2-22-9696/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Aleksandr Kondrašov, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-9696

Kohtuasi

VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi

Aktsiaselts KEVELT vastu võlgnevuse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.12.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

KEVELT AS 16.01.2025 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

1 427 326 eurot

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): VioKey

Promedbioscience Tech Invest OÜ (registrikood

14358656, aadress J. Vilmsi tn 47, Tallinn, Harju

maakond 10115), lepinguline esindaja Irina Popova

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): KEVELT AS

(registrikood 10418580, aadress Teaduspargi tn 3/1,

Tallinn, Harju maakond 12618), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vitali Šipilov

Menetluse liik

Istungimenetlus, istung 30.11.2025

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17.12.2024 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis

kostjalt välja viivised 540 075,98 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotuse

osas. Muus osas jätta otsus muutmata.

2. Aktsiaselts KEVELT apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kehtiv otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Mõista välja Aktsiaseltsilt KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest

OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivis summas 540 075,98 eurot.

3.3. Jätta rahuldamata Aktsiaselts KEVELT taotlus kohtuotsuse täitmise korra

kindlaks määramiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3.4. Jätta VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus 95% ulatuses Aktsiaseltsi KEVELT kanda, ülejäänud poolte

menetluskulud nende endi kanda.

3.5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses on VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi

Aktsiaselts KEVELT vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt

sõlmisid pooled 27.12.2017 laenulepingu, millega kostja võttis hagejalt laenu summas

650 000 eurot. Kostja sai lepingujärgse laenusumma kätte 03.01.2018 ülekande teel.

Lepingu p 2.1. kohaselt kohustus võlgnik tasuma laenusumma tagasi 1,5 (pooleteise)

aasta jooksul laenu kättesaamisest so 03.07.2019.

2. Kostja on lepingu raames tasunud hagejale kokku: 154 195,30 eurot. Hageja pöördus

korduvalt kostja poole nõudega tasuda võlgnevus sh kahel korral esitas hageja kostjale

pankrotihoiatused. Laenu tagastamise ja võlgnevuse tasumise lubadusi kostja ei täitnud.

3. Lepingu punkti 4.1 alusel kohustus kostja maksma intressi 5,5% laenusummalt aastas

ehk kokku 53 576,03 eurot. Vastavalt lepingu punktile 4.2 tuli arvestatud intressi maksta

üks kord kvartalis ning intressi esimeseks tasumise ajaks oli 31.03.2018. Kostja tasus

intressi laenu tagastamise tähtpäevaks so 03.07.2019 kokku 44 271,24 eurot ehk 9

304,79 euro võrra lepingu p-ga 4.1 kokkulepitust vähem. Eeltoodust tulenevalt võlgnes

kostja 04.07.2019 s.o kogu laenulepingu summa sissenõutavaks muutumise päeva

seisuga hagejale lepingu järgi 659 304,79 (põhivõlg 650 000 + tasumata intress 9304,79

=659 304,79) eurot.

4. Tulenevalt lepingu p 5.1-st, kui kostja ei tagasta laenu õigeaegselt, kohustub kostja

maksma hagejale viivist 0,1% võlgnetavalt summalt (650 eurot päevas 650 000 suuruse

põhivõla puhul) iga viivitatud päeva eest. 30.06.2022 seisuga moodustab sissenõutavaks

muutunud viivise summa 710 450 eurot (04.07.2019 - 30.06.2022. so 1 093 eurot

viivitatud päeva x 650 €/pv = 710 450 eurot). Juhindudes hea usu põhimõttest, ei nõua

hageja kostjalt viivist põhinõude suurust ületavas summas.

5. Samuti arvestab hageja viivise summa kindlaksmääramisel ajavahemiku 04.07.2019 -

30.06.2022 jooksul kostja poolt tasutud summasid kokku 109 924,02 eurot. Selliselt

nõuab hageja kostjalt hagi esitamise aja seisuga kogutud viivised summas 540 075,98

eurot.

6. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 650 000 eurot,

viivisevõlgnevus kuni 30.06.2022.a. summas 540 075,98 eurot ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022. kuni

otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited hagile

7. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidle vastu väitele, et poolte vahel on 27.12.2017

sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 650 000 eurot.

