2-23-14715/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-14715

Kohtuasi

FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek

Lepsoo hagi Canderos Assets OÜ vastu 487 911,28

euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. detsembri 2024. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek

Lepsoo apellatsioonkaebus, 131 376,79 eurot

Canderos Assets OÜ vastuapellatsioonkaebus, 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Indrek Lepsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon

Glikman

Kostja: Canderos Assets OÜ (10726778), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kadi Saluste

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. detsembri 2024. a otsus, välja arvatud osas,

millega maakohus jättis hagi läbivaatamata jätmise taotluse rahuldamata, ja saata

asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo

apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada Canderos Assets OÜ vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-23-14715

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. FL Transport OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (hageja) esitas

17.10.2023 (täpsustatud 21.11.2023) Harju Maakohtule hagi Canderos Assets OÜ (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 487 911,28 eurot ja viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.01.2023 kuni

kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks

hageja ja kostja vaheline leping selgitusega: makse tagastus, arve 3448, õplik,

omanikulaenu tagasimakse, 3423, 3370, 3310, 3369, 3273, 3234, 3190, 3189, omanikulaenu

tagasimakse; 3447, 3448, mille tulemusena tasus hageja kostjale 02.08.2018–22.12.2018 50

562,78 eurot ja kohustada kostjat tagastama see võlgniku pankrotivarasse. Alternatiivselt

mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 562,78 eurot ja sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras arvestatud viivis alates 23.01.2023 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 07.03.2019 välja võlgniku pankroti.

Pankrotimenetlus lõppes kompromissi kinnitamisega (tsiviilasi nr 2-19-1695). Harju

Maakohus nimetas 06.07.2023 võlgnikule uuesti ajutise pankrotihalduri ja kuulutas

18.08.2023 uuesti välja võlgniku pankroti (tsiviilasi nr 2-23-9104). Pankrotihalduriks määrati

hageja.

3. Ajavahemikus 2017–2018 olid võlgniku juhatuse liikmed EL ja tema vend ML, kelle suhtes

käib kriminaalmenetlus seoses EAS-lt toetuste väljapetmisega. Võlgnik kandis ajavahemikus

06.01.2017–22.12.2018 kostjale 487 911,28 eurot. Rahalisi kohustusi võlgnikul kostja ees

tegelikult ei olnud. Tehingud tehti lähikondsetega võlgniku varatuks tegemise eesmärgil. Nii

võlgnik kui kostja olid ML ning EL ja viimase abikaasa TL kontrolli all.

4. Hageja nõuab kostjalt 487 911,28 euro väljamõistmist, tuginedes järgmistele

alternatiivsetele käsitlustele.

a) Võlgniku juhatuse liikmed rikkusid lojaalsuskohustust ja eelistasid oma huve äriühingu

huvidele, tekitades sellega võlgnikule kahju. Võlgniku ja kostja juhatuse liikmed

tegutsesid kooskõlastatult võlgnikust raha väljaviimise ja enda rikastamise eesmärgil.

Kostja aitas kahju tekitamisele kaasa ja peab kahju hüvitama võlaõigusseaduse (VÕS) §

1043 ja § 1045 lg 1 p 5–8 ning lg 4 alusel. Kostja osales raha välja kandmise skeemis raha

vastuvõtmisega ja rikkus ka üldist käibekohustust. Hageja nõue ei ole aegunud.

b) Kostja on võlgniku arvelt alusetult rikastunud VÕS § 1027 tähenduses ja peab saadu VÕS

§ 1028 alusel tagastama. Sooritused tehti õigusliku aluseta. Ülekannete aluseks olevad

võimalikud kokkulepped on TsÜS § 84 lg 1 järgi tühised. Samuti on tehingud, mis on

2-23-14715

tehtud vara kõrvaletoimetamiseks, vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1

tähenduses. Selliste tehingute alusel saadu tuleb tagastada. Hageja nõue ei ole aegunud.

c) Ülekanded on kinke iseloomuga. Alates 06.07.2023 tehtud tehingud kokku 50 562,78

eurot tuleb seega pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 4 ja § 111 lg 1 p 2 alusel,

alternatiivselt § 110 lg 1 p 4 alusel tagasi võita. Ülekanded tehti ilma vastusooritust

saamata lähikondsega ajal, kui oli teada, et võlgnik on maksejõuetu. Ülekanded ja nende

väidetavad alustehingud kahjustavad võlausaldajaid.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

6. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole võlgniku kostjale tehtud maksed alusetud. Maksed tehti

omanikulaenu tagastamiseks ning vastavalt kostja esitatud arvetele. Hagi on pahatahtlik.

