 06.07.2023 kell 09.47 proovidel vaid järel. Seejärel võltsis Vladimir Vahesaar

06.07.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/2899, märkides proovivõtjaks

ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 06.07.2023 kell 10.36.

Vladimir Vahesaar pidi 19.07.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali viielt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C. Selle tegevusevarjamiseks võltsis

Vladimir Vahesaar 20.07.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli koodiga 2023/3053,

märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt 20.07.2023 kell

07.50. Vladimir Vahesaar seoses kontrollprooviga koodiga 2023/3053 aadressil XXX asuvas X

OÜ-s kohapeal ei käinud.

Vladimir Vahesaar pidi 26.07.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali kolmelt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ-s kriminaalmenetluses tuvastamata isik. Selle

tegevuse varjamiseks võltsis Vladimir Vahesaar 26.07.2023 kontrollproovide proovivõtu protokolli

koodiga 2023/3157, märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli digitaalselt

26.07.2023 kell 17.18. Vladimir Vahesaar seoses kontrollprooviga koodiga 2023/3157 aadressil

XXX asuvas X OÜ-s kohapeal ei käinud.

Vladimir Vahesaar pidi 07.08.2023 võtma aadressil XXX asuvas liha käitlemise ettevõttes X OÜ

tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali viielt metssearümbalt.

Tegelikkuses võttis nimetatud proovid X OÜ juhatuse liige C. Vladimir Vahesaar käis aadressil

XXX asuvas X OÜ-s 07.08.2023 ajavahemikul 16.28-16.29 proovidel vaid järel. Selle tegevuse

varjamiseks võltsis Vladimir Vahesaar juba eelnevalt 07.08.2023 kontrollproovide proovivõtu

protokolli koodiga 2023/3315, märkides proovivõtjaks ennast ning allkirjastas koostatud protokolli

digitaalselt 07.08.2023 kell 15.28.

Vladimir Vahesaar töötas Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja ametikohal alates

01.01.2021. Vladimir Vahesaare poolt 11.02.2021 allkirjastatud ametijuhendi kohaselt on

Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja ametikoha eesmärk tagada regioonile pandud

ülesannete täitmine ja eraldatud ressursside sihipärane ja efektiivne kasutamine ning tegevuste

koordineerimine toidu, loomatervise, loomade heaolu, veterinaaria, sööda, põllumajandusloomade

aretuse ning turukorralduse valdkonnas eesmärgiga aidata kaasa usaldusväärse toiduohutussüsteemi

ja tasakaalus põllumajanduskeskkonna loomisele, loomataudide ennetamisele ja tõkestamisele,

inimesele ja loomale ühiste haiguste leviku ärahoidmisele ning loomade heaolu tagamisele.

Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja ametikohal oli Vladimir Vahesaarel

ametijuhendi järgi õigus regiooni ülesannete ulatuses ja oma pädevuse piires viia läbi menetlus- ja

kontrollitoiminguid ja allkirjastada dokumente, esindada ülesannete täitmisel Põllumajandus- ja

Toiduametit ja seeläbi Eesti Vabariiki.

3(22)

Seega Vladimir Vahesaar täites muuhulgas toiduohutusega seotud ülesandeid ehk elanikkonna

tervise kaitsega seotud avalikke ülesandeid, omades õigust ja kohustust teha avaliku ülesande

täitmisel otsuseid ja toiminguid, omas ametiseisundit korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 2

mõttes ning oli ametiisik KarS § 288 lg 1 järgi. Seega Vladimir Vahesaar, ametiisikuna, võltsis

tahtlikult dokumente, millega pani toime KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 30. juuni 2025. a otsusega tunnistati Vladimir Vahesaar süüdi KarS § 299 lg 1

järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 120 päevamäära (ühe päevamäära suurus 63,20

eurot), s.o 7 584 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 päev,

s.o 07.08.2023, mis on võrdeline 3 päevamääraga. Määrati, et Vladimir Vahesaare tasumata

karistuseks on rahaline karistus 117 päevamäära, s.o 7 394,40 eurot. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

määrati, et tasumata rahaline karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, kui Vladimir Vahesaar

ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab

katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 30.06.2025. Määrati asitõenditena

äravõetud elektroonilised andmeandjad jätta kriminaaltoimiku materjalide juurde. Mõisteti Vladimir

Vahesaarelt Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha summas 1 329 eurot. Määrati, et KrMS § 180 lg

3 alusel peab Vladimir Vahesaar tasuma temalt väljamõistetud riiginõude summas 1 329 eurot

kohtuotsuse jõustumisest 1 aasta jooksul. Valitud kaitsjale makstud tasu jäeti Vladimir Vahesaare

kanda.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

3. Apellatsiooni Harju Maakohtu 30.06.2025. a otsusele esitas süüdistatav Vladimir Vahesaare

kaitsja advokaat Dmitri Teplõhh, kes oma apellatsioonitaotluses palub: 1) tühistada Harju Maakohtu

30.06.2025 otsus kriminaalasjas 1-24-7041 ja mõista Vladimir Vahesaar õigeks; 2) alternatiivselt

tunnistada piirang, mis ei võimalda süüdistatava nõusolekul kohtul lõpetada menetlus KrMS § 202

alusel ilma prokuratuuri taotluseta, vastuolus olevaks PS § 13, PS § 15 ja PS §-ga 146 ja jätta selline

piirang kohaldamata ja tühistada Harju Maakohtu 30.06.2025 otsus ning lõpetada menetlus

Vladimir Vahesaare suhtes KrMS § 202 alusel; 3) jätta kõik apellatsioonmenetluses kantud

menetluskulud riigi kanda ja mõista Vladimir Vahesaare menetluskulud riigilt välja Vladimir

Vahesaare kasuks vastavalt menetluskulude nimekirjale; 4) jätta kõik maakohtumenetluses ja

kohtueelses menetluses kantud menetluskulud riigi kanda ja mõista Vladimir Vahesaare

menetluskulud riigilt välja Vladimir Vahesaare kasuks vastavalt maakohtule juba esitatud

menetluskulude nimekirjale.

4. Kaitsja leiab, et menetlus tuleb lõpetada avaliku menetlushuvi ja suure süü puudumise tõttu.

KrMS § 202 sisalduv piirang, mis ei võimalda menetlus lõpetada ilma prokuratuuri taotluseta palub

kaitsja jätta kohaldamata ning tunnistada selles osas § 202 vastuolus olevaks PS § 13, PS § 15 ja PS

§-ga 146.

4.1 Kuna PS § 146 esimese lause kohaselt on õigusemõistmine kohtu monopol, siis kujutab säte

endast ühtlasi nn negatiivset piiranguklauslit, mis välistab õigusemõistmise selliste organite

(eelkõige täitevvõimu asutuste – nt RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 33) poolt, kes ei vasta PS §

146 tähenduses kohtu määratlusele (sh teiste põhiseaduslike institutsioonide, k.a Riigikogu poolt –

nt RKPJKm 16.01.2015, 3-4-1-39-14, p 15; RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 55; RKPJKo

10.05.2002, 3-4-1-3-02, p 9; RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-10/94). PS §-st 22 tuleneb, et

kriminaalasjades on süü ja selle suuruse ning üld- ja eripreventsiooni küsimuste lahendamine

vaieldamatult kohtu tuumikfunktsioon. Seadusandja on siiski ette näinud erandid, kus teatud

juhtudel võib eelkõige kohus (KrMS § 202 lg 1 – prokuratuuri taotlusel kohtus) isikut

kriminaalvastutusest vabastada ning lõpetada menetluse, kui puudub avalik menetlushuvi ja süü ei

4(22)

ole suur. Teatud juhtudel võib menetlust lõpetada prokuratuuri enda määruse alusel (KrMS § 202 lg

7), kuid kohtul säilib kaebemenetluse korral kontroll menetluse lõpetamise aluste üle. Omakorda

sätestab KrMS § 202, et menetluse lõpetamine on võimalik üksnes prokuratuuri taotlusel ja seda ka

kohtumenetluses. Selline piirang ei ole vajalik, sobiv ega proportsionaalne. Tegemist ei ole mitte

pelgalt menetluslikult mitte õigustatud piirangu abinõuga, vaid sisuliselt kohtuvõimu otsustusruumi

ja sõltumatuse pärssimisega. Mõeldamatu, et kohus ei saa ilma prokuratuuri taotluse ehk

sooviavalduseta kontrollida, kas KrMS § 202 kohaldamiseks esinevad materiaalsed alused (süü ei

ole suur ja puudub avalik menetlus huvi) ja selle esinemise korral lõpetada menetlus ainuüksi

süüdistatava ja kaitsja taotluse alusel.

Karistusõiguslik monopool kuulub küll riigile, kuid kohtumenetluses täidab sellist funktsiooni täies

ulatuses kohus, kellele seadusandja poolt seatud raamistik peab vastama PS § 11 sätestatud

nõuetele.

Kui kohtumenetluse käigus leiab kohus, et prokuratuuri põhjendus, miks on menetluse lõpetamine

vastavalt KrMS §-le 202, ei ole asja asjaoludega kooskõlas või prokuratuuri põhjendused on üldse

ekslikud, siis peab kohtul olema endal võimalus muude aluste täitmisel menetluse lõpetamiseks.

Vastasel juhul esineb vastuolu PS § 13 ja PS §-ga 15, kus täitevvõimu poolt seatud formaalsed

takistused (taotluse mitte esitamine) ei võimalda kohtul prokuratuuri põhjendusi üle kontrollida ega

rakendada süüdistatava suhtes leebemaid meetmeid võrreldes süüdimõistmisega. Kui seadusandja

on ette näinud seadusega kindlad tingimused, mille esinemisel võib isikut mitte karistada, siis ei saa

nad olla üksnes sõltuvuses prokuratuuri sooviga vastavat võimalust isikule pakkuda või mitte.

Sellises olukorras peaks eelkõige kohtule jääma lõppsõna, kas vastava lõpetamise materiaalsed

alused on täidetud või mitte ja kas isiku suhtes võib menetluse (sh kohtumenetlust) lõpetada

oportuniteedi põhimõtte alusel ja seda sõltumatult, kas vastavat lõpetamist soovib ja toetab

süüdistaja või mitte. Kui riigi karistusõigusliku monopooli teostab kohus, siis formaalsed piirangud

ei saa kohtule olla takistuseks õiglase lahendi langetamiseks. Vastasel juhul on kohtuvõim jäetud

sisuliselt täitevvõimu

otsustusest sõltuvusse, mis on vastuolus nii PS § 146 esimese lause mõttega, kui ka PS §-dega 13 §

15.

4.2 Lisaks eeltoodule, kui vastav piirang jääb kehtima, tähendaks see olukorda, kus kohtul puudub

võimalus lahendada kriminaalasi õiglaselt ja tõhusalt olukorras, kui kõik KrMS § 202 kohaldamise

eeldused on täidetud (va prokuratuuri taotlus). Süüdimõistmine piirab isiku põhiõigusi oluliselt

suuremal määral kui menetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel. Põhiseaduse § 11 kohaselt ei tohi

õigusi piirata rohkem, kui see on vajalik ja vastav piirang peab olema proportsionaalne. Kui

seadusandja on ette näinud võimaluse reageerida rikkumisele leebemalt – piirdudes menetluse

läbiviimisega, mitte süüdimõistmise ja karistamisega –, tuleb seda võimalust käsitada põhiõiguste

kaitse aspektist leebema abinõuna. Sellisel juhul peab kohtul olema vaba õigus vastavat vahendit

rakendada ja seda sõltumata täitevvõimu suvast. Vastasel juhul seatakse isiku põhiõiguste kaitse

sõltuvusse prokuratuuri otsustest, mis on vastuolus võimude lahususe põhimõttega. Seetõttu on

vajalik, et KrMS § 202 kohaldamine oleks kohtu pädevuses ka ilma prokuratuuri taotluseta, kui asi

jõuab kohtumenetlusse.

