3-25-3999/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

01.12.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3999

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti

31.10.2025 korralduse nr 1-3/25/361 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja Eleri Lopp

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.11.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebuse lisad 5 ja 6

digitaalse toimiku lehekülgedel 501-506 ning Keskkonnaameti 25.11.2025 seisukoha

lisad digitaalse toimiku lehekülgedel 531-540.

2. Tagastada MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebuse lisad 1-4 digitaalse toimiku

lehekülgedel 507-519.

3. Jätta MTÜ Eesti Suurkiskjad määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

14.11.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-3999 muutmata.

4. Määruse arvutivõrgus avaldamisel avaldada see tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet kehtestas 31.10.2025 korraldusega nr 1-3/25/361 2025/2026. jahiaasta

hundi (Canis lupus) küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil esimese osana kokku 84

isendit ja kinnitas küttimismahu jagunemise ohjamisalade vahel. Korralduse kohaselt on

Keskkonnaametil pärast Keskkonnaagentuuri poolsete ettepanekute tegemist õigus

korraldusega kehtestatud huntide küttimismahtu ja ohjamisalade piire muuta. Hundi

küttimismahust kinnipidamise tagamiseks kehtestati sama korraldusega ka hundijahi

registreerimise ja hundi küttimisest teavitamise kord.

3-25-3999

Jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2 alusel kehtestab hundi küttimismahu igal jahiaastal

Keskkonnaamet, lähtudes Keskkonnaagentuuri ulukite seire aruandest (JahiS § 21 lg 4) ning

jahindusnõukogu ettepanekust. Euroopa Liidus (EL) on hunt nõukogu 21.05.1992 direktiivi

92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

(loodusdirektiiv) alusel kaitstav liik, kellele on ette nähtud nii elupaiga- kui ka isendikaitse.

Eestile on tehtud liitumisläbirääkimiste tulemusel EL-ga geograafiline erand ning hunt on

välja arvatud direktiivi II ja IV lisast ning üle viidud V lisasse, mis lubab meil liiki

tegevuskava põhiselt küttida. Hundi Balti populatsiooni (sh Eesti osa) seisund on soodne ja

kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriülesel tasandil. Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022

käskkirjaga nr 1-1/22/32 kinnitatud „Eesti suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse- ja

ohjamise tegevuskavas“ aastateks 2022–2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina ära

toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20–30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna)

olemasolu enne jahihooaja algust. Tegevuskava näeb ühe meetmena ette suurkiskjate

ohjamisalade korra rakendamise (p 6.2.1). Keskkonnaagentuuri poolt 2025. a-l läbiviidud

analüüs kinnitas, et tegevuskavas seatud sihtväärtused (vähemalt 20 pesakonda ja

põhipopulatsiooni suurus 140 isendit) arvestavad ettevaatusprintsiipi ja tagavad Eestis hundi

soodsa seisundi. 2013. ja 2014. a-l viidi ohjamisalade moodustamise otstarbekuse hindamise

eesmärgil läbi kaks teadusuuringut. Esimese uuringuga anti soovitused huntide küttimiseks,

arvestades maastikulist tsoneeringut ning teise uuringu tulemusel on tehtud konkreetsemad

ettepanekud suurulukite (sh hundi) küttimise ohjamisalade moodustamiseks. Alates 2018. a-st

korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks küttimissurvet

eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal loodusmaastikes

elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Nii on võimalik säilitada hundi asurkonna

soodne seisund, hoidudes samal ajal ülemäärastest kahjudest lambakasvatusele.

Keskkonnaagentuuri aruandes „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2025”

(ulukiseire aruanne) on 2024. a asurkonna suuruse (31 poegadega karja), küttimismahu ja

asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse mõningast vähenemist

võrreldes 2024. a-ga, kuid see jääb suure tõenäosusega kõrgemaks kui 25 pesakonda.

Ulukiseire aruande lisas „Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2025. aastal 1. osa”

(ulukiseire aruande lisa) leitakse, et hundi asurkonna suuruse, küttimismahu ja

juurdekasvunäitajate põhjal on prognoositud 2025. a sügiseks liigi arvukuse püsimist 2024. a

sügisega samal tasemel (31 kutsikatega karja) või selle tagasihoidlikku langust. Praeguste

teadmiste kohaselt on tänavused huntide juurdekasvunäitajad olnud sarnased prognoositule,

jäädes tavapärase varieeruvuse piiresse isegi juhul, kui praeguseks teadaolevatele

pesakondadele uusi enam juurde ei lisandu. 15. oktoobri seisuga on Mandri-Eestis

usaldusväärne informatsioon olemas vähemalt 25 hundi pesakonna kohta. Küttimislimiidi

ettepaneku tegemisel on arvestatud hundi juurdekasvu tavapärase varieeruvusega (p 2.7) ning

et hundi peamiste saakliikide – metskitse, metssea ja põdra ˗ arvukus on viimaste aastate

jooksul vähenenud. Lähtudes ülalmainitud eesmärgist ja et säilitada tasakaal hundi ja tema

saakloomade vahel, samas vähendada survet karjakasvatuspiirkondades ning arvestades, et

ettepaneku tegemise hetkeks on Eestis teada 25 hundipesakonda, on Keskkonnaagentuuri

esialgne küttimisettepanek 96 isendit. Arvestades, et Keskkonnaameti poolt enne jahihooaega

väljastatud erilubade alusel on kütitud 12 hunti, kujuneb kehtestatava küttimismahu suuruseks

84 isendit.

Küttimismaht jaotatakse ohjamisalade jahipiirkondade vahel vastavalt Keskkonnaagentuuri

ettepanekutele ja Keskkonnaameti kogutud andmetele ulukikahjustuste kohta jahipiirkondades

2025. a-l ajavahemikus 01.05.2025˗30.09.2025. Täiendavate hundi vaatlusandmete

lisandumisel ja kahjustuste esinemisel teeb Keskkonnaagentuur Keskkonnametile ettepaneku

täiendava limiidi kehtestamiseks.

