2-22-17809/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17809

Kohtuasi

P.E hagi V.Q vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. jaanuari 2025. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

V.Q apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: P.E (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja: V.Q (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tanel Mällas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 23. jaanuari 2025. a otsus muutmata, kuid täiendada selle

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud V.Q kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-22-17809

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. P.E (hageja) esitas 25.11.2022 Harju Maakohtule hagi V.Q (kostja) vastu, milles palus

mõista kostjalt välja 10 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13

903,33 eurot ja viivise 0,024% päevas põhinõudelt alates 26.11.2022 kuni kohustuse

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 12.06.2001. Abielu lahutati Harju Maakohtu

otsusega 14.12.2021. Pooled sõlmisid 22.02.2018 abieluvaralepingu, millega valisid

varasuhtele varalahususe režiimi ja jagasid ühisvara järgmiselt:

-

Kuusalu alevikus XXX korter jäi kostja lahusvaraks.

-

Tabasalu alevikus QQQ asuv kinnistu jäi kostja lahusvaraks.

-

Kostja kohustus tasuma hagejale seoses ühisvara jagamisega hüvitist 100 000 eurot.

Summa tuli kanda hageja poolt näidatud kontole hiljemalt 22.02.2021. Tasumisega

viivitamise puhuks oli hagejale ette nähtud õigus nõuda kostjalt viivist 0,024% tähtajaks

tasumata summalt iga viivitatud päeva eest (lepingu p 3.5.2).

-

Laenulepingust tulenevad kohustused (kostja ja Hüpoteeklaen AS vahel 11.10.2017

sõlmitud tarbijakrediidileping nr 2615.1017.A) jäävad kostja lahuskohustusteks ja nende

täitmise eest vastutab kostja (lepingu p 3.1.3).

3. Kuna kostja lepingu p-st 3.1.3 tulenevat kohustust ei täitnud, tasus hageja ajavahemikus

13.03.2018–11.04.2019 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 8764,94 eurot. Kostja ei

täitnud ka lepingu p-st 3.5.2 tulenevat kohustust. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda

lisaks kohustuse täitmisele ka viivist lepingujärgses määras.

4. Kostja tasus hagejale ajavahemikus 24.03.2022–16.11.2022 kokku 10 245,61 eurot, mille

hageja arvestas esmajärjekorras abieluvaralepingu p-s 3.1.3 märgitud kohustuste katteks ja

ülejäänud p-s 3.5.2 märgitud viivise katteks.

5. Kostja võlgneb hagejale veel põhivõla 100 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise võla

13 903,33 eurot (15 384 – 1480,67) ja viivise edasiulatuvalt alates hagi esitamisest.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja kohustused hageja ees on täidetud. Ajavahemikus 06.10.2017–19.12.2022 tegi

kostja hagejale makseid, et hageja saaks laenulepingust tulenevaid kohustusi täita, kokku 31

550 eurot. Hageja kinnitas laenumaksete tegemist 8764,94 euro ulatuses ja on seega saanud

22 785,06 eurot õigusliku aluseta. Kostja võõrandas 16.05.2019 kinnistu, mis tagas AS

Hüpoteeklaen laenulepingu täitmist. Müügihinnast 49 347,95 eurot kanti otse laenuandjale.

Sellega on laenulepingust tulenev kohustus täidetud.

2-22-17809

8. Kostja on pärast abieluvaralepingu sõlmimist teinud hagejale erinevate selgitustega

makseid kokku 78 076,03 eurot (arvestamata lastega seotud makseid 173 eurot). Lisaks

leppisid pooled kokku, et kostja teeb makseid läbi oma ettevõtte C hagejale töötasuna.

Tegelikult hageja kostja ettevõttes ei töötanud. 03.05.2020–10.03.2022 tasus kostja ettevõte

hagejale 18 943,10 eurot. Seega on kostja tasunud hagejale kokku ligikaudu 97 000 eurot.

9. Pooled leppisid kokku, et kostja annab hagejale üle sõiduki Porsche 911 Carrera 4, mille

kostja 2019. a suvel ostis. Sõiduki väärtus on ligikaudu 39 000 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 100 000 eurot, 25.11.2022

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 13 903,33 eurot ja viivise 0,024% võlgnetavalt

summalt päevas alates 26.11.2022 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda, kuid menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud.

11. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

11.1. hageja ja kostja abielu sõlmiti 12.06.2001 ja lahutati Harju Maakohtu 14.12.2021

otsusega (jõustunud 14.12.2021).