4.3 Kehtiv kord on vastuolus ka PS § 15 kohase põhiõigusega pöörduda kohtusse ja saada oma asjas

õiglane kohtulik arutamine. Kohtul ei tohi olla keelatud kontrollida prokuratuuri taotluse esitamata

jätmise põhjendusi ning vajadusel otsustada menetluse lõpetamine süüdistatava nõusolekul ise.

Võistlevas menetluses täidab prokuratuur süüdistusfunktsiooni, kuid see ei anna talle õigust nõuda

kohtult isiku süüdimõistmist ja karistamist kui ainsat võimalikku lahendust. Kohtumenetluses ei ole

prokuratuuri seisukohad siduvad, vaid kujutavad endast ühe menetlusosalise positsiooni. Lõpliku ja

õiglase otsuse tegemise pädevus kuulub üksnes kohtule, kellel on laiad võimalused valida erinevate

õiguslike lahenduste vahel. Sellest tulenevalt ei saa võistleva menetluse põhimõtet kasutada

põhjendusena piirangule, mis seob KrMS § 202 kohaldamise üksnes prokuratuuri taotlusega.

5(22)

5. Kaitsja leiab, et praeguses kriminaalasjas on KrMS § 202 materiaalsed eeldused täidetud.

Maakohus järeldaski, et süüdistatava süü suurus on väike (lähemalt maakohtu otsuse punktid 45-

46).

Samuti nähtub maakohtu põhjendusest, et ka avalik huvi puudub märgitud asjas (otsuse punkt 48).

Seega juba maakohtu põhjenduste kohaselt on oportuniteedi kohaldamiseks alused täidetud (va

prokuratuuri taotlus). Kohtumenetluse käigus oli ühiselt selge, et kõik vajalikud proovid olid võetud

ja nõuetekohaselt analüüsitud, millega nõustus ka prokurör (lähemalt vt kohtuistungi 03.03.2025

protokoll). Ainuüksi juba sellest tulenevalt on alusetu rääkida relevantsest ohus inimeste elule ja

tervisele (trichinella tuvastamine on võimalik ainult analüüsi teostamisel).

Hiljem loobus prokuratuur ka sellest põhjendusest ja põhjendas oportuniteedi taotluse mitteesitamist

asjaoluga, et süüdistatav oli kõrge riigiametnik. Tuleb selgelt eristada süüdistatava üldist

ametipositsiooni kuriteokoosseisu mõistes asjakohasest rollist tapajärgse kontrolli läbiviijana.

Süüdistatava üldine ametipositsioon asutuses ei ole antud olukorras seotud ei kuriteo koosseisu ega

süü suuruse seisukohalt nende toimingutega, mida peab teostama tapajärgse kontrolli teostaja või

proovivõtja. Võttes arvesse justnimelt süüdistusega etteheidetud tegu ja selle teoks kuriteo

kvalifikatsiooni seisukohast vajalikku ametipositsiooni, on arusaadav, et ulukitelt keeritususside

proovivõtja ei kvalifitseeru kõrgeks riigiametnikuks. Vastavate toimingute tegemine on tüüpiline

spetsialisti taset nõudev toiming ega ei ole üldse seotud süüdistatava juhi rolliga PTA regioonis.

Järelikult ei suurenda süüdistatava ametipositsioon süü suurust üldse või niivõrd suurel määral, et

KrMS § 202 kohaldamine oleks välistatud. Lisaks juba maakohtu poolt toodud põhjendusele

(punktis 48) rõhutab kaitsja, et süüdistatav ei ole tänapäeval enam teenistuses, vaid on pensionil. Ka

sellest lähtuvalt ei saa eri- ja üldpreventsioniga olla põhjendatav isiku tingimusteta süüdimõistmise

ja karistamise vajadus. Omakorda süüdistatava iseloomustavad asjaolud (so kaitseakti tõendid nr 6

ja 7) vähendavad süüdimõistva otsuse tegemist ja karistamise vajadust veelgi. Seda näitab otseselt

ka maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistuse liik ja määr ning asjaolu, et kohus jättis

vastava karistuse täies ulatuses tingimisi kohaldamata. Lühike katseaeg näitab, et puudub ka reaalne

vajadus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagada selle kaudu

õiguskorra kaitsmise huvisid.

6. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel lubamatult väljunud süüdistuse piiridest (RKKKo

nr 1-22-3897/47). Maakohtu otsuse punktis 35 tõdes kohus, et JVIS infosüsteem ei võimaldanud

andmete muutmist ning et vastavad protokollid genereeriti süsteemi poolt automaatselt, ilma et

oleks olnud võimalik neid hiljem muuta. Sellest hoolimata hindas kohus nimetatud fakti

„õiguslikult irrelevantseks“. Kaitse seisukohalt oli selline järeldus ebaõige. Kui kohus möönab, et

süüdistatavale etteheidetav tegu – andmete sisestamine või nende muutmine infosüsteemis – ei

olnud objektiivselt võimalik, siis ei saa väita, et tegemist oleks pelgalt „õiguslikult ebaolulise“

asjaoluga. Vastupidi, see asjaolu on otseselt määrava tähtsusega küsimuses, kas süüdistataval oli

üldse võimalik talle etteheidetavat käitumist toime panna. Kui teo faktiline toimepanemine

süüdistatava poolt on välistatud, on seeläbi välistatud ka süüdistuse esemeks oleva kuriteokoosseisu

realiseerimine.

6.1 Käesolevas asjas on süüdistuse keskseks etteheiteks, et süüdistatav „märkis proovivõtjaks

ennast“. Maakohtu otsuse punktis 35 aga tuvastati, et proovivõtu protokollid, mis ühtlasi täitsid

saatekirja funktsiooni, genereeriti automaatselt JVIS süsteemis ning et süsteem ei võimaldanud

muuta andmeid proovivõtja kohta. Sellest tulenevalt ei saanud süüdistatav objektiivselt täide viia

talle süüdistusaktis etteheidetavat käitumist, st ei saanud ise sisestada infosüsteemi, et ta on

„proovivõtja“. Kui infosüsteem genereeris andmed automaatselt ja neid muuta ei olnud võimalik,

siis puudub igasugune alus väita, et süüdistatav pani toime võltsingu.

6.2 Lisaks tuleb rõhutada, et süüdistuses nimetamata asjaoludele ei tohi kohus oma otsust rajada (vt

nt RKL nr 1-20-3067/33). Käesolevas asjas väljus maakohus süüdistuse piirest. Nimelt asus kohus

oma otsuses edasi arendama mõtteviisi, mille kohaselt „proovi saabki sisestada vaid see isik, kes

6(22)

ametlikku kontrolli veterinaarjärelevalve ametnikuna konkreetses ettevõttes vahetult teostas, sest

just tema vastutab kontrolli nõuetekohasuse eest“. Selline arutluskäik ei leia katet süüdistusaktis ega

süüdistuse sisus.

6.3 Süüdistusaktis kajastatud süüdistatava ametipositsioon PTA regiooni juhatajana ei ole seotud

süüdistusaktis etteheidetava teoga (protokolli võltsimine). Vastavalt KarS § 299 on karistatav

ametiisiku poolt dokumendi võltsimine või võltsitud dokumendi väljastamine. Tapajärgse kontrolli

teostamine ei ole seotud süüdistatava PTA regiooni juhataja ametiülesandega. Selline ülesanne ei

tulene süüdistusaktis viidatud ametijuhendist ja on vastuolus kohtus uuritud tõenditega. Tapajärgse

kontrolli ülesandeid võis täita asutuses iga töötaja, kellel oli nõutav haridus ja kvalifikatsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 (15. märts 2017) artikli 3 punkti 32

tähenduses – veterinaararst. Sellest tulenevalt ei oma KarS § 299 tähenduses süüdistatava

ametipositsioon (PTA regiooni juhataja) tähtsust tapajärgse kontrolli teostamisel ega andmete

sisestamisel vastava süsteemi. KarS § 299 on võrreldes KarS § 344-ga erinorm, millest tulenevalt

peab dokumendi võltsimine toimuma just selle ametniku poolt, kellel oli eelkõige õigus vastava

dokumendi väljastamiseks või koostamiseks. Seega ei saa mitteametnik panna toime KarS § 299

järgi kvalifitseerivat kuritegu. Samuti ei saa suvaline ametnik panna toime KarS § 299 järgi

kvalifitseerivat kuritegu, kui otsustab võltsida dokumendi, mille allkirjastamine või koostamine

väljub tema õiguspädevusest (nt puudub menetluspädevus. Süüdistusaktis puuduvad faktilised

asjaolud, mis võimaldaksid seostada süüdistatava ametiseisundit õiguspädevusega teostada

tapajärgset kontrolli. Süüdistuses kajastatud süüdistatava PTA regiooni juhataja roll ei ole seotud

tapajärgse kontrolli teostamise ülesandega. Sellest tulenevalt ei ole KarS § 299 koosseis täidetud.

Pelgalt formaalsed ebatäpsused, vead või irrelevantsed asjaolud, mis ei mõjuta dokumendi

usaldusväärsust tervikuna ei saa olla võltsimise koosseisu sisuks. Kuna dokument kandis saatekirja

rolli, siis isik, kes sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet edastada proovid laboratoorsete

uuringute tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke tagajärgi loovaid asjaolusid,

mistõttu ei ole objektiivne koosseis täidetud. Maakohus tuvastas ise uuritud tõendite põhjal, et

„proovivõtu protokollid kandsid endas saatekirja funktsiooni“. Kuna dokument kandis saatekirja

rolli, siis isik, kes sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet edastada proovid laboratoorsete

uuringute tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke tagajärgi loovaid asjaolusid.

Sellisel juhul ei saa kõnealuseid dokumente käsitleda võltsitud dokumentidena KarS § 299 mõttes.

Võltsimise koosseis eeldab, et dokumenti on muudetud või koostatud viisil, mis seab kahtluse alla

dokumendi ehtsuse kui terviku ja kahjustab usaldust dokumentide kui õigussuhete tagamise vahendi

vastu. Pelgalt formaalsed ebatäpsused, vead või irrelevantsed asjaolud, mis ei mõjuta dokumendi

usaldusväärsust ega terviklikkust, ei saa olla võltsimise koosseisu sisuks. Seega ei ole kõnealustes

protokollides esinevad puudused (so süüdistuse kohaselt „proovivõtja“) käsitatavad koosseisuliste

tunnustena, kuna need ei tekita õigushüvele – dokumendi autentsusele ja usaldusväärsusele –

reaalset ega abstraktset ohtu. Sellise seisukoha omaksvõtmine on oluline, et eristada formaalseid

vormivigu tegelikust dokumendi võltsimisest, mis on KarS § 299 järgi karistatav. Maakohus jättis

seda tähelepanuta.

6.4 Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala,

võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust. (vt

nt. RKKKo nr 1-16-6452/340, p 38 jj, nr 3-1-1-94-14, p 216 nr 1-17-1219/39, p 16.) Kaitsja leiab,

et isegi olukorras, kui maakohtu ja prokuratuuri seisukohalt formaalselt protokollis kajastatud

andmed proovivõtja kohta ei vastanud tõele, siis ei ületanud see juhtumi faktilisi asjaolusid kogumis

hinnates sellist piiri, mille puhul saaks rääkida ametialasest võltsimisest, ehk KarS §-i 299

koosseisulisest teost. Ei saa pidada õigeks ette heita isikule karistusõiguslikku vastutust KarS § 299

järgi (so ametialases võltsimises) ainuüksi põhjusel, et sisuliselt tegi osad toimingud (so

proovivõtmist) koolitatud isik ametniku vastutusel. Seega ei ole kaitsja seisukohal koosseis

täidetud. Isegi siis, kui lugeda kõik süüdistuses kajastatud faktiväited tõendatuks, siis kirjeldatud

tegu ei ole kuritegu ega täida KarS § 299 objektiivset koosseisu.