2(12)

3-25-3999

2. Keskkonnaamet muutis 06.11.2025 korraldusega nr 1-3/25/366 Keskkonnaameti

31.10.2025 korralduse nr 1-3/25/361 lisasid 1 ja 2, asendas muudetavad lisad 06.11.2025

korralduse lisadega 1 ja 2 ning kehtestas korraldusele kõrvaltingimusena korralduse hilisema

muumise ja/või kehtetuks tunnistamise ja/või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmise

selliselt, et Keskkonnaametil on pärast Keskkonnaagentuuri poolsete ettepanekute tegemist

õigus korraldusega kehtestatud huntide küttimismahtu ja ohjamisalade piire muuta.

3. MTÜ Eesti Suurkiskjad (kaebaja) esitas 04.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Keskkonnaameti 31.10.2025 korralduse nr 1-3/25/361 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada vaidlustatud korraldusega reguleeritav

hundijaht kuni vaidlustatud kohtumenetluses tehtava lahendi jõustumiseni. Taotluse kohaselt

ohustab laiaulatusliku hundijahi jätkamine liigi elujõulisust ja soodsa seisundi saavutamist.

Vaidlustatud korraldus on pöördumatuid tagajärgi tekitav, sest 84 isendi tapmist ei ole hiljem

võimalik heastada. 2024. a-l jäeti haldusasjas nr 3-24-3025 esialgne õiguskaitse rahuldamata,

kuid lõplik kohtuotsus puudub. Hundi arvukus on langenud alates 2023. a-st järgmiselt: 2023.

a-l pesakondi 39, 2024. a-l pesakondi 31, 2025. a-l pesakondi 25. Esialgse õiguskaitse

rakendamata jätmine looks olukorra, kus potentsiaalselt õigusvastase korralduse alusel

lastakse maha kümneid isendeid, kelle kaitse on tagatud loodusdirektiivi, Berni konventsiooni

ja Århusi konventsiooni alusel.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei põhjusta ulatuslikke kahjustusi kariloomadele või

põllumajandusele. Puuduvad igasugused analüüsid, kuidas mõjus eelmise aasta jaht

kahjustustele, huntide arvukusele. Ulukiseire aruannetest võib igal aastal lugeda, et jätkuvalt

ei kasutata piisavalt ennetust. Keskkonnaagentuuri andmetel on huntide põhjustatud kahjud

viimastel aastatel vähenenud ning moodustavad kogu põllumajanduslikust kahjust

marginaalse osa. Seega ei ole tegemist majanduslikult olulise ega süsteemse probleemiga, mis

õigustaks liigi hävitamist riiklikul tasandil. Vaidlustatud korralduse järgi on tänavu kevadel

hundi tekitatud kahjustusjuhtumite hulk pisut väiksem eelmise aasta sama perioodiga

võrreldes. Enim juhtumeid on registreeritud Viljandi- ja Raplamaal. Viljandimaal

registreeritud juhtumitest on enamus toimunud Soomaa rahvuspargis ja selle lähemas

naabruses, kus piirkonnas elav hundikari on selgelt puudulike karjakaitse ennetusmeetmete

tõttu hakanud aktiivselt kasutama toiduna kohaliku veisekarja juurdekasvu. Seega on alusetu

määrata üldiseid küttimislubasid üle riigi kaitsealuse liigi küttimiseks, kui vastustaja ise ka

nendib, et ennetust ei tehta. Lisaks on Soomaal eraldi eriload juba määratud.

Väide, et kiskjate küttimine vähendab kahjusid, ei vasta teaduslikule konsensusele.

Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et huntide tapmine võib hoopis suurendada rünnakute

sagedust, sest häiritud karjastruktuur sunnib nooremaid ja kogenematuid isendeid ründama

kergemat saaki (sh kariloomi). Ennetavad meetmed on kahjude vältimisel märksa tõhusamad.

Elektrikarjused, valvekoerad, karjatamise ajutine muutmine ja kohalike teadlikkuse tõstmine

on oluliselt vähendanud rünnakuid piirkondades, kus neid rakendatakse järjepidevalt.

Suurkiskjate tegevuskava järgi peaks ennetustegevustesse rohkem investeerima, kuid tänaseni

on olukord, kus panustatakse rohkem kahjustuste kompenseerimisse kui ennetusmeetmetesse.

Hundi küttimise peatamine ei põhjusta Eesti ühiskonnale laiapõhjalist kahju. Kahjude

tekkimisel on kahjusaajal võimalus kompensatsiooniks.

Euroopa Kohus on selgitanud, et sotsiaalmajanduslikud põhjused ei ole tähtsamad kui

liigikaitselised. Eelkõige tuleb tagada liigi soodne seisund, tuginedes parimale teadusele.

4. Keskkonnaamet palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja ei ole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hundi populatsiooni seisund Eestis ei ole soodne. Eestis

3(12)

3-25-3999

on hundi kaitsestaatus soodne, kuna on täidetud kõik kolm loodusdirektiivi art 1 p i toodud

kumulatiivset tingimust.

Vaidlustatud korraldus tugineb 2022. a-l kinnitatud tegevuskaval, kuhu on koondatud riigil

olemasolev parim teadmine. Küttimismahu määramisel on lähtutud teadusuuringute põhjal

Eestis moodustatud ohjamisaladest ja teaduspõhiselt koostatud Keskkonnaagentuuri 2025. a

ulukiseire aruandest koos lisaga. Hundi Balti populatsiooni (sh selle Eesti osa) seisund on

soodne ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriüleselt. EL-i piiridesse jääva Balti populatsiooni

arvukuseks hinnati 2018. a-l ligi 1700–2200 ja 2022. a-l ligi 2190–2790 hunti. Korraldusega

määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni EL-i osa piires huntide

ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul,

liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt

ka tulevikus ei vähene. Hundi populatsiooni seisundi hindamisel teeb Eesti teiste

liikmesriikidega (sh Läti ja Leedu) tihedat koostööd. Keskkonnaameti seisukohta toetab ka

Keskkonnaagentuuri 2025. a-l koostatud analüüs „Eesti hundi soodsa võrdlusasurkonna

suuruse määramine ja selle võrdlus suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas toodud hundi

asurkonna lävendväärtustega“. Hunt on loodusdirektiivi V lisa liik ning sellega on lubatud

Eestis hunti tegevuskavapõhiselt küttida. Tegevuskava eesmärgina on ära toodud vajadus

säilitada iga-aastaselt 20˗30 kutsikatega hundikarja olemasolu enne jahihooaja algust. See

tagab ühest küljest elujõulise hundi asurkonna säilimise Eestis, teisalt hoiab kontrolli all hundi

tekitatud kahjustusi põllumajandus- ja lemmikloomadele. Hundi populatsioon ei ole langenud

ebasoodsasse seisundisse, s.o alla tegevuskavas märgitud miinimumi, vaid on olnud

turvaliselt sellest piirarvust kõrgemal. Hundi arvukuse trendi võib pidada stabiilseks ning

arvukuse kõikumisi soovitud piirides võib selle liigi puhul pidada täiesti normaalseks.

