2-25-12975/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-12975

Kohtuasi

X avaldus Y vastu alaealise lapse Q hooldusõiguse

ja suhtluskorra määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. septembri 2025. a määrus

(avalduse menetlusse võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(isa): X (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik (laps): Q (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik (ema): Y (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Tallinna Linnavalitsus (Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu), esindaja Kaja Suits

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOONV

1. Võtta vastu X määruskaebusele lisatud rahvastikuregistri väljatrükk ja

kuvatõmmis rahvastikuregistrist. Keelduda ülejäänud määruskaebusele lisatud

dokumentide ja X 14. oktoobri 2025. a seisukohale lisatud dokumendi

vastuvõtmisest ning eemaldada need asja materjalide hulgast.

2. Võtta vastu Y 6. oktoobri 2025. a seisukoha lisad.

3. Jätta Harju Maakohtu 26. septembri 2025. a määrus muutmata.

4. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-25-12975

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, isa) esitas 10.08.2025 Harju Maakohtule avalduse Y (ema) vastu alaealise

lapse Q (laps) hooldusõiguse ja suhtluskorra määramiseks.

1.1. Avalduse kohaselt sündis laps XX.XX.XXXX Eestis. Avaldaja isadus tuvastati

maakohtu

08.08.2025 otsusega tsiviilasjas nr 2-25-7731. Seega on isal lapse hooldusõigus. Ema viis

lapse 01.07.2025 avaldaja nõusolekuta Indiasse. Isal ei ole teavet lapse kohta ning tal ei ole

võimalik lapsega suhelda.

1.2. Isa soovib lapsega suhtluskorra määramist. Samuti soovib isa, et kohus

reguleeriks hooldusõiguslikke küsimusi, sh et ema tooks lapse tagasi Eestisse.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Maakohus keeldus 26.09.2025 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 1 p 2 alusel avalduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus isa kanda.

2.1. Määruse kohaselt ei allu asja lahendamine Harju Maakohtule. Hooldusõiguse ja

suhtluskorda puudutava vaidluse korral tuleb kohtualluvust esmalt kontrollida

Nõukogu 25.06.2019 määruse (EL) nr 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust,

abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite

tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud)

(edaspidi Brüssel II bis määrus) järgi.

2.2. Brüssel II bis määruse art 97 lg 1 punkti a kohaselt kohaldatakse määrust vaid

juhul, kui kõnealuse lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil.

Seega on Eesti Vabariigi kohtualluvuse kindlakstegemiseks oluline tuvastada, kas

lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal, s.o 10.10.2025 Eesti

Vabariigis.

2.3. Kuna laps on imik, tuleb tema hariliku viibimiskoha hindamisel lähtuda eelkõige

teda hooldava vanema, s.o ema keskkonnast. Lapse ema selgitas, et lahkus

lapsega Eestist Indiasse 01.07.2025. Ema ei plaani lapsega tagasi Eestisse tulla,

kuna Indias on tal perekondlik tugi, mis Eestis puudub. Kuigi ema on viimastel

aastatel olnud majanduslikult rohkem seotud Eestiga, on ta pärit Indiast (sh

valdava osa elust seal elanud) ja tema kontakt Indiaga ei ole Eestis elamise ajal

katkenud. Kuigi ema on alles Indiasse tagasi pöördunud, on ema ühes lapsega

tugevamalt seotud Indiaga. Seega oli lapse harilik viibimiskoht Brüssel II bis

määruse mõistes avalduse esitamise ajal Indias. Kuna India ei ole Euroopa Liidu

liikmesriik, ei kuulu Brüssel II bis määruse art 97 lg 1 punkti a järgi Brüsseli II bis

määruse sätted rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel kohaldamisele.

2.4. Kui laps viiakse Brüssel II bis määruse osalisriigist kolmandasse riiki

õigusvastaselt, kohaldub siiski Brüsseli II bis määrus, kuni lapse harilik

viibimiskoht on Brüssel II bis määruse osalisriigis. Antud juhul ei viidud last

Indiasse õigusvastaselt. 01.07.2025, kui laps Indiasse läks, oli lapse ainus

2 (4)

2-25-12975

hooldusõiguslik vanem tema ema. Kuna avaldaja isadus tuvastati alles 08.08.2025

kohtuotsusega (jõustunud 09.09.2025), puudus isal 01.07.2025 seisuga lapse

suhtes hooldusõigus. Seega ei pidanud ema lapsega Indiasse elama asumist isaga

kooskõlastama.

2.5. Kohtualluvust reguleerivad sätted sisalduvad ka Haagi 19. oktoobri 1996. a

vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise

pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö

konventsioonis (edaspidi Haagi 1996. aasta konventsioon), mille osalisriik Eesti

Vabariik on. Riigikohus on selgitanud, et hariliku viibimiskoha mõistet tuleb nii

Brüssel II bis määruse kui Haagi 1996. aasta konventsiooni kohaldamisel mõista

ühtemoodi. Kuna lapse harilik viibimiskoht oli Brüssel II bis määruse mõistes

avalduse esitamise ajal Indias, oli lapse harilik viibimiskoht Indias ka Haagi 1996.

aasta konventsiooni mõistes.

2.6. Haagi 1996. aasta konventsioon võib siiski kohalduda, kui lapse harilik

viibimiskoht läheb kolmandasse riiki lapseröövi tulemusena. Lapse ema ei ole aga

lapseröövi toime pannud.

2.7. Lapse ebaseadusliku äraviimise korral on isal võimalik algatada lapse

tagasitoomiseks menetlus Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel (edaspidi Haagi 1980. aasta

konventsioon). Vastava menetluse algatamise üle otsustamisel on Eestis pädev

keskasutus Justiits- ja Digiministeerium, mitte kohus.

