2-23-7710/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-7710

Kohtuasi

Sergio Holding OÜ hagi S.P vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 08.01.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

S.P apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

35 277,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Sergio Holding OÜ (registrikood 11078880),

lepinguline esindaja Ervin Nurmela

Kostja S.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Erik Lepikson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 08.01.2025 otsus muutmata.

2. Jätta S.P apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud S.P kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-23-7710

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sergio Holding OÜ (hageja) esitas 26.05.2023 Pärnu Maakohtule S.P (kostja) vastu hagi,

milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 31 875,61 eurot,

sissenõutavaks muutnud viivis 55,01 eurot ja viivis alates 27.05.2023 võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Elektrijuht OÜ (laenusaaja) 11.08.2022

laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja laenusaajale 30 000 eurot ning laenusaaja võttis

kohustuse tasuda saadud laenult intressi 7% aastas ja tagastada laen ning tasuda intressid

hiljemalt 30.01.2023. Laenusaaja jättis oma laenulepingust tulenevad maksekohustused

tähtaegselt täitmata. Hageja ja kostja sõlmisid 12.05.2023 nõude loovutamise lepingu, milles

hageja loovutas 11.08.2022 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude tervikuna kostjale.

Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja tasub loovutatud nõude eest hagejale nõude

summaga võrdse summa 31 875,61 eurot. Kostja ei tasunud makset loovutatud nõude eest

hageja nõutud tähtajaks 19.05.2023, mistõttu peab kostja tasumisega viivitamise tõttu tasuma

seadusjärgset viivist alates 20.05.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Nõude loovutamise leping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Laenusaaja ei

suutnud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täita. Laenusaajal on juba alates 10.11.2022

maksuvõlg. Kostja laenusaaja omaniku ja juhatuse liikmena teadis, et laenusaajal ei olnud

alates 2023 algusest finantsvõimekust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja

pidas hageja omanikku ja juhatuse liiget SÕ oma isiklikuks sõbraks ning tundis isiklikku

vastutust SÕ ees, et säilitada sõprussuhteid. Kostja omandas hagejalt laenulepingust tuleneva

nõude laenusaaja vastu 31 875,61 euro eest, olles raskes, survestatud ning emotsionaalselt

kurnavas olukorras. Poolte vastastikused kohustused on äärmuslikult tasakaalust väljas.

Nõude realiseerimiseks puudus juba loovutuse hetkel igasugune perspektiiv ning mõlemad

pooled olid nimetatud asjaolust teadlikud. Tehing, mille sõlmimiseks kostja jaoks puudus

igasugune objektiivne vajadus ja millega kostja omandas väärtusetu nõude, on vastuolus iga

ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese õiglustunde ja väärtushinnangutega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 08.01.2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 31 875,61 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 55,01 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (31 875,61 eurot) alates 27.05.2023 VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda.

4. Maakohus tuvastas, et hageja ja laenusaaja sõlmisid 11.08.2022 laenulepingu, mille alusel

hageja andis laenusaajale laenu 30 000 eurot ja laenusaaja pidi laenusumma koos intressidega

2-23-7710

tagastama hiljemalt 30.01.2023 (p 2.2.). Laenulepingu kohaselt pidi laenusaaja tasuma

hagejale intressi arvestusega 7% aastas (p 2.3.). Hageja ja kostja sõlmisid 12.05.2023 nõude

loovutamise lepingu, mille punkti 1.1. kohaselt on nõude loovutajal (hagejal) rahaline nõue

laenusaaja vastu ning punkti 1.2. kohaselt tuleneb nõue nõude loovutaja ja võlgniku vahel

11.08.2022 sõlmitud laenulepingust ning nõude loovutaja nõue kokku võlgniku vastu on 31

875,61 eurot. Nõude loovutamise lepingu punkti 2.2. kohaselt tasub nõude omandaja

loovutatud nõude eest nõude loovutajale nõude summaga võrdse rahasumma. Maakohus

tuvastas ja pooled ei vaielnud, et hagejal oli nõue, mida kostjale loovutada. 15.05.2023 saatis

hageja kostjale e-kirja, milles palus teostada loovutatud nõude eest makse hageja

pangakontole hiljemalt 19.05.2023. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja ei ole nõude

loovutamise lepingu täitmiseks teinud hagejale makseid. Tartu Maakohtu 26.03.2024

määrusega kuulutati välja laenusaaja pankrot.

5. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164

lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Pooled vaidlesid selle

üle, kas 12.05.2023 sõlmitud nõude loovutamise leping on vastuolus heade kommetega.