Alates 2002. a-st on hundi arvukus suurenenud ligi kolm korda. Iga-aastased hundi

küttimismahud on kõikunud sel perioodil vahemikus 32˗173 ning iga-aastased

küttimislimiidid ning kaitsemeetmed on koostatud lähtuvalt hundi seirest tulenevast

arvukusest ja eesmärgist seda vastavalt kas tõsta, säilitada või langetada (nn adaptive

management). Esialgne küttimismaht on määratud kooskõlas ettevaatuspõhimõttega. Isegi

juhul, kui kogu antud kvoot realiseeritakse ning pesakondade lõplik arv jääks praegu

teadaolevale 25 tasemele, ei ohustaks see hundi soodsat seisundit ning pesakondade arv oleks

2025. a-l ülalpool suurkiskjate tegevuskavas toodud 20 pesakonna alampiiri. Arvestades, et

küttimisperioodile eelnev kindlalt teadaolevate pesakondade arv on mõnevõrra väiksem kui

eelmisel jahiaastal, on Keskkonnaamet määranud eelmise aastaga võrreldes ka väiksema

küttimislimiidi. Suurkiskjate (hunt, ilves, pruunkaru) kaitse- ja ohjamise tegevuskava

aastateks 2012–2021 eesmärgiks oli säilitada iga-aastaselt 15–25 kutsikatega hundikarja.

Hundi asurkond on Eestis kasvutrendis, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamise

tulemusel tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaega vastuolus avaliku huviga.

Riigi jaoks on oluline ka maapiirkondades elavate inimeste elatusallikate kaitse ehk

regionaalpoliitiline avalik huvi. Samuti on oluline kasutada säästlikult riigi vahendeid seoses

kiskjakahjude hüvitamisega. Seega on tegevuskavas seatud kaks omavahel seotud eesmärki:

1) hoida pesakondade arv vahemikus 20˗30 ja 2) vältida kahjustuste sageduse tõusu. Ajal, mil

pesakondade arvukus oli tegevuskavas väljatoodud vahemikust kõrgem, olid suuremad ka

kahjustused, ning sellest tuleb järeldada, et tegevuskavas on seatud optimaalne arvukuse piir,

aitamaks vältida kahjustuste kasvu. Pesakondade arvukuse hoidmine tegevuskavas välja

toodud vahemikus tagab hundi soodsa seisundi. Alam-Pedja ja Põhja-Läänemaa hundi

küttimise ohjamisaladel on hundi küttimismaht eraldatud vaid konkreetsele kahjustusalale,

kus 2025. a-l on esinenud märkimisväärsed hundikahjustused, ning mujal loodusmaastikus, sh

Alam-Pedja ja Leidisoo LKA-l ning Läänemaa Suursoo MKA-l, ei ole lubatud hundijahti

pidada.

4(12)

3-25-3999

Loodusdirektiiv ei keela V lisas loetletud loomaliikide isendite küttimist senikaua, kui säilib

loomaliigi soodne kaitsestaatus. Arvestades, et hundi seisund on soodne ning vaidlusaluse

korraldusega seda staatust ei kahjustata, ei ole vaidlusalune korraldus loodusdirektiiviga

vastuolus. Esialgse õiguskaitse taotlusest ei selgu, millise Berni konventsiooni sättega on

esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine vastuolus. Århusi konventsiooni art 9 lg-st 4 ei saa

teha järeldust, et vaidlustes keskkonnaotsuste õiguspärasuse üle tuleb igal juhul kohaldada

esialgset õiguskaitset. Teiste riikide kohtupraktikal ei ole esialgse õiguskaitse küsimuse

lahendamisel tähendust.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.11.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

Esialgse õiguskaitse menetluses tuleb üldjuhul vältida põhivaidluse äraotsustamist. Kaebaja

saavutaks esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaebusega soovitud eesmärgi enne asja sisulist

lahendamist, sest kohtumenetlus kuni lõpplahendi jõustumiseni kestab kahtlusteta kauem kui

hundi 2025/2026. jahiaasta. Kaebuse perspektiivi ei saa praeguses menetlusstaadiumis lugeda

väga heaks. Hundipopulatsioon on alates 2023. a-st Eestis vähenenud, kuid 2023. a-l loeti

hunte kokku 39 pesakonda, mida saab pidada kõrgeimaks huntide arvu näitajaks Eestis

viimasel sajandil. Alates 2002. a-st on huntide arv Eestis kolmekordistunud. Ulukiseire

aruande lisa kohaselt olid vahetult enne korralduse kehtestamist olemas usaldusväärsed

andmed 25 hundipesakonna kohta, kuid on tõenäoline, et lõplik pesakondade arv, mille saab

määratleda pärast lumikatte saabumist, on mõnevõrra suurem. 2024. a-l loendati kokku 31

pesakonda.