Võlgnikul ei ole nõuet kostja vastu, vaid kostjal on nõue võlgniku vastu.

7. Hageja nõuded lõppesid võlgniku esimeses pankrotimenetluses 16.06.2020 kompromissi

sõlmimisega. Kompromissi eesmärk oli lõpetada kõik pooltevahelised nõuded.

8. Hageja nõue ei saa kuuluda rahuldamisele alusetu rikastumise või deliktiõigusliku nõudena.

Nõude aluseks saab olla üksnes pankrotiseadusest kui eriseadusest tulenev tagasivõitmise

nõue. Selle nõude rahuldamise eeldused on aga täitmata. Tagasivõitmise nõuded on esitatud

pärast PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud õigust lõpetava tähtaja möödumist, arvestatuna alates

07.03.2019 pankroti väljakuulutamisest. Uue pankrotimenetluse algatamisega ei hakanud

tähtaeg uuesti kulgema. Kõik võlgniku nõuded on ka aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus jättis hagi vaheotsusega rahuldamata, tühistas 02.04.2024 määrusega seatud hagi

tagamise abinõu ja jättis menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus määras kostjale

hüvitatavate menetluskulude suuruseks 4930 eurot, kuid jättis sellelt arvestatud viivise välja

mõistmata.

10. Maakohus tuvastas, et Harju Maakohtu 07.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1695

kuulutati välja hageja pankrot. Pankrotimenetlus lõppes kompromissi kinnitamisega

16.06.2020. Harju Maakohtu 18.08.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9104 kuulutati hageja

pankrot välja teist korda. Vaidlusalused pangaülekanded tehti kostjale aastatel 2017–2018.

11. Kompromiss varasemas pankrotimenetluses ei lõpeta hageja siinses menetluses kostja

vastu esitatud nõudeid. Pankrotihaldur saab oma nõude esitada aga vaid pankrotiseaduses

sätestatud alustel, kuid tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on möödunud.

Pankrotimenetlus on loomult kiire menetlus. Tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on 3

aastat pankroti väljakuulutamisest, et pankrotimenetlus ei veniks põhjendamatult pikaks.

Pankrotimenetluse eriregulatsioon on eesmärgipärane ja vajalik. Kuna VÕS § 118 lg-s 2

sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, ei ole hagejal enam õigust nõuet esitada. See

õigus ei saa uue pankrotimenetlusega uuesti tekkida. Kuna tegemist on enne esimest pankrotti

aset leidnud asjaoludega, siis lõppes tagasivõitmise nõude esitamise õigus 3 aasta möödumisel

esimese pankroti väljakuulutamisest, s.o 07.03.2022. Käesolev hagi esitati 17.10.2023, seega

hilinenult.

2-23-14715

12. Muul alusel hageja nõuet esitada ei saa, sest pankrotiseadus on nende sätete suhtes

eriseadus, mis välistab sarnaste põhjendustega muude õiguslike aluste kohaldamise. Vastasel

korral kaotaks PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud tähtaeg sisu. Hageja kahju hüvitamise ja alusetu

rikastumise nõude alused on samad, mis tagasivõitmise nõudel. See ei sea võlausaldajaid

halvemasse olukorda ega võimalda võlgnikel pahatahtlikult oma kohustuste täitmisest kõrvale

hoida. Halduril tuleb kohe välja selgitada kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud.

