3-23-2105/10 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-2105

Otsuse kuupäev

28. november 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

Anna Jallai kaebus Valga Vallavalitsuse 26. mai 2023. a korralduse

nr 211 ja 20. juuli 2023. a korralduse nr 289 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Anna Jallai, esindaja Kätlin Hinnov

Vastustaja – Valga vald, esindaja vandeadvokaadi abi Janar Kuus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Anna Jallai kaebus.

2. Tühistada Valga Vallavalitsuse 26. mai 2023. a korraldus nr 211 ja 20. juuli 2023. a

korraldus nr 289 ning kohustada Valga valda Anna Jallai toetustaotlust uuesti läbi

vaatama kohtuotsuse jõustumise järel esimesena avatud hajaasustuse programmi

taotlusvooru raames.

3. Mõista Valga vallalt Anna Jallai kasuks välja menetluskulu 20 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 29. detsember 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-2105

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anna Jallai (edaspidi kaebaja) esitas 26. märtsil 2023 Valga Vallavalitsusele taotluse

hajaasustuse programmist toetuse saamiseks, et rajada puurkaev Kalda kinnistule.

2. Valga Vallavalitsus jättis 26. mai 2023. a korraldusega nr 211 kaebaja taotluse

rahuldamata. Vallavalitsus märkis, et korralduse aluseks on riigihalduse ministri 22. veebruari

2018. a määruse nr 14 „Hajaasustuse programm“ (edaspidi määrus nr 14) § 11 lõige 13

(taotlus ei vasta nõuetele) ja § 4 lõike 1 punkt 2 (taotleja elukoht ei ole majapidamine, millega

seotud projektile toetust taotletakse). Vastavalt määruse nr 14 § 2 lõikele 13 on majapidamine

elamuna kasutatav hoone koos sinna juurde kuuluvate abihoonetega. Elamuna kasutatava

hoone kasutusotstarve peab olema avalikes registrites majandus- ja taristuministri 2. juuni

2015. a määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu” kohaselt elamu või sellele peab

olema väljastatud ehitusluba elamu ehitamiseks või enne 22. juulit 1995. a ehitatud hoonete

puhul peab olema tegemist asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses õiguslikul

alusel ehitatud ehitisega, mille ettenähtud kasutusotstarve on elamu. Hajaasustuse programmi

hindamiskomisjon külastas kaebaja majapidamist ja Kalda kinnistul komisjon tuvastas, et

hoonet, mis ehitisregistris on märgitud elamuna, pole veel olemas. Seega ei ole kaebajal

võimalik elada alaliselt elamus, nagu määrus nr 14 ette näeb.

3. Kaebaja esitas Valga Vallavalitsuse 26. mai 2023. a korralduse nr 211 peale vaide.

Valga Vallavalitsus jättis 20. juuli 2023. a korraldusega nr 289 vaide rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 25. septembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Valga Vallavalitsuse

26. mai 2023. a korralduse nr 211 ja 20. juuli 2023. a korralduse nr 289 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on õigusvastaselt jätnud tema taotluse

rahuldamata. Määruse nr 14 § 6 lõikest 2 tulenevalt toetatakse tegevusi majapidamistes, mille

omanikuks on taotleja, tema lähisugulane või hõimlane. Taotleja suhtes kehtib kaks olulist

nõuet: 1) tal on hajaasustusega maapiirkonnas asuv majapidamine; 2) see majapidamine on

tema alaline elukoht. Vastustaja ei tugine keelduva otsuse tegemisel sellele, et kaebajal

puuduks nõutud majapidamine, ega ka sellele, et tegemist pole kaebaja alalise elukohaga.

Vastustaja on tegelikult tunnistanud, et majapidamine on olemas ja kaebaja elab selles.

Ehitisregistri andmetel asub kaebaja kinnistul kokku 7 hoonet: elamu (registrikood

111032409) ning mitu abihoonet. Eluhoone seisundi kohta on märgitud „Olemas“. Esmane

oletuslik kasutusvõtule aeg on 1949. Ehitise kasutamise otstarve on üksikelamu ning hoone

liik on eluhoone. Ehitisele on väljastatud rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks ehitusluba.