8. Kostja leiab, et hageja põhinõue tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd laenunõue ei ole

sissenõutavaks muutunud. Kostja on hagejale saatnud saldokinnitused, millest nähtub

laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees. Poolte kokkuleppe järgi tulnuks sellised

saldokinnitused mõlemal poolel allkirjastada, kuid hageja neid allkirjastanud ei ole.

Vaidlust ei ole aga selle üle, et hageja ei ole kordagi saldokinnituste sisu vaidlustanud

ega nõudnud laenu tagastamist. Poolte seaduslikud esindajad on suuliselt kokku

leppinud, et 27.12.2017 sõlmitud laenulepingu laenu tagastamise tingimusi muudetakse

ja lepitakse kokku laenu hilisem tagastamise tähtaeg, mistõttu on hageja sisuliselt

tunnistanud, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev laen ei ole sissenõutavaks muutunud.

Vastavaid läbirääkimisi alustasid pooled juba 2018. aasta lõpus. Samuti sõlmisid pooled

2020. aasta detsembris suulise kokkuleppe, et kostja tasub igakuiselt intresse ning

põhisumma osas jätkavad pooled läbirääkimisi lahenduse leidmiseks (mis viiks lõpuks

võlgnevuse tasumiseni). 2021. aasta jooksul tasus kostja intresse, mis viitab samuti

laenulepingu kehtivuse jätkumisele. Kuna hageja keeldus aga allkirjastamast

saldokinnitusi, ei tasunud kostja enam alates 2022. aasta veebruarist intressimakseid. See

aga ei tähenda, et laenumakse oleks muutunud sissenõutavaks.

9. Kostja on seisukohal, et hageja esitas hagi vaid selleks, et vältida võimalikku nõude

aegumist, millele kostja oleks saanud tugineda. Nagu kostja on selgitanud, on pooled

pidevalt pidanud läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks ning põhimõttelisel

kokkuleppel ka laenu tagastamise tähtaega edasi lükanud, mistõttu ei ole laenulepingust

tulenev nõue sissenõutavaks muutunud. Seega on hageja nõue vastuolus VÕS § 6 lg-ga

1, mille järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Pooled on ka enne käesoleva kohtumenetluse algust pidanud

läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks, misläbi saaks hageja laenu kostjalt tagasi

tunduvalt varem kui kohtumenetluse läbi. Vaatamata sellele on hageja aga siiski

otsustanud hagi esitada, mis ei ole kooskõlas poolte ühise eesmärgiga ega majandusliku

kaalutlusega.

10. Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja see tuleb täielikult rahuldamata jätta. Hageja on

esitanud ka viivisenõude summas 540 075,98 eurot, sest laenulepingu punkti 5.1 järgi on

hagejal õigus nõuda viivise tasumist määraga 0,1% võlgnetavalt summalt iga päeva eest,

kui kostja laenu õigeaegselt ei tagasta. Nagu kostja on selgitanud, siis 27.12.2017

laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel

27.12.2017 laenulepingus kokkulepitud tingimuste muutmisel hilisemate kokkulepetega.

Seda kinnitab ka hageja enda tegevus: − hageja on allkirjastanud 23.01.2020

saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 hagejal mingit viivisenõuet ei

olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue; samuti on kostja 21.07.2022 sõlmitud

kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine.

Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset vaid 27.12.2017 laenulepingu

puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue. Seega on hageja

aktsepteerinud seda, et laenu sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte

kokkuleppel edasi, ka oma tegevusega, sh konkreetsete tahteavaldusega.

11. Alternatiivselt palub kostja kohtul vähendada hageja poolt nõutav viivis nullini,

tuginedes analoogia korras VÕS § 162 lg-le 1. Viivise vähendamine on põhjendatud

seoses kostja majandusliku seisundiga. Esiteks leiab kostja, et viivise vähendamine

nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste tõttu, sest

kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. Samuti on sõjaga seotud

sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL riikide ja Venemaa

vahel. Seega on kostja majandustegevus sõja tõttu tugevalt mõjutatud ja kahjustatud

saanud.

12. Viivise vähendamine on põhjendatud, arvestades hageja senist käitumist: pooled on juba

enne kohtumenetluse algust pidanud läbirääkimisi, mille raames on mh tehtud ka

kokkuleppeid selle kohta, et viivis tasumisele ei kuulu. Seega on hageja nii enne

kohtumenetlust kui ka pärast hagi esitamist teinud otseseid tahteavaldusi viimaks

järelduseni, et hageja ei nõua kostjalt 27.12.2017 laenulepingust tuleneva viivise

tasumist. Kui kohus peaks ka tuvastama, et viivisenõue on olemas, annab see igal juhul

aluse vähendada hageja viivisenõude nullini ehk viivisenõue täies ulatuses rahuldamata

jätta.

