3-25-1892/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-25-1892

27. november 2025

Kadri Palm

Xi kaebus Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-

3/153 ja 10. juuni 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/97-2

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Kalle Meho

Kaasatud haldusorgan – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja

Laura Glaase

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta Xi taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.

3. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. detsembril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-25-1892

1. Tartu Vangla tunnistas 8. mai 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/153 kinnipeetav Xi süüdi

Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla

kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) punkti 8.5.2 rikkumises, määrates talle

distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamise 10 päevaks. Vangla otsustas

karistuse täitmisele pööramise edasi lükata katseajaga kolm kuud tingimusel, et isik ei pane

katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Käskkirja kohaselt seisnes Xi rikkumine selles, et ta

võttis 8. aprillil 2025 vastu kaaskinnipeetava poolt talle antud topsi, mis oli täis

suhkruasendajat (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 19-21).

2. X esitas 8. ja 9. mail 2025 vaide Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153

kehtetuks tunnistamiseks (dtl 22-35), mille Tartu Vangla jättis 10. juuni 2025. a

vaideotsusega nr 1-8/2-25/97-2 rahuldamata (dtl 36-38). Vaideotsuse põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

1) Kinnipeetava subjektiivne hinnang vangistusseaduse (VangS) § 65 lg 5 mõjude kohta tema

vangistusele, ei mõjuta kuidagi 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 õiguspärasust ega

kuulu arvesse võtmisele karistuste kaalumisel.

2) Vangla on 8. mai 2025. a käskkirjas nr 2-25/1-3/153 nõuetekohaselt põhjendanud

distsiplinaarkorras karistamise vajadust ning kaalunud kinnipeetavale määratud karistuse liiki

ning määra. X on enda käitumises olnud järjepidev ning teda oli kõigest paar kuud varem juba

karistatud noomitusega samalaadse rikkumise toimepanemise eest, millele vaatamata isik

vajalikke järeldusi ei teinud. Ka tuleb arvesse võtta, et isik pani rikkumise toime tingituna

asjaolust, et varasemalt samal päeval võeti tema kambrist juba ära talle mitte kuulunud

samalaadsed esemed, mida ta üritas koheselt uuesti samal viisil läbi uue rikkumise

toimepanemise asendada. Isikule määratud karistus on lubatud ja kergemapoolsem. Isiku

subjektiivne arvamus, et mingi kehtiv piirang on amortiseerunud, ei anna isikule õigust selle

rikkumiseks ega muuda vangla tegevust selle rikkumise eest karistamisel õigusvastaseks.

3) Praktikas tuleb üldjuhul kõne alla VangS § 63 lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse mitte

määramine ning selle asemel preventiivse vestluse läbi viimine pigem siis, kui tegemist ei ole

isiku poolse süstemaatilise käitumisega, isik mõistab enda rikkumist ning vanglal on alust

arvata, et suudab vestluse mõjul korrigeerida enda edaspidist käitumist vanglas. X seevastu

väljendab selgelt, et ei näe probleemi enda tegevuses rikkumiste toimepanemisel.

4) Vanglateenistuse ametnike poolt erinevate sündmuste kohta ettekande koostamine ei võrdu

tema süüdistamisega distsiplinaarrikkumise toimepanemises. Distsiplinaarmenetluse käigus

tuleb lugeda VangS § 64 lg 2 mõistes isiku süüdistamiseks hetke, kui talle tutvustatakse

distsiplinaarmenetluse algatamise teatist, antakse võimalus tutvuda enda õiguste ja

kohustustega distsiplinaarmenetluse käigus ning tutvuda distsiplinaarmenetluse algatamise

ajendiks oleva rikkumise asjaoludega. Vastav toiming teostati 16. aprillil 2025.

3. X esitas 10. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 8. mai 2025. a

käskkirja nr 2-25/1-3/153 ja 10. juuni 2025. a otsuse nr 1-8/2-25/97-2 tühistamiseks.

Seejuures taotles kaebaja VangS § 63, § 64 ja § 65 põhiseadusvastaseks tunnistamist. Koos

kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja

taotluse riigi õigusabi saamiseks (dtl 1-15).