Kompromissi sõlmimine oli võlausaldajate majanduslik risk. Käsitlus ei ole vastuolus ka

õigusriikluse põhimõttega, vaid kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. 3-aastane tähtaeg ei ole

ebamõistlikult lühike. Hagejal ei ole võimalik valida, millist hagi esitada. PankrS § 3 ei

sätesta ammendavalt, milliste seaduste suhtes on pankrotimenetluse normidel erinormi

staatus.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue vaheotsuse selle kohta, et hageja

hagi on põhjendatud ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

14. Kaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et pankrotihaldur saab esitada kostja vastu

ainult tagasivõitmise hagisid. Seadusest sellist piirangut ei tulene. Pankrotihalduril on kõik

pankrotivõlgniku õigused. Kohtupraktikates on selgitatud vaid seda, et tagasivõitmist

eelistatakse tehingu tühisuse tuvastamisele. See ei välista muid nõudeid.

15. Hageja kahjunõude alus ei ole tagasivõitmise nõudega sarnase põhjendusega. Kuna raha

väljaviimise skeemi korral alustehinguid ei eksisteeri, ei puutu tagasivõitmise regulatsioon

asjasse. Kohaldub deliktiline vastutus. Samuti saab hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete

alusel. Maakohus sisustas ebaõigesti üld- ja erinormi vahekorra. Kui normil on erinev

reguleerimisobjekt, ei ole tegemist erinormiga. PankrS § 109 ei ole erinorm, vaid kehtestab

täiendava aluse võlausaldajate huvide kaitsmiseks pankrotihalduri poolt.

16. Tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg ei alanud eelmises pankrotimenetluses tehtud

pankrotimääruse tegemisest. Hageja seadusest tulenevad õigused praeguses

pankrotimenetluses ei sõltu sellest, mida tegi või ei teinud teine pankrotihaldur varasemas

pankrotimenetluses.

Vastuapellatsioonkaebus

17. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostja

menetluskulud 25 183,40 euro ulatuses rahaliselt kindlaks määramata ja teha selles osas uue

otsuse, millega mõista see hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Vastused kaebustele

18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

19. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

2-23-14715

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada (välja arvatud osas, millega maakohus jättis hagi läbivaatamata

jätmise taotluse rahuldamata) ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

21. Hageja esitas kostja vastu nõude, tuginedes asjaolule, et võlgnik kandis kostjale 2017–

2018. aastatel alusetult rahasummasid. Hageja hinnangul oli tegemist seotud isikute vahel

võlgnikust raha väljaviimisega võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahju tekitamise

eesmärgil. Samuti tõi hageja esile, et rahalisi kohustusi kostjal võlgniku ees tegelikult ei

olnud, s.t ülekannete alusvõlasuhe puudus, kuid isegi kui alusvõlasuhe on olemas, on see

ilmselt tühine, mh vastuolu tõttu heade kommetega. Hagiavaldusest nähtub hageja eesmärk

saada pankrotivarasse tagasi kostjale makstud 487 911,28 eurot. Hageja tugines seejuures

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusele VÕS § 1043 ja § 1045 järgi, alusetu

rikastumise võlasuhtele VÕS § 1027 järgi ja võlausaldajate huve kahjustava tehingu

tagasivõitmisele PankrS § 109 jj järgi.

22. Maakohus leidis hageja esile toodud asjaoludel ekslikult, nagu saaks pankrotihaldur

esitada nõude üksnes pankrotiseaduses sätestatud alustel, täpsemalt esitades tagasivõitmise

nõude PankrS § 109 jj alusel.

22.1. Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis

nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal (PankrS §

108 lg 2). Pankrotivarasse kuulub kogu võlgniku vara, millele saab pöörata sissenõude

(PankrS § 108 lg 3). Sealhulgas on pankrotivaraks vähemalt eelduslikult ka võlgniku varalised

nõuded kolmandate isikute vastu (vt ka RKTKm 29.10.2012, 3-2-1-120-12, p 10). PankrS §

35 lg 2 p-i 2 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle võlgniku vara

valitsemise ja käsutamise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses

menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata

pankrotivarasse. Seega kuuluvad pankrotivara hulka ka võlgniku nõuded kolmandate isikute

vastu ja pankrotihalduril on õigus need nõuded maksma panna. Sama tuleneb PankrS § 541 lg-

st 1. Pankrotivara moodustamine on PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt üks pankrotihalduri

olulisematest kohustustest. Pankrotivara moodustamiseks peab haldur seega kokku koguma

kogu võlgniku vara, sh panema maksma võlgniku nõuded ja võitma tagasi võlausaldajate

huve kahjustavad tehingud. Pankrotiseaduse 6. peatükk, mis reguleerib pankrotivara

moodustamist, hõlmab aga vaid väikese osa õigusnormidest, mille alusel pankrotivara

moodustamine toimub. Eelkõige sätestab see peatükk tagasivõitmise regulatsiooni.