7(22)

6.5 JVIS-süsteemi poolt automaatselt genereeritud andmete eest ei vastuta süüdistatav. Allkirja

andmise mõte on just nimelt see, et ametnik võtab vastutuse nende väljade eest, mille täitmine oli

tema pädevuses ja mida ta tegelikult ka täitis. Oluline on see, et JVIS-süsteemi poolt automaatselt

genereeritud andmed (proovivõtja nimi) ei kuulunud ametniku enda sisestatud teabe hulka. Need

väljad olid süsteemi poolt juba ette fikseeritud ega olnud ametniku poolt muudetavad. Ametniku

vastutus ja allkiri said seega laieneda üksnes nendele andmetele, mille tema ise teadlikult dokumenti

lisas. Vastavalt tõenditele olid kõik ametniku poolt sisestatud andmed õiged ning kooskõlas tegeliku

olukorraga. Sellest järeldub, et ametnik ei saanud oma allkirjaga kinnitada ega vastutada

automaatselt genereeritud andmete eest, vaid ainult nende andmete eest, mis lähtusid tema enda

otsesest tegevusest. Kuna allkirja õiguslik tähendus seisnebki eelkõige selles, et allkirjastaja

kinnitab isiklikult oma esitatud teabe õigsust, siis ei saa talle ette heita kontrollimatute või

muutmatute väljade olemasolu dokumendis.

6.6 Võltsimise objektiivne koosseis eeldab alati, et isik sisestab või kinnitab teadlikult valeandmeid.

Käesoleval juhul selline situatsioon aga puudus. Ametnik ei esitanud valeandmeid ega muutnud

süsteemi poolt fikseeritud välju, vaid piirdus nende väljade täitmisega, mille osas tal oli vastutus ja

pädevus. Nende andmete õigsus on tõendatud (nii dokumentaalse tõenditega, kui ka tunnistajate

ütlustega) ja vaieldamatu (süüdistusaktis ei ole muude andmete võltsituse kohta midagi kirjas).

Rõhutada tuleb ka seda, et vaatamata sellele, et süüdistuses on üldistatult märgitud väide, et „ja

võltsis proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X

OÜ-s ise läbiviinud“, ei saa ka seda süüdistatavale süüks panna. Seega ei saa rääkida võltsimise

koosseisu objektiivse tunnuste täitmisest.

7. Kaitsja leiab, et süüdistatava käitumises puudub subjektiivne koosseis. Maakohus piirdus oma

otsuse punktis 34 süüdistatava ametijuhendi ja ametipositsiooni rõhutamisega, väites, et just nende

kaudu tuleb järeldada subjektiivse koosseisu olemasolu. Kuid ametijuhendite ja ametipositsioonide

esiletoomine ei tõenda iseenesest midagi süüdistatava sisemiste teadmiste ja arusaamade kohta.

Need asjaolud võivad näidata üksnes süüdistatava tööülesandeid, mitte aga tema tegelikku

teadlikkust dokumendi sisust või võimalikest ebaõigsustest selles. Tuleb ka rõhutada, et ilma

infosüsteemi andmeid sisestamata ei olnudki võimalik toiduproovi laboratoorsetele uuringutele

saata ehk ametnikul hiljem veenduda konkreetsete rümpade mikrobioloogilises ohutuses. Kohus ei

selgitanud, miks peaks olema alust arvata, et süüdistatav pidas võimalikuks ja möönis, et kinnitab

valeandmeid, rääkima eesmärgipärasest tegevusest.

7.1 Kaitsja veendumusel süüdistatav ei saanud eelduslikult pidada võimalikuks, et tema allkirjaga

kinnitatakse automaatselt genereeritud väljade õigsus. Veelgi vähem saab väita, et ta möönis nende

ebaõigsust või soovis esitada valeandmeid. Kui aga süüdistatav tegutses kooskõlas tavapärase

tööpraktikaga ja pööras tähelepanu vaid enda sisestatud andmetele (eesmärgiga saada laboratoorne

hinnang keeritususside esinemise kohta), siis puudub alus järeldada, et ta möönis valeandmete

esitamist konkreetse proovivõtja kohta või protokolli võltsimisest.

7.2 Olulised tõendid, mis jäid nõutava kohtu tähelepanuta, puudutavad faktilisi asjaolusid, kuidas

veterinaarjärelevalve ametnikud mõistsid mõistet „proovivõtja“ JVIS süsteemis. Asjatundja TP

andis kohtus ristküsitluse käigus põhjalikke selgitusi, et proovivõtmine on mitmeetapiline protsess,

mis hõlmab ettevalmistamist, proovide lõikamist, pakendamist, markeerimist, nende transportimist

laborisse, andmete sisestamist JVIS süsteemi, protokollide edastamist käitlejale, labori vastuste

hindamist ning lõpuks proovivõtu lõpetamist süsteemis. Asjatundja rõhutas, et füüsiline proovi

lõikamine on vaid üks osa kogu protsessist ning seda ei saa samastada kogu proovivõtuga. Lisaks

sellele nähtub tema ütlustest, kuidas suurtes lihatööstustes see protsess reaalselt toimib. Konveieri

liikumise käigus on trihhinelloosi proovi võtmiseks aega vaid umbes 20 sekundit (asjatundja TP

ütlused kohtuistungi 04.03.2025 protokollis). See töö on delegeeritud töötajale, kes lõikab proovi

füüsiliselt välja, kuid tema roll piirdubki lõikamisega. Suurettevõtetes ei sisesta proovi faktiliselt

võttev isik andmeid süsteemi. Andmeid sisestab juhtiv veterinaararst või vastutav veterinaararst, kes

8(22)

protsessi haldab. Sama kinnitavad ka teiste tunnistajate ütlused. Nad on selgelt eristanud, et „proovi

lõikaja“ ja „proovivõtja“ ei ole samased rollid, vaid viitavad erinevatele etappidele ja erinevatele

vastutajatele protsessis (vt. AK ütlused). Sellega kooskõlas on ka süüdistatava enda ütlused. Tema

arusaama järgi tähendas „proovivõtja“ mitte füüsilist lõikajat, vaid eelkõige seda ametnikku, kes

protsessi haldas, vastutas ja andis korraldusi. Süüdistatav kinnitas, et tema mõistis JVIS süsteemis

kajastatud mõistet „proovivõtja“ kui isikut, kes tagab ametliku kontrolli läbiviimise nõuetele

vastavalt ning kelle vastutus seisneb just protsessi korraldamises. Sellest järeldub, et süüdistatav ei

pidanud võimalikuks ega möönnud, et ta oma allkirjaga kinnitab vale faktilise asjaolu, näiteks seda,

et ta isiklikult füüsiliselt lõikas proovi. Tema allkiri tähendas hoopis seda, et ta sisestas JVIS

süsteemi nõutud andmed (näiteks kuupäeva ja koha), genereeris saatekirja ning ametnikuna tegeles

labori vastuste edastamise ja hilisema hindamisega. See ongi ametniku ametialane funktsioon, mida

ta mõistis ja mille raames ta tegutses. Kui arvestada asjatundja ja tunnistajate ütlusi, samuti

süüdistatava enda seletusi, ilmneb, et tema käitumises puudusid dokumendi võltsimise subjektiivse

koosseisu tunnused. Ta ei saanud ega pidanudki mõistma, et tema tegevus võiks tähendada

valeandmete kinnitamist. Tema teadlikkus ja arusaam olid kooskõlas ametialase praktikaga ning ta

tegutses heas usus. Seetõttu on kaitsja seisukohalt selge, et maakohus on jätnud subjektiivse

koosseisu tõendatuse nõuetekohaselt põhjendamata ja hinnanud tõendeid valesti.

7.3 Maakohtu põhjendust ei saa pidada loogiliseks ega veenvaks, eriti seal, kus kohus jõuab

järelduseni, et tegu oli toime pandud kavatsetult.

Esiteks ei piisa kavatsetuse tuvastamiseks üksnes sellest, et kontrolli eesmärk oli tagada metssigade

liha toidukõlbulikkus ja et seda protsessi sai läbi viia vaid veterinaarjärelevalvet teostanud ametniku

toel. Selline üldine eesmärk võib kirjeldada küll ametijuhendist tulenevat tööülesannet, kuid ei

kinnita veel isiku tahet panna toime konkreetne karistusõiguslikult relevantne tegu. Kavatsetus

tähendab, et isik seab oma eesmärgiks toime panna just sellise teo, mis vastab kuriteokoosseisule,

mitte aga lihtsalt täita oma tööülesandeid või viia läbi üldist kontrollprotsessi.

Teiseks tuleb rõhutada, et eesmärgipärane käitumine peab katma kõiki objektiivseid

koosseisutunnuseid. Antud juhul oleks kohus pidanud tuvastama, et süüdistatav soovis sihipäraselt

esitada valeandmeid ametlikus dokumendis, nimelt „märgistada ennast proovivõtjana“. Kuid

tõenditest nähtub vastupidine. JVIS süsteemis ei olnud üldse võimalik määrata proovivõtjaks kedagi

teist kui ametlikult protsessi eest vastutavat veterinaararst. Puuduvad igasugused viited, et

süüdistatav üldse aimas või möönis dokumendi võltsimisest, rääkimata juba eesmärgipärasest

käitumisest kanda protokolli valed andmed. Edastada analüüsid laborisse oli tema ametipositsiooni

lahutamatu osa. Seega ei saa rääkida, et süüdistatav oleks saanud vabatahtlikult ja eesmärgipäraselt

valida valeandmete sisestamise, et liha ringlusse lubada – ta täitis seadusest ja töökorraldusest

tulenevat vältimatut kohustust eelkõige suunata proovimaterjali laborisse.

Kolmandaks tuleb esile tuua süüdistatava tegelik arusaam mõistest „proovivõtja“. Nagu on

märgitud tunnistajate ja asjatundja ütlustest, ei tähendanud see JVIS süsteemis proovi füüsiliselt

lõikavat isikut, vaid ametnikku, kes kogu protsessi haldas sh alustatud haldusmenetlust viis läbi.

Seetõttu eksis maakohus tahtluse tuvastamisel. Maakohus omistas süüdistatavale tahtluse, mida

asjaolud ei kinnita. Kui isikul puudus võimalus täita süsteemis olevad andmed teisiti ning ta ei

mõistnud, et tema tegevus võiks tähendada valeandmete kinnitamist, siis ei saa rääkida üldse

tahtlusest, veel vähem kavatsetusest.

8. Kaitsja leiab, et jälitustegevus oli teostatud seadust eirates. Varjatud sisenemiseks puudus KrMS

§-ga 126-4 lg 5 nõutav luba. Maakohus eksis, kui asus seisukohale, et territoorium, kus X OÜ

tegutseb, ei vajanud KrMS § 126-4 lg 5 kohtu luba. Vastavalt KrMS § 126-4 lg 5 kui

jälitustoimingu tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja

eemaldamiseks on vaja varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või

arvutisüsteemi, taotleb prokuratuur selleks eraldi eeluurimiskohtuniku loa. Eelkõige tuleb kaitsja

seisukohalt tõlgendada KrMS § 126-4 lg 5 piirdega ala mõistet nii, et see hõlmab endas mitte

9(22)

üksnes aiaga piiratud territooriumi, vaid igasugust territooriumi, mille väline külg annab igale

mõistlikule isikule, et sisenemine eeldab valdaja luba saamist. Selle alla kuulub igasugune

territoorium, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. Selline tõlgendus on

muuhulgas kooskõlas KeÜS § 32 lg 2 ja KrMS §-ga 126-3 lg 6. Varjatud sisenemist nõutav

kohtuluba ei ole seotud füüsilise takistusega ja selle suurusega, vaid eelkõige territooriumi valdaja

õigusega määratleda, kellel on õigus territooriumil viibida ja kellel mitte. Sellest õigusest ei saa

õigusasutus mööda minna muud moodi, kui ainult kohtu loal või valdaja enda nõusolekul, kui

territooriumi valdaja (omaniku) poolt on soov võõrastel territooriumil mitte viibida on ilmselgelt

märgistatud, tähistatud või muud moodi piiratud. Muidu läheb olukord, kus territooriumi valdaja

(omanik) väljendab soovi piirata teistele juurdepääs kindlale alale, kuid õiguskaitseasutuse see

piirang ei kehti, enesemääramise õigusega vastuollu.