4. Tartu Halduskohus vabastas 13. juuni 2025. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu

3-25-1892

Vangla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama. Seejuures jättis kohus kaebaja taotluse riigi

õigusabi saamiseks rahuldamata (dtl 40-42).

5. Tartu Vangla esitas 18. juulil 2025 vastuse kaebusele (dtl 54-57).

6. Tartu Halduskohus kaasas 1. augusti 2025. a määrusega menetlusse arvamuse andmiseks

Justiits- ja Digiministeeriumi (dtl 59-61), kes esitas arvamuse 2. septembril 2025 (dtl 138-

141).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/153 ja 10. juuni

2025. a vaideotsust nr 1-8/2-25/97-2, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) Karistuse määramisel on kasutatud amortiseerunud VangS sätteid ja lähtutud on

meelevaldsetest kaalutlustest. VangS § 63, § 64 ja § 65 tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks,

kuna meelevaldne karistamine on põhiseadusega keelatud.

2) Kaebaja ei rikkunud vangla kodukorda sel määral, et see annaks aluse distsiplinaarkaristuse

määramiseks. Vastutaja oleks saanud olukorra lahendada inimlikult vestlusega.

Distsiplinaarmenetluse algatamine ja karistuse määramine peaks olema võimalik ainult väga

erandlikel juhtudel. Lisaks on kaebajale juba määratud teleri keeld kokku 50 päeva, mistõttu

ei täida määratud distsiplinaarkaristus oma eesmärki.

3) Vangla ei teavitanud koheselt kaebajat distsiplinaarrikkumisest ning kaebajale ei antud

õigust koheselt selgituste andmiseks. Kaebaja sai distsiplinaarrikkumisest teada alles hiljem

distsiplinaarmenetluse käigus ja selgitusi vahetult rikkumise järgselt ta esitada ei saanud, kuna

kaebaja isegi ei teadnud, et ta rikkumise toime on pannud.

4) Määratud distsiplinaarkaristusel on kaebajale oluline negatiivne mõju, kuivõrd karistuse

kehtivusajal ei vabastata isikut üsna reaalselt ennetähtaegselt, isikut ei lasta avavanglasse, isik

ei pääse trennidesse ja huvialaringidesse ning ei saa osaleda perepäeval, üritustel jne. Seega

juhul, kui isik on ära kandnud talle määratud distsiplinaarkaristuse, kaasneb lisaks veel 12

kuud karistuse kehtimisel erinevad piirangud ja keelde. Vaidlusaluse käskkirja alusel

määratud karistuse täpne negatiivne mõju tuleb kohtumenetluses välja selgitada.

5) Kaebajat on diskrimineeritud tema isiku tõttu ning toimub kinnipeetavate ebavõrdne

kohtlemine. Kaebajale on teada kinnipeetav, kelle kohta koostatud ettekannetes kirjeldatud

rikkumised on tõsisemad kui kaebaja tänased rikkumised kokku, kuid kaaskinnipeetava suhtes

ei ole distsiplinaarmenetlust alustatud.

8. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastustes kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) 8. aprillil 2025 koostatud ettekandest nr 2-25-1134 nähtub, et 8. aprillil 2025 kella 19.55

paiku liikus valvur koos kaebajaga läbi S8 eluosakonna tema kambri juurde. Samal ajal tuli

vastu kaaskinnipeetav, kes hakkas kaebajaga kätlema. Valvur nägi, et kaaskinnipeetav andis

kaebajale midagi. Valvur andis korralduse kaebajale see asi tema kätte anda. Algselt kaebaja

ütles, et tal pole midagi, aga hiljem kukkus tal eluosakonnas purk maha ja siis andis ta selle

asja üle, milleks oli topsitäis suhkruasendajat. Eelmainitut kinnitab ka videosalvestis.

3-25-1892

2) Kuna kaebaja ei olnud nimetatud eset vangla kaupluse vahendusel omandanud, siis ei

saanud olla tegemist talle kuulunud esemega ning tegemist on kas teistelt kinnipeetavatelt

omandatud, laenatud või ajutiseks kasutamiseks võetud teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud

või peremehetute asjaga. Ka kaebusest nähtuvalt on kaebaja omaks võtnud asjaolu, et ta

omandas vastava eseme kaaskinnipeetavalt.

3) Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 57

lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos

vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke

asju. Igasugune muu viis esemeid enda valdusesse saada on keelatud. Esemete edasiandmise

ja vahendamisega teistele kinnipeetavatele muutub raskendatuks kontrolli teostamine esemete

üle, sest vanglale ei oleks teada nende asukoht, samuti võivad edasiantavasse või

vahendatavasse esemesse olla peidetud keelatud esemeid, mis võib tuua kaasa julgeolekuohu.

Tartu Vangla peab omama kontrolli ja ülevaadet kinnipeetavate valduses olevate esemete üle

ning vangla üldist julgeolekut saab pidada üheks olulisemaks eesmärgiks.

4) Käskkirjas on märgitud õigesti, et on märgiline, et kaebaja otsis 8. aprillil 2025 koheselt

pärast talle mitte kuulunud suhkruasendajate äravõtmist juba samal päeval uusi keelatud viise

nende asendamiseks. Käesolev ning mitmed menetluses olevad samalaadsed ettekanded

näitavad selgelt, et kinnipeetava soov keelatud viisil endale erinevate igapäeva eluliste

vahendite hankimiseks, on ajas endiselt püsiv ning talle varasemalt määratud

distsiplinaarkaristused samade rikkumiste kohta, ei ole omanud temale mingit mõju.

5) Ettekande koostamine ei tähenda veel distsiplinaarmenetluse alustamist ning VangS § 64 lg

2 ei pea silmas ettekande koostamise fakti kui konkreetse sündmuse asjaolude kirjalikku

talletamist. VangS § 64 lg-s 2 sätestatu rakendumisest on võimalik rääkida peale seda, kui

vangla on otsustanud alustada ettekandes toodu pinnalt distsiplinaarmenetlust.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 p 2 kohaselt algab haldusorgani initsiatiivil algatatud

haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Kaebajat teavitati 16. aprillil 2025

distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti temale võimalus anda

omapoolseid selgitusi.

6) Käskkirjas toodud kaalutlusi ja põhjendusi kinnipeetavale karistuse määramise vajalikkuse

ja põhjendatuse osas saab lugeda piisavaks. Seejuures on kinnipeetavale määratud karistuse

liigi ning määra valik kaalutletud. Kaebajale on vaideotsuses täiendavalt põhjendatud temale

karistuse määramise otstarbekust ning selgitatud, miks saab käskkirja nr 2-25/1-3/153 lugeda

õiguspäraseks.

9. Justiits- ja Digiministeerium esitas 2. septembril 2025 arvamuse, milles tõi esile järgmist.

1) Näib, et kaebaja ei ole rahul sellega, et kinnipeetavad ei või omavahel asju vahetada ja

leiab, et sellise keelu rikkumise eest ei peaks määrama distsiplinaarkaristust. Sellise

hinnanguga nõustuda ei saa. Vangla kohustus on korrarikkumistele reageerida kohasel viisil,

st vajadusel alustada distsiplinaarmenetlus ja määrata rikkumise eest karistus.

2) Vangla peab jälgima, et kinnipeetavate vahel ei tekiks võlasuhteid (millele võib sageli

viidata just omavahel asjade vahetamine) ja jälgima, et inimene ei pane vanglas toime uusi

korrarikkumisi. Olmeküsimuste reguleerimine vangla kodukorras aitab tagada võrdset

kohtlemist, samuti aitab see muu hulgas ennetada võlasuhete tekkimist. Just sel põhjusel on

ka oluline, et kinnipeetavad ei vahetaks omavahel asju ega kasutaks neid maksevahendina või

vahetuskaubana. Vangla kontekstis ei ole asjakohane väita, justkui osa esemete vahetamisi

oleks lubatav ja osa mitte.

3-25-1892

3) Kodukorra järgimise kaudu on inimesel võimalik näidata, et suudab ühiskonnas kehtestatud

reeglite järgi käituda ilma neid rikkumata. Juhul kui inimene ei suuda vanglas kehtestatud

reeglitest kinni pidada, ei teki ka veendumust, et inimene suudab vabaduses õiguskuulekat elu

elada.

4) Kui distsiplinaarkaristus ei ole varem toiminud, ei saa sellest järeldada, et rangemat

karistust ei tohiks üldse määrata. Lisaks ei ole tegu rangeima karistusega, vaid noomitusele

kui kõige kergema karistusele järgneva raskusastmega karistusega. Seega ei saa väita, et

vangla oleks valinud rangeima meetme, otse vastupidi.