2.8. Kuna rahvusvahelise kohtualluvuse puhul ei kuulu kohaldamisele Brüssel II bis

määruse ega Haagi 1996. aasta konventsiooni sätted, ning Eesti Vabariigi ja India

vahel ei ole muid õigusabilepinguid, tuleb kohtualluvust kontrollida TsMS sätete

alusel. Kuna laps ei ela Eestis, tal on India kodakondsus, Eesti kohtus ei ole

võimalik lapse huvide efektiivne kaitsmine ja lapsel ei ole Eestis vara, ei allu

avalduse menetlemine siseriiklike sätete kohaselt Eesti kohtule (TsMS § 116 lg 1

ja § 110).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Isa palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule avalduse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

3.1. Kaebuse kohaselt ei saa lapse harilik viibimiskoht muutuda poolelioleva

kohtumenetluse ajal põhjusel, et üks vanem viib lapse teise riiki.

3.2. Avalduse lahendamine allub Eesti kohtule, sest laps sündis ja elas Eestis. Lapse ja

ema rahvastikuregistrijärgne aadress on jätkuvalt Eestis. Ema sidemed Eestiga ei

ole katkenud. Ema omab pangalaenuga soetatud kinnisvara Eestis. Emal on Eestis

alaline elamisluba ja töökoht. Ema kogub ka pensionit Eestis. Samuti saab ema

Sotsiaalkindlustusametilt vanemahüvitist. Selliseid seoseid emal Indiaga ei ole.

Ema kuritarvitas lapse Indiasse viimisel oma õigusi.

4. Ema vaidles määruskaebusele vastu.

5. Tallinna Linnavalitsus (Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) määruskaebust ei toeta.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

3 (4)

2-25-12975

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

koosmõjus §-ga 659 jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

8. Isa esitas määruskaebusega ja 14.10.2025 seisukohaga tõendid ja ema 06.10.2025

seisukohaga tõendid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel

on asjas tähtsust. Tõendil on tähtsus eelkõige siis, kui see kinnitab menetlusosalise poolt

kohtule esitatud väiteid (TsMS § 236 lg 1). Arvestades isa määruskaebuse väiteid, on

asjakohased määruskaebusele lisatud rahvastikuregistri väljatrükk ja kuvatõmmis rahvastiku

registrist (dtl-d 153–156). Ülejäänud dokumentide vastuvõtmisest tuleb keelduda, sest osad

neist on toimikus juba olemas ning tsiviilasjas nr 2-25-7731 esitatud esialgse õiguskaitse

taotlused ja nende rahuldamata jätmise määrused ei oma siinse vaidluse kontekstis tähtsust.

Arvestades ema väiteid, on 06.10.2025 seisukohale lisatud tõendid asjakohased ja kohus

võtab need asja materjali juurde.

9. Maakohus leidis põhjendatult, et avalduse lahendamine ei allu Eesti kohtule.

Maakohus kontrollis kohtualluvust õigesti nii rahvusvaheliste instrumentide kui siseriikliku

õiguse alusel. Kolleegium nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6

alusel, koosmõjus §-ga 659, neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Määruskaebuses viidatud asjaolu, et lapse ema on viimastel aastatel majanduslikult

olnud seotud Eestiga (omab siin korterit, saanud maksustatavat sissetulekut ja sotsiaaltoetusi),

on üksnes üks asjaolu, mida hariliku viibimiskoha määramisel teiste seas arvestatakse.

Ainuüksi see ei kaalu üles asjaolusid, mis viitavad ema ja lapse tugevale seotusele Indiaga.

Ema on pärit Indiast, on valdava osa oma elust seal elanud ning seal elavad tema lähedased

sugulased, kellega on ema tihedas suhtluses, sh on Indias tugivõrgustik, mida tal lapse Eestis

kasvatamiseks ei ole. Lapse ema selgitas määruskaebemenetluses, et ta on India kodanik ja

maksuresident, tal on Indias investeerimisfondides investeeringud ja elukindlustus. Seega on

ema olnud majanduslikult seotud mitte ainult Eesti, vaid ka Indiaga ja usutav on ema väide, et

ta ei sõltu vaid Eesti Vabariigi poolt makstavatest sotisaaltoetustest. Seejuures andis lapse ema

Sotsiaalkindlustusametile teada, et ei plaani Eestisse tagasi tulla. Samuti selgitas ema, et asus

Eestisse ainult töötamise eesmärgil, kuid töötas enne seda kümme aastat IT-sektoris Indias, s.t

ta suudab ja plaanib taas leida tööd Indias.

11. Asjaolu, et ema sidemed Eestiga ei olnud kolimise ajal ega ole ka praegu täielikult

katkenud, ei võimalda järeldada, et lapse harilik viibimiskoht on Eestis. Ema võib omada

Eestis kinnisvara ja jätkata pangalaenu tasumist ka siis, kui ta elab lapsega Indias ega plaani

siia naasta. Ka asjaolu, et ema plaanis esialgu detsembris 2025 lapsega Eestisse naasta, ei

muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Ema selgitas, et kolimine Indiasse on läbimõeldud ning

ta soovib tagada lapsele kasvamise tuttavas, toetavas ja lapse päritoluga seotud kultuurilises

keskkonnas. Arvestades, et Eestis elamise ajal ema sidemed perekonnaga ei katkenud, on ema

väited usutavad.

12. Eelnevat arvestades määras maakohus lapse hariliku viibimiskoha õigesti ja

määruskaebuse väited ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. Määruskaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda. Kuna menetluskulude nimekirja ei esitatud ja kulude kandmine ei nähtu

ka asja materjalist, jääb kulude rahaline suurus kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4 (4)