8.1. Oma põhjenduses märkis maakohus, et ta analüüsis punktis 37 Google Maps kaardi väljavõtet

ja üksikasjalikult toob välja, et: „otsinguaadressiks on XXX. Väljavõttele on kuvatud kaks vaadet:

ülemisse ossa on talletatud tänavavaade, alumisse ossa aga kaardirakendus. Väljavõte kujutab

andmeid seisuga aprill 2023. Uurides väljavõttele talletatud kaardirakenduse väljatrükki, siis

nähtub, et aadressile XXX on võimalik liikuda kahel viisil. Samuti nähtub kaardirakenduse

väljatrükist, et väljavõtte ülemisse ossa kuvatud fotokujutis on tehtud vasakult sissesõiduteelt

(kollane, inimese-kujuline märgistus). Ühtlasi nähtub, et sissesõidutee on märgistatud

sissesõidukeelu märgiga ja näib, et seal sissesõitu piirab ka värav“. Kohtu poolt otsuses viidatud

(kuid kohtuistungil uurimata) fotode järgi nähtub ka see, et ka teiselt poolt tõkkepuu, mis sulges

sissepääsu kinnistule (vt maakohtuotsuse viidatud piltide kogum pilt seisuga 11.06.2023, punasega

markeeringud on kaitsja poolt tehtud). Ühtlasi nähtub piltidest piirnevate kinnistuste seis, mis

ilmselgelt ei olnud ettenähtud XXX asuva kinnistuse sisenemiseks ega mõistlikule isikule ei

võimaldanud siseneda selle kaudu. Pilt seisuga 11.06.2023 näitab ka kõrval asuvat kinnistu seisu

(suvisel ajal raskesti läbitav mets), mis ei jätta isegi võimatust, et jälitusametnik sisenes

territooriumile metsa kaudu.

Kaitsja seisukohalt ainuüksi juba sellistel põhjustel on selgelt sedastav, et aadressile XXX on

võimalik tulla ja viibida ainult territooriumi valdaja loal ning see on märgistatud igal pool, kust

mõistlikult võivad teised isikud territooriumile siseneda. See kehtib sõltumata sellest, kas üksikutes

kohtades on aias augud, see on kukkunud või ebamõistlikud sissepääsuks olevad asukohad on

eraldiseisvalt jäetud täiendavate piirdega piiramata (nt kaljud, meri, läbimatu mets või põõsad). Just

viimane on määrav varjatud sisenemise mõistes. Seega on vastav territoorium KrMS § 1264 lg 5

mõistes piirdega ala.

Lisaks sellele jättis maakohus tähelepanuta süüdistatava detailseid ütlusi territooriumi piiramise

kohta ega hinnanud neid võrdselt teiste tõenditega. Süüdistatava ütluste käsitlemata jätmine on

antud juhul menetlusnormide oluline rikkumine vastavalt KrMS §-le 339 lg 2. Samuti jäeti

tähelepanuta see, et tunnistaja C ütlused, mis kinnitasid territooriumi piiratud iseloomu, riimuvad

süüdistatava ütlustega ja kohtule esitatud Google Maps kaardi väljavõttega. Süüdistatav selgitas

detailselt, et territooriumile oli võimalik pääseda kahel viisil - vasakpoolse ja parempoolse

sissesõidu kaudu. Mõlemad sissepääsud olid varustatud tõkkepuudega, mis nõudsid erilisi meetmeid

avamiseks. Tunnistaja C kinnitas oma ütlustes, et territoorium oli aiaga piiratud ning varustatud

tõkkepuude ja väravatega. Ta märkis selgelt, et seal olid keelumärgid mõlemal pool koos sildiga

„sisenemine keelatud“. Aia kõrguse kohta andis C konkreetseid andmeid, märkides et see oli umbes

meeter kaheksakümmend kõrge nendes kohtades, kus oli võimalik sisse tulla. Ta kirjeldas detailselt

territooriumi struktuuri, sealhulgas Avandirent'i, tõkkepuud ja väravaid.

Omakorda ei ole prokuratuur esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et lükata ümber nii süüdistatava,

kui

ka tunnistaja ütlused selle kohta, et nii paremast kui ka vasakust küljest olid territooriumile

sisenemine piiranud tõkkepuu. Prokuratuuri poolt esitatud jälitusprotokoll näitab üksnes seda, et

territooriumile siseneda võis nii vasakust, kui ka paremast küljest. See omakorda ei lükka kuidagi

10(22)

ümber menetluses kahe isiku poolt esitatud ütlust, et mõlematest küljest olid territooriumile ligipääs

piiratud tõkkepuude ja ka vastavad märgistused oli paigaldatud.

Võttes arvesse, et vastav territoorium on KrMS § 1264 lg 5 mõistes piirdega ala, kohtu luba varjatud

sisenemiseks ega valdaja luba ei olnud, siis muutavad varjatud järgimisega saadud tõendid vastavalt

KrMS §-le 1261 lg 4 lubamatuteks tõenditeks. Õigusvastaselt toimetatud jälitustegevusega saadud

asjaolud on kajastatud jälitustoimingu protokollis (04.12.2023), mida tuleb terves ulatuses tõendite

kogumist välja jätta.

Eraldiseisvalt rõhutab kaitsja, et vastavas protokollis on kajastatud ka muud asjaolud, kuid

sõltumata

sellest tuleb tõendite kogumist jätta välja protokoll tervikuna, ja seda põhjusel, et õigusvastaselt

saanud tõendid ja nende sisu paratamatult osutavad mõju kohtu siseveendumisele ja tõendite

muudele kogumile antavale hinnangule. Seega selleks, et elimineerida ja tagada süüdistatavale

eelkõige ausat ja õiglast menetlust, tuleb antud juhul välistada tõendite hulgast mitte üksnes

asukoha pealtvaatamise käigus hangitud tõendid, vaid jälitustoimingu protokoll (04.12.2023)

tervikuna. Vastav protokoll oli oluline maakohtu tõendite hindamisel, kus maakohus jõudis

veendumisele, et süüdistuses kajastatud ajavahemikul ei ole süüdistatav proovi võtnud. Ilma vastava

protokollita ei ole võimalik viidatud seisukohale ja seda igas süüdistuses kajastatud episoodis jõuda.

8.2 Kaitsja leiab, et tõendite kogumisel jälitustoimingutega on rikutud ultima ratio põhimõtet.

Maakohus eksis oma 30.06.2025 otsuses, kui hindas jälitustegevuse seaduslikuks ja jõudis

seisukohale, et jälitustegevus oli vajalik ja proportsionaalne meede. Maakohus ise tunnistas, et

süüdistatava süü oli väike ja riiklik süüdistaja hindas samuti V. Vahesaare süüd väikeseks. Kohus

leidis, et süüdistusekohane etteheide piirdub proovivõtuprotokollides enda proovivõtjana

esitamisega, muus osas on protokollid korrektsed ning ühegi juhul ei ole käitlemisse jõudnud

saastunud uluki liha. Sisuliselt sama kahtlustus tuleneb ka jälituslubadest, kus peamine etteheide

seisneb justnimelt selles, et V. Vahesaare eest võtab proovid C (lähemalt vt 12.06.2023

kohtumäärus KM 14299/2023, p 2, 11 ja viidatud kohtumääruses kajastatud seisukoht, et

„V.Vahesaar xx metsesa lihasest proovid võetud kõigest 4 minutiga“, ehk liiga kiiresti).

Võttes arvesse menetletavat süütegu (dokumentide võltsimine), oli ilmne (sh juba jälituslube

väljastamise hetkel), et tegemist oli väikse ulatusega õigusriivega, mis on võrdsustatav pigem

töökohustuse rikkumisega. Peale proovivõtja isiku ebaõiget kajastamist ühtegi muud etteheidet V.

Vahesaarele tehtud ei ole ning ühemõtteliselt puuduvad vaidlused selles, et saastunud ulukiliha

oleks

jõudnud käitlusesse ja veelgi enam, et saastunud ulukiliha oleks põhjustanud kellelegi tervisekahju.

Sellest lähtudes menetleti tegu, mis sai parimal juhul olla formaalne süütegu, millel puudusid

kahjulikud mõjud ja kogu jälituslubades kajastatud põhjendus võimaliku ohu kohta oli otsitud ega

tuginenud tegelikkusele.

Maakohus ja prokuratuur hindasid valesti vajadust teostada nii pealtkuulamist kui ka varjatud

jälgimist kuriteos, mida süüdistatavale ette heideti. Kasutati ulatuslikku jälitustegevust, sealhulgas

mobiiltelefoni ja lauatelefoni abonentnumbrite üldkasutatava elektroonilise sidevõrgu kaudu

edastatava teabe salajast pealtkuulamist, -vaatamist ja salvestamist ning tööalase e-postkasti

kirjavahetuse salajast pealtkuulamist ajavahemikul 12. juuni 2023 - 12. august 2023. V. Vahesaart

jälgiti varjatult detailselt, dokumenteerides tema igasugust liikumist kuni kinnipidamiseni.

Käesolevas asjas puudus selge analüüs vähem tungiva iseloomuga alternatiivide kohta. Kuigi

maakohus leidis, et sõidupäevikud ei oleks andnud piisavat teavet proovi võtmise kohta, ei

analüüsitud teisi võimalikke meetmeid, nagu näiteks otsene järelevalve või ettevõtte töötajate

küsitlemine. Kaitsja seisukohalt selleks, et selgitada välja, kas oli tööülesanne delegeeritud Cle või

mitte ja kui tõhusalt toimus liha kontroll oleks võinud ja vajadusel parandada kontrollile kulutavat

ressursi või aja, oleks võimalik kasutada ka leebemat meedet – distsiplinaarmenetlust. Kohus

märkis, et täiendavaid tunnistajaid, kes saanuks proovi võtu kohta ütlusi anda, ei olnud, kuid see ei

õigusta automaatselt kõige tungiva iseloomuga meetmete kasutamist. Nagu nähtub kaitsja

11(22)

tõenditest, siis asukohal viibitud aega oli võimalik tuvastada tööauto liikumise kaudu (GPS seadme

kaudu, mis oli paigaldatud igasse töösõidukisse).

Arvestades kõiki asjaolusid - süüteo väikest raskusastet, tegeliku ohu puudumist, mõjutatud isikute

kitsast ringi, kõigi vajalike analüüside teostamist oli jälitustegevus antud juhul ränk

ebaproportsionaalne uurimismeede (jälitustoimingud). Intensiivne jälitustegevus, mis hõlmas

telefonivestluste pealtkuulamist, e-kirjavahetuse jälgimist ja varjatud füüsilist jälgimist, ei olnud

õigustatud dokumentide võltsimise juhtumi puhul, kus puudus tegelik oht avalikule julgeolekule või

relevantne oht isikute tervisele. Loogiliselt tuleb jõuda järeldusele, et jälitustegevus oli tegelikult

ebaproportsionaalne uurimismeede ja seetõttu õigusvastane. Seda tuleb tõendite hulgast välja jätta

täies ulatuses, kuna see rikub Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 8 ja ei vasta

proportsionaalsuse põhimõttele, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus.

Lausa küüniline on jälituslubades kajastatud ja ka süüdistusakti punktis 3 kajastatud väide, et

kuriteoga ohustati isikute elu ja tervis ka järgmisel põhjusel. Kui uurimishüpoteesiks oli tõsimeelne

väide, et menetleva kuriteoga oli võimalik põhjustada teiste isikute tervise kahjustust või surma ja

see oht oli reaalne, siis teostatud jälitustegevuse kaudu selles asjas ei oleks võimalik peatada või

takistada

saastunud liha sattumist inimeste toidulauale ja nakatumist. Asja materjalidest ja jälituslubades

puudub igasugune analüüs, kuidas pelgalt jälitamine (so telefonide ja e-kirjade pealtvaatamine ja

varjatud jälgimine ilma liha täiendavate analüüsi meetmeta) võimaldaks takistada uurimishüpoteesi

järgi saastud liha sattumist asjasse puumatute inimeste lauale ja söögiks. Alles pärast kahekuulist

„pealtvaatamist“ ja isiku kinnipidamist oli esmakordselt tehtud liha korduv kontroll (HK

kaitsetõend nr 5.1, proovivõtu kood 2023/3315). Seda ei olnud jälitustegevuse käigus lausa kahe

kuu

jooksul kordagi tehtud ega lubades ja prokuratuuri taotlustes analüüsitud. Viimane näitab, et oht

isikute tervise või elu pärast oli juba uurimisasutuse ja prokuratuuri jaoks täiesti illusoorne ja otsitud

üksnes jälitustegevuse õigustuseks. Illusoorse ohuga ei ole võimalik kuriteo tõsidust ja raskust

põhjendada jälitustoimingute lubamiseks.