5) VangS § 64 lg 41 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates

rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise

teadasaamise päevast arvates. Vangla sai rikkumisest teada 8. aprillil 2025, teavitas

kinnipeetavat menetluse läbiviimisest 16. aprillil 2025 ja tegi otsuse distsiplinaarkaristuse

määramise kohta 8. mail 2025. Seega on menetlus läbi viidud seaduses sätestatud tähtaja

jooksul.

6) Arvestades rikkumise laadile lisaks seda, et vangla määras raskusastmelt leebe karistuse,

andes samas inimesele võimaluse oma käitumist juhtides selle reaalsetest mõjudest hoiduda

(katseaeg), on vangla arvestanud distsiplinaarkaristuse määramisel vangistuse täideviimise

eesmärke. Kaebaja poolt kohtule esitatud põhjendustest ei nähtu asjaolusid, mis oleksid

võinud kuidagi mõjutada karistuse määramist. Samuti ei nähtu, et karistuse määramine oleks

kuidagi vastuolus kaebaja individuaalsete karistuse täideviimise eesmärkidega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkirja,

millega talle määrati Tartu Vangla kodukorra p 8.5.2 nõuete rikkumise eest

distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamine 10 päeva.

11. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul on vastustaja 8. mai

2025. a käskkiri, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus, õiguspärane.

12. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide

nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel juhindutakse VangS §-s 64 sätestatud korrast.

Distsiplinaarkaristuse määramiseks on esmalt vaja tuvastada, kas kinnipeetav on toime

pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Seega tuli kaebaja

karistamiseks teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kaebaja tegevus rikkus, milles see tegevus

seisnes ning kaebaja süü.

13. Tartu Vangla algatas kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse ajendatuna valvuri 8. aprilli

2025. a ettekandest nr 2-25-1134. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi, kuna vangla kahtlustas

kaebajat Tartu Vangla kodukorra p 8.5.2 rikkumises. Viidatud kodukorra p 8.5.2 sätestab, et

kinnipeetaval on keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks

tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks

teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a kambrikaaslase loal vaadata

kambris tema televiisorit või kasutada tema veekeetjat või keeduspiraali).

14. Tartu Vangla teise üksuse valvur Anvar Silla 8. aprilli 2025. a ettekandest nr 2-25-1134

(dtl 48) nähtuvalt liikus valvur koos kaebajaga läbi S-8 sektori tema kambri juurde. Samas

3-25-1892

ajal tuli vastu teine kinnipeetav, kes hakkas kaebajaga kätlema. Valvur nägi, et teine

kinnipeetav andis kaebajale midagi. Valvur andis kaebajale korralduse see asi valvuri kätte

anda. Algselt ütles kinnipeetav, et tal pole midagi, aga hiljem kukkus tal sektoris purk maha ja

siis andis kaebaja selle, milleks oli topsitäis suhkruasendajat, valvurile. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlustanud tuvastatud faktilisi asjaolusid, sh seda, et kaebaja võttis

enda kätte teise kinnipeetava eseme, varjas seda ning andis hiljem ametnikule üle.

15. Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja ei ole täitnud VangS § 64 lg-test 2 ja 4

tulenevat kohustust teavitada kaebajat koheselt distsiplinaarrikkumisest, milles teda

süüdistatakse. Samuti ei antud kaebajale võimalust selgituste esitamiseks. Vastustaja on

seisukohal, et VangS § 64 lg-s 2 sätestatu rakendumisest on võimalik rääkida alles peale seda,

kui vangla on otsustanud alustada ettekandes toodu pinnalt distsiplinaarmenetlust.

16. VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest,

milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Nii Tartu Vangla 8. mai

2025. a distsiplinaarmenetluse protokollist nr 2-25/1-5/147 (dtl 50) kui Tartu Vangla 8. mai

2025. a käskkirjast nr 2-25/1-3/153 (dtl 19) nähtub, et kaebaja suhtes algatati

distsiplinaarmenetlus ajendatult valvur A. Silla 8. aprilli 2025. a ettekandest. Samas ei ole

kummaski dokumendis (ega ka Tartu Vangla 10. juuni 2025. a vaideotsuses nr 1-8/2-25/97-2)

sõnaselgelt fikseeritud, mis kuupäeval distsiplinaarmenetlus algatati – kirjas on vaid

distsiplinaarmenetluse algatamise ajend ja kuupäev, millal kaebajat distsiplinaarmenetluse

läbiviimisest teavitati. Vangla seisukohtadest järeldub, et distsiplinaarmenetluse algatamise

kuupäevaks ei olnud 8. aprill 2025, kui ettekanne nr 2-25-1134 koostati.

17. Kohus palus vastustajal täiendavalt selgitada, kas praegusel juhul algas

distsiplinaarmenetlus 8. aprillil 2025 ettekande nr 2-25-1134 koostamisega, 16. aprillil 2024,

mil kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, või mõnel muul hetkel. Vastustaja

selgitas (dtl 133), et distsiplinaarmenetluse alustamise hetkeks tuleb lugeda ajahetke, kui

kaebajat teavitati tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest Tartu Vangla kodukorra

punkti 8.5.2. rikkumise kahtluse tunnustel – see on 16. aprillil 2025. a. Distsipliinirikkumisest

on kaebajat vastavalt VangS § 64 lg-le 2 informeeritud vastava teatisega, millele kaebaja oli

keeldunud allkirja andmast (dtl 126).

18. Kohus nõustub vastustajaga, et ettekande koostamine ei tähenda veel

distsiplinaarmenetluse alustamist ning VangS § 64 lg 2 ei pea silmas ettekande koostamise

fakti kui konkreetse sündmuse asjaolude kirjalikku talletamist. VangS § 64 lg-s 2 sätestatu

rakendumisest on võimalik rääkida peale seda, kui vangla on otsustanud alustada ettekandes

toodu pinnalt distsiplinaarmenetlust. Kaebajat teavitati 16. aprillil 2025. a

distsiplinaarmenetluse alustamisest ning koos sellise teavitamisega anti talle võimalus anda

omapoolseid selgitusi. Seega on vastustaja täitnud VangS § 64 lg-st 2 tuleneva kohustuse.

19. Vastavalt VangS § 64 lg-le 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus

distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine

vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Seega teeb vanglateenistuse pädev

ametnik otsustuse kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise kohta käskkirja andmisega.

Distsiplinaarkaristuse määramise ajaks on käskkirja andmise aeg. Karistuse määramisel

arvesse võetavate asjaolude kogum tuleb vastavalt samuti kindlaks teha käskkirja andmise aja

seisuga.

20. Kaebaja on seisukohal, et ta ei rikkunud vangla kodukorda sel määral, et see annaks aluse

distsiplinaarkaristuse määramiseks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Käskkirja kohaselt teostati 8.

mail 2025 videosalvestise kontroll, mille käigus kontrolliti kaamera S8 Tagakoridor salvestist

3-25-1892

ning millelt nähtus, et 8. aprillil2025 kell 19:52:30 said eluosakonna koridoris kokku kaks

kinnipeetavat, mille käigus anti Xile üle valge tops. Topsi peitis ta edasi enda vasaku käe ja

dokumendihunniku vahele, mida ta hoidis vasaku käega vastu enda keha surudes. Kell

19:52:41 lagunes see tal käes laiali ning sisu valgus suuresti eluosakonna koridori põrandale.

Edasi X seda varjata enam ei üritanud. Kuna kinnipeetav X ei olnud nimetatud eset vangla

kaupluse vahendusel omandanud, siis ei saanud olla tegemist talle kuulunud esemetega ning

tegemist on kas teistelt kinnipeetavatelt omandatud, laenatud või ajutiseks kasutamiseks

võetud teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetute asjadega. Sellega rikkus

kaebaja Tartu Vangla kodukorra p-s 8.5.2 sätestatut.

21. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel

tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 saab kohus

kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas

haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54: haldusakti peab olema andnud

pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle

andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama

vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka

kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub

õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata

seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas

vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse

põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud

kartserikaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.

