3-25-1540/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

02.12.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-1540

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks väljastada

talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03,

02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni

punktid 1, 2 ja 6

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse

resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

2. Jätta X.X.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse

resolutsiooni punkt 6 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav

(HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. (kaebaja) esitas 17.05.2025 Tartu Vanglale taotluse väljastada talle kinnipeetavate,

vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogust (vangiregister)

suhtlusprogrammi raames tehtud sissekanded ajavahemiku 04.03. kuni 17.05.2025 kohta.

Tartu Vangla väljastas 22.05.2025. a vastusega nr 2-2/2-25/3039-2 kaebajale nõutud

sissekanded osaliselt. Vangla ei väljastanud kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 7 p 1

alusel osaliselt 25.03, 02.04. ja 21.04.2025. a sissekandeid.

2. X.X. esitas 25.05.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning vangiregistrist teabe väljastamiseks kohustamiseks.

Kaebaja ei nõustunud vangla tegevusega ning soovis suhtlusprogrammides käsitletud teemade

kokkuvõtteid täies mahus. Vangla on järjepidevalt jätnud õigusvastaselt kaebajale tema kohta

suhtlusprogrammi kokkuvõttes kajastatud teabe väljastamata. Suhtlusprogramm ei või olla

info hankimise vahend. Suhtlusprogrammi saab kergesti väärkasutada, nagu seda vangla teeb.

Kaebaja kohta hangitakse teavet ning selle teabe alusel tehakse otsuseid, millega piiratakse

kaebaja õigusi ja vabadusi. Vangla ja sotsiaaltöötajad teostavad ebaseaduslikku

jälitustegevust. Üksnes asjaolu, et teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, ei anna

alust piirata kaebaja õigust tutvuda tema kohta kogutud infoga. Vangiregistrile juurdepääsu

võib piirata vaid julgeoleku või avaliku korra tagamise eesmärgil. Kaebaja on teabe

sotsiaaltöötajale ise avalikustanud ning sellisele infole ligipääsu piiramine on õigusvastane.

Kaebaja ei saa ümber lükata vangla valeväiteid ja hinnanguid, kui kogu teave selle kohta on

salastatud. Kaebaja taotles ka riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi.

3. Tartu Vangla esitas 05.06. ja 12.06.2025 kohtule vastustena kohtunõuetele kohtueelse

menetluse materjalid, vaidlusalused vangiregistri sissekanded ja omapoolse selgituse.

4. Tartu Halduskohus lõpetas 27.11.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1) HKMS § 152 lg 1

p 4 alusel asja menetluse osas, milles X.X. nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle

vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies

ulatuses; tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada

talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses

(resolutsiooni p 2); keelas kaebajal tutvuda Tartu Vangla 05.06.2025. a vastuse täiendusega

ning saada sellest koopiaid (resolutsiooni p 4); jättis X.X.-i riigilõivu tasumisest vabastamise

taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 5) ja kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata

(resolutsiooni p 6).

Edasikaevatavas osas põhjendas halduskohus kõnealust määrust järgmiselt.

4.1. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest

lähtudes. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel Tartu Vangla

kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03, 02.04. ja

21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. Kuigi kaebaja märgib viimase sissekande

kuupäevaks 16.04.2025 ning Tartu Vangla 22.05.2025. a vastusest nr 2-2/2-25/3039-2 võib

jääda ekslik mulje, et sissekanne on sellel kuupäeval ka tehtud, siis märgib vangla, et tegemist

on 21.04.2025. a sissekandega, mida kinnitab ka sissekande sisu. Kohustamisnõude raames

hindab kohus vangla tegevuse õiguspärasust, mistõttu ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude

esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming

tehtud. Praeguseks on vangla väljastanud kaebajale sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja

21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. 02.04.2025. a sissekanne kajastub Tartu Vangla

12.06.2025. a vastuses kohtunõudele ja 21.04.2025. a sissekanne Tartu Vangla 29.05.2025. a

otsuses. Kohus märgib täpsustuseks, et 21.04.2025. a kanne kajastub eelnimetatud otsuse

4. leheküljel eelviimases lõigus ning algab lausega „21.04.2025 kinnipeetavaga vesteldud

seoses TJA jätkamisega ning küsitud temalt ka vastuväiteid“. Seega on kaebaja oma kaebuse

eesmärgi osaliselt, s.o 02.04. ja 21.04.2025. a sissekannete osas saavutanud.

HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlus sama paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid

jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata

jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja

seda taotleb. Kohus ei pea vajalikuks anda kaebajale võimalust teatada, kas ta soovib

haldusasja menetluse jätkamist tuvastamisnõudes, kuna tuvastamisnõude esitamine ei ole

tema õiguste kaitseks ilmselgelt vajalik. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud üksnes

vaidlustatud toimingu õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei

tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel

preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi

õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase

järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHK 04.11.2015. a

otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14.10.2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Kaebaja on

vanglalt soovitud teabe kätte saanud ning puudub põhjus eeldada, et vangla sarnaste

vangiregistri sissekannete puhul kaebaja suhtes õigusvastaselt käitub. Kui vangla jätab

tulevikus kaebajale mingi vangiregistri sissekande väljastamata, siis on kaebajal võimalik

uuesti sarnase kohustamisnõudega halduskohtusse pöörduda. Seega on preventiivsel

eesmärgil tuvastamisnõude esitamine välistatud. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid

tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist

ei õigusta võimalik hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse

esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse

kindlakstegemine. Seega ei ole tuvastamisnõude menetlemine kaebaja õiguste kaitseks

vajalik.

Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse osas,

milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist

sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. Vastavalt

HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse

esitamine lubatud.

4.2. HKMS § 121 lg 2 p-st 21 tulenevalt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle

esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt

on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul tuleb X.X.-i kaebus eelnimetatud

alusel tagastada osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle

sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses.

Vaidluse all on üksnes ühe sotsiaalprogrammi raames tehtud sissekande kaebajale

väljastamata jätmise õiguspärasus. Vangiregistri 25.03.2025. a sissekande eesmärgiks ei ole

kaebaja õiguste ja kohustuste reguleerimine, vaid seal on üksnes fikseeritud sotsiaaltöötaja ja

kaebaja vaheline vestlus. Kuna kaebaja oli üks vestluse osaline, siis on ta vestluse sisust

teadlik. Asjaolu, et kaebajale ei ole teada, millises täpses sõnastuses sotsiaaltöötaja vestluse

vangiregistris fikseeris, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata ning kaebajale ülemääraseid

ebamugavusi või kannatusi põhjustada. Vangiregistri sissekandel ei ole iseseisvalt kaebaja

õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub

vahetu mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Kui vangla piirab kaebaja õigusi vaidlusalusele

vangiregistri kandele tuginedes, siis tehakse seda eraldiseisva haldusakti või toiminguga, mida

kaebajal on võimalik vaidlustada. Näiteks 21.04.2025. a vangiregistri sissekandele tugines

vangla 29.05.2025. a protokollilises otsuses, milles hinnati kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkust, kaebajale väljastati eelnimetatud

otsusega ka vastav kanne ning kaebajal oli võimalik eelnimetatud otsust ja selles sisalduvat

kannet eraldiseisvas menetluses vaidlustada.

Vangiregister, mille koosseisust andmete väljastamise üle vaidlus käib, on andmekogu, mille

eesmärk on tagada vangistuse täideviimisega seonduvate ülesannete täitmine, anda teavet

isiku vangistuses viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, pidada arvestust

vangistuses viibivate isikute ja nende paiknemise üle, võimaldada süstematiseeritud

andmetöötlust jne (VangS § 51 lg 1). Teave, mis vangiregistrisse kantakse, on sätestatud

täpsemalt VangS § 53 lg-s 1 ja Vabariigi Valitsuse 01.03.2018. a määruse nr 19

„Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“

lisas 1. Vangla ja sotsiaaltöötajad ei teosta ebaseaduslikku jälitustegevust. Vanglal on õigus

õigusaktidega sätestatud viisil ja mahus kaebaja andmeid koguda ning vangiregistris talletada

ja töödelda.

Vangla keeldus kaebajale osaliselt 25.03.2025. a vangiregistri sissekande väljastamisest,

tuginedes VangS § 52 lg 7 p-le 1, mille kohaselt ei pea andmesubjektile väljastama

vangiregistrist andmeid ega teavet, kui väljastamise tagajärjel võiksid saada avalikuks

vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktikad või teave julgeolekuriskide hindamise kohta ning

see võib ohustada vangistuse, aresti, eelvangistuse või kriminaalhoolduse täideviimist.

Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja

õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Vangla on õigesti jõudnud järeldusele, et vaidlusaluse

sissekande puhul esinevad koostoimes VangS § 52 lg 7 p-s 1 sätestatud kumulatiivsed

tingimused, mille puhul on vanglal õigus andmete väljastamisest keelduda. Samuti on vangla

isikuandmetele juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendanud (isikuandmete kaitse seaduse

§ 24 lg 3).

Vangiregistri 25.03.2025. a sissekanne kajastab kaebaja ja sotsiaaltöötaja sotsiaalprogrammi

raames toimunud vestluse sisu. Teave selle kohta, mida täpselt ja millises mahus kaebajaga

toimunud kohtumiste ja vestluste kohta talletatakse liigitub vanglatöös kasutatavate

meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamiseks vajaliku teabe alla. Vaidlusaluses kandes

olev info või selle puudumine viitab sellele, kuidas ja millist teavet vangla kaebaja kohta

kogub. Teabest on võimalik teha järeldusi, mida peab vangla konkreetse isiku puhul oluliseks

ning kuidas on sotsiaaltöötaja kaebaja vestluse käigus väljendatut hinnanud ja tõlgendanud.

Sissekande kaebajale avalikustamine võib ohustada vangistuse täideviimist. Teabe

avalikustamisel tekib risk, et kaebaja kasutab teavet enda huvides ära ning muudab edaspidi

oma käitumist, hoiakuid ja meelestatust vastavalt sellele, mis talle kandest teatavaks sai. Kui

kaebaja teab täpselt, kuidas erinevate vestluste ja kohtumiste käigus tema kohta andmeid

kogutakse ja analüüsitakse ning mida selle põhjal järeldatakse, siis on tal võimalik teadlikult

oma käitumist muuta, vangla jaoks olulist teavet varjata, anda vanglale valeinfot vms, et

vangla tegevust endale soodsas suunas mõjutada, vangla tööd häirida, õigusrikkumisi varjata

jne (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023. a määrus asjas nr 3-22-1123, p 9;

29.03.2022. a määrus asjas nr 3-22-320, p 17). Isikul on võimalik vanglat mõjutada teda

puudutavaid julgeolekuriske tegelikust madalamaks hindama, mis ei võimaldaks vanglal

rakendada isiku suhtes enam asjakohaseid meetmeid vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks, sh tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Samuti ei ole välistatud, et

isik jagab talle teatavaks saanud teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või

julgeolekuriskide hindamise kohta teiste kinnipeetavatega, mis omakorda suurendab

võimalust, et teavet koostoimes teiste kinnipeetavate kogutud teabega kuritarvitatakse.

Eeltoodud omab mõju ka vangla julgeolekule, kuivõrd vangla ei pruugi olla siis suuteline

reageerima tõsisele ohule õigeaegselt ja asjakohaselt. Seega ei saa kaebajale 25.03.2025. a

sissekande terves ulatuses väljastamata jätmist õigusvastaseks pidada ning kaebuse

rahuldamine on ebatõenäoline.

Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel osas,

milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle sotsiaalprogrammi raames

25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse

tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

4.3. VangS § 52 lg 1 kohaselt on vangiregistrisse kantud andmed asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teave avaliku teabe seaduse tähenduses. VangS § 52 lg-st 5 tulenevalt on

kinnipeetavatel õigus nende kohta andmekogusse kantud andmeid saada, kuid sama

paragrahvi lg 7 sätestab, millistel juhtudel andmesubjektile andmeid ei pea väljastama. Kuna

25.03.2025. a sissekande näol on tegemist teabega, mille väljastamise tagajärjel võivad

avalikuks saada vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktikad või teave julgeolekuriskide

hindamise kohta ning see võib ohustada vangistuse, aresti, eelvangistuse või

kriminaalhoolduse täideviimist (VangS § 52 lg 7 p 1), siis ei ole kaebajale teabe

avalikustamine põhjendatud. Kaebaja huvi Tartu Vangla esitatud tõendiga tutvuda ei ole

kaalukam vangla huvist tõendit kaebaja eest varjata. Praegusel juhul on saladuse hoidmine

võimalik tagada HKMS § 88 lg 2 alusel HKMS § 88 lg-s 1 sätestatud toimikuga tutvumise

õiguse piiramise kaudu.

Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla 05.06.2025. a

vastuse täienduse osas kinniseks ning keelab kaebajal eelnimetatud tõendiga tutvuda ja saada

sellest koopiaid.

