3-25-4275/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHT UM ÄÄ RUS

Kohtuasja number

3-25-4275

Määruse kuupäev

28.11.2025

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X esialgse õiguskaitse taotlus taotlejale tervishoiuteenuse

osutamisel konfidentsiaalsuse tagamiseks kohustamiseks

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde väljavõte X

vabakasutuskontost ajavahemiku 15.07.–14.11.2025

kohta.

2. Vabastada X esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest.

3. Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis taotleja nimi

tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 204 lg 1, § 252 lg 7).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte taotlejale.

ASJAOLUD

1. X (taotleja) esitas 17.11.2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes

teha Ida-Viru Keskhaigla vanglameditsiini osakonnale ettekirjutuse lõpetada tema

konfidentsiaalsuse rikkumine. Taotleja nõudis Ida-Viru Keskhaigla vanglameditsiini

osakonnale 12.11.2025 esitatud pöördumises nr 3-25/2-2/12660 lõpetada tema

konfidentsiaalsuse rikkumine ja tunnistada meediku tegevus õigusvastaseks. Meedik tuli

13.11.2025 ja 15.11.2025 vigastuste fikseerimiseks taotleja juurde koos valvuritega ja taotleja

konfidentsiaalsus oli seetõttu rikutud. Meedik ei tahtnud ka paluda valvuril kõrvale astuda.

Taotlejal ei ole väga sageli võimalik arstiabi saada, kuna turvatöötaja juures viibimisega

rikutakse tema eraelu puutumatust ning tekitatakse talle alandatuse ja solvatuse tunnet ning

tervisekahju. Taotleja palub end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest taotluse

esitamisel.

2. Ida-Viru Keskhaigla selgitas 18.11.2025. a vastuses kohtule, et taotleja kutse meediku

visiidiks lahendati valveõdede poolt (plaaniväline tegevus). Tervishoiutöötaja visiit toimus

kinnipeetava kambris. Haiglale teadaolevalt saadab valvur tervishoiutöötajaid turvalisuse

tagamiseks eluosakondades alati. Haigla hinnangul tegutses tervishoiutöötaja nõuetekohaselt

ning taotlejale pakuti abi. Mitmel korral keeldus taotleja pakutud abist. Väited

konfidentsiaalsuse rikkumise kohta ei vasta tegelikkusele, sest tervishoiutöötajad tegutsesid

3-25-4275

nõuetekohaselt ja valvuritel on vangistusseadusest (VangS) tulenevalt saladuse hoidmise

kohustus.

3. Viru Vangla asus 26.11.2025. a vastuses kohtule seisukohale, et esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamine ei ole põhjendatud, kuna X-ile ei teki ühtegi pöördumatut tagajärge

sellest, kui ta peab jätkuvalt arvestama valvurite juuresviibimisega meediku vastuvõttudel.

Tegemist on vangistusega kaasneva paratamatu ebamugavusega VangS § 41 lg 1 mõttes,

kuivõrd VangS § 66 lg 11 ja justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve

korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 2 p 7 koostoimes ilmneb, et järelevalve hõlmab kõikide

vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamist, sh ka meedikute turvalisust. Juhul, kui

kinnipeetav keeldub tervishoiuteenuse osutamisest põhjusel, et juures viibib valvur, siis on see

isiku enda teadlik valik, mille tagajärgedega ta peab arvestama. X puhul on tegemist

kinnipeetavaga, kes kannab rohkem kui 13 aasta pikkust vanglakaristust Viru Vangla

tugevdatud järelevalvega osakonnas ning kelle osas on individuaalsest täitmiskavast nähtuvalt

riskide hindamisel tuvastatud kõrgohtlikkus. X on analoogseid kaebuseid seoses enda

arusaamaga terviseandmete konfidentsiaalsusest ja vanglaametnike juuresviibimisest esitanud

ka varem (nt kohtuasjad nr 3-24-1992, 3-24-25, 3-25-713). Näiteks kohtuasjas nr 3-25-713

märkis esimese astme kohus kaebuse tagastamisel, et kohtupraktikas on korduvalt leitud, et

vanglaametniku juuresolek tervishoiuteenuste osutamisel on põhjendatud ja õigusaktidega

kooskõlas. Ka ringkonnakohus tagastas määruskaebuse viidates mh HKMS § 207 lg-s 2

sätestatule.1 Seetõttu ei ole vangla hinnangul ka sel põhjusel taotluse rahuldamine

põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 6 tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. X on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise

kohustusest. Kohus võtab taotluse lahendamiseks HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja

materjalide juurde väljavõtte X vabakasutuskontost ajavahemiku 15.07.–14.11.2025 kohta.