Ehitusluba on väljastatud ka majapidamise juurde kuuluvale puurkaevule. Kaebaja elab

majapidamise juurde kuuluvas abihoones ning seda põhjusel, et kinnistul paiknev enne 22.

juulit 1995 õiguslikul alusel ehitatud elamu on hetkel rekonstrueerimisel (lammutatud

vundamendini). Määrus nr 14 ei sätesta, et taotleja peab elama ehitises, mille ettenähtud

3-23-2105

kasutusotstarve on elamu. Määruse kohaselt peab taotleja elama majapidamises, mille alla

kuuluvad selgelt ka abihooned. Rajatav puurkaev teenindaks nii rekonstrueerimisel olevat

elamut kui abihooneid. Vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud määruses nr 14 toodut ning

vastustaja seisukoht, et justkui ainult eluhoone peab olema kasutusel, on ebaõige ning

vastuolus määruse § 2 lõikes 13 sätestatuga. Määruse nr 14 sõnastus „või sellele peab olema

väljastatud ehitusluba elamu ehitamiseks“ kinnitab, et vastustaja nõue, et elama peab

eluhoones, ei ole õige. Ehitustööde ajal ei ole reeglina võimalik elamus elada, kuid vaatamata

sellele võimaldab määrus nr 14 sellist majapidamist arvesse võtta. Eeltoodu haakub ka

meetme eesmärgiga, milleks on hajaasustuse piirkondades elavate perede elutingimuste

parandamine. Kaebaja on vastustajale selgitanud, et eluhoone rekonstrueerimise ajal elatakse

kinnistul paiknevas abihoones, mis kuulub majapidamise juurde, kuid vastustaja on selle

põhjendamatult kõrvale jätnud. Vastustaja on jätnud arvestamata ka olulise ja asjakohase

fakti, et tegemist on enne 22. juulit 1995 ehitatud hoonega, mis on asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse tähenduses õiguslikul alusel ehitatud ehitis, mille ettenähtud

kasutusotstarve on elamu.

6. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Määrusest nr 14 tuleneb, et

hoone, mida taotleja elamiseks kasutab, puhul peab olema tegemist elamuga määruse nr 14 §

2 lõike 13 mõttes. Ekslikud on kaebaja väited, et määruse nr 14 kohaselt peab § 2 lõike 13

mõttes elamuna käsitletav hoone üksnes kuuluma § 4 lõikes 1 nimetatud majapidamisse, kuid

taotleja ei pea selles hoones elama. Just vastupidiselt näeb määrus nr 14 selgelt ette, et § 4

lõikes 1 nimetatud majapidamisse kuuluv hoone peab olema elamu § 2 lõike 13 mõttes ja

taotleja peab seda hoonet elamuna kasutama. Kinnistul asuvat elamut kaebaja elamiseks ei

kasuta, vaid elab abihoones. Nimetatud abihoone puhul ei ole tegemist elamuga määruse nr

14 § 2 lõike 13 mõttes. Selle abihoone avalike registrite järgne kasutusotstarve ei ole elamu.

Samuti ei ole sellele abihoonele väljastatud ehitusluba ehitamaks abihoonet ümber elamuks.

Ka ei ole nimetatud abihoone puhul tegemist enne 22. juulit 1995. a õiguslikul alusel ehitatud

ehitisega, mille ettenähtud kasutusotstarve on elamu. Kuivõrd abihoone puhul, mida kaebaja

elamiseks kasutab, ei ole tegemist elamuga määruse nr 14 § 2 lõike 13 mõttes, ei ole kaebaja

puhul täidetud määruse nr 14 § 4 lõikest 1 toetuse taotlejale tulenevad nõuded. Täpsemalt on

kaebaja puhul täitmata määruse nr 14 § 4 lõike 1 punktidest 1 ja 2 tulenevad eeldused, millede

kohaselt peab taotleja alaline elukoht ja rahvastikuregistrijärgne elukoht olema majapidamine

määruse § 2 lõike 13 mõttes. Tegelikult ei eksisteeri Kalda kinnistul mistahes elamut. Kuigi