Pankrotivara moodustamisel tuleb aga lähtuda ka pankrotiseaduse teistes peatükkides

sätestatust, kuid ka teistest seadustest.

22.2. Tagasivõitmine on spetsiifiline pankrotimenetluse institutsioon. Tehinguid ja muid

toiminguid, mida on võimalik pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada,

väljaspool pankrotimenetlust üldjuhul kehtetuks tunnistada ei saa. Tagasivõitmine on ühtlasi

ainuke võimalus seaduslike ja kehtivate tehingute kehtetuks tunnistamiseks. Tehingu või

toimingu tagasivõitmiseks tuleb kohtul kontrollida: 1) kas tegemist on kehtiva tehinguga, mis

on tehtud enne pankrotimenetluse algust sellisel ajaperioodil, mis võimaldab tagasivõitmist;

2) kas vähemalt üks PankrS §-des 110–114, 116 ja 1161 nimetatud tagasivõitmise alustest on

olemas ja 3) kas võlausaldajate huvid on kahjustatud (PankrS komm II, 2024, § 109 p 1.2.1).

Tagasivõitmine annab pankrotimenetluses seega täiendava õigusliku võimaluse teatud

tingimustele vastavate tehingute ja toimingute kehtetuks tunnistamiseks, eelkõige on

2-23-14715

tagasivõidetavad sellised tehingud, mis on iseenesest kehtivad, kuid tuleb kehtetuks

tunnistada võlausaldajate huvide kahjustamise vältimiseks. Tagasivõidetavad tehingud

kujundatakse ümber kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt (vt ka RKTKo

06.12.2023, 2-20-5103/97, p 12 ja 13.2).

22.3. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldajate jaoks negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks,

mis tulenevad sellistest tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või

eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine, sätestatud tehingute

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et

see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt ka RKTKo 13.02.2019, 2-16-

8552/156, p 19 ja RKTKo 09.04.2014, 3-2-1-18-14, p 38) ja olukorras, mida reguleerib

PankrS § 109, ei saa esitada nõuet tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel. Sellest ei järeldu

aga, nagu ei saaks hageja siinsel juhul tugineda deliktilist või alusetust rikastumisest

tulenevale nõudele. Nimelt on Riigikohus varem selgitanud vaid seda, et tehingu tühisust

käsitletakse PankrS § 109, mitte muudel õiguslike alustel, niivõrd, kuivõrd põhjendused

tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta.

Sellisel juhul kohaldatakse pankrotiseaduse erisätteid (vt ka PankrS II komm, 2024, § 109 p

5). Siinsel juhul on maakohus aga jätnud arvestamata, et asjaolud, millele hageja hagi esitades

tugines, ilmtingimata ei välista võlgniku nõudeid kostja vastu muudel õiguslikel alustel.

23. Pankrotihaldur saab esitada tagasivõitmise hagi siis, kui võlgnik on teinud tehingu või

toimingu, mis kahjustab võlausaldajate huve. Raha ülekandmine arvelduskontolt ei ole aga

tehing ega toiming, mida saaks kehtetuks tunnistada. Raha maksmine on sooritus.

Tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada soorituse aluseks oleva tehingu (RKTKo

22.05.2019, 2-17-8142/38, p 13).

24. Siinsel juhul tugines hageja hagiavalduses esmalt asjaolule, et võlgnikul ei olnud kostja

ees ühestki võlasuhtest tulenevat kohustust. Hageja tõi esile, et võlgnikule tekitasid kahju oma

lojaalsuskohustust rikkunud juhatuse liikmed, kelle poolt tekitatud kahju hüvitamise eest

vastutab kostja kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 tähenduses. Hageja märkis ka seda, et kostja

rikkus sellega üldist käibekohustust ja kahjustas tahtlikult võlgniku omandiõigust. Kui raha

ülekannetel alusvõlasuhet ei olnud, ei ole aga tegemist võlausaldajate huve kahjustava tehingu

või toimingu tagasivõitmise olukorraga. Kui ülekanded tehti ühegi õigusliku aluseta, ei ole

välistatud, et võlgnikul on kostja vastu nõue VÕS § 1043 ja § 1045 alusel, kui täidetud on

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude rahuldamise eeldused.