11.2. 22.02.2018 sõlmisid pooled abieluvaralepingu, millega valiti varalahususe režiim ja

jagati ühisvara järgneval viisil:

a.

Harju maakonnas Kuusalu vallas Kuusalu alevikus XXX asuv korteriomand, mille

eriomandi esemeks on eluruum nr 2, üldpinnaga 32,8 ruutmeetrit, koos selle oluliste ja

päraldistega (edaspidi nimetatud Korteriomand) jääb kostja lahusvaraks

(abieluvaralepingu punkti 3.1.1).

b. Harju maakonnas Harku vallas Tabasalu alevikus QQQ asuv kinnistu koos selle

oluliste osadega ja päraldistega (edaspidi nimetatud Kinnistu) jääb kostja lahusvaraks

(abieluvaralepingu punkt 3.1.2).

c.

Kostja kohustub tasuma hagejale seoses ühisvara jagamisega hüvitist summas ükssada

tuhat (100 000) eurot, milline summa on hagejale enne käesoleva lepingu sõlmimist

tasumata. Nimetatud summa kohustub kostja tasuma hageja poolt näidatud kontole

hiljemalt kahekümne teiseks veebruariks kahe tuhande kahekümne esimesel aastal

(22.02.2021). Tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist null

koma null kakskümmend neli protsenti (0,024%) tähtajaks tasumata summalt iga

viivitatud päeva eest (abieluvaralepingu punkt 3.5.2).

d. Laenulepingust tulenevad kohustused (V.Q ja Hüpoteeklaen AS, registrikood

11663703, vahel 11.10.2017.a. sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 2615.1017.A

tulenevad kohustused, mille tagatiseks on Kinnistule seatud hüpoteek) jäävad üksnes

kostja lahuskohustusteks ning nende täitmise eest vastutab üksnes kostja

(abieluvaralepingu punkt 3.1.3).

12. Asjaolul, et kostja on kandnud hageja pangakontole pärast tarbijakrediidilepingu

sõlmimist ajavahemikus 12.10.2017 kuni 07.02.2018 (viimane ülekanne enne

abieluvaralepingu sõlmimist 22.02.2018) 31 550 eurot, ei oma siinses asjas mingit tähtsust.

Kuni 22.02.2018 kehtis poolte vahel varaühisuse varasuhe, mistõttu oli nii laenukohustuse kui

ka kontodel olevate rahade puhul tegemist ühiskohustuste ja -varaga. Need küsimused

lahendati abieluvaralepingu sõlmimisega. Samal põhjusel on alusetud kostja väited, et osa

raha kanti üle „õigusliku aluseta“. Seega oli võlg laenuandja ees ka pärast abieluvaralepingu

sõlmimist ja hageja täitis oma lahusvara arvelt kostja lahuskohustust kokku 8764,94 eurot.

Asjaolu, et kostja täitis pärast 16.05.2019 kinnistu võõrandamist oma kohustuse AS-le

Hüpoteeklaen, ei oma tähtsust.

2-22-17809

13. Poolte lapse seletuskirjad ei oma asja lahendamisel tähtsust. See kas laps elas emaga või

mitte, ei muuda vanematevahelise kokkuleppe sõlmimise asjaolusid. Abikaasa ülalpidamise

kohustus ei ole sõltuv laste olemasolust või nende kummagi vanema juures elamisest, samuti

ei oma pooltevahelise kokkuleppe puhul tähtust, kas ülalpidamise nõue oleks põhjendatud.

Vaidlus puudub, et kostja maksed selgitusega „AVL“ on tehtud abieluvaralepingust tuleneva

100 000 euro tasumise kohustuse täitmiseks. Seega ei ole loogiline ega eluliselt usutav, et

muu selgitusega maksed oleksid tehtud sama kohustuse täitmiseks. Hageja vande all antud

ütlused kinnitavad, et neil oli kostjaga kokkulepe, mille raames kostja toetas hagejat rahaliselt.

Hageja vande all antud ütluste kohaselt olid hageja enda sissetulekud elamispinna kulude

katmiseks vaevu piisavad, mistõttu on kostjalt ülalpidamise saamine eluliselt usutav. Kostja ei

ole hageja esitatut veenvalt ümber lükanud. Maksed, millel ei ole selgitust „AVL“, ei ole

teostatud abieluvaralepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmiseks.

14. Kostja väited, nagu oleks C OÜ täitnud kostja kohustust, ei ole eluliselt usutavad ega

tõsiseltvõetavad. Kostja väidab sisuliselt, et selle asemel, et maksta hagejale raha, otsustas ta

ilma igasuguse mõistliku põhjuseta maksta nendelt summadelt riigile erinevaid makse jne.