5. Kuna taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu kohta nähtub, et lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu

12.04.2016. a kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15 ei suuda taotleja oma majandusliku seisundi tõttu

20 euro suurust menetluskulu tasuda, on menetlusabi andmise majanduslikud eeldused

täidetud. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus

menetlusökonoomiast lähtuvalt mõistlikuks vabastada X HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel

täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

6. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel

või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse

kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt

raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse

õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse

perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg-st 2

lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.

7. X taotleb esialgse õiguskaitse korras tervishoiuteenuse osutaja kohustamist tagama talle

konfidentsiaalsus tervishoiuteenuse osutamisel (HKMS § 251 lg 1 p 3). Esialgse õiguskaitse

kohaldamine on taotleja sõnul vajalik selleks, et taotlejale tagataks arstiabi, kuivõrd valvurite

juuresolek olukorras, kus meditsiiniõde tuleb taotleja kambrisse, tekitab taotlejale hirmu ning

ta ei saa enda terviseprobleemidest rääkida, ilma et valvur seda ei kuuleks. Taotlejat ähvardab

1 Tartu Halduskohtu 10.06.2025. a määrus nr 3-25-713 ja Tartu Ringkonnakohtu 03.07.2025. a määrus nr 3-25-

713.

3-25-4275

tema sõnul tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu, sest

talle tekitatakse tervisekahju.

8. Kohus peab praegusel juhul esialgse õiguskaitse taotlust lubatavaks ning kohtu hinnangul ei

esine menetluslikke takistusi esialgse õiguskaitse taotluse sisuliseks lahendamiseks.

9. Selleks, et kohus saaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldada, peab taotlejal esinema

esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb eelkõige juhul, kui taotleja

õiguste kaitse võib kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega

tähendab esialgse õiguskaitse vajadus ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.

Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid

tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.

10. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida

põhivaidluse äraotsustamist. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus

ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata

välistatud (Riigikohtu 22.09.2014. a määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Seega juhul, kui esialgse

õiguskaitse kohaldamisega kaasneb põhivaidluse äraotsustamine, on esialgse õiguskaitse

vajaduse lävend kõrgem, kuivõrd taotluse rahuldamise eelduseks on ülekaalukas vajadus.

11. Kohus leiab, et põhivaidluse äraotsustamine esialgse õiguskaitse menetluses ei ole

praeguses asjas põhjendatud. Esmalt ei nähtu kohtule, et taotlejale oleks taotluses kirjeldatud

asjaoludel saabunud negatiivseid tagajärgi. Samuti ei ole kohtule äratuntav, et taotluse

rahuldamata jätmisel võiksid taotlejale tekkida sellised negatiivsed tagajärjed, mis õigustaksid

taotluse rahuldamist. Kohtu hinnangul puudub taotlejal ülekaalukas esialgse õiguskaitse

vajadus. Taotleja sõnul ei osutatud talle 13.11.2025 ja 15.11.2025 meditsiiniabi. Taotleja ei

ole rahul ka sellega, et meditsiiniõe visiidil taotleja kambrisse viibib kambris ka vangla

valvur, mistõttu ta ei saa enda terviseprobleemidest rääkida. Kohus on seisukohal, et

eelkirjeldatu ei tõenda, et taotlejale ei osutata meditsiiniabi või tema konfidentsiaalsus

terviseandmetesse puutuvalt ei oleks tagatud. Kui taotleja vabatahtlikult loobub enda

terviseprobleemidest rääkimisest põhjusel, et samas ruumis viibib valvur, ei ole tegemist

haiglale ega vanglale ette heidetava tegevusega. Taotlejale on tagatud vanglas meditsiiniline

abi ning ei ole eluliselt usutav, et vangla valvurid tunneksid huvi ja/või levitaksid just taotleja

terviseandmeid. Õige on ka vangla viide sellele, et vanglaametnikel on kinnipeetavate üle

järelevalve teostamise kohustus (VangS § 66 lg 11, määruse nr 44 § 2 p 7). Ühtlasi viibivad

valvurid meditsiinitöötajate visiitidel kinnipeetavate kambritesse ka meditsiinitöötajate

julgeoleku tagamiseks. Kohtu hinnangul ei välista valvuri viibimine meditsiiniõe läheduses,

kui viimane on taotleja kambris visiidil, taotlejale esmaabi andmist. Ka kohtupraktikas on

korduvalt leitud, et vanglaametniku juuresolek tervishoiuteenuste osutamisel on põhjendatud

ja õigusaktidega kooskõlas. Arvestades eelnevat, puudub kohtul alus arvata, et esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmisel tekib taotlejale tervisekahju ja/või tema terviseandmetesse

suhtutakse pealiskaudselt ja ükskõikselt ning tema konfidentsiaalsus ei ole tagatud. Eelnevat

arvestades ei pea kohus põhjendatuks kohaldada taotletud esialgse õiguskaitse abinõud ning

kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

12. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3,

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)