4.4. Kuna kohus lõpetab osaliselt haldusasja menetluse ja tagastab ülejäänud osas X.X.-i

kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks

ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

4.5. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund

asja otsustamist. Kaebajal on ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning halduskohus

on tema enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt läbi vaadanud. Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe

esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on kaebaja algatanud Tartu

Halduskohtus ligikaudu 130 kohtuasja. Kaebaja esitatud avaldused on enamikel kordadel

mahukad ja detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline

halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses

selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda

initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus

kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju

vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on varasemalt

korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui palju ta

peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning

sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust

riigi õigusabile (vt nt 13.08.2025. a määrus asjas nr 3-25-2401 (p 12.1), 12.09.2025. a määrus

asjas nr 3-25-1948 (p 14), 25.09.2025. a määrus asjas nr 3-25-2477 (p 11.1), 18.11.2025.

a määrus asjas nr 3-25-3906 (p 7.1)).

Riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta kaebaja väide, et tal puudub internetile ja

seeläbi AET-ile piiramatu ligipääs. Esiteks ei ole kaebajal subjektiivset õigust piiramatuks

tahvelarvuti kasutamiseks ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Teiseks tuleb silmas pidada,

et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea kohtule

esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb sõnastada

võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1). Kaebajal on võimalik

menetlusdokumentidega tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole

kaebaja ligipääs sedavõrd piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks.

Kaebaja on üksnes ajavahemikul 01.09. kuni 27.11.2025 algatanud Tartu Halduskohtus 29

kohtuasja, millest enamik on esitatud elektrooniliselt AET-i vahendusel. Viimati esitas

kaebaja kohtule elektrooniliselt kaebused 07.11. ja 10.11.2025 (haldusasjad nr 3-25-4075,

3-25-4076, 3-25-4102, 3-25-4104 ja 3-25-4105). Asjaolu, et nüüd on kaebaja ise

otsustanud AET-i mitte kasutada, kuivõrd kaebaja hinnangul piirab vangla põhjendamatult

tema interneti kasutamist ja kaebaja ei taha olla vangla meelevallas, ei tähenda, et tal ligipääs

AET-ile puuduks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X.X.-i taotluse riigi õigusabi

saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. X.X. esitas 28.11.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu

27.11.2025. a määruse peale. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus halduskohus asja

menetlust osaliselt lõpetades ja kaebust ülejäänud osas tagastades menetlusnorme ja

materiaalõigust. Kaebaja esitas halduskohtule taotluse, et ta pääseks ligi tema kohta tehtud

kannetele ja et asjas tuvasta õigusvastasus. Kaebaja menetlusõigust ja võimet kahjustab kohus

süstemaatiliselt, kui tunnistab kümnete kaebuste tähtsuse ja riive väheintensiivseks ning

õigust õiglasele ja ausale menetlusele. Kaebaja jõuab kohtuni ja kohus lihtsalt kirjutab kõik

tema kümned ja kümned kaebused korstnasse põhjendusel, et väheintensiivne riive ja

riigiõigusabi ei pakuta. Kaebus tuleb võtta menetlusse ja asjas tuleb tuvastada õigusvastasus.

Selles asjas peab saabuma õigusselgus ja riivet ei saa pidada väheintensiivseks. Kaebaja kohta

on kogutud õigusvastaselt andmeid ja need tuleb kaebajale väljastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotleb

määruskaebuses tulenevalt selle põhjendustest Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 1, 2 ja 6 tühistamist, millega halduskohus lõpetas HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel asja menetluse osas, milles X.X. nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle

vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies

ulatuses, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada

talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses ja

jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole esitatud

määruskaebuse rahuldamiseks alust.

7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vaidlusaluses määruses piisaval määral

põhjendanud, miks ja millest tingituna kuulub käesoleva haldusasja menetlus Tartu Vangla

vastu lõpetamisele osas, milles X.X. nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle

vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies

ulatuses ning mis põhjusel otsustas kohus tagastada kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu

Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025

tehtud sissekanne täies ulatuses. Halduskohus leidis samuti igati põhjendatult, et kaebaja riigi

õigusabi taotluse rahuldamiseks pole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud

väide alust halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 6 tühistamiseks.

Ringkonnakohtule ei nähtu seega esitatud määruskaebusest asjaolusid, mille pinnalt tuleks

menetluse osalise lõpetamise küsimuses, kaebuse osalise tagastamise küsimuses ja ka kaebaja

poolt esitatud riigi õigusabi taotluse osas asuda halduskohtust erinevale seisukohale.

8. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus X.X.-i määruskaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 6 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)