07.03.2025 jõustus muudatus, millega muudeti hundi kaitsestaatust ja tõsteti Euroopa

looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse konventsiooni (Berni konventsiooni) II lisast

(rangelt kaitstud loomaliigid) ümber III lisasse (kaitstud loomaliigid). Loodusdirektiivi art 1 p

i kohaselt loetakse liigi kaitsestaatust soodsaks, kui asjaomase liigi populatsiooni dünaamika

andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul

ja liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega vähene ka lähitulevikus ning selle liigi

populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka

tulevikus ei vähene. Euroopa Komisjon esitas 09.03.2025 ettepaneku muuta hundi

kaitsestaatust loodusdirektiivis, et viia see vastavusse hiljutise muudatusega Berni

konventsioonis. Komisjoni ettepanek näeb ette hundi viimise EL-i loodusedirektiivi IV lisast

(rangelt kaitstud liigid) V lisasse (kaitstud liigid). See tähendab, et hundi suhtes ei kehti enam

range küttimiskeeld, kuid liikmesriigid peavad tagama, et hundi arvukuse kontrollimine oleks

kooskõlas liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega. Eesti jaoks kehtib aga juba praegu erand,

mis võimaldab hunti küttida. Seega ei saa iseenesest olla vaidlust asjaolus, et hunti tohib

Eestis põhimõtteliselt küttida. Sama kinnitas Euroopa Kohus 12.06.2025 otsuses kohtuasjas

C-629/23, kus Riigikohus küsis eelotsust Eesti hundipopulatsiooni kohta. Euroopa Kohus

leidis, et hundi soodne kaitsestaatus peab olema olemas ja seda tuleb hinnata kohalikul ja riigi

tasandil.

Vaidlustatud korraldus tugineb 2022. a-l kinnitatud suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru

kaitse ja ohjamise tegevuskavale aastateks 2022˗2031. Tegevuskava ühe olulise eesmärgina

on ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20˗30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna)

olemasolu enne jahihooaja algust. Tegevuskavast saab järeldada, et ühiskondlik kokkulepe on

huntide arvukuse soovitav ülempiir (30 pesakonda), kuid alampiir (20 pesakonda) tugineb

parimatele kättesaadavatele teadusandmetele huntide asurkonna seisundi kohta Eestis (lk 63).

Ehkki kaitsealune liik, on hunt siiski suurkiskja, mistõttu saab 30 pesakonda pidada ühiskonna

taluvuse piiriks.

5(12)

3-25-3999

Keskkonnaagentuuri ulukiseire aruandes on 2024. a asurkonna suuruse (31 poegadega karja),

küttimismahu ja asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse

mõningast vähenemist võrreldes 2024. a-ga, kuid see jääb suure tõenäosusega kõrgemaks kui

25 pesakonda. Keskkonnaamet ongi arvestanud eelneva küttimisperioodiga ning on määranud

eelmise aastaga võrreldes väiksema küttimislimiidi. Keskkonnaagentuuri poolt 2025. a-l

läbiviidud analüüs kinnitas, et tegevuskavas seatud sihtväärtused (vähemalt 20 pesakonda ja

põhipopulatsiooni suurus 140 isendit) arvestavad ettevaatusprintsiipi ja tagavad Eestis hundi

soodsa seisundi. Korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi

populatsiooni EL-i osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus

elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas

on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.

Seni esitatud seisukohtadest ja tõenditest ei nähtu, et kuni 84 isendi küttimisel 2025/2026.

jahiaastal oleks hundi asurkonnale Eestis pikemaajaliselt oluline negatiivne mõju. Kolmel

eelneval aastal on küttimismahud olnud märkimisväärselt suuremad kui 84 isendit.

Küttimisest hoolimata on huntide arvukus Eestis viimastel aastatel suurenenud. Huntide

juurdekasv küttimiseta oleks vahemikus 30˗50% aastas.

Huntide küttimisega seotud sarnastes vaidlustes on kohtupraktikas leitud, et esialgse

õiguskaitse kohaldamisel tuleb anda suurem kaal avalikele huvidele, sh regionaalpoliitilisele

huvile kaitsta maapiirkondades elavate karjakasvatajate elatusallikaid ning vajadusele

kasutada säästlikult riigi vahendeid seoses kiskjakahjude hüvitamisega. Tallinna

Ringkonnakohus on kahes kohtuasjas (huntide küttimismaht 2020/2021. a-l (haldusasi nr 3-

20-2368) ning 2024/2025. aastal (haldusasi nr 3-24-3025)) tühistanud halduskohtu määrused,

millega kohaldati esialgset õiguskaitset. Ringkonnakohus on mõlemal juhul hinnanud kaebuse

eduväljavaateid väheseks ning avalikku huvi huntide küttimiseks ja nende populatsiooni

piiramiseks kaalukamaks. Seejuures on kaebaja ja kaebuse argumendid olnud suuresti samad.

Ringkonnakohus on leidnud, et väide, et huntide populatsioon on Eestis väljasuremisohus, on

liialdatud.

Vastustaja tõi välja, et Keskkonnaameti 14.04.2025 käskkirjaga nr 1-1/25/65 „Looma

tekitatud kahju hüvitamine“ kompenseeriti 2024. a eest kiskjakahjusid kokku 265 685,97 euro

eest, lisaks maksti välja hüvitis ennetustegevuse eest kokku 130 873,64 eurot ning need

summad ei näita kogu kahju suurust. Seega on huntide arvukuse ohjamine üks viis kahjustusi

ennetada või vähendada. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkiv surve jahilubade

andmiseks väljaspool jahiaastat ei oleks avalikes huvides (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

04.01.2021 määrus nr 3-20-2368, p 19). Huntide ründe ohjamiseks on võimalik paigaldada

ennetavaid meetmeid (elektrikarjused, tarasid jne), kuid eelnev ei ole kahjude

optimeerimiseks praegust huntide arvukust arvestades piisav meede. Juhul kui kaebus

rahuldatakse ja selgub, et küttimislimiit oli korraldusega määratud liiga suur, saab seda võtta

arvesse järgmise jahiaasta küttimislimiidi määramisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja palub 18.11.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.11.2025

määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus.