25. Samuti ei ole iseenesest välistatud, et võlgnikul on kolmanda isiku vastu alusetu

rikastumise võlasuhtest tulenev nõue VÕS § 1027 tähenduses, kui täidetud on VÕS §-s 1028

sätestatud kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused. Hageja saab tagasinõude esitada

VÕS § 1028 alusel siiski üksnes juhul, kui kohustust ei teki või see langeb hiljem ära muul

põhjusel kui näeb ette VÕS § 109 tagasivõitmise alusena. Kui hageja tugineb tehingu tühisuse

alusena vastuolule heade kommetega (TsÜS § 86) selle võlausaldajaid kahjustava iseloomu

tõttu, on siiski tegemist eriseaduses reguleeritud tagasivõitmise alusel kehtetuks tunnistamise

olukorraga, millisel juhul võlaõigusseadust ei kohaldata (vt selle kohta p 22.3 ülal). See ei

välista, et kohustus on langenud ära muul, pankrotiseadusega reguleerimata asjaolude tõttu.

26. Seega olukorras, kus võlgnikul on kolmanda isiku vastu deliktist või alusetust

rikastumisest tulenev nõue, on pankrotihalduril õigus see maksma panna sellel seadusest

tuleneval alusel, mille alusel nõue tekkis. Seejuures on delikti ja alusetu rikastumise korral

tegemist võlgniku nõudeõigusega, mis võlgnikul on koguaeg olemas olnud ja see ei ole

tekkinud üksnes pankroti väljakuulutamise tõttu.

2-23-14715

27. Siinsel juhul ei ole maakohus asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid välja

selgitanud ega kohtuotsuses tuvastanud. Mh ei ole maakohus tuvastanud seda, kas hageja

poolt kostjale tehtud ülekannetel on alustehingud ja kas need kehtivad. Maakohtu järeldus,

nagu oleks hageja kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõude aluseks samad faktilised

asjaolud, mis tagasivõitmise nõudel, nimelt et hageja maksis kostjale raha, on seega ekslik.

Maakohus ei ole eristanud sooritust selle aluseks olevast võlasuhtest ja on jätnud tähelepanuta

hageja esile toodud asjaolud kahju õigusvastase tekitamise kohta. Seetõttu on maakohtu

järeldus, nagu ei oleks hageja nõuet võimalik käsitada muul, kui PankrS §-s 109 jj alusel,

ennatlik.

28. Õige ei ole ka maakohtu järeldus, nagu oleks tagasivõitmise nõude esitamise õigust

lõpetav tähtaeg möödunud. PankrS § 118 lg 2 kohaselt on tagasivõitmise nõude esitamise

tähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates. Võlgniku pankrot kuulutati välja

18.08.2023 ja hagi esitati 17.10.2023, seega tähtaegselt. Käimasoleva pankrotimenetluse

suhtes seaduses sätestatud tähtaegade kulgema hakkamine ja kulgemine ei sõltu võlgniku

suhtes varem läbi viidud pankrotimenetlustest ega pankrotihalduri võimalikust teadmisest

tagasivõitmise alustest. Pankroti väljakuulutamisega 08.08.2023 omandas hageja kõik

pankrotihalduri õigused ja kohustused, samuti volitused esitada nõudeid oma

pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Seega tuleb tehingute puhul, mis on

tehtud kuni viis aastat enne ajutise halduri nimetamist (PankrS § 110 lg 1), arvestada

tagasivõitmise võimalusega sõltumata sellest, et sama võlgniku suhtes on ka varem

pankrotimenetlus läbi viidud.

29. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hageja taotlus, et ringkonnakohus teeks asjas ise vaheotsuse selle kohta, et

hagi kostja vastu on põhjendatud, jääb rahuldamata. Maakohus märgib küll oma otsuses, et

tegemist on vaheotsusega lõppotsusena, kuid antud asjaoludel ei vasta maakohtu otsus TsMS

§ 449 lg-s 1 sätestatud tunnustele.