Isegi kui kostja väide oleks tõendatud, siis arvestades, et pool ettevõttest kuulub hagejale,

tuleks kostja nimetatud summa jagada pooleks. Kostja ei saanud täita kohustust hagejale

kasutades selleks hageja enda vara.

15. Porschel puudub loogiline seos kostja kohustusega tasuda hagejale vastavalt

abieluvaralepingule 100 000 eurot. Kohus saab aru, et kostja pidi sõiduki tagastama hageja

lahusvarasse kuuluvale äriühingule, kuid tagastas selle hoopis hagejale. Seega täitis kostja

hagejale sõiduautot andes oma kohustust hagejale kuuluva äriühingu ees, mitte hageja ees.

See, kas kostja täitis oma äriühingu ees olevat kohustust korrektselt, ei oma siinses asjas

tähtsust.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

17. Kaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et kostja tegi hagejale ülekandeid

ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja ei ole hagejaga ühtegi ülalpidamiskokkulepet

sõlminud. Lahutatud abikaasa ülalpidamise nõude esmaseks eelduseks on tema abivajadus, s.o

võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. Selliseid asjaolusid maakohus ei

tuvastanud. Samuti ei selgitanud kohus välja, millistel asjaoludel hageja ja kostja abielu

lahutati. Abielu lahutamise tingis hageja enda käitumine. Seega on maakohtu otsus

põhjendamata. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnormi, mis tõi kaasa ebaõige lahendi.

18. Kostja täitis abieluvaralepingust tulenevat kohustust ja hagejal oli võimalik selle arvel

elatist saada. Puudub loogiline selgitus, miks kostja pidi võtma endale täiendava kohustuse

hageja ees, kellega tal suhted puudusid. Makseid tehti abieluvaralepingu täitmiseks, mitte

hageja ülalpidamiseks.

19. Pooled leppisid kokku, et kostja annab hagejale üle sõiduki Porsche 911 Carrera 4, mille

kostja soetas suvel 2019. Selle arvelt täideti abieluvaralepingut. Maakohtu vastupidised

järeldused on meelevaldsed. Maakohus asus asjaolusid ise hindama, kuigi selliste järelduste

tegemiseks puudusid tõendid. Kostja soetas sõiduki äriühingult, kuid tal puudus kohustus

2-22-17809

tasuda äriühingule selle eest raha. Kohus, tuginedes sellisele väitele, oleks pidanud tuvastama,

kas vastav nõue eksisteeris või mitte. Kohtu otsus põhineb oletustel.

20. C OÜ maksed hagejale ei olnud töötasu. Kostja täitis seeläbi kohustust hageja ees.

Asjaolu, et hageja on äriühingu osanik, ei oma tähtsust. Hagejal oli võimalik tõendada oma

töösuhte olemasolu töölepinguga, kuid ta ei teinud seda. Maakohtu seisukoht, et

abieluvaralepingu täitmine sellisena ei ole loogiline, on oletuslik ega põhine tõenditel.

21. Kostja esitas maakohtus tasaarvestuse avalduse, kuna tasus pärast tarbijakrediidilepingut

ja enne abieluvaralepingut hagejale 31 550 eurot, et hageja tasuks AS-le Hüpoteeklaen

igakuiseid makseid. Hageja kinnitanud ise, et tasus üksnes 8764,94 eurot. Seega sai hageja 22

785,06 eurot kostjalt alusetult.

Vastustaja seisukoht

22. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

24. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel maakohtu poolt

tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 11). Maakohus ei ole nende asjaolude

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist

vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole neid asjaolusid ka vaidlustatud.

25. Hageja nõuab kostjalt siinses asjas abieluvaralepingust tuleneva rahalise kohustuse

täitmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas hagi õigesti. Seejuures ei rikkunud

maakohus menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Samuti

ei ole maakohus eksinud tõendite hindamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega, ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

26. Ekslik on kostja seisukoht, nagu tulnuks maakohtul siinse asja lahendamisel tuvastada, kas

hagejal oli õigus nõuda kostjalt ülalpidamist perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg 3 alusel ajal,

mil kostja tegi hagejale igakuiseid makseid selgitusega „Ülekanne“. Maakohus tuvastas

hageja vande all antud ütluste alusel õigesti, et poolte vahel oli lisaks abieluvaralepingule

kokkulepe selle kohta, et kostja toetab hagejat ja nende ühiseid lapsi rahaliselt. Olukorras, kus

pooled on omavahel ülalpidamise andmises kokku leppinud, ei oma tähtsust see, kas

seadusest tuleneva ülalpidamisnõude esitamise eeldused on täidetud. Maakohus märkis