6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku

korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega

vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb

tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust

sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel

(p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas (p 2). TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest

peale õiguslikke tagajärgi.

7. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste

õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning

tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete

vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Lisaks

eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab

või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras),

ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt

kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras

ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast (RKTKo

25.09.2013, 3-2-1-83-13, p13).

8. Kostja kui tehingu tühisusele tuginev pool ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendeid,

millest oleks võimalik järeldada, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samuti ei kinnita kostja esile toodud asjaolud ja

tõendid kostja väiteid sundolukorra kohta. Poolte vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingut

analüüsides saab järeldada, et tegemist on tavapärase nõude loovutamise lepinguga ning

sellest ei ilmne kostjale kahjulikke tingimusi.

9. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kostja ei saanud nõude loovutamise lepingut sõlmides

mistahes vastusooritust ning omandatud nõue oli väärtusetu. Kostja sai nõude loovutamise

2-23-7710

lepinguga nõude endale kuuluva ettevõtte vastu, mille summa vastas täpselt nõude

loovutamise tasule. Asjaolu, et kostjale kuuluv ettevõte pankrotistus pärast nõude loovutamise

lepingu sõlmimist, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Kostja, olles endale kuuluva ettevõtte

juhatuse liige, pidi olema teadlik, millises majanduslikus seisus on temale kuuluv ettevõte

ning millised maksekohustused on ettevõttel. Kostja poolt kohtule esitatud laenusaaja ajutise

halduri aruande kohaselt oli kostja omandanud nii hageja nõude kui ka taganud teisi

laenusaaja nõudeid. Ajutise halduri aruandest nähtub, et kostja pidas hagejaga nõude

loovutamise lepingu sõlmimise ajal võimalikuks jätkata ettevõtte majandustegevusega,

mistõttu ei saanud kostja pidada omandatud nõuet nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal

väärtusetuks. Nõude loovutamise leping sõlmiti 12.05.2023 ning alles kümme kuud hiljem

kuulutati välja laenusaaja pankrot. Samas ei keela ka seadus loovutada/omandada nii tasumise

tähtaega ületanud võlgnevusi kui ka nõudeid maksejõuetute võlgnike vastu. Käesoleval juhul

omandas kostja nõude endale kuuluva ettevõtte vastu, mistõttu ei eksi kohtu hinnangul selline

tehing õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu.

10. Kostja ei ole tõendanud, et kostja on vaidlusaluse lepingu sõlminud tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja

on oma vastuses hagile märkinud, et kostja sõlmis lepingu tundes isiklikku vastutust tekkinud

olukorra ees. Kostjal ei olnud kohustust ega sundi tehingut sõlmida. Kostjal oli alternatiiv

jätta nõude loovutuse leping sõlmimata.

11. Poolte vahel ei ole vaidlust, et nõude loovutamise lepingus ei leppinud pooled kokku

loovutatud nõude eest tasumise tähtajas, mistõttu palus hageja 15.05.2023 e-kirjaga nõude

tasuda hiljemalt 19.05.2023. Hagejal on õigus nõuda kohustuse 31 875,61 euro täitmist (VÕS

§ 82 lg-d 3 ja 4 ning VÕS § 108 lg 1). Hageja on õigustatud nõudma kostjalt põhinõude (31

875,61 eurot) täitmisega viivitamise tõttu viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 08.01.2025

otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja

kanda.

13. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigusnorme, samuti ebaõigesti

hinnanud tõendeid, mistõttu on jõudnud valele järeldusele, et leping ei ole vastuolus heade

kommetega ja tühine. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja poolt omandatud nõude

väärtusetus on tõendamata ja seetõttu ei ole poolte vastastikused kohustused tasakaalust

väljas. Samuti on maakohus ebaõigesti jätnud hindamata, et kostja ei olnud lepingut sõlmides

sundolukorras.

Vastustaja seisukoht

14. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-23-7710

16. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hageja nõue rahuldati, täielikult,

millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

17. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei

pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

korrata.

18. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on

maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on

tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud

järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

19. Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel 12.05.2023 sõlmitud nõude

loovutamise leping on kehtiv ega ole heade kommet vastane ja seetõttu tühine. Maakohus

tuvastas õigesti, et nõude loovutamise lepinguga sai kostja nõude endale kuuluva äriühingu

vastu (laenusaaja), millise nõude summa vastas täpselt nõude loovutamise tasule. Kuna nõude

loovutamise lepinguga omandas kostja tasu eest (31 875,61 eurot) sissenõutavaks muutunud

nõude laenusaaja vastu summas 31 875,61 eurot, siis ei ole võimalik järeldada, et poolte

vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikud vabad kokku leppima, kas nad üldse

sõlmivad lepingu või millistel tingimustel nad seda teevad. Kostjal oli õigus otsustada, kas

üldse leping sõlmida või millistel tingimustel seda teha. Seega oli kostjal ka õigus jätta leping

sõlmimata või teha seda teistsugustel tingimuselt.

20. Kostja esile toodud asjaoludest ja tõenditest ei ole võimalik järeldada, et praegusel juhul

on lepingust tulenevate vastastikuste kohustuste vahekord heade kommete vastaselt

erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas. Kostja väidetel oli ta laenusaaja omaniku ja

juhatuse liikmena teadlik, et laenusaajal on raskusi oma kohustuste täitmisega ning

omandatav nõue on seetõttu väärtusetu. Asjaolud, et loovutatud nõue muutus sissenõutavaks

3,5 kuud enne nõude loovutamise lepingut (seda polnud täidetud), laenusaaja omakapital oli

negatiivne juba 2020. aasta lõpust, et laenusaaja pankrotistus aasta peale nõude

sissenõutavaks muutumist, et laenusaaja pankrotimenetluse lõpparuande kohaselt oli

laenusaaja ainukeseks varaks sõiduk väärtusega 3603,03 eurot, ei ole võimalik järeldada

omandatud nõude väärtusetust, et järeldada nõude loovutamise lepingust tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olemist.

Asjaolust, et laenusaaja pankrotistus kümme kuud peale nõude loovutamise lepingu

sõlmimist, ei ole samuti iseenesest võimalik järeldada nõude väärtusetust selle loovutamisel.

21. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kui kostja pidas võimalikuks jätkata laenusaaja

majandustegevusega, siis ei saanud kostja pidada omandatud nõuet nõude loovutamise ajal

2-23-7710

väärtusetuks. Maakohus ei pidanud kostja tegevusi hindama rahalise või mitterahalise

väärtusena seonduvalt omandatud nõude väärtusesse või väärtusetusesse. Praegusel juhul ei

saa lepingu väidetavat heade kommete vastasust hinnata vaid kostja väidetele tuginedes, et

kostja omandas väärtusetu nõude, vaid hinnata tuleb kõiki tehingu tegemise asjaolusid

kompleksselt. Olukorras, kus laenusaaja majanduslik tegevus on vaid kostja kontrolli all,

kostja laenusaaja juhatuse liikmena ei esitanud laenusaaja pankrotiavaldust, vaid omandas

laenusaaja vastu sissenõutavaks muutunud nõude, mida ta otsustas mitte sisse nõuda, on

põhjendatud järeldada, et kostjal siiski oli huvitatud vaidlusaluse nõude omandamisest.

Olukorras, kus kostja omandas nõude, millel tema jaoks väidetavalt väärtust ei olnudki, oli

kostja siiski vaba kokku leppima ja hindama, kas ta sõlmib sellise lepingu, missugustel

tingimustel ta seda teeb ja missugused on riskid omandatud nõude maksma panekul.

22. Kuigi kostja heidab maakohtule ette, et maakohus on hinnanud ka kostja sundolukorda

lepingu sõlmimisel ebaõigesti, märkides samal ajal, et sundolukorra esinemise tuvastamine ei

olegi vajalik, siis ei ole kostja konkreetselt välja toonud, mille alusel peaks ringkonnakohus

kostja sundolukorra suhtes otsustama maakohtust erinevalt. Maakohus on õigesti märkinud, et

kostja esile toodud asjaoludest ja tõenditest ei oleks võimalik järeldada kostja sundolukorda

vaidlusaluse lepingu sõlmimisel.

23. Kolleegium märgib, et TsMS § 442 lg 2 p 5¹ järgi peab kohus märkima otsuse

sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna, kuid maakohus ei ole seda teinud. Maakohus on

tsiviilasja hinda menetlusse võtmise eel kontrollinud ja märkinud selleks 35 277,56 eurot

tsiviilasja menetlusse võtmise määruses. Arvestades TsMS §-des 122–134 sätestatut on

tsiviilasja hinnaks 35 277,56 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamisel on hind TsMS § 137 lg 1

järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Ringkonnakohus märgib

tsiviilasja hinna 35 277,56 eurot oma otsuses.

Menetluskulude jaotus

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

25. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud

kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses

hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4

teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.

26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)