29.1. Maakohus arutas pooltega 12.11.2024 istungil küsimust, kas hageja hagi on võimalik

esitada võlaõigusseaduse alusel ja kostja soovis selle õigusküsimuse lahendamist vaheotsuses

(12.11.2024 istungi protokoll, dtl 1493). Istungile järgnenud 22.11.2024 menetlusdokumendis

palus kostja teha vaheotsuse järgmiste hageja nõuete eelduste osas: tuvastada, et hageja nõue

saab tugineda üksnes pankrotiõiguse erisätetele, mitte deliktiõiguse ega alusetu rikastumise

sätetele; tuvastada, et hageja tagasivõitmise nõude esitamiseks on õigust lõpetav tähtaeg

möödunud ja tuvastada, et hageja nõuded on aegunud. Maakohus põhjendas vaheotsuse

tegemist sellega, et lahendada tuleb küsimus, kas hageja saab antud hagi sellistel asjaoludel

esitada ja sellele küsimusele eitaval vastamisel puudub vajadus koguda ja analüüsida teatud

tõendeid ja erinevatest nõudealustest tulenevaid küsimusi.

29.2. TsMS § 449 lg 1 kohaselt on kohtul võimalik teha vaheotsus nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju

hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja

nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. Vaheotsust on

seega võimalik teha eelkõige olukorras, kus kahju või muu rahasumma suuruse arvutamine on

keeruline ja menetlusökonoomiliselt on põhjendatud teha esmalt kindlaks muud nõude

eeldused. Vaheotsuse tegemise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse (st nõude ulatuse)

tõendamise eriline kulukus või keerukus, mida maakohus peab vahekohtu otsuse tegemisel

põhjendama (RKTKo 17.01.2018, 2-15-13527/82, p 12), mitte küsimus nõude esitamise

õigusest ja nõude materiaalõiguslikust alusest. Seejuures tuleb nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta tehtud vaheotsuses tuvastada kõik nõude rahuldamise eeldused, välja

2-23-14715

arvatud nõude rahalist ulatust puudutav. Vaheotsust ei tehta seega ka üksnes mõne nõude

eelduse esinemise kohta (01.06.2016, 3-2-1-37-16, p 10). Siinses asjas vaheotsuse tegemise

olukorda ei esinenud ja maakohtu otsus ei vasta ka vaheotsuse tunnustele.

30. Sisuliselt jättis maakohus hagi rahuldamata, leides, et hageja nõude saaks lahendada

üksnes tagasivõitmise nõudena pankrotiseaduses sätestatud alustel, kuid selline nõudeõigus on

seadusest tuleneva tähtaja tõttu lõppenud. Kuna maakohtu otsus ei ole vaheotsus TsMS § 449

lg 1 tähenduses, ei saa ringkonnakohus teha otsust nõude põhjendatuse kohta TsMS § 449 lg 1

tähenduses, nagu palub hageja. Ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arutada

asja pooltega õiguslikust ja faktilisest küljest, hageja nõue kvalifitseerida ja selgitada pooltele

sellest tulenevat asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormist (TsMS § 392). Seejuures saab

maakohus anda hinnangu ka kostja väidetele hageja võimalike nõuete aegumise kohta, kui see

on asjakohane. Olukorras, kus nõude õiguslik kvalifikatsioon võib sõltuda asjas esile toodud

ja tõendatud asjaoludest, võib kohus anda nõudele õigusliku kvalifikatsiooni ka kohtuotsuses.

Sellisel juhul peab pooltele olema menetluses tagatud võimalus esitada seisukohad ja tõendid

kõikide alternatiivsete nõudealuste kohta.

31. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, tuleb see tühistada ka maakohtu

määratud menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

Seetõttu ei ole vajadust eraldi hinnata kostja vastuapellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et

maakohus määras kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ebaõigesti. Maakohtu

otsuse tühistamine menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas toob kaasa

vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise.

32. Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra

ringkonnakohus kindlaks ka menetluskulude jaotust ega rahalist suurust. Menetluskulude

jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173

lg 3 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)