ehitisregistri andmetel asub Kalda kinnistul ka (oletuslikult) 1949. aastal ehitatud elamu, siis

on kaebaja ise tunnistanud, et kinnistul varem asunud elamu on lammutatud kuni

vundamendini. Vastava asjaolu tuvastasid ka vastustaja poolt moodustatud

hindamiskomisjoni liikmed 4. mail 2023 kaebajale kuuluval kinnistul teostatud ülevaatusel.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7. Määruse nr 14 § 4 lõige 1 sätestab: „Programmi raames saab toetuse taotlejaks (edaspidi

taotleja) olla füüsiline isik, kes vastab kõigile järgmistele nõuetele:

1) taotleja alaline elukoht on taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist kuni §-s 12 nimetatud

toetuslepingu (edaspidi toetusleping) sõlmimiseni § 2 lõikes 4 nimetatud piirkonnas asuv

majapidamine, millega seotud projektile toetust taotletakse;

2) taotleja elukoht on rahvastikuregistri andmete kohaselt katkematult taotluse esitamise aasta

1. jaanuarist kuni toetuslepingu sõlmimiseni majapidamine, millega seotud projektile toetust

taotletakse;

3-23-2105

3) taotlejal ei ole riiklike või kohalike maksude osas maksuvõlga, välja arvatud juhul, kui see

on ajatatud.“

Praegusel juhul on vaidlus selles, kas kaebaja puhul on täidetud tingimus, et ta elukoht on

„majapidamine, millega seotud projektile toetust taotletakse“.

Määruse nr 14 § 2 lõige 13 sätestab: „Majapidamine on elamuna kasutatav hoone koos sinna

juurde kuuluvate abihoonetega. Elamuna kasutatava hoone kasutusotstarve peab olema

avalikes registrites majandus- ja taristuministri 2. juuni 2015. a määruse nr 51 „Ehitise

kasutamise otstarvete loetelu” kohaselt elamu või sellele peab olema väljastatud ehitusluba

elamu ehitamiseks või enne 22. juulit 1995. a ehitatud hoonete puhul peab olema tegemist

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses õiguslikul alusel ehitatud ehitisega, mille

ettenähtud kasutusotstarve on elamu.“

8. Pooled ei vaidle selle üle, et ehitisregistri andmete kohaselt asus taotluse menetlemise

ajal Kalda kinnistul elamu kasutusotstarbega hoone ja mitu abihoonet. Kaebaja on selgitanud,

et Kalda kinnistul asus varem tõepoolest elamuna kasutatav hoone, kuid see oli taotluse

menetlemise ajal lammutatud vundamendini, sest pooleli oli elamu rekonstrueerimine, milleks

kaebajal oli ehitusõigus. Ehitustööde tõttu elas kaebaja abihoones.

9. Määruse nr 14 § 2 lõikest 13 saab loogiliselt järeldada, et üldjuhul peaks taotleja

tõepoolest elama hoones, mille kasutusotstarve on elamu. Sellele viitab asjaolu, et elamuna

kasutatavale hoonele on määruse nr 14 § 2 lõike 13 teises lauses esitatud lisatingimusi, mille

eesmärk on kohtu hinnangul tagada, et majapidamises asuks hoone, mis on elamiseks kõlblik

ja elamuna ka kasutusel. See nõue aitab tagada, et toetust saavad just sellised inimesed, kes

hajaasustusega maapiirkonnas juba püsivalt elavad ja kelle elukohta arvestades on piisavalt

eeldusi, et nad seal elamist ka tulevikus jätkavad. Nimelt on hajaasustuse programmi eesmärk

tagada hajaasustusega maapiirkondades elavatele peredele head elutingimused ning seeläbi

aidata kaasa elanike arvu püsimisele neis piirkondades (määruse nr 14 § 1 lõige 2).