Lisaks selle ei saa jälitusloa saamiseks kohtule esitada väited, mis tegelikult ei vasta tõele. Kaitsja

rõhutab siinkohal, et kui jälitustoimingut loa andmist kohus teeb otsuse tõesti piiratud aja jooksul,

siis

lasub just prokuratuuril kohustus üksikasjalikult hinnata menetletavast kuriteost tuleneva ohu

elementaarset tõsidust ja relevantsust ning esitada kohtule usaldusväärsed väited ning vajadusel

prognoos, kuidas menetletavast kuriteost tulenevat ohtu asjasse puutumatute isikute elule ja

tervisele

on kavas välistada. Kui relevantne oht siiski eksisteeris, siis oli taolisel kujul asja menetlemine

ühiskonnas liiga ohtlik ja õigusvastane, kuna selliste (jälitus)toimingutega ohustati täiesti

puutumatuid isikute elu ja tervist, ehk ainuüksi reaalajas jälgimine lausa kahe kuu jooksul ei oleks

saanud takistada saastunud liha toidulauale sattumist. KrMS § 1261 lg 3 keelab otsesõnu, et

jälitustoiminguga ei või ohustada isiku elu ja tervist. Seega, kui prokuratuuri poolt läbivalt toodud

väide ohu kohta tõsiselt eksisteeris, siis muutus jälitustegevus KrMS §-ga 1261 lg 3 vastuolus, kuna

ohu välistamist või olulises ulatuses vähendamist ei olnud menetluse käigus tehtud ega ka jälitusloa

andmisel analüüsitudki. Võttes eeltoodud arvesse on kaitsja seisukohalt asjas tehtud

jälitustoimingud olid teostatud seaduse nõudeid eirates, mistõttu nendele tugineda ei ole võimalik

(KrMS § 126-1 lg 4).

PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

9. Apellatsioonile esitatud vastuses palub prokurör jätta Harju Maakohtu kohtuotsus asjas 1-24-

7041 muutmata ja esitatud apellatsioon täies ulatuses rahuldamata, kuna maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

12(22)

9.1 Prokuratuur märgib, et KrMS § 202 põhiseaduse vastasusele ei ole kaitsja varasemas menetluses

viidanud ega esitanud varasemas menetluses Harju Maakohtule ka taotlust tunnistada KrMS § 202

põhiseadusega vastuolus olevaks. Samuti ei ole kohus oma otsuses põhiseaduse vastuolusid

tuvastanud. Prokurör on seisukohal, et kaitsja apellatsioonikaebuses esitatud viited ei ole

asjakohased, kuivõrd õiguse mõistmist käesolevas kriminaalasjas ei ole takistatud, vastupidi -

kriminaalasi viidi kohtu ette. Süü suurusele ja avaliku menetlushuvi puudumisele hinnangu andmine

on käsitletav prokurörile antud kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks

menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada

kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt

mittemõõdukas (RK 3-1-1-85-04).

Prokurör ei saa nõustuda kaitsja väitega, et käesolevas kriminaalasja menetlemiseks kohtus puudub

avalik menetlushuvi. Kaitsja on rõhutanud, et tapajärgse kontrolli teostamise ülesandeid võis täita

Põllumajandus- ja Toiduameti iga töötaja, kellel oli nõutav haridus ja kvalifikatsioon. Süüdistatav

täitis vastavaid ülesandeid mitte seetõttu, et ta oli PTA regiooni juhataja, vaid seetõttu, et ta oli PTA

ametnik vajaliku loomaarsti haridusega.

Prokurör on seisukohal, et eeltoodud kaitsja selgitused, ei vähenda sugugi avalikku menetlushuvi

käesolevas kriminaalasjas. Vladimir Vahesaar vastutas oma tööpiirkonnas töövaldkonda

reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise eest – PTA regiooni juhatajana pidi ta

tagama, et Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regioonis oleksid tööülesanded nõuetekohaselt

täidetud, kuid samaaegselt oli tal kohustus juhinduda kehtivatest õigusaktidest tööülesandeid täites

ka ise. Prokurör on seisukohal, et Põllumajandus- ja Toiduamet peab tagama järelevalve

toiduohutusele selliselt, et terveks jääksid kõik tarbijad ja järelevalveülesannete täitmise põhjalikkus

ei saa sõltuda sellest, mitu tarbijat pakutavat valmistoodet tarvitab. Käesolevas kriminaalasjas on

olemas avalik menetlushuvi – Vladimir Vahesaar teostas järelevalvet toiduohutuse valdkonnas, s.o

valdkonnas, milles avalikkusel peab tööülesandeid täitva ametniku suhtes olema kõrgendatud

usaldus. Ühtlasi on Vladimir Vahesaar kogu kriminaalmenetluse jooksul eitanud talle süüks

arvatava teo toimepanemist, ta ei nõustu süüdistusega selles osas, et ta eiras EL määruses

kehtestatud veterinaarjärelevalve läbiviimise nõudeid, samuti ei nõustu ta, et oleks võltsinud

proovivõtuprotokolle. Vladimir Vahesaar ei ole kohtueelses menetluses ega ka kohtumenetluses

kordagi üles näidanud kahetsust ega pidanud oma käitumist taunimisväärseks. Eeltoodud põhjustel

ei ole oportuniteedi kohaldamine käesolevas kriminaalasjas põhjendatud.

9.2 Kaitsja on oma apellatsioonitaotluses asunud seisukohale, et maakohus on väljunud süüdistuse

piiridest ning puudub kuriteo objektiivne koosseis. Süüdistatav ei saanud objektiivselt täide viia

talle süüdistusaktis etteheidetavat käitumist, kuna infosüsteem genereeris andmed automaatselt ja

neid muuta ei olnud võimalik. Kohus on oma otsuses pikalt analüüsinud kõiki kohtuistungil uuritud

tõendeid ja jõudnud järeldusele, mille kohaselt on Vladimir Vahesaar võltsinud

proovivõtuprotokolle märkides, et ta on süüdistuses nimetatud kuupäevadel X OÜ-s olnud

trichenella proovivõtjaks. Kaitsja seisukoht, et Vladimir Vahesaar ei saanud ennast ise protokolli

märkida proovivõtjaks, kuna protokolli genereeris infosüsteem, ei ole asjakohane. Vladimir

Vahesaar sisenes oma ID-kaardiga järelevalveinfosüsteemi JVIS, kus kinnitas/märkis, et ta on

süüdistuses nimetatud kuupäevadel võtnud X OÜ-s trichenella proove. Kohtus uuritud tõendid

kinnitavad, et Vladimir Vahesaar seda tegelikkuses ei teinud, seega on täidetud süüteo objektiivne

koosseis, Vladimir Vahesaar on pannud toime dokumendi intellektuaalse võltsimise. Prokurör lisab,

et kohtus uuritud tõendite kohaselt oli Vladimir Vahesaarel võimalus infosüsteemi märkuste

lahtrisse lisada tegelik proovivõtja, aga ta ei teinud seda. Käesolevas kriminaalasjas on eluliselt

usutav, et Vladimir Vahesaar ei teinud seda, kuna ta teadis, et X OÜ juhil Cl puudus käesoleval

juhul tegelikult proovide võtmise õigus.

Kaitsja on asunud ka seisukohale, et süüdistusaktis kajastatud süüdistatava ametipositsioon PTA

regiooni juhatajana ei ole seotud süüdistusaktis etteheidetava teoga. Süüdistusaktis puuduvad

faktilised asjaolud, mis võimaldaksid seostada süüdistatava ametiseisundit õiguspädevusega

13(22)

teostada tapajärgset kontrolli. Prokurör, tuginedes kohtus uuritud tõenditele, asub seisukohale, et

Vladimir Vahesaarel oli pädevus viia läbi menetlus- ja kontrollitoiminguid ning kaitsja väide selle

puudumise kohta on alusetu. Nii kohtuotsuses, kui süüdistusaktis on põhjalikult analüüsitud

muuhulgas ka Vladimir Vahesaare ametijuhendit, millest nähtub, et ta oli ametiisik, kel oli õigus

regiooni ülesannete ulatuses ja oma pädevuse piires viia läbi menetlus- ja kontrollitoiminguid ning

allkirjastada dokumente. PTA regiooni juhataja ametikohal töötanud Vladimir Vahesaar, täites

tööülesandeid, võltsis ametiisikuna JVIS süsteemis dokumente, seega pani toime KarS § 299 lg 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo.

9.3 Kaitsja on apellatsioonkaebuses asunud ka seisukohale, et objektiivne koosseis ei ole täidetud,

kuna dokument kandis saatekirja rolli ja isik, kes sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet

edastada proovid laboratoorsete uuringute tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke

tagajärgi loovaid asjaolusid. JVIS süsteemi poolt automaatselt genereeritud andmete eest ei vastuta

süüdistatav. Kohtus uuritud kirjalikest ja suulistest tõenditest nähtub, et kuigi andmebaasi

märgitakse automaatselt proovivõtjana ID-kaardiga JVIS süsteemi sisselogija, siis sisaldab

protokoll ka korduvalt täidetavaid andmeväljasid, nii juuresviibinud isikute kohta, kui märkuste

kohta. Sellest tulenevalt oli Vladimir Vahesaarel võimalik sisestada infosüsteemi korrektsed

andmed proovivõtmise kohta, kuid ta jättis selle teadlikult tegemata. Ühtlasi märgib prokurör, et

järelevalvemenetluses koostatav protokoll evib õiguskäibes määravat rolli – selle alusel kinnitab

järelevalve teostaja, et tema on järelevalvemenetluses kõik proovid võtnud vastavalt kehtivale

normistikule ehk proovid on võetud konkreetse proovivõtja poolt, konkreetsetelt loomadelt.

Proovivõtuprotokolli alusel viiakse kokku proovivõtu objekt ja uuringu tulemus ehk selliselt

tagatakse, et nakatunud liha ei jõua tarbijateni.

9.4 Lisaks eelnevale on kaitsja seisukohal, et süüdistatava käitumises puudub subjektiivne koosseis.

Prokurör selle seisukohaga ei nõustu. Vladimir Vahesaar kinnitas kohtus, et oma töös lähtus ta

valdkonna tööd reguleerivast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2017/625. Vladimir

Vahesaar kinnitas kohtus, et ta teadis väga hästi valdkonda reguleerivaid õigusakte, kuna ta on

reeglite väljatöötamise juures osalenud. Vaatamata sellele esitas ta õiguskäibesse dokumendi, mis

oma sisult oli vale. Vladimir Vahesaar tegi seda teadlikult, vähemalt otsese tahtlusega.