Halduskohtu arusaam avalikust huvist on vastuolu Euroopa Kohtu lahenditega, Euroopa

Komisjoni tõlgendusega ja loodusdirektiiviga. Vaidlustatud korraldusega kaitstakse ainult

väikseid ja lühiajalisi huve, sest korraldusest kasu saavate inimeste hulk on Eesti elanikkonna

suurust arvestades tühine. Tapmise otstarbekust pole korralduses ära näidatud. Euroopa Kohtu

lahendi C-371/98 kohaselt on loodusdirektiivi art 2 p-de 1 ja 2 looduskaitselised eesmärgid

6(12)

3-25-3999

tähtsamad kui art 2 p-s 3 mainitud võimalus arvestada ka sotsiaalsete ja kultuuriliste

mõjudega.

Isegi kui huntide kui arvukus on võrreldes 2002. a-ga kasvanud, ei ole vastustaja tõendanud,

et hundi seisund on soodne ja seda ka pikaajaliselt. Alates 2002. a-st on huntide arvukus

kõikunud mitmel aastal ja olnud languses samuti mitmel aastal. Tartu Ülikooli teadlaste

arvates ei ole seire Eestis piisavalt läbipaistev ja tõenditepõhine. Hundi

populatsioonidünaamika hinnang põhineb Eestis suures osas vaatlustel, mistõttu on veapiirid

populatsiooni arvukusele väga laiad.

Tegevuskava iseenesest ei määra ega käsi suurkiskjate tapmist. Küttimine on võimalik vaid

juhul, kui hundi soodne seisund on tagatud. Olemasolevate andmete põhjal nii väita ei saa.

Majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi

võib arvesse võtta vaid juhul, kui hundi soodne seisund on kindel. Huntide soodsa staatuse

säilimise osas eksisteerib kahtlusi. M. Hindrikson on suurkiskjate tegevuskava koostajana

17.01.2024 selgitanud, et tegevuskavas antud arvulised eesmärgid ei ole otseselt seotud

loodusdirektiivi soodsa kaitsestaatuse definitsiooniga. Eesti terioloogia teadurid on teravalt

kritiseerinud Eesti suurkiskjate seire täpsust ja selle põhjal tehtud optimistlikke järeldusi.

Suure tõenäosusega vähendab jätkuvalt suur küttimissurve Eesti hundipopulatsiooni

funktsionaalsust ja elujõulisust. IUCN-i punase nimestiku kriteeriumite järgi on Eestis hundi

väljasuremisrisk hinnatud klassi „ohualdis“. Keskkonnaagentuuri analüüs ei vasta piisavalt

täpselt küsimusele, kas hundi seisund on Eestis soodne. Hetkel on plaanitud esimese osana

küttida 250-st hundist 84 + 12 erilubadega. Suremus oleks 38,4% populatsioonist, mis ületab

oluliselt teaduskirjanduses aktsepteeritud jätkusuutliku ülemmäära (22˗29%). See on selgelt

üle kriitilise 33% piiri, mille puhul enamik mudeleid näitab populatsiooni langust. Arvestatud

pole ka looduslikku suremust 8˗12%, salaküttimist, teedel hukkunud hunte jne. Eestis on

olnud pea iga-aastaselt küttimismäär ca 40%.

Väär ja tõendamata on seisukoht, et suurkiskjate tegevuskavas toodud alampiir (20

pesakonda) tugineb parimatele kättesaadavatele teadusandmetele huntide asurkonna seisundi

kohta. Numbrid tegevuskavas on ainult huvigruppide kokkulepe ehk väljendab üksnes

majanduslikke huve. Keskkonnaagentuuri 2025. a-l läbiviidud analüüs on anonüümne ja

terioloogia teadur E. Tammeleht andis sellele hinnangu, et sealsed andmed pole pädevad.

Halduskohtu väide, et kohtupraktika kohaselt tuleb anda suurem kaal avalikele huvidele, sh

regionaalpoliitilisele huvile, ei lähe kokku Tallinna Ringkonnakohtu poolt karude osas tehtud

määrusega nr 3-25-2491, kus kohus leidis, et võimalike kahjustuste ohtu ei saa pidada

ilmselgelt ülemääraseks. Põllumajanduskahju tekkimine on ennetatav ja/või kompenseeritav.

Nii Euroopas kui Ameerikas on kümnete aastate jooksul tehtud piisavalt uuringuid, et

hundikahjustused on pea täielikult võimalik ära hoida ennetusmeetodeid kasutades. Mitmed

teadusuuringud ja projektid on näidanud, et ennetusmeetmed (nt elektrikarjused, karjakoerad,

öiseks ajaks karja kinnipanek, aktiivne karjavalve jms) suudavad oluliselt vähendada

kariloomade ründeid isegi olukorras, kus hundipopulatsioon on arvukas. Teadusuuringud ei

kinnita üheselt uskumust, et seadusliku hundijahi lubamine peaks vähendama ebaseaduslikku

küttimist.

Kuna huntide saakloomade arvukus on languses, langeb huntide arvukus lähiaastatel läbi

looduslike tingimuste nagunii, seda enam on küsitav sellisel määral huntide küttimine.

Pikemas perspektiivis mõjutavad Eesti hundi populatsiooni Eesti-Venemaa vahele ehitatavad

piiritarad. Kuigi need on kaugemale ulatuvad mõjud, eeldavad need reageerimist juba täna.

Aastatel 2023˗2025 on hundipesakondade arv vähenenud 36%, mis viitab, et liik on surve all.

84 hundi tapmine põhjustaks pöördumatuid tagajärgi, mida ei saa hiljem heastada. Århusi

7(12)

3-25-3999

konventsiooni art 9 lg-st 4 tulenevalt tuleb keskkonnaasjades esialgse õiguskaitse vajadust

hinnata eelkõige võimalikust pöördumatust kahjust lähtudes.