22. Vanglal on distsipliinirikkumise korral nii otsustuskaalutlus kui ka valikukaalutlus. Kohtu

hinnangul on asjakohased vastustaja kaalutlused, et esemete omandamise, laenamise või

ajutiselt kasutamiseks võtmise keelamine vähendab võimalust, et kellegi omand saaks

kannatada teiste kinni peetavate isikute omavoli all. Samuti on eesmärk ära hoida

kinnipeetavate vahelise võlasuhete tekkimist, mis võivad päädida konfliktiga või võlausaldaja

poole mõjutamisega võlgade tasumiseks erineval viisil vangla korda rikkuda või muul viisil

teeneid osutada. Nõustuda saab ka sellega, et kui see on vanglas laialdaselt levinud probleem,

siis ei saa seda tähelepanuta jätta. Isegi kui tegemist on kaebaja hinnangul ohutu eseme

kasutamisega ja pseudorikkumisega.

23. Kohus nõustub ka kaasatud haldusorgani seisukohaga, et vangla peab jälgima, et

kinnipeetavate vahel ei tekiks võlasuhteid (millele võib sageli viidata just omavahel asjade

vahetamine) ja jälgima, et inimene ei pane vanglas toime uusi korrarikkumisi. Olmeküsimuste

reguleerimine vangla kodukorras aitab tagada võrdset kohtlemist, samuti aitab see ennetada

võlasuhete tekkimist. Just sel põhjusel on oluline, et kinnipeetavad ei vahetaks omavahel asju

ega kasutaks neid maksevahendina või vahetuskaubana. Kohtu hinnangul on kaasatud

haldusorgan õigustatult märkinud, et vanglas omandavad igapäevaseks kasutamiseks mõeldud

tarbekaubad palju suurema väärtuse, kui neil oleks tavaühiskonnas ja seetõttu ei saa teisele

kinnipeetavale eseme üleandmist pidada tavapäraseks. Vangla tagab inimesele eluks vajaliku

ja väljastpoolt vanglat on võimalik saata pakke (nii kinnipeetaval kui vahistatul on õigus

saada pakke, milles on vanglas lubatud esemed) või osta kaupu vangla poest.

24. Kui vangla otsustab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata, on vanglal võimalik

valida mitme erineva VangS § 63 lg-s 1 sätestatud karistusliigi vahel. Kaebajale on VangS §

63 lg 1 p 11 alusel distsiplinaarkaristusena määratud isikliku televiisori kasutamise keelamine

10 päevaks. Viidatud sätte kohaselt võib isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku

elektriseadme kasutamise keelata kuni 45 päevaks.

3-25-1892

25. Vaidlustatud käskkirjas on piisaval määral põhjendatud, miks on vangla pidanud

vajalikuks kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Asja materjalidest nähtuvalt oli 8. aprilli

2025. a seisuga kaebajal 12 kehtivat distsiplinaarkaristust, kusjuures vangla kodukorra p 8.5.2

rikkumise eest oli viimati kaebajat karistatud noomitusega (20. veebruari 2025. a käskkiri nr

2-25/1-3/60) (dtl 71-117). Seega ei olnud leebem karistus oma eesmärki täitnud ja oli

põhjendatud valida mõjutamiseks ranguselt järgmine meede. Kui distsiplinaarkaristus ei ole

varem toiminud, ei saa sellest teha ka järeldada, et rangemat karistust ei tohiks üldse määrata.

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale karistamise otsustamisel ja karistuse määramisel

kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise tulemusel kaebajat

ebaproportsionaalse rangusega karistanud. Pealegi ei ole tegemist ülirange karistusega, kuigi

kaebaja nii leiab.

26. Vaidlustatud käskkirja resolutsioonis on ka otsustatud, et karistuse täitmisele pööramine

lükata edasi katseajaga 3 kuud tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut

distsipliinirikkumist. Seega oli kaebajal võimalik oma käitumist korrigeerides saavutada

olukord, kus karistust täitmisele ei pööratagi. VangS § 65 lg 2 järgi võib vanglateenistuse

ametnik distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et

kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni

kuue kuuni. Praegu on vangla määranud kaebajale noomitusest rangema karistuse, kuid selle

täitmisele pööramine lükati edasi kolmekuulise katseajaga. Kui katseaja jooksul uut rikkumist

toime ei panda, ei pööratagi karistust täitmisele, st reaalne mõju kinnipeetavale puudub. Seega

anti kaebajale võimalus oma käitumist juhtida nii, et ta ei pane selle aja jooksul täide uut

rikkumist.