9.5 Kaitsja on oma taotluses asunud seisukohale, et jälitustegevus oli teostatud seadust eirates, kuna

varjatud sisenemiseks puudus KrMS § 1264 lg 5 nõutav kohtuluba, tuleb jälitustoimingu protokoll

tervikuna tõendite hulgast elimineerida. Käesolevas kriminaalmenetluses on kohus tutvunud

kriminaalasja jälitustoimikuga ning kaitsja ja prokuröri kohtumenetluses esitatud täiendavate

tõenditega, samuti on kohus kontrollinud KrMS § 60 lg 3 alusel avalikult kättesaadava Maa- ja

Ruumiameti fotolao kaudu X OÜ territooriumi ning eeltoodu alusel jõudnud üheselt järeldusele, et

uurimisasutusel/prokuratuuril puudus õiguslik kohustus taotleda varjatud jälgimiseks kohtu luba

KrMS § 1264 lg 5 kohaselt. Tulenevalt eelnevast on prokurör seisukohal, et kaitsja taotlus

elimineerida tõendite hulgast jälitustoimingu 04.12.2023 protokoll ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

9.6 Kaitsja on oma apellatsioonitaotluses asunud ka seisukohale, et kohus eksis, kui hindas

jälitustegevuse seaduslikuks ja jõudis seisukohale, et jälitustegevus oli seaduslik ja

proportsionaalne meede. Samas kohus on oma otsuses selgitanud seisukohta, miks ta on jõudnud

järeldusele, et kriminaalmenetluses teostatud jälitustoimingud olid proportsionaalsed ning

kooskõlas ultima ratio põhimõttega. Prokurör toetab kohtu järeldusi, mille kohaselt vajadust koguda

kriminaalmenetluses tõendeid jälitustoimingutega on põhjendatud põhjalikult jälitustoimingute

teostamiseks antud lubades ja – taotlustes. KrMS § 1262 lg 1 ja 2 alusel võib Politsei- ja

Piirivalveamet teha jälitustoimingu vajadusel koguda kriminaalmenetluses teavet KarS § 299 lg 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta. Lisaks jälitustoimingutele on kogutud kriminaalmenetluses

tõendeid ka teiste menetlustoimingutega, mistõttu ei saa prokurör nõustuda kaitsja järeldustega, et

jälitustoimingud olid teostatud ultima ratio põhimõtet rikkudes ning neile tugineda ei ole võimalik.

14(22)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

10. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku ja jälitustoimiku materjalidega, süüdistatava

kaitsja apellatsioonis ja sellele prokuratuuri vastustes toodud väidete ja põhjendustega, leiab, et

apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Vladimir

Vahesaare KarS § 299 lg 1 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja

põhjendatud.

10.1 Ringkonnakohus sissejuhatavalt märgib, et kaitsja apellatsiooni ülesehitus on õiguslikult

ebaloogiline, kuivõrd kaitsja alustab apellatsiooni argumentidest sellest, miks maakohus oleks

pidanud menetluse lõpetama KrMS § 202 alusel seoses süüdistatava väikese süü ning avaliku

menetlushuvi puudumise tõttu. Menetluse lõpetamiseks nõutava prokuratuuri taotluse puudumise

tingimustes argumenteerib kaitsja, miks KrMS § 202 võib olla selles osas põhiseadusvastane.

Seejärel esitab kaitsja põhjendused, et maakohus on süüdistatava käitumisele hinnangu andmisel

väljunud süüdistuse piiridest, süüdistatava tegevuses puudub KarS § 299 lg 1 objektiivne ja

subjektiivne koosseis. Alles apellatsiooni lõppu asetab kaitsja argumendid, mis puudutavad

jälitustegevusega saadud tõendite lubatavust ning palub need tõendikogumist kõrvale jätta.

10.2 Kohtukolleegium märgib, et süüdistataval väikese süü jaatamine eeldab, et süüdistatav on

pannud toime süüteotunnustega teo. See omakorda nõuab tema käitumises ametialase võltsimise

objektiivsete ja subjektiivsete koosseisutunnuste tuvastamist. Seega vastuseks apellatsiooni

argumentidele peab kohtukolleegium esmajärjekorras vajalikuks vastata küsimustele, kas

süüdistatavale etteheidetud tegevuses esinevad KarS § 299 lg 1 süüteokooseisu objektiivsed ning

subjektiivsed tunnused ning kas need on tõendatud. Kui kohtukolleegium leiab, et V. Vahesaar on

siiski temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi, lahendab ringkonnakohus alles

viimases järjekorras küsimuse, kas on täidetud eeldused kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §

202 alusel ning jaatava vastuse korral hindab, kas KrMS § 202 on põhiseaduspärane osas, mis

nõuab kriminaalmenetluse lõpetamiseks prokuratuuri taotlust.

11. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et süüdistatava maakohtus antud ütlustest nähtuvalt

nõustus V. Vahesaar sisuliselt tema süüdistuse aluseks oleva faktoloogilise teokirjeldusega sellest,

et süüdistuses nimetatud kuupäevadel võttis metssearümpade trihhinelloosi proovid V. Vahesaare

asemel C ja proovide võtmise hetkel V. Vahesaar X OÜ-s ei viibinud. Tema kaitsepositsiooni

kohaselt saavad kontrollimäärusele tuginedes proove võtta veterinaarjärelevalve ametnik, tema

abiline ja koolitatud jahimees ning proovimaterjali võtmise ülesannet ehk proovide ette lõikamist on

ta Cle delegeerinud, ta on C usaldanud ning see teenib ressursi, sh aja kokkuhoiu eesmärki.

Süüdistatav tunnistas, et ise vormistas proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on

nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s läbiviinud. Proovivõtuprotokolli edastas Vladimir Vahesaar

elektrooniliselt keeritsusside (trichinella) uuringu teostamiseks Riigi Laboriuuringute ja

Riskihindamise Keskusele LABRIS. Süüdistatava ütluseid proovivõtmise asjaolude osas kinnitas ka

tunnistaja C, kes selgitas, et tema võttis proovid, jättis proovid laua nurgale ja kuna uksed olid lahti,

siis sai V. Vahesaar tulla ja proovid ise ära võtta. Laborisse sai proovid saata üksnes

veterinaarametnik. Samuti kinnitas tunnistaja, et paaril korral on olnud ka seda, kus ta ise võtab

proovid ja toimetab need ka laborisse. Kohtukolleegium leiab, et selliselt süüdistatav ning n-ö

võtmetunnistaja ise kinnitavad süüdistuse aluseks oleva faktoloogia paikapidavaust ning praegune

vaidlus taandub eelkõige V. Vahesaare käitumisele õigusliku hinnangu andmisele.

12. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistuse piiridest väljunud, kui tuvastas, et „proovi saabki

sisestada vaid see isik, kes ametlikku kontrolli veterinaarjärelevalve ametnikuna konkreetses

ettevõttes vahetult teostas, sest just tema vastutab kontrolli nõuetekohasuse eest“. Kaitsja

veendumusel selline arutluskäik ei leia katet süüdistusaktist ega süüdistuse sisust. Seejuures kaitsja

aga ise viitab apellatsioonis, et süüdistuses on üldistatult märgitud väide, et süüdistatav „võltsis

15(22)

proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise

läbiviinud“. Kohtukolleegium kaitsja etteheitega süüdistusele ei nõustu ning märgib järgmist.

Süüdistuses ongi piisava ja vajaliku selgusega välja toodud, et „Vladimir Vahesaar eiras X OÜ-s

ulukite tapajärgse kontrolli läbiviimisel kehtestatud nõudeid, lubas metssigadelt tapajärgse kontrolli

käigus keeritsusside (trichinella) proovimaterjali võtta tapamaja töötajal ja võltsis

proovivõtuprotokolli, kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise

läbiviinud“. Ühemõtteliselt selge süüdistuse hüpotees seisnebki kokkuvõtlikult selles, et oma

ametipositsioonist lähtuvalt tohtis metssigadelt tapajärgse kontrolli käigus keeritsusside (trichinella)

proovimaterjali võtta üksnes süüdistatav ning ka tema oli pädevaks isikuks, kes kinnitas oma

allkirjaga, et ta on ISE nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s läbiviinud. Seejuures on süüdistuses

toodud vajalikud viited kehtivale õigusnormistikule, mis sellist käitumist süüdistatavalt nõuab.

Samas on selles detailselt välja toodud süüdistuse aluseks olev faktoloogiline teokirjeldus, mille üle

vaidlus sisuliselt puudub. Kaitsja sai selliselt süüdistuse hüpoteesile ning selles toodud faktilistele

asjaoludele täiel määral vastu vaielda. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et Riigikohtu järjepideva

praktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku

süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette

heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema

kaitseõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2019. a otsus nr 1-17-9941/80, p 8 ja

7. veebruari 2018. a otsus nr 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi

sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus

on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle

kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma

kohtuotsuses, mitte süüdistuses (RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19; nr 1-16-4665/257, p 10).

Sellised põhjendused, miks maakohus on leidnud, et süüdistuse aluseks olev teokirjeldus sellest, et

proovi saabki sisestada vaid see isik, kes ametlikku kontrolli veterinaarjärelevalve ametnikuna

konkreetses ettevõttes vahetult teostas, sest just tema vastutab kontrolli nõuetekohasuse eest, koos

nende põhjenduste aluseks oleva tõendianalüüsiga, on maakohtu otsuses olemas ning

ringkonnakohus nõustub nendega täielikult ja ei pea vajalikuks neid korrata. Väärib märkimist

seegi, et kaitsja ei vaidlustagi maakohtu ammendavaid põhjendusi ning järeldust osas, et X OÜ-s sai

trichinella proovi võtta üksnes veterinaarjärelevalve ametnik ja selle ülesande delegeerimist

võimaldavaid sätteid pole regulaator neil asjaoludel, nagu need on tuvastatavad käsiloleval juhul,

ette näinud. St, et proovimaterjali võtmine ei ole delegeeritav ega lubatav.

13. Ainetud on kaitsja argumendid sellest, et kuna JVIS infosüsteem ei võimaldanud andmete

muutmist ning et süüdistuse aluseks olevad protokollid genereeriti süsteemi poolt automaatselt, siis

puudub igasugune alus väita, et süüdistatav pani toime võltsingu. Oma seisukohas prokuratuuri

apellatsioonivastusele kaitsja täpsustas, et V. Vahesaart ei süüdistata tegevusetuse vormis

toimepandud süüteos. Oma apellatsioonivastuses on prokuratuur märkinud, et JVIS infosüsteemis

oli võimalik märkuste lahtrisse lisada tegelik proovivõtja, ent süüdistatav ei teinud seda.

Kohtukolleegium märgib, et maakohus on ammendavalt analüüsinud, miks ei saanud ega soovinud

V. Vahesaar näidata märkuste lahtrisse tegelikku proovivõtjat ehk C. Nimelt maakohus leidis

tõendatuks, et V. Vahesaar teadis, et X OÜ veterinaarjärelevalve ametnikuna saab vaid tema võtta

trihhinelloosi esinemise kontrolliks vajalikud proovid ja nimetatud toimingut ei saanud ega võinud

vastava volitusnormi puudumisel delegeerida Cle. V. Vahesaarele etteheidetud tegevus seisnebki

selles, et elektrooniliselt identifitseerides ennast ta sisuliselt tutvustas end JVIS infosüsteemile

kontrollproovi võtnud ametiisikuna, mida ta ei olnud. Olukorras, kus JVIS infosüsteem genereeris

protokolli automaatselt, tuleb asuda seisukohale, et V. Vahesaar võltsis proovivõtuprotokolli,

kinnitades oma allkirjaga, et ta on nimetatud tapajärgse kontrolli X OÜ-s ise läbiviinud. Vaidlus

puudub selles, et kontrollproovi tegelikuks võtjaks oli C.

16(22)

14. Kaitsja leiab, et V. Vahesaare puhul ei ole täidetud KarS § 299 lg 1 sätestatud kuriteo koosseis

samuti selle pärast, et süüdistuses on V. Vahesaarele tehtud etteheide kui Põllumajandus- ja

Toiduameti Põhja regiooni juhatajale, kuid tapajärgse kontrolli ülesandeid võis täita asutuses iga

töötaja, kellel oli nõutav haridus ja kvalifikatsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2017/625 (15. märts 2017) artikli 3 punkti 32 tähenduses, nimelt veterinaararst. Kaitsja arvates

sellest tulenevalt ei oma KarS § 299 tähenduses süüdistatava ametipositsioon (PTA regiooni

juhataja) tähtsust tapajärgse kontrolli teostamisel ega andmete sisestamisel vastava süsteemi.