õigesti, et kostja ei ole hageja esitatut ümber lükanud. Kostja üldsõnalised väited ei lükka

ümber hageja tõendeid selle kohta, et ta sai ülekanded selgitusega „Ülekanne“ muul alusel,

mitte abieluvaralepingu täitmiseks. See, millisel põhjusel poolte abielu lahutati, ei oma aga

siinse asja lahendamisel tähtsust. Maakohus ei pidanud seda välja selgitama.

27. Maakohus leidis õigesti, et sõiduautol Porsche puudub seos kostja abieluvaralepingu

p-st 3.5.2 tuleneva kohustuse täitmisega. Kostja on küll väitnud, et Porsche väärtus tuleb

arvestada kostja abieluvaralepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, kuid ei ole esile toonud

2-22-17809

asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada poolte kokkuleppe abieluvaralepingust tuleneva raha

maksmise kohustuse muutmise ja selle mingis ulatuses sõiduki väärtusega tasaarvestamise

kohta. Ainuüksi asjaolust, et kostja andis hagejale üle auto, ei saa järeldada, et kostja täitis

sellega abieluvaralepingut. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele. Sama sätte kolmanda lõike kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see

on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Siinsel juhul nägi abieluvaraleping kostjale ette kohustuse tasuda hagejale 100 000 eurot

rahas.

28. Ekslik on kostja seisukoht, nagu tulnuks hagejal tõendada, et tal oli C OÜ-ga tööleping.

Arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et C OÜ tegi hagejale töötasu väljamakseid (dtl 171–172).

Kuigi iseenesest võib kohustuse, mida ei pea täitma isiklikult, täita ka kolmas isik (VÕS § 78

lg 1), pidi kostja, kui ta väitis, et kolmas isik tegi makse kostja kohustuse täitmiseks, TsMS §

230 lg 1 järgi esmalt ise esile tooma ja tõendama, et kolmandal isikul oli väljamakse

tegemisel tahe täita sellega kostja isiklikku kohustust. Selliseid asjaolusid ei ole kostja esile

toonud ega tõendanud.

29. Kostja esitas maakohtu menetluses menetlusliku tasaarvestuse avalduse, mille osas ei ole

maakohus kohtuotsuse põhjendustes selget seisukohta võtnud. Nimelt, kui kostja esitab

kohtumenetluses tasaarvestuse vastuväite, tuleb see lahendada otsuse põhjendavas osas (vt ka

RKTKm 03.04.2024, 2-21-7518/93, p 16). Maakohtu otsuse põhjendused ei vasta seega

TsMS § 442 lg-s 8 sätesatud nõuetele, kuna põhjendustest ei nähtu selgelt tasaarvestuse

avalduse tunnustamata jätmine. Maakohtu järeldustest võib siiski aru saada, et maakohtu

hinnangul ei ole kostjal hageja vastu tasaarvestavat nõuet. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, kuid täiendab maakohtu otsuse põhjendusi otsustusega kostja tasaarvestuse

avalduse tunnustamata jätmise kohta.

30. Kostja tugines tasaarvestuse avalduse esitamisel asjaolule, et ta tasus pärast

tarbijakrediidilepingu,

kuid

enne

abieluvaralepingu

sõlmimist

hagejale

tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 31 550 eurot. Maakohus märkis

õigesti, et need maksed, mis kostja tegi hagejale ajavahemikus 12.10.2017–07.02.2018 ja

mille tegemisele kostja tasaarvestuse vastuväide tugineb, ei oma siinse asja lahendamisel

tähtsust, kuna maksed on tehtud poolte ühisvarast poolte ühise kohustuse täitmiseks. Kostja

seisukoht, nagu oleks hageja saanud kostjalt raha alusetult, ei ole õige. Seejuures on eksitav

kostja väide hageja poolt laenuandjale üksnes 8764,94 euro tasumise kohta. Need hageja

maksed on tehtud pärast abieluvaralepingu sõlmimist (dtl 16–17), s.t siis, kui laenulepingu

täitmine oli pooltevahelisest suhtest tulenevalt üksnes kostja kohustus.

31. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust jõuda maakohtust erinevale

järeldusele. Maakohtu otsus jääb seetõttu muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

32. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)