27. Vastustaja on karistuse määramisel arvestanud ka sellega, et kaebaja otsus koheselt pärast

talle mitte kuulunud suhkruasendajate ära võtmist juba samal päeval uusi keelatud viise nende

asendamiseks. Mitmed menetluses olevad samalaadsed ettekanded näitavad selgelt, et

kinnipeetava soov keelatud viisil endale erinevate igapäevaeluliste vahendite hankimiseks on

ajas endiselt püsiv ja talle määratud noomitus ei omanud mingitki mõju. Pidades silmas

kinnipeetava poolset ükskõikset suhtumist enda poolt rikkumiste järjepidevalt

toimepanemisse ning tema varasemat karistatust, on põhjendatud kaebajale varasemast

raskema karistuse määramine.

28. Kohus leiab, et vangla ei ole vaidlusaluse käskkirja väljaandmisel rikkunud võrdse

kohtlemise põhimõtet. Et vanglal on ulatuslik kaalumisruum tegude raskuse hindamisel,

karistuse määramisel ja valikul, st distsiplinaarkaristuse määramine on individuaalne otsus

ning sõltub nii distsipliinirikkumise asjaoludest kui ka rikkuja isikust, siis isegi kui vangla on

mõne kinnipeetava puhul otsustanud jätta ta distsiplinaarkorras karistamata, ei tähenda, et

kaebaja karistamine oleks õigusvastane.

29. Kaebaja leiab ka, et tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks VangS §-d 63, 64 ja 65, kuna sätted on vananenud. Kaebaja

arvates tuleb kiiremas korras muuta amortiseerunud distsiplinaarmenetluse- ja karistamise

korraldust, et isikutel oleks võimalik päriselt ka ennetähtaegselt vabaneda. Nimetatud taotluse

rahuldamiseks ei ole alust, kuna regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus. Samuti märgib

kohus, et VangS sätteid kinnipeetava distsiplinaarse mõjutamise kohta on alles hiljaaegu

muudetud. Nii jõustusid VangS § 63 lg 1 p 4 ja lg 2, § 64 lg 5 ning § 65 lg 1 muudatused 1.

aprillil 2024.

30. Kinnipeetaval on kohustus järgida vanglas kehtestatud korda ning vanglal peab olema

võimalus korrarikkumistele reageerida distsiplinaarse mõjutamise teel. Kui kinnipeetav leiab,

3-25-1892

et teda on distsiplinaarkorras õigusvastaselt karistatud, on tal võimalik esitada vanglale

karistuse määramise käskkirja peale vaie ja vajadusel kaebus kohtule nagu kaebaja ongi seda

praegusel juhul teinud. Ilmselgelt ebamõistlik oleks seaduses täpselt sätestada, millised teod

toovad kaasa distsiplinaarkaristuse.

31. Kaebaja leiab, et VangS § 65 lg-s 5 sätestatud negatiivse mõju aeg on ülemäärane. VangS

§ 65 lg 5 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse

määramisest arvates. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või

kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kohus möönab, et

distsiplinaarkaristuse õiguslikust regulatsioonist ei tulene, et karistuse kustumine tooks kaasa

isiku suhtes igasuguse õigusliku mõju lõppemise. Sellele vaatamata pole põhjendatud

seisukoht, et distsiplinaarkaristuse negatiivne mõju tuleks seaduses sätestada.

32. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega,

sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks

taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks olukorras, kus

distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse määramisest) leiaks aset

mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse

kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu mingi soodustuse mitteandmine).

Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja kui kaua kaebajale

määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse määramise

õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust.

33. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 8. mai 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/153

on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele

alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise

vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Seetõttu pole põhjust tühistada ka 10. juuni 2025. a

vaideotsust nr 1-8/2-25/97-2. Kaebus jääb rahuldamata.

34. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 13. juuni 2025. a määrusega olnud

vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu

riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega

puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud

võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

35. Kaebaja on taotlenud otsuse avaldamist Riigi Teatajas tema nimega (dtl 13), seetõttu ei

asenda kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)