13. Alternatiivselt palub kostja kohtul lähtuda viivisenõude arvestamisel VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määrast. Kui kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et laen ei ole

sissenõutavaks muutunud, palub kostja alternatiivselt punktis 2.5 taotletuga lähtuda

hageja viivisenõude arvutamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast

8% aastas. Nimetatud viivisemäära järgi põhinõudelt perioodil 04.07.2019-30.06.2022

(kokku 1093 päeva) arvestatav viivis on kokku 155 572,60 eurot. Kostja palub jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata, hagejal ei ole õigus laenulepingu alusel üleantud summa

tagastamist nõuda, samuti on põhjendamatud hageja intressi- ja viivisenõuded.

Maakohtu otsus

14. Maakohus rahuldas hagi, mõistis Aktsiaseltsilt KEVELT VioKey Promedbioscience

Tech Invest OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse summas 650 000 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis summas 650 000 eurot ja viivise põhinõudelt (650 000 eurot) VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni,

kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse. Jättis rahuldamata Aktsiaselts KEVELT taotluse

kohtuotsuse täitmise korra kindlaks määramiseks. Jättis menetluskulud kostja kanda.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid 27.12.2017 laenulepingu, mille alusel

kandis hageja kostjale 03.01.2018 650 000 eurot (dtl 29-35, 37). Vaidlust ei ole, et kostja

on laenusumma kätte saanud. Vaidlust ei ole ka selles, et 27.12.2017 kirjalikus lepingus

leppisid pooled kokku raha tagastamise tähtaja 1,5 aastat ning seega pidi kostja raha

tagastama hiljemalt 03.07.2019.

16. Kostja leiab, et hagejal puudub alus 03.01.2018 talle üle kantud rahasumma

tagasisaamiseks, kuivõrd leiab, et hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, sest

pooled on detsembris 2020 suuliselt kokku leppinud, et kostja tasub hagejale intressi ja

leping kehtib edasi. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu.

17. Lepingu p 7.2 järgi on kõik lepingu muudatused lubatud ainult poolte kokkuleppel

täiendava kokkuleppe sõlmimise teel lepingu juurde, välja arvatud juhtudel, mis on

otseselt ettenähtud käesoleva lepinguga (dtl 33, 56). Vaidlust ei ole, et pooled ei ole

sõlminud kirjalikku kokkulepet laenu tähtaja muutmiseks. Kuivõrd uut laenulepingu

lisakokkulepet, millest nähtuks uus laenu tagastamise tähtaeg või laenusumma

tagastamise tähtaja määramata ajaks edasilükkamine sõlmitud ei ole, leiab kohus, et hagi

kohtusse esitamise ajaks on laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg

möödunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks.

18. Iseenesest on kostjal õigus selles, et põhimõtteliselt saab lepingut muuta ka suuliselt,

kuid kostja väide, et pooled jõudsid detsembris 2020 suulisele kokkuleppele, et kostja

tasub hagejale edasi intressi ja pooled jätkavad põhisumma osas läbirääkimisi lahenduse

leidmiseks, mis viiks lõpuks võlgnevuse tasumiseni ja seega ei pea kostja tagastama

laenusummat, ei ole tõendamist leidnud.

19. Kohtuistungil kostja tunnistajana üle kuulatud X selgitused olid läbirääkimiste osas olid

kohtu hinnangul konkretiseerimata ja umbmäärased. Kostja taotlusel vande all üle

kuulatud hageja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil, et mitte kunagi pole

27.12.2017 laenulepingu muutmise kokkuleppeid olnud, ei telefoni teel ega kohtumisel

ei olnud kordagi juttu lepingutingimuste muutmisest.

20. Kostja hinnangul kinnitab ka hageja enda tegevus, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev

nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel, kuivõrd hageja on

allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 (mil

hageja väidetav laenu tagastamise tähtaeg oli juba möödas) hagejal mingit viivisenõuet

ei olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue. Samuti on 21.07.2022 sõlmitud

kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine.

Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset, vaid 27.12.2017

laenulepingu puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue.