7. Keskkonnaamet palub 25.11.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes

varasema seisukoha juurde. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine tooks kaasa

põhivaidluse äraotsustamise. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema

väidet, et hundi populatsiooni seisund ei ole Eestis loodusdirektiivi järgi soodne. Kehtiva

hinnangu alusel on Eestis hundi seisund loodusdirektiivi tähenduses soodne ja seda ei saa

praeguse kohtuasja raames ümber hinnata. Loodusdirektiivi alusel kaitstavate liikide seisundit

hinnatakse mitte siseriiklike õigusaktide ega ka arvukuse iga-aastase kõikumise alusel, vaid

loodusdirektiivi alusel. Loodusdirektiivi art 17 alusel liikmesriikide poolt iga kuue aasta

tagant koostatava direktiivi rakendamise aruandes on arvukuse trendi hindamise lühiajaline

periood 12 aastat (2 aruandeperioodi), pikaajaline 24 aastat. Nende sees olevaid arvukuse

lühemaajalisi kõikumisi ei käsitata trendina. Sellest järeldub, et loodusdirektiivi tähenduses on

seisundi hinnang kehtiv järgnevad kuus aastat. Keskkonnaamet lähtub küttimiskvoodi

andmisel kehtivast seisundi hinnangust ning loodusdirektiivi seisundi hinnangu

ümberhindamine ei ole Keskkonnaameti pädevuses. Seetõttu väljub praeguse kohtuasja

raamidest vaidlus selle üle, kas hundi seisund on loodusdirektiivi tähenduse soodne või mitte.

Vastustaja 10.11.2025 seisukoha p-s 12 toodud tabelist on näha, et huntide arvukus on olnud

alati tegevuskavas märgitud piirides. Seega ei ole korraldus vastuolus ka siseriiklikult seatud

eesmärkidega. Korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi

populatsiooni EL-i osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus

elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas

on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (s.o täidetud on

loodusdirektiivi art 1 p i). Kuigi võib rääkida vajadusest teha uusi ja veelgi täpsemaid

uuringuid, ei saa teha järeldust, et riigil praegu olemasolevad andmed ei ole asjakohased või

hundi seisund ei ole loodusdirektiivi kohaselt soodne või hundil on Eestis väljasuremise oht.

Keskkonnaamet sai seega vaidlusaluse korralduse andmisel lähtuda sellest, et kehtiva seisundi

hinnangu kohaselt on hundi kaitsestaatus Eestis loodusdirektiivi tähenduses soodne ning ka

korralduse alusel küttimismahu täielikul realiseerimisel ei ohustata tegevuskavas seatud

eesmärke.

Halduskohus on õigesti arvestanud avalikku huvi. Kaalul on kaks keskkonnakaitselist huvi.

Üks on hundi asurkonna soodsa seisundi tagamine loodusdirektiivi tähenduses ning teine on

liigi kaitse ja ohjamine pikaajaliste, teaduslikul meetodil kogutud andmete alusel. Olukorras,

kus kehtiv seisundi hinnang loodusdirektiivi tähenduses on soodne, saab loodusdirektiivi V

lisa liikide puhul küttimismahu määramisel arvestada ka muid huve. Seejuures ei saa ühtegi

seotud huvi või inimeste gruppi pidada tühiseks.

Keskkonnaagentuuri poolt haldusasjas nr 3-20-2368 Riigikohtule esitatud seisukohas toodi

välja, et kaebaja viidatud E. Tammelehe arvamuses esinevad puudused, sh on seal esitatud

väited, mis on teaduslikus mõttes kaheldavad ning kuna puuduvad viited allikatele, ei ole

võimalik neid kontrollida. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist

Keskkonnaameti ega kohtu poolt ei takista see, et E. Tammelehel või M. Hindriksonil on

teistsugune seisukoht.

Aastate keskmiselt on Eestis huntide küttimismäär olnud 40%, kuid huntide arvukus ei ole

seejuures vähenenud. Eesti hundiasurkonna modelleerimine viimase 20 aasta andmete põhjal

näitab, et maksimaalne jätkusuutlik küttimismäär (kütitud isendite osakaal hundi

üldarvukusest sügisel) on keskmiselt 40 (34˗46)%. See määr on võrdne asurkonna

potentsiaalse juurdekasvumääraga ning arvestab lisaks juurdekasvule kõigi suremusteguritega

(sh liiklusõnnetused, ebaseaduslik küttimine jne). Kuna hundi juurdekasvupotentsiaal sõltub

8(12)

3-25-3999

väga paljudest tingimustest (elupaik, toidubaas, liigisisene ja liikidevaheline konkurents,

inimmõju, sh legaalne ja illegaalne küttimine jne), ei saa kaebaja esile toodud näiteid mujalt

maailmast meile üle kanda, vaid kasutada tuleb parimaid olemasolevaid teadmisi.

Loodusdirektiivist ei tulene isendite arvu, mille täitumisel saab lugeda liigi seisundit

loodusdirektiivi tähenduses soodsaks. Seega ei näita kaebaja arvutused esialgse õiguskaitse

vajadust ega seda, et hundi seisundit saaks loodusdirektiivi tähenduses lugeda mittesoodsaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Kaebaja on esitanud koos määruskaebusega kuus lisa. Lisad 1˗4 (digitaalse toimiku

leheküljed (dtl) 507˗519) on asja juurde esitatud juba koos halduskohtule esitatud kaebusega

ning tuleb kaebajale seetõttu tagastada. Ringkonnakohus võtab HKMS § 198 lg 3 alusel asja

õigemaks lahendamiseks haldusasja materjalide juurde määruskaebuse lisad 5 ja 6: küsimused

teadlastele (dtl 501˗505) ning ajakirja Eesti Loodus artikkel „Hundi populatsioonigeneetika

Eesti-Vene piiritara ja jahisurve mõjul“ (dtl 506), samuti Keskkonnaameti 25.11.2025

seisukoha lisad: Keskkonnaagentuuri 07.22.2025 vastus haldusasjas nr 3-20-2368 (dtl

531˗535) ning suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskava

aastateks 2022–2031 lisa 2 (dtl 536˗540).

10. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui ähvardab tagajärg, mille

kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske.

Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal

veel ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse

kohaldamisel peab kohus arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste

tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3).

11. Kaebaja on põhjendanud esialgse õiguskaitse vajadust peamiselt sellega, et kaebaja

hinnangul ei ole hundi populatsioon Eestis loodusdirektiivi tähenduses soodsas seisundis ning

laiaulatusliku hundijahi jätkamine ohustab liigi elujõulisust ja soodsa seisundi saavutamist.