10. Määruse nr 14 § 2 lõike 13 teises lauses toodud lauseosast „või sellele peab olema

väljastatud ehitusluba elamu ehitamiseks“ saab järeldada, et nõuetele vastab ka selline

taotleja, kelle kinnistul käivad parasjagu ehitustööd kinnistul asuva elamu

rekonstrueerimiseks ja kes ehitustööde tõttu elab ajutiselt elamu teenindamiseks mõeldud

abihoones. Kohtu hinnangul ei ole määruse nr 14 eesmärgiga kooskõlas selline vastustaja

tõlgendus, kus vaadatakse üksnes kitsalt seda, millises hoones taotleja parasjagu elab, ega

hinnata laiemalt seda, mis põhjusel taotleja konkreetsel ajahetkel abihoones elab. Vastustaja

taoline kitsas tõlgendus kohtleb halvemini neid hajaasustusega maapiirkonnas elavaid inimesi,

kelle kinnistul asuv elamu kasutusotstarbega hoone on halvas seisus ja kes otsustavad elamu

rekonstrueerimise kaudu oma elutingimusi parandada, jätkates samal ajal samal kinnistul

elamist abihoones. On paratamatu, et elamu rekonstrueerimine võib teatud ajaperioodil

välistada elamus elamise võimalikkuse. Sellist sundolukorda ei saa aga tõlgendada taotleja

kahjuks, kui on selge, et ta jätkab ka ehitustööde ajal samal kinnistul elamist (küll abihoones)

ja tema kaugem eesmärk on elamu valmimise järel sinna elama asuda. Sellises olukorras elab

taotleja jätkuvalt majapidamises, sest majapidamise hulka arvatakse ka hoone juurde kuuluv

abihoone. Seega ei ole õige vastustaja tõlgendus, et nõuetele vastab ainult selline taotleja, kes

elab elamus. Määruse nr 14 § 4 lõike 1 punktides 1 ja 2 kasutatud sõnastuse, et taotleja

elukoht peab olema „majapidamine“ (mitte elamu), üks eesmärk ongi kohtu hinnangul

arvestada määruse nr 14 § 2 lõike 13 teises lauses viidatud olukorraga (elamu ehitamine), sest

elamu ehitamise käigus ei pruugi elamus elamise nõue olla täidetav, kuid elamine võib olla

3-23-2105

võimalik elamuga seotud abihoones. Määruse nr 14 eelnevalt osutatud sätteid määruse

eesmärgiga kooskõlas tõlgendades tuleb seega asuda seisukohale, et kaebaja puhul oli

täidetud nõue, et taotleja elukoht on „majapidamine, millega seotud projektile toetust

taotletakse“. Järelikult on vastustaja ebaõigesti asunud seisukohale, et kõnealune nõue ei

olnud kaebaja puhul täidetud.

11. Kuna vastustaja 26. mai 2023. a korraldus nr 211 ja 20. juuli 2023. a korraldus nr 289

on materiaalselt õigusvastased, tuleb need tühistada. Kohus kohustab vastustajat kaebaja

taotlust uuesti läbi vaatama kohtuotsuse jõustumise järel esimesena avatud hajaasustuse

programmi taotlusvooru raames. Kaebajal on õigus oma taotlust taotluste esitamise

tähtpäevani muuta (nt esitada uus taotluse vorm, et selles kajastatud andmed oleksid

ajakohased; esitada uued hinnapakkumised, kui seniste pakkumiste kehtivused on lõppenud;

esitada uued kalkulatsioonid, kui projekti maksumusega seotud asjaolud on muutunud).

12. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, on menetluskulude kandmise kohustus tekkinud

vastustajal. Kaebaja menetluskulud koosnevad riigilõivust 20 eurot ja õigusabikuludest

2092,50 eurot. Riigilõivu on tasunud kaebaja ise, kuid õigusabikulude arved on esitatud FIE

Igor Jallaile. HKMS § 109 lõike 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist

menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid menetlusosaline peab kohtule

tõendama, et tal on kohustus õigusabikulud hüvitada isikule, kes need tasus (vt Riigikohtu 27.

novembri 2025. a otsus asjas nr 3-23-885, punkt 111). Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et

tal on kohustus õigusabikulud FIE Igor Jallaile hüvitada. Seetõttu pole õigusabikulud

vastustajalt väljamõistetavad. Küll aga saab vastustajalt välja mõista riigilõivu 20 eurot, sest

selle tasus kaebaja ise.

(allkirjastatud digitaalselt)