Kostja järeldab nendest dokumentidest, et hageja on aktsepteerinud seda, et laenu

sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte kokkuleppel edasi ka oma tegevusega,

sh konkreetsete tahteavaldusega.

21. Kohus kostja seisukohta ei jaga. Asja materjalidest nähtub, et asja materjalide juurde

esitatud saldokinnitused on koostatud kostja raamatupidaja poolt. Sellele viitab asjaolu,

et hageja poolt allkirjastamata 18.01.2021 ja 02.01.2022 saldokinnitustel on vaid kostja

raamatupidaja allkiri. Seega saab neist saldokinnitustest vaid järeldada, et hageja ei

nõustunud kostja arvutustega ning hinnanguga tagastatava kohustuse suurusele. See, et

hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse aga ei tähenda koheselt, et pooled

oleksid saavutanud laenulepingu tähtajatu kokkuleppe ja hageja oleks loobunud

viivisenõudest. Kostja on kahjuks jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020

saldokinnitusel viivisenõude olemasolu kohta. Seega ei saa 23.01.2020 saldokinnitusest

kuidagi teha järeldust, et hageja oleks viivisenõudest loobunud ja pooled oleksid

saavutanud kokkuleppe laenulepingu tähtajatuks muutmiseks.

22. Ka 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et

laenulepingut on pikendatud tähtajatult ning viivist ei nõuta. Kokkulepe ei ole suunatud

kostjale. Võlaõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele

võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile ja viivisele.

Kuigi 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppele kehtib Vene Föderatsiooni õigus, ei ole

kohtul alust arvata, et Vene Föderatsiooni õiguses eelpool viidatud üldpõhimõte ei kehti

ning kavatsuste protokollis oleks pidanud ilmtingimata detailselt näitama ka

kõrvalnõuete sh viivise suuruse.

23. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusumma sissenõudmiseks

kohtusse pöördumine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

24. Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ei saa kohus teha teistsugust

järeldust, kui seda, et poolte vahel ei sõlmitud laenulepingu muutmise lepingut ega laenu

tasumise tähtaja edasilükkamise kokkulepet.

25. Kostja hageja laenuarvestusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus kontrollis hageja

arvestust ja nõustub sellega täiesti. Kostja võlgneb hagejale põhisummana tagastamata

laenusumma 650 000 eurot ja kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja

Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise kuni 30.06.2022 summas 540 075,98

eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana

alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Viivisekalkulaatori kohaselt on

viivise suuruseks summalt 650 000 eurot alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni 585 650 eurot.

26. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, nagu oleks hageja viivisenõudest loobunud või oleks

viivisenõudmine hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja

oleks viivisenõudest loobunud. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata

laenusummalt viivise nõudmine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja

vastuolulist käitumist. Pelgalt see, et kostja enda koostatud saldoarvestusel ei olnud

märgitud viivist, ei andnud kostjale veel alust arvata, et hageja on selle allkirjastamisega

loobunud viivisenõudest. Nagu kohus jube eelnevalt märkis, on kostja jätnud

tähelepanuta märkuse 23.01.2020 saldokinnitusel viivisenõude olemasolu kohta. Kostja

ei ole kohtu ette toonud ühtegi muud asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et

hageja on väljendanud kostjale tahet viivisenõudest loobuda. Kostja väited vastuolu

kohta hea usu põhimõttega ei ole asjakohased, ega anna alust viivisenõude rahuldamata

jätmiseks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist.

27. Alternatiivselt palub kostja kohtul viivist vähendada nullini. Kostja leiab, et viivise

vähendamine nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste

tõttu, sest kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis.

28. Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud praegusel juhul kohut veenda, et nõutav viivis oleks

ebaproportsionaalselt suur. Kostja on oma kohustuste täitmisega viivituses 6,5 aastat

ning hagejal on seega õigus kohaldada kostja suhtes õiguskaitsevahendeid. Kohus

märgib, et viivisenõude suurus ei ole iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid

eeskätt kostja poolt kohustuste täitmisega venitamise aja pikkusest.

29. Kohus osundab täiendavalt, ka et majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlgniku

puhul on keelatud viivisenõude välistamine (VÕS § 113 lg 10), seega ei ole võimalik

antud juhul viivisenõuet nullini vähendada. Kohus on ka eelnevalt tuvastanud, et kostja

etteheited hagejale on olnud põhjendamatud, samuti nõustub kohus hageja arvamusega

Vene-Ukraina sõja kontekstis: hageja nõue muutus sissenõutavaks 04.07.2019, Venemaa

täiemahuline kallaletung Ukrainale aga 24.02.2022.

30. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlgnevuse kuni 30.06.2022

summas 540 075,98 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt

kindla summana alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab

kostjalt välja viivise põhinõude ulatuses ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

kuni võla tasumiseni. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise

kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat

viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja

viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses; sel juhul peab võlausaldaja

tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on

14.06.2005 otsuse 3-2-1-66-05 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema

viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse

seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju

olemasolu tõendanud. Samuti ei ole viivisenõue põhinõude ulatuses ebamõistlikult suur

nagu on leidnud kostja.

31. Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus

summas 650 000 eurot, alates 04.07.2022 sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas

650 000 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates kohtuotsuse

tegemisest kuni kohustuse täitmiseni kostjalt välja mõista.

32. Kostja palus kohtul määrata kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra. Hageja vaidleb

taotlusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja hinnangul ei ole kostja

põhitegevus Vene Föderatsiooni ega Valgevenega seotud. Lisaks on hageja seisukohal,

et kostjale pidid Vene Föderatsioonis toimuva äritegevusega seotud riskid olema

teadlikud juba eelnevalt, kui pärast 2014 Krimmi poolsaare annekteerimist kehtestas

Euroopa Liit Vene Föderatsiooni suhtes laialdased majandussanktsioonid.

33. Kohus jätab kostja taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks

rahuldamata. Kostja taotlus maksegraafiku osas lükkab otsuse täitmise tähtaja edasi paari

aasta pikkuseks tähtajaks. Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja

sissenõutavaks muutunud nõude osas täitedokument ning sellisel viisil otsuse täitmise

viisi kindlaks määramine riivab oluliselt hageja õigusi ja huve. Selline kokkulepe oleks

kohtu hinnangul võimalik üksnes hageja nõusolekul. Käesoleval juhul hageja sellist

nõusolekut andnud ei ole.

Apellatsioonkaebus

34. Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

hagi jätta rahuldamata, alternatiivselt hagi rahuldamise korral ja selles osas Harju

Maakohtu 17.12.2024 otsuse muutmata jätmise korral määrata kindlaks kohtuotsuse

täitmise kord järgmiselt: a. esimese osamakse summas 100 000 eurot tasub aktsiaselts

KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ-le 30 päeva jooksul pärast asja

lõpetava kohtuotsuse jõustumist; b. ülejäänud laenusumma (põhinõue) 550 000 eurot

tasub aktsiaselts KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ-le võrdsete

osamaksetena summas 61 111,11 eurot kohtuotsuse jõustumise kuule järgneva 9 kuu

jooksul iga kuu 30. kuupäevaks; c. laenusummale (põhinõue) 650 000 eurot täiendavate

summade väljamõistmise korral tasub aktsiaselts KEVELT VioKey need

Promedbioscience Tech Invest OÜle alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 10.

kuust osamaksetena, mis ei ületa 60 000 eurot kuus, iga kuu 30. kuupäevaks.

35. Apellatsioonkaebuse järgi oli pooltel kokkulepe laenu tagastamise tähtaja muutmise

kohta, seda tõendavad nii 14.10.2024 istungil antud tunnistaja ütlused kui ka poolte

käitumine (intressi tasumine ja selle vastuvõtmine hageja poolt) ning pärast kokkuleppe

sõlmimist vormistatud dokumendid. Maakohtu otsus võimaldab viivist summas 650 000

kuni 1 300 000 eurot – sellise suurusega viivis ei ole kooskõlas viivise eesmärkidega.

Viivise vähendamine on põhjendanud ka kostja majandusliku seisundi tõttu – Venemaa-

Ukraina sõja tõttu on kostja sattunud majanduslikult keerulisse olukorda (sh on kostjal

oluline ja osaliselt ajatatud maksuvõlg) ning kohtuotsuse täitmine võib tuua kaasa tema

maksejõuetuse. Juhul, kui kohus siiski rahuldab hagi, tuleb neil põhjustel määrata

kindlaks kohtuotsuse täitmise kord - sisuliselt oleks olukord samaväärne sellele, kui

kohus määraks laenu tagastamise tähtaja kui 2020. a kokkuleppes lahtiseks jäetud

tingimuse.

36. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja vääralt kohaldanud materiaalõigust.

Lisaks on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme – muu hulgas on

maakohus väljunud haginõude raamest, arvestades viivist pärast hagi esitamist hageja

nõutust suurema määraga ning mõistes viivist välja üle põhivõla, kuigi hageja seda ei

nõudnud. Selle tulemusena on maakohus mõistnud hageja kasuks kostjalt välja viivise

summas, mis moodustab 100% kuni 200% põhivõlgnevusest, ehk suurendanud viivise

kaudu võlasummat 2-3 korda. Samuti peaks kostja kohtuotsuse tulemusena maksma

sama perioodi eest nii intressi kui ka viivist.

Vastus apellatsioonkaebusele

37. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

38. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis

kostjalt välja viivised 540 075,98 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas jätta otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

39. Asja materjalidest nähtuvalt puudub apellatsioonimenetluses vaidlus selles, et:

-Pooled sõlmisid 27.12.2017 laenulepingu, mille alusel kandis hageja kostjale 03.01.2018 650

000 eurot (dtl 29-35, 37).

-Kostja sai laenusumma kätte.

-27.12.2017 kirjalikus lepingus leppisid pooled kokku raha tagastamise tähtaja 1,5 aastat ning

seega pidi kostja raha tagastama hiljemalt 03.07.2019.

-Lepingu p 7.2 järgi on kõik lepingu muudatused lubatud ainult poolte kokkuleppel täiendava

kokkuleppe sõlmimise teel lepingu juurde, välja arvatud juhtudel, mis on otseselt ettenähtud

käesoleva lepinguga (dtl 33, 56).

-Pooled ei ole sõlminud kirjalikku kokkulepet laenu tähtaja muutmiseks.

40. Apellatsioonimenetluses on vaidlus jätkuvalt selles, kas laenulepingust tulenev kostja

kohustus tagastada laenusumma on muutunud sissenõutavaks ning kas ja millises

ulatuses on põhjendatud hageja viivisenõue.

41. Kostja leiab, et laenusumma tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna

pooled sõlmisid kokkuleppe täitmise tähtaja edasilükkamiseks. Ringkonnakohus saab

kostja väidetest aru nii, et kokkuleppega muudeti väidetavalt täitmine tähtajatuks, st

konkreetne tähtaeg jäi määramata. Kostjal tuli vastavalt TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada

poolte tahteavaldusi lepingu täitmise tähtaja muutmiseks. Maakohus tuvastas, sh kostja

taotluse alusel hageja seadusliku esindaja ärakuulamisel antud seletustest ja tunnistajate

ütlustest, et hageja ja kostja ei ole kunagi sõlminud kokkulepet lepingu täitmise tähtaja

muutmiseks. Asjas tuli ka tuvastada, kas kostja võis hageja käitumisest, eelkõige

23.01.2020 allkirjastatud saldokinnitusest järeldada, et lepingu tähtaega on muudetud.

Maakohus analüüsis igakülgselt asjas esitatud väiteid ja tõendeid ning leidis

ringkonnakohtu arvates põhjendatult, et kostja väited ei ole tõendatud. Ringkonnakohus

ei korda selles osas pikemalt maakohtu seisukohti nõustudes nendega TsMS 654 lg 6

alusel. TsÜS § 68 lg 2 ja 3 järgset otsest või kaudset tahteavaldust, millest nähtuks

hageja soovi tuua kaasa õiguslik tagajärg, st lepingu täitmise tähtaja muutmine, asjas

veenvalt tuvastada võimalik ei ole. Kuna konkreetsete läbirääkimiste pidamine lepingu

täitmise tähtaja edasilükkamiseks tõendamist ei leidnud, 2019.aastal pidi kostja hagejale

intressi maksma, sest lepingu täitmise tähtaeg saabus 2019.a, siis ei ole ainuüksi hageja

23.01.2020.a saldokinnitus, milles on märgitud intressivõlgnevus ebaõige suurusega,

veenvaks tõendiks, et tõendada hageja tahteavaldust lepingu täitmise tähtaja

edasilükkamiseks määramata ajaks. Maakohus leidis seega põhjendatult, et hageja

põhinõue on muutunud sissenõutavaks ning rahuldas õigesti selles osas hagi.

42. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise kindla summana ning ka edasiulatuvalt TsMS

§ 367 järgi. Poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 5.1 sisaldus kokkulepe, et kui kostja ei

tagasta laenu õigeaegselt, kohustub kostja maksma hagejale viivist 0,1% võlgnetavalt

summalt (650 eurot päevas 650 000 suuruse põhivõla puhul) iga viivitatud päeva eest.

Hagiavalduses tõi hageja esile, et 30.06.2022 seisuga moodustab sissenõutavaks

muutunud viivise summa 710 450 eurot (04.07.2019 - 30.06.2022. so 1 093 eurot

viivitatud päeva x 650 €/pv = 710 450 eurot). Hageja osutas, et juhindudes hea usu

põhimõttest, ei nõua hageja kostjalt viivist põhinõude suurust ületavas summas ning ka

seda, et hageja arvestab viivise summa kindlaksmääramisel ajavahemiku 04.07.2019 -

30.06.2022 jooksul kostja poolt tasutud summasid kokku 109 924,02 eurot, millest

tulenevalt nõuab viivist 540 075,98 eurot.

43. Hagiavalduses palus hageja seonduvalt viivisenõudega mõista kostjalt hageja kasuks

välja viivise arvestatuna seisuga 30.06.2022.a (hagi esitati 01.07.2022) 540 075,98 eurot,

samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana

alates 01.07.2022. kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus tuvastas, et hagi

esitamisest kuni otsuse tegemiseni moodustab viivise suurus täiendavalt 585 650 eurot.

Maakohus tõi esile, et erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus

põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud

rohkem kui seadusjärgses suuruses ning sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju

olemasolu suuremas ulatuses. Maakohus osutas sealjuures ka Riigikohtu 4.06.2005

otsuse 3-2-1-66-05 punktidele 18-19. Maakohus avaldas seisukoha, et antud juhul ei ole

hageja vastava kahju olemasolu tõendanud.

44. Hoolimata eeltoodust mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivise summas 650 000 eurot ja viivise põhinõudelt (650 000 eurot) VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni,

kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.

45. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohtu otsus on viivise

väljamõistmise põhjendamisel vastuoluline, sest maakohtu otsuse järgi on hagejal

kohustus tasuda viivist üle põhivõla suuruse, arvestamata isegi kohtuotsuse tegemisest

edasiulatuvat viivist. Hagis tõi hageja esile, et ta on juba kostja poolt tasutud 109 924,02

eurot arvestanud viivise katteks. Arvestades, et maakohtu otsuse järgi ei ole hageja

tõendanud kahju tekkimist ulatuses, mis ületab põhivõla suurust, ei saanud maakohus

mõista kostjalt välja viivist suuremas ulatuses kui 540 075,98 eurot. Samuti on

ebaõigesti välja mõistetud viivis otsuse tegemisest edasiulatuvalt seadusjärgses määras

kuni põhivõla tasumiseni, sest ka edasiulatuva viivise kulgemise korral ületab viivise

suurus põhivõla suurust.

46. Ülejäänud viivisenõuet puudutavad vastuväited on maakohus õigesti lahendanud.

Ringkonnakohtul puudub alus neid seisukohti muuta. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles, et viivisenõude vähendamiseks puudus alus, samuti jättis maakohus

põhjendatult kohtuotsuse täitmise korra määramata, ringkonnakohus ei korda maakohtu

põhjendusi TsMS 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 445 alusel saab

kostja taotluses märgitud viisil täitmise korda kindlaks määrata vaid väga erandlikel

asjaoludel. Selliste asjaolude tõendamiskoormis on kostjal. Käesolevaks ajaks on selge,

et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega hageja ees viivituses juba üle 6 aastat. Asjas

ei ole kostja tõendanud selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse taotlus

rahuldada. Seega jääb kostja taotletud kohtuotsuse täitmise kord määramata.

Menetluskulude jaotus

47. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda, kuna käesoleva otsusega tühistatakse

osaliselt maakohtu otsus ning lõpptulemusena rahuldatakse hagi ja apellatsioonkaebus

osaliselt, siis arvestades vaidluse olemust ning hagi rahuldatud ja rahuldamata osa

proportsiooni, tuleb hageja menetluskulud 95 % ulatuses nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda, ülejäänud poolte

menetluskulud nende endi kanda.

48. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2

järgi.

/allkirjastatud digitaalselt/