Kohtukolleegium kaitsja selliste argumentidega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et süüdistuses on

tehtud vajalik viide, et järelevalvet teostatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2017/625 (15. märts 2017) kohaselt, mis sisaldab praeguses kriminaalasjas tähtsust omava vastutuse

eeldusena nõuet, et võltsimist paneb toime mitte pelgalt veterinaararst, vaid veterinaarjärelevalve

ametnik. Viidatud määruse nr 2017/625 (15. märts 2017) artikli 3 punkti 32 kohaselt

veterinaarjärelevalve ametnik on veterinaararst, kes on pädeva asutuse poolt ametisse nimetatud

töötajana või muudel alustel, kellel on sobiv kvalifikatsioon ametliku kontrolli tegemiseks ja muude

ametlike toimingute läbiviimiseks kooskõlas käesoleva määrusega ning artikli 1 lõikes 2 osutatud

asjakohaste normidega. Selliselt kaugelt mitte iga PTA-s töötav veterinaararst võis teostada

vajalikke kontrollfunktsioone, vaid üksnes konkreetset kontrollfunktsiooni täitma määratud

veterinaarjärelevalve ametnik. Süüdistusest on üheselt tuletatav, et selline veterinaarjärelevalve

ametnik on Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja Vladimir Vahesaar, kes

Põllumajandus- ja Toiduameti esindajana teostas riiklikku ja haldusjärelevalvet kõigis

käitlemisvaldkondades (toiduseaduse § 1 lg 1 järgi riiklik järelevalve toidu ohutuse nõuete

vastavuse tagamiseks), teostades järelevalvet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2017/625 ning muude asjakohaste õigusaktide järelevalvet käsitlevate sätete kohaselt.

15. V. Vahesaarele etteheidetud § 299 lg 1 kaitstavaks üldiseks õigushüveks on dokumendi

puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäive. Ametialase, s.o. ametiisiku võltsimise

puhul on vaadeldava sättega kaitstavaks õigushüveks ühtlasi ka riigi haldustegevus ja ametialase

tegevuse õiguspärasus.1 Kaitsja leiab, et kuna dokument kandis üksnes saatekirja rolli, siis isik, kes

sellele alla kirjutas, kinnitas üksnes oma tahet edastada proovid laboratoorsete uuringute

tegemiseks, mitte aga tõendeid andvaid või õiguslikke tagajärgi loovaid asjaolusid, mistõttu ei ole

objektiivne koosseis täidetud. Kaitsja sellise argumendiga ei ole kuidagi võimalik nõustuda.

Maakohus on koos viidetega asjakohastele õigusaktidele ammendavalt analüüsinud, mis on

veterinaarjärelevalve ametniku toimingud, mis on aluseks proovivõtuprotokolli koostamisele ning

elektroonsele edastamisele keeritsusside (trichinella) uuringu teostamiseks Riigi Laboriuuringute ja

Riskihindamise Keskusele LABRIS. Neid toiminguid tohtis teha praegusel juhul

veterinaarjärelevalve ametnikuna ainult V. Vahesaar, kes neid aga ei teinud, usaldades nende

tegemise Cle. Selliselt on ümber lükatud kaitsja seisukoht sellest, et proovivõtu saatekirjal polnud

tõendiandvat ja õiguslikke tagajärgi loovat funktsiooni. Kontrollproovivõtu saatekiri pidi tõendama,

et trichinella-kontrolliproovi on kehtiva seadusandluse kohaselt võtnud pädev veterinaarjärelevalve

ametnik ehk V. Vahesaar ise igalt rümbalt. Olukorras, kus C ütluste kohaselt võttis proovid hoopis

tema, jättis proovid V. Vahesaare jaoks laua nurgale ja kuna uksed olid lahti, siis sai V. Vahesaar

tulla ja proovid ise ära võtta, puudub mistahes kindlus selles, et proovid olid tapajärgselt võetud

nõuetekohaselt ja igalt konkreetselt rümbalt. Tapetud metssigadega ei ole V. Vahesaar üldse

tegelenud, rääkimata sellest, et ta oleks iga looma rümbalt ise proovi võtnud. Selliselt tuleb asuda

seisukohale, et V. Vahesaar on intellektuaalselt võltsinud metssigadelt võetud kontrollproovide

protokolle.

16. Põhjendamatud on kaitsja argumendid, et süüdistatava tegevuses puudus subjektiivne

kuriteokoosseis, kuna süüdistatav ei saanud eelduslikult pidada võimalikuks, et tema allkirjaga

1 KarS kommenteeritud väljaanne, lk 755.

17(22)

kinnitatakse automaatselt genereeritud väljade õigsus, maakohus jättis seejuures tähelepanuta

kuidas veterinaarjärelevalve ametnikud mõistsid mõistet „proovivõtja“ JVIS süsteemis. Kaitsja

leiab lisaks, et ametijuhendite ja ametipositsioonide esiletoomine ei tõenda iseenesest midagi

süüdistatava sisemiste teadmiste ja arusaamade kohta. Need asjaolud võivad näidata üksnes

süüdistatava tööülesandeid, mitte aga tema tegelikku teadlikkust dokumendi sisust või võimalikest

ebaõigsustest selles. Kohtukolleegium sellise mõttearendusega ei nõustu ning märgib, et kaitsja

sisuliselt viitab, et PTA Põhja regiooni juhataja veterinaarjärelevalve ametnik V. Vahesaar viibis

proovivõtuprotokollide vormistamisel keelueksimises, kujutades endale ekslikult ette, et

metssearümpade trihhinelloosi proove võib tema asemel võtta käitleja esindaja C, V. Vahesaare kui

veterinaarjärelevalve ametniku roll oli aga enda nimelt vormistada proovivõtuprotokollid.

16.1 Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS §-de 16 ja 17 järgi

peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse

aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras,

kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu

tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist.

See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks,

vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas

eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik,

kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas ( vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21; RKKKo nr 3-1-1-65-16,

p 10).

16.2 Objektiivselt on tõendamist leidnud, et V. Vahesaar ise metssearümpade trihhinelloosi proove

ei võtnud, kuid vormistas „Järelevalve käigus võetud kontrollproovide proovivõtu protokolle“ oma

digitaalse allkirjaga selliselt, et proovivõtjaks oli nendes nimetatud Põhja regiooni juhataja Vladimir

Vahesaar. Selliselt oli ametialase võltsimise objektiivne koosseis täidetud ning V. Vahesaar oli

teadlik faktilistest asjaoludest, mis moodustavad antud süüteokoosseisu.

16.3 Asjassepuutumatud on kaitsja argumendid seoses võimaliku tõlgendusprobleemiga mõistete

„proovilõikaja“ ja „proovivõtja“ mõistmisel V. Vahesaare poolt üheskoos viitega asjatundja TP

ütlustele. Nimelt viidatakse kaitsja apellatsioonis asjatundja ütluste osale, mis puudutavad

proovilõikamist suurtes lihatööstustes. Sellistes suurtes ettevõtetes konveieri liikumise käigus on

trihhinelloosi proovi võtmiseks aega vaid umbes 20 sekundit ning see töö on delegeeritud töötajale,

kes lõikab proovi füüsiliselt välja, kuid tema roll piirdubki lõikamisega. Kohtukolleegium juhib

esiteks tähelepanu, et OÜ X ei ole suur lihatööstusettevõtte, millises proovilõikamine toimuks

liikuval konveieril. Nähtuvalt avalikult kättesaadavast X OÜ 2024 tegevusaruandest „X OÜ toodab

vorsti ja suitsuliha tooteid peamiselt eraisikutele. 2024.aasta müük toimus peamiselt laatadel ja

eraisikute tellimustel“. Asjaolu, et X OÜ on väike uluki käitlemisettevõtte ning selles toimub

proovivõtmine suurlihatööstusettevõtetest erineval moel, kinnitas oma ütlustes ka asjatundja TP ise.

Lisaks seletas ta otse, et X OÜ-s trichinella proovi võtma pädev isik on veterinaarjärelevalve

ametnik. Samuti kirjeldas asjatundja TP, kuidas tehniliselt ametnik peab trinchella proovi igalt

metssea rümbalt võtma. Asjatundja seletas, et määruse EL 2017/625 kohaselt eksisteerivad ka

erisused, mis lubavad teatud tingimuste täitmisel proovide võtmist veterinaarjärelevalve ametniku

juhendamise või järelevalve all (Kd III lk 80-83 pöördel).

16.4 Maakohus on ammenvalt analüüsinud, et X OÜ-s sai trichinella proovi võtta üksnes

veterinaarjärelevalve ametnik ja proovimaterjali võtmine ei ole delegeeritav ega lubatav. Kaitsja

eksib, kui väidab, et maakohtu poolt V. Vahesaare ametijuhendi ja selles viidatud õigusaktide

analüüsimine, ei sisusta V. Vahesaare teadmist oma töökohustustest. Vastupidi, järjepideva

kohtupraktika kohaselt isik, kes tegutseb spetsiifilises - antud juhul veterinaarjärelevalve

valdkonnas, peab igal juhul ära tundma teo keelatuse. Selliselt on üheselt välistatud kaitsja

mõttearendus, et V. Vahesaar viibis keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. V. Vahesaare

18(22)

ametijuhendis toodud kohustus juhinduda oma töös Eesti Vabariigi seadustest, Euroopa Liidu

õigusaktidest, ameti ja osakonna põhimäärustest, töökorralduse reeglitest, ametijuhendist, tööandja

käskkirjadest ja suulistest korraldustest, täites seejuures Põhja regiooni juhataja ametijuhendis

toodud ametikoha eesmärki ja tööülesandeid, moodustasidki tema töö sisu. Lisaks ametijuhendi

kohaselt vastutas V. Vahesaar esitatud andmete ja koostatud aruannete tõesuse eest ning

töövaldkonda reguleerivatest õigusaktidest kinnipidamise eest.

16.5 Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et V. Vahesaar seadis endale eesmärgiks kajastada

protokollides selliseid andmeid, mille kohta ta teadis, et need ei vasta tõele, samuti oli

eesmärgipärane nende ebaõige sisuga protokollide, mis kandsid ka saatekirja funktsiooni,

sisestamine ja kättesaadavaks tegemine laborile, seega V. Vahesaar pani ametialase võltsimise

toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Kaitsja leiab, et antud juhul oleks maakohus pidanud

tuvastama, et süüdistatav soovis sihipäraselt esitada valeandmeid ametlikus dokumendis, nimelt

„märgistada ennast proovivõtjana“. Kaitsja arvates tõenditest nähtub vastupidine, kuna JVIS

süsteemis ei olnud üldse võimalik määrata proovivõtjaks kedagi teist kui ametlikult protsessi eest

vastutavat veterinaararsti. Riimuvalt juba eeltooduga kordab kohtukolleegium, et olukorras, kus

proovivõtjaks V. Vahesaar ei olnud, kuigi see oli tema ainupädevuses, moodustab „Järelevalve

käigus võetud kontrollproovide proovivõtu protokollide“ vormistamine enda nimelt ja allkirjaga,

kus proovivõtjaks on nimetatud tema, ametliku dokumendi intellektuaalse võltsimise ning üheselt

on tuvastatud, et V. Vahesaar seadis endale eesmärgiks esitada valeandmeid ametlikus dokumendis,

nimelt „märgistada ennast proovivõtjana“.

17. Kaitsja palub tõendikogumist kõrvale jätta jälitustoimingutega kogutud tõendid kahel põhjusel.

Esiteks apellant leiab, et varjatud sisenemiseks X OÜ aiaga piiratud territooriumile puudus

menetlejal KrMS §-ga 1264 lg 5 nõutav luba. Teiseks on kaitsja seisukohal, et maakohus eksis, kui

hindas jälitustegevuse seaduslikuks ja proportsionaalseks ning kriminaalasjas on rikutud ultima

ratio põhimõtet. Kohtukolleegium märgib, et samasisulisi argumente on kaitsja juba esitanud

maakohtus. Kohus on tutvunud ka jälitustoimiku materjalidega ning kaitsja väidetele oma otsuses

põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu argumentidega selles osas, ei

pea vajalikuks neid korrata ning vastuseks kaitsja apellatsioonile jälitustoimingutega tõendite

kogumise seaduslikkuse ning utlima ratio põhimõte järgimise osas märgib vaid järgmist.