12. Vaidlustatud korraldusega kehtestati 2025/2026. jahiaasta hundi küttimismahu esimene

osa – 84 isendit. Hundi jahiaasta kestab 01.11.2025˗28.02.2026 (vt JahiS § 8;

keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ § 5 lg 2). Seega on halduskohus

õigesti leidnud, et esialgse õiguskaitse rakendamise korral saavutaks kaebaja põhimõtteliselt

kaebuse eesmärgi juba enne asja sisulist lahendamist, sest ilmselgelt ei ole võimalik asjas

tehtava kohtuotsuse jõustumine enne käimasoleva jahiaasta lõppu. Sellistel asjaoludel peaks

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks

pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

13. Vaidlustatud korraldus tugineb suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavale aastateks 2022˗2031

(tegevuskava, dtl 116). Küttimismahu määramisel on lähtutud 2013. ja 2014. a-l läbi viidud

teadusuuringute ning tegevuskava põhjal Eestis moodustatud huntide küttimise

ohjamisaladest, Keskkonnaagentuuri 2025. a ulukiseire aruandest („Ulukiasurkondade

seisund ja küttimissoovitus 2025“)1 ja selle lisast2. Tegevuskavas on ühe olulise eesmärgina

ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20˗30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna)

olemasolu enne jahihooaja algust (lk 63). Kaebaja leiab ekslikult, et tegevuskavas toodud

alampiir 20 pesakonda ei tugine teadusandmetele ning tegemist on üksnes huvigruppide

1 https://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/SEIREARUANNE_2025.pdf

2 https://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/Hunt%20k%C3%BCttimisettepanek_KAUR_2025.pdf

9(12)

3-25-3999

kokkuleppega. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et ühiskondlik kokkulepe on

huntide arvukuse ülempiir (30 pesakonda), kuid alampiir (20 pesakonda) tugineb parimatele

kättesaadavatele teadusandmetele huntide asurkonna seisundi kohta Eestis. Samasugusele

seisukohale asus ringkonnakohus ka 23.12.2024 määruses nr 3-24-3025 (p 12). Arvestades, et

tegevuskavas (lk 68) on mööndud hundi arvukuse määramise ebatäpsust ja vajadust

põhjalikumate uuringute järele, tuleb asja sisulisel läbivaatamisel kaebaja väiteid, et

korralduse järeldused ei põhine teadusandmetel, siiski põhjalikumalt hinnata. Mööndes

huntide arvukuse määramise ebatäpsust, arvestatakse hundi küttimismahu määramisel

ettevaatusprintsiibiga (tegevuskava lk 41).

14. Ulukiseire aruandes on 2024. a asurkonna suuruse (31 poegadega karja), küttimismahu ja

asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse säilimist 2024. a-ga

sarnasel tasemel või selle kerget langust, kuid leitud, et suure tõenäosusega jääb see siiski

kõrgemaks kui 25. Keskkonnaagentuuri poolt 2025. a-l läbiviidud analüüs („Eesti hundi

soodsa võrdlusasurkonna suuruse määramine ja selle võrdlus suurkiskjate kaitse ja ohjamise

tegevuskavas toodud hundi asurkonna lävendväärtustega“)3 kinnitas, et tegevuskavas seatud

sihtväärtused (vähemalt 20 pesakonda ja põhipopulatsiooni suurus 140 isendit) arvestavad

ettevaatusprintsiipi ja tagavad Eestis hundi soodsa seisundi.

15. Vaidlustatud korralduse kohaselt on hundi Balti populatsiooni (sh Eesti) seisund soodne

ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriülesel tasandil. Euroopa Liidu piiridesse kuuluva Balti

populatsiooni osa arvukuseks on 2018. a-l hinnatud kokku ligikaudu 1700˗2200 hunti ning

2022. a-l juba 2190˗2790 hunti. Vastustaja leidis, et korraldusega määratud küttimismahu

realiseerimisel säilib hundi populatsiooni Euroopa Liidu osa piires huntide ränne sellisel

määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik

levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt tulevikus ei

vähene. See tähendab, et hundi kaitsestaatus on soodne loodusdirektiivi art 1 p i tähenduses.

Keskkonnaamet on 10.11.2025 seisukohas toonud välja Keskkonnaagentuuri andmetele

tugineva tabeli Eesti kohta alates 2004. a-st, millest nähtuvalt ei ole alates aastast 2015

(vaatamata küttimisele) hundi populatsioon langenud kordagi ebasoodsasse seisundisse, s.o

alla tegevuskavas märgitud miinimumi (20). Vaidlustatud korralduse kohaselt oli

Keskkonnaagentuuri 2025. a ettepaneku tegemise hetkeks Eestis teada 25 hundipesakonda,

kuid tõenäoliselt on neid rohkem. Vastustaja on 10.11.2025 seisukohas järeldanud, et hundi

Balti populatsiooni Eesti osa eraldivõetuna on pikema aja jooksul elujõuline. Arvestades, et

küttimisperioodile eelnev kindlalt teadaolevate pesakondade arv on mõnevõrra väiksem

2024/2025. jahiaastal, on Keskkonnaamet määranud 2025. a-l ka väiksema küttimislimiidi.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et seni esitatud seisukohtade ja

tõendite põhjal ei nähtu, et kuni 84 isendi küttimisel 2025/2026. jahiaastal oleks hundi

asurkonnale Eestis pikemaajaliselt oluline negatiivne mõju. Küttimisest hoolimata on huntide

arvukus Eestis viimastel aastatel suurenenud. Kuigi 2024. a juurdekasv oli pikaajalisest

keskmisest mõnevõrra väiksem, on see ulukiseirearuande kohaselt (lk 94) põhjendatav 2023.

a erakordselt kõrge hundi arvukusega, kus siginud huntide hulgas oli suhteliselt suur osakaal

esmassigijatel, mis tähendab väiksemat pesakonna keskmist suurust ning suuremat

looduslikku suremust. Samuti võib aruande kohaselt rolli mängida kahanenud toidubaas

sõraliste näol ning suurenenud illegaalse küttimise osakaal. Vaidlustatud korraldusega

määratud küttimismaht 84 isendit on märkimisväärselt väiksem kui nt eelneval kolmel aastal

(vastavalt 124, 164 ja 134). Kaebaja väide, et hunt on väljasuremisohus, on viidatud

andmetele tuginedes ülepaisutatud. Keskkonnaamet on määruskaebuse vastuses välja toonud,

et huntide maksimaalne jätkusuutlik küttimismäär on keskmiselt 40%, mis arvestab lisaks

3 https://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/Hundi_FRV_hindamine.pdf

10(12)

3-25-3999

juurdekasvule kõigi suremusteguritega (sh liiklusõnnetused, ebaseaduslik küttimine jne).