17.1 Eksitav ja asjassepuutumatu on kaitsja poolt maakohtule tõendina esitatud ning maakohtu

poolt igakülgselt hinnatud GoogleMaps kaardi väljavõtte (otsinguaadressiks on XXX), millest

nähtub üks kahest võimalikust sissesõiduteedest ehk nn vasakpoolne sõidutee XXX territooriumile.

See sissesõidutee on märgistatud sissesõidukeelu ja jalakäijate sisenemiskeelu märgiga ning tee on

piiratud ka lahtise väravaga (Kd I lk 122). Nähtuvalt jälitustoimingu protokollist ei ole seda

sissesõiduteed V. Vahesaar ja C vaatluse all olevate sündmuste käigus kordagi kasutanud. See oleks

ka ebamõistlik, kuna X OÜ tootmishoone, mille sissepääs oli vaatluse all, asus territooriumi teises

otsas vahetult maakohtu poolt nimetatud nn parempoolse sissesõidu juures. Kaitsja väite

kontrollimiseks on maakohus asjakohaselt ise uurinud avalikult kättesaadavat teavet, mis asub Maa-

ja

Ruumiameti

fotolaos:

(

https://fotoladu.maaamet.ee/?

basemap=hybriidk&zlevel=13,24.64381,59.29035&overlay=aasta&valik=2023&etak=24.64474,59.

29047 ). Sama on teinud ka ringkonnakohus ning lisaks veendus, et kaitsja poolt apellatsioonis

pildimaterjalina kajastatud suvel tehtud aerofoto nn parempoolsest sissesõidust pole samuti

asjakohane ega kinnita kaitseväidet, et X OÜ territoorium on piirdeaiaga ümbritsetud. Nähtuvalt

avalikus fotolaos olevatelt suure resolutsiooniga 2023 tehtud ortofotodelt, piirab X OÜ territooriumi

paremapoolse sissesõidu juures enamusel fotodel vaid lahtine tõkkepuu ning sellest osaliselt

vasakule jääv teise äriühingu piirdeaed. Sissesõidu- ja jalakäijate sisenemiskeelu märgistust nn

parempoolse sissesõidu juures ortofotodelt ei nähtu. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et

erinevatel aastatel ja erinevatel aastaaegadel (sh kui puud on raagus ning metsaalune on hästi näha)

Maa- ja Ruumiameti fotolattu talletatud fotod välistavad aia olemasolu ümber X OÜ territooriumi.

19(22)

Lisaks tuleb märkida, et kõrvutades 04.12.2023 jälitustoimingu protokollis talletatud fotosid

avalikult kättesaadavate ortofotodega, tuleb asuda seisukohale, et jälitustoimingu protokollis

kasutatud fotode tegemiseks ei pidanud menetleja X OÜ territooriumile üldse sisenema. Sissepääs

tootmishoonesse asub territooriumile sissesõidu vahetuses läheduses. Sellele järeldusele jõudis

ringkonnakohus kõrvutades jälitustoimingu protokollides kasutatud fotosid X OÜ tootmishoone

sissepääsust, millistel nähtuvad eritunnustena sissepääsuväravate vahel seina kinnitatud metssigade

peade skulptuurid, tootmishoone ortofotodega. Ortofotodel on samad skulptuurid samuti

eristatavad. Sellest tulenevalt tuleb jõuda järeldusele, et tootmishoonesse sissepääsu juures toimuv

on hästi nähtuv ning professionaalse fototehnikaga hästi jäädvustatav väljaspoolt X OÜ

territooriumi. Selliselt leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et praegusel juhul ei olnud

menetlejale vajalik kohtu luba KrMS § 1264 lg 5 alusel X OÜ territooriumile sisenemiseks.

17.2 Põhjendamatu on kaitsja kriitika, et jälitustoimingutega tõendeid kogudes on rikutud ultima

ratio põhimõtet. Kaitsja märgib, et võttes arvesse menetletavat süütegu (dokumentide võltsimine),

oli ilmne (sh juba jälituslube väljastamise hetkel), et tegemist oli väikse ulatusega õigusriivega, mis

on võrdsustatav pigem töökohustuse rikkumisega. Maakohus on isegi tuvastanud, et V. Vahesaare

süü ametialases võltsimises on väike. Kohtukolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ning

sissejuhatavalt märgib, et KarS §-ga 299 lg 1 ettenähtud kuritegu sisaldub KrMS § 1262 lg 2

ettenähtud kuritegude kataloogis, kus tõendite kogumine jälitustoimingutega on lubatud. Selliselt on

seadusandja otsustanud, et kõnealuse kuriteo puhul ei ole tegemist väikse ulatusega õigusriivega,

mis on pigem võrdsustatav töökohustuse rikkumisega. KarS § 299 üldiseks kaitstavaks õigushüveks

on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Antud

juhul on rikutud nii dokumendi puutumatust kui ka sellega seotud õiguskäibe usaldusväärsust. See,

et maakohus on kriminaalasja sisulise arutamise tulemusena tuvastanud, et V. Vahesaare süü talle

inkrimineeritud kuriteos on tegelikult väike, ei oma jälitustoimingutega tõendite kogumise

lubatavuse ning ultima ratio põhimõte jälgimise osas tähtsust. Maakohus on asjakohaselt märkinud,

et jälitustoimingute õiguspärasust hinnatakse ex ante, seega nende sanktsioneerimise hetkel ei olnud

eeluurimiskohtunikule midagi teada võimaliku süüdlase süü suurusest. Eeluurimiskohtunik pidi

eelkõige veenduma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolus ning seejärel selles, et praeguses

kriminaalmenetluses ei ole võimalik tõendeid koguda avalike menetlustoimingutega või selline

kogumine on oluliselt raskendatud. Eeluurimiskohtunik ongi seda väga põhjalikult teinud.

Jälitustoimikust nähtuva ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatud dokumentidest nähtub, et

kriminaalmenetluse alustamise ja jälitustoimiku avamise aluseks ja ajendiks oli asjaolu, et

„Järelevalve käigus võetud kontrollproovide proovivõtu protokollid“ olid V. Vahesaare poolt

kantud JVIS infosüsteemi enne, kui ta füüsiliselt käis X OÜ tootmishoones proove võtmas, mis

viitas nende protokollide võltsimisele. Maakohus on ainuõigesti märkinud, et X OÜ-s oli

trihhinelloosi kontrolliks vajaliku proovi võtmisega seotud kaks isikut: V. Vahesaar ja C, kes

mõistuspäraselt ei oleks sellist etteheidet avalike menetlustoimingute käigus kinnitanud. Selliselt

eksisteeris ilmne ja vältimatu vajadus tõendite kogumiseks jälitustoimingutega. Jälitustoimingute

tulemusena leidiski kinnitust teave, et mõnel juhul V. Vahesaar kinnitas oma allkirjaga proovi

võtmist JVIS infosüsteemist enne, kui proov oli reaalselt võetud. Lisaks selgus, et proovivõtjaks ei

olnudki V. Vahesaar, vaid C.

Ainetu on kaitsja jälitustoiminguid kritiseeriv mõttearendus seoses kahju puudumisega. Kaitsja

rõhutab, et ühemõtteliselt puuduvad vaidlused selles, et saastunud ulukiliha oleks jõudnud

käitlusesse ja veelgi enam, et saastunud ulukiliha oleks põhjustanud kellelegi tervisekahju.

Kohtukolleegium märgib, et ametialane võltsimine on formaalne kuriteokoosseis, mis ei nõua

tagajärge ega kahju tekkimist. Oleks uurimise käigus ilmnenud, et saastunud ulukiliha oleks

jõudnud käitlusesse või selline liha oleks põhjustanud kellelegi tervisekahju, tulnuks prokuratuuril

kaaluda, kas süüdistatava tegevus vastab lisaks mõnele teisele kuriteo kooseisule. Arvestades, et

jälitustoimingute õiguspärasust hinnatakse ex ante, oleks pidanud prokuratuur jälitustoimingu

taotlemisel ja eeluurimiskohtunik vastava määruse tegemisel siiski arvestama ka ametialase

20(22)

võltsimise võimalike tagajärgedega. Selliselt leiab kohtukolleegium maakohtuga nõusutvalt, et

praeguses kriminaalasjas jälitustoimingutega tõendeid kogudes ei ole rikutud ultima ratio

põhimõtet.

18. Kokkuvõtteks asub kohtukolleegium maakohtuga nõustuvale seisukohale, et V. Vahesaarele

etteheidetud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ning tema on süüdi KarS § 299 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

19. Maakohtus, apellatsioonis ning apellatsioonimenetluses esitatud lisataotluses taotles kaitsja V.

Vahesaare suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202; § 274 lg 5 alusel. Et maakohus ei

nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamisega prokuratuuri vastavasisulise ning seadusega nõutava

taotluse puudumisel, palub kaitsja apellatsioonimenetluses tunnistada piirang, mis ei võimalda

süüdistatava nõusolekul kohtul lõpetada menetlus KrMS § 202 alusel ilma prokuratuuri taotluseta,

vastuolus olevaks PS § 13, PS § 15 ja PS §-ga 146.

19.1 Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 202 lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetluse ese on teise

astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või

asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale

kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib

prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse

lõpetaks. Kaitsja leiab, et V. Vahesaare süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub

avalik menetlushuvi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et V. Vahesaare süü

ametialase võltsimise toimepanemises ei ole suur ning ei pea vajalikuks sellel argumendil

täiendavalt peatuda. Nõustuda aga ei saa kaitsja seisukohaga sellest, et kriminaalmenetluse

jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohtukolleegium märgib, et avalikku võimu esindab

kriminaalmenetluses kohtumenetluse poolena eksklusiivselt prokuratuur. Prokuratuur on seega

avaliku võimu kandja, kes tegutseb täidesaatva riigivõimu raames ja teostab talle seadusega pandud

avaliku võimu ülesandeid kriminaalmenetluse valdkonnas. Selliselt on üksnes prokuratuuri kui

kohtumenetluse poole ja avaliku võimu kandja otsustada, kas konkreetsel asjal on avalik

menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks olemas või selline huvi puudub. Iseäranis oluline on,

et vaatluse all olev kuritegu on toime pandud avalikus sektoris ning on seadusandja poolt liigitatud

ametialaste süütegude hulka. Kohtukolleegiumi veendumusel puuduvad süüdlase ka väikse süü

puhul mistahes alused väita, et avalikus sektoris toimepandud kuritegude kriminaalmenetluse

jätkamiseks puudub avalik huvi.

19.2 Et kohtukolleegium on jõudnud seisukohale, et praegusel juhul KrMS § 202, § 274 lg 5 alusel

kriminaalmenetluse lõpetamise formaalse eeldusena ei ole tuvastatav avaliku menetlushuvi

puudumine, ei ole ringkonnakohtul vajadust hinnata, kas piirang, mis ei võimalda süüdistatava

nõusolekul kohtul lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel ilma prokuratuuri taotluseta on

vastuolus PS § 13, PS § 15 ja PS §-ga 146.

20. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et esitatud apellatsioonis on sisuliselt korratud juba

maakohtule esitatud kaitseversiooni ja väiteid, millele aga maakohus on oma otsuses ammendavalt

vastanud ning toonud oma seisukohtade kinnitamiseks välja tõenditest nähtuva neid kinnitava

informatsiooni. Maakohtu otsuses avaldatule ei ole apellatsioonkaebuses esitatud selliseid

argumenteeritud vastuväiteid, mis annaksid aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja maakohtu

seisukohtade ümberhindamiseks.

21. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §-

s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-

345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.06.2025. a otsuse V. Vahesaare suhtes

muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

21(22)

22. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.

Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, seega jäävad süüdistataval

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

22(22)