Seega omab hunt kiiret juurdekasvupotentsiaali ning küttimiseta suureneks hundipopulatsioon

väga kiiresti.

17. Käeolevas menetlusetapis ei saa pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Lõplik

hinnang kaebuse eduväljavaatele tuleb halduskohtul anda kaebuse sisulise läbivaatamise

käigus. Seejuures tuleb kohtul täiendavalt hinnata, kas hundi kaitsestaatust võib pidada

soodsaks ning kas vaidlustatud küttimismäär on kooskõlas huntide soodsa staatuse

säilimisega. Riigikohtus on pooleli haldusasi nr 3-20-2368, milles vaieldakse hundijahi

küttimismahtude õiguspärasuse üle 2020/2021. jahiaastaks. Nimetatud asjas küsis Riigikohus

Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kuidas hinnata hundi soodsat kaitsestaatust

loodusdirektiivi alusel ning millist tähendust omab seejuures asjaolu, et Rahvusvahelise

Looduskaitseliidu (IUCN) punase nimestiku kriteeriumite järgi on hunt Eestis hinnatud

kategooriasse „ohualdis“. Euroopa Kohus selgitas 12.06.2025 otsuses kohtuasjas C-629/23, et

kuigi loodusdirektiivi art 12 koostoimes direktiivi IV lisa p-ga a kohaselt kuulub hunt

üldjuhul „ühenduse tähtsusega“ liikide hulka, mille puhul tuleb art 12 tähenduses tagada

„range kaitse“, siis välistab IV lisa a selle range kaitse mh Eesti hundipopulatsiooni suhtes (p-

d 33˗34). Liikmesriigil on siiski kohustus tagada, et liigi isendite loodusest võtmine ja

kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega (p 38). „Soodsa

kaitsestaatuse“ määratlemiseks ei ole loodusdirektiivi üheski sättes viidatud IUCN-i punasele

nimestikule või kriteeriumitele, mille kohaselt on see kasutusel näitajana selle kohta, kas liik

on soodsas kaitsestaatuses või mitte (p 49). Seega ei välista liigi klassifitseerimine IUCN-i

punasesse nimestikku ja kategooriasse „ohualdis“, et selle liigi kaitsestaatust liikmesriigi

territooriumil peetakse siiski soodsaks, kui loodusdirektiivi art 1 p i teises lõigus ette nähtud

kumulatiivsed tingimused on täidetud (p 51). Euroopa Kohus tõi välja ka selle, et liikmesriigi

olukorda iseloomustavad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised vajadused ning

piirkondlikud ja kohalikud iseärasused võivad olla asjakohased selle kindlakstegemisel, kas

liikmesriigi territooriumil esineva liigi kaitsestaatus on soodne või mitte loodusdirektiivi art 1

p i tähenduses, eeldusel, et täidetud on kõik direktiivi art 1 p i teises lõigus seatud kolm

kumulatiivset tingimust (p-d 68˗69).

18. Ehkki kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, ei esine siinses asjas esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks sedavõrd ülekaalukat vajadust (arvestades andmeid huntide

populatsiooni juurdekasvu ja stabiilsuse kohta), mis kaaluks üles huntide ettenähtud mahus

küttimata jätmisega tõenäoliselt kaasneva kahju avalikule huvile (riigi rahaline kulu huntide

tekitatud kahjude ja rakendatavate ennetusmeetmete hüvitamiseks) ja kolmandate isikute

õigustele (hundi tekitatud kahjusid kannatavad loomaomanikud). Seejuures ei ole asjakohased

kaebaja viiteid Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2025 määrusele haldusasjas nr 3-25-2491,

kuna pruunkaru on Berni konventsiooni ja loodusdirektiivi kohaselt erinevalt hundist rangelt

kaitstav liik ja sellest tulenevalt kehtib pruunkaru küttimisele erinev regulatsioon.

Keskkonnaamet on veenvalt näidanud, et tänavused huntide juurdekasvunäitajad on olnud

sarnased prognoositule, jäädes tavapärase varieeruvuse juurde (90% tõenäosusega ± 15%).

Huntide arvukuse ohjamine on vaid üks viis kahjustusi ennetada või vähendada ning

loomapidajatel tuleb rakendada ka muid kaitseabinõusid, mida on ka tehtud. Ennetusmeetmed

üksi ei ole siiski olemasolevat huntide arvukust arvestades piisav meede kahjude

optimeerimiseks. Ulukiseire aruandest (lk 94) saab järeldada korrelatsiooni hundi

pesakondade arvu ja kahjustusjuhtumiste vahel, s.o huntide arvu suurenemisega suureneb ka

kahjustuste hulk. Samas on loomaomanikke suunatud kasutusele võtma täiendavaid

ennetusmeetmeid, kui korduvkahjustuste korral on proportsionaalselt tõstetud omavastutuse

määra ning alates neljandast juhtumist riik enam tekkinud kahju ei kompenseeri (lk 94).

Esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaastat ei

11(12)

3-25-3999

oleks avalikes huvides (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.01.2021 määrus nr 3-20-2368, p 19).

Keskkonnaamet on lisaks selgitanud, et huntide küttimist korraldatakse ohjamisalade põhiselt,

suunamaks küttimissurvet eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal

ajal loodusmaastikes elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju.

19. Vaidlustatud korraldusega on määratud 2025/2026. jahiaasta hundi küttimismahu esimene

osa. Täiendava küttimismahu määramisel on kaebajal vajaduse korral võimalik seda

eraldiseisvalt vaidlustada.

20